Astmast, allergiast ja skisofreeniast (NB! Soovitav lugemine eriti lapsevanematele)

Nii nagu Irja eelmises sissekandes kirjutas, võivad vanemad konstrueerida oma lapsest vaimuhaige, kui last igasugu kollidega hirmutavad. Nii nagu võivad teha kirikumehed inimestest vaimuhaiged, kui neid mingite müütiliste tegelastega hirmutavad. Ja mine tea, ehk ongi kirikus käijad vaimuhaiged. Sest nad usuvad, ja kohati isegi näevad, asju, mida pole olemas. Ja nendega on raske vaielda, sest nad usuvad ja näevad asju, mida teised ei usu ega näe. Nii nagu skisofreenikud vaimuhaiglas. Ka nendega on raske vaielda. Ainult millegipärast šeigivad ühed vaimuhaiged vabaduses ja teised on isoleeritud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid asjadest, mida olen Irjaga suheldes tähele pannud ja analüüsinud. Kõigepealt sellest, et ajaks, kui me kokku saime, oli Irjal välja kujunenud raskekujuline astma. Nii et ta oleks võinud ilma rohtudeta lämbuda. Aga rohud keerasid südame tuksi, sellest on Irja ka kirjutanud. Nii et lõpus ta juba ootas surma, kuna „unustas“ mitmel puhul oma rohud koju. Kuni me kohtusime ja Irja tervenes silmnähtavalt. Arvasime, et see on minu mõjul, et meie sobivus ravis ta terveks. Kuni läksime Rakverre, kus Irjal avaldus juba esimesel ööl, mil me tema vanematekodus magasime, raskekujuline astma. Nii et ma kartsin, et ta lämbub ära. Tegime aknad pärani lahti, ent sellest polnud kasu. Me seksisime, aga see aitas ainult mõneks ajaks. Siis hingas ta oma vana inhalaatorit, ent ka see ei aidanud ja siis tirisin ta lihtsalt kodust välja, kus tal hakkas parem, silmnähtavalt. See oli umbes kell 6 hommikul. Jalutasime niisama Rakvere linna peal ja einestasime ühes kohvikus, mis avati varakult. Pärast seda me enam ööseks Irja vanematekoju ei jäänud, vaid ööbisime enamasti hotellides. Tõsi, vahel, kui Irjal polnud tükk aega astmat olnud, „proovisime“ vanematekodu, aga pettusime ikka ja jälle. Mis oli mitmeti raske, sest Irja armastas väga oma isa ja tahtis temaga koos olla.

Ma ei suutnud leida Irja astmale mingit seletust. Mida ma tähele panin, oli see, et oma vanematekodus Irja muutus. Muidu rahulikust tüdrukust sai selline närviline, ilmselgelt erutatud tegelane. Kelle kõne muutus kiireks, liigutused koordineerimatuks. Irjal kukkus tihti käest tass, näiteks. Ja siis hakkasin otsima põhjuseid, millest see tuleb. Kõigepealt kahtlustasin maja, et see tekitab allergiat ja siis omakorda allergia rasket vormi, astmat. Kahtlustasin, sest maja katus laskis läbi ja laed olid mitmest kohast hallitanud. See hallituse teooria tundus kõige tõenäolisem ka Irja ja tema isa jaoks. Et teeme lihtsalt majas remondi, ja kõik on korras!

Ent hallituse jutt polnud minu jaoks veenev, sest mitmes teises kohas, kus võis olla hallitust, näiteks maamajas, ei tekkinud Irjal mingit astmat. Või ütleme, et kui isegi tekkis, siis väga kergel kujul. Siis oli veel variant, et see on seotud loomadega, sest Irjal olevat tehtud Portugalis allergiatestid, mille näit oli selline, millist arst polnud varem näinud ja sealt tuli välja, et loomadega ei tohi kokku puutuda. Tegelikult siis mitte millegagi, näiteks kõrrelistega. Aga soovitavalt mitte loomadega. Irja vanematel olid koerad ja kassid, nii et ma kahtlustasin neid. Ja kui Irja omale kassi sülle võttis ja vastu nägu pani, siis läkski nägu punaseks, tekkis lööve. Bingo!, mõtlesin ma, käes! Ent samas tundus see naljakas, sest väljaspool vanematekodu Irjal loomade vastu löövet ei tekkinud, üldjuhul. Näiteks oli meil Tartu kodus kass, mitu kuud, magas meil voodis. Ja Irjal ei tekkinud mingit allergiat, astmast rääkimata. Ka see loomade variant ei tundunud eriti tõenäoline.

Siis hakkasin kahtlustama, et äkki pole allergial ega astmal üldse mingit pistmist loomadega ega toiduga, vaid selle mõju on psühholoogiline. Sest kui ma olin ise oma eelmises suhtes oma eelmise naisega, siis vaevas mind tugev allergia, umbes selline nagu ka minu lapsepõlvekodus, ja ma hakkasin oma dieeti jälgima. Ja jälgisin seda ka oma laste puhul, sest ka nemad olid väga allergilised. Aga sellest polnud suurt tulemust. Sest ka ainult ühte toitu süües võis avalduda allergia, ja võis ka mitte. Mis oli minu jaoks suur pettumus. Ja kui oma naise juurest lahkusin, võisin süüa kõike, ilma, et mul oleks tekkinud mingeid allergianähte. Leidsin siis, et allergia on puhtalt psühholoogiline, vähemalt minu enda puhul. Ma olin oma lapsepõlvekodus väga allergiline, kus elasin pidevas isa hirmus, kuna isa oma lapsi peksis, vahel „asja eest“, vahel lihtsalt niisama, profülaktika mõttes, nagu isa armastas öelda. Mul olid ulatuslikud ekseemid jalgadel ja kätel, isa küll kiiritas neid ultraviolettlambiga, aga sellest polnud suuremat abi. Ekseemid olid mul kuni ajani, mil kodust lahkusin. Esialgu sõjaväkke, siis ülikooli. Ja pärast seda avaldusid ekseemid uuesti, kui hakkasin oma eelmise naisega koos elama. Ka tema peksis mind ja ma hakkasin teda kartma, ning mu allergia ärkas taas. Ma tundsin selgesti, et mu naine meenutas mulle mu isa. Aga loomulikult siis, oma eelmise naisega koos elades ma ei teadnud, ega poleks uskunud, et mu allergia on seotud selle naisega. Kui ma oleks seda teadnud, oleks ma kohe jalga lasknud.

Irja puhul hakkasin esialgu kahtlustama, et astma on seotud tema ema ja isa vahelise pingega, nii nagu ma kahtlustasin, et minu lapsed olid allergilised, kuna minu ja mu eelmise naise vahel oli pinge. Sest kui Irja puutus kokku oma ema ja isaga, tekkis tal allergiline lööve. Ja Irja ema ja isa olid pidevalt omavahel tülis. Seevastu ainult isaga kokku puutudes, näiteks kui isa käis Tartus, ei tekkinud Irjal mingit löövet. Ja ainult emaga kokku puutumist ei saanud me proovida, kuna ema istus kogu aeg kodus. Ei tahtnud Tartusse tulla. Ja ega Irja ei tahtnud ka temaga tegemist teha.

Nüüd, kui Irjal isa suri, saime proovida koosolemist emaga. Ja Irjal tekkis astma, mida ta polnud juba mitu aastat kogenud. Nina hakkas vilistama, nagu siis, kui me proovisime vanematekodus magada. Ja nüüd tekkis selline lööve ainult põgusast kokkupuutest emaga. Mis veelkord kinnitas minu jaoks, õigemini meie mõlema jaoks, et allergia ja astma on puhtalt psühholoogilised. Ja isa pigem aitas maandada emast tulenevat pinget. Allergia ja selle raskem vorm astma on otseselt seotud hirmude ja nende hirmude tekitajatega. Ning teatud aistingud võivad neid hirme nö esile kutsuda. Et kui Irja vanematekodus olid kassid, siis kutsus kass esile allergia, kuigi Irja pole allergiline kassi suhtes. Kui Irja oli kassiga juba pikemat aega koos, mõistis tema organism, et „see“ kass pole seotud hirmudega.

