
Väljavõte Äripäeva veebist.
Tundub, et katse korrata Pronkssõduri äraviimisel tekitatud hirmu ja paanikat seekord enam ei õnnestunud. Rahvas näikse olevat väsinud mitukümmend aastat väldanud vabadusvõitlusest ja ihkab lõpuks veidi hinge tõmmata, oma elu rahulikult üles ehitada.
Mäletate, millise hurraaga möödunud aasta kevadel Pronkssõdur Tallinna kesklinnast maha võeti. Või õigemini, maha võeti vaikselt, suureks üllatuseks isegi näiteks rahvastikuminister Urve Palole, kes vaid paar päeva varem ütles Postimehele, et salaja kujuga midagi ei tehta. Tekitades sellega kõigepealt pahameeletormi venekeelse elanikkonna hulgas, mis viis lõpuks mäsuni, mille käigus tekitati Tallinna poodidele 50 miljonit kahju. Ja mida pärast seostati katsega riigis võimu haarata. Huvitav, kus riigis? Alates 2004. aastast on Eesti Euroopa Liidu nimelise riigi nimi ja võim on Brüsselis, sinna on saadetud terve trobikond igasuguseid tegelasi. Samahästi või pidada katseks võimu haarata võim Euroopa Liidus mõne aasta taguseid mässuavaldusi Pariisi ja Londoni eeslinnades, kus tehti palju rohkem kurja.
Aga valitsuse passiivsus, või rumalus, mille käigus lasti üks kamp noorukeid Tallinna mässama, võimaldas tekitada midagi väga olulist. Ja see on HIRM. Hirm vanade aegade ees, kus tuli kuri vene karu, viis pereisad või terved pered Siberisse, lasi osa inimesi maha ja võttis inimestelt kogu vara käest. Ma ei tea, kui kaua veel annab sellist hirmu rahva seas õhutada, aga ma kujutan ette, et veel aastaid. Mis lõppeb ühel päeval ilmselt nõnda, et Euroopa Liit seab Eesti poliitikud ultimaatumi ette lõpetada Vene hirmu kasutamine oma sisepoliitiliste ambitsioonide rahuldamiseks. Sest, nagu olen aru saanud, tahab Euroopa Liit arendada Venemaaga rahulikke suhteid, vähemalt käib kahe riigi vahel hoogne kaubavahetus, ja see, kui üks osa sellest liidust, näiteks Eesti mõistes Värska linn ja selle võim haub Venemaaga pidevaid sõjaplaane, ei saa olla põhjuseks kogu selle riigi huvidele sülitamiseks.
Juba eelmisel aastal oli selge, et mitme miljardi krooni eest tagasi ostetud AS Eesti Raudtee, see on siis terve hunnik vaguneid ja vedureid jäävad seisma. Sest Venemaa oli valmis ehitanud uued sadamad, mille kaudu on oluliselt lihtsam oma kaupa eksportida. Nagu on kirjutatud, sündis otsus raudtee tagasiostuks seetõttu, et politikutele, Reformierakonna juhtfiguuridele anti miljon-poolteist eurot altkäemaksu, ehk 15-20 miljonit krooni. Et siis need poliitikud lükkaks Vene transiidi äralangemisest tekkiva kahju maksumaksja kraesse. Ja nii ka sündis. Vahetult pärast seda, kui riik oli raudteefirma tagasi ostnud, kukkus tagant ära transiit. Ja et oma rumalat otsust varjata, korraldati koheselt Pronkssõduri äraviimine, seda täiesti rohmakalt seejuures, ilmselt selleks, et kohalikke venelasi provotseerida. Ja et saaks rahva seas Vene hirmu külvata. Ning panna Vene pool vastutama transiidi äralangemise eest. Kas pole huvitav?! Ja ei tasu mainimata jätta sedagi, et veel enne otsust raudtee tagasiostmise kohta võtsid Reformi poliitikud kuuldavasti altkäemaksu Vene ärimeeste Maksim Liksutovi ja Sergei Glinka käest, kelle juhitud söeterminali projekti investeeris Eesti valitsus, samuti Reformi juhtimisel 800 miljonit krooni. See investeering läks samuti vett vedama. Nende eriliste "teenete" eest taotlesid Reformi poliitikud Liksutovile ja Glinkale Eesti kodakondsust, mille mehed ka said.
Ja mis kõige huvitavam, selliste rumalate otsusete peale, kus riik sai mitu miljardit krooni kahju, kerkis valitsuspartei Reformierakonna populaarsus taevani, ligi 50%ni. Reformierakonnal õnnestus end presenteerida kui vabastajat, kellele inimesed karjusid hurraa. Räägiti sellest, et nn pronksikriis liitis rahvast ja mida kõike veel. Ühelt poolt näitab see muidugi poliitikute osavust rahvaga manipuleerimisel, teiselt poolt rahva rumalust, ja kolmandaks ka ajakirjanduse võimetust sündmustel silma peal hoida. Ajakirjandus on sarnaselt nõuka ajaga jäänud võimu sülekoeraks, kes aitab õhutada kõikvõimelikke hirme, olles sama võimudele lojaalne. Ta on ainult näiliselt sõltumatu. Ilmselt võtab seegi aega aastakümneid, kuni Eesti saab omale tugeva ajakirjanduse.
Nüüd, seoses Gruusia kriisiga, oli märgata sarnast soovi külvata rahva sekka hirmu ja paanikat. Et Vene tankid on kohe-kohe Eestis, ja nüüd peab rahvas olema ühtne ja unustama selle, et riigi majandus on kriisis, et paljusid ametnikke ootab koondamine, et rahva elujärg halveneb, ja selle taga on jälle valitsuse lühinägelikkus, saamatus ja rumalad otsused. Rahvast kutsuti üles kõikvõimalikele kogunemistele ja miitingutele, püüti taaselustada 20 aasta vanust meeleolu. Ja tuleb valitsuse kui osava manipulaatori tunnustuseks öelda, et osalt see ka õnnestus, seda peamiselt tänu Eesti sportlaste medalivõitudele Pekingis. Aga möödunud aasta kevadele iseloomulikku eufooriat enam ei olnud. Tundub, et inimesed on väsinud. Väsinud juba mitukümmend aastat kestnud võitlusest. Inimesed on kurnatud ja ära ruunatud. Vaadake inimesi tänaval! Näod on kaamed, silmad auku vajunud. Sest kaua ikka üks inimene jaksab. Võitlus algas 20 aastat tagasi, eesti rahvas on näinud palju vaeva, et liituda Euroopa Liidu ja NATOga, pidanud selleks kõvasti tööd rabama, oma püksirihma pingutama ja kõhu kõrvalt kokku hoidma, oma põhimõtetest lahti ütlema, ennast ohverdama. Väga paljud pole puhata saanudki. Mistõttu inimesed on haiged, nii vaimselt kui füüsiliselt. Sellisest rahvast enam naljalt vett välja ei pigista.
Ja kui nüüd Reformi ja Isamaaliidu poliitikud kutsuvad rahvast taas võitlusele, sõtta, kauge Gruusia eest, siis pole märgata enam sellist eufooriat kui aasta aega tagasi. Ja paljudel inimestel pole selleks aega. Nemad ei saa hõljuda pilvedes, vaid peavad vaatama tõtt igapäevase reaalsusega, kus paljusid pereisasid, oma pere toitjaid ootab koondamine. Kus paljud pered on sunnitud oma kodudest välja kolima. Kus paljud lapsed peavad näljastena kooli minema ja sama näljastena sealt lahkuma. Kus ettevõtjad peavad vaatama, kuidas töötajatele palk välja maksta ja oma toodangule ostja leida. Märkamatult on saamatu valitsus toonud eestlaste õuele sarnase olukorra nagu tegi seda Vene karu 60 aastat tagasi. Ja seda õudust on üha raskem summutada. Pikaldane eestlane laseb end küll vahel kaua petta, aga kui sellest aru saab, siis lööb vastu, ja väga valusalt.