Eesti apteekrid on ikka parajad aferistid: hinnavahe USAga 10-kordne

Väljavõte iHerbi veebist.

Eestist melatoniini ostes, 1-grammiseid tablette Unitali nime all maksab 20 tabletti 6,65 eurot. See teeb ühe tableti hinnaks 33 senti. Ja ega Eestis melatoniini odavamalt ei saa.

Nüüd vaatan USAs iHerbi sait pakub 1-grammiseid melatoniini tablette hinnaga 11,74 dollarit 300 tableti eest. Dollar on eurost veidi odavam, aga isegi kui arvestada 1:1, siis tuleb ühe tableti hind 0,04 senti.

Ehk siis USAs on tabletid laias laastus kümme korda odavamad. Ma mäletan tõesti, sai ise ka kunagi toodud aspiriini, mille suur 300-ne purk oli odavam kui meie apteegis üks leht 10 tabletiga.

Mis värk on? Mis mäng käib? Vast Eesti apteegi-kröösus, Postimehe värskelt üles ostnud Margus Linnamäe oskab seda anomaaliat lähemalt seletada. :)

Ja veel: loll on see, kes edaspidi Eestist tablette ostab.

Inno küsib Stalini kombel: mis on Eesti sõjaväel viga?

Stalin kritiseeris oma 1940. aasta kevadel peetud siseringi kõnes teravalt nii Punaarmee kui Soome armee taset ja tegevust. Punaarmeele heitis Stalin eelkõige ette elamist vanades traditsioonides ja mälestustes ning suutmatust ajaga kaasas käia. Soomele heitis ette liigset keskendumist kaitsele ja võimetust viia läbi rünnakuid.

Mida oleks Stalin öelnud täna Eesti sõjaväe kohta? Eesti sõjavägi pole lahingus karastunud, viimati oli sõda sada aastat tagasi Vabadussõja ajal. Seetõttu on raske midagi öelda. Kohati siiski tundub, et ka Eesti sõjavägi on liiga vanas kinni, elatakse liiga Vabadussõja traditsioonides ja mälestustes. Nagu Stalin ütles - see on oluline, aga sellele ei saa lootma jääda. Olgu Stalin mis ta oli, aga sõjaline strateeg ja juht oli ta kahtlemata kõva. Ikkagi võitis sõjaliselt Hitlerit, toonast maailma kõige võimsamat armeed. Soome suruti samuti põlvili, kuigi suurte kaotuste hinnaga. Aga see, Soome sõda, nagu Stalin märkis, oli Punaarmeele justkui äratuskell. Mis oli väga vajalik sõjaväe moderniseerimiseks, mis omakorda aitas võita Hitleri võitmatut armaadat.

Niisiis, mida öelda Eesti sõjaväe kohta? Esiteks, liiga ollakse vanas kinni. Liiga vähe kasutatakse moodsaid relvi. Andke andeks, aga granaadid ja automaadid, need on küll tõhusad, aga ikka eilsed relvad. Kus on Eesti mehitamata lennukid ja droonid, miks neid pole? Tänapäeval pole enam vajagi lennuväge, kõik moodsad sõjaväed kasutavad droone ja roboteid. Eesti kui rahvalt väike riik peaks sõjaväes just neid kasutama, sest droone on võimalik toota lõputult, miljoneid, kui vaja. Luua oma droonide armee. Ja see ei maksa suurt midagi, kui neid ise toota. Puhas plastik ja alumiinium, lisaks ränikristallid ehk liiv. Liiva on Eestis lademetes, saaks toota pooljuhte tervele maailmale. :) Irony off.

Aga tõsiselt. Eesti sõjavägi. Et oleks võimeline võitma Venemaad. Mis on Eesti trump? Võitlusvaim? Naaa!, nagu ütleks selle peale Borat. Relvad? Naaa! Liitlaste toetus? Nalja teete! See jõuab kohale heal juhul ajaks, kui kõik on juba läbi. Pealegi ei mahuks nad Suwalki kitsast koridorist läbi. Soome ja Rootsi ootamatu abi? Naaa! Mis siis veel? Jumalik vedamine, ilm, nagu oli sommidel Talvesõjas? Võimalik, aga sellele ei saa lootma jääda. Radarid? Need tõmmatakse esimeses järjekorras maha. Eriline taktikaline ja strateegiline tarkus, piirkonna tundmise eelis? Võimalik, aga jällegi - ei pruugi töötada.

Tegelt, kui ausalt tunnistada, mitte paha pärast, siis Eestil puudub see miski, millega oleks võimalik venelasele sõjas koht kätte näidata. Pigem võib arvata vastupidi - kui kohalikud venelased näevad, et mäng on läbi, siis lähevad nad vastase poole üle. Veri on paksem kui vesi. Liiati, paljud venkud on kõigest heast Eestis ilma jäetud, neil polegi midagi kaotada. Vsjo naša, nagu noored Pronksiöö ajal võidukalt karjusid. Enamik neist elab Eestis edasi, käsi rusikas.

Tegelt peaks midagi välja mõtlema, enne kui pole hilja. Veel on aega. Ja seda ei peaks tegema kuskil tagatubades, vaid avalikult, üldrahvaliku ajurünnaku ja aruteluna. Aitab pingeid maha võtta ja ühtlasi kaasata. Kaasamine ja koostöö, see juba iseenesest on trump. Tänapäeval ei jää vaenlasel midagi teadmatuks ega nägemata, lihtsalt keskkond on selline, isegi USA suurimad saladused tiritakse päevavalgele. Aga koostööd, koos tegutsemist on väga raske väljastpoolt mõjutada. Kus terve rahvas on nagu üks suur rusikas. Eesti armee paarkümmend tuhat meest ei tähenda vaenlase jaoks midagi, see on piece of cake, nagu öedakse, võetav ühe hingetõmbega. Pealegi pole neid võimalik välja kutsuda, sest esimese asjana lüüakse kommunikatsioonid rivist välja. Enam pole 1930ndad aastad, kus liikumiskiirused olid väiksed ning telefonside kulges mööda sõrmejämedust traati. Nüüd läheb traadita side maha ühe hetkega. Mis tähendab, et nagunii läheb stiihiliseks madistamiseks. Kaitseliit juba selleks valmistub, kui kaevab maa sisse relvi, nagu välispress kirjutab. Ent need on ikka üksikud juhtumid.

Aga miljon inimest koos tegutsemas ühise eesmärgi nimel. See oleks juba asi, millele vastu hakkamist kaalutaks päris tõsiselt. Rahva ühine koostöö ja vastupanu on Eesti-suguse pisiriigi jaoks suurim võimalik heidutus. Ja ei maksa kokkuvõttes just eriti palju, vaja on ainult tahtmist ja pealehakkamist. Sõjaväelased ja kaitseliitlased saaksid olla rahva kaitse-alase koostöö organisaatorid ja instruktorid. Teeme ära talguid suudeti teha küll, vähemalt algul. Mingi kogemus on sellest olemas. Jääkelder oli ka päris tubli saavutus, kuhu kaasati tubli annus otsustajaid. Eestlastel on mõisa-ajast säilinud teatud soov asju ühiselt teha, ühistest gospel-laulmistest sündis 150 aastat tagasi laulupidude traditsioon, õhinapõhisus on eestlastel veres. Kasutagem siis seda ära ka kaitsetegevuses, seltsimehed!

(Kestvad ovatsioonid ja kiiduavaldused, „hurraa” hüüded jms)

Loe, mis sõnumi saatis Putin Niinistöle eestineni veebist!

Väljavõte eestineni veebist.

Eestinen vahendab Soome uudiseid eesti keeles. Nüüd on eesti keelde ümber pandud Stalini siseringi kõne 1940. aasta 17. aprillist, milles Stalin analüüsib sõda Soomega, kritiseerides nii Punaarmee kui Soome sõjaväe tegevust. Päris õpetlik lugemine ka tänasel päeval, eriti Eesti sõjaväelastele ja kõrgemale juhtkonnale. Et mis on võrreldes toonasega muutunud ja kas Eesti sõjavägi on ikkagi tasemel täna? Või elatakse kusagil vabadussõja ja Sinimäe lahingutes veel, nagu kunagi Punaarmee peesitas kodusõja traditsioonide najal?

Küsimus ka laiemale ringile: miks Eestil pole oma lennuväge, ega mereväge? Kas Eestil on piisavalt kahureid ja laskemoona? Või ollakse Soome Talvesõja tasemel, kui sõjavägi suutis teha ainult tagalas trikke ja teesulgusid?

Miks ei võiks Eesti mängida mõttega teha lisaks kaitsele suuremaid vasturünnakuid, kasutades selleks ründetehnikat. Miks ei võiks Eestis toota lahingumasinaid, näiteks tanke ja liikursuurtükke?

Apteegis läks üle 15 euro! Miks ei ole melatoniin Haigekassa soodusravimite nimekirjas???

Täna käisin apteegis ja lapsele vajalikule rohule kulus 15 eurot ja 26 senti. Tegemist siis retseptiravimiga Circadin (melatoniin), mille kirjutas Juulikesele välja neuroloog. Karbis on 21 tabletti. See teeb ühe kahemilligrammise tabletikese hinnaks 70  senti! Kuus kulub 21 eurot.

Päris kallis, kas pole? Meile üllatuseks ei ole melatoniin Haigekassa soodusravimite nimekirjas.

MIKS? Melatoniin on angelmanidele hädavajalik, sest nende organism melatoniini ei tooda. Seetõttu on seda neile vaja lisaks anda. Kui angelman melatoniini ei saa, siis on tema uni häiritud: laps ei suuda magama jääda ja ärkab öö jooksul mitu korda üles. See mõjub aga äärmiselt kurnavalt teistele perekonnaliikmetele.

Mõtlesin täna apteegileti ees seistes päris tõsiselt, kas seda osta või mitte. Siis aga viirastusid unetud ööd, kus Juulike alles kella viie-kuue ajal magama jäi, ning ostsin ära. Õnneks saime sotsiaalkindlustusametilt lisa - kuus 130 - soodushinnaga mähkmeid, nii et saame vähemasti nende arvelt kokku hoida.

Kuid melatoniin tuleks kindlasti kiiremas korras soodusravimite nimekirja lisada! Vähemasti lastele antav melatoniin. Tegemist ei ole mingi luksravimi, vaid angelmanidele eluliselt hädavajaliku asjaga.

Praeguse seisuga on aga nii, et peame juba sellepärast Soome kolima, et jaksaksime Juulikesele melatoniini osta.

Siin pilt ostetud melatoniinist:

Ja saimegi endale rumala presidendi...

Väljavõte Delfi veebist.

Alguses tundus Eesti uus president Kersti Kaljulaid mulle täitsa asjalik. Mitte üliintelligentne nagu Lennart Meri ega rahvainimene nagu Arnold Rüütel ning rõõmustavalt mittesnoob nagu TH Ilves. Vaid selline tubli, püüdlik naabritüdruk.