Ja nagu Irja juba kirjutas, hirmutas teda ema lapsepõlves. Irja kartis oma ema. Ta mäletas uduselt, et ema oli tahtnud teda saunas ära uputada ja hiljem isa manitses ema ja pärast seda oli ema Irjaga ettevaatlikum. Ent hirmud püsisid. Irja ema proovis oma last tirida sellesse hirmude maailma, milles ta ise vaevles. Kuna ka ema isa oli olnud laste ja oma naisega vägivaldne. Ja on iseenesest huvitav, et Irja emal arenes välja skisofreenia, häälte kuulmise kujul, aga näiteks minul mitte, kuigi ka minu isa oli minu ja minu emaga vägivaldne (täpsustuseks niipalju, et minu isa suhtes oli olnud vägivaldne tema kasuisa, millest johtuvalt võisid mu isal välja kujuneda skisofreenilised nähud, näiteks kontrollimatu äkkviha, mida ma täheldasin ka oma endisel naisel, kelle hirmud olid seotud tema ema surmaga lapsepõlves). Kuigi ma ise olen kartnud, et minust saab samasugune „äkiline“ mees nagu mu oma isa, aga ma pole seda äkilisust täheldanud muul juhul, kui siis, kui tunnen, et kiputakse mu elu kallale. Näiteks siis, kui mu eksnaine tuli mulle kallale ja lubas mul munni maha lõigata, olin „äkiline“ ja lasin kodust jalga. Ning sõjaväes olin valmis surmama ühe valgevenelase, kes oli mind oma kambaga hirmsalt peksnud. Olin sõjaväes stroibatis, oma kehva nägemise tõttu, ja sealt põgenemine oleks tähendanud olemasolevale lisaks 2 aastat karistusväeosa. Pealekaebamise järel oleks mind omakorda vigaseks pekstud. Ja vastuhakk mõjus: kuigi valgevenelane jäi ellu, kuna üks ohvitser tuli vahele, ilmselt teda informeeriti, kuna valgevenelane tegi hirmsat lärmi, kui teda pissuaari uputasin, aga pärast seda ei puututud mind ega ühtki teist eesti poissi. Ja kõik eestlastelt ära võetud raha anti tagasi. Täpsustuseks niipalju, et peksa sain, kuna ma polnud nõus oma raha ära andma. Aga tulemus oli igati positiivne, isegi ohvitserid patsutasid õlale. Aga ma ise muutusin enda suhtes väga ettevaatlikuks. Sest ka pärast sõjaväge, kui üks praegune menukirjanik mind ühel üliõpilasüritusel ründas, andsin talle tutaka, enda arust väikse, nii et ta teadvusetult põrandale lamama jäi. Kuigi ka see oli enesekaitse, olen alati kartnud, et muutun selliseks nagu mu oma isa, kel olid äkkvihahood. Igal juhul pärast neid intsidente olin väga hirmul, et viimaks võingi kellegi ära tappa ja ehk see seletab, miks ma ei suutnud oma eelmist naist vastu lüüa, kui tema mind peksis. Ma lihtsalt kartsin, et kui löön, siis löön ta maha. Ta polnud ju mingi tugev meesterahvas, vaid habras naine. Minu ainus võimalus naise vägivalla eest pääseda oli kooselust põgeneda, aga kuivõrd naine oli suutnud mulle järglased teha, siis muretsesin nende pärast. Ja mis seal salata, minu kooselus eelmise naisega oli ka ilusaid hetki. Nii nagu ka minu lapsepõlves suheldes isaga. Ja ma uskusin, et naine muutub. Kuni kohtusin Irjaga ja ma ei suutnud enam oma endise naise juurde tagasi minna. Kuigi seadsin oma lapsed ohtu, sest kartsin, et naine võib kättemaksuks tappa mu lapsed, või neile viga teha. Samas nägin Irja pealt, et ka vägisi kooselu ei pruugi lastele mõjuda hästi, kuna laps võib surra astmasse. Ja Irja isa pealt nägin, et ka iga hinna eest lastele hea olemine ei vii lõpuks kuhugi: viimastel elupäevadel saatsid pojad oma hea isakese pehmelt öeldes perse, sõimates teda seniilseks vanameheks ja nõudes mingeid vanu „võlgu“. Irja isa, kes lahutas oma eelmisest naisest enam kui 30 aastat tagasi, pidi elu lõpus ka selle naisega saadud poegades hingepõhjani pettuma. Matustel muidugi tahtsid nii pojad kui eelmine naine olla need, kes oma meest ja isa kõige rohkem armastasid.

Niisiis minu jaoks on kaks lahendust: põgenemine või surm. Mu organism keeldub kannatamast ja kui põgeneda ei ole võimalik, siis organism kustub. Samas on kannatamine üks skisofreenia liikumapanevaid jõude. Sest näib, et inimene inimene end ise päriselt ei kontrolli, ja need, kes pole nö „põgenejad“, nende organism lahutab mõistuse kehast. See on kaitsereaktsioon hirmudele ja kannatustele. Stiilis, et kui keha saab kannatada, istub mõistus „müüri“ taga. See ongi nähtus, mida nimetatakse skisofreeniaks. Ja see mõistus, või osa mõistusest suhtleb reaalsusega sealt müüri tagant. Ja võin oma vaatluste najal kinnitada, et ka Irja, kuigi ta kardab endal skisofreeniat, on põgeneja-surija tüüp. Muidu poleks ta põgenenud Eestist Portugali, oma eelmise elukaaslase juurde, või olnud valmis Eestis surema. Teda sidus vanematekoduga armastus isa vastu ja see armastus oleks talle olnud hukatuslik, paradoksaalsel kombel. Irja on mulle rääkinud, et ta oli valmis surema koos isaga, sest ta teadis, et kui sureb tema, ei pea isa haige süda vastu.

Niisiis on allergia, astma ja skisofreenia psühholoogilised haigused või õigemini nähtused, mille juured asuvad varajases lapsepõlves. Lapsepõlves tekkinud hirmudes. Osal juhtudel inimesed lämbuvad või surevad hirmude ja nendega seotud pingete kätte, näiteks närvipinge mõjub südamele ja süda ütleb üles. Või ütlevad üles neerud. Või lõhkeb veresoon. Osal juhtudel kapseldub mõistus või osa sellest „müüri“ taha. Ja suhtleb reaalsusega sealt tagant. Selline suhtlemine võib olla pidev, ent võib vallanduda teatud olukordades. Ilmselt on selline kapseldumine organismi kaitsereaktsioon hirmude suhtes, mis võivad vastasel korral närvisüsteemi ja kogu organismi tõsiselt kahjustada. Skisofreenia on närvisüsteemi nn safe mode, kui tuua paralleeli arvutiasjanduse operatsioonisüsteemidega. Ja sellest nn safe mode’ist väljatulemiseks peab organism lahti saama hirmudest. Nii nagu ka esimesel juhul, kus organism safe mode’i ei lülitu. Sellel esimesel juhul on pääsetee põgenemine, sest surma ei saa pidada lahenduseks. Kuigi paljude praegusajal kasutusel olevate ravimeetodite tagajärg on surm.

Olen nüüd üha enam ja enam veendunud, et minu lastel avaldus allergia sellest, et ema oli nendega vägivaldne. Mu endine naine oli laste suhtes vägivaldne. Ilmselt seetõttu kadusid lastel allergianähud, kui naine oli kodust ära, ja naasid, kui naine saabus koju. Varem seostasin seda asjaoluga, et naisega koos ei suutnud ma tagada lastele vastavat dieeti. Nüüd aga saan aru, et see oli seotud laste hirmuga oma ema suhtes, nii nagu Irjal tekib astma seoses hirmuga oma ema suhtes. Minu praegune traagika on see, et ma ei saa oma lapsi aidata, kuna naine on ka mulle eluohtlik. Ja ma loodan sellele, et lapsed ükskord kodust põgenevad, nii nagu ma ise põgenesin oma lapsepõlvekodust, pärast keskkooli lõpetamist. Ja ma usun, et lastel poleks sellest hiljem hea meel, kui ma ütlen, et surin nende pärast. Samuti nagu ma ei kiida heaks oma ema, kes oma laste pärast suri.

Panen väga vanematele südamele mitte lapsi hirmutada, ei sõnade ega rihmaga. Ja lastele soovitan lasta oma hirmude eest jalga, ükskõik kui palju te oma vanemaid või ühte vanemat ka ei armastaks. Sest, nagu ma ka Irjale korduvalt rääkisin, tema isa poleks olnud rõõmus selle üle, kui tütar oleks noorelt surnud.

Pildikesi Võhandu jõelt

Pildistatud Osulas, 22.09.2007.

Seksikate juristide väike vahearvestus

näitab siis seda, et ülekaalukalt on siiani saanud hääli Juhan Partsi ex(?)mõrsja Daisy Tauk (20) ning jurist Kaidar Sultson (26!). Konkureerivad, kuigi mitte eriti edukalt Lextali raskekahurväelane, vuntsikas härrasmeesadvokaat Üllar Talviste (7) ning prokuratuuri noor kurjategijate hirm Norman Aas (7). Naistest on rohkem hääli saanud veel lennukas advokaaditädi Moonika Mägi (12), blond kohtunikumadaam Merle Parts (11) ning Liivalaia kohtumaja hirm Helve Särgava (10).

Kuid kõik on veel võimalik!!!

Igatsus isa järele

Irja Võrumaal, isa sünnikohas Osulas, Võhandu jõe sillal, päev pärast isa surma.

Mnjahh, ikkagi on kõige raskemad just õhtutunnid. Tavaliselt helistasin siis ikka isale (esimest korda hommikul ja teist korda lõunapaiku), istusin köögilaua taga ja kuulasin ta reibast häält. Alati reibast! Ja ega ma seepärast alati aru saanudki, et tal tervis halb oli. Isegi isa arst ütles, et temast ei saanud ju aru, kuna ta ei kaevanud kunagi.

Aga õhtutunnid. Ma olen juba lapsest peale kartnud jubedasti pimedust. Eriti just seda õhtutundi, kus värvid hakkavad muutuma, kus valgusest saab videvik. Mulle on see alati sümboliseerinud surma, ei tea, miks. Mäletan, kuidas vaatasin lapsena salaja matusepilte, mida leidsin isa kirjutuslaua sahtlist. Vanaema ja vanaisa matused, keda ma polnud kunagi näinud, sest nad surid enne minu sündi. Kurvad näod, tardunud poosid, koolnu jube, kurjakuulutav ilme. Ükskord laulis isa üht kirikulaulu ja ma puhkesin nutma. Midagi Jeesusest oli see. Mulle näis see Jeesus üks kole paha onu. Vähkresin enne magamajäämist tükk aega oma kushetil ja mõtlesin "pahu mõtteid" - surm, matus, vanaema, vanaisa, jälle surm, matus... Uhh, ei tohiks kunagi teha pilte surnutest, sest palju ilusam on mäletada inimesi elavatena. Kõrvalepõikena - Inno jagas isa matustel kõigile temast pildi, kus ta tõstab veiniklaasi. Aga üks mu vana sugulane, raisk, isa onupoeg ikka tegi tema surnukehast pildi.

Ja siis kui ma väiksena hirmust juba kergelt hulluma hakkasin, siis hiilisin vaikselt isa juurde, tema voodisse. Pugesin talle tasahiljukesi kaissu ja kurtsin, et "pahad mõtted". Isa oli ses mõttes imepärane inimene, nagu ingel, et nii kui ta hakkas mulle rääkima, et pole midagi, kurje vaime ja nõidu (kes mulle pimeduses ellu ärkavat näisid), pole olemas, siis ma kohe uskusin teda ja jäin ilusti magama. Hiljem magasingi isa toas, nihutasin oma kusheti tema tuppa ning jäin ta ühtlast norskamist kuulates magama.

Olen eluaeg maadelnud oma hirmuga kõiksugu vaimude ja nõidade ees. See on jabur, ma tean seda mõistusega, aga katsu seda mulle öelda pimeda tulles! Nüüd ei ole enam isa ka, kes ütleks mulle oma rahuliku häälega, et vaime pole olemas. Omajagu on mu vaimuhirmus muidugi ka sel, et mu ema, kes oma koer-tüdrukuga alati hakkama ei saanud (ma ei armastanud pesta ja tulin alati koju kriimu-siimuna), hirmutas mind lapsena kogu aeg kollidega. Kui sa hea laps ei ole, siis kollionu tuleb ja viib su ära, ütles ta ikka. Ja isa siis vastukaaluks hajutas mu hirme. Skisofreeniline olukord! Ema süstis musse muidugi ka oma hirme. Tal on olnud mitu haigushoogu, kus ta on arvanud, et telefoniposti otsas istub luuraja. Ja ükskord tuli ta mulle kooli järgi ning vist isegi rääkis mu õpetajatele, et teda jälitatakse. Kui häbi mul siis oli. Hiilisime mööda aiaääri koju, ema rääkis, et ka isa võib olla "nendega" mestis ja ma ei saanud üldse aru, mis temaga lahti on. Hiljem sain, see on üks skisofreenia alaliike. Ja siis räägib mu ema vahel "häältega". Kui käib vannis, siis kustutab tule ära ja räägib kellegagi. Tuld põlema panna ei tohi. Mu onu ütleb, et see on seepärast, et siis saab ta häältega paremini suhelda. Ohtlik mu ema muidugi ei ole, lihtsalt siukse väikse kiiksuga.

Innole tegi kuni viimase ajani nalja, et ma veel hiljuti kartsin Metsamoori, Nukitsameest ja eriti Kivinõida. No Nukitsamehe filmi vaatasime koos ära, mina hoidsin Innol kõvasti käest ja enam ma igatahes Metsamoori ei karda. Algul oli minu jaoks Massiarus ikka ju-be, kuna minu arust vahtis iga puu tagant mulle vastu nõiamoor. Nüüd enam nii jube pole, kuigi ka nüüd on öid, kus ma tõusen keset ööd hirmuhigisena üles, käin WCs ja piilun kahtlustavalt ümbrust. Äkki ikkagi keegi kuskil on??? Kivinõida ma muidugi veel kardan ja kogun jõudu selle telelavastuse vaatamiseks. Puhh. Samas, erinevalt emast ma ei näe vaime ega kuule ka mingeid hääli, pole kunagi kuulnud. Lihtsalt kabuhirm on nende nägemise ja kuulmise võimalikkuse ees.

Inno magab ja ma tahaks ta üles ajada ja öelda, et ma natuke ikka kardan. Ma tahaks, et ta oleks nagu mu isa, kes ütleb mulle oma rahuliku häälega, sajandat korda seejuures, et Irjake, kas sa oled ühtegi vaimu näinud. Ei ole, vastaks ma. No mida sa siis kardad?

Kui ainult öid ei oleks! Küll ma oleks siis õnnelik, kui kogu aeg oleks päev ja paistaks päike. Ööd on jubedad ja tarbetud. Ja vanemad ei tohiks oma lapsi kunagi kollidega hirmutada.

Igatsen sind, isake. Istun siin, telekast tuleb briti komöödiasari ja ma loen ajakirju. Mõtlen sellele, et öö ei kesta igavesti, et varsti, kohe varsti tõuseb päike ja pimedusest pole jälgegi. Ma tahan siin elus veel palju teha - kirjutada, joonistada... Ja ühel päeval, ma tean, ma enam ei karda.

Üks tagasiside Hõbemäe ja kiriku teemal: kirik survestas Hõbemäge juba Päevalehes

Saabus selline tagasiside:

Mulle ei olnud sellest loost keeldumine küll üllatuseks.

Paar aastat tagasi ilmus Hõbemäe juhitud Eesti Päevalehes Jaak Urmeti artikkel, kuidas Eesti vajab ateistlikku selgitustööd. Sellele järgnes veel paar lugu samal teemal, vähemalt üks kindlasti ka kiriku poolelt. St. tekkis avalik diskussioon. Võimalik, et ka Ervin Õunapuu oli üks kirjutajatest.

Googeldades leiab Wimbergi loo hõlpsasti üles ja leiab ka järgnevad lood, mis ilmusid suht ruttu. Eks Wimberg mäletab ise paremini ja oskab ka meenutada kelle lugu kelle kirjutisest ajendatud oli. Sul ju lihtne tema käest küsida.

Ühel hetkel tõmbas Hõbekas piduri peale. Võibolla oli isegi nii, et järjekordne lugu oli juba olemas, aga seda enam avaldada ei lubatud. Igatahes oli kindel käsk, et enam sel teemal Päevalehes lugusid ei ilmu.

