Miks ameeriklased toetavad Iisraeli?

küsis Irja mult veidi aega tagasi.

ma mõtlesin, aga ei suutnud midagi tarka välja mõelda. Paras hea viktoriini küsimus.

Irja, kes oli just lugenud selle kohta artiklit ajakirjast BBC History (mai, 2007), ütles, et põhjus on lihtne: ameeriklased, kes on valdavalt protestandid, usuvad piibli tõlgendust, et kui juudid jälle Iisraeli enda kätte saavad ja sinna naasevad ning on valmis ristiusku pöördumiseks, tuleb Jeesus Kristus tagasi.

See on viimaste aastakümnete "avastus". Varem olid kristlased juute vihanud, kuna juudid lasid justkui Jeesus Kristuse hukata. Ning lisaks taotlesid juudid omale kristlaste püha maad Palestiinat.

Eestist minema!?

Tsiteerin mõned lõigud neljapäevasest ajalehe International Herald Tribune numbrist:

Kolm aastat tagasi, kui Piotr Farbiszewski jättis maha oma kodu ja eduka karjääri Varssavis IT konsultandina, et paremat elu otsida Londonis, oli tal piisavalt raha, et end kaks nädalat ära elatada.

Ta asus koos oma naise Elaga elama väiksesse toakesse, mille leidsid internetist, ja asus tööle ehitajana, kui naine müüs hamburgereid. Varem oli Ela töötanud Poolas algkooli õpetajana.

Ent ehitusel teenis Piotr rohkem kui Poolas konsultandina ja paari elu üha edenes. Peagi asus Farbiszewski, kes nüüd kutsub end Peteriks, tööle programmeerijana ühes tarkvarafirmas. Ka tema naine leidis selles firmas tööd. Märtsis ostis noorpaar väikse maja Londoni lähistel, kus nad kavatsevad oma perega elama jääda.

"Me oleme siin õnnelikud," ütles Farbiszewski, kes on 31aastane. "Elukvaliteet on parem, majandus on tugevam, bürokraatiat on vähem, see on multikultuurne ühiskond ja müüjad toidupoes naeratavad. Poolas inimesed teineteisele ei naerata."

Kas pole tuttav tunne? Mhh? IHT artikkel ütleb, et alates 2004. aastast on Inglismaale elama kolinud 1,1 miljonit noort poolakat.

Oleme Irjaga nüüd koos ja varem ka eraldi palju Euroopas ringi rännanud. Oleme haritud, meil on keeled suus. Oleme tolerantsed ja multikultuursed. Ja ma pean tunnistama, et on olnud kohti, nagu Kopenhaagen, Amsterdam, Barcelona, kuhu oleks tahtnud kohe elama jääda. Aga ühel või teisel põhjusel polnud see võimalik. Näiteks kasvõi bürokraatlike barjääride tõttu. Nüüd, Euroopa Liidus on see võimalik. Ja me oleme Irjaga kohanud paljusid noori eestlasi, näiteks sealsamas Barcelonas, kes on välismaal väga õnnelikud ja ei tuleks mitte mingil juhul mitte kunagi Eestisse tagasi. Sest, milleks, tõepoolest, kui sa saad elada õnnelikuna mujal. Ja ka mina olen mõelnud, õigemini me Irjaga, kui ajalehed mind kottisid, ning kommentaatorid parastasid, et miks ma pean laskma end sedaviisi tümitada. Oma arvamuse ja mõtete pärast. Selle eest, et olin aus. Kui mind Eestisse ausat juttu rääkima ei taheta, siis miks ma peaks Eestis elama. Eestlased on tigedad, endassetõmbunud, kibestunud, teineteisele ei naeratata, ei poes ega tänaval. Vahitakse altkulmu. Keeratakse sitta, mis jaksatakse. Keegi midagi otse välja öelda ei julge, aga seljataga sahistatakse mis kole. Seda nii tädi Maali, kui Riigikogu liikme, presidendi tasemel. Silmakirjalikkus on võtnud enneolematud pöörded. Miks sellist tsirkust vaja on taluda, kui maailmas, isegi Euroopas, on kohti, kus sa võid rahulikult elada. Sellises keskkonnas, mis sobib. Kus sulle vähemalt tänaval naeratatakse.

Varem ei saanud me Irjaga Eestist lahkuda, kuna Irja hoolitses isa eest. Aga me mõtlesime ka isa kaasa võtta, ja kolida näiteks Castelo de Vide'i, väiksesse armsasse Portugali linnakesse, kus aeg käib vähe teistmoodi ning kus oleks olnud vähemalt soe. Sest lisaks tigedatele pilkudele saadab inimest Eestis hirmus, talvel ligi 30-kraadine pakane. Kavatsesime Portugalis talved veeta, näiteks pool aastat. Aga me ei jõudnud nii kaugele, sest 80aastase isa tervis kehvenes üha, ta ei jaksanud hästi enam trepistki käia, ja ta tahtis olla oma kodus Rakveres. Tegime tal elu seal võimalikult mugavaks. Tõime laptop arvuti, paigaldasime HDTV teleka, digi-TV, interneti, raadio, elektriradikad. Ehitasime uue katuse. Sauna ja mullivannini veel ei jõudnud, aga ka need olid plaanis. Ning ventilatsioon. Isa oli juba vana, sobiva inimese leidmiseks enam jõudu ei jätkunud. Ta uskus uuestisündi ning sai rahus selle eluga hüvasti jätta oma laste, õunapuude all. Nende laste juures, kes jäid talle lõpuni truuks. Ja kes kostitasid teda igal aastal maitsvate viljadega. Ja meil oli Irjaga väga kahju, et ei saanud isaga veel rohkem aega veeta, sest suhtest ema ja isaga tekkis Irjal astma ja ta oleks ise ära lämbunud, kui oleks kauem pingekoldesse jäänud. Mina tirisin Irja sealt Rakverest iga kord ära, tunnistan ausalt. Ja tundsin end alati süüdi. Et Irja ei saanud isaga niikaua koos olla kui oleks tahtnud. Aga midagi polnud parata, ma usun, et ka isa sisimas tahtis, et Irja jääks ellu ning meil läheks hästi.

Aga nüüd just mõned päevad tagasi arutasime, et kõiksugu takistused välismaale elama kolimiseks on kadunud. Ja saame osta korteri näiteks Barcelonasse, meie lemmik El Borni linnaossa ja mõnusalt nautida elu. Tegeleda oma lemmiktegevustega, jalutada, kirjutada, maalida. Ei pea tigedaid eestlasi kiusama oma kohalolekuga. Saavad meist lõpuks rahu.

Ajal, mil Eesti juhid teevad jõuetuid katseid inimesi Eestisse meelitada, tundub mulle, et suur osa noortest ja haritud inimestest laseb Eestist pigem jalga. Sellest ei räägita, see oleks nagu mingi tabuteema. Et ajud lahkuvad. Sest igal kannatusel on piir. Ja, mis seal salata, ka palgad on lääne pool mitu korda kõrgemad. Isegi Venemaal teenitakse juba rohkem. Ja võimalik, et Eesti heaks saab väljaspool elades palju rohkem ära teha kui kohapeal. Seda vähemalt kirjanduse vallas.

Üks südamlik kiri

mille tahaks kohe üles panna. Sain kirja autorilt selleks ka loa. Kirjas leiduvale küsimusele vastasin, et info sain prokuröri käest.

Tervitused!

Ma ei tea, kumb teist seda kirja loeb esimesena, kas Mr. või Ms....)
Tegelikult ei ole sellel mingit tähtsust, sest Teie puhul on tugevalt
tunda ühtse nn. "vereringe" olemasolust. Kes või kus mis teemaga
lagedale tuleb - see saab Teie koosluse ja teineteisemõistmise
hinnangu osaliseks läbi Teie arusaamade ja maailmavaate. See on tore!
Samas olen veendunud, et enamus meie kaasmaalasi kadestab sellise
suhte olemasolu puudumisest. Ma ei tugine siinkohal statistikale vaid
oma elukogemustele, silmadele-kõrvadele ja reaalsustajule.)

Miks ma Teile kirjutan? Selleparast, et olete sümpaatsed oma avalikes
tegudes! Kartmata võimalikku ja võigast vastukaja ning "havitustööd"
mida Teie võimalikud vaenlased või inimesed võivad organiseerida.
Need, kellele Teie teod, õnnestumised, maailmavaade ja reaalne olelus
kas on häiriv või isegi vastuvõetamatu. Te omate relva, ms on tugevam
kui mistahes Kalashnikov.) See on sõnavabadus julguse ja avalikkuse
taustal. Minule meeldib Teie julgus tegutseda vastavalt ning öelda
seda, mis on reaalsus, samuti käituda elementaarselt eetika piirides,
mis eesti ühiskonnale omane.

Teiseks. Ma tahan tänada Innot isiklikult, seejuures ehk küsides kirja
lõpus ka ühe mind aastaid huvitatud küsimuse.. Miks mitte Teilt
mõlemailt? Milles see tänu siis seisneb?