Nüüd tundub aga, et mida rohkem ta räägib, seda piinlikum hakkab. „Jõulud ja kirik ei käi kokku,” räägib Kaljulaid, põhjendades seda sellega, et „jõul” on üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga.

Ma ei hakka siin diskuteerima sõna „jõul” algupära üle. Kui me Innoga 2007. aasta jõulude paiku Washingtonis käisime, siis seisis Valge Maja juures ehitud kuusepuu, aga selle kõrvale oli säetud ka üks põlev puuhalg, mis viitas pühade paganlikele juurtele.

Loomulikult on igaühel õigus uskuda oma südames, mida iganes, aga ühe Euroopa Liitu kuuluva riigi  presidendile ei tohiks olla teadmata, et Euroopal on kristlik ajalugu ja kõikides Euroopa Liidu riikides mõistetakse jõulude tähendust ühtmoodi - jõulud käivad kristlusega vägagi kokku, sest jõulud on kristlik püha, Jeesuse Kristuse sünnipäev. Isegi jõulukingituste tegemise traditsioon pärineb justnimelt kristlusest - kuna kui Jeesus sündis, siis tulid teda kummardama kolm hommikumaa tarka, kes igaüks tõi talle kaasa kingituse - üks kulda, teine viirukit ja kolmas mürri.

Loomulikult austatakse Euroopa riikides kõikide usuvabadust ja kõik on korras, kui talvise pööripäeva juttu ajab mõni Maavalla Koja tegelane. Kui sellist juttu ajab aga Euroopa Liidu riigi president, siis on pehmelt öeldes piinlik.

Umbes sama piinlik, kui Kreeka president hakkaks ühtäkki rääkima, et tema õigeusu kiriku jumalateenistusele ei lähe ja vot hoopis ohverdab Zeusile ühe rasvast nõretava härja või läheb mõne tähtsa poliitilise otsuse tegemiseks Delfi oraaklilt nõu küsima. Ilmselt võetakse ta selle peale kiiresti maha.

Kaljulaidil veab, sest Eesti on väike riik ja maailmaareenil erilist rolli ei mängi. Seega võib siin mida iganes rääkida. Ilmselt neelataks alla ka see, kui Kaljulaid järgmisena paganlike orgiate korraldamist propageerima hakkaks. Ükskõik mis, peaasi, et ei oleks kristlik, näib olevat presidendi mõtteviis.

Midagi pole parata - nõnda võib juhtuda ja suure tõenäosusega ka juhtub, kui presidenti ei valita, vaid määratakse. Kas te kujutate ette, et ükski teine presidendikandidaat (Kallas, Jõks, Reps, Helme, Kaljurand, Nestor) oleks jõulude kohta sellist juttu rääkinud?

Nüüd ei ole muud kui oodata, kunas Kaljulaid liitub Kati S. V. Murutariga ja teatab, et teda mõjutab tähtsate otsuste tegemisel salapärane planeet nimega Sirius B, ning avab Kadriorus oma kivipoe.

KARM: Putin saatis Soome presidendile vana Talvesõja-aegse Stalini kõne. Miks? Loe eestineni veebist!

Väljavõte eestineni veebist.

Asi kisub päris karmiks: Vene president Vladimir Putin saatis oma Soome ametivennale vana Talvesõja-aegse Stalini kõne. Miks, seda loe täpsemalt eestineni veebist.

Juulikese unega enam-vähem kombes!

Nonii! Juulike on nüüd oma nädal aega melatoniini saanud. Millised on tulemused?

Kuidas nüüd öeldagi - elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks :). Juulike jääb õhtul ilusti, nii umbes kella kümne-ühteistkümne ajal magama ja magab kusagil kella kahe-kolmeni öösel. Siis ärkab ja tahab juua.

Kui varem oli sedasi, et pärast seda ta enam magama ei jäänud, trallitades vahel isegi kuni kella nelja-viieni hommikul, siis nüüd, tänu melatoniinile, jääb ta pärast joomist uuesti norinal magama. Ja magab kuni kella kaheksa-üheksani hommikul.

Tänu sellele oleme meie Innoga nüüd hommikuti palju vähem kurnatud ja jaksame rohkem.

Kuna praegu on Juulikesel väike nohu, siis on tema uni rahutum, aga ikka PALJU PAREM kui enne melatoniini.

Roosi ärkab ka öösel järjest vähem, viimasel ajal ainult üks kord, ja nii ta läheb. Elu läheb tasapisi, aga järjekindlalt kergemaks.

Nii et mina julgen küll melatoniini soovitada, kui lapsel või endal unehäired.

Pildil: Tššš! Inglike tudub!

Nüüd on siis selge, miks president Ilves oma arvuti kaamera kinni kattis

President Toomas Hendrik Ilves kiitis ühelt poolt USA agentuuride nuhkimist välismaalaste, sealhulgas eestlaste järele, öeldes, et ausatel inimestel pole vaja nuhkimist karta.

Aga teiselt poolt - teadupärast kattis Tomas Hendrik Ilves ise oma Apple-arvuti kaamera alati teibiga kinni - ehk siis kartis nuhkimist. Keegi ei küsinud, miks ta seda teeb ja ega ta ise ei seletanud ka, aga nüüd, Ärma-asjade valguses on selge, miks ta seda tegi. Küllap ta aimas, et ka Ärma asjade järgi võidakse nuhkida ning ta ennetas seda. Nüüd tagantjärele ei julge keegi patuoinast presidendile karistust määrata, aga õige ka, seda oleks tulnud enne teha. Ilves oleks tulnud varguste pärast ametist tagasi kutsuda. Nüüd kannatavad tema sulitempude pärast teised, nagu EASi juht Hanno Tomberg, kes juhtus olema lihtsalt valel ajal vales kohas.

See on täpselt nagu Onu Remuse juttudes: üks võtab raha, teine annab naha, omanik saab märgi sappa, sootuks süütu kannatab.

Kuidas on võimalik 80 euroga kuus erivajadustega last ööpäevaringselt hooldada?

Eestis on saanud tavaks, et lapse saamine laostab ja erivajadustega laps laostab mitmekordselt. Selle üle paljud naeravad, aga öelge mulle siis, tarkpead, kuidas on võimalik 80 euroga kuus last ööpäevaringselt hooldada? Aga just niipalju hüvitatakse praegu Eestis raske ja sügava puudega laste vanematele. Samas on see raske täiskohaga töö ja selle kõrvalt midagi muud teha pole praktiliselt võimalik.

Ok, öeldakse, et minge tööle ja pange laps lasteaeda. Aga mis tööd sa oled võimeline tegema, kui oled lapsega öö läbi üleval olnud - näiteks angelmani sündroomi puhul on see tavaline. Paljud angelmani vanemad pole aastaid öösel magada saanud. Siis peab keegi selle öö läbi üleval olnud lapse lasteaeda viima. Erivajadustega lapse riietamine võtab aega vähemalt tund aega. Lisaks hommikune toitmine veel tund-poolteist. Hea küll, alustame kella 3-4 ajal, et kella 7.30-ks lasteaeda jõuda. Ja siis unisena kella 8ks tööle. Ma ei kujuta ette, et niimoodi on võimalik kaua vastu pidada. Kas keegi kujutab?

Siis on soovitatud, et võtke päevaks koju hooldaja. Kas te teate, palju see maksab? Hooldajad tahavad 20 eurot tunnist, seega 8 tundi teeb 160 eurot päev. Kust see raha võetakse. Ma just lugesin, et koduse hooldaja järjekorras on Eestis üle 100 000 inimese. Praktiliselt võimatu.

Siis on võimalus laps lastekodusse või üldse ära anda, nagu oli tavaline nõukogude ajal. Seda varianti on ka pakutud ja pakutaksegi Eestis neile vanematele, kes on hooldamisest väsinud. Eesti hooldekodudest räägitakse õudusjutte. Aga kas see on tõesti lahendus?

Samas Eesti on juba 10 aastat olnud Euroopa Liidu liige, liitunud erivajadustega inimeste konventsiooniga, mille järgi tuleb erivajadustega inimestele, ka lastele luua võrdsed tingimused tavaliste inimeste ja lastega. Ka erivajadusega lapsel on õigus elada koos vanematega. Aga siis tuleb ka vanematele luua tingimused, et nad oleks võimelised lapsega koos olema. Näiteks Soomes makstakse erivajadustega laste vanematele koduse hooldamise eest palka. Aga ma küsin, miks siis Eestis neid tingimusi pole loodud? Mh? Ah?! Kui endal raha pole, siis võiks küsida abi Euroopa Liidult, või kuidas? Kas Euroopa Liidus teatakse, et Eestis koheldakse erivajadusega, eriti aga vaimse puudega inimesi nagu loomi? Et neil pole mingeid õigusi? Et mingit lepingute täitmist ei toimu, et lepinguid ei täideta ja ei kavatsetagi täita.

Siit tuleb küsimus, et kui Eesti ei täida rahvusvahelisi lepinguid, millega ta on liitunud, kuseb kaarega neile lepingutele, mis õigusega ta nõuab teistelt, näiteks Venemaalt rahvusvaheliste lepingute täitmist?! Teise silmas pindu näeb, aga enda silmas palki ei näe, öeldakse selle peale. Eesti käitub täpselt samamoodi nagu Venemaa, ja seda mitte võõrastega, vaid oma inimestega.

Avastame maailma: kas siis Eesti liidrite sõnade taga pole tühjus?

Väljavõte Delfi veebist.

Päevalehe ajakirjanik Kaarel Kressa avastab, et Lääne liidrite sõnade taga on tühjus. No aga kas see on uudis? Lääne liidritel pole juba aastaid inimestele midagi öelda, sest pärast majanduskriisi on kõik pekkis. Sama lugu on Eesti liidritega, kelle sõnade taga haigutab juba ammu tühjus, kui kuulata kasvõi jutte rikkaks saamisest või Eestis iibe tõstmisest.

No mis iibe tõstmisest või rikkaks saamisest saab rääkida, kui sõda on ukse ees ja riik end hambuni relvastab? See oleks absurd! Viimase aja liidrite sõnavõtud on parimal juhul lohutus Kressa-sugustele naiivsetele lollidele, kes kõike pimesi usuvad.

Analüüs: Miks Venemaa igal juhul Baltikumis sõda alustab?

Venemaa ohu teemal on Eestis välja kujunenud skisofreeniline olukord: ühelt poolt räägitakse kogu aeg, lausa paranoiliselt Venemaa sõjalise agressiivsuse suurenemisest, näiteks Ukrainas ja Süürias, aga ka Eston Kohveri või Edgar Savisaarega seonduvalt, teiselt poolt peetakse sõda Eestis ja mujal Baltikumis täiesti võimatuks.