Põhjus? Kirikuringkondadest oli võetud Hõbemäega ühendust ja tehtud konkreetne ähvardus - kui see diskussioon EPLis ei lõpe, siis annab kirik oma (ohmaimäleta paljudele tuhandetele) liikmetele otsese suunise Päevalehe tellimine lõpetada. Hõbekas tegi toimetuses oma seisukoha teatavaks: meil on siin äri ajada ja kasum teenida ning kirkuga tülli minemine ei täida seda eesmärki, kui nood oma ähvarduse teoks teevad.

Parafraseerides klassikuid - tõde on armas, aga kasum on kallim. Sama rabav on muidugi ka see, millisel moel kirik tänapäevalgi käitub, et oma eesmärke saavutada.

Möödus suvi, V peatükk

Pildil vasakult: Otto Peetso, Anna Saaron, Mari Müürsepp (taga), Georg Vaher, Lonni Vernik, Tartus 1948.
-------
Olin niivõrd üllatunud, et ei osanud lausuda muud kui:
“Ma ei lähe veel.”
Raimund, kes seisis aknast paistvas valgusribas, vaatas minu suunas veidi imestunult ja mitte taibates minu vihjet, et aeg on tal jalga lasta, istus uuesti ning küsis: “Arvad, et vara veel?”
“Jah, mul on tarvis veel milleski selgusele jõuda,” vastasin, mõistes selle all Lulli kummalist märguannet.
Raimund katsus alustada juttu, kuid nähes, et on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, toetas pea kätele, ja näis, et ta jäi laua äärde tukkuma.
Kuulsin tütarlapse ärevat hingamist enda kõrval ja muigasin. Oled juba võtnud initsiatiivi enda kätte siis, lase aga edasi, mõtlesin ega teinud katsetki lähenemiseks.
Möödusid silmapilgud vaikuses. Viimaks Lulli tõusis, seisis mu selja taga ning ta käsi asetus mu õlale. Teise käega mu juustes sasides sosistas ta mulle kõrva:
“Kui pehmed juuksed teil on!”
Mu käsi sulgus ümber ta saleda piha ja ma tõmbasin tütarlapse enda rinnale. Me huuled ühinesid.
Möödusid mõned minutid, kui Raimund tõstis pea. Ta ei võinud meid näha, kuid ta hääl kõlas pettunult:
“Ma usun, et ma olen siin täiesti ülearune.”
“Kuidas sa sellisele mõttele tuled. Miks siis?” küsisin süütult.
“Arvatavasti sellepärast, et mu juuksed pole nii pehmed kui sinul,” hammustas ta vastuseks.
“Aga sa pese neid vihmaveega,” soovitasin ja kuulsin, kuidas tütarlaps tasakesi naeris.
Pärast seda, kui Lulli oli saatnud Raimundi välja, tõusin, asetasin käed tütarlapse õlgadele ning küsisin:
“Ja nüüd?”
“Ja nüüd olen ma sinuga.”
Ta käed põimusid hellalt ümber mu kaela. Leidsin pimeduses ta palava poolavatud suu ning me huuled ühinesid pikaks suudluseks.

Idataevas väreles õrn valgus, kui lahkusin. Enne äratust jõudsin tagasi jahilossi. Nähes ukse kõrval toekat vemmalt, tõmbusid mu huuled tahtmatult muigele. Oh sind, Raimund, mõtlesin, kuidas ma oleks küll naernud, kui sul minu pärast kondid tümaks oleks tehtud.
Nägin Lullit viimast korda Järvselja katseaias, mis asus jahilossist umbes kilomeetri kaugusel. Väikese paradiisiaiana metsasüdamikus oli ta kui loodud armastajapaarile kohtumiseks.
Seisime pisikese tiigi kaldal, puude vilus ja Lulli ulatas mulle oma huuled, lahkumissuudluseks. Ta silmis helkisid pisarad.
“Sa ju kirjutad mulle?”
“Aga muidugi!” tõotasin.
Ta võttis oma sõrmest kitsa kuldsõrmuse, millel oli südame kujutis, ja andis selle mulle.
“See on sulle mälestuseks, et sa mind ei unustaks. Järgmisel aastal tood mulle aga teise.” Ja ta vaatas mulle küsivalt otsa.

Jutustaja toetus seljatoele ning ta silmades mängles unistav helk.
“Ja edasi?” küsis Ats, kes oli oma sõpra huviga kuulanud.
Jüri naeratas ja ta nägu omandas taas ükskõikse, endaga rahul oleva ilme.
“Sõitsin linna ja nüüd olen ma siin.”
“Oled talle juba kirjutanud?”
“Kirjutada?” Jüri kulmud kerkisid ning ta huultele tõusis imestunud naeratus, nagu Ats oleks esitanud talle mingi veidra ettepaneku. “Ma mõtlen ausalt öelda, et ma talle üldse ei kirjuta.”
“Aga su lubadused?”
“Ah, paljugi mis on tütarlastele lubatud,” lõi Jüri käega, “sa ju tead, et brünetid pole minu maitse.”
“Ja millise näoga sa järgmisel aastal ta ette kavatsed astuda?” küsis Ats.
“Järgmise aastani on aega palju ja ei tea, mis vahepeal võib juhtuda. Kui ta selle ajani abielluda pole suutnud, siis küllap ma midagi välja mõtlen,” vastas Jüri rahulikult ning tõstis õlleklaasi suule.
Ats oli olnud jutustusest niivõrd kaasa kistud, et et ta lihtsalt ei osanud oma sõbra mõttekäigust aru saada. Viimaks ta rääkis:
“Tead, vahepeal ma lihtsalt kadestan sind. Sa võtad kõike nii kergelt. Aga mina ei suuda seda kuidagi. Minu tutvusest Leidaga on möödunud juba üle aasta, aga ikka kurameerin ma ainult temaga ega suuda mõeldagi teistest. Kui palju südamevalu ja kannatust on ta mulle põhjustanud oma kergemeelse flirtimisega, kui palju kordi on ta mulle truudust murdnud, kuid ikka on ta osanud ennast kuidagi välja keerutada ja ikka olen ma talle andestanud. Aga nüüd on mul kõrini. Nüüd aitab. Ma teen temaga lõpu!”
“Millega ta siis seekord hakkama sai?” küsis Jüri, ise samal ajal tähelepanelikult mööduvat daami silmitsedes…

Headus ei võida kurjust

Müüt, et headus võidab kurjuse, on ilus uskuda, aga reaalses elus seda ei eksisteeri. Vähemasti mitte selliselt nagu seda presenteeritakse: et kui kurja suhtes järjekindlalt hea olla, siis muutub ka kuri heaks. Seda ei juhtu. Ja ma arvan, et see on kurjuse poolt välja mõeldud müüt, et headust ära kasutada. Sest kurjus saab oma jõu headuselt.

Olen ise omal nahal korduvalt ära proovinud, mis tähendab olla hea, kõigi, ka kurjade vastu. Hea vastu hea olemine loob juurde head, annab nö kamaluga tagasi. Kurja vastu hea olemine, piltlikult öeldes lööjale teise põse ettekeeramine, annab kurjale kindluse, et ta võib veel kurja teha. Peksta sisse kõik põsed ja muud kohad, ning siis veel teiste põsed. Kurja vastu hea olemine pole millegagi õigustatud.

Mikrotasandil oli kurja vastu hea olemise klassikaline näide minu ema, kes oli lõpuni isa vastu hea, lootes, et ka isa nõnda paremaks muutub. Aga reaalsus oli see, mida ema ise tähelegi ei pannud, et isa muutus üha kurjemaks. Kuni selleni välja, et oleks ema ära tapnud, kui lapsed poleks vahele läinud. Ema uskus lõpuni, et isa muutub. Samamoodi uskusin mina, et minu eksabikaasa Ingrid muutub. Ja jälle jätkus tuntud stsenaarium: mida kurjemaks Ingrid muutus, seda parem hea ma püüdsin olla. Kuni Ingrid muutus mulle eluohtlikuks ja ma olin sunnitud temast lahutama. Ja isegi lahutuse ajal olin hea, kinkisin talle miljoni krooni eest vara. Ja selle asemel, et tänulik olla, algatas Ingrid selle raha eest minu vastu kohtumenetluse, et mind täiesti ära lömastada. Hea olemine võttis mult kõik energia, nii et mul polnud jaksu kurjale enam vastugi astuda. Nüüd, kus ma olen lõpetanud kurja vastu hea olemise, hakanud enda eest seisma, ning elan koos teise hea inimesega, tunnen, et minus on tohutult energiat. Sellist positiivset eluenergiat, millest ma varem unistadagi ei osanud.

Kurja vastu hea olemise hea näide makrotasandil on naabrusest Venemaa, kus rahvas on üdini hea ja valitsus nii kuri, et ohustab kogu maailma. Vene valitsuse kurjus toitub peaasjalikult vene rahva headusest.

Selleks, et maailmas oleks rohkem headust, peavad head kokku hoidma. Ja kurjale otsustavalt vastu astuma, kui vaja. Abi on ka sellest, kui kurjaga mitte tegemist teha. Pikapeale kaotab kuri oma jõu. Kurjust pole vaja võita, ta kustub ise ära. Nii nagu kukkus kurjuse impeerium NSV Liit ise kokku. USAl ega teistel riikidel polnud vaja hakata sellega sõdima.

Üksikisikul on raske mõjutada olukorda terves riigis. Aga alati saab valida oma kaaslasi ja sõpru. Kurja inimesega ei tohi üldse tegemist teha.

Eestis kehtib EELK usumonopol

Eestis, kus deklareeritakse usuvabadust, seda reaalselt ei eksisteeri. Toimib ühe usundi, õigemini ühe kiriku, EELK usumonopol. Ma väidan nii ja ei hakka mingeid teaduslikke põhjendusi siia otsima, sest see on päevselge. EELK tegelased asjatavad pidevalt ja igal pool. Teiste usundite esindajad puuduvad üldse pildilt.

Vaieldagu mulle vastu.

EELK tegelased on imbunud igale poole. Nad korraldavad koolides usuõpetust, asjatavad pidevalt riigijuhtidega, istuvad ausammaste otsustuskomiteedes, on vallutanud riigitelevisiooni ülekanded. Eesti on justkui mingi EELK riik ja EELK poolt propageeritav usk on riigiusk. Tõsi, ametlikult mitte, aga mitteametlikult 100%.

Ainult aru ma ei saa, miks? Mida on need kirikutegelased eesti rahva heaks ära teinud? Ma mõtlen tegelikult ka, mitte jutu tasemel.

Lugu, mida Ekspressi peatoimetaja avaldada ei lubanud

Panen siia loo, mida Eesti Ekspress ei avaldanud. Saatsin loo just Ekspressile, sest möödunud aastal avaldas Ekspress ühe Irja julge kirjutise ja minu arvamust mööda oleks Ekspress olnud sobilik avaldamiskoht.

Saatsin umbes paar nädalat tagasi loo Ekspressi Areeni toimetajale Kalev Keskülale, kes teatas, et on puhkusel ja saatis asja edasi Barbi Pilvrele ning Margit Tõnsonile. Aga ma ei saanud Ekspressist kippu ega kõppu. Pärisin siis eile Kesküla käest uuesti järgi ja sain täna oma e-postkasti järgmise vastuse:
Tere,
peatoimetaja otsusel ei saa teie kaastööd kiriku teemal paraku Eesti Ekspressis kasutada,
lugupidamisega,
Barbi Pilvre
EE arvamustoimetaja

Mis siis ikka, näib et Priit Hõbemägi on kiriku sala-agent.

Aga siin on see artikkel ise.

Eestlased peaks ise ristiusu vastu võtma

Erinevalt paljudest teistest Euroopa rahvastest, kes ristiusu ise vastu võtsid, on eestlased kositud vägivaldselt, mistõttu ei sünni sellest suhtest kunagi armastust.
Selleks, et hakata risti ja sellega seotud usku armastama, peavad eestlased selle usu ise vastu võtma. Laiali saatma ristisõdade õigusjärglasena tegutseva kiriku ning looma omaenda usuorganisatsiooni, kui see vajalikuks peaks osutuma.

Miks ma nii arvan? Lugedes 15. septembri Eesti Päevalehest Eesti usujuhi, EELK peapiiskop Andres Põderi vastuseid küsimustele, tundub, et kirik on läinud valede ja demagoogia teele. Või siis, õigemini jätkab sama vana, sissetallatud pettuste rada, mis sai alguse ligi 1000 aastat tagasi Vatikanis, kus fabritseeriti dokument, mis on tuntud kui Constantinuse kingitus, ja mille järgi sai paavst laialdased õigused ja võimu kogu Lääne-Rooma riigis. Paljuski sellele võltsingule toetudes algatas paavst ristisõjad, mis peaaegu hukutasid eesti rahva. Ja ometi ei saa ma aru, miks kirik ei võiks aus olla. Kas tõesti arvab kirik, et rahvas ei saa pettustest aru? Või on võim nii kullakallis, et sellest on raske loobuda ja sellest tuleb iga hinna eest kinni hoida? Et eesmärk pühendab abinõu?

Mis kõige enam välja paistab, kristluse kahjuks, et selle usundi üks Eestis resideeruvaid emissare Andres Põder on ühelt poolt osav demagoog, aga teiselt poolt pehmelt öeldes rumal. Kui ta oleks tark mees, tunnistaks ta ristilipu all eesti rahva kallal toime pandud mõrtsukatöid ja vabandaks oma kunagiste marodööridest usuvendade pärast. Sest kristlus pole süüdi selles, et seda usundit kellegi haigete ambitsioonide ja fantaasiate tarvis kasutatakse. Nii nagu pole kommunismil midagi pistmist Nõukogude Venemaa terrorirežiimiga.
Põderi väide, et kristlased viisid Eesti omariiklusele, on sama tark, kui väita, et Nõukogude Armee tõi Eestile 1944. aastal vabaduse. Kui lugeda ajaloolisi raamatuid, siis võib üheselt väita, et kristlased röövisid eesti rahvalt vabaduse, orjastasid rahva, ristisid sunniviisiliselt. Ja siis tuleb Põder ja ütleb, justkui õigustuseks, et 1922. aastal oli 99,3% rahvast kristlased. Kuidas teisiti, küsiks mina. Nii nagu olid 99% Eestis elavatest inimestest Nõukogu Liidu kodanikud, ega nad seepärast seda liitu ihanud ja armastanud.

Põderi väide, et rist on võidu sümbol, on sama tark, kui väita, et Tõnismäel seisnud pronksmees on võidu sümbol. Sõltub, kelle mätta otsast vaadata. Ja Põder väidab seda Eesti ajalooliste vaenlaste mätta otsast. Ma saaks aru, et seda räägiks taanlased, kellele olevat ristilipp taevast kaela sadanud Lindanise linnust (praegust Tallinna) vallutades ja eestlasi tappes. Mina ei leia mingit õigustust eesti rahva kallal toime pandud genotsiidile ristimärgi all ligi 1000 aastat tagasi. Rist on võidu sümbol neile, kes eesti rahva orjastasid. Ja ma ei pea õigeks, et ori hakkab õigustama enda orjastamist. Ükskõik kui hästi orjastajad seda ka põhjendaksid.

Põder väidab, et kirjutatud ajaloo lehekülgedele asusid eestlased ristiusu saabudes. Aga kust Põder seda teab? Kust teab Põder, et kirik ei hävitanud Eesti kultuuripärandit, nii nagu hävitas kirik suurema osa Vana-Rooma kultuuripärandist? Eestist on juttu teinud mitmed varasemad ajaloolased nagu Tacitus, Saxo Grammaticus, anglosaksi kroonikud. Nii kirjutab Inglise kuningas Alfredi ajal 9. sajandil Eestit külastanud rännumees Wulfstan (The Anglo-Saxon World, Oxford, 1999): „Eesti on väga suur, seal on palju linnu ja igal linnal on kuningas, seal on palju mett ja püütakse kala. Ja kuningas ning ülikud joovad mära piima ning vaesemad mehed ja teenrid joovad mõdu.“ Alles äsja on kirjutanud ristisõdadest Eestis, Preisimaal ja Baltimaades Oxfordi ajaloolane Christopher Tyerman oma raamatus „God’s War“ (Jumala sõda, Harvard, 2006), mis on varustatud ohtrate viidetega. Näiteks väidab Tyerman, et eestlasi ei tahetudki ristida, kuna suurem huvi oli rahvas orjastada ja orjana hoida. Teise ristisõja käiku on uurinud värskelt ajaloolane Jonathan Phillips, kelle uurimuse järgi (tutvustus ajakirjas BBC History, august, 2007) pöördusid ristisõdijad Põhja-Euroopasse pärast hävitavat lüüasaamist Lähis-Idas, Jeesuse sünnikodus. Soov oli maine päästa. Nagu kirjutab Tyerman, ei leitud põhjapoolsetele ristisõdadele põhjust ning lõpuks kuulutati Preisimaalt kuni Soomeni ulatuvad alad Jeesuse ema neitsi Maarja maaks ning tuldi neid „vabastama“. See oli formaalne põhjendus, nagu kirjutab Tyerman, tegelik põhjus oli röövimine ja orjastamine. Näiteks sai Taani omale Eesti vallutamisega rohkem varandust kui terve varasema viikingi-aja jooksul kokku.

Põder oleks võinud ausalt rääkida, et ristilipu all küll eesti rahvas orjastati ja rööviti paljaks, aga sellel orjarahval polnud iseseisvuse saabudes muud sümbolit kui ristimärk. Nii nagu polnud paljudel muud raamatut kui piibel. Kõik muud sümbolid olid hävitatud, koos suure osa ajaloolise mäluga. Austusest selle aja inimeste vastu ja seda iseseisvumise aega mälestades oleks ristimärgiga sammas õigustatud. Või siis andestusest kristluse suhtes, mille maine on kirik viimase 1000 aastaga nii täis teinud, et mul on vastik selle usundi peale mõeldagi. Kuigi selle usundi poolt propageeritavad põhimõtted on üldhumaansed ja üllad. Ja ma usun, et kui Kristus praegu elaks, siis hoiaks ta kirikust kaugele eemale. Sellest soolapuhujate kontorist. Ja ma usun ka seda, et kui Kristus oleks teadnud, mis jäledusi tema nime all hiljem korda saadetakse, ei oleks ta hakanud palvetamagi, vaid endale sealsamas otsa peale teinud. Et kirik tema nime kuritarvitada ei saaks.
Usund, ükskõik milline, on hea ja õigustatud vaid siis, kui rahvas on selle ise vastu võtnud. Kirik, mis eesti rahva sunniviisiliselt ristis, on oma olemuselt kuritegelik institutsioon ja tuleks panna Eestis toime pandud kuritegude eest vastutama. Eesti rahvast massiliselt hävitanud kirikult tuleks võtta ära ebaseaduslikult saadud vara ja anda see rahvale tagasi, see on siis Eesti riigile.

Ja kirikumehed võiks ümber õpetada, näiteks on praegu vaja keevitajaid, aga ka õpetajaid koolides, või siis marjakorjajaid. Kui kristlus on eestlastele armas, peavad nad leidma ise tee selle usundi juurde. Tutvuma Kristuse sõnumiga. Ja siis ise organiseeruma. Valima omale juhid. Minupärast kasvõi metsas. Miks ei võiks kristluse põhimõtteid hiiemetsas arutada? Ma saan aru, et kivist monstrumid pakuvad jahedust Lõuna-Euroopas. Aga Eestis? Siin on nad rõsked, pimedad ja jahedad majad, kuhu ei taha kuidagi sisse minna, isegi mitte suvel. Ja kas praegusel interneti-ajastul on usuasjade ajamiseks üldse vaja mingeid hooneid. Ma kahtlen selles. Inimene ei vaja jumalaga suhtlemiseks vahendajat.

Orjarahvas pidutses

Sattusime täna õhtul Irjaga puht-juhuslikult Tartu Toomemäel toimunud action-sündmusele, mis pole imekspandav, sest jalutame Toomemäel pea iga päev. Vahel mitu korda päevas. Sest meile meeldib Toomemägi, seal on kuidagi eriline aura. Aga tänane päev oli eriline, Toomemägi, vähemasti selle põhjapoolne nõlv oli kaunistatud aiaküünaldega ning Alberti-nimeline kirikuhoone seisis tõrvikutega ümbritsetuna pidurüüs. Mõtlesin juba, et on ehk mõni kirikupüha. Aga see kahtlus haihtus, kui jalutasime mäest alla ülikooli peahoone ette ning seal toimus suuremat sorti koosviibimine, kus peeti kõnesid ja lauldi laule. Enamikud neist arusaamatus võõrkeeles. Kuigi kõik kohalolijad näisid olevat eestlased, vähemasti pruukisid nad omavahel eesti keelt. Aga võõrkeeles laulmine polnud imekspandav, sest eesti haritlased on traditsiooniliselt häbenenud oma emakeelt. Ülikoolis on isegi võõrkeelte teaduskonnad, kuigi aru ma ei saa, miks ei võiks ülikooli tasemel võõrkeeli õppida seal, kus on nende keelte kodumaa.

Venelaste ja baltisakslaste sõpruse ning eestlaste orjapõlve pikendamise märgiks rajatud ülikooli peahoone juurest marssisid eesti keelt kõnelevad inimesed rutakal sammul mööda Ülikooli ja Lossi tänavat üles Toomemäele, lippude lehvides. Mööduti Baeri ja Reimani ausammastest ning jäädi siis kiriku varemete juurde seisma. Kus mängiti ette üks karnevali-etendus ning lasti pärast seda rakette. Justkui eesti rahva orjastaja piiskop Alberti, ja tema venna Hermanni, hilisema Tartu piiskopi meeleheaks.

Kuskil polnud märgata eestikeelse ja -meelse kõrghariduse lätte, Eesti Üliõpilaste Seltsi austamist. Peale selle, et rongkäigus oli näha Seltsi sini-must-valget lippu ja selle liikmeid. Tuvastasin auvil! Mart Soidro peanupu.

Ingrid homomehe embuses

Väljavõte viimasest Kroonikast.

Üllatus-üllatus. Minu eks Ingrid, kes ühes Kanal 2 saates nimetas kapist välja tulnud (Kroonikale intervjuu andnud) homomehi Reimot ja Rolfi "haige tiivaga lindudeks", on nüüd ühe sellise käevangus lausa Kroonika veergudel.

Aga erinevalt Urmasest, kes nimetas Ingridi rõivastust delikaatselt "ühelt poolt reisiolukorras mugav, teisalt tõid moeka joone sisse graafilise mustriga", arvan ma, et Ingrid on omale mingi kardinariide ümber tõmmanud. Ja ma olen endiselt veendunud, et Ingridile sobib väike must kleit, millele vihjas ka Urmas pihi-käevangu-intervjuus Kroonikale.

Aga väike must nõuab suht head figuuri, nagu Ingridi sõbrannal Urve Palol. Ingrid on kuidagi vormist välja läinud ja tundub, et ta on muutumas selliseks täidlaseks mammiks, nagu Ivi Eenmaa või Maret Maripuu, ent samas Mai Treiali tasemeni on veel sutsu käia.

Nii et Ingrid, nagu ma juba soovitasin Postimehe staar-ajakirjanikule Triin Olvetile, loobu koogikeste söömisest ja jaluta iga päev mõned kilomeetrid!

Aga Urmas on šikk, lisan ta kohe seksikaima homomehe hääletusse.

Hansapank ja m-id

Väljavõte Hansapanga kodulehelt.

Proovisin täna Hansapanka taas sisse minna oma mobiil-id-ga. Aga jälle see ei õnnestunud. Kuigi olin sellest pangale teada andnud mõni aeg tagasi ja pangast lubati tagasi helistada, mida ei tehtud. Aga see selleks.

Helistasin panga infotelefonil.

M(ina): Tere, kas teil see mobiil-id ei tööta?
P(anga töötaja): Töötab küll.
M: Aga ma ei saa oma mobiil-id-ga sisse.
P: Peaksite saama.
M: Ma vist ikka ei saa. Ja ma kuskilt lugesin ka, et need, kellel on pin-kalkulaator, need ei saa.
P: Te peate sisestama oma kasutajatunnuse ja pin-koodi.
M: Mul pole seda pin-koodi.
P: Pin-kalkulaatori pealt saate koodi.
M: Mul pole seda kalkulaatorit kaasas.
P: Siis ei saa jah.
M: Kui mul oleks pin-kalkulaator kaasas, siis poleks seda mobiil-id-d üldse vaja.
P: See on rohkem neile, kellel on paroolikaart. Et kui pole paroolikaarti kaasas, siis saab kasutada mobiil-id-d.
M: No aga paroolikaarti on palju lihtsam kaasas kanda kui seda pin-kalkulaatorit. Minu probleem ongi selles, et ma ei viitsi seda kalkulaatorit kaasas kanda. See kaart mahub rahakoti vahele, näiteks, aga kalkulaator on igavene kobakas.
P: Nojah, aga praegu on nii.
M: No selge, nägemist.
P: Nägemist.

5% kasvu on krahh???

Viimasel ajal on üha enam juttu sellest, et majanduskasvu langemine 10% pealt 5% peale on krahh. Noojah, võibolla küll, Eesti jaoks, kus on viimased 15 aastat levinud arusaam, et iga äri, mis ette võetakse, peab õnnestuma.

Pankrot on samavõrd tähtis majanduse jaoks kui äriline edu. Pankrotid on vajalikud selleks, et vähem tõhusad ettevõtjad saaksid teha ruumi tõhusatele. Ja ühel ettevõtjal võib olla ettevõtteid, mis lõpetavad pankrotiga ja neid, mis on väga edukad.

Minule küll meeldib pigem selline keskkond, kus on võimalik valida äri- ja elamispindade vahel. Mitte nii, et pean ostma põrsast kotis, maksma korteri või büroo eest ära veel enne selle valmimist. Pigem on perverssused ärikeskkonnas otsa saamas ja olukord muutumas normaalseks. Pealegi, 5-6% kasvu peeti Eesti ELiga liitudes igati normaalseks. Kui arvestada, et EL on maailma kõige aeglasemalt kasvav majandusruum, 1-2% kasvuga.

Eestis pole mingit krahhi, sest kuigi laenuintressid tõusevad, on rahvas võtnud laenu väga vähe. Võrreldes arenenud riikidega. Enamik elamispindu on inimestel nö tasuta käes, EVPde eest erastatud. Või ise ehitatud, oma raske tööga, ilma laenu võtmata. Või kus seda laenu vene ajal nii väga pakutigi. Laenuga on asju ostetud põhiliselt viimased 5 aastat. Seetõttu ei juhtu midagi hullu, kui hinnad kasvõi 50% kukuvad. Mingeid sundmüügilaineid, nagu Skandinaavias 1990ndate algul, ei järgne. Mõni üksik ehk loobub oma üle võimete ostetud elamisest, aga ega temagi kuuse alla koli, ostab mõne sobivama.

Need lääne "eksperdid", kes Eestile krahhi ennustavad, ei tunne siinset olukorda. Kui intressimäärad tõusevad, lähevad mõned ettevõtted pankrotti, ent see ei tähenda mingit kaost. Ettevõtted leiavad uue, loodetavasti arukama omaniku ja elu läheb edasi. Ja kus on öeldud, et büroode ja elamispindade hinnad peavad kerkima 30% aastas igavesest ajast igavesti. Euroopa tase on saavutatud ja sinna see jääb. Loodetavasti aastateks. Ma ei saa aru, mida pabistab Olari Taal. Ta on juba küllalt rahvast petnud, ja Hoiupanga põhja lasknud. Taal võiks minna kooli ja end veidi harida, enne kui hakkab sõna võtma.

Ja Vene transiidist niipalju, et hea on, et ära kaob. Pole vaja neid hirmsaid vedureid ja vaguneid Eesti keskkonda risustama. Ja see kasu, mis transiidist tuleb, on mõnele üksikule tähtsale ninale väga oluline, aga Eesti majanduskeskkonnale tervikuna suht olematu. Tervistav oleks, kui valimisi toetab ka muu sektor kui Vene transiit. Ja Tallinna Sadam võiks kujuneda selliseks ilusaks puhtaks konteinersadamaks nagu need on levinud arenenud riikides. Pole vaja siia mingeid söemägesid ega naftatorusid.

Vat nii.

Möödus suvi, IV peatükk

Georg Vaher Tartus, 15.01.1944.a.
---------
“Aga võib-olla on ta juba ammu valinud,” laususin.
“Ah sa mõtled seda kirvega tahutud metsavahti? See saab hundipassi, kuigi nad Lulliga juba kihlatud olid. Laitsin tal selle abielu maha juba peoõhtul.”
“Ma arvasin, et sul ikka rohkem mõistust peas on, aga paistab, et oled päris tolvan,” ütlesin püsti tõustes ja hakkasin voodi alt saapaid otsima.
“Juba jälle!” hüüatas Raimund. “Aga mispärast siis?”
Ta tegi hämmastunud näo ning hakkas peegli ees lipsule sõlme tegema.
“Sellepärast, et sa tõsist juttu ajada ei oskagi. Ja veel sellepärast, et sa endale lipsu ette panid.”
“Elu on niigi tõsine, milleks teda siis veel juttudega tõsisemaks teha?” filosofeeris Raimund ning lisas lauale istudes: “Aga lipsu panin ette sellepärast, et lähen oma tulevase naise juurde esimesele visiitkülaskäigule!”
“Seda me veel näeme, kas sinu tulevase naise või minu tulevase armukese juurde,” irvitasin talle vastuseks.

Niisiis läksime. Tee viis läbi metsa. Kauguses kuuldus käo kukkumist ja meie eest jooksis rabinal läbi noor hirv. Raimund oleks nagu võpatanud ja tegi mulle ettepaneku endile padrikust kaikad pihku lõigata.
“Milleks?” küsisin.
“Hmm, noh, nii, saad isegi aru. Et oleks toekam astuda,” keerutas tema, seejuures ümberringi pilke heites, millest ei võinud küll välja lugeda ürgse metsa nautimist.
“Tuleme ka ilma nendeta toime,” rahustasin teda, kuid samal ajal katsusin tahtmatult, kas puss on mul ikka vööl alles.
Astusin kiirete sammudega edasi ja Raimundil ei jäänud üle muud kui mulle järele sörkida.

Videviku varjud katsid maad, kui koputasime uksele.
Peretütar ruttas meile vastu. Laiade varrukatega lumivalge pluus sobis talle suurepäraselt ja lühike must seelik kattis sihvakaid sääri kuni põlvini. Meid juhatati läbi eesruumi väiksesse tagakambrisse, mis oli puhas ning maitsekalt sisustatud. Akna all asetsesid lilled, natuke eemal diivan, mille ees olid madal laud ja mõningad pehmed toolid. Seintel, mis kaetud tapeediga, rippusid üksikud pildid ja kannel.
“Mängite te sellel instrumendil?” küsis Raimund ja võttis seinalt kandle.
“Mängin, kuid istuge enne,” vastas neiu, “muidu viite meie laste une ära.”
“Kas siin siis lapsi ka on?” küsisin mina.
“Aga mina?” naeratas Lulli ja võtnud Raimundilt kandle, istus diivanile ning lasi oma pikkadel sõrmedel õrnalt üle keelte libiseda.

Istusime. Raimund paigutas ennast diivanile Lulli kõrvale ja mina võtsin istet teiselpool tütarlast, toolil.
Palusin teda midagi laulda ja meie üllatuseks Lulli nõustuski. Alul kõlas ta hääl veidi aralt, kuid siis ikka julgemalt ja kindlamalt ning peagi täitis mahe altohääl ruumi. Ma pole küll mingi asjatundja sel alal, kuid minu arvates oli tal talenti. Kannelt, millega ta end saatis, käsitses ta lausa virtuooslikult.
Armastan muusikat ja midagi head kuulata valmistab mulle alati naudingut. See oli lihtne armastuslauluke, kuid olin sest niivõrd kaasa kistud, et unustasin kõik ümbritseva.
Äkitselt peatusid ta sõrmed kandlekeeltel ja ta küsis minu poole pöördudes: “Teil oli peoõhtul väike kokkupõrge ühe meie noormehega?”
Olin järsult tõelusse tagasi kistud ning vaid noogutasin vastuseks.
“Kuulsin,” jätkas Lulli pilkavalt naeratades, “et teile oli isegi nahatäit organiseeritud, kuid ei leitud viina, mis oleks pidanud tõstma julgust. Ega te ometi karda?”
“Ja miks see teid nii eriliselt huvitab?” küsisin vihastudes.
“Te ju teate, et naised on uudishimulikud,” vastas Lulli ning ta sõrmed libisesid jällegi üle kandlekeelte.
Kuid mu tuju oli rikutud. Ma pole kunagi elus naiste pärast kakelnud ega tee seda vist ka eales. Nüüd mõtles see endast liig heal arvamisel olev nukuke aga, nagu ma oleks löönud teist meest tema pärast. Et ka mina olin kakelnud tema pärast nagu teised enne mind!
Kui Raimund ja Lulli hiljem omavahel lõbusasti vestlesid, siis mina peamiselt vaikisin. Tahtsin sellele koketile mõista anda, et mul pole tema vastu mingit huvi.
Võisime eraldada vaid akna piirjooni ja kitsast riba toast, mida valgustas kuu, kui Raimund tõusis ja tuletas meelde, et on aeg lahkuda.
Tahtsin tõusta, kui tundsin, kuidas Lulli pikad sõrmed haarasid kinni mu randmest ja surusid mind tagasi toolile…

Nagu kaks tättserit

Tähismaa valetab!

Osake tänase Postimehe esikaanest.

Minu eks Ingrid Tähismaa kirjutab tänases Postimehes, et Kersna valetab. Ta viitab ühele lõigule Kersna viimases "vihkamise veerus", kus Kersna väitis, et Kroonika olevat šantažeerinud Evelin Pange.

Ja ühe Kersna väidetava eksimuse najale ehitab Tähismaa teooria, et Kroonika on hea ajakirjanduse etalon, kus ei ähvardata kunagi allikaid ja pakutakse "alati sõna vastulauseks ja kommentaariks". Mina väidan, et see on vale.

Noh, sedalaadi "sõna andmine", millest Tähismaa räägib, näiteks seoses Kersna endaga, sarnaneb hiljutise SLÕhtulehe ja Sügisballi tegijate konfliktiga, kus üks pool tembeldati kaamliks ja siis "anti sõna", et see pool saaks selgitada, miks nad on kaamlid. Loomulikult saadab iga vähegi mõtlev inimene sellise "võimaluse" peale selle väljaande perse. Kuigi PRi koha pealt on see vale, kuna see annab ajakirjanikele hoogu juurde. Ja väljaannetele samuti, kes teenivad selle pealt, kui lükkavad skandaalinäljase massi ette üha uusi ja uusi "kaamleid". Tegelikult tuleks sellised väljaanded ja ajakirjanikud kohtusse kaevata. Kuna see on ainus vahend mõnitamise lõpetamiseks ja pikemas plaanis ka välistamiseks.

Kersna lihtsalt ei tea, mis sitta keerab Kroonika heausksetele lugejatele kaela tonnide kaupa. Pange ehk tõesti ei šantažeeritud, kuna kes ikka julgeb tunnistada, et teda ähvardas Kroonika?! Oh seda vaesekest siis. Kõik nägid, mis sai minust, kui ma otsustasin Kroonika peatoimetajast ära lahutada. Ja tõesti, ma ei soovita kellelgi Kroonikaga tülli minna. Sest Kroonika on võimas relv. Ja-jaa. Olen seda ise aidanud luua ja ma tean hästi. Ja loomulikult on vale see, et Kroonika ei valeta. Võtame kasvõi iga-aastase nn seksikate konkursi, kus Kroonika ajakirjanikud valivad aasta seksikaima oma suva järgi. Umbes selliselt, et vaatame, kes saab tulla vastu võtma, kes paremini sobib, kes on nõus Kroonikale intervjuud andma. Lugejate hääletussedelid visatakse naerupahvakute saatel lihtsalt prügikasti. See on vaid üks väike asi, millest on ka lugeda olnud vihjamisi. Neid "saladusi" on veel, aga ma ei hakka kõiki neid välja laduma siin korraga. Mul on mõistlikum neid "tilgutada", sest siis püsib huvi minu ja Irja blogi suhtes. Ja ma luban, et ma teen seda, pajatan ühte koma teist. Hi-hii.

Vale on ka see, et Kroonika pakub alati sõna vastulauseks ja kommentaariks. 2005. aasta suvel, kui olime just Ingridiga kokku leppinud, et oma eraelu ajakirjanduses ei kommenteeri, andis Ingrid järgemööda mitu intervjuud, mis tipnes lõpuks tema enda intervjuuga iseendaga Kroonikas 6. juulil (Kroonika veebiarhiivist ei maksa seda lugu otsida!), millest kirjutasid ka lehed. Ingridi jutt puudutas otseselt mind ja ma ei saanud mitte mingit pakkumist ei vastulauseks ega kommentaariks. Minust sõideti lihtlabaselt üle.

Kõik väljaanded valetavad, kasvõi juba tulenevalt sellest, et ajakirjanik ei suuda kunagi omale asja päris selgeks teha. Seetõttu on vajalik arvamuste paljusus, konkurents ajakirjandusturul (loomulikult mitte selline, mida tekitab Oliver Kruuda) ja avarama pildi saamiseks on soovitav lugeda võimalikult paljusid väljaandeid.

Siiski peaks olema Kroonika peatoimetaja üks viimaseid tegelasi ajakirjandusturul, kes tuleb rääkima valetamisest. Häbene silmad peast, Ingrid!

Pildikesi Võrumaalt

Käisime koos Tartu NAKlaste Irja, Aapo Ilvese ja Andra Teedega laupäeval külas Pulga Jaanil tema Antsla kodus ja Contral külas Urvaste kodus. Lisaks käisime Oti pubis Otepääl.
Mõned pildid sellest.


Andra Teede Otepääl Oti pubis.


Aapo Ilves ja Andra Teede.


Aapo Ilves ja Andra Teede.


Aapo Ilves ja Andra Teede.


Varasügisene Otepää.


Pulga Jaan ja siga.


Pulga Jaan ja lambad.


Pulga Jaan ja lambad.


Pulga Jaan ja Aapo Ilves.


Pulga Jaan.


Andra külas Pulga Jaanil.


Pulga Jaan tares söögilaua taga.


Pulga Jaan.


Irja ja Pulga Jaani elamise hoov.


Andra Teede ja Aapo Ilves.


Contra oma kodumaja ees.


Contra.


Contra vanem poeg Herbert.


Kirjanikud Contra pool, vasakult Contra, Andra Teede, Aapo Ilves, Irja Vaher.

Tore mees

Pärast lapse sündi naine enam mehega ei seksinud. Mees aga tahtis seksi ja vägistas oma alaealise tütre. Tütar ei osanud suurt miskit öelda, naine häbenes silmad peast ja oli samuti hiirvait, aga mees hakkas muretsema. Ta läks pihile.
Mees: vägistasin oma tütre.
Õpetaja: oih, seda pattu.
Mees: ma kahetsen.
Õpetaja: lugege 10 issameiet.
Mees läks altari ette ja luges 10 issameiet. Siis läks uuesti oma toimetuste juurde ja mõne aja pärast vägistas uuesti oma tütre. Ta läks uuesti pihile.
Mees: tegin jälle pattu.
Õpetaja: mis siis nüüd?
Mees: vägistasin jälle tütre.
Õpetaja: 20 issameiet.
Mees läks ja luges 20 issameiet. Siis naasis toimetuste juurde ja vägistas uuesti. Ta läks uuesti pihile.
Mees: see juhtus jälle.
Õpetaja: 30 issameiet.
Mees läks ja luges. Möödusid aastad, mees istus suurema osa ajast kirikus, vahepeal käis korraks kodus tütrega seksimas, ja siis jälle kirikusse palvetama. Rahvas oli mehe üle uhke. Issand, kui tore mees. Nii jumalakartlik! Kogu aeg palvetab! Mees edutati koguduse juhiks. Naised tõid teda eeskujuks oma meestele. Mehed hakkasidki rohkem kirikus käima.
Lõpuks kasvas tütar suureks, mees suri ära ja tema matused olid uhkemast uhkemad. Oh, küll oli tore mees, õhkasid matuselised. Kui väga armastas oma lähedasi! Kiideti ka naist ja tütart, kes olid olnud vagad ja kuulekad. Truud seltsilised.
Tütar võttis mõne aja pärast omakorda mehe, ja sai varsti lapse. Ja oma mehega enam ei seksinud. Ta lihtsalt ei suutnud, see oli nii võigas. Tal läks süda pahaks, kui pidi seksima. Mees pidas ilma seksita mõnda aega vastu, aga siis vägistas purjus peaga oma tütre. Ja läks pihile.