Nagu targad maailmas on juba ammustel aegadel öelnud – igal halval
asjal on ka omad head küljed. Me ei tea eales, mida uks eluline häving
meile homme kaasa võib tuua. Ja ma usun ning olen veendunud, et olete
sellega nõus ning oma elus juba kordades kogenud selle väljaütlemise
tegelikku olemust. Niisiis, ma tänan Innot Aripaeva artikli eest mida
võib leida siiamaani internetist

http://www.aripaev.ee/2576/uud_uudidx_257603.html

Kummaline kas pole?.) Lugedes neid aastatetaguseid kirjatukke, mida
kes iganes kirjatsura oma sulest inspireeris ja mis sõna otseses
mõttes hävitasid minu isikliku pereelu, laste koolisuhted kaaslastega
ja paljugi veel…, olen täna tänulik ja õnnelik, et asjade kulg
selliselt toimis. Vähe sellest. Leidus veel paremaid
kaastöötajaid/tsurasid/kirjameistreid keskkrimka segmentidega, kes
isegi ei põlanud ära mind paigutada Eesti tippautovaraste
grupeeringusse, omastada Eesti tipptankisti tiitel ja paljugi muud
halvustavat.. Ja ilmselt mille eest…? Oma „sandikroonide" eest, mida
neile selle eest maksti, et lugu vormistada homses lehes -ajastatult?
Selle kahe veini ja kartulisalati eest, mida nad said osta
palgapäeval? Mõtlemata, süvenemata ja tajumata seejuures, millega
tegelikult on tegu? Kuis võib kõik see mõjuda teistele ja kolmandatele
isikutele, inimeestele kes ilma igasuguse suuta, samas minule lähedal
seisvad.

Vahest mõtlen kas minu mõtted olid kunagi väärt miskit…, kas ema
hallid üleoo juuksed ja mured, isa kaks infarkti ja laste psüühilised
kogemused mitmel läbiotsimistel meie peres (kus krimkad isegi
nuusutasid minu abikaasa aluspukse puhtapesu kapis....), tüütuseni
vestlused krimkaamentidega, kes nõudsid minult nn. Eesti pättide
katusetasu maksmist ülekuulamistel (Pange tähele! "Nad" teadsid, et ma
ei ole seda teinud.))), samuti hullumajas veedetud unetud ööd, kahel
kinnipidamise perioodil..., olen mõelnud terve Onia Wabariigi õhku
lasta…, kas kõik see oligi selle hind kus ma täna olen? Ju vist nii
oli!?

OK, asja juurde…) Oletan, et olete vahepeal juba pilgu heitnud sellele
AP kirjatükile ja aru saanud, kellega tegu. Mida siis tahan koos
tanuga Innole öelda ja milles selle kirja point?

Nimelt, kõik need aastad kus minu elu tehti Eestis praktiliselt
võimatuks, pakuti koostööd ja koputamist, pidin kõigest sellest
loobuma, millega tegeleb uks Eesti mees oma kodumaal õhtuti.. olla oma
naise ja lastega mõnusas miljöös ja elulises suhtes...

Selle asemel võtsin oma seitse särki ja läksin kaugele, teadmata kuhu
ja mis mind ees ootab. Aga teadmisega, et tasumise tund tuleb.)))
(muide, see oli ainuke ekslik mõte, sest olen läbi andestuste
saavutanud rõõmu ja vabaduse..)

Mis siis juhtus? Juhtus see, mida võib parimates maailma
filmistsenaariumites näha või siis ekstreemsemates elulugudes teada
saada peale inimese surma. Juhtusid imed.)! "Pahad poisid" on muide
Eesti naiste lemmikud.) Ja selle nähtuse olemasolu omakorda võimendas
minu elulist "hukku". Ma sain rohkem kui nooremaks. Minu elu muutus ja
täna elan koos väga sümpaatse, noore ja armastatud naisega, kes minust
18 aastat noorem. Ma kas olen endas leidud selle, mis kunagi
kasutamata jäänud sexis ja armastuses või siis on lisandunud elulistel
oludel mingid erilised võimed kohaneda olukorraga ehk pöörata purjed
sinnapoole, kust tuul puhub.)

Mingilmääral on meie (minu ja Jaana, kes muide on väga seksikas ja
tunnetekullane inimene) ja Teie saatused sarnanevad. Selles on nii
mõndagi ühist. Ma olen lugenud palju Teie elust ja olust meedias ning
olen tõmmanud suht selgeid paralleele… See on ühtpidi tore - samas
kurb, et selliseid elulisi momente on antud vähestele. Kas ehk valitud
inimestele ja kui, siis kelle poolt?.))

Mis iganes, ma tänan Teid mõlemaid! Kasvõi selle eest, et pakute
intermeediumis iga päev miskit uut ja sellisel kujul, mida tavalises
pressis ei söandata avaldada. See ongi Teie jõud ja takistamatu-
piiramatu võim, mille üle võib uhkust tunda. Mina isiklikult ei ole
veel selles staadiumis, kus võiksin avaldada oma mõtteid avalikult,
sest on jõud, kes suudavad selle nullida hetkega. See aga ei tähenda,
et peaksin vaikima…

Muide, ma olen mõelnud nii mõnegi raamatu kirjutamisele. Esimene
neist võiks olla pealkirjaga "Maapanga afäär, ehk röövitud miljonid"

Ja selle pika mula lõpetuseks siis küsimus Innole. Kust jooksis sisse
info ja kes andis korraldusi eelpool toodud AP artikli kirjutamiseks.
Ehk kes tegi AP koostööd KKP'ga? Kuis see küsimus on liiga
kompromiteeriv, siis loobun sellest. No probleem!.))

Igatahes soovin Teile jätkuvat õnne elus! Tunnete mitte vaibumist vaid
vastupidi – et iga päev tooks mingeid uusi nüansse Teile, mis aitaksid
üha rohkem ja süvenenult teineteist veel enam tundma õppida. Ja
uskuge. Meis on peidus rohkemat kui algselt tajume ja üksteiselt
tunnetame. Olgem ausad ja avameelsed üksteise vastu, siis laabuvad
elus ka kõige müstilisemad asjad…

Parimat,
Toivo Järv
Tartu

Presidendi ametiaeg 2 aasta peale!

Viimane Suomen Kuvalehti kirjutab Soomes alanud debatist presidendi ametiaja lühendamise kohta, kuna presidendi mõjuvõim on vähenenud ja temast on saanud pigem esinduspersoon.

Nii nagu ka Eestis. Ja Euroopa Liidu kontekstis jääb riikide võimukandjate võim üha väiksemaks. Sest tuletagem meelde, et eestlased on alates 2004. aastast ennekõike Euroopa Liidu kodanikud. Ja see, mida varem tunti Eestina, on üks pisike haldusüksus, umbes nagu Eesti jaoks Elva linn. Eesti president on nagu Elva linnapea. Või pole sedagi, pigem Elva aukodanik.

Mistõttu võib ka Eestis praeguse 5 aastase presidendiaja lühendada mitte 4, nagu soomlased tahavad, vaid suisa 2 aasta peale. Midagi sellest ei juhtu. Lihtsalt president saab õiguse olla teatud aja jooksul rohkem inimesi. Ja vajadusel võiks vähendada ka selle ametikohaga seotud hüvesid. Pigem peaks see olema auasi. Ja kuigi mina pooldan presidendiametisse inimeste loosimist, vastavas soliidses eas inimeste hulgast, sest iga eestimaalane peaks olema valmis võtma presidendi vastutust, siis kõlbab ka valimine. Ja presidendi peaks valima rahvas. Ta peaks olema eelkõige rahva mees. Mitte mingi elitist, kes midagi arusaamatut pobiseb ja kellest rahvas aru ei saa. Elitistide pärusmaa on teadusasutused, ülikooli, instituudid. Miks nad sinna ei võiks jääda? Sealt tarkuseteri poetades, nõu andes. Rahvale on vaja oma inimest. Selle tõttu eelistasime me Irjaga presidendina Rüütlit. Kuigi ka temal on omad vead, kõrge vanus, punaminevik, vähene keeleoskus, aeglane taip. Aga ta on rahva jaoks arusaadavam kui Ilves. Ja võimalik, et Rüütel oleks suutnud ära hoida nn pronksiöö mäsu. Teha seda, milleks polnud võimelised ei Ansip, Ilves ega Savisaar. Kõik need viimati mainitud tegelased on lihtsalt saamatud argpüksid. Oskavad teha jutuga suure linna, aga kui vaja tegutseda, siis on kuhugi kadunud. Ok, Ansip juhtis vägesid kuskil endise kommivabriku majas, kus praegu asub politsei. Aga kus olid Ilves ja Savisaar? Mina näen, et president on mees, kes peaks aitama maha rahustada just selliseid "pronksiöid". Sest neid võib ette tulla veel ja veel. Ja mitte ainult rahvuspinnal. Näiteks praegu tõmmatakse koomale alkoholimüüki. Mäletavasti hakkas NSV Liidus rahvas pärast alkoholimüügi piirangute kehtestamist kõvasti mässama. Sest inimesed on harjunud palju jooma, oma muresid viina sisse valama. Ja lühinägelik on seda haigust keelamisega ravida. Isegi narkomaane ei ravita keelamise, neilt süstalde ärakorjamisega. Vaid pakutakse midagi asemele. Õpetatakse elu muutma. End inimesena tundma.

Praegune presidendi institutsioon on kujunemas Pätsu stiilis isikukultuse objektiks. Vajumas harjumuspärasesse prakku. Lühem ametiaeg aitab inimestel pea selge hoida.

Nõuka aegsed peavoolu kirjanikud ja ajakirjanikud olid partei tööriistad

Solženitsõn, kirjanik, pilt Wikipediast.

Võib mulle vastu vaielda, kes tahab.

Kõik need nõuka aegsed "profid" tegelased seal nn Kirjanike Majas, Kross, Beekman, Vetemaa. Häbi peaks olema selliseid esitada Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks! Nad pole viimasel ajal midagi kirjutanud ega erilist ette võtnud. Mitte nagu Doris Lessing, värske Nobeli laureaat, kes saab esmaspäeval 88 aastaseks ja ikka on aktiivne, kirjutab, üle aasta avaldab raamatu!!!

Kui Jaan Kross oleks tahtnud olla kirjanik, siis pidanuks ta kirjutama ausalt elust Nõukogude Liidus (seda pole siiski veel hilja teha!). Sellest, kuidas kirjanikud pidid võimude ees pugema, võimudele meelepäraseid asju kirjutama, et saaks kanda austavat nimetust kirjanik. Sisuliselt olid kõik need nn kirjanikud Eesti NSVs võimu sabarakud. Nomenklatuursed tegelased. Täitsid partei tellimust ajada rahvale kärbseid pähe. Kirjutada asjadest, mis polnud olulised. Ja neid tegelasi on terve plejaad. Iseseisvuse saabudes oli neil kaks võimalust oma naha päästmiseks: kas kohe kirjutada ausalt nagu asjad olid või kaduda kirjanduse areenilt. Häbeneda. Enamik neist ei teinud kumbagi.

Kui Kross oleks tahtnud saada Nobelit, oleks ta pidanud elama nagu Solženitsõn, kes kirjutas Gulagist ja oma raamatud avaldas välismaal, sest N Liidus ei lubatud, lõpuks kirjutamise eest vangi pandi ja siis N Liidust välja saadeti. Sel ajal kratsisid Eestis need nn kirjanikud mõnusalt kõhtu ja võtsid süsteemilt kingitusi vastu, hoides nõnda totalitaarset süsteemi elus. Aidates sellega kaasa eesti rahva hävinemisele. Miks Kross ei kirjutanud Gulagist, kui ta ise seal käis? Ei julgenud?! No aga siis peab Nobelist suu puhtaks pühkima.

Kui Kross oleks selle preemia vääriline, oma kunagise ajaloolise triloogia vms eest, siis oleks ta saanud selle juba ammu. Naiivne on arvata, et Nobeli komitee pole Krossi tähele pannud. Tema järjekindel esitamine on Eesti kirjanduse mõnitamine. Teda esitab Kirjanike Liit, mille enamus koosneb kommunistliku diktatuurirežiimi tööriistadest, kes nõuka ajal kirjutasid ballaade Stalinist. Mida siis lapsed koolis sunniviisiliselt pähe õppisid ja teistele ette lugesid. Häbi peaks olema, ja häbi peaks olema selliseid tegelasi hoida, nagu sitta pilpa peal. See on umbes sama nagu kuskil kesklinna majas tegutseks edasi Kommunistlik Partei, võtaks ühiskonnas sõna, esitaks mingeid kandidaate kuhugi, ja saaks riigilt toetusi.

Saatuse irooniana saavad need end kirjanikuks nimetavad tegelased praegu toetusi kasiinosõltlaste käest. Elatuvad teiste tragöödiast. Nii nagu 50 aastat tagasi.

Lisan veel niipalju, et ka ajakirjanikud olid nõuka ajal partei tööriistad. Aga enamik neist kadus ajakirjanduse suurelt areenilt pärast nõuka aja lõppu. Tõsi, ajakirjanike liidus, mis on mingi nõuka aegse ametiühingu sarnane moodustis, istuvad nad vapralt edasi.

Vat nii. Niipalju siis hinge pealt ära tänase ilusa sügispäeva hommikul siit Tartu kesklinnast.

Veel semiootikast

Kui Irja juba ühte koma teist pajatas, siis lisan ka oma tähelepaneku. Tänases Päevalehes avaldas oma kirjatüki end semiootikuks nimetav mees, keegi Priit Põhjala. Tema jutt oli nii segane, et ma ei saanud sellest aru isegi pärast mitmekordset artikli läbilugemist. Kuigi lehejutt peaks olema suht lihtsalt omastatav. Ja siis jäi selgusetuks, et mis oli loo point? Et justkui on halb, et eestlased kirjutavad palju, ja ei ole ka. Et Sirbi vahel ilmuv huumorilisa Kirp on igav ja ei ole ka. Ja siis, et ilukirjandusliku teksti kirjutamine on nagu omale kirjade kirjutamine. Et kui ühed kirjutavad, on see ok, aga kui teised, siis jama. Pvhhhrrhh! Kas midagi oleks juhtunud, kui see kirjatükk oleks kirjutamata või avaldamata jäänud, kas Eesti kultuuriruum oleks midagi kaotanud? Ilmselt mitte.

Ma ei saa aru, kas see artikkel on mingi semiootiline eksperiment, vä? No ma ei tea, Eco teeb ka oma kirjatükkidega vahel mingeid eksperimente, aga need Eco tekstid on vähemalt arusaadavad.

Juhan Parts on Nisu Unni nägu

Inno arvas nii. Ja tõesti, kui järele mõelda, siis on Juhan Parts viimasel ajal natuke näost punsunud olnud (alkoprobleemid?), nii et annab Nisu Unni mõõdu välja küll.

Mul on allergia mõnede laulude vastu, näiteks eesti hümn, mis on jäle

Küsisin Innolt, kas tal ka on, ja tema vastab mulle naeratades, et pole. Et oskab end, võetagu teatavaks, välja lülitada. Raisk!

Samas mina, eks ole, kui kuulen Jaan Tättet laulmas, siis tahaks teleka lömastada. Ja kui ma kuulen seda ilget Kevade-laulu, et "meie elu on siin ilmas nagu linnul oksa pääl" jne, siis... siis must võiks saada terrorist, ma vannun. Kolmas jäledus on eesti hümn, mis on nii jäle, et mul hakkab seda kuuldes kõhus keerama. Veel, hmm... Mu isamaa armas on ka totaalselt nõme. Üldse, enamik laulupeo laule on nõmedad. Mispärast ma vastustan ka kategooriliselt laulupidu. Lauldagu normaalseid laule!

Tõsiselt lahedad on sõjaaegsed leegionäride marsilaulud. Pole haiged soigumised, igatahes.

No igatahes jälestusväärseid laule on veel, aga nad ei tule mul kõik korraga meelde.

Semiootika on pseudoteadus

või laibarüvetamine. Jahh, ka nii võib öelda, kuna tegeleb ta ju peaasjalikult surnud inimeste sõnadele sisu andmisega. Mida pole vaja. Niikuinii tõlgendab iga inimene tekste omamoodi.

Kui EHIs õppisin, oli seal surmavalt igav loeng, mille kestel mõtlesin mitmeid kordi enesetapule. Kultuuriteooria. Teate küll, autori surm jne. Appi, tahtnuks ma karjuda, ja veelkord - appi!!! Midagi nii rumalat ja samas nii pretensioonikat kui see polnud ma kunagi varem elus kuulnud.

Mul on ettepanek kõigile piinajatele: pidage oma ohvrile loenguid semiootikast. Ja ta murdub. Garanteeritud!

Möödus suvi, XII peatükk

Pildil neiud ehitustöödel.
-------
Paulil olid kaenlas asemeriided ja ta asus uksel seistes hoolikalt paberossi kustutama. Siis astus ta sisse ja sulges ukse. Oli kuulda, kuidas heinad ta sammudest sahisesid, seejärel näis, et ta kohendas kaugemal nurgas omaette nohistades aset, ja pärast seda jäi kõik vaikseks. Võis kuulda vaid lehmade ammumist laudas.
Pauli eest oli end võimatu hommikuni varjata, seda taipas Jüri kohe, sest vahemaa nende vahel oli vaid kümmekond meetrit. Jüri kaalutles, mida teha. Siis tuli ta heale mõttele, naeratas omaette ning tõstes käed suule, lasi kuuldavale pikaldase
“Mmöö-ööö”, mis oli kaunis sarnane vasika häälitsusele.
“Mis, kur-rat,” kostus poolimestunud röögatus nurgast, kus lamas Paul.
Kõik jäi vaikseks.
Mõned hetked hiljem kordas Jüri oma häälitsust, seekord juba tüki valjemalt.
“Käige kus kurat siit minema!” karjus nüüd Paul ja oli kuulda, kuidas ta kraapis tikust tuld.
Siin ei suutnud Jüri end enam pidada ning pahvatas suure häälega naerma.
“Kes seal on ja mida te tahate?” hüüatas Paul nüüd juba vihast vahutades ja kuuldus, kuidas heinad sahisesid ta all.
“See olen mina, Paul,” seletas Ats, samuti naerdes.
“Kes?”
“Ats!”
“Ah, A-ats,” venitas Paul nüüd rahunedes, “ma mõtlesin, et külapoisid tulid tüdrukute juurde ja sattusid valesse kohta. Aga kus sa, sindrinahk, olid need kolm päeva?”
“Ta jäi maatoitudest haigeks ja käis linnas kõhtu tohterdamas,” seletas Jüri, veel naerust luksudes.
“Aga kes see sul kaasas on?” küsis Paul võõrast häält kuuldes.
“Mu parim sõber Jüri Nulg – metsateaduskonna üliõpilane,” vastas Ats. “Saage tuttavaks!”