Esiteks teeme asja selgeks: sõjaohu puhul on nagu rasedusega: see kas on või ei ole. Ei saa olla pooleldi rase, samuti ei saa olla pooleldi sõjaoht. Sõjaoht kas on või ei ole. Ja kui on, tuleb seda tunnistada ja vastavalt talitada. See on märkus Eesti Vabariigi lugupeetud presidendile: pole mõtet pead liiva alla peita. Sõjaoht on reaalselt olemas, Kaitseväes käib ju pidev sõjaks valmistumine, ja see oht suureneb iga päevaga, selle kohta tuleb pidevalt signaale igalt poolt maailmast.

Teine asi. Venemaad peetakse pidevalt bütsantslikuks, või lausa Mongoli impeeriumi järeltulijaks. Mida ta ka on, seda on ajaloost teada ja seda pole vaja hakata tõestama. Bütsantsi või mongoli mõtteviis ei salli esiteks nõrkust. Sa pead olema tugev, et olla autoriteet, seda eelkõige kodus. Kui näitad nõrkust, võetakse sind kohe maha ja tallatakse jalge alla. Nüüd, kui Putin on näidanud tugevust Ukrainas ja mujal endises NLiidus, kus ta on kõik oma tahtele allutanud, ja näitab muskleid isegi Süürias, pannud lausa paika järgmise USA presidendi, siis miks ta peaks näitama järsku nõrkust Eestis ja teistes Balti riikides. Kas keegi oskab ära seletada?

Armastatakse öelda, et Venemaal pole Eesti ja teiste Balti riikide vallutamiseks põhjust. Aga mis põhjus oli Mongolitel pool Vana Maailma ära vallutada? Peale vajaduse näidata oma tugevust. Venemaa ajalugu näitab, et tegevustel pole olnud mingit põhjust. Asju on tehtud isegi siis, kui see on olnud kahjulik. Miks? Sest Venemaa on suur impeerium ja sellist impeeriumi hoiab koos autoriteet. Nii nagu oli see vana Mongoli impeeriumiga. Autoriteet ei salli ja ei saa endale lubada nõrkust. Mitte kusagil ja mitte mingil kujul. See, et Venemaa pole oma vägesid veel Balti riikidesse toonud, on lihtsalt puhas juhus. On ainult aja küsimus, millal sisse tungitakse.

Nüüd, kõik ümberringi on sellest juba aru saanud. Aga ma ei saa aru, mis lambad on Eesti juhid, et sellest aru ei saa ja seda rahvale ei räägi, rahvast ei hoiata ja sõjaks ette ei valmista. Mis kuradi automaks ja aktsiisitõus, ööistungid või tööhõivereform kui vaenlane on kohe-kohe sisse tungimas. Praegu peaks igapäevaselt valmistuma sõjaks.

Kas iga inimene, väike ja suur üldse teab, mis saab, või kuidas käituma peab, kui vaenlane sisse tungib? See teadmine peaks praegu olema elementaarne!

Rootsi valmistub sõjaks Venemaaga: ohvitserid viidud lahinguvalmidusse

Väljavõte Daily Maili veebist.

Ajal, kui Eestis peetakse sõda Venemaaga nii vähetõenäoliseks, et isegi rahvast selleks ette ei valmistata, valmistuvad Eestist lääne pool asuvad riigid sõjaks suure hooga. Alles see oli, kui Saksa valitsus soovitas elanikel varuda toiduvaru. Nüüd räägivad uudised Rootsis sellest, kuidas ohvitserid on viidud sõja kartuses lahinguvalmidusse, vahendab Daily Mail.

Erinevalt Eestist ütlevad Rootsi ametnikud otse välja, et valmistuvad sõjaks Venemaaga. Kohalikud omavalitsused on saanud ülesande olla valmis Vene vägede sissetungiks. Omavalitsused peavad võtma tarvitusele ettevaatusabinõud, et kaitsta tsiviilelanikke.

Septembris paigustas Rootsi oma väed Gotlandile, et olla valmis võimalikuks Balti riikide hõivamiseks Venemaa poolt.

Tekib küsimus, mida oodatakse Eestis? Kas Eestis tõesti ei olda kursis sõjaohuga või milles asi? Või ongi eesmärk kanda suuri ohvreid, et kasutada eesti rahvast poliitilise kilbina, et siis saaks Läänes Venemaa suunas näpuga näidata?

Lepp on pätt, Ummelas mitte

Kohvikulised on rääkinud: Toomas Lepp on pätt, aga Mart Ummelas mitte.

Küsitlusele, kas Toomas Lepp on pätt, vastas 63 inimest. Neist 46 ehk tervelt 73 % leidsid, et Tallinna Televisiooni endine juht Toomas Leppa võib pidada pätiks. Vaid 17 ehk 26 % arvasid, et ta seda ei ole.

Mart Ummelasel on rohkem toetajaid. Tema pätiks olemisse usub 31 kohvikulist ehk 46 % ja pätiks mitte olemisse 35 kohvikulist ehk 53 %.

Ummelase lahtilaskmine on Tallinna Televisiooni kaotus

Minul isiklikult on küll tuline kahju, et Meedia Keskpunktis enam Mart Ummelast pole. Ummelas on särav isiksus ja ega neid säravaid isiksusi - inimesi, kes hallist massist selgelt eristuvad - meil Eestis nii palju polegi. Nii on iga sellise inimese areenilt kadumine suur kaotus.

Ummelas, Lenk ja Reinde moodustasid minu meelest hästi sobiva ja kokku kõlava ansambli, trio. Kui Lenk esindab pulbitsevat vene temperamenti ja Reinde teravmeelset intelligentsi, siis Ummelas täiendas seda armsa sentimentaalsuse ja vana kooli härrasmehelikkusega.

Mind ajab naerma noore naga määratlus, justkui tegeldaks Meedia keskpunktis Fideli kiitmisega. Kes nii arvab, sel ei ole huumorimeelt ja huumorimeele puudumine näitab inimese rumalust. Seda, et ei suudeta vaadelda maailma laiemalt.

Samuti ei ole ma nõus Eesti Ekspressi pealkirjaga „Legendaarse teleajakirjaniku Mart Ummelase allakäik”. Ummelas ei ole mingis mõttes „alla käinud”. Ta on siiamaani üks omapärasemaid ja ennast kuulama panevamaid teleajakirjanikke Eestis. See, et Tallinna Televisioon ta lahti lasi, ei muuda asja. Ummelas on teistest erinev, jaa, aga see on tema tugevus, mitte nõrkus. Sama võib öelda Heimar Lengi ja Urmi Reinde kohta.

Nüüd on Ummelase asemel Allan Alaküla. Hoopis teist tüüpi mees. Asjalik, aga tal puudub sarm. Ja ta ei kõla Lengi ja Reindega kokku, ei ole seda „miskit”. Alaküla on ilmselt hea administraator, aga poliitkommentaatoriks ta ei sobi.

Seega oleks Meedia keskpunkti päästmiseks tuua Ummelas tagasi või leida saatesse kiiremas korras uus saatejuht.

Pildil Allan Alaküla eile Meedia Keskpunktis, pildistatud teleekraanilt.

Kas Savisaarel on Kapos oma mees (või naine)?

Kui Savisaarega suvel kokku saime, siis ta ütles meile, et tal on Kapos oma usaldusisik, kes teda informatsiooniga varustab. Nii et tal on alati olemas eelinfo selle kohta, milliseid krutskeid Kapo tema suhtes plaanitseb. Savisaar paistis selle üle väga uhke olevat. Pidi väga teadlik inimene olevat. Seda, kas tegemist on mehe või naisega, Savisaar ei öelnud.

Mul tekkis nüüd selle tema krimnaalasja materjalide lekitamise osas küsimus, et äkki lekitas need materjalid seesama Savisaare oma inimene Kapos?

Kas ka Eesti tulevik: Aleppo naised on hakanud end ise hukkama, et pääseda vägistamisest Assadi valitsusvägede poolt

Väljavõte Daily Maili veebist.

Süüria vastupanuliikumine on Aleppos murdumas Assadi valitsusvägede surve all. Alepposse jäänud hirmunud naised on hakanud end ise tapma, et pääseda linna vallutavate valitsusvägede sõdurite poolt, vahendab Daily Mail.

Sama saatus ootab Eesti naisi võimaliku sõja korral, nii nagu see juhtus teise ilmasõja ajal, millest on kirjutanud Sofi Oksanen oma raamatus „Puhastus”. Mehed on kutsutud ära rindele, kodudesse on jäänud naised, lapsed ja vanurid, kes ei suuda end kaitsta. Viimase aja sõdades on kõige rohkem just ohvreid tsiviilelanike hulgas, kuna nemad on kõige haavatavamad. Naisi ja lapsi kasutatakse kaasaja sõdades meelsasti inimkilbina, et ühelt poolt näidata meedias sõja jõhkrust, teiselt poolt mõjutada vaenlast alistuma.

Eesti puhul on selge, et mehed kutsutakse ära Tallinna Toompead kaitsma, nagu see oli Pronksiöö ajal ja ülejäänud maa jäetakse maha NATO vägede ootele, kes peaks kahe nädala jooksul saabuma. See kaks nädalat aga on kõik naised ja eriti lapsed vaenlastele kerge saak - neid ei kaitse keegi. Ilmselt on üks lahendus end ise ära tappa, et mitte langeda alanduste ohvriks.

Nüüd on see käes: Amazon toimetas drooniga kohale esimese paki ja see võttis aega 13 minutit!

Väljavõte Daily Maili veebist.

Postimüügifirma Amazon toimetas esimese paki - Amazoni enda Fire TV boksi ja paki popkorni kohale Inglismaal Cambridge'i ligidal. Droon lendas ligi 100 meetri kõrgusel ja paki kohaleviimine võttis aega 13 minutit. Cambridge'is asub ka Amazoni arenduskeskus.

Postimüügifirma väitel on nad võimelised oma uue Amazon Air teenusega kohale tooma kuni 2,5 kg raskuseid pakke ja kohaletoomine võtab aega maksimaalselt 30 minutit.

Andekaid lapsi nähaksegi takistusena!

Väljavõte Postimehe veebist.

Ma olen ühes kommentaaris kirjutanud, et Eestis on andekatel lastel väga raske, kuivõrd koolisüsteem soosib keskpärasust. Nüüd ütleb ka Tartu Ülikooli teadlane Viire Sepp, et andekaid lapsi nähakse negatiivses võtmes ja takistusena.

Mis seal salata, koolisüsteem on loodud keskpäraste järgiaitamiseks ja edutamiseks - vähem võimekaid tõrjutakse samamoodi nagu andekaid. Nõnda valitsebki koolis ja hiljem ülikoolides keskpärasus ja pole imestada, et Eestist ei tule leiutajaid ega nobeliste - nad on kõik tasalülitatud. Koolidest tulevad välja sellised tublid spetsialistid ja ametnikud.

Koolist tuleb ka ühiskondlik suhtumine, mis on andekate suhtes samuti vaenulik. Andekaid vaadatakse nagu mingeid ebardeid.

Eesti häda on veel see, et ühiskond on hirmus pisike, nii et andekaid on vähe, mistõttu on neid lihtne tasalülitada.

Ma ausalt ei kujuta ette, kuidas Eestis oleks võimalik avalikku arvamust ja suhtumist muuta. Lihtsam on andekatel ilmselt Eestist lahkuda, sest välismaal suuremates riikides on andekaid lihtsalt rohkem ja neil on lihtsam oma õiguste eest seista.

Kas venelased on ärganud: Kristafovitši juhtum

Väljavõte Delfi veebist.

Mingi aeg tagasi hakkas Eestis esile kerkima vene rahvusest poliitikuid, keda tituleeriti meedias kui „häid” venelasi ja kiideti taevani. Stiilis, et saab küll olla venelane ja eestlaste sõber, ajada Eestis asja. Neist tuntumad olid Jevgeni Kristafovitš ja Sergei Metlev, aga ka üks joodikute seltskond, kes tiirutab Juku-Kalle Raidi ümber. Lisaks Eestisse imbunud venelased nagu Andrei Kuzitškin, kes on väidetavalt Putini režiimiga opositsioonis ja keda Eesti maksumaksja ülal peab kui mingeid kangelasi. Muide, Žirinovski on ka Putini vastane, olen näinud tele-esinemisi, kus ta Putjat räigelt sõimab.

Aga ma ei imesta, ma tegelikult isegi ootasin seda hetke, kui need nn head venelased ära pööravad, või õigemini oma tegelikku nägu näitavad. Nagu soomlased ütlevad, ryssä on ryssä, vaikka voissa paistaisi (tõlkes: venelane on venelane, prae teist või või sees), on venelased ikka venelased. Ja tegelikult on neil Eestist poogen. Kui Emake kutsub, jooksevad nad üle. Kui nad polnud struktuurides sees juba temakese tellimusel. Väga hästi sobituvad siia konteksti venekeelne ja -meelne Delfi, siis ETV+ ja venekeelne Postimees, mis vaikselt Eestis Kremli asja ajavad. Või Keskerakonna venelased nagu Yana Toom, kes on vähemalt oma arvamustes vabad ja ausad.

Sest, ärgem unustagem, et vene asi on Kremli asi ja vastupidi, neid ei saa teineteisest lahutada - kuigi Eestis püütakse väita vastupidist, et õigustada 5. kolonni Eestisse jätmist 1994. aastal. EI SAA OLLA EESTIMEELSET VENE ASJA - taguge see omale pealuu sisse! Eestimeelse vene asja ajamine on võimatu, absurd ja selle tõsimeelsed ajajad ja propageerijad peaks hulluarsti vastuvõtule minema.

Artur Talvik küll arvab, et Kristafovitš on Vabaerakonda saadetud sala-reformikas, aga tegelikult ma ei usu seda. Ma arvan, et selle tegelase tegelikud niiditõmbajad asuvad Kremli müüride vahel. Ma söön oma vanad sokid ära, kui see nii pole!

Ma kordan: venelane on venelane, prae teist või või sees. Palun ärge võtke seda solvanguna: see on kompliment: kui eestlased ka sellised oleks, siis me sel teemal siin praegu ei targutaks.

Asi läheb tõsiseks: USA soomusbrigaad saabub juba jaanuaris

Väljavõte Daily Maili veebist.

Lähtuvalt Balti riike puudutavast ohuolukorrast kiirendab USA oma soomusbrigaadi toomist Poola ja Balti riikidesse, vahendab Daily Mail. Vägede eesmärk on liikuda otse lahinguväljale.

Kui varem pidid USA sõjaväelased saabuma kõige varem jaanuari keskel, siis nüüd saabub soomusbrigaad Fort Carsonist Colorado osariigist juba jaanuari algul, teatas Poola kaitseminister Antoni Macierewicz täna pärast kohtumist USA maavägede juhatajaga Euroopas kindral Ben Hodgesiga.

Hodges ütles, et sõjaväelased saabuvad Saksamaa Bremerhaveni sadamasse juba 6. jaanuaril ja liiguvad sealt kohe edasi Poola, Balti riikidesse ja Rumeeniasse. Vägede liikumise kiirust mõõdetakse ja seda vaadatakse kui testi, kui kiiresti suudavad USA väed liikuda sadamast lahinguväljale.

„Ma olen kindel, et see on väga tugev signaal, et USA koos NATO-ga on valmis vastu seisma,” ütles Hodges. Tema sõnul on soomusbrigaad juba Coloradost lahkunud ja seda laaditakse laevadele.

Kokku otsustati juulikuus Varssavis toimunud NATO tippkohtumisel Vene ohu vastu seismiseks paigutada Poola ja Balti riikidesse neli rahvusvahelist pataljoni. Saksamaa juhib pataljoni tegevust Leedus, USA teeb seda Poolas, Inglismaa Eestis ja Kanada Lätis.

Ametnikud polnud nõus ütlema, kas vägede liigutamise kiirust mõjutas Donald Trumpi vannutamine ametisse 20. jaanuaril. Trump on varem öelnud, et USA peaks vähem panustama Euroopa kaitsesse.

Tahad Soome tööle? Eestinen vahendab päeva leide!

Väljavõte eestineni veebist.

Eestit on laastamas koondamised ja tuleb haldusreform, mis hävitab tuhandeid töökohti. Soomes vajatakse igapäevaselt tuhandeid töötajaid Eesti mõistes kuningliku palga ja hüvede eest - keskmine palk Soomes 3500 eurot ja keskmine pension 1500 eurot. Pensioni saamiseks peab Soomes elama 3 aastat. Tahad Soome tööle? Otsid tööd Soomes? Lahendust pakub eestinen, mis vahendab päeva leide.

Näiteks tänase päeva leid on kaupluses kauba riiulitele paigutaja ehk nn hyllyttäjä. Nõutav töökogemus 1-3 aastat, iseseisvus ja hea füüsiline vorm. Palka pakub oikotie palkakalkulaator 2529 eurot. Tasub proovida!

Mis saab, kui Venemaa ründab Eestit?

Väljavõte The Atlanticu veebist.

USA üks vanimaid ajakirju, 150 aastat tagasi tegevust alustanud The Atlantic pühendas tänavu juulikuus pika ja põhjaliku artikli sellele, mis juhtub, kui Venemaa ründab Balti riike ja Trump on USA president. Siis oli see veel kõik udune tulevik, aga täna üha suurem reaalsus - vähemasti see, et Donald Trumpist on saanud USA järgmine president.

The Atlantic on vestelnud NATO endise Euroopa väejuhataja asetäitja, Briti kindrali Richard Shirreff'iga, kes pani ameti maha 2014. aastal vahetult pärast seda, kui Venemaa hõivas Ukraina alad. Pärast seda kirjutas Shirreff raamatu 2017: War With Russia (Tõlkes: 2017: Sõda Venemaaga, tekkis kohe tahtmine see Amazonist tellida).

Ühesõnaga, Shirreff on seisukohal, et kui Venemaa ründab Lätit, Eestit või mõnda muud Balti riiki ja hõivab selle, siis peaks NATO reageerima, aga kui Venemaa ründab pärast seda tuumarelvaga mõnda NATO objekti ja NATO tagasi tõmbab, paneb see löögi alla kogu NATO olemuse.

Shirreff ütleb otse välja, et NATO tugineb ainult USA-le ja kui USA näitab ükskõiksust või üldse tagasi tõmbab, nagu Trump on viidanud, siis kaotab NATO oma mõtte. Seni on kõik USA presidendid NATO-t toetanud, aga see ei pruugi nii jääda, arvestades Trumpi välja öeldut.

Shirreff ütleb Ukraina kohta, et seda riiki ei saakski võtta NATOsse, kuna NATO ei suudaks Ukrainat kaitsta! Samas Balti riigid, mis on muust maailmast eraldatud Kaliningardi enklaaviga, nende kohta ütleb Shirreff, et need ON kaitstavad. Samas hoiatas Jeffrey Tayler 2002. aastal The Atlanticus, et Balti riikide võtmine NATOsse võib Vene vastuseisu tõttu hävitada NATO.

Eestinen: Kuidas venelased häkkisid USA presidendivalimisi

Väljavõte eestineni veebist.

USA-s on tuvastatud, et venelased häkkisid presidendivalimisi. Häkkereid aitasid tuvastada soomlased. Põhjalikum ülevaade eestineni veebis.

Teate, keerake perse omale see Rail Baltic!

Väljavõte Delfi veebist.

Teate, ma lähen oma perega nagunii varsti Soome või kuhugi mujale elama, sest Eestis jään lihtsalt nälga või parimal juhul virelen, aga sellist elu ei taha endale ega oma lastele. Kusjuures ma ei tarvita tilkagi alkoholi ega suitseta. Lihtsalt mul ei ole tööd. Üks töökoht oli, see kadus ära ja nüüd pole mingit tööd enam. Lihtsalt ei ole. Tulge Kagu-Eestisse ja veendute ise. Ma pole ju ainus, siin on sadu, et mitte öelda tuhandeid, kes virelevad samamoodi. Paljud pikaajalised töötud on omale lasknud määrata invaliidsusgrupi ja tiksuvad niimoodi. Aga mis elu see on, elada paarisaja euroga kuus ja nõnda aastaid. Nüüd tõmbas riik invaliidusraha ka vähemaks, et inimesi tööle sundida. Aga mis tööd sa teed, kui töökohti ei ole. Ega ka tule.

Aga te tehke oma Rail Baltic ära ja siis minge perse! Sest tõesti, Võru ja Valga vahel pole saanud juba aastaid reisirongi käima panna, kuna pole euronõuetele vastavaid perroone. See on sama pikk nagu Tallinna-Aegviidu ots. Raudtee on, aga rongi ei käi. Nii juba üle kümne aasta. Perroonide ehitus läheks maksma paarkümmend miljonit eurot. Seda raha ei leita. Raha pole, riigikassa on tühi. Aga Rail Baltic, mis on tegelikult soomlaste projekt, selle jaoks on küll välja käia lausa poolteist miljardit eurot. Ma tean, mis Kagu-Eestis teist arvatakse ja mis selle peale öeldakse, aga ma parem ei ütle. Muidu veel saan mingi süüasja kaela.

Teadmiseks, Kagu-Eestis, Koidulas on üks teine objekt, mille kohta olid tehtud kõik kalkulatsioonid ja väideti, et seda on väga vaja. Ma arvan, et olid samad inimesed, kes nüüd selle Balticuga jahmerdavad. Koidula maksis samuti miljardi, kroonides, kui mu mälu ei peta oli Eesti suurim raudteeobjekt üldse. Avamas käisid tähtsad ninad nii Eestist kui Euroopast. Sinna uputati kamaluga maksumaksja raha ajal, kui lapsetoetus oli 18 eurot ja teate, seal ulub nüüd tuul, vaikus, mitte üks rong ei sõida. Seisab ja laguneb see sajandi objekt. Iga päev lendavad tuhanded eurod tuulde, piltlikult öeldes. Vaadake, kuidas meil asju aetakse, eksole. Raha on küll, rahapuudust ju tegelikult pole, aga seda raha jagatakse niimoodi, et siga ka ei näksi, mis valemiga. Rail Baltic on järgmine selline.

Võrus on terve rida ettevõtteid, kellele oleks raudtee eluliselt vajalik, et areneda ja laieneda, kasvõi selleks, et näiteks Valgast või Antslast omale töötajaid saada. Rongiga on ju mugav tööle käia, saab veel jalgratta peale võtta ja puha. Tallinna inimesed ju kasutavad vilkalt rongi ja hädaldavad, kui vagunid on täis soditud. Lähirong on nii popp, et mõnikord isegi peale ei mahu. Kagu-Eesti mingis arengukavas oli Võru-Valga rongiühendus isegi sees, aga see võeti välja. Sest raha pole. Paarkümmend miljonit, ei ole.

Aga te ehitage omale see Rail Baltic ja sõitke sellega. Ja olge õnnelikud! Kuigi ma ei kujuta päris hästi ette, kes seda Eestis kasutama hakkab, kui ainsad peatused on Tallinn ja Pärnu. Ja pilet tuleb Tallinna ja Pärnu vahel nii 50 euro ringis, ma pakun. Ok, Riiga saab ka, aga palju neid Riia vahet sõitjaid on. Praegu sõidavad nad bussi või lennukiga, aga ma ei näe lennujaamas erilist tunglemist Riia lendude juures. Pigem tungeldakse odavatele Türgi lendudele. 500 eurot maksab nädalane puhkus Türgis, koos sinna ja tagasi sõiduga. Öeldakse, et uus raudtee ehitatakse lähtuvalt reisjate vajadusest. No aga ehitage siis raudtee Türki, läbi Tartu! Sinna oleks sõitjaid küll, ma pakun.

Teate, praeguste juttude põhjal tähendab Rail Baltic seda, et saab sõita tunniga Pärnusse, paari tunniga Riiga ja 4 tunniga Kaunasesse. Sealt edasi läheb juba keeruliseks ja võib arvestada, et laias laastus poole päevaga jõuab Tallinnast Varssavisse. Ja Varssavist Berliini tuleb nagunii rongi vahetada. Aga kes sinna sõitma hakkab, kui ühe otsa pilet Berliini maksab 200 euro ringis (sellised on Euroopas kiirrongi pileti hinnad 1500 km läbimiseks). LuxExpressi pilet Tallinnast Berliini maksab samas 35 eurot (sõit kestab 27 tundi). Odavlennufirmad sõidavad 50 euroga ja sõit kestab paar tundi. Ja no kesse sinna Berliini ikka niiväga sõita tahab, ikka edasi. Pikast rongisõidust kangete liigestega tahaks lennuki peale istuda, selleks tuleb veel rongijaamast sõita lennujaama, taksosõit veel lisaks 50 eurot. Ma tahaks näha seda lolli, kes hakkab Tallinnast Berliini rongiga sõitma!

Mul on küll tunne, et siin on arvestused täiesti tegemata. Kui üldse, on raudteed vaja Eestile ja seda siis juba Tallinna ja Tartu vahel, lisaks ühendus Võrru. Via Baltica oli ka kunagi suur maanteeprojekt, mis oli vaja kiiresti valmis teha ja räägiti, et saab kiiresti Berliini sõita. Aga sittagi! Balti riikide joaks on Lääne-Euroopasse saamiseks põhiline probleem ja pudelikael Poola, mis tähendab ligi 1000 km tuima loksumist. Olete te näiteks üldse mõnes Varssavi rongivaksalis käinud? Mina olen. Ma ei imesta, kui Poola asjaajamise juures saabuvad ida poolt tulevad rongid hoopis eraldi jaama kui need, mis lääne poole Berliini ja Amsterdami edasi lähevad. Ma olen kindel, et sealt tuleb mõni säärane üllatus!

Nüüd on selge, miks Elisa ei suutnud Tele2-ga konkureerida: raha läheb Starmani võrku

Väljavõte Delfi veebist.

Ma ausalt öeldes imestasin, et Elisa ei suutnud meie perele Tele2-ga võrdväärset pakkumist teha, mistõttu kolisin üle Tele2 võrku. Nüüd on põhjus selge: Elisa raha läheb Starmanisse, 151 miljonit eurot.

No nii. Ma ennustan nüüd Elisa klientidele veel aastateks näguripäevi. Aga Tele2 võrgu ja eriti teenusega olen väga rahul. Tele2 ruulib!

Mitte ainult Tartus: ka Berliinis elavad jõhkardid

Väljavõte Daily Maili veebist.

Mitte ainult Tartus ei juhtu selliseid asju, kus jõhkardid päise päeva ajal inimesi vaeseomaks tümitavad: see video on tehtud oktoobrikuus Berliinis, kus üks mees naise metroojaama trepist jalaga alla lükkab.

Esialgu ei julgenud keegi tunnistama tulla. Aga kui Lady Gaga ja Charlize Theroni ihukaitsja, 54-aastane Michael Ghuer seda videot nägi, läks tal süda pahaks, annetas 2000 eurot kurjategija tabamiseks ja asjad on hakanud liikuma. Politsei on esimese kahtlusaluse vahi alla võtnud.

Pärast seda on üks Saksa ärimees veel lubanud annetada 10 000 eurot kurjategija tabamiseks ja 5000 eurot kannatanule puhkuse jaoks.

Paradoks: kas ma tõesti saan raha teenida ainult alkoholi joobes?

Nagu ma olen juba kirjutanud, põhjustas kooli minnes raha teenimine mulle psühhotrauma, kui mind nätsupaberite vahetamise mängu pärast algul kooli direktori juurde kutsuti ja siis terve klassi ees naerualuseks tehti. Minu kohta kasutati sõna spekulant, aga ma ise selle tähendust ei teadnud. Pole saladus, et see mäng tõi mulle päris hästi sisse, taskud olid paber-rahast punnis. Tol ajal, 1977. aastal oli igasuguse äri tegemine suur kuritegu, eriti aga koolis. Näiteks meie kooli vanemad poisid, kes Viru hotelli juures rahavahetamise mängu mängisid ja küllaltki hästi teenisid, ühe päevaga mitu kuupalka, visati üldse koolist välja. Osa pandi lausa vangi. See asi söövitas mulle templi mällu - igaveseks.

Nüüd, kus kõik mängivad raha vahetamise mängu, see on lausa soovitatav, ja seda õpetatakse lausa koolis, spekuleerimine on börsi alustala, on minul sellega suur probleem. Ma ei saa sellest vanast kompleksist kuidagi lahti. Mulle alati viirastub, et rahaga, eriti suure rahaga kaasneb suur jama. Mul tekivad tervisehäired, süda hakkab puperdama, tekib lämbumistunne, ühesõnaga paanikahood. Kui mul siin üksvahe rohkem raha oli, siis oli tunne, et suren kohe ära - nii sitt oli olla, ma ei saanud mitte midagi süüa enam. Nüüd, kui raha vähem, mingeid terviseprobleeme enam pole ja väga kerge on olla.

Tegelikult, kui ma järgi mõtlen, siis olen saanud küll raha teenida ja rahaga koos olla. Aga selleks pean ma oma mõistuse uimastama, näiteks end täis jooma. Oma eelmises suhtes, kus ma väga hästi teenisin ja väga hästi elasime, siis tarvitasin igapäevaselt alkoholi ja päris palju. Kui tavaliselt tekitab alkohol raha teenimisega probleeme ja alkohoolikud kaotavad teenimisvõime, siis minul on risti vastupidi - ainult alkoholi tarvitades suudan ma teenida.

Mu eelmine abikaasa isegi talus seda, lausa soosis, sest ta teadis, et nõnda suudan ma perele raha sisse tuua. Abikaasale oli raha elus kõige tähtsam. Olen sellest fenomenist ka varem kirjutanud ja nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, aga suudan hästi teenida ainult alkoholi tarvitades. Suurema osa teenitud rahast jõin ja prassisin muidugi maha, igal aastal ühe uue Škoda raha, aga järgi jäi ka väga palju.

Muidu oli kõik hästi, keegi mulle etteheiteid ei teinud, aga mul endal hakkas paha. Ma ei tahtnud ühel hetkel enam olla joobes, ei tahtnud olla alkohoolik. Sest mulle tundus, et ega ma kaua niimoodi vastu ei pea. Ma kartsin, et ma võin joobes oma lähedastele, oma lastele haiget teha. Mul tekkis hirm alkoholi ees. Aga ma sain ka aru, et selles suhtes jätkates ma sellest välja ei rabele, kuna ma teadsin, et abikaasa pole nõus rahast loobuma. Seetõttu, et kaineks saada, tuli suhe lõpetada.

Ma arvan, et see on tegelikult laiem probleem Eestis - ma olen väga paljudel inimestel täheldanud vajadust end pärast suure raha saamist täis juua.

Portugalis ja Eestis on erinevad viirused

Portugalis ja Eestis on palju erinevat, aga üks oluline asi on viirused. Tulin sellele mõttele, kui nüüd Eestis sain viiruse, mis pani ninast tati jooksma. Nii mul endal kui lastel jookseb ninast, lausa voolab tatti. On selline viirus, mul on varem ka olnud Eestis. Kutsutakse tatitõbi. Inimesed tänaval ka kõik tatistavad.

Aga näe Portugalis midagi sellist ei olnud. Seal pole sellist tati-viirust. Keegi tänaval ei tatista. Seal on viirused teistsugused, seotud köhaga. Inimesed köhivad, lausa hauguvad, nagu koerad. Hoopis teine pilt võrreldes Eestiga. Selle köhatõve üks levinud tüsistusi on kopsupõletik, mistõttu tuleb väga ettevaatlik olla. Tatitõvest mingit kopsupõletikku ei saa, küll on aga väga levinud põskkoopa põletik. Ja sealt võib põletik minna ajju - ajukelme põletikud on Eestis tavalised.

Laste puhul panin tähele, et Portugali viirused põhjustavad lastel kõrget palavikku, 38-39. Eestis aga palavik kõrgele ei tõuse, püsib kuskil 37,5 juures.

... ja unistused saavad teoks

Väljavõte Daily Maili veebist.

Võibolla olete märganud, et unistused saavad teoks. See tundub kummaline ja uskumatu, aga nii see tegelikult on. Briti väljaanne Daily Mail on võtnud ette terve rea naisi, kes lugesid kümme aastat tagasi ilmunud Rhonda Byrne'i unistuste-teemalist eneseabiõpikut ja kinnitavad nüüd, et nende unistused on teoks saanud. Olgu see siis lapse saamine, kaunis kodu, karjäär, reisimine või raamatu avaldamine.

Ma ise olen ka paljudest asjadest unistanud ja nii uskumatu kui see ka pole, on need kõik täitunud. Lapsepõlves unistasin, et Eesti saaks iseseisvaks - seda pidasid kõik täiesti võimatuks ja lolliks mõtteks, sellest rääkisid avalikult ainult mõned üksikud nagu Tiit Madisson ja Lagle Parek, keda peeti hulludeks. Aga ei läinud palju aega mööda ja Eesti saigi iseseisvaks.

Siis unistasin, et mul oleks palju raha. Ja seda mul lapsena oligi - palju raha, aga siis tehti selgeks, et lapsel ei või raha olla ja hiljem ei ole julgenud ma enam rahast unistada - pigem olen unistanud, et teda poleks, sest seoses rahaga olen sattunud igasugu jamadesse. Ja arvestades sellega, kuidas Eestis ja mujal endises NLiidus praegu rahamehi rapitakse, siis olen õnnelik, et mul teda pole. Samas, mis seal salata, on raha mind armastanud ja kui kitsas käes, on alati leidunud mõni lahendus või väljapääs. Ses mõttes on  puudus hea, et see paneb pea tööle - muidu ei viitsiks end üldse liigutada.

Siis unistasin meremeheks saamisest. No selle unistuse puhul tehti mulle selgeks, et suure lühinägevusega (mul oli enne lasik-operatsiooni -6) pole mul merekooli asja. Aga tegelikult merendus mind huvitab ja võibolla kunagi saab ka see unistus teoks, mine sa tea. Ma olen juba korra laevajuhi kursustel käinud.

Siis unistasin ülikoolis õppimisest. Ma pean tunnistama, et mul oli Tartu Ülikoolist selline idealiseeritud ettekujutus, vanade baltisaksa mälestuste põhjal, kus igal õpilasel oli oma mentor, kellega Toomemäel jalutati ja asju arutati. Ülikool ise valmistas seetõttu pettumuse, see oli samasugune õppekonveier nagu keskkool, kust lihtsalt massiliselt inimesi läbi veetakse. Aga ma lõpetasin selle ülikooli ikka ära.

Siis unistasin välismaal õppimisest. Ja ka see unistus täitus. Välismaal õppides tehti mulle selgeks, et suurt teadust ei saa teha abielus olles ja laste kõrvalt. Seetõttu loobusin teadlase karjäärist, sest mulle on ikka tähtsad abielu ja lapsed. Ma ei kujuta ette, et elan üksikuna.

Siis unistasin loomulikult abiellumisest ja laste saamisest. Ka see unistus täitus ja lausa mitmekordselt.

Siis unistasin oma veebiportaali loomisest. Selle unistusega oli raske, sest minu eelmine abikaasa seda unistust ei jaganud, ma ei saanudki aru, miks. Lihtsalt ei jaganud ja kõik. Minu teine abikaasa on ses mõttes sobivam, et toetab ja jagab minu unistusi. Ma arvan, et see ongi paarisuhtes kõige tähtsam - teineteise unistusi toetada ja jagada. Taustaks: minu eks unistas seltskonna-ajakirja juhtimisest ja mina võin käsi südamele pannes öelda, et mina toetasin ja jagasin seda unistust 100%!

Siis Ameerikas õppides tekkis mul soov ja unistus, et võiks sõita autoga läbi Ameerika, ühest otsast teise, coast-to-coast trip. Ka seda unistust minu eks ei jaganud. Ta oli üldse reisimise suhtes tõrges, sest ei osanud võõrkeeli ja ei tahtnudki osata. Oli selline pujään. Minu teisel abikaasal on aga hea soon keelte peale ja temaga pole reisimisega probleemi, ta väga tahab reisida.

Siis loomulikult salamisi unistasin, et mul võiks olla tütar. No nüüd on mul lausa kaks toredat tütart, kellele tahan parimat tulevikku. Seepärast olengi vaadanud Soome poole, sest seal on erivajadustega lastele loodud maailma parimad tingimused ja ka haridus on maailma parim. Minu unistus on pakkuda lastele parimat ja ma olen valmis tooma selle ohvri, et Soome elama minna. Praegu Euroopa Liidus on see võimalik, niikaua kuni seda liitu veel on.

Ja no eks mul on veel mõned unistused, aga neist kirjutan kunagi hiljem. :)

Inglismaal juba harjutati sõda Venemaaga

Väljavõte Daily Maili veebist.

Järgmisel aastal tuleb Eestisse 400 Briti sõdurit, et seista vastu võimalikule Venemaa sissetungile. Selleks tarbeks harjutasid Briti sõdurid Inglismaal Salisbury väljal sõda Venemaaga, kus vastaseks olid Poolas valmistatud T-72 tankid, vahendab Daily Mail. Inglased ründasid vastu oma Challenger tankidega ja andsid tuld Apache kopteritelt.

Läänes peetakse Venemaa rünnakut Balti riikide vastu väga tõenäoliseks, kuna Eests ja Lätis on suur vene kogukond. Balti riike peetakse uue sõja eesliiniks. Selle tarbeks paigutatakse Balti riikidesse suurim NATO väekoondis alates külma sõja lõpust.

Mille üle rõõmustab investor Toomas?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Ma vaatasin, et Äripäev on mingi investor Toomase ürituse korraldanud, kus, nagu võis aru saada, pakuti inimestele raha eest sama infot, mida võib täiesti tasuta lugeda Äripäevast. Aga noh, tung oli suur, lausa täismaja, võibolla jäetakse midagi siis lehes ütlemata. Mis tähendab, et lehte polegi mõtet tellida, piisab aeg-ajalt peatoimetaja audientsil käimisest.

Seina pealt on näha, et meediaärimees Hans H. Luik kiidab kangesti seda investor Toomast, et on "hea käega paigutaja". Nojah, kui arvestada Luige kaotatud miljoneid Aserbaidžaanis ja mujal, siis oleks Toomas talle tõesti olnud parem alternatiiv. Aga kui vaadata selle Toomase viimase mõne aasta "saavutusi", siis on isegi Tallinna börsi indeks olnud parema tootlusega. Miks? Sest Toomas jahmerdab aktsiatega välisturgudel, nii nagu ka Eesti pensionifondid. Miks? Sest neil pole Eesti majandusse usku. Aga miks pole Eesti ärilehel Eesti majandusse usku? Võibolla seda infot käiaksegi ammutamas Äripäeva teadmameeste käest. :)

Aga et mu jutt niisama tühi loba ei oleks, panen siia paar võrdlevat graafikut viimase 3 aasta kohta, üks on Tallinna börsi indeks, teine Toomase portfell, mõlemad graafikud Ärpäeva enda veebist.

Siin Tallinna börs viimased 3 aastat:

Ja siin Toomase portfell samal ajal:

Veel üks töötuks olemise eelis: saab rahulikult haige olla

Ma olen seda juba korra maininud, aga kordan veel üle: töötuks olemise juures on üks suur pluss see, et saab rahulikult haige olla. Ma mõtlen siin hooajalisi viirushaigusi, mis paratamatult külge hakkavada ja mis tuleb läbi põdeda.

Aga on suur vahe, kas põdeda haigus läbi tööd tehes või siis pikutades. Sellepärast ma arvan ongi lapsepõlv paljude jaoks selline helge ja muretu, et lapsena saab küllalt muretult haigusi läbi põdeda. Keegi ei aja haiget last kuhugi.

Haige täiskasvanuga asi enam nii lihtne pole. Otseselt ei aja ka haiget täiskasvanut keegi kuhugi. Aga nagu see Eestis on, esimesi haiguspäevi kindlustus ei hüvita, ja tööandja ka seda ei tee, mistõttu paljud põevad kergemaid viirushaigusi läbi püsti olles. Ma tean omast kogemusest, kontoritööl on see täiesti võimalik. Käid paar-kolm päeva ringi, silmad ja nina punane, aga siis saad terveks ja elu läheb edasi. Muidugi, nõnda haigena tööl käies, aevastades ja tatistades nakatad ka teisi, aga keegi selle peale viltu ei vaata, sest kõik teised teevad ka nii. Sajad tuhanded inimesed Eestis ei jää viirushaiguse ajaks voodisse, sall ümber kaela ja vaarikamoosiga tee öökapi peal ootamas, vaid lükkavad hommikul auto lumest puhtaks, sõidavad tööle, istuvad seal, pea paks oma aja ära ja siis transpordivad oma viirusest valutavad liigesed tagasi koju. Mõned võtavad veel kõiksugu valuvaigisteid nagu Coldrex või Theraflu või kange alkohol, mis peidavad kehva enesetunde, võimaldavad haiguse ajal rabeleda, mis omakorda tõstab vererõhku ja tapab südame ära. Mõned ütlevad, et viin on rohi - aga kui see nii hea rohi on, miks seda siis lastele ei anta?!

Ma olen ise samuti selline, üliarenenud kohusetundega, nagu enamik eestlasi. Kes käib haigena tööl. Või õigemini käis. Kujutate ette, oma 20-aastase töötajastaaži juures pole ma olnud kordagi haiguslehel. Haiguse tõttu olen puudunud töölt ainult mõne üksiku päeva nende paarikümne aasta jooksul, ja ka siis olen teatanud, et töötan kodus. Kas te kujutate ette, eksole! Milline idioot! Isegi laste kõrvalt, kui kogu perega haiged olime, siis jäi lastega koju naine, aga mina käisin haigena tööl edasi. Tahtsin olla vapper töörügaja, saada sajandi töörügaja tiitlit. Mul oli kogu aeg tunne, et teised ei saa ilma minuta hakkama. Ja mis ime, isegi tervis pidas vastu, kummalisel kombel. Aga peas vasardas küll kogu aeg mõte, et nüüd tuleb infarkt või insult. Sest haige olles tõuseb niigi vererõhk ja kui siis veel ringi rabeleda, polegi infarkt või insult enam kaugel. Paljud mehed surevad 40ndates eluaastates just ületöötamise tõttu.

Mõned inimesed üritavad viiruseid iga hinna eest vältida, aga seda ei maksa teha. Viimased uurimused räägivad koguni seda, et viirused on inimesele sama vajalikud kui õhk või vesi, sest nad õpetavad organismi toime tulema erinevate suuremate hädade, näiteks vähirakkude vastu võitlemisega. Seetõttu ongi ilmselt inimesel pärast haiguse läbipõdemist kuidagi hoopis teine tunne, nagu oleks mingi uus tase saavutatud. Ses mõttes töötavad viirused inimorganismis nagu Windows'i arvutis - nad tungivad operatsioonisüsteemi ja muudavad seda. Viiruste kaudu on õpitud inimorganismi rakkudesse sisestama uut infot, et näiteks mõnda geeni sisse või välja lülitada. Erinevalt arvutist on inimese organism võimeline viiruste toel juurde õppima ja end ise ümber programmeerima. Viiruse läbipõdemine on inimese organismi jaoks ses mõttes nagu töötu ümberõppe koolitus. :)

Nüüd saangi töötuna mõnuga haige olla. Ma ei tunne end süüdi. ÜKT koha pealt küll veidi kripeldab, et kuidas nad ilma minuta hakkama saavad, aga see on sellist tüüpi töö, et küll nad saavad. Hea on harjutada end mõttega, et see pole maailma lõpp, kui ma 3-4 päeva kodus veedan ja lihtsalt puhkan. Vanades kultuurides on ütlemine, et haigus on märguanne, et oled üle pingutanud ja pead puhkama. Eks ma nüüd siis puhkan mõned päevad. Tehte seda teie ka, kui haiged olete!

Tsahkna ja Mikser on ajast maas, Türgi teeb juba ammu Venemaaga sõjalist koostööd

Väljavõte LA Timesi veebist.

Kaitseminister Margus Tsahkna ja välisminister Sven Mikser on pahased Läti peale, kuna Läti kaitseministeerium alustas Venemaa kaitseministeeriumiga kahepoolseid läbirääkimisi, vahendab Postimees.

Tsahkna ja Mikser viitavad NATO otsusele 2014. aastast, mis välistab igasuguse sõjalise koostöö Venemaaga. Aga kas härrased Tsahkna ja Mikser siis ei tea, et Türgi, NATO liige on teinud pärast seda Venemaaga väga aktiivset koostööd, mis on viimasel ajal eriti hoogustunud Süürias. Või milles asi? Miks Eesti poliitikud Türgiga ei pahanda, seal on kehtestatud diktatuur ja tapetakse võimude poolt inimesi. Türgi on palju hullem kui Venemaa ja Eesti teeb Türgiga koostööd, Eesti riigi laevafirma tellis sealt koguni laeva. Kas Eesti juhid on hulluks läinud, või mis?!

Hämmastav sarnasus, kas pole?!

Marv, sticky bandit                                                            Hans, kirjastaja

Türgi kaevab Ida-Euroopale auku ja kõik vaatavad vaikides pealt

Väljavõte Sputniku veebist.

Eesti meedias viimasel ajal Türgi teemat ei käsitleta, see on ilmselt keelu all, sest Türgi on NATO liige, aga seal valitseb hullem diktatuur kui Põhja-Koreas. Kus tuhanded teisitimõtlejad on vangistatud või hukatud. Ja seda kõike NATO, kaasa arvatud Eesti silme all ja vaikival heakskiidul. Eestis on üldse Türgit kõvasti kiidetud, seda vaatamata asjaolule, et Türgi okupeerib juba aastakümneid poolt Küprosest. Andrus Ansip käis seal peaministrina koguni mingil suusavõistlusel.

Aga näiteks Vene propagandakanalis Sputnik on Türgist palju juttu. Viimane uudis pajatab sellest, et nüüd on Türgi sõlminud leppe Venemaaga uue suure gaasijuhtme rajamiseks läbi Türgi ehk nn Turkish Stream. See võimaldab Venemaal müüa gaasi otse Lõuna-Euroopasse ja minna mööda Vene-vaenulikust Ida-Euroopast. Ehk siis annab Türgi sellega viimase noahoobi selga Ukrainale, mille eest on Lääs, kaasa arvatud Eesti viimastel aastatel meeleheitlikku võitlust pidanud. Ja nüüd siis Türgi, liitlane, NATO liige teeb sellise asja. See sarnaneb Gruusia sõja ajaga, mil Iisrael müüs venelastele Gruusia rakettide lähtekoodid, nullides sellega Gruusia kaitsevõime.

Ja siis kiidetakse Eestis NATO-t ja selle 5. artiklit. NATO my ass. See on mingi kuradi reeturite klubi.

Ja mis veel hirmsam - isegi sanktsioonid ei tööta. Vene riigi naftafirma Rosneft tõstis äsja ühe tehinguga Lääne turult 10,5 miljardit eurot (võrdluseks, Eesti riigi aastaeelarve on 9 miljardit). Vene gaas liigub takistamatult mööda Nord Streami Saksamaale ja Eestit läbib pidev uute Mercedeste vool Venemaale - seejuures veel Eesti riigi kaasabil, kes on loonud selleks Venemaale rohelise koridori. Sanktsioonid my ass!

Mulle tundub üha rohkem, et see Ida-Lääne vastasseis on kunstlik, et kumbki pool saaks rohkem relvastust toota ja seda müüa. Sõjategevus on eelkõige äri. Ning lollid eestlased on sunnitud ostma kalleid relvi, selle asemel et lasteaedu, koolimaju või haiglaid ehitada.

Kuidas olla õnnelik

Inno viimane sissekanne meeldis mulle väga ja ma tahaksin sellele paar lauset lisada.

Esiteks - mitte miski ei ole tragöödia, kui sa otsustad, et see ei ole tragöödia. Sa oled õnnelik, kui sa suudad igast asjast, igast juhtumist, ka kõige sügavamast õnnetusest, mis sulle elus osaks saab, õppida ja seda enda kasuks pöörata. Ma kordan - mitte miski siin elus ei ole tragöödia, mitte miski ei ole lõpp, kui sa nii otsustad.

Teiseks - ma ei ole kuulnud rappaviivamat lauset, kui et ole õnnelik sellega, mis sul on. Ole rahul vähesega. Inimesed -  RAHULOLEMATUS on ainus, mis meid siin elus edasi viib! Rahulolematus teeb meist inimesed. Inimesed, kes ei ole nõus veel täna surema. Kes tahavad siin elus veel midagi korda saata. Endast märgi maha jätta. Kes ei ole nõus leppima sellega, mida neile pakutakse, vaid NÕUAVAD seda, mis neil vaja on.

Mu isale kuuluvad sõnad: „Võta alati kõik vastu, mis sulle pakutakse.”  See oli õppetund tema lapsepõlvest, kus üks tuttav tädi talle kausitäie maasikaid pakkus, aga tema viisakusest keeldus, ja teist korda tädi enam ei pakkunud. Ma olen hiljem aru saanud, et see käib elu kohta laiemalt. Elu pakub sulle kogu aeg, iga päev, iga tund uusi võimalusi. Ma ei mõtle siin maju või rahasid, vara, mis aheldab, vaid ELAMUSI ja KOGEMUSI. Neid, mis silma särama, südame põksuma ja vere vemmeldama panevad. Sageli jätavad inimesed need kasutamata - nendesamade majade ja rahade pärast, mis neid seovad. Neile tundub, et nad on nende suhtes kuidagi kohustatud. Üks suuremaid vigu, mis me siin elus aga teha saame, on elututele asjadele elu sisse puhumine. Elavate arvel. See ei tee meid kuidagi õnnelikumaks. Suurendab ainult süükoormat ja süütunne sööb meie seest viimasegi elurõõmu tükihaaval ära.

Ja veel - kõige hullem, mis sinuga siin elus juhtuda saab, ei ole sõda ega katk ega puudega lapse sünd. Kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab, on IGAVUS. Igavus laastab hinge rängemalt kui mistahes haigus. Jah, igavuse kohta võib tarvitada sellist sõna nagu „tragöödia”. Kindel retsept igavuse enda ellu kutsumiseks on avada oma süda üle jõu käivatele kohustustele ja süütundele.

Aga kui sind veel igavus tabanud ei ole, kui sa suudad veel maailma avatud silmadega vaadata, oled UUDISHIMULIK ja valmis uuteks pealehakkamisteks (ükskõik kui mitu korda sa siis ka ebaõnnestunud oleks), siis oled sa juba praegu õnnelik inimene.

Neli kuud töötuna apdeit. Uus väljakutse: ettevõtjana Eestis, aga kuidas?

Olen nüüd juba ligemale 4 kuud olnud ametlikult töötu, elanud maksumaksja kulul. Olen arvestanud, et minu peale kulub igas kuus laias laastus 1000 eurot maksumaksja raha. Ütlen kohe ära, et ma ei kurda, ma võiksin tiksuda nõnda maksumaksja kulul aastaid, selleks on Eestis tänu Euroopa Liidule kõik võimalused loodud. Väga paljud teevadki nii. Mulle oleks pikaajalise töötu staatus veel eriti soodne variant, sest olen elatise võlglane, pangaarved on nagunii arestitud ja töötult keegi elatist ei nõua. Kui väga vaja, saan teha mõned tööotsad mustalt, nagu seda paljud töötud teevad. See oleks JOKK skeem, mida kasutab enamik lugupeetud eestlasi eesotsas president Toomas Hendrik Ilvesega. Ja ega midagi ei juhtu. Ja ega muudmoodi Eestis enam ei saagi kui jokitades, nagu arvestas juba kaks aastat tagasi kokku Leisi Lapikoja pidaja Maire Forsel.

Aga ma ütlen etteruttavalt, et olen selline loll, liiga palju Eesti kodanik ja patrioot, et sellist olukorda sallida. Olen oma liigse avameelsuse eest saanud mööda päid ja jalgu, saan ilmselt edaspidigi, aga selline ma olen ja teisiti ma ei saa. Ma ei saa sellist olukorda sallida - see pole, kui moodsat kõnepruuki kasutada, jätkusuutlik.

Mis siis teha? Mingit õiget tööd mulle minu kodukohas Võrus pakkuda ei ole. Või noh, õigemini on küll, aga sellised lihtsad tööd nagu Cristella saiavabrikus või Võru juustuvabrikus liinitööline, mis minusugusele humanitaarala magistrikraadiga tegelasele midagi ei paku ja ilmselt ei taha ka ettevõtja võtta seda riski, et mind tööle võtta ja kanda kulutusi koolitusele, kui mind see töö ei motiveeri, kui ma ei tee seda tööd mõnuga ja kus ma ilmselt eriti kaua vastu ei pea. Minu peale kulutaks ilmselt ka ettevõtja rohkem kui minust tolku oleks. Pealegi olen ma selline tüüp, kes ei suuda keelt hammaste taga hoida, kes igalt poolt otsib ja ka leiab vigu, mis võib ettevõtjale pikemas perspektiivis saatuslikuks saada. Ma arvan, et esimese asjana loon ma vabrikus töötades ametiühingu rakukese. Ning tõmban omanikud liistule maksudega nihverdamise pärast. Ühesõnaga, ohtlik tüüp.

Elatise võla pärast on ähvardatud mind vangi panna. Vanglaga on samuti see paha lugu, et seal läheb vangi ülalpidamine veel rohkem maksma, ligemale 1500 eurot kuus, mis tähendab, et maksumaksjal tuleb veel rohkem peale maksta. Seetõttu tuleb maksumaksja seisukohalt hoolikalt kaaluda, keda vangi panna ja keda mitte. Kui just pole ühiskonnaohtlik tüüp või pole sooritanud mõnd üldrahvalikku kuritegu, siis pole mõtet ka vangi panna. Mulle asendatigi vanglaristus ühiskondlikult kasuliku tööga, mida ma algul hirmsalt kartsin, aga mis on osutunud üllatavalt normaalseks. Selline lihtne füüsiline töö - rasket tööd ei saa anda, sest muidu võib juhtuda tööõnnetus ja maksumaksja peab selle kinni maksma. Mulle, kes ma olen aastakümneid teinud laua taga stressirohket kontoritööd mõjub füüsiline aktiivsus tervendavalt. Ma teen seda tööd mõnuga ja ei pea isegi tundide üle täpset arvestust - olen mõelnud, et jätkan sellise töö tegemist ka siis, kui sundust pole. Mulle sobib vabatahtlik töö.

Seetõttu võiksin ma veel aastaid niimoodi tiksuda, et olen ametlikult töötu ja teen aeg-ajalt oma ÜKT tunde. Tegelikult on niimoodi võimalik täiesti edukalt ära elada. Isegi edukamalt kui näiteks miinimumpalgaga tööl käies. Kui tööl ei käi, saan ühes kuus ligi 400 eurot ehk miinimumpalga jagu toimetulekutoetust. Miinimumpalgaga tööl käies seda toetust enam ei saa. Aga tööl käies kulub töökohta minekule juba raha, kui sa just ei ela Tallinnas, kus ühistransport on korralik ja lisaks kõigele tasuta. Lisaks kulub tööl käies rohkem raha toidule, sest rasket füüsilist tööd tehes läheb kõht kiiremini tühjaks. Ma olen suurt kasvu mees ja kardan, et jään Eesti oludes füüsilist tööd tehes lihtsalt nälga.

Töötuna on see-eest palju vaba aega, saab end harida, lugeda raamatuid, tegeleda hobidega, väljas ringi liikuda. Palgatöö Eestis sellist luksust kahjuks ei võimalda, isegi tervisepäevi pole ette nähtud. Ma olen nüüd mõne kuuga töötuna lugenud rohkem kui palgatööl 5 aastaga. Palgatööl käies aetakse nädalavahetustel tihti tööle ja seda tasustatakse kõrgemalt vaid siis, kui sa seda eraldi nõuad. Ja ka siis võid kindel olla, et sind sellel töökohal kaua ei hoita, sest alati on võtta inimene, kes on nõus ilma lisatasuta ka nädalavahetustel tööl olema. Vallalisena ehk veel jääb aega, aga pere kõrvalt täiskohaga tööd tehes endale aega ei jää. Ühesõnaga, töötava pereinimese ja eriti meesterahva jaoks on Eestis elu võimalikult kibedaks tehtud. Samas töötuna ei aja sind keegi mitte kuhugi ja seadus on selline, et ei saagi ajada. Nõukogude ajal aeti, näiteks põllule kõplama, nüüd enam mitte - sedagi tänu Euroopa Liidule. Paradoksaalne, aga heaolu nautida, see on siis pere ja hobidega tegeleda saab Eestis kõige paremini just töötuna. Olen sellest alles nüüd aru saanud. Aga nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi.

Aga olgu, aitab sissejuhatusest. Tegelikult tahtsin ma kirjutada ettevõtlusest. Nagu juba mainisin, ei istu mulle see töötu staatus. Või õigemini istub küll, aga ma ei saa sellega leppida. Olen rahutu hing ja tahaks ikka midagi ära teha. Töötukassa eri koolitustest ja nõustamistest, mis samuti maksumaksja poolt kinni makstud on tulnud välja, et mulle sobib kõige paremini just ettevõtlus. Olen selle jaoks justkui loodud.

Ent ettevõtlusega on mul minevikust kurvad lood. Minu vanavanemad, kes olid ettevõtjad Eestis, nõukogulikus kõnepruugis suurmaaomanikud ja kulakud, saadeti oma tegevuse pärast maalt välja sunnitööle. Neilt võeti kõik ära, nende kodu asemele tehti kolhoosi keskus ja nad lõpetasid üsna kurvalt. Mul on ettevõtlus geenides. Minus tärkas ettevõtja pisik juba enne kooliminekut, kui ma oma tänava endavanuste poistega nätsupaberite vahetamise mängu mängisin ning sellega päris korralikult teenisin, siis vanemate poistega raha peale pokkerit mängisin ja päris palju võitsin. Ma teenisin enne kooli minekut kindlasti rohkem kui mu mõlemad vanemad raskel palgatööl kokku. Mul olid taskud paber-rubladest punnis ja seal olid põhiliselt 25-sed. Ostsin saadud raha eest oma tänava poistele kommi ja mänguasju, käisime kinos. Suur ostukäru oli poest väljudes kuhjaga kommipakke täis. Ja nii pea iga päev. Aga see pull ei kestnud kaua. Kooli minnes ja seal seda "mängu" jätkates kutsuti mind ühel päeval kooli direktori juurde, minu õpilaspäevikus kirjutati kaks lehekülge tihedat punast teksti täis ja kodus sain isa käest korraliku koslepi. See võttis mul aastateks, et mitte öelda kogu eluks isu "äri" teha.

Kui nüüd, Töötukassa koolitusel seda lugu rääkisin, siis soovitati mul oma mõtteviisi muuta ja lugeda Eker'i raamatut miljonäri mõtteviisist. Et see pidavat aitama. No ma lugesin selle raamatu läbi, see on ingliskeelsena täiesti tasuta saadaval, aga sellest raamatust ei saanud ma miskit muud teada, kui et on olemas mingid MMI (Millionaire Mind Intensive - tõlkes: miljonäri mõtteviis) koolitused, kus peaks osalema igaüks, kes tahab miljonäriks saada. Ehk asi lõhnab kangesti mingi järjekordse püramiidskeemi järele. Raamatu tellimise peale saadeti mulle üks MMI webinari salvestus, ehk Skype'i teel tehtud intervjuu ühe Abdul Turay-sarnase Briti mustanahalise tüübiga, kes on käinud Kalifornias Eker'i koolitusel ja nüüd seal kuuldut Euroopas edasi räägib.

Aga tegelikult ma eriti ei usu, et see koolitus mind eriti palju aitab. Sest ma tean hästi, kuidas miljonäriks saada, mul on see teadmine veres ja ma olen oma elus korduvalt miljonär olnud. Aga millegi, ilmselt sellesama lapsepõlve trauma tõttu ma ei suuda seda miljonäri staatust kaua taluda, sest mul tekivad tervisehäired. Ja siis unistan sellest, et mul enam raha ei oleks - tõesõna - olen oma elus korduvalt unistanud sellest, et mul poleks üldse raha. Esimest korda siis, kui mind koolis 1. klassis naerualuseks tehti. Kui on valida elu või raha, siis ma valin elu. Ja nii see tõesti on - kui millestki unistad, siis see ükskord tuleb. Kui unistad rahast, tuleb raha, kui unistad selle kadumisest, siis see kaob. Ma tean seda omast kogemusest.

Rahast ma unistada enam ei julge, ja ega Eestis pole siiani kuigi hea raha omada - kel vähegi rohkem on, see pannakse trellide taha, nii nagu Venemaal ja mujal endises NLiidus. Nüüd olen, vähemalt enda jaoks leidnud uue lahenduse. See on sotsiaalne ettevõtlus. Kus eesmärk pole niivõrd suur kasum kui kasu tervele ühiskonnale. Ehk midagi, mis seotud otsapidi heategevusega. Tunnen, et selline asi mulle sobiks. Noh, näiteks ÜKT-d tehes läheb mu tuju kohe heaks. Olen selle asja enda jaoks alles nüüd avastanud. Mõtlesin pärast toidupangas käiku juba näiteks sellele, kuidas luua ülemaailmne Toidupanga võrgustik ja vastav mobiili-äpp, see oleks selline sotsiaalne start-up. Ma saatsin oma idee ka konkursile, aga see ei läinud läbi. Aga ma saadan uuesti ja uuesti, täiendan seda, sest ma usun, et tulevikus läheb see läbi. Sellist asja oleks väga vaja: maailmas on toidu jagamisel suured käärid, mõnes kohas on seda kuhjaga üle, lausa visatakse minema toitu, teises kohas jälle puudu. Tean omast kogemusest, need käärid on päris suured ka Eestis ja Eestis on tõesti inimesi, kes nälgivad, või noh, ütleme siis, et peavad päevast päeva ainult õlis praetud kartuleid ja makarone sööma. Samas visatakse  prügikasti täiesti korralikku toitu.

Tavalise ettevõtlusega on Eestis ka see häda, nagu Maire Forsel juba kaks aastat tagasi kirjutas, et seda ausalt tehes pole see lihtsalt enam võimalik. Ettevõtja maksud olid juba kaks aastat tagasi kõrgemad kui Rootsis ning iga aastaga ainult tõusevad. Hakkama saab ainult president Ilvese kombel jokitades, aga jokitada ma ei taha. Tahaks asju ausalt ajada. Seega tavaline ettevõtlus ei sobi. Aga sotsiaalne ettevõtlus, kus osa raha tulebki eri fondidest ja kui kasutada vabatahtlikku tööjõudu, siis võiks ju proovida. Pealegi ma usun, et nõnda teenitud raha ei tekita minul tervisehädasid.

Alustava etevõtja elu pole muidugi Eestis kerge. Ma just vaatasin Soome töötukassa kodulehelt, et seal makstakse alustavale ettevõtjale 18 kuu jooksul iga kuu ligi 1500 eurot toetust. Ning ettevõtte alustamise jaoks on võimalik taotleda kuni 200 000 eurot. Yritys-Suomi keskkonnas saab täita ettevõtjaks sobivuse ankeedi, mille täitsin ära ja mille järgi on mul eeldusi küll.

Noh, Eestis makstakse alustavale ettevõtjale töötutoetust 130 eurot kuus ning ettevõtte alustamiseks on maksimaalselt 4470 eurot. Aga asi seegi. Ega ei peagi suurelt alustama, võib vaikselt toanurgas nokitseda. Isegi Microsoft ja Apple said alguse garaaži laua tagant.

Nii et ... Ahh, ma ei hakka rohkem seletama. :)