Kohviku uudis taas suures lehes: Peep Vainu äri persses

Väljavõte Äripäeva veebist.

Nüüd on siis Äripäeva ka jõudnud see uudis, mis oli paar päeva tagasi kohvikus üleval, et tuntud libedik Peep Vain, kes eri firmade naisi, näiteks personalijuhte, aga ka muid juhte ära rääkides ja nendega seksides omale klientuuri "tekitas" ja nõnda korralikku bisnest tegi, on nüüd äriliselt kõrbemas ja tema möödunud aasta "saak" oli aukartustäratav 4,2 miljonit krooni miinust. Ehk siis, selle raha peab ta oma taskust plekkima, või ilmselt päriselt mitte, kui tema kahju tulenes vaid väärtpaberite hinna alanemisest ja näiteks sellest, et ei saanud oma õpilase Indrek Pertelsoni käest pappi kätte.

See Vainu ja Pertelsoni lugu on üldse õpetlik. Vain ässitas Pertelsoni riske võtma, pumpas ise Pertelsoni firmasse raha sisse, ja kui Pertelsonil hästi läks, siis oli suur sõber ja rääkis, kuidas kõik Pertelsoni võidud oma tema orgunnitud. Kui aga Pertelsonil asi untsu läks, siis pole Vainu enam kusagil, vastupidi, ta on teistega koos kaarnatena laiba kallal. Selline mees on siis Peep Vain, see hinnatud koolitaja, kõige peresõbralikuma firma juht ja ma ei tea mis kõik veel. Kusjuures samal ajal, kui tema firma valiti kõige peresõbralikumaks, seksis ta ise oma lapseootel naise kõrvalt ühe teise abielunaisega, seda salaja. Peresõbralikkus my ass.

Õnneks on inimesed ilmselt aru saanud, mis mees on Peep Vain, ja tema koolitusele jalga ei tõsta.

Urmas Paet: "Laske kõigil terroristikestel meie juurde tulla!"

Soome nädalaajakiri Apu annab oma viimases, 30.7 numbris teada, et kurikuulsa ning järgmise aasta jaanuarikuus suletava Guantanamo vangide saatus on otsustatud. Nimelt toetab Euroopa Liit vangilaagri sulgemist ning Euroopa Liidu riikide välisministrid on juba omavahel kõnelenud sellest, et vangid paigutatakse ümber Euroopa Liidu riikidesse. "Olukord on tuleohtlik ja sellega on seotud väga palju turvalisusriske," teatab Apu ajakirjanik Markku Laitinen.

See tähendab siis, et too tuleohtlik ja paljude turvalisusriskidega seotud olukord jõuab ka Eesisse. Ja et ka meie välisminister, reformierakondlane Urmas Paet on sest juba oma Euroopa ametivendadega rääkinud.

Aga miks meie siis sellest mitte kui midagi ei tea? Miks ohtlike kurjategijate toomist Eestisse varjatakse? Soome ajakirjandus kirjutab sellest ja algatab diskussiooni, küsib inimeste arvamust, aga meie inimesed istuvad kui kotis, sellal kui keskkond, kus elame, muutub üha ebaturvalisemaks. Meie selja taga!

Ja veel, meie reformierakondlik valitsus ei tee mitte midagi, et rahvast järjest suureneva terroriohu eest kaitsta. Ainult lepib rahva selja taga kõiksugu asju kokku ja inimesed siis vaadaku, kuidas ise saavad. Ei mingit teavitust, üks salatsemine käib kogu aeg.

Soome inimestel on seevastu kogu inff olemas ja neil on ka valikuvõimalused, kas võtta terroriste vastu või mitte. Tarja Halonen kaitses oma rahvast, kui Soome taheti tuua 1999ndal aastal kinninabitud Abdullah Öcalani. Tolleaegne välisminister Halonen ütles, et Soome on selliste inimeste vastuvõtmiseks ühiskondlikult ja poliitiliselt liiga väike.

Aga mida teeb reformierakondlane Urmas Paet? Ilmselt võttis tähtsate Euroopa härrade ees alandlikult mitu korda mütsi maha, kummardas ja tegi kraapsu ning ütles, et kõik Guantanamo vangid on meile teretulnud. Olge ainult mehed ja tooge kohale!

Selline arg ja hädine välisminister, kes ei suuda oma rahva huvide eest seista, mängib maha oma maa turvalisuse ja asetab rahva ohtu, mis on meile täiesti tundmata, ning pealekauba vaikib kõik maha, nagu midagi poleks olnud, ei vääri oma ametiposti ja peaks tagasi astuma.

Reformierakonna ja IRL-i valitsus ei pea eesti rahvast intelligentse diskussiooni vääriliseks ning see näitab vaid üht: nad ei valitse meie maad mitte kui sellesama rahva poolt ametisse valitud rahvaesindajad, vaid kui ülbed saksa mõisnikud, kes arvasid samuti, et talupojad olgu vait, sest nad ei tea mitte kui midagi.

Ja sellist võimu me nüüd küll ei tahtnud ega taha.

Hakkame avaldama väljavõtteid Miki Kärnase päevikust

Paistab, et superreporter Miki Kärnase teema on laiemat populaarsust kogunud. Näiteks on sel teemal kirjutanud mitmed kommentaatorid. Ent nii uskumatu kui see ka pole, sattus meie kätte täiesti juhuslikult Miki Kärnase päevik, võimalik, et selles mängis teatud osa Kärnas ise, ja sestap on hea võimalus hakata avaldama peatükke sellest päevikust.

01.05.2006
Mina olen siis Miki. Alustan oma päevikupidamist tänasest päevast, sest see on päev, mis muutis tundmatuseni mu elu. Ma sain meheks.
Ei, sõjaväes pole ma käinud. Ja ma ei usu ka seda, et sõjavägi kellestki meest teeks. Ma vihkan sõjaväge. Olen kuulnud, kuidas mu tuttavad on seal peksa saanud, kellel hammas välja löödud, kellel nina lömmi virutatud. Ei, sellist elu ma omale ei taha. Mul on hea väljanägemine ja minu kohus on selle eest hoolitseda. Ma tahan välja näha super. Sest see on minu jaoks oluline. Et kõik oleks viimase peal. Ma ei salli poolikuid lahendusi. Ma tean, mida ma tahan, ja kuidas seda saavutada. Ma tahan olla oma elu peremees.
Minu jaoks polnud meheks saamine lihtne. Juba lapsena panid vanemad mind õe kõrvale istuma ja andsid mulle kätte nukud. Autosid mul väiksena praktiliselt polnud. Nendega sain ma tutvust teha ainult sugulaste juures. Ma ei tea, miks mu vanemad nõnda talitasid, aga nii see oli. Pealegi, sobitasid nad mulle selga kleite ja neil polnud midagi selle vastu, kui ma õues teiste tüdrukute, õe sõbrannadega mängisin. Ma mäletan, et esialgu oli see võõrastav, aga mingi aja pärast hakkas meeldima. Palun minust mitte valesti aru saada. Mulle ei hakanud meeldima tüdrukud, kaugel sellest, mulle meeldis tüdrukutega mängida.

Vahetevahel sai nalja ka. Kui mängisime kodu, siis tõime välja padjad ja tekid, sidusime ühe suurema teki kolme toki otsa, sellest sai nagu maja, või telk. Kuhu me siis sisse pugesime. Panime alla ühe madratsi ning pugesime selle peale, tõmbasime teki üle pea. Võtsime teki alla kaasa taskulambi. Siis mängisime seda mängu, et hakkasime riideid seljast võtma. Ja oh seda imestust ja kilkamist, kui mina oma püksid jalast ära võtsin. Kõik said palju naerda. Ja küsisid minu käest, et kas ma olen ikka tüdruk. Ma pidin valetama, et olen. Kuigi olin tegelikult poiss. Kõik imestasid, et kuidas ma olen selline tüdruk. Ma ütlesin, et olen.
Teisalt tundsin ma end uhkena, et olen teistest tüdrukutest erinev, olen ikkagi Miki. Miki Kärnas. Väiksena unistasin saada juuksuriks. Või siis trammijuhiks. Mulle meeldis väga trammiga sõita. Meeldis, kui tramm käänakute peal kolises ja vilises, nagu tahaks pooleks minna. Ja meeldis, kuidas tramm kohalt võttis, nii et kõik autod maha jäid. Ja meeldis, kuidas tramm pidurdas. Niimoodi järsku. See võttis kõhu alt õõnsaks. Mulle meeldis trammi-istmete dermantiini iseäralik lõhn. Vahel kraapisin omale tüki istmest küüne alla ning nuusutasin seda päeva jooksul. See tegi samuti kõhu alt õõnsaks, ajas judinad üle selja. Ma kujutasin juba ette, kuidas ma saan trammijuhina iga päev seda nautida. Seda lõhna, mis sarnanes kummiliimile. Võibolla sellest, et armastasin väikselt kummiliimi nuusutada. See oli nii müstiline lõhn. Sealsamas, meie onnis, või teki all, tõmbasime omale kilekoti pähe ja nuusutasime liimi. See oli vahva! Nägin igasuguseid veidraid pilte. Seda, kuidas ma hõljun taeva all, isegi lennukitest kõrgemal. Olin seal nagu jumal, pilve peal. Vaatasin alla, kuidas inimesed elavad. Inimesed olid nagu väiksed täpid, samuti autod ja bussid, ning trammid. Isegi autod olid vaid täpid, ja suured majad ning kirikud olid sellised väiksed. Mingi aeg lendasin niimoodi, siis aga kukkusin alla. Sellepärast mulle ei meeldinud saada lenduriks. Aga üks mu sõber, kellega ma hiljem sõbrustasin, ja kes arvas, et ma olen tegelikult tüdruk, kuna mul olid tüdrukute riided seljas, see sõber tahtis saada lenduriks. Või õigemini lennuki piloodiks. Ta tahtis esialgu olla sõjalennuki peal, siis reisilennuki peal. Ta ütles, et tahab ka mind enda juurde lennukisse, et minust saaks reisisaatja, stjuardess. Aga ma keeldusin. Ma ütlesin, et mulle ei meeldi lennata. Tegelikult ma muidugi valetasin, mulle tegelikult meeldib lennata. Aga ma poleks tahtnud lennata koos selle poisiga. Sest tegelikult olin ma ise ka poiss. Ja kui see välja oleks tulnud, et ma olen tegelikult poiss, siis ma poleks ju saanud olla stjuardess. Ma siis parem ütlesin, et mulle ei meeldi lennata. Aga lenduriks mulle ikka ei meeldinud saada. Või kui üldse, siis stjuardessiks. Aga sinna vist mehi ei võeta. Vähemalt mulle tundus nii. Nõnda ma siis loobusin igasugusest mõttest saada lenduriks. Ka mu ema laitis selle mõtte maha. Ütles, et ma valiksin ikka omale mõne maalähedase kutse. Näiteks pakkus ema, et ma võiksin hakata õmblejaks. Üks ema sõbranna oli õmbleja ja ta õmbles väga ilusaid kleite. Selliseid, mida polnud mitte kellelgi teisel. Ema ütles, et ma saaksin siis omale ka õmmelda selliseid kleite. Isa oli küll sellele vastu, aga ema ütles, et isa ei tea maailma asjadest midagi, sest tal pole haridust. Mu emal oli kõrgem haridus, isal ainult keskharidus. Ema jäi alati igas vaidluses peale. Isa eriti ei vaielnud, võttis kapist pudeli õlut ja istus õhtud läbi teleka ees.

Jätkub...

Metssead põgenevad Eestist: kas see on märk?!

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Tänavu aasta algul leidsime Rakvere vallimäel jalutades Reformierakonna kirjaga kommipaberi. Ja ei läinudki kaua aega mööda, kui Rakvere linnapea Andres Jaadla teatas oma astumisest sellesse erakonda.

Nüüd on uus huvitav märk: metssead on asunud paaniliselt Eestist lahkuma. Osa neist on isegi võtnud ette meretee, siis ujudes. Ilmselt Soome, võimalik et ka Rootsi poole. Ja osa neist on leidnud oma kurva lõpu, kui on kokku põrganud mõne paadi või laevaga. Need surnukehad on siis meri rannale tagasi uhunud. Ent mida see peaks tähendama?! Kas see on märk? Ja mida tähendab see märk?

Üks küsimus GMOnduse kohta ja minu vastus

Saabus selline tagasiside/küsimus:

Tere!

Meeldiv lugeda, et pöörate keskmisest suuremat tähelepanu tervislikule toitumisele ja innustate ka teisi seda tegema. Kas väldite ka GMO toodete tarbimist ja kas oskate ka vähemteadjaid harida naturaalsete (ka GMO-vabade) toiduainete ja nende olemasolu koha pealt Eesti poodides?

Jätkuvat edu soovides,
Riin

Inno kommentaar:

ausalt öeldes pole ma sellest GMOndusest veel päris hästi aru saanud. Ja ka seda ei tea, kas selliseid geneetiliselt muundatud taimedelt pärit vilju (kus siis näiteks tomatitaimele on siirdatult kaladelt võetud geene) ka Eestis müüakse.

Nagu ma olen aru saanud, siis Eestis geneetiliselt muundatud taimi eriti ei kasvatata. Põhiline geneetiliselt muundatud toit tuleb sisse. Ja kuivõrd me eelistame kodumaiseid toiduaineid, siis arvatavalt me kas ei söö üldse või sööme väga vähesel määral neid nn GMO aineid.

Teine probleem on see, et selliseid geneetiliselt muundatud aineid on raske tuvastada, kuna seda ei märgita toiduainetele.

Ma olen aru saanud, et vili, millest tehakse siis saia ja leiba, on sisse veetud, ja võib olla seetõttu geneetiliselt muundatud. Samuti siis ka riis ja tatar. Ja mais. Ning soja. Puu- ja juurvilja puhul, mida Eestis kasvatatakse, seda probleemi ei tohiks olla. Nii et tegelikkuses, et vältida GMOsid, tuleks süüa eestimaist kaalikat ja porgandit, õunu, kartulit. Ma ei tea, mis saab Eestis kasvatatud viljast, vanasti läks sellest suur osa loomasöödaks, mis tast nüüd saab, ei tea.

Ning veel, see käib muidugi ka loomade kohta. Ja ka kalade kohta. Ma pole kindel, et näiteks Norras kasvatatud lõhe pole geneetiliselt muundatud. Või siis näiteks need hirmus hästi lüpsvad lehmad, mida Hollandist sisse veetakse. Või kiiresti kasvavad sead. Holland jälle teeb koostööd USAga, mis on maailmas ilmselt GMO-riik number 1.

Rohkem lugemist võib leida ehk GMO-teemaliselt leheküljelt internetis: GMO-vaba Eesti.

SUUR ÕNNETUS ON TABANUD EESTIT: Sõõruka kuulus kunstikogu koosneb valdavalt võltsingutest

Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, ja kes ei maga ega söö, on suurärimees Urmas Sõõrumaa kuulus kunstikogu, millest ta tahtis teha koguni muuseumi, suures osas võltsitud. Selline kurb info on praegu linna peal liikvel. Sõõrukas ise on endast täiesti väljas, tema lähedased suures kurbuses. Tuleb välja, et kollektsionäär Kalev Klais, kellelt Sõõrukas on eri autorite töid kokku ostnud, ja kes Sõõrukale töid vahendas, on need tööd kas ise võltsinud, või juba ostnud oma kogusse võltsitud töid.

Eestlased on ennegi alt läinud. Eelmise vabariigi ajal liikus siinkandis palju Stradivari ja Amatti viiuleid, mida ka jõukamad eestlased suure rahaga kokku ostsid, ent mis hiljem osutusid Saksa käsitöömeistrite osavateks koopiateks. Puhas pettus.

Kohvik jagab Urmas Sõõrumaa kurbust sedavõrd raskel hetkel. See on õnnetus mitte ainult Sõõrukale, vaid kogu Eestile, sest tema kogule pole Eestis teist võrreldavat leida.

Mis mees on Einar Vallbaum?

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Tänane Postimees kirjutab, et Lääne-Virumaa uueks maavanemaks saab Kunda transpordiettevõtte AS Lajos omanik Einar Vallbaum. Ja et ta on Reformierakonna kandidaat.

Kas keegi oskab öelda, mis mees see Vallbaum on? Varem kuulus mees Keskerakonda, ja kandideeris ka mitmetel valimistel, ent tänavu kevadel astus Keskist välja ja hakkas semmima, nagu nüüd selgub, Reformiga. Ilmselt siis selleks, et maavanemaks saada. Tal on Rakvere õhtukooli haridus, ja on, nagu aru saan, ihult ja hingelt autojuht. Tema firma Lajos tegeleb paekivi veoga Kunda tsemenditehasele, ja ilmselt ka muude ehitusalaste transporditöödega. Kas siis nüüd on äri sedavõrd lörris, et vaja maavanemaks pürgida. Või mis?!

Mulle tundub, et Vallbaum on selline rohkem nalja- ja napsumees, aga tema valik on kuidagi lahja maavanema jaoks. Kas Reformil siis tõesti kedagi teist panna pole? Või on Vallbaumil selliseid omadusi, mis laiema avalikkuse ette pole jõudnud, et just tema on see kõikse parem kandidaat.

Ja mis Reformi puudutab, siis on kuidagi näotu jagada neid maavanema kohti olukorras, kus maa vajab haldusreformi, mis vähendaks tunduvalt regionaalseid juhtimistasandeid. Aga tundub, et Reformile on oma võimu kindlustamine nii kallis, et riigimehelikkus on muutunud teisejärguliseks, või üldse kadunud.

Kas Guantanamo olukorrast kirjutanud Erik Saar on Eesti päritolu?

Väljavõte Erik Saare veebist.

Vaatasin, et Guantanamo laagrist kirjutanud USA sõjaväelane kannab nime Erik Saar, kuidagi kahtlaselt eestpärane nimi. Kas Saar on Eesti päritolu?

Tema raamatu võiks eesti keelde tõlkida.

Eestlaste peal tehakse taas loomkatseid

Väljavõte Viru vangla eriosakonna veebist.

Päris huvitav seletus sellest Viru vanglas loodud eriosakonnast, nn Supermax. Kuhu siis jutu järgi pidi käesoleva aasta jooksul toodama seni Kuubal USA Guantanamo Bay sõjaväebaasi territooriumil ebaseaduslikult kinni hoitavaid Afganistanist toodud sõjavange. Loo taust on selline, et USA ei taha enam oma mainet rikkuda afgaanide kinni hoidmise ja nende piinamisega (Guantanamo vangilaagrit on hakatud kutsuma kaasegseks Gulagiks), ja edasi sokutatakse nad neisse riikidesse, kes on rõõmsalt valmis USA ees pugema (ka pea ahju pistma, kui suur vend käsib) ja kogu vastutuse enda peale võtma. Sest, mis seal salata, need, kes afgaani vange hoiavad, peavad arvestama lisaks muule ka terrorirünnakutega.

Ja mis tundub, vähemalt mulle vangide elu kirjeldusest, et eestlasi (vangide hulgas on siiski ka eestlasi) on hakatud taas kasutama mingiteks, ma ütleksin, loomkatseteks. Kus siis, ilmselt, enne nende afgaanide tulekut "katsetatakse" oma valmisolekut: igast erivahendite kasutamist, piinamist ja muud säärast. Ja seda tehakse ka eestlaste peal. Ma kujutan ette, et varsti kistakse Viru vangla eriosakonna vangid ihualasti, seotakse kotid pähe ja kästakse mööda maad roomata, kus siis vangivalvurid neile peale kusevad, nagu seda tegid ameeriklased Gunatanamo vangidega.

No kaua võib? Kogu see kuramuse nõuka aeg oli üks loomkatsete aeg. Nüüd on Eesti iseseisev, ent loomkatsed inimeste peal jätkuvad. Seda tehakse majanduse, poliitiliste otsuste kaudu, kogu elanikkonna peal, nüüd on hakatud ka vange kasutama. Mis värk õigupoolest käib, sõbrad?!

Partsil õige jutt, nüüd tuleks asuda sõnadelt tegudele

Väljavõte Delfi veebist.

Majandusminister Juhan Partsil (IRL) on jumala õige jutt, et viimasel ajal kiusatakse taga ettevõtjaid. Ehk, pehmelt öeldes on ettevõtjatele kirves selga löödud. Ja see sahmakas võib kogu riigi majandusele veel ühe korraliku bumerangina tagasi tulla.

Parts teeb küll ilusaid sõnu, aga tegusid pole nende tagant näha. Valitsus kergitas nädalase etteteatamisega äsja käibemaksu 2 protsendipunkti võrra, no mis see siis oli muud kui ettevõtja nörritamine?! Samuti on FIE minimaalne sotsiaalmaksumäär kerkinud sellistesse kosmilistesse kõrgustesse, et ma ei kujuta ette, kes tahaks olla enam FIE. Eriti nüüd, kus kõigil ettevõtjatel tulud kivina kukuvad. Samas, kui riik hävitab FIEnduse, siis kaob ka kogu ettevõtluse baas. Inimesed eelistavad pigem teha musti juhuotsi, nagu paar aastakümmet tagasi.

Ettevõtluse jaoks tingimuste loomisega on Eestis lood VÄGA SITAD. Ja selle pasa taga on just Reformierakond, kes peaks olema ettevõtjate erakond. Ent see erakond on oma aated ammu maha müünud, suures võimujoovastuses. Nii et vaadake ette, valijad. On kuulda, et kohalikeks valimisteks Reform kohtadel oma nime all välja ei tule, vaid erakonna liikmed poetavad end vaikselt eri valimisliitudesse. Hoidkem silmad-kõrvad lahti!

Tundub, et mehed on hakanud julgemalt rääkima naistepoolsest vägivallast

Väljavõte ajalehe Oma Saar veebist.

Tundub, et viimasel ajal on mehed hakanud julgemalt rääkima naiste poolsest vägivallast. Sellest, muide, pajatab ka Ruitlase värske raamat "Naine". Et pole need naised ühti sellised illikuku-nunnud, et neid kõiki peab kätel kandma. Nii nagu ka meeste hulgas, on ka naiste hulgas tõelisi jõhkardeid, kes on harjunud end peitma oma naissoo kaitstuse taha. Ja selle taha, et mehed reeglina ei räägi sellest, kui naised nende kallal vägivalda tarvitavad. Kuigi tegelikkuses võivad naised olla sama vägivaldsed kui mehed.

Nagu tuleb ka välja ajalehest "Oma Saar", kus siis Kuressaare Aspasia klubist lahkunud kaks naist lõid oma klubi, Ärtu baari, ja üks neist lahkujatest läks Aspasia meesterahvast juhile kätega kallele, kui too läks Ärtu baari asjade kohta aru pärima.

Mina olen selline mees, kes naist lüüa, ega ka vastu lüüa ei suuda, ent kui naine on agressiivne, ja kipub elu kallale, siis on minu arvates õigustatud asja avalikustamine. Sest selline vägivaldne naine võib olla ohtlik ka teistele. Ja ma julgustan ka teisi mehi rohkem rääkima naiste-poolsest vägivallast, sest ühiskonnas on see nähtus teenimatult vähe tähelepanu saanud. Ja paljud vägivaldsed naised lihtsalt sõidavad meestest üle. Võrdluseks, samasugune mees pandaks kohe trellide taha istuma, vägivaldsed naised aga on tihtipeale need "õiged", kellel on õigus lapsi kasvatada, alimente välja nõuda ja ma ei tea mis kõik veel. Kuna keegi ei usu, et naine võib olla vägivaldne, sellest ei räägita. Ja mida ei räägita, seda pole olemas.

Ekspress püherdab peadpidi mudas

Väljavõte tänasest Ekspressist.

Ekspress, eriti aga selle juht, valgepulbrise ninaga Narko-Hans armastab uhkustada, et edastavad viimase instantsi tõde, mille järgi olen näiteks mina viimane saast, tundub, et see Ekspress püherdab ise viimasel ajal peadpidi mudas. Siis mitte enam ei koba lihtsalt pimeduses, vaid mudas, ja peadpidi.

Või siis on Hans enamuse ajast koomas, ning töötajad siis ei tea, mida kõike neile Hansukese poolt ette söödetud infoga peale hakata. Näiteks viimases Ekspressis on pandud Jürgen Lambist kirjutatud loo juurde mingi kellegi, ilmselt mõne venelase pilt, kes isegi mitte ei meenuta Lampi. See on umbes sama hea, kui panna loo juurde selline pilt (ja kirjutada juurde, et see on "tuntud Eesti ajakirjandusmagnaat Hans H. Luik"), millel olev tegelane meenutab Hans Luike isegi rohkem kui too teine tegelane Lampi:


Ja üldse, tundub, et Irjal on õigus, Ekspress on täiega maha käinud. Seda eriti just viimastel aastatel.

Peep Vainu firma kukkus suurde kahjumisse

Tuli selline tagasiside:
kommenteerige seda ka: Peep Vainu firma Vain SMD Konsultatsioonid kukkus möödunud aastal 4,2 miljoni krooniga kahjumisse.

Inno kommentaar:
Mis seal ikka kommenteerida, tundub, et Vainu kaardimajake hakkab kokku kukkuma. Ta ise on juba täiesti marginaalne tegelane, selline ullike. Ja tema töötajad üritavad veel laevukest vee peal hoida, aga kaua seegi neil õnnestub. Reform tellib neilt veel maksumaksja raha eest soolapuhumise teenust, aga kui Reform ära kukub, pärast valimisi, siis jäävad Vainule alles vaid "tühjad pihud", nagu laulis kunagi kadunud Gunnar Graps.

Vain on üks selline tegelane, kes võiks minna turule kurke müüma. Oleks tast vähemalt midagi kasu, ma mõtlen ühiskonnale. Ja ma oletan, et kurgimüük, talvel hapukurk läheks tal päris hästi.

Rõõmusõnum kinnisvara müüjatele: hinnad tõusevad taas

Väljavõte ajakirjast Apu.

Nüüd siis rõõmusõnum neile, kes on soovinud oma kinnisvara müüa, ning ärevaks tegev teade neile, kes on plaaninud kinnisvara osta, aga on oma otsust hinnalanguse ootuses edasi lükanud: hinnalangus on läbi! Nagu kirjutab ajakirja Apu värske (30. juuli) number, on Soomes kinnisvara hindade langus peatunud enne, kui see õieti alata sai. Ning hinnad on juba pööranud tõusule.

Ilmselt on tõusu taga, ja seda ka Soomes pankade valmidus anda taas kinnisvara ostmiseks laenu. Sest kinnisvara valdavalt laenuga ostetakse. Mis omakorda tähendab, et kinnisvaraturul on põhi käes, või õigemini läbi. Sest seda päris põhja pole võimalik kuskil tabada.

Võib arvata, et laenuandmist on hoogustanud intresside rekordiliselt madal tase, mis tõotab jääda madalaks veel mitme aasta vältel, sest Euroopa majanduskasv on nadi. Ning olukorras, kus kütusehinnad on püsinud stabiilsed, on ka inflatsioonioht väiksem.

Soomes oli juba juunis kinnisvaraturul märgata senisest suuremat aktiivsust, mil tehingute arv kasvas eelnevate kvartalitega võrreldes 50%. Kinnisvaravahendajad ootavad, et turg läheb aktiivseks juba nüüd suvel ning sügisel. Mis on paljudele kahtlemata suur rõõmusõnum, sest täpselt aasta aega tagasi, möödunud suvel jäi turg sõna otseses mõttes seisma. Justnagu oleks vastu seina põrutanud, nagu Läti majandus. Ja kuivõrd Soome on Eestiga kokku kasvanud, võib arvata, et samad protsessid on toimumas Eestis. Näiteks Eestis suurenes juulis kinnisvaratehingute arv samuti hüppeliselt.

Soome kinnisvaravahendajad soovitavad juba kiirustada neil, kel on plaanis kinnisvara osta. Sest sellist soodsat hetke kui nüüd ei pruugi enam niipea tulla.

Nagu kirjutab Apu, on ka Soomes tööpuudus kerkinud üle 10%, ent paljudel inimestel läheb paremini kui kunagi varem. Raha jätkub, sest intressi- ja energiakulud on vähenenud, ning üldine hinnatõus pigem miinusmärgiga. Soomes on maksukoormus vähenenud ning palgad on tõusnud vastavalt varasematele kokkulepetele (juurdemärkusena lisan, et maksutõusu asemel, mis veelgi tööpuudust suurendaks, otsustas Soome valitsus võtta kriisiga toimetulekuks ligi 200 miljardit krooni laenu).

Suurepärane lugu Sull Vedlerilt: kuidas Anne Lang kinga sai

Soovitan soojalt lugeda tänasest Ekspressist lugu naisteajakirja Anne endise peatoimetaja Tiina Langi koondamisest. Saate kõhutäie naerda. Sull Vedler on kirjutanud muhedas, iroonilises stiilis, kuidas Tiina Lang (kes on jäär ja tugeva õiglustundega!) ähvardas Ajakirjade Kirjastuse peadirektorit Mart Luike (kes on skorpion ja maksab kätte!) ja kuidas Mart Luik ähvardas Tiina Langi.

Ma ei ole ammu midagi nii lõbusat lugenud. Muide, siin blogis on olnud juttu sest, kuidas Tiina Lang ameles purjuspäi Ajakirjade Kirjastuse endise peadirektori Ain Lausmaaga. Kuna Lausmaa ei suutnud oma silmarõõmu lahti lasta, siis tegi Ajakirjade Kirjastus sellise vangerduse, et lasi Lausmaa enda lahti ja palkas asemele Mart Luige, kes tegi vaese Tiinaga üks-kaks.

Aga olgem ausad - Anne ei kannatanud viimasel ajal mitte mingisugust kritiikat, nagu olen siin blogis ka korduvalt kirjutanud. Peatoimetajal puudus igasugune loomingulisus, värsked ja säravad ideed. Verevahetus oli niisiis vägagi vajalik. Tundub, et selliste "kõvade naiste" ajajärk, kelle hulka Sull ka Langi arvab, on jäädavalt möödas. Uus meedia nõuab uusi inimesi. Praegu teevad meediamaailmas ilma seksikad ja vabameelsed (ka hingelt!) noored naised - võtame või Merle Liivaku, kes nüüd Annet ja Stiili juhtima hakkab, Helena-Reet Enneti, kes teeb uut portaali nimega Gossip või Eesti Naise noorusliku peatoimetaja Aita Kivi, kes on kirjutanud mitu seksiromaani.

Tiina Langil aga soovitan minna metsa. Päris tõsiselt. Sest praegu on metsad marju ja seeni täis ning kes korjata viitsib, võib kuus kolmkümmend tuhhi puhtalt teenida. Nii et - kääri aga käised ülesse ja asu tööle kallale!

Ühistud, ärge laske Jaadlal omale pähe istuda!!!

Andres Jaadla jutust tänases Virumaa Teatajas jääb mulje, et tema vastu astunud korteriühistute juhid on ise saamatud, ja et ta taastab oma volitused ühistute liidu juhina. Võib arvata, et Jaadla kasutab oma mõjuvõimu linnapeana ja Reformi liikmena, et hakata kottima teda kritiseerinud inimesi, muu hulgas liidu uut juhatust. Ja hoolitseda selle eest, et tema raha-asju uurima ei hakataks.

Aga mina soovitan ühistutele: tõmmake see Jaadla liistule. Ärge laske tal endale pähe istuda. Minupärast andke asi kasvõi politseisse, kui teile tundub, et Jaadla on teie usaldust kuritarvitanud, teie tagant varastanud. Ärge kartke. Pole see Reform nii mõjuvõimas ühti kui paistab, näiteks Tartus said nad kõvasti rappida, eriti just politseis. Mis näitab, et seda ussisugu politseis eriti ei sallita.

Kui tunnete, et jääte hätta, võtke ühendust kohvikuga, meiliaadressil innott(ät)mac.com, või postitage kommentaar selle sissekande juurde, aitame teil infot avalikustada. Sest avalikustamine on parim tõrjevahend igasuguste prussakate vastu.

Kohvikust läbi käinud teema täna Virumaa Teataja esiküljeuudis

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Tänase Virumaa Teataja esiküljeuudis, nii lehes kui veebis on Rakvere linnapea Andres Jaadla kingasaamine Korteriühistute liidu juhi kohalt, kus ta oli olnud alates liidu asutamisest 1996. aastal ja oleks pidanud olema vähemalt 2010. aastani. Kui teda poleks juuni keskel maha võetud. Põhjuseks läbipaistmatus raha-asjades, mis võib tähendada lihtlabast raha kõrvalepanemist. Ja seda juba mitme viimase aasta jooksul.

Kohvikus oli asjast juttu kõigepealt paar nädalat tagasi, sahina tasemel, ja siis juba konkreetne info selle nädala algul.

Kuidas ma solaariumis oleks äärepealt otsad andnud

Väljavõte Postimehe veebist.

Nüüd on siis leidnud lõpuks kinnitust, et solaariumid, mille kohta veel mõned aastad tagasi räägiti, et need on väga kasulikud (nii nagu kunagi räägiti suitsetamise kohta, ja praegu räägitakse piima kohta), on ikka ühed kuramuse tervistkahjustavad asjad. Ja enda kogemuse põhjal võin öelda, et tervistkahjustav pole niivõrd see kunstpäike ise, vaid kõik need kreemid, mida päevitajatele poolvägisi kaasa pakutakse ja peale määritakse. Need on parajad jubedused!

Mina kui keskmisest tundlikum tegelane veendusin solaariumi kahjulikkuses juba 4-5 aastat tagasi. Olin siis veel kuulsa seltskonna-ajakirjanduse ema, praegu rohkem tuntud kui Toptopi-Ingridi, ütleme siis, et selle naise käevangukaunistus. Kes siis valis mulle riideid selga, ja käskis ka solaariumis käia. Ja mina truu koerakesena seda kõike ka tegin. Käisin isegi solaariumis! Varjasin seda loomulikult teiste eest, sest ma oleks häbi pärast maa alla vajunud, kui mõni mu sõpradest oleks sellest teada saanud. Mõni küll küsis, et kuidas ma nii pruun välja näen, kas kasutan solaariumi, mina siis, et vihtusin päiksepaistelisel päeval aias tööd teha, või midagi seesusugust. Mis oli samuti tõsi, ent eestimaises kliimas pead sa varakevadisel ajal ikka päevad läbi aias passima, et vähegi pruuniks saada. Ent paistis, et mind jäädi uskuma, sest inimesed usuvad igasugu asju. Ja ma ise olen ka elus kõiksugu lollusi uskunud. Mis teha, inimene usub ikka seda, mis talle räägitakse. Ja nii ma uskusin ka Ingridi juttu, et solaarium on maru vahva ja seal saab mõnusaks ja pruuniks. Ja eks ma tahtsin Ingridile ka hea mees olla, ning kui naine käib ise mitu korda nädalas solaariumis, ning räägib sellest, et me oleks palju parem paar, kui ka mina käiksin solaariumis, vähemalt korra nädalas, siis oli mul raske sellele vastu olla. Eks ma ju lootsin ka, et sellest on abi. Et viimaks on solaarium see, mis mind Ingridiga nö sobima paneb, et meil oleks siis ka voodis hea. Ja muidu ka, et me enam ei näägutaks teineteise kallal. Ingrid ütles ka, et päevitununa näen ma parem välja ja et see erutab teda. Ma olin nagu välk solaariumis pärast seda juttu!

Ja tõtt-öelda polnud esialgu vigagi. Käisin seal Järve Selveri küljes asunud solaariumis. Kus üks seanss maksis miski 100 krooni või nii. See on siis 10 minutit päevitamist. Esialgu oli muidugi põnev, oli võimalik valida erinevate variantide vahel, kas siis lamavas asendis, sellises kookonis, või siis püstiasendis, sellises dušinurka meenutavas kambris. Ma valisin igaks juhuks selle püstise variandi, sest see lamav tundus kuidagi ahistav, mõtlesin, et mis saab, kui see kaas enam pealt ära ei tule. Ingrid samas eelistas just seda lamavat, sest ta ei viitsinud, ega jaksanudki suurt püsti seista. Üldse paistsid need lamavad olevat naiste seas popid. Seda püstist eriti ei kasutatud, mistõttu oli see alati vaba. Ja see mulle meeldis, sest siis ei pidanud ma leti juures kaua passima, mis ühtlasi vähendas tõenäosust, et keegi mind seal näeb.

Nii ma siis maksin kiiresti raha ära, sain võtme, solaariumitöötaja näitas esimesel korral ära, et kuidas ja mis, pakkus veel mingit päevituskreemi, millest ma esialgu loobusin. Mõtlesin, et kui jään ellu, siis järgmine kord proovin seda kreemi. Ning kui töötaja lahkus, võtsin end riidest lahti, panin vastavad prillid ette, mis lebasid sealsamas riiuli peal, ning läksin selle dušikabiini meenutava kambri sisse. Ning sulgesin ukse ja vajutasin nuppu, mispeale hakkas tööle programm, 10-minutiline. Seisin seal siis ära kogu selle aja ja polnud suurt asigi. Sama mis mererannas peesitada. Vahepeal küll jäi õhku väheks, aga ventilaatorit sai kiiremini tööle panna, ja nii polnud väga vigagi. Täpselt nagu mererannas.

Kui programm läbi sai, ja välja tulin, siis märkasin, et ega eriti pruunimaks ma polnud saanud. Sest mis sa 10 minutiga ikka jõuad. Isegi väike jume ei jää peale. Ning kui kodus seda Ingridile kurtsin, siis ütles ta, et loll, muidugi oleks pidanud kreemi küsima ja seda peale panema, et ilma kreemita ei saagi üldse pruuniks. Võidki jääda käima, ilma kreemita. Pakkus mulle veel enda kreemipudelit. Ma ütlesin, et ostan omale kohapealt, seal oli ka väikseid pakikesi.

Järgmine kord siis läksingi uuesti solaariumisse, ja küsisin ka kreemi. Mulle ulatati väike pakike, millel oli peal koala-karu pilt ja juurde kirjutatud: "Australian Gold". Äratas usaldust. Võtsin selle, läksin samasse toakesse, kus oli see püstine solaarium, ja möksisin end pealaest jalatallani selle piimakohvi värvi möginaga kokku. Ning läksin sinna aparaadi alla, nagu ka eelmine kord, nädal aega varem. Ning lülitasin aparaadi sisse. Alguses ei saanud nagu midagi aru, ent mõne minuti pärast läks kogu keha hirmsalt kuumaks, või õigemini nahk, ning mul hakkas halb. Süda hakkas puperdama, ning tekkis selline nõrkus. Mattis justkui hinge. Püüdsin vastu pidada, mõtlesin, et ehk on põhjus milleski muus, mitte solaariumis. Et pole hullu. Hoidsin kätega kinni lae all asuvatest kangidest ja hoidsin end niiviisi püsti. Keerasin ka ventilaatori maksimumi peale, nii et see juba undas, ent ikka oli õhku vähe. See 10 minutit on mu elus olnud ilmselt üks jubedamaid, õigemini viimased paar minutit. Tõeline põrgu. Kus ma olin peaaegu et kokku kukkumas. Ootasin programmi lõpuni, ja kui lõpuks välja sain ja peegli juurde läksin, siis nägin, et mu keha on punane nagu vähk. Astusin sealsamas asunud kraanikausi juurde, ning loputasin nägu ja ülakeha külma veega. Siis püüdsin istuda, aga ikka oli halb. Mul oli selline tunne, et isegi lamada ei saa. Vedelesin lihtsalt põrandal ja vähkresin ühest asendist teise. Peast käis läbi mõte, et ilmselt selline siis ongi surm. Siis vaatasin enda ümber, seda kraanikaussi, solaariumikabiini, käterätikut, ja otsustasin, et ei - sellises kohas ma küll surra ei taha. Mõtlesin, et ajan end vähemalt riidesse, kuidagi, ja siis kutsun kiirabi.

No see riidesse panek oli muidugi kohutav. Oli õhupuudus. Ma ei jaksanud pea üldse oma pead üleval hoida, olin põrandal kägaras ja ajasin omale kuidagimoodi riided selga, nagu väike laps. Ajasin end istukile, proovisin akent avada, aga tuli välja, et see oli lihtsalt suur klaaspakett, mis ei käigi lahti. Ja seda katki lüüa kah ei riskinud. Tormasin siis nõnda, kampsuni väel välja, mantel kaenla all. Vaatasin möödaminnes peeglist, et nägu oli täiesti kahvatu, silmad sellised punased. Nagu mingi vampiir. Ütlesin midagi töötajale, ja kobisin kiiresti välja, värske õhu kätte. Ning seal hakkas justkui parem. Suutsin juba jalutada. Kuigi keha kattus sellise külma higiga. Nagu oleks mitu päeva järjest joonud. Ja oli metsik nõrkus. Komberdasin jalgsi koju. Ning vaatasin end seal peeglist, lööve oli veidi tagasi andnud. Käisin igaks juhuks duši alt läbi, ja pärast seda hakkas justkui parem. Aga olin endiselt väga nõrk. Ja otsustasin, et aitab, enam ma sinna solaariumisse oma nägu ei näita. Kuigi, mis tõsi, sain selle korraga tõepoolest pruunimaks. Ja pärast seda käisin isegi mõned korrad veel solaariumis, ent kreemi enam ei kasutanud. Lihtsalt prooviks, et välja selgitada, millest see kehv enesetunne siis tekkis. Ja, mis seal salata, ega ilma kreemi kasutamata pole sinna mõtet passima minna. Võidki jääda pruunistumist ootama. Solaariumi kogu võti ja saladus peitubki nendes kreemides. Ja pole võimatu, et pruuniks saab ka ainult nende kreemidega, ilma aparaatide all käimata. Kuigi tont seda samas teab. Võibolla mõjuvad need aparaadid kah kuigipalju. Või siis need kaks asja koos.

Ingridile ma tookord oma seiklustest suurt ei rääkinud. Ütlesin vaid, et mul hakkas veidi halb. Ta siis püüdis nuputada, et millest küll võis halb hakata. Ja soovitas neid lamavas asendis aparaate. Et temal hakkab ka vahel halb, ja siis ei saa lamades sellest arugi. Ta ütles, et ilu nimel peabki kannatama. Nojah, ma mõtlesin, et mina küll ilu nimel kannatama ei hakka. See ilmselt eristabki naisi meestest, ühed on valmis oma välimuse nimel kasvõi tervise ohverdama, teised mitte. Kuigi, mis seal salata, kustuvad mehed sellele vaatamata rutem, kuna nad hävitavad oma tervist jälle ohtra alkoholiga, nii et on suurema osa oma elust kerges vines. Või pilves. Ja mille nimel? Et naisi ilusaks juua. Ja naised siis omakorda torgivad, lõiguvad ja päevitavad end ilusaks. Ent õnnelikumaks ei saa sellest ei üks ega teine.

Kas Pärnu rannas end rahuldanud mees oli Aivar Otsalt?

Väljavõte Postimehe veebist.

Postimehe veeb kirjutab, et esmaspäeval rahuldas end Pärnu rannas üks mees, üle 30-aastane. Ja et kes see võiks olla.

Mulle tundub, et see on Aivar Otsalt, see Andrus Ansipi ja Neinar Seli sõber. Kelle naine sünnitas hiljuti lapse, nii et mees peab otsima seksi mujalt, nii nagu Jüri Mõis käis lõbumajas, kui tema Kerttu väikse lapsega kodus oli. Aga Aivaril pole ilmselt raha, et lõbumajja minna, või ta ei julge, ja siis rahuldab end naisterannas. Otsalt on ka piisavalt ülbe selleks, et trügida naisteplaažil kohe nö esimesse ritta, till pikalt ees.

Mõned huvitavad pildid Kalev Rebasest Eesti Stiili veebis

Väljavõte Eesti Stiili veebist.

Vaata Eesti Stiili veebist Kalev Rebase alias Kapoti-Kalevi seiklustest Viljandis folkloorifestivali ajal. Päris meeleolukas.

Suurepärane artikkel Martin Helmelt, lugege kindlasti!

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Tahaks soojalt soovitada Martin Helme arvamusartiklit tänasest Õhtulehest pealkirjaga "Lõpetame enda õigustamise, asume end kehtestama".

Lõpuks ometi ütleb keegi välja, et Eesti Leegioni leegionärid võitlesid Sinimägedes, Keilas ja mujal täpselt sama võitust, mida võideldi Vabadussõjas ehk, nagu Helme kirjutab, "sama rahva ja riigi eest, sama rahva ja riigi vastu, sama vabadusetahe sama värdjaliku ideoloogia vastu".

Helme kirjutab õieti, et on äärmiselt häbiväärne, et Sinimägede mälestusüritusel, "kohas, mis on eestlaste jaoks vapruse, kangelaslikkuse, vabadusiha ja ennastsalgavuse sümbol", viibis erinevalt Vabadussamba avamisest, kus oli kohal terve perssetäis kõiksugu funktsionäre, vaid ÜKS MAAVANEM JA ÜKS RIIGIKOGU LIIGE.

Kus te ülejäänud olite, ma küsin? Vahet pole, et need mehed sõdisid saksa mundris. NAD SÕDISID EESTI VABADUSE EEST. Eriti peaks mitteilmumise pärast häbi tundma president Toomas Hendrik Ilves, kel just nende meeste vaprus aitas vabasse läände põgeneda. Helme arvab, et presidendil ei sobinud tulla kaotajaid tänama, aga mina arvan, et Toomas Hendrik Ilves on lihtsalt arg. Ja kogu austuse juures jne - ka kogu Riigikogu on arg.

Miks te häbenete oma ajalugu? Neid mehi, kes veel elus ja kes lootsid 1944ndal aastal teha sama, mis nende isad Vabadussõjas, aga jäid president Pätsi 1940ndal aastal tehtud saatuslikult vale otsuse tõttu alla? Ja mis siis, kui jäidki alla. Nad vähemasti üritasid, riskides eluga, ja tänu sellele saame igavesti selja sirgu lüüa ja öelda, et Eesti ei alistunud vastupanuta.

Seega - järgmisel aastal marss Sinimägedele. Kogu Riigikogu täiskoosseisus! Ja kes julgeb kobiseda, et muu maailm ei mõista meid, kuulaku, mida on öelda Martin Helmel: "Selleks, et maailm meid mõistaks, peaks keegi olema teinud vähemalt mingigi katse meie arusaamist asjadest selgitada. Seda pole tehtud kunagi. Vähemalt mitte ametlikul tasandil".

MIS PASSITE? Selgitage muule maailmale meie ajalugu, Eesti mehed ja naised. Hoidke kõrgel nende meeste au, kes jätsid Sinimägedesse ja teistesse kaitselahingutesse oma elu või maksid nende eest oma vabadusega. Hoidke kõrgel nende au, sest meil ei ole just palju vabadusvõitlejaid, ja neid, kes on, jääb iga aastaga vähemaks.

Ja tõesti, olen 100 protsenti nõus Martin Helme ettepanekuga, et Riigikogul tuleb võtta vastu seadus, mis ütleb, et Eesti kaitselahingutes ja hilisemas metsavendluses osalenud mehed olid vabadusvõitlejad. On häbiväärne, et sellist seadust pole juba vastu võetud, on ülim aeg seda teha ning tõepoolest, nagu ka Martin Helme, nii tahan ka mina näha, kes julgeb sellise ettepaneku vastu hääletada.

Kui me ei aja lõpuks ometi selga sirgu ega tunnusta oma vabadusvõitlejaid, ei hakka muu maailm meid mitte kunagi austama.

Järgmisel aastal marss Sinimägedesse!

Kust võtab Aimar Altosaar oma "teadmised"?

Väljavõte Delfi veebist.

Isamaaliidu üks juhtfiguure Aimar Altosaar ilgub Delfis mõtte üle rajada Narva Peeter I monument, ja viitab Batu-khaanile, ning üldse mongolitele, kes olid justkui mingid imbetsillid. Tõesti, sellistega kujutasid mongoleid nõuka-aegsed ajaloo-õpikud, kust ilmselt pärinevad ka Altosaare teadmised. Altosaar on nõuka aja laps, olnud ilmselt usin oktoobrilaps, pioneer ja komnoor. Ning nüüd niisama usin rahvuslane, kes siis tugineb mingitele tont teab kust pärit tõekspidamistele.

Altosaar kirjutab muuhulgas ühe mongoli valitseja, Batu-khaani kohta, et "tema vabastas Venemaa ohust areneda igavaks euroopalikuks riigiks", ning et "Peeter ei teinud midagi muud, kui arendas loovalt edasi suurte khaanide võitlus- ja haldusmeetodeid, mis ei tunnistanud inimõigusi, halastust ega õigusriiklust".

Kui aga meie sõber Altosaar, kes ilmselt on endast väga heal arvamusel, oleks tegelenud lisaks häälekale kisale sellega, mille poolest mongolid olid kuulsad, lugemisele (nimelt mongolid alustasid raamatute massilist trükkimist ja kirjasõna levitamist), siis ta oleks lugenud näiteks sellist raamatut nagu "Genghis Khan and Making of the Modern World" (Three Rivers Press, New York, 2004, 312 lk),



autor Jack Weatherford, USA Minnesota osariigi Macalester College'i antropoloogiaprofessor, kes viibinud aastaid Mongoolias uurimisretkedel ja õppinud tundma mongolite ajalugu. Kui sõber Altosaar oleks veidigi, ütleme, raamatu-huvilisem, siis saaks ta teada, et mongolid olid lisaks Venemaa loomisele kogu kaasaegse maailma alusepanijad, kes ühendasid omavahel eri tsivilisatsioonid ja kehtestasid vabakaubanduse, vaba infovahetuse, jagatud teadmised, ilmaliku poliitika, religioosse kooseksiteerimise, rahvusvahelise õiguse ja diplomaatilise immuunsuse. Mongolid, vastupidi, olid väga seadusekuulekad, ja nende seadus oli väga humaanne, võrreldes tolle aja Euroopaga, kus kõige üle valitses kirik ning inimesi piinati surnuks: aeti rattale, põletati tuleriidal jms. Väärtused, mida praegu peetakse "euroopalikeks" on, mis seal salata, mongolitelt üle võetud. Näiteks mongolitelt üle võetud paberi ja trükikunsti kasutamine tõi Euroopas kaasa kiriku mõju vähenemise (enne seda paljundasid teadmisi mungad kloostrites, käsitsi ümber kirjutades peamiselt kristlikke tekste) ning teaduse ja tehnika kiire arengu, mis viis lõpuks ka paljude rahvaste, sealhulgas eestlaste ärkamiseni.

Nii et Aimar, ja teised ka, aitab patramisest, raamat kätte ja marss lugema! Mongolite raamatu teemal teen mõne aja pärast väikse kokkuvõtte ka siin kohvikus, et ärgitada ka teisi mongolite ajaloo vastu lähemat huvi tundma, sest sealt, mu sõbrad, on VÄGA palju õppida.

Järjejutt Andrus ja Neinar, VII osa

Pilt seeriast "Punased laternad Brüsselis".

(eelmises osas: Andrus ja Neinar istuvad hotelli fuajees ja joovad õlut)

Andrus ja Neinar joovad all õlut, nendega on ühinenud Aivar ja üks tema kamraadidest. Teine kamraad saabub fuajeesse.

Neinar: (viipab teisele kamraadile) Noh, nüüd on siis kõik?
Aivar: Nüüd küll kõik. (saabuvale kamraadile) No võttis sul ikka aega!
Kamraad 2: Ma tegin nii kiiresti kuis suutsin...
Kamraad 1: (pugistab naerda) Korjasid kõik ükshaaval välja vä?
Kamraad 2: Jahh, raisk, ükshaaval!
Kamraad 1: Ja kätte said kõik, hää-hää?
Kamraad 2: (õhkab) Loodan.
Neinar: (sekkub) Mis teil seal oli?
Aivar: (õhinal) Näe, temal olid, nohh, mandavoskad, nohh.
Neinar: (kergitab kulmu) Tõsi või?
Aivar: Jahh, näe too sell võib tunnistada (osutab esimese kamraadi peale)
Kamraad 1: Jahh, olid küll, ma ise nägin, sellised väiksed.
Neinar: Nonoh, jas saite neist siis lahti?
Kamraad 1: Ma ei tea, ma tulin koos Aikuga tulema, aga ta ütles, et sai.
Kamraad 2: Jahh, ma sain lahti, pesin end puhtaks ja ropsisin riided ära.
Neinar: No nüüd on sul terve tuba neid mandavoskasid täis.
(kõik asjaosalised muutuvad kui lõigatult sõsisteks)
Kamraad 1: Ma ju ütlesin, et tuleb kõik läbi pesta!
Neinar: Need riided tuleb läbi keeta!
Andrus: (sekkub) Mis need nakkavad ka vä?
Neinar: Ja kuidas veel. Ma sain kunagi ja oli tükk tegu, et neist lahti saada. Mökerdasin omale mitu päeva mingit salvi peale.
Andrus: Kuramus, vaadake ette, kui ma peaks need oma naisele koju viima, siis... siis, kurat, mehed, siis te vastutate.
Neinar: Ahh, ära nüüd hakka. Las poisid teevad end korda. (Aivarile) Kuule, kas siin mingi apteek on läheduses. Mine too mehele rohtu. Las mökeradab end kokku.
Kamraad 2: (jälgib tegevust üha õnnetuma näoga) Ma siis jään täna siia.
Andrus: No muidugi, sina ei tule täna küll kuhugi.
Neinar: (Andrusele) Kuule, Anta, järsku me peaks ka siia jääma.
Andrus: (ärritunult) Kurat, meie ei jää täna siia! Ma olen seda sõitu, kurat, kuu aega ette valmistanud. Tom on kõik ära korraldanud. Raisk, sina (osutab teisele kamraadile) istud täna siin ja ravid end ja meie lähme välja.
Neinar: Oota, järsku peaks Aiku ka siia jääma, aitab teisel end kokku mökerdada.
Aivar: (ehmunult) Mina?!
Neinar: Jah, sina, sa oled ju nende ülemus. Kurat võtaks! Võta end kokku!
Aivar: Ma pole ju mingi arst!
Neinar: A kes meist siin on?! Ära prööka vastu. Tee, mis kästakse.
Aivar: (irooniliselt, kätt kõrva juurde viibutades) Just nii, söör!
Neinar: Ära siin ilgu. Tuleta meelde, mees, kelle armust sa selles ametis oled. Sa, kurat, pühiks muidu tänavaid kuskil.
Aivar: (sätib end lahkuma) No tore siis, nägemist!
Andrus: (jookseb talle järele, haarab särgist) Oota, kuramus, kuhu sa tormad. (Aivar peatub) Oota nüüd, räägime ilusti seda asja.
Aivar: (valjult) Mul pole siin enam midagi rääkida. Türa, te kasutate mind ainult ära, mina pean teile, kurat, lube välja tooma ja teie kuradi vaenlasi jälitama. Ja see on siis tänu!
Andrus: (veel valjemalt) Mida sa endale lubad?!
Aivar: (ajab selja sirgu) Just seda lubangi! Mina (rõhutatult), mina olen teile need ametid välja ajanud.
Neinar: (jookseb meeste juurde) Tasem, mehed, siin võib olla teisi eestlasi. Pärast kahetsete seda. Lepime nüüd ilusti ära. Teeme nii, et enne ei liigu me kuhugi, kui Aivar on toonud apteegist rohtu ja mehe aidanud kokku teha. Siis lähme kõik koos linna peale. Ega see möks takista kedagi, kurat, litsimajja minema.
Andrus: (laseb Aivari särgist lahti, rahunedes) Olgu, teeme nii.
Aivar: (rahunenult) Olgu, ma käin apteegis ära. (mõtleb hetke) Aga ma ei oska ju küsida. Siin, kurat, räägivad kõik toda frantsuusi.
Neinar: Kurat, helistame Tomile, tal on seal need noormehed, las toovad ära!
Andrus: Ei, las Tom toob ise ära.
Neinar: (võtab taskust mobiili) Ma helistan talle (valib numbri, ootab kõnet) Tom, Tom, sina vä? Kuule, meil siin on väike paanika. Ühel mehel on need satikad, noh, mandavoskad, noh, kuule, rohtu oleks vaja, käppelt. Muidu jääme linna peale hiljaks. Saad sa ära tuua? Mis? Sa oled klubis? Kellega? Ah? Kurat! Käi ära, ole hea mees! Ma hüvitan sulle. Jah. Samapalju kui eelmine kord. Ei jäta. Ole rahulik, kohe esmaspa kannan üle. Jahh. Viis tonni. Eurot ikka. Nagu eelmine kord. Võid kindel olla. Võta takso. Ma maksan kinni. (lõpetab kõne, paneb telefoni tagasi taskusse)
Andrus: (uudishimulikult) Mis toob ära vä?
Neinar: (noogutab) Mh-mh.
Andrus: Kaua tal läheb?
Neinar: Ei lähe kaua (naeratab kavalalt).
Andrus: (ärevalt) Mis ta veel rääkis, räägi!
Neinar: (nägu naerul) Ma pärast räägin.

Jätkub...

(Järgmises osas: mehed lähevad linna peale)

Väljavõtteid Kalev Rebase päevikust, II

Ärkasin vist peale kahte. Pea lõhkus koledal kombel. Telefonis oli 3 vastamata kõne ja SMS Mirjamilt: „Oli tore tunda aga nüüd käi persse. Ma ei taha sind enam kunagi näha ja ma mõtlen seda tõsiselt. Ja ma loodan et sa minu ukse taha jälle halisema ja kurtma ei tule.“ Ehmatasin ennast paugult kaineks. Helistasin talle – kuid ta ei rääkinud minuga. Lubasin nimelt eile kl 11:00 tema juures olla. Ning ta oli mulle just andeks andnud. Saatsin talle hunniku SMS’e seletuste ja vabandustega. Vastu tuli ka midagi – sisu oli sama „mine persse!“

Paraleelselt tulid SMS’id Toomaselt. Ta kutsus mind enda juurde peole õhtul. Ta ütles seda juba reede õhtul. Et see on plaanis ja küsis kas ma saan tulla. Ütlesin, et pean isaga vanaema juurde suvilasse sauna minema. Mida ma ka tegin.
See oli värskendav – olla oma pere keskel – koguda soojust. Ammutada seda saunast ja oma noortest sugulastest. Tädi Tiinal on 6 last: Jakob, Oskar, Anna, Artur, Villem ja Justin – vanuse järjekorras. Jakob on nagu noor täiskasvanu, naeratab harva – naerab veel harvemini. Oskar on natuke metsik – poksija nagu mina. Tiina räägib, et ta meenutab mind. Anna on vaikne – sõbrustab vanaemaga. Viimase nimi on nagu inglise keeles ’õiglus’. Suhtlesin temaga esimest korda. Kohutavalt armas laps. Nagu nad kõik. Tahaks väga neid aidata. Olime Villemi ja Arturiga laval. Villem oli trussikutes. Ütlesin – loll, need lähevad ju higiseks. Kuid ta ei võtnud neid ära. Ilmselt häbeneb. Võibolla teda ei huvita. Ei seda ma küll ei usu. Igatahes – olin nagu suur vend. Mängisin oma rolli. Jagasin tarkust ja vaatasin kuidas nad reageerivad. Väga lahedad väikesed inimesed. Nad hakkasid võistlema – kumb on kõvem mees. Minu õhutusel muidugi. Villem on kleenuke, Artur natuke tüsedam.Villemil oli raskem, kuid ta pidas vastu. Palju tublimalt kui Artur. Tal on nii ilusad silmad – suured ja ilmekad – vaatavad maailma – imevad informatsiooni ja energiat. Ta oli üllatunud, et ma ei tea, mis klass on B klass.
Viskasin kõvasti leili. Imesin endasse soojust ja higistasin saasta välja. Puhastasin oma hinge. Hiljem läksin välja ja jalutasin lume sees, kuni jalad olid jäätükid. Karastasin ennast külma käes. Maailm on ju nii külm. Jalatalla all on närvid. Villem küsis – kas ma oskan ujuda? Mõtlesin parajasti Jumalast ja Saatanast. See andis mulle geniaalse idee – miks otsida energiat veest ja päikesest? Maa tuum on ju kuum. See on energia. Kui hiinlased eestlastele kukile ronivad – kolime meie vee alla – kupli sisse elama. Meres on ju ilus ka. Sain teada, et mu vanaisa oli skisofreeniaga hullumajas arvel ning tema isa laskis ennast maha – armastuse pärast. Miks alles nüüd? Sain teada, et Tartust tulevatel Rebastel on väga lai sisend. Nad ei ole stabiilsed, nende mõtted leegitsevad nagu minu omad. Sain ka teada, et ma meenutan Tiinale niipalju tema isa, et tal on vahel imelik mind vaadata. Sain teada, et nii Tiinal kui Isal sähvivad mõtted vahest peas nii, et nad ise järgi ei jõua. Isa käib selle pärast Pirita rannas jalutamas. Ema ja vanaema Rita kallistasid üksteist. See oli ilus. Loodan, et tänu minule. Tundsin, et olen seltskonna lemmik ja keskus. Mul oli mu isa ees häbi.

Tagasitulles helistasin Mirjamile ja sain sõimu lisaks. Igatahes lõpetasin Toomase juures õhtul. Läksin sinna kindla plaaniga Saatanale vastu astuda. Parandada inimesi. Nemad on ju ka inimesed. Ütlen neile rahumeeli näkku, et ma ei ole pede... Ammutasin jõudu Mirjamist. Kinnitasin endale pidevalt, et ta armastab mind tegelikult. Olin selles 100% veendunud. Ja selles, et ka mina teda armastan. Mõtlesin juttu ette vastu. Huvitaval kombel olid nad minust kolm sammu ees. Nagu Saatan ikka on. Kuid rääkisin kõik ausalt ära. Ja nemad ainult kuulasid mind. Tükk aega. Siis naersid omavahel. Neile tegid nalja minu idealistlikud mõtted. Ehitada nt vee alla kuppel ja kolida sinna sisse elama, kui maal enam ruumi ei ole. Kui hiinlased meile peale vajuvad. Tõenäoliselt on see suht naeruväärne idee – kuid võimalik 100%. Parem mõtte kui nad lihtsalt maha lüüa. Võimalust selleks meil niikuinii ei ole. Nad on meist ju ees.
Rääkisin, et mul on naine, keda ma väga armastan ja kes mind väga armastab. See neile üldse ei meeldinud. Lõpuks tegi keegi neist „suure avastuse“ – ma ei olegi pede, vaid lihtsalt väga edev hetero mees. Seepeale üldine huvi kadus. Jap. Siiski mitte päris. Toomas helistad mulle veel hommikul kl 500.
Vahepeal olime kahe tema sõbraga Spiritis – PÖFF’i lõpupidu vms. Mõtetu lihaturg jälle. Seal olid ka Mirjami õemehe bändikaaslased – Mike ja Kristjan. Rääkisime Kristjaniga midagi ning mulle tegi nalja tema naiivsus. Tahtsin talle näidata lihtsat asja – kuidas naisi rajalt maha võtta. Kõnetasin üht ilusa keha ja näoga pikkade blondide juustega tütarlast. Ta vedas mind tantsima. Kristjanil jooksis vist juhe kokku, ta lahkus. Rääkida naine ei tahtnud – ju ta teadis oma puudust – mõistus. Tantsisin temaga nagu hooraga. Tahtmatult, mitte meelega. Lasin hormoonidel möllata, näpistasin teda tagumikust jne. Peale 10 min tantsu marssis ta äkki minema. Varsti tuli minu juurde keegi väga vihane vene keelt kõnelev ilus ja tugev meeskodanik, kes tuli mulle väga ligidale, ähvardas mind füüsilise karistusega ja viitas allilmale.
Mees oli minust suurem ja situatsioon ebameeldiv. Pidasin siiski vastu ja vaatasin mehele silma. Nagu Isa on mulle õpetanud. Lasin tal ära rääkida, ilma et teeksin ühtki ähvardavat liigutust. Oleks ta mind löönud – tõenäoliselt oleks ma lihtsalt edasi seisnud. Nagu ma seisin siis, kui mind 3 nädalat tagasi Christiania narko-turul löödi. Mingi valvur, kes ei lubanud mul pildistada. Lihtsalt seisin ja kaalusin situatsiooni. Pole mõtet kakelda, kui sul pole piisavalt jõudu. Kuid venelane ei löönud mind.
Jutu lõppedes vabandasin viisakalt. Ütlesin soravas vene keeles: „ma ei teadnud, et ta sinu naine on. Ning miks ta siis tuli minuga tantsima?“ Tasakaalustumine oli nauditav. Elekter kadus õhust. Äkki oli ta semu. Ütles, et mõistab mind ja peaaegu vabandas vastu. Rääkisin temaga natuke. Ütlesin, et ta oma naist ei lööks. Mul on sihuke tunne, et venelased peksavad pidevalt naisi. Ei tea miks. Armastus käib läbi valu – seda küll. Kuid esiteks on eestlased tuimad ja teiseks – Viimne Reliikvia, vabadus – naist lüüa on ebaõiglane. Sa rikud seadust ja teed iseendale liiga. Naine lihtsalt saab targemaks. Tõenäoliselt on sul endal sitaks valusam kui temal. Aga info liigub, tagumikust selgroogupidi pähe.
Paar minutit hiljem seisin temast 3 meetrit eemal ja rääkisin seda juttu tuttavale baaridaamile. Fliritisin niisama ja ajasin lolli möla. Ta ei olnudki nii rumal – muigas ainult ja otsis silmadega venelast. See tuli just mingit jooki ostma. Palusin, et ta meest otse ei vaataks. Siis patsutasin mehele õlale, tema tonksas sõbralikult vastu – jalutasin esimesele korrusele.
Toomase sõbrad olid läinud. Istusin natuke bändiseltskonnas. Seal oli üks huvitav poiss. Ta oli must noorem – rääkisin temaga. Ta ütles – issand kui õigeid sõnu sa lausud. Jätan kohemaid äriõpingud pooleli ja lähen viiuli kooli. Armas poiss. Naersin õnnelikult.
Läksin ära. Riidehoius oli insident mantli ja kaotatud numbriga. Nad nõudsid mult 100 kr. Küsisin – mis õigusega? Protestisin ja nõudsin omanikku. Lõpuks lõin käega ja andsin 100 kr.
Väljas oli külm, mulle tuli meelde, et takso raha pole. Läksin tagasi ja palusin seda. Kohemaid toodi mulle mu 100 kr tagasi. See oli armas – tuleb ainult inimlikult suhtuda.
Rääksin mingi taksojuhiga 35 kr peale.
Ta ütles – Ok, mis siis ikka.
Sõites küsisin – kas seda on vähe?
Lubasin 40 ja taksojuht oli õnnelik. Igatahes hakkas suhtlema.
Nii lihtne see ongi – 5 mõtetut krooni. Võtsime mingi mehe veel peale. Mul ükskõik. Taksojuht siunas noori ja lolle autojuhte. Noor kutt tagasistmel mühatas.
Ütlesin – ole tolerantne.
Vanamees ainult mühatas nördinult. Täitsa ladna mees oli – tõenäoliselt õnnelik inimene. Koduuksel helistas uuesti Toomas.
Selgitasin talle nagu väikesele lapsele „Palun ära helista mulle kepi pärast! Ma ei tule sinuga kunagi voodisse.“
Ta tundus pettunud ja pani toru ära. Tegelikult ta meeldib mulle. Ta on minust ees – palju targem kui mina. See on värskendav. Kuid ta ründab Mirjamit, minu tuge ja side maailmaga.
Voodisse minnes vaatasin kella. Viis hommikul. Panin endale äratuskella.

Kas korteriühistute liidu uus juht Aivar Kala jätkab vana juhtkonna pimesikumängu?

Helistasin mõned päevad tagasi Eesti korteriühistute liitu ja soovisin rääkida liidu uue juhi Aivar Kalaga. Telefoni võtnud naisterahvas, ilmselt sekretär, ütles, et kohe, ta kutsub Aivar Kala. Ja läks Aivar Kala telefonile kutsuma. Siis oli kuulda tema vestlust Kalaga, kes ütles, et räägib pärast kella kolme. Sekretär tuli telefonile ja ütles, et ma helistaksin tagasi pärast kella kolme. Kui ma helistasin pärast kella kolme tagasi, siis ütles sekretär, et Aivar Kala ei soovi minuga telefoni teel rääkida, ja et ma edastaksin küsimused kirja teel, meili peale. Panin meili peale sellised küsimused:

Tere,
Sellised küsimused:
1. Mis juhtus EKüLi endise juhi Andres Jaadlaga, miks ta ennetähtaegselt
ametist vabastati?
2. Kas Jaadla tegevusest on juba mingi kokkuvõte tehtud, kas on raha, mis on
kaduma läinud Jaadla tõttu?
3. Ja kui Jaadla tegevuses on tuvastatud seadusest üleastumisi, mis tema
suhtes on kavas ette võtta?

Tervisi,
Inno Tähismaa.

Ja Aivar Kalalt saabus selline vastus:

Tere päevast!

Vastuseks Teie küsimustele teatan, et Eesti Korteriühistute Liidu (EKüL)
juhatus ei kommenteeri 11. juunil 2009 tagasiastunud juhatuse tegevust ja
tagasiastumise motiive. Hr Andres Jaadla kandideeris ka uue juhatuse
valimistel, kuid ei osutunud tagasivalituks.

EKüLi tegevuse kohta saate üksikasjalist informatsiooni meie kodulehelt, mis
asub aadressil www.ekyl.ee


Lugupidamisega

Aivar Kala
EKüL juhatuse esimees

Inno kommentaar:
Mis sellest kõigest järeldada?! Et järjekordne kits on saanud kärneriks. Aivar Kala, kes oli 1990ndate algul tegev poliitikas (kristlik-demokraatlikus erakonnas, mis hiljem liitus Isamaaga, ja mille kaudu tuli poliitikasse näiteks Toivo Jürgenson), hakkas mingil hetkel tegelema kirjastamisega, mis tal lõppes suht kuulsusetult. Siis oli mees mõned aastad varjul, ning ujus nüüd välja korteriühistute liidus. Eks temagi minevikku ilmesta mitmed pettused, näiteks seoses kunstileksikoni kirjastamisega, kus mitusada tellijat jäid ilma raamatuta. Kas nüüd on mees tühjendamas korteriühistute arveid? Eks seda näitab tulevik. Igatahes on tööpõld lai, sest korteriühistute liit ühendab endas 1290 ühistut, ja raha peaks olema nagu muda, mida siis kõrvale panna.

Veidike lugemist Edgar Savisaare kohta: Savisaar lagundas Nõukogude Liidu

Saabus selline tagasiside-kommentaar:

Etsi peedistajad, haha, uurige siis seda, kuidas ENSV Plaanikomitee osakonnajuhataja saadeti nõukogude julgeolekuvõimude poolt Rahvarindesse agendiks. Lausa asutajaliikmeks.

Kiirustati ja pressiti kõvasti, krupnõi tšinovnikud Moskvast sõimasid, sest "magati maha" nii MRP-AEG punt kui ka rohelised.

Ajad muutusid kiiresti ja agent raputas vanad aisad osavalt maha. Vorm muutus, sisu jäi endiseks....

Inno vastus:
No maitea, kui ma 1988-1990 sõjaväes käisin Moskvas patrullis Nõuka armee kõrgete ohvitseridega (patrull tähendas oma olemuselt nädalavahetusel passismist kuskil tänavanurgal, või jalutamist teatud territooriumil linnas, selleks, et tabada ilma loata linna peale läinud sõdurpoisse; kus siis käisid kohustuslikus korras ohvitserid, ka kõrgemad, ja neile määrati kaasa kaks ajateenijat eri väeosadest), siis kõik kirusid Sajudist ja Rahvarinnet, kõik rääkisid, et varsti tõmmatakse need Landsbergised ja Savisaared kõik maha, et need lammutavad N Liitu. Ja polnudki vaja kaua oodata, 1991. aasta augustis tahetigi Savisaartega 1:0 ära teha, kui Jeltsin poleks Moskvas võimu haaranud ja N Liidu laiali saatnud. Nii et võib öelda, et Savisaar ja tema ideelised kolleegid eri vabariikides lagundasid N Liidu. Pigem olid agendid igasugu Ansipid ja Selid, kes pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset ja KGB laialisaatmist vaikselt oma urgu tõmbusid, avalikult areenilt aastateks kadusid. Paljud neist läksid "ärisse". Ja on nüüd uuesti hakanud oma urgudest välja tulema.

Kes vähegi mäletavad aastaid 1988-1990, ja eriti 1991. aasta hilissuve, need peavad tunnistama, et Savisaar ja tema liitlased riskisid oma eluga, ma ei liialda!!!, kui seisid otsustavalt vastu riigipöörajatele (kelle hulgas võisid vabalt olla ka nn kõva käe pooldajad Andrus Ansip ja Neinar Seli), ja kuulutasid välja Eesti iseseisvuse. Tankid olid Pihkvast teel Toompeale! Ehk siis, Savisaar viis lõpule selle, mille Vello Väärtnõu oli mõned aastad varem algatanud. Nad mõlemad riskisid oma eluga, toonastes oludes, nii nagu riskisid nende ideelised kaaslased teistes liiduvabariikides. Ja ma ausalt öeldes ei imesta, et Ansipid, kes jäid 1991. aasta hilissuvel alla, tahavad revanši võtta. Sest neilt võeti võim käest, mida nad tahavad tagasi saada.

Gild Arbitrage peamine vara - Nigeeria kirjad?!

Väljavõte investeerimispanga Gild Bankers kodulehelt.

Juhtusin eile Kuku raadiost kuulama saated "Äripäev eetris", kus siis Äripäeva ajakirjanikud Aivar Hundimägi, Meelis Mandel ja Piret Reiljan peatusid pikemalt investeerimispanga Gild Bankers investeerimisfondil Gild Arbitrage. Mille varade maht on kuskil 100 miljonit eurot, ehk 1,5 miljardit krooni. Millest kolmandik, ehk ligi 500 miljonit on investeeritud mingitesse Armeenia kaevanduslubadesse.

Ma ei hakka siin tooma paralleele anekdootidega Armeenia raadiost, aga selline värk sarnaneb, ausalt öeldes, vägagi kunagise Tartu Ülikooli haldusprorektori Vello Peedimaa jutuga nuluõli ostmise kohta, kui temalt küsiti 1992. aastal, kuhu kadus ülikooli raha, mis oli mõeldud stipendiumide ja palkade väljamaksmiseks. Mäletatavasti venis tolle aasta kevadel nii stipi kui õppejõudude palkade väljamaksmine, õppejõud saadeti suvele (ja muu hulgas rahavahetusele) vastu ilma palgata. Jahh, olid ajad. Aga nüüd tundub, et ajad korduvad. Kui Gildi poistelt küsiti, kus on raha, vastasid nad, et Armeenia kullakaevanduslubades (ma kujutan ette, et selliseid "lube" saab osta Jerevani turult). Ja kui öeldi, et müüge need loead siis maha, siis tuli vastuseks tuttav Vello Peedimaa jutt: "see asi polnud päris see". Ehk Vello Peedimaa ütles, et osteti kogemata vale nuluõli, millega pole midagi peale hakata (jääbki saladuseks, kas hiljem Luunjas mõnes vaadis vedelenud õli üldse oligi mingi nuluõli, või olid need näiteks kartulifritüürimise jäägid). Ja Gildi poiste jutust tuleb välja, et ka neid kaevanduslube pole võimalik realiseerida.

Samahästi oleks võinud Gildi poisid öelda, et soetasid omale hunniku Nigeeria kirju. Ka sealt võib, vähemalt jutu järgi, saada suure boonuse. Sarnase, mille Siim Kallas "sai" 1993. aastal, kui lasi 10 miljoni dollari eest riigi raha uugama panna sarnasesse Nigeeria kirja projekti (muide, nagu kirjutab Päevaleht, elab sealsamas Nigeerias paljudele Eesti võlausaldajatele tuttav Indrek Samusenko, vahepeal arvati ta olevat surnud).

Tegelikkuses, ütleb mu nina, pandi see raha lihtsalt pihta. Seda tegid nii Gildi poisid, kes finantseerisid oma sõprade kõrbevaid projekte (Q-Vara), Vello Peedimaa, kes andis selle raha kõrbevale Tartu Kommertspangale (Peedimaa oli panga nõukogu liige, lausa nõukogu aseesimees), Siim Kallas, kes lõi selle raha eest Reformierakonna, kui ka Indrek Samusenko, kes siis alustas oma äri Nigeerias. Osa inimesi lähevad suurtele rahadele juurde pääsedes lihtsalt lolliks. Või, oleneb, kustpoolt vaadata.

Viljar Peep- lõpuks ometi õigel teel

Väljavõte Delfi veebist.

Tundub, et Andmekaitse inspektsioon (AKI) eesotsas Viljar Peebuga on lõpuks ometi õigel teel. Selle asemel, et suunata oma mitme miljoni eelarvekroonine tankitoru väikeste blogijate pihta, kes pealegi edastavad vaid avalikult niigi kättesaadavat infot, hakkab AKI tegelema suurte ja end täis söönud riigiasutustega. Kes siis võimaldavad kas liiga lihtsalt isikuandmetele juurdepääsupääsu (prügimägedele ja metsa alla sattunud elanike ankeedid jms), või siis on muutnud selle jälle liiga keerukaks (nn asutusesiseseks kasutamiseks kuulutatud dokumendid, millele kodanikud juurde ei pääse). Selles osas on tööpõld ikka väga suur ja lai.

Hurraa, pangad hakkasid jälle laenu andma

Väljavõte Äripäeva veebist.

Nüüd oleks vist paslik kasutada vana mongoli sõjahüüdu: Huraaa! Sest pangad hakkasid taas laenu andma. Sellega lõppes siis aasta aeg kestnud "kuiv seadus", kus laenu ei antud. Laenuandmine lõppes Eesti pankades umbes aasta tagasi justkui noaga lõigatult.

Miks me Keskerakonna "talda lakume", aus ülestunnistus

Viimasel ajal on olnud palju juttu sellest, et me Irjaga oleme muutunud Keskerakonna tallalakkujateks ja teeme kõike vaid raha eest. Saabus ka selline anonüümne kommentaar:

Inno, häda pole mitte selles, et kiidate Keski, mitte Reffi (valikute küsimus, tõepoolest), vaid selles, et Kesk maksab teile selle eest. Ja just see muudab teie seisukohad ja väljaütlemised paljudele vastuvõetamatuks olukorras, kus te ise nimetate üht tallalakkujaks, teist äraostetuks jne ja tituleerite oma blogi vaba mõtte väljenduseks. Nii lihtne see ongi. Raha võtmisest kellegi mustamise eest õigusteenuse osutamise sildi all ma parem ei hakka rääkimagi.

Ja Inno vastus:

tegelt ei looda me Keskilt mitte kui midagi, päris ausalt, pole ka kunagi lootnud. Kuigi see võib tunduda uskumatu. Mingil hetkel möödunud aasta alguses hakkas Edgar Savisaar meie blogi kiitma oma blogis, see oli pärast seda, kui Irja kirjutas, et talle sümpatiseerib Keskerakond, ja me olime Reformi kohta mõned paljastused avaldanud. Minule oli see üllatav, sest me olime ka Savisaart kõvasti peedistanud, tema kohta päris krõbedaid asju kirjutanud. Siis hakkas Keski ajaleht Kesknädal avaldama meie blogist võetud kirjutisi, nad küsisid ilusti luba, ja meil polnud midagi selle vastu.
Ja mingil hetkel andis Savisaare juhitav linnavalitsus toetust meie vaba ühiskonna teemaliste tekstide raamatuks vormimiseks.
Aga me kirjutaksime neid tekste ka siis, või õigemini juba kirjutasime, kui me ei saanud mitte mingisugust toetust. Kus me olime vaid kahekesi, ja püüdsime, puhtast entusiasmist aidata inimesi, kes olid jäänud ajakirjanduse hammasrataste vahele. Loomulikult ei teinud me sel teemal suuri sõnu, nagu üldiselt tavaks. Sest teiste aitamisel peetakse loomulikuks vaid omakasu. Meie abistasime inimesi ilma soovita omakasule, ja sestap pole neist abistamistest ka midagi laiemalt kuulda. Aga me ei tahagi sellest laiemalt kuulutada, sest see on oluline meile endale, see annab meile jõudu, ja rohkemat pole meile vaja. Me ei ihka kuulsust, nagu mitmed on arvanud, et peame blogi selleks, et kuulsaks saada. Kaugel sellest. Nagu juba oleme korduvalt kirjutanud, sai see blogi, hilisema nimega kohvik alguse vajadusest end kaitsta ajakirjanduse rünnakute eest, ja hiljem oleme kaitsenud ka teisi selliste rünnakute eest. Oleme vastanud ajakirjandusele samaga, mida ajakirjandus ise teiste kallal kasutab. Näitame ajakirjandusele peeglit. Ja kui meie kohvikut kutsutakse laimumasinaks, NB!, seda teevad suurte lehtede ajakirjanikud!!!, siis vaadakem, palun, peeglisse: sealt vaatate vastu teie ise, sõbrad ajakirjanikud! Meie blogist vaatavad vastu kõik need Triin Olvetid, Dagmar Lambid, Madis Jürgenid, Mihkel Kärmased, Hans H. Luiged, Mart Kadastikud, Andri Maimetsad jpt, kes on teisi inimesi alusetult kottinud.

Kas meil oleks olnud põhjust öelda Savisaarele kohe alguses, et käed eemale meist! Kuidas sa julged meie nime mainida, kuidas sa julged meie tegemisi toetada! Aga miks ei peaks Savisaarel seda õigust olema?! Oleme ise inimesi aidanud ja toetanud, kui seda oleme vajalikuks pidanud, ja me ei näe mingit põhjust seista vastu, kui keegi soovib meid aidata ja toetada. Me ei saa seista vastu väärtustele, mida me ise hindame ja kaitseme. Pealegi ei näe ma mingit probleemi selles, kui üksteist toetavad inimesed, kes jagavad sarnast ilmavaadet, väärtusi, mõtlevad ja saavad asjadest ühtmoodi aru. See on ainuvõimalik, kui tahta ühiskonda arendada, paremaks muuta.

Ma olen sellest ka varem kirjutanud: head inimesed peavad kokku hoidma. Ja kui te tähalepanelikult, kallid lugejad, mõtlete ja veidi oma ajukäärdusid rohkem ragistate, siis saate aru, et ka Savisaarele heidetakse ette vaid tema headust, et ta tahab head paljudele inimestele. See on siis LIIGA paljudele. Need, kes teda kritiseerivad, tahavad teha elu magusaks vaid väiksel grupil, mis on seni ka õnnestunud. Ent mis ei toimi enam praeguse kriisi ajal, kui abi vajavad ka need, kes varem ise sinna väljavalitud gruppi kuulusid.

Kui tuua paralleel Tähesõdade saagast, siis on Ansip väga sarnane, lausa üksühele senaator Palpatine'iga (isegi välimuselt on nad üha sarnasemad, ehk Ansip läheb Palpatine'i nägu), olen sellest ka varem kirjutanud:




kus ta siis on selline, ütleme, hunt tallenahas. Ja mängib suurt heategijat, samas kui tegelikkuses jagab hüvesid vaid oma väiksele pundile. Mis hakkab kahjuks laiali vajuma, kuna selle eestimaise Palpatine'i juttu enam ei usuta. Ja kes siis kasutab oma võimu kindlustamiseks vägivalda, aga seda salaja, kuni tal pole absoluutset võimu. Kasutab oma Darth Vader'eid, selliseid nagu Aivar Otsalt.

Tähesõdade filmid on päris õpetlikud, soovitan neid vaadata.

Hakkab tulema kuumi uudiseid Toptopi-Ingridi kohta: ta planeerib ka uut ajakirja

Toptopi-Ingridile lähedane kirjasaatja, kes palus targu oma nime mainimata jätta, edastas teate, et Toptopi-Ingrid uhkeldab viimasel ajal oma tuttavate-sõbrannade ees sellega, et hakkab veel selle aasta sügisel uut ajakirja tegema.

Räägitakse, et see pole teada, kes talle peale Toptopi kurba lõppu oma raha põletada usaldab, aga järelikult leidub Eestis veel mõni loll.

Kohvik soovib Ingridile samas tuult tiibadesse, sest on suur julgustükk tulla välja uue ajakirjaga olukorras, kus olemasolevad hinge vaaguvad ja neid üksteise järel suletakse. See puudutab siis misiganes ajakirju.

PÄEVA POMM II: Toptopi-Ingrid nillib kohta Ajakirjade Kirjastuses

Väljavõte ajakirjast Kroonika, 2006. aasta lõpunumbrist, kus on koos kaks persekukkund tegelast, kes on ühtlasi kahe tänase pommloo sangarid: Andres Jaadla ja Ingrid Tähismaa. Neil oli mõned aastad tagasi terve aasta kestnud suhe, Jaadlal siis oma abielunaise Lya ja kahe väikse lapse kõrvalt.

Toptopi-Ingrid, kes oma portaalikesega kõrbes, ja enne seda pauguga Ajakirjade Kirjastuse, ehk siis Kroonika ukse kinni lõi ning meediakoolitajaks hakkas, on asunud nüüd taas kirjastuste ukse taga kaapima, on rääkinud üks Ingridi lähedane sõbranna, kellele Ingrid oma muresid kurdab. Ingrid tahtis tööle saada ajakirjadesse Stiil ja Anne, mis nüüd kokku pannakse, aga seal ta mingit kohta ta ei saanud. Nüüd üritab ta saada omale Ajakirjade Kirjastuse raamatuosakonna juhi kohta. Eks näis, kas see tal õnnestub. Seesama Ajakirjade Kirjastus annab välja ajakirja Kroonika, mida Ingrid varem toimetas, ning kuuldavasti on sealsed töötajad juba hirmul. Et fuuria, kellest nad hädavaevu lahti said, tuleb neid uuesti kummitama.

Ja kui Ingrid saabki selle raamatuosakonna koha, siis ma võin oma ühe vana soki ära süüa, kui üks esimesi raamatuid pole Ingridi endisest armukesest Andres Jaadlast. Ning teine tuleb ilmselt Peep Vainust, kuigi tont teab, sest Vain ütles hiljuti, et ei taha Ingridist enam midagi kuulda. Mille kohta võiks vaid küsida: kuis siis nii, Peep, ise keppisid Ingridit nii et silme eest must, ja nüüd ei taha tunnistada. Ai-ai-ai.

PÄEVA POMM: Jaadla võetigi korteriühistute liidu juhi kohalt maha, usalduse kaotuse tõttu

Andres Jaadla oma parematel päevadel, väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Rakvere linnapea Andres Jaadla, kes oli pikka aega Eesti korteriühistute liidu (EKüL) juht, võeti kuu aega tagasi sellelt kohalt ennetähtaegselt maha seoses usalduse kaotamise tõttu.

Seni on korteriühistute liit seda infot vaka all hoidnud. Ent alates juuni keskpaigast juhivad seda ligi 6 miljoni kroonise aastaeelarvega ja kogu Eestit hõlmavat organisatsiooni uued nimed: Aivar Kala (tuntud kui endine Riigikogu liige) ja Guido Gritsenko (endine kuulus Ühispanga riskijuht). Vana juht Andres Jaadla sai kogu liidust sule sappa. Ta ei saanud liidus, mille kaasasutaja ta ise oli, mitte ühtegi ametit.

Mis siis juhtus MTÜs EKüL? "Valiti uus juhatus," ütles liidu nõukogu esimees Tiit Teder, "ei olnud rahul vana juhatuse tööga. Rohkem ei soovi hetkel kommenteerida."

Liidu endine juhatuse liige, Viljandi büroo juhataja Riina Saar rääkis, et asi hakkas kiiva kiskuma siis, kui Jaadlast sai Rakvere linnapea, ehk siis juba 7 aastat tagasi. "Viimased kolm aastat on olnud üks mudas trampimine," lisas Saar. Tema sõnul tähendab see seda, et Jaadla, kes vastutas eelarve, ehk siis raha kasutamise eest, ei suutnud ega tahtnud raha kasutamise kohta selgitusi anda. "Tema suhtumine oli natuke üleolev," rääkis Saar.

Saar, kes oli ise EKüLi eelmise koosseisu juhatuse liige, koos Jaadlaga, rääkis, et Jaadla isegi kandideeris uude koosseisu, aga teda ei valitud. Põhjuseks seesama usalduse kaotus. Ja soovimatus teiste inimestega koostööd teha. "Mul on tema kohta öelda vaid inetud sõnad, mida ei taha isegi välja öelda," lisas Saar.

EKüLi aastaeelarve on ligi 6 miljonit krooni, mille hulgas on riigi toetus, liikmemaksud ja eri projektide raha. EKüLi juhatuse eelmine koosseis, kust Jaadla kinga sai, oli valitud 4 aastaks ja pidi ametis olema 2010. aastani. Jaadla on olnud EKüLi juhatuse esimees alates selle liidu moodustamisest 1996. aastal.

Tutvustan vaba mõtte ja vaba ajakirjanduse eestkõnelejat: Aarne Ruben

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu kirjutab täna Delfis Aarne Ruben, minu arvates küllalt mõtlemapanevas artiklis, et "Tähismaa lihtsalt ei ole vaba mõtte ja vaba ajakirjanduse eestkõneleja". Ma tahakski täpsustada, et loomulikult, see on tema, Aarne Ruben, kes on vaba mõtte ja vaba ajakirjanduse eestkõneleja.

Ja kes olen siis mina? Kui tsiteerida Hans Hadniel Luike, siis selline "saast", kellelt ei kõlba oma seisukoha esitamiseks isegi intervjuud võtta. Ilmselt tuleb mul siis sellega leppida.

Irja kommentaar: Hea Arne, kogu lugupidamise juures, seekord mõjud küll erakordselt lollina. Ja mitte ainult seepärast, et püüad ümber lükata seda, mida ei ole kunagi väidetudki (ei meie ega ka Savisaar pole kunagi öelnud, et me oleme vaba mõtte "eestkõnelejad", ma ei tea, kelle kohta seda üldse väita saab, sest minu meelest ei ole vabal mõttel kunagi eestkõnelejaid, vaid on üksnes selle poole pürgijaid), vaid ka seepärast, et nimetad ausaks ja oma ala "tõeliseks asjatundjaks" inimest, kes ei vääri ajakirjaniku nime, Mihkel Kärmas. Seesama oma ala "tõeline asjatundja" üritas Andmekaitseinspektsiooni abil meie blogist vabadusvõitleja Vello Väärtnõu videosid maha võtta. Seal ei olnud juttu tema eraelust, vaid üksnes aus kirjeldus, mis juhtus, kui Väärtnõu, keda Kärmas oli oma artiklis "narkotalunikuks" tituleerinud, üritas enda kaitseks midagi ette võtta. Kärmas ütles talle, et kui ta suud kinni ei pane, siis ta leiab tema kohta veel midagi.

Kirjanikult ootaks ikkagi midagi enamat. Ausust, julgust. Aga kui palju meil neid ausaid kirjanikke üldse on? Mõned üksikud, Sven Kivisildnik, Vahur Afanasjev ja Olavi Ruitlane, kui nimetada mõnd. Arne Ruben, kes inimestest teerulliga üle sõitvat Kärmast kiidab, eelistaks ilmselt vaikivat ja Pätsu aega, millest oma artiklis ka põhjaliku ülevaate annab.

Jaga meiega oma sushikogemusi!

Küsimus suurele ringile: kust saab teie arust head ja kust halba sushit? Kirjeldage oma kogemusi, palun!

Ja veel, kas keegi teab, millist äädikat Eesti sushirestoranid riisi prepareerimisel valmistavad? Me Innoga oleme ikka arvanud, et riisiäädikat, aga kuna pärast mõnes sushikas käimist on olnud hirmus halb enesetunne ja meil on gluteenivaba sojakaste, siis oleme mõelnud, et äkitselt nad kasutavad majanduskitsikuses märksa odavamat odraäädikat. Kas keegi oskab selle kohta midagi öelda. Samuti saime vihje, et üks tuntud Tallinna sushikas pakub lõhe asemel forelli. Kas vastab tõele?

NB! Panin üles ka küsitluse, millist sushirestorani eelistad. Kui te veel mõnd head teate, siis pange kirja, teine voor tuleb veel.

Kaks vahvat sõdurit - Georg Vaher ja Otto Peetso

Juuresoleval pildil on kaks parimat sõpra ja vaprat leegionäri, kui sõda oli juba läbi, 1948ndal aastal, pisut enne Georgi (paremal) vahistamist. Isa astus Eesti Leegioni 1944nda aasta suvel, aga oleks tahtnud seda teha juba aasta varem, koos oma sõbra Ottoga (pildil vasakul), kellega koos nad juba avaldusedki valmis kirjutasid, aga mu vanaisa Gustav-Eduardi vastuseisu tõttu jäi isal asi seekord ära ja rindele läks Otto ehk Ott üksi. Otto saadeti Narva rindele, kus ta sai 1944nda aasta kevadtalvel kergelt haavata. Paar kuud enne Punaarmee sissetungi oli Otto mõni aeg Klooga õppelaagris ning hiljem Tallinnas. Mõni päev enne Punaarmee sissetungi võeti Tallinnas võim sakslastelt üle ning Toompeal heisati sinimustvalge lipp. On oletatud, et üks lipuheiskajatest oli ka Otto Peetso.

Minu isa Georg sõdis aga, nagu olen kirjutanud, Keila all, kus salgal eestlastest leegionäridel, nn Pitka poistel õnnestus üürikest aega Punaarmeele vaprat vastupanu osutada ning selle aja jooksul jõudsid üle mere põgeneda paljud kaasmaalased, sealhulgas minu isa õde Endla Susi koos mehe Ruudi ja tütre Enega.

Sõda ja kõik sellele järgnev muutsid nende noorte meeste elu tundmatuseni. Peatselt pärast selle pildi tegemist mu isa vahistati - metsavenna varjamise pärast - ning tal tuli veeta kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris. Kui ta tagasi tuli, olid vanad sõbrad jälle koos ja jõudsid ka kõik vanad pruudid uuesti üle vaadata, aga sõda oli jätnud oma jälje - Otist oli saanud alkohoolik ja ta jõi end surnuks.

Sellest hoolimata - need mehed, kõik need mehed, andsid vabaduse eest ülima, mis neil anda oli: oma elu või vabaduse. Mõelgem täna õhtul kõigile oma vanaisadele, kes sõdisid Teises Maailmasõjas, vahet pole, kas saksa või vene poolel, ja andkem neile au. Ja mõelgem siis hetkeks ka kõigile võõrastele vanaisadele, kes sõdisid meie vanaisade vastu, ja andkem ka neile mõttes vaikselt au.

Au kõikidele vapratele sõduritele, kes sõdisid Teises Maailmasõjas vabaduse ja isamaa eest!

Eesti leegioni laul

Tänase päeva puhul. Otselink on siin. Sobilik lugu kõigile kuulamiseks.