Sõbrad ronisid üle heinte nurka, kus seisis Paul, ja Jüri tundis, kuidas talle pisteti pihku lihavad niisked sõrmed. Nagu mingit elutut ebameeldivat tompu kompas ta, sest käsi, mida ta surus, jäi liikumatuks ega vastanud ta survele.
“Paul Randmets,” kõmistati ta kõrva juures.
“Väga rõõmustav,” pomises Jüri ja vabanes lihatombust, mida ta hoidis.
“Aga nüüd lähme toa juurde,” rääkis Paul. “Leida kindlasti rõõmustab. Ta päris muretses su pärast. Ma rääkisin ju talle, et küll poiss tagasi tuleb.” Ja Paul oli enesele uhke, et ta oli olnud nõnda taibukas.
“Parem magame end täna ilusti välja ja näitame ennast alles hommikul,” ütles Ats.
“Ma arvan sedasama,” lisas Jüri.
“Minge nüüd! See ei kõlba kusagile, et tulete siia ja ei näita pererahvale nägugi. Ja milline hea õlu neil on! Võiks vähe suud niisutada…” Ja Paul neelatas kuuldavalt.
Paul oli kirglik õllejooja, aga õhtul töölt tulles pidas ta sobimatuks seda küsida. Nüüd leidis ta hea juhuse, kuidas oma janunevat suud kasta.
Jüri tundis, kuidas ta kõht oli pikast jalgsimatkast tühjaks läinud ja ka mõned kruusid õlut poleks olnud üleliigsed. Sellepärast ruttas ta Pauli ettepanekuga nõustuma ja ega Atsilgi jäänud üle muud kui sõpradele järgneda.

Elumaja uksel oleks Paul, kes sammus ees, peaaegu kokku põrganud sealt välja ruttava tütarlapsega, kes kandis kirevat lillelist sitskleiti.
“Ats! Kus sa olid?” Ja järgmisel silmapilgul haaras tütarlaps kinni Atsi juustest, sakutas neid ega tahtnud lahti lasta.
“Ja Jüri ka, tere.”
Atsi õnneks juuksed siiski vabanesid ning käsi, mis oli neid kinni hoidnud, sattus Jüri pihku.
“Tere, Leida!” vastas Jüri. “Ats käis linnast lilli ostmas, sulle leeripäevaks, aga rongis üks kotipoiss tõstis nad ära. Kahju küll! Ilusad lilled olid.”
“Sina ära valeta. Sinu juttu ma üldse ei usu.”
“Issand hoidku!” hüüatas Jüri, ja Pauli poole pöördudes: “Inimene räägib sulatõtt, aga teda ei usuta! Mis teie selle kohta arvate?”
“Aga mulle rääkisite, et tal jäi kõht haigeks,” vastas Paul lihtsameelselt ja Leida pistis laginal naerma.
Tema eeskujule järgnesid ka Ats ja Jüri. Ainult Paul jäi tõsiseks ja vaatas kord ühele, kord teisele ning pilgutas oma lühinägelikke silmi. Mida need inimesed õieti naeravad, näis pärivat ta ilme. Ega juhuslikult mitte minu üle?
“Kas ma ei ütelnud, et sa valetad,” vadistas Leida rõõmsalt. “Aga nüüd astuge tuppa!” Ja ta avas ukse, kust paiskus isuäratavaid toidulõhnu.
Köögis, kuhu nad sattusid, käis vilgas tegevus – ettevalmistus järgnevaks pidupäevaks. Suurel mahukal pliidil podisesid ja särisesid potid ja pannid. Perenaine valge põllega ning pearätikus askeldas nende kallal, tõstes ja segades seal vaheldumisi lusikaga. Laua juures sõtkus tainast Leida õde, nii umbes kolmekümneaastane tüse neiu.
Leida juhatas oma külalised ruumikasse elutuppa ja palunud neid istuda, lausus:
“Oodake natuke, ma toon teile sissejuhatuseks õlut.”
Paul ja Jüri istusid diivanile, Ats astus avatud akna juurde ja istudes aknalauale, saatis silmadega toast lahkuvat tütarlast. Mõne minuti möödudes pöördus Leida tuppa tagasi, hoides käes mahukat õllekannu, mis oli ääreni õlut täis, ja joogikruuse.
Asetanud need lauale, haaras ta kinni Ats käest ning ütles Paulile ja Jürile:
“Teie jooge õlut, meil on Atsiga väike jutuajamine.” Seejärel vedas ta noormehe kättpidi kõrvaltuppa…

Viru Keskuses on avatud mingi soolapuhujate "kantora"

tuleb välja uudistest.

Näiteks Kristel "tooge oma raha, palun, mulle" Kivinurm-Priisalm ütles täna, vastavalt Äripäeva uudisele, et inimesed peaks oma raha hakkama fondidesse paigutama. Nii 500 krooni kaupa kuus oleks väga lahe.

Ja siis soovitas Kivinurm-Priisalm veel hakata ettevõtlikuks, mille all peab ta silmas just seda fondimajandust.

No ma ei tea. Mina vaatan siin, oma tagasihoidlikust aknakesest, kuidas suured isad raha teevad. Ühenduvad endise EstIBi suht nässaka juhatuse liikme, ent Vahur Krafti nõu ja jõu ning Eesti Panga 225 mln rahasüsti toel nüüdseks kõhukaks meheks paisunud, kusagil Luksemburgis resideeruva Kalle Norbergiga. Kes siis korraldab tsiuh-tsäuh numbrikontod, kus vaja, milleni Eesti maksuametnike "nõu ja jõu" ei küüni. Ja siis tuld!

Mina ütlen, sõbrad, ausalt. Maksude "optimeerimine" on parim viis rikkaks saada. Ja mis eriti mõnus, seda saab teha teiste arvelt. Saad sõita oma ilusa autoga mööda teed, mis on valminud heausksete maksumaksjate ränga töö toel. Milline nauding!

Vaadake või Tõnis Paltsu. Tal jätkub õigust ülegi. Üle igasugu kohtu-instantside ja kõige muu. Sest, ja ma olen jälle aus, selliste kärbeste peale Eesti ametnike hammas ei hakka.

Kui ma veidi rikkamaks saan, siis asutan ise ka kusagile Liechtensteini, kus härrased Schröder ja muud tähtsad Euroopa isad oma rahakesi pööritavad, oma kantora ja pakun kõigile eestimaalastele võimalust elada nii, et maksad iga kuu 660 krooni sotsiaalmaksu. Ja mitte sentigi rohkem. Käibeka orgunnin ka tagasi, kui vaja. Ja elu on nagu hernes. Muide.

Andrus "jutupaunik" Alber soovitab kasiinot

mille nimi on Tallinna börs.

Pole ime, Alber on selle meelelahutusfirma juht.

Ta ütles täna ETV hommiku-TVs esinedes, et need, kes 1990ndate algul Hansapanga aktsiat ostsid, on olnud õnnelikumad kui need, kes ostsid rösteri või tolmuimeja.

No ma pole selles väga kindel. Esiteks said 1990ndate algul Hansapanga aktsiat osta vähesed väljavalitud. Ja ega kõigile pankrotistunud Tartu Kommertspangast laenu antud ka, eksole. Ja need, kes lõpuks said 400 krooni eest seda suurepärast aktsiat osta, näiteks 1997. aasta suvel, pidid 1998. aasta kevadel kurvastusega tõdema, et nende "õnnelikust" investeeringust oli järgi jäänud kõigest tühine 10%.

Alber õpetab inimestele investeerimist nagu ühes multifilmis, vist oli Aatomiku omas, õpetati poistele liftinuppude peal arvutamist.

Mina soovitan, selle asemel, et Tallinnas Viru keskuses Alberi-suguste jutupaunikute mulinat kuulata, võtta aega ja viibida värskes õhus, näiteks. Kuulata looduse hääli. On kaugelt parem investeering kui mingi virtuaalne paber kuskil Tallinna börsi serveris, millega midagi tarka peale hakata pole nagunii võimalik. Või siis lugeda läbi mõni raamat. Olete raudselt õnnelikumad, kui Jüri Mõis, kellel oli neid aktsiaid jalaga segada, aga kes pole läbi lugenud ühtegi raamatut, nagu ta ise uhkustab, või kui, siis tšekiraamatu, ja ei näi ka eriti õnnelik.

Ja Annus-Reiljan-Sarri

ehk tunnistaks ka üles, kui lubataks neil see altkäemaksu-summa riigituludesse kanda.

Nii nagu Preatoni tahtis 50 milli ära maksta, aga ei lubatud.

Las Annus maksab. Ja jätkem ta siis rahule.

Mul on ausalt öeldes piinlik, kui näljased advokaadid koore riisuvad. Neile tegi asi nagunii nalja, nagu piltidelt paistis. Advokaadid pole neid sadu tuhandeid ära teeninud. Nad on enamasti arad ja andetud. Teenivad teiste õnnetuse pealt. Nagu raisakotkad.

Parts-ÄP valis vale taktika

Tegelt oleks võind ÄP peatoimetaja Meelis Mandel ja Juhan Parts kohtuda õllekruusi taga.

Ilma irooniata. Nii peab. Eestlased peavad olema rohkem sõbrad omavahel. Neid on vähe ja nende nagistamist on kerge nende endi vastu ära kasutada.

Olgem sõbrad! Tehkem alustuseks võhivõõrale üks õlu välja! Kasvõi selle puhul, et eesti rahvas on vähemalt 5000 aastat oma kodumaal vastu pidanud. Mis on teistel vastu panna?

Annus näeb asju

Väljavõte tänasest Äripäeva uudisest:

"Ma olen kohtunud riigikogulastega, ma näen. Mitte, et minuga kohtudes peidavad ära, vaid omavahel kohtudes. Ministrid või poliitikud räägivad omavahel, vältides telefone,“ räägib ta. Annus ütleb, et 3-4 aastat on temagi telefoni pealt kuulatud, tema käike ja tegemisi jälgitud. „Kodu ümber tehakse pilte, luusitakse ümber maja, vaadatakse kas keegi on kodus,“ meenutab Annus. „Toona arvasin, et need olid juhused. Arvasin, et midagi vaadati ja see lõppes ära. Tänaseks võib öelda, et kõik ei läinud nii lihtsalt.“

Äripäev ikka endistes ruumides?!

Foto Äripäeva veebist, vasakul peatoimetaja Meelis Mandel, siis Kristina Traks, taamal (punase posti juures) Kristi Malmberg, keeletoimetaja Anu Jõgi, majandusminister Juhan "pavts" Parts.

Vaatasin täna kerge nostalgiaga neid pilte Äripäeva veebist. Ehh. Sõin ja jõin seal minagi, kord, võiks öelda. Ja käisin selle, pildil oleva nn pentagoni laua juures. Osalesin ühe koma teise asja tegemisel.

Aga mis on silma torganud. Et Äripäev on ikka endistes ruumides. Kuigi juba mõni aasta tagasi oli juttu, et kolitakse kohe-kohe uutesse ruumidesse, kuskil endise Eesti Talleksi territooriumil. Kus pidi vabanema mingi ühel tasapinnal suur ehitis. Ja saadama hea ruum toimetuse jaoks, umbes sarnane nagu Äripäeva emaettevõttel Dagens Industril Rootsis.

Ja ma ei saagi aru, miks seda liikumist pole toimunud? Kasumid on justkui laes. Üha uued Bonnierid võtavad võimust. Ja töötajad konutavad ikka avariipinnal. Sest mis muud see Kajarile-Vichmannile kuuluv Ärimaja on. Üks ebaõnnestunud bürookinnisvara projekt. Mille kunagi ehitas Koger&Sumberg kui "uue aja" büroo. Ent mis jäi kohe ajale jalgu. Kus on suvel palav ja talvel külm, kus pole piisavalt õhku ega valgust. Suitsetatakse külmas koridoris. Pole mingeid puhkeruume. Isegi pesta end ei saa töö ajal. Ok, sital saab käia, ja kusel. Ja mikrouunis kaasa võetud võileiba soojendada, käsi pesta. Külmkapis oma halvaks läinud kohvikoort hoida. Aga see on ka kõik.

Aga hea on vaadata Meelist triibuga ülikonnas. Jaa-jaa. Ajad on muutunud. Ja paistab, et "interaktiivne" ekraan on ära koristatud. Mis see veel oli, küsitakse. Ma ise ka täpselt ei tea, aga oli kuskil seal, kus seisab Juhan Parts. Ja tervitused ka Rometile ning Raivole! Teil vist juba käekellad käes, võibolla isegi lipsunõelad ja lõunad Astorias?! Mh, ah?!

Aga ilma naljata. Äripäev on meediaettevõtetest Eestis kõige kaugemale arenenud, seda organisatsioonikultuuri seisukohalt. Teised on suht kiviajas veel. Jaa-jaa.

Devalveerime veel!

Eestis on viimasel ajal hakanud liikuma jälle devalveerimise jutud, viimati olid need aktuaalsed umbes 10 aastat tagasi. Nüüd tegi alguse Janek Mäggi, kes võidaks ilmselt soolapuhumise olümpial kulla. Ja saaks valitsuselt kingiks miljon krooni.

Aga kui tõsiselt rääkida, siis jätavad paljud devalveerimise jutlustajad kahe silma vahele Eestis kehtiva nn valuutakomitee süsteemi. Mis on vaatamata kõigele Eesti-suguse väikse riigi puhul ikkagi efektiivne. Sest käitub nagu nannipunn. Ei sõltu poliitilistest tõmbetuultest. Niipea kui raha hakkab välja voolama, väheneb rahapakkumine ja majandus tõmbub koomale. Tõsi, teatud tundlikkus on lühiajalistele muutustele, aga tugevad pangad maandavad selle riski vaevata. Ma ei usu, et SEB ja Swedbank tahavad Eestist suure kahju sisse võtta. Ja et Rootsi riik oleks kuidagi huvitatud Eesti majanduse hävitamisest. Rootsil, tema "alamatel" on Eestis nii varad kui kohustused.

Ja Taavi(Veskimäe)le ütlen sõbramehe poolest: Eestis juba kehtib euro, de facto, pole mõtet rahvale kärbseid pähe ajada. Parem loobu oma palgast, kiirendad eurole üleminekut kui mitte nädala, siis 1 minuti võrra. Asi seegi!

Ja, kui naljad kõrvale jätta, siis PARIM ASI, MIDA RIIGIKOGU LIIKMED TEHA SAAVAD EURO SAABUMISE KIIRENDAMISEKS, ON OMA SISSETULEK TAANDADA KESKMISE PALGA TASEMELE NING TEHA SEDA KÕIGI TEISTE RIIGI JA RIIGIETTEVÕTETE AMETNIKEGA. KAASA ARVATUD LINNAPEAD ;)

Sest ma ei saa aru, miks peaks Eesti Energia juht teenima rohkem kui õpetaja? Kas keegi seletab minusuguse rumala inimese jaoks selle asja ära?

Ma ei hakka parem meenutama seda aeg, kui inimesed olid nõus sööma kartulikoori, vähemalt mõnda aega, et teatud eesmärke saavutada. Ja midagi pole parata, siin jälle agenda roheliste jaoks!

Mida tähendab bioloogiline kell?

Väljavõte ajalehest.

Arutasime seda bioloogilise kella teemat täna Irjaga, kui linnas jalutasime. Ja vastan:

see on aeg, mil naise liha on veel nö värske. Mil mees tahab seda liha. Kui naine on pandav. Kui see aeg saab mööda, siis pole naistel, kel pea seest tühi, enam midagi elus peale hakata. Sest mehed enam vanaks läinud liha peale liimile ei lähe, seega pole lapsi võimalik enam teha, seda siis mehe kinnihoidmiseks ja elu sisustamiseks, ja ongi kõik perses.

Selle nähtuse nimi on bioloogiline kell.

Üks tagasiside naise seksuaalsuse teemal

Tuli selline tagasiside naise seksuaalsuse teemal:

Tere, Inno ja Irja.

Tegelikult on huvitav teema, mis eas algab tüdrukutel vajadus seksi järele. Kas see algab siis, kui algab menstruatsioon (keskm. 13.a) või mingil muul ajal (hiljem)? Pange see oma küsitluse teemaks, päris huvitav, mis naised vastavad !!!!

Minu kogemus. Oli 80 lõpp, ema oli mulle millalgi nooremas koolieas seletanud, et mingis vanuses hakkab tüdruk alt veritsema ja see hakkabki korduma iga kuu, see on siuke naiseksolemise (emaka, lapsesaamisvõimega) seotud värk. Ja et siis tuleb kanda sidemeid ja neid korralikult vahetada, et mitte riideid ära määrida. Et ma pean talle ütlema, kui märkan endal verejooksu. Ma ei mäleta täpselt, mis ma emale vastasin, igatahes vaimustuses ma asjast ei olnud. Jah, on tüütu asi küll, aga mis parata, kõigil naistel on see nii, ütles ema. Rääkisime plikadega ka sellest omavahel, enamuse arvamus oli kah u. selline, et pähh, veri iga kuu, tüütu. Üks sõbranna ütles – tüütu jah, aga see muudab sind naiselikumaks, nagu täiskasvanuks ju! Ilmselt oli keegi talle nii öelnud.

13a siis mul algas. Alguses ei olnud päris iga kuu, mingi aja pärast iga kuu. Mingeid valusid õnneks ei olnud, ainult pisut uimane ja väsinud tunne (nagu hakkaks mingisse grippi jääma) ja ebamugav oli joosta, hüpata esimestel päevadel (järsul liigutamisel tuli prauhh verd ja hirm, et äkki side ei pea neid prahmakaid kinni). Seetõttu lasin emal kehalisest puudumiseks tõendi kirjutada, trennist panin pausi ja sõbrantsidele mööda koridori järgi lipata polnud nii suurt lusti, olin veidi virilam ja hädapätakam. Kas minus ärkas suurem huvi poiste vastu – ei. Olin ikka endine plikanähvits, kellele sõbrantsidega koos kambas olemine oli maailma tähtsaim asi. Koos käisime koolis, koos lonkisime tänavatel ja lõkerdasime naerda, huviringid, trennid jne. Poisse pidasime üldiselt tüütuteks olevusteks (sest nad kiusasid, võtsid meie asju ära ja toppisid nätsu kotti jne). Meil on oma kamp, olgu poisid enda kambas. Mõni poiss, kes käitus kenasti, sobis küll ka sõbraks. Minu sugulaste naabritel oli minuvanune poeg, kui sinna külla läksime, otsisime teineteist üles ja mängisime õues. Või istusime ja rääkisime või hulkusime naabruses metsa all ringi. Normaalne poiss, ei tee roppe nalju ega topi nätsu kotti, sellisega võib täitsa sõber olla, mõtlesin. Vanemad inimesed tegid küll nalju „pruut ja peigmees“ stiilis, meie siis pöörasime näo kõrvale (et piinlikkustunnet varjata), omavahel ei puudutanud seda teemat kunagi. Ähh, vastikud, mõtlesin. Ma teadsin küll, mis on seks, tehniliselt (et kuhu peenis pannakse) ja et sellest võib laps tulla. Aga kas see on mõnus - ma ei osanud selle kohta midagi arvata. Mul polnud seksuaalset erutust ega fantaasiaid ega unenägusid.

Kui sõbrantsidega filme vaatasime, siis itsitasime selle üle, kuidas mehed naisi taga ajasid ja naised mehi võrgutasid (nende käitumine tundus meile naljakas). Ja suudlusstseenide ajal ka itsitasime, kuigi samas tundus meile ka, et lillede kinkimine ja suudlemine on nunnu ja romantiline (vanamad naised ju andsid eeskuju oma suhtumisega), arutasime ka, et milline võiks olla mees, kes kellelegi meist lilli kingib ja suudleb. Aga mina vähemalt ei fantaseerinud väga selle üle, mis seal filmides peale suudlemist tehti (teadsin, et ilmselt seks, aga ei kujutanud ette, mis tunded sellega kaasas käivad). Elasin rahulikult oma kooliplika maailmas. Jah, meile meeldis riietuda ja ehtida, aga seegi oli rohkem kamba tasemel, et lahe sõbrantsile näidata, iial ei mõelnud ma: ei tea, kas ma selles riides tundun poistele ahvatlev? Ühesõnaga, olin ikka veel laps, kuigi mul päevad käisid.

Mäletan, et seksuaalsus ärkas minus keskkoolis, siis 16a vist. Enam ei vaadanud ma filmide suudlusi rahulikult, ma õgisin neid stseene silmadega (istusin kodus emast tahapoole, et ta ei näeks, mis näoga ma ekraani jõllitan), olin erutunud, kõik need mehe käed ümber naise jne. Fantaseerisin (et mul on keegi mees, meeldiv, et me alguses suudleme, siis võtame ükshaaval riideesemed ära, käed siin ja siin ja siin ja lõpuks ... seks ja orgasm (mis see on, ma täpselt ei teadnud, kujutasin ette, et see on väga mõnus ja pärast on hea rahulik olla). Ketrasin selliseid fantaasiaid jälle ja jälle, varieerisin põhiliselt eelmängu, ja kuidas see või teine mees võiks käituda, seksi ennast ma mõttes varieerida ei osanud. Unelesin nendes mõnusates unistustes, kui oli parajasti igav hetk (koolitunnis, bussiga sõites, õhtul voodis). Inspiratsiooni andsid filmid, raamatud, mõni poiss koolis või mujal. Diskodel olin tagasihoidlik tüdruk, veidi küll kadestasin julgemaid, kes poistega suudlesid ja kuuldavasti muudki tegid, aga ise ei jõudnud suudlemisenigi. Ja minu seksuaalsus ei kiusanud ka mind veel väga, unelemisest esialgu piisas . Ja seks – ähh, nii võib ju rasedaks jääda või haiguse saada, ei-ei-ei (kartsin rasedust nagu tuld, nii võõrastav tundus see ja suur häbi ka). Ikka et naudin veel koolilapse elu, siis lähen ülikooli, ühel päeval ... kunagi ... keegi.

Hullemaks läks asi peale 20-t. Mõtlesin seksi peale väga palju. Vaatasin ringi, et kellega siis võiks. Uurisin pornot, lugesin ja vaatasin kõike, mis kätte sai. Avastasin eneserahuldamise ja tegin seda tihti. Ühesõnaga, nüüd olin siis jõudnud samale tasemele, nagu teismeline poiss. Võibolla juba 13a mõni poiss vaatas mind isuga, nägi unes ja peksis pihku, mina ei osanud siis veel seda poistest mõelda ega piinelnud ise. Nüüd piinlesin. Teisalt oli hirm esimese seksi ees (et mul on valus, et mees ei käitu minuga õrnalt). Seetõttu mingil hetkel „ehmatasin kaineks“ ja ajasin sõrad vastu. Meestele selline käitumine muidugi ei meeldinud, mõni kadus kohe minema, mõni püüdis suhteid jätkata, aga ajasin ta ise minema, sest mul oli häbi, et ta oli näinud mind nii saamatuna. Siis sain ühe kutiga headeks sõpradeks, tekkis mingi lähedus, igatahes kui tema käed ümber pani, siis ei kartnud ma üldse, „kaineks“ ei ehmatanud, läksin kõigega kaasa, mis ta tegi, valus natuke oli, aga hea ka. Ei mäleta täpselt, aga mingi x korra pärast sain juba ise orgasmi. Sellest ajast peale on seks elu loomulik osa, sekspartneri olemasolu on tähtis.

Arvan, et mehe ja naise seksuaalsuse algus on natuke erinev. Poisil tekivad seemenepursked ja kohe tunneb ta erutust ja hakkab mõtlema, et saaks mingi tüdruku kätte ja teeks. Aga need kuradi plikad on imelikud, kuidas neile läheneda, miks ei ole nad asjalikud. Poisid tegutsevad tihti ka põhimõttel, et kõigepealt seks ja siis vaatame edasi, kas huvitab see tüdruk veel.

Tüdrukul algab menstruatsioon ehk siis põhimõtteliselt ka suguhormoonid hakkavad tööle, aga seksuaalsuse algus on selline vinduv. On ka räägitud, et naise seksuaalsus saavutab maksimumi alles 30a. Siis on ta juba sarnasem meestega. Noor tüdruk fantaseerib alguses natuke teisiti kui noor poiss, suur osa on hellitamisel ja silitamisel. Peale selle on paljudel hirm esimese seksi ees, ollakse ettevaatlikud – enne püütakse välja raalida, kas poiss võiks saada lähedaseks, siis alles seks.

Ilmselt on tõrge naistesse looduse poolt sisse ehitatud sellepärast, et nemad on ju need, kes võivad vahekorrast rasestuda, liiga noorelt rasestuda on oht tervisele (kui rasestub 13 aastane plika) ja „vale mees“ isana pole ka hea. Muidugi seksib inimene enamasti mõnu, mitte paljunemise pärast, aga alateadvus mõjutab käitumist ikkagi. Ja need naiste „kaitsemehhanismid“ pole ilmeksimatud, kui on kaval mees, kes teab, mis nupule tuleb vajutada, võib ta noore plika lohku tõmmata. Eriti selle, kes kannatab läheduse puudujäägi all (vanemad karmid ja külmad, suhted teiste tüdrukutega halvad).

Muidugi on kõigil see individuaalne. Võibolla on mõni tõesti juba 13a sama kange seksiisuga nagu samaealised poisid. Mõni tüdruk on julge ja uudishimulik, hirmu esimese seksi ees tal ei ole ja proovib asja ära kohe, kui seksimõtted hakavad tihedamini pähe tulema, selline oli näiteks Lolita (hea suhtleja, julge, mehe imetluse peale maias, kuigi seksi iseenesest ta oma esimeste peikadega veel ei nautinud, nagu ma aru sain).

Arvan, et teismeeas eas on poistel ja tüdrukutel raske saavutada mõlemat rahuldavat seksuaalelu. Pigem on see erinev arengu tõttu vastuolude allikas ja keegi vanem (kellega on usaldus ja kes on hea inimene -isa, ema, õpetaja, vanem sõber) peab olema valmis olema toeks, kui asi liiga valusaks läheb. Muidugi ei pea ma õigeks keelata teismelisi seksi proovimast, aga liiga suuri lootusi, et paarisuhted neid stabiliseerivad nagu täiskasvanud paare, ma ei hellitaks. Hiljem ollakse sarnasemad (mehed-naised) ja siis on tõenäosus harmooniaks suurem. Tõesti head sõbrad, huvitav tegevus ja norm. Vanemad on sellel ajal olulisemad. Pihkupeksmine selles eas on vast ka üleeletav, aega veel on, parim osa on veel ees. Vahel on teada juhtumeid, kus u. kolmekümnesed naised rahuldavad teismelisi poisse ja selles on isegi mingi iva (selline naine on juba kogenud ja julge ja suure seksuaalsusega), aga kõik noored poisid ei taha endast vanemat naist ja kõik 30 „juntsudega“ jännata. Olen vahel isegi mõelnud (ilma meheta, vaba olemise perioodidel), et äkki läheks ja lohutaks mõnd teismelist kiimas poissi, aga sellest mõttest loobunud, kartes, et äkki on sellisel asjal neg. tagajärgi (emotsionaalses mõttes). Mingis filmis oli, et (itaalia vist) isa viis oma ihast vaevatud poja prostituudi juurde.

Muidugi on mõni tüdruk juba noorelt välja õpetatud, et seksi anda tuleb sellele mehele, kelle abil saab elus läbi lüüa. Tuleb saada mees nii tegema, nagu soovid (mis lähedus, mis seksuaalne tõmme – see muudab ju mind ennast haavatavaks, ei-ei-ei) väliselt anda sellele ninnu-nännu romantiline kest (nagu plika unelmad teismeea alguses, seda mõistavad kõik naised, millises arenguetapis nad siis ise oma seksuaalsusega parajasti ei oleks). Sellist lähenemist pean ma mitte loodusest, vaid kultuurist põhjustatud nähtuseks naiste juures, mis arvatavasti õnnelikuks ei tee. Kui mul oleks tütar, siis teeks kõik, et ta selliseks ei kasvaks ja kui poeg, siis hoiataks teda selliste naiste eest.

Tervitusi, anneli

Keelame, keelame, keelame!

Mul oli kurb lugeda sellest, kuidas poliitik Mart Laar liitus keelajate kisakooriga, seekord siis kasiinosid puudutavas küsimuses. Seni on keelamisele keskendunud peamiselt Keserakond, ammutades nõnda rumalama ja suht arvuka ühiskonnakihi hääli (või siis selleks, et nende keelamiste "ohvritelt", ettevõtjatelt siis, raha välja pressida). Sest lõppeks, on ju Savisaare valijate suurim unistus kõik rikaste "lõbud" ära keelata ja üldse neilt kõik raha ära võtta. Ning siis kõik koos vaikselt kodus laua taga konutades kõik maha juua (meenutuseks, et 1944. aastal läks võim Eestis just Savisaare valijatega sarnasele seltskonnale, kes keeras 50 aastaga elu nii perse, et selle tagajärgedega peab tegelema järgmised 50 aastat). Ja edasi tulgu või veeuputus, sest me sureme nagunii ära, sest elu on üks suur kannatus, häda ja viletsus. Ja meie suur juht Savisaar aitab meil kuidagi selles eludžunglis, mille toimimisest me ise hästi arugi ei saa, toime tulla. Aitab meie päevakesed õhtusse saata. Ja kuna me ise ei suuda oma viinaveale piiri panna, siis on hea, kui Savisaar ka sellega tegeleb. Ja üldiselt oleks hea, kui Savisaar meile ka elukaaslase leiaks ja meie matused korraldaks. Sest ise oleme nii närused ja väetid, et ei saa millegagi hakkama. Ja üldse on kogu elu perses. Elämä vituttaa, nagu soomlased, kes eestlastest oluliselt ei erine, armastavad rääkida. Kui küsida, näiteks, miks sa jood, soomlane?

Ja ükskõik, mida Laar sellega, keelamisega siis, taotles, on keelamine populistlik, ja ei anna midagi, sest keelamise läbi tegeletakse probleemide tagajärgede, mitte põhjustega. Iga keelamine tähtsustab üha enam tagajärgi, ja üha vähem tähelepanu jääb probleemide põhjustele.

Keelajate põhiline argument on umbes selline, et kui kaasinimese tapmine poleks keelatud, siis tapaks kõik kõiki! Ja oleks üks hullumaja. Aga stopp!!! Kas see ikka oleks nii?! Ja kas ei tapeta praegu inimesi, kuigi kõik on justkui ära keelatud. Ma iga päev loen lehest, kuidas maanteedel langeb inimesi nagu loogu. Ja tapetakse. Vigastatakse. Kuigi, nagu öeldud, kõik on keelatud. Ja ma ei usu, et igapäevaselt hukkuks rohkem inimesi, kui, ütleme, tapmine poleks keelatud. Kui tapmise eest ei karistataks. Siis lihtsalt löödaks need tapjad maha. Mitte ei pandaks neid vangi, kust nad iga natukese aja tagant jälle välja tapma tulevad. See on küüniline, aga nii see on!

Niisamuti kihutavad edasi need autojuhid, keda on korduvalt trahvitud, autodki ära võetud. Ja varastavad need, kes on varguste eest korduvalt kinni istunud ja teavad hästi, et varastada ei tohi. Ja just sellepärast, et tegeletakse tagajärgede, mitte põhjustega. Millegipärast ruttavad poliitikud keelama, selle asemel, et küsida, miks mees joob, miks varastab, miks kihutab autoga, miks sõidab purjuspäi, miks käib kasiinos. Ahhh?

Ja lihtsalt silmakirjalik on rääkida kasiinode keelustamisest, kui samal ajal tegeleb riik ise loteriide näol samasuguse kasiinondusega, toppides neid loteriisid uksest ja aknast, telekanalitest, raadiotest ja muudest aukudest sisse. Ning Tallinna Börs, praegusel kujul, pole muud kui üks suur kasiino. Millel "mängijad" kasutavad sama sõnavara nagu kasiinode kliendid.

Kuigi ka keelamiste vastu on kisakoor tugev, näib mulle, siiski, eriti viimasel ajal, et keelajad on saavutamas teatud edumaad. Mis võimaldab suur osa asjadest järjest ära keelata. Võiks ometi tegeleda probleemide põhjustega. Uurida, miks on asjad nii nagu nad on. Sest muidu võib keelamisega juhtuda säärane värk, et koos pesuveega visatakse imik solgiauku, kui piltlikult väljenduda.

Kärss kärnas, maa külmand

Lisaks eelnevale sissekandele Eesti ja ELi kohta majanduse vallas, tahaks lisada niipalju, et needsamad tegelased, kes laulsid Eesti liitumisele ELiga hosiannat (kuigi needsamad riskid, mis nüüdseks on realiseerunud, olid siis kõik teada- palgakasv, inflatsioon, tööjõu puudus!!!), räägivad nüüd tumedates toonides tulevikust. Siis polnud vaja selle ELiga nii ruttu liituda!

MA EI SAA ARU, MIKS ON VAJA INIMEST KOGU AEG HIRMUTADA?! ALGUL SELLEGA, ET OI-MIS-KÕIK-SAAB, KUI EESTI EL-IGA EI LIITU. JA NÜÜD SELLEST LIITUMISEST TINGITUD TAGAJÄRGEDEGA.

MIS TOIMUB, HÄRRASED?

Ekspress teeb poolikut tööd

Ajaleht Eesti Ekspress, mille ajakirjankud armastavad viimasel ajal arhiivides tuhnida, on tulnud välja uudisega Andrus Ansipi suurest "saladusest".

Aga minu jaoks pole selles loos midagi uut. See on ammu teada, et Ansip oli kommar. Ja et ta on Kadastiku sõber. Ja et Kadastik kirjutas nõuka ajal paskville teisitimõtlejate kohta. Aga selle seose Ansipi ja 1988. aasta "mässu" vahel oleks võinud välja uurida, mitte jätta otsi õhku rippuma. Kõik tegelased, näiteks Robert Närska on veel elus.

Ekspress võiks oma asjad lõpuni uurida.

Eestit ei saa ülejäänud EList lahus vaadata

Analüütikud ja "asjatundjad", ka Eesti Pangast (viimastest, tõsi, ma saan mingil määral aru) vaatlevad Eesti majandust kui mingit eraldiseisvat saarekest. Tuuakse mingeid keerukaid skeeme ja argumente. Räägitakse mingist kummalisest inflatsioonist. Ent ometi on Eesti majandusruum juba 3,5 aastat osake Euroopa Liidust. Umbes nagu Eesti mõistes Elva linn. Iga kuradima soomlane võib oma kaubiku Tallinnas toidukraami täis laadida ja sellega minema vurada. Kaupmees näeb, et tarbimine kasvab, ja tõstab hinda. Nii nagu tõstab Elva kaupmees hinda, kui seal hakatakse Tallinnast kaubikute viisi kaupa viima. Näiteks. Siis käivad soomlased ja paljud teised ELi kodanikud Tallinnas ja Pärnus juuksuris, ostavad omale kortereid, elavad nagu mehed muiste. Ja vot ma ei tea, kuidas kogu seda värki statistikas kajastatakse. Hinnatõus kajastub, see on selge. Aga kas ka see, et kaubikusse laaditud kaup ei läinud eestlaste toidulauale, vaid viidi Soome, selles ma enam kindel pole. Mis kahtlemata loob anomaaliaid. Näiteks ostsin suvel ise Lätist autotäite viisi kaupa. Kuna mõned asjad on seal odavamad, mõned paremad, mõned vähe teistmoodi. Minu ost kajastus ilmselt tarkpeade "statistikas" selliselt, et mõni kogukas lätlane vitsutas selle kraami kõik sisse. Peale Schengeniga liitumist nüüd sügisel ei kontrolli kaubikuid, mis Tallinnast Helsingisse vuravad, enam keegi. Praegugi vaadatakse vaid isikutunnistust ja auto dokumente. Ja selliseid kaubikuid on laevad täis. Kui ei usu, minge sadamasse vaatama!

Ja mina küsin, kas see on katastroof, kui Elvas tõusevad ühel aastal hinnad 8%, palgakasv on 15% ja kohalik majandusruum kasvab 10%. Kui Tallinnas on need näitajad olnud juba aastaid mitmekordsete numbritega. Kas siis Elva ei tohigi järele tõmmata. Ja kui ei tohi, siis miks? Ja kus on öeldud, et ei, sõbrad elvalased, kui teil nüüd hinnad nõnda kerkivad, palgad tõusevad, siis olete varsti jännis! No mida juttu!

Enne kui suu lahti teha, ja see kehtib eelkõige autoriteetsust taotlevate isikute kohta ministeeriumides, Eesti Pangas ja konjunktuuriinstituudis, võiks kõigepealt natuke mõelda.

Möödus suvi, XI peatükk

Pildil seltskond jõe ääres, foto 1930ndate lõpust. Pildil keskel olev poiss on Georg (romaanis Jüri).
--------
Rebaste, väike alevik asetses Eesti ühes looduslikult kauneimas kohas. Kõrged järsud mäed ja kaunid orud väikeste järvedega ümbritsesid teda igast küljest. Veidi eemal teistest majadest, kõrgemal kohal seisis helevalge kirik, mille juurde viis pärnade allee. Kohe maantee kõrval, vanade põliste puude oli surnuaed, mis oli ümbritsetud kivimüüri ja suure raudse väravaga.
Kui noormehed jõudsid alevikku, hakkas päike juba loojuma. Sammunud mööda surnuaiast ning mõningatest majadest, kust meie reisumehi uudishimulikult silmitseti, saabusid nad kohale, kust järsk tee viis mäest alla. Sealt avanes vaade tasandikule, kus laiusid lokkavad viljaväljad ja rohetavad heinamaad. Veidi eemal mäejalast asus üksik talu paari hoonega. Ats seisatus.
“Loigu,” lausus ta lühidalt.
“Leida kodu?”
“Jaa.”
“Lähme,” sõnas Jüri, hakates astuma mööda liivast järsakut alla.
“Pea!” hüüatas Ats. “Tead, mida ma mõtlen. Hiilime märkamatult ligemale ja vaatame, mida seal tehakse.”
“Sa loodad nähtavasti uut toitu oma armukadedusele. Aga minule on see lõpeks ükskõik,” sõnas Jüri muiates ning pöördus teelt kõrvale.
Poisid laskusid mööda metsaga kaetud mäekülge põllule ja kadusid rukkisse. Mööda rukist kummargil edasi liikudes jõudsid nad kohale, kust võis vabalt jälgida, mis toimus õuel ja kuulda isegi valjemat kõnelust.
Lamades rukkis, tallates seejuures hoolimatult kallist jumalavilja, jäid nad vaatama.

Avar, kollaseks värvitud ja punase plekk-katusega elumaja asetses küljeti vastu maanteed. Üle õue seisis väike loomalaut ja mingisugune varjualune. Eemal tiigi kaldal kükitas tahmast mustaks suitsenud pisike saun. Teiselpool talu näis aga olevat kaunis suur viljapuuaed, mis oli ümbritsetud lattaiaga.
Ei mingit liikumist kusagil. Ainult elumaja kahest punasest korstnast tõusev suits andis tunnistust sellest, et talus toimus elu.
“Huvitav, milleks nii suur elumaja sellise väikese talu kohta?” küsis Jüri.
“Leida isa polnudki õige põllumees, vaid rätsep. Talutöö oli talle vaid kõrvalharrastuseks. Nüüd aga on isa surnud ja Leida ema peab talu koos oma vanatüdrukust õega.”
“Siis on siia ju hädasti peremeest tarvis. Ma ei saa sellest üldse aru, miks te Leidaga koolis käite. Abielluge ja hakake tööle!” naeris Jüri.
“Leidast ei saa töötegijat. Ta on ju liiga ära hellitatud.”
“Aga koolilõpetajat veel vähem. Ega ta muidu teist korda teaduskonda vahetaks.”
“Sul on õigus. Ta peaaegu üldse ei õpi,” sõnas Ats vaikselt.
“Vaid otsib meest!” irvitas Jüri.
“Sinutaolist, kes teeks tööd, kuna tema võiks mängida prouat.”
“Tasa! Paul tuleb,” sosistas Ats.
Lauda nurga tagant ilmus nähtavale tüsedavõitu, umbes kolmekümneaastane mees. Ta oli särgiväel, käised üles keeratud, säärsaabastes ja tal oli peas vana kaabulodu. Seljas kandis ta vikatit.

“Ja sina rääkisid, et pole peremeest. Vanapoiss on tööle pandud! Päevatööga näib ta igatahes hakkama saavat. Huvitav, kuidas ta öötööga toime tuleb! Kolm naishinge ju peres,” seletas Jüri, pidades kinni naeru.
Paul, riputanud vikati katuseräästasse, kergitas pükse ja sisenes elumajja.
“Tead, lollust sai tehtud, et siia tulime. Sõidame tagasi linna,” rääkis Ats, ise kusagile kõrvale vaadates.
“Ära ole narr. Nüüd, kus sa mind siia oled vedanud, tahad lõbust ilma jätta. Tahan end Leida leeripäeval korralikult täis juua ja priskeid maaplikasid tantsitada. Tead, mis. Ronime sinna varjualusesse heintesse magama ja hommikul ilmume välja nagu õiged mehed kunagi, kes saabusid jaamast öise rongiga.”
Vähese kõhkluse järel Ats nõustus ning poisid hiilisid lauda tagant varjualuse ukse juurde ja lipsasid sealt sisse. Ruum oli pime ja heintega täidetud. Käsikaudu kobades ronisid sõbrad ülesse. Vaevalt olid nad endale sobiva koha leidnud ja pikali heitnud, kui üle õue kostsid rasked sammud, mis peatusid küüni ukse ees.
“Tss,” sosistas Jüri.
Uks avanes ja lävele ilmus Paul…

Mina, Inno Tähismaa olen küll altkäemaksu andnud!

Rõõm kuulda, et Andres Sarri pole altkäemaksu andnud.

Isegi minusugune luuser on seda teinud. Andsin ühe korra politseinikule kiiruseületamise eest, aga ta rõip ei võtnud vastu. Tegi lihtsalt hoiatuse, oli selline naljakas mees. Ma hiljem arvasin, et see oli lihtsalt unenägu.

Teine kord oli asi usutavam. Politsei pidas kiiruseületamise eest kinni ja tahtis kohe load ära võtta. Andsin 500 ja pääsesin tulema.

Mõlemad juhtumid ca 10 aastat tagasi.

Laiem pilt majandusest, mille põhjal otsustada, kui "ull" on Eesti olukord

allikaks economist.com.

Riik; kasv(%); inflatsioon (%); jooksevkonto (% SKPst), eelarve (% SKPst); tööpuudus, ümardatud täiskohani:

Tšehhi; 6; 3; -4; -4; 6
Ungari; 1; 6; -5; -6; 7
Poola; 7; 2; -3; -2; 12
Venemaa; 8; 10; 7; 3; 6
Eesti; 8; 7; -15; 3; 5
Läti; 11; 11; -22; 0; 6
Leedu; 8; 7; -13; -1; 3
Slovakkia; 9; 3; -5; -3; 8
Sloveenia; 6; 4; -3; -1; 8

Eesti kasv on täitsa keskmine, inflatsioon samuti, jooksevkonto defitsiit suurem, ent ainsana eelarve ülejäägis, kui Venemaa kõrvale jätta. Tööpuudus kah väga madal. Kui on kriis, siis puudutab see nende näitajate põhjal kogu Ida-Euroopat, ja siis paratamatult kogu Euroopa Liitu. No ma ei tea. Majanduslehed kirjutavad sellest, et EL on just kriisist jagu saamas. Saksa majandus on pööranud pärast aastatepikkust stagnatsiooni kasvule. Trend on kasvav. Eesti on nii pisike riik, et tsükkel korrigeerub ELi omaga.

Nüüd peab olema tarkust ELi toetus investeerida sinna, kus ta pikemas perspektiivis kõige enam tagasi toob: uued tehnoloogiad, haridus, teadus, infrastruktuur.

Tuld, sõbrad!

Veel kalev.ee-st, ja teistest ka

Tänane kalev.ee esikülg.

Ma saan aru, et kalev.ee tegijad on nii kõvad mehed, et õpetamist ei vaja. Aga arusaamatuks jääb, miks nad teadlikult teevad ajast ja arust asja. Nagu oleks mingi puudega tegelased seal.

Näiteks Põhjamaade ühe juhtiva uudisteveebi, Norra vg.no näeb välja selline:

No ei anna võrreldagi, nagu siga ja kägu.

Siis näiteks üks juhtivaid maailma uudiste saite, New York Timesi oma on selline:

Milline inforikkus, samas ei häiri silma. Fookus ilusti olemas ja puha. Kui ainult väljanägemist arvestada.

Sisust ei maksa rääkidagi, sest kalev.ee-l puudub ka sisu. PR-teadete ümbertrükkimine pole ajakirjandus, sõbrad kusiganes Plaza katusekorruselt!

Isegi Delfi, millest väidetakse end üle olevat, näeb parem välja:

Ja kahtlemata sisukam.

Postimees.ee on vähemalt meie blogihääletuse põhjal lahedaim sait:


Mulle on südamelähedane ka Äripäeva veeb:

seda eelkõige sisu poolest.

Siin veel mõned populaarsemad rahvusvahelised ja Eestile lähemad uudistesaidid:

cnn.com


cbs.com


hs.fi


yle.fi/uutiset


diena.lv

Nn muulastest Eestis

Üleeilses Päevalehes kirjutab sotsiaalteadlane Aili Aarelaid sellest, et nn muulasi Eestis võib jaga kolmeks: Vene kodanikud, Eesti kodanikud ja kodakondsuseta nn hallipassimehed.

Et ühed on nn head, teised keskmised ja kolmandad pahad. Või umbes nii.

See on suhteliselt hea jaotus, sest enamik avalikkuse ees sõna võtjaid lahterdab ühiskonna kaheks: muulased ja eestlased. Stiilis, et pahad ja head. Ning sama kehtib küsitluste kohta, milles siis eristatakse eesti- ja venekeelset elanikkonda. Ja see on ka kõik.

Ma ei tea, võibolla on see õige, see kirvemeetod. Et jagada julmalt kaheks. Mina seda siiski ei teeks. Sest ma tean, et see on vale. Sellisest polariseerimisest pole kellelegi mingit abi. Nagu sellest esimese ja teise eesti jutust.

Nõukogude sõjaväes puutusin kokku ühe noormehega, kes oli pärit Narvast. Algul arvasin, et ta on venelane (see on siis Venemaa venelane), sest ta suhtles palju teiste venelastega. Ja venelased teda ei puutunud. Venelastest ohvitseridega sai hästi läbi. Ent lõpuks vihjas keegi "päris" venelane, et näe, see seal on ka "estonets". Ma siis mõtlesin, et tohoh, mida värki! Läksin küsima, ja oligi! Narva venelane. Noh, või mis Narva venelane, seal ainult venelased elavadki. Tuli välja, et väga asjalik sell. Saime sõpradeks, kui nii võib öelda, vähemalt mingil määral. Ja siis rääkisime temaga asjadest Eestis, täiesti avameelselt.

See sell, ütleme, et ta nimi oli Anatoli, ütles, et tema pere tuli Eestisse elama seepärast, et tahtis maitsta läänelikku elu. Vanemad olid tal mingid teadlased, töötasid mingites sõjatehastes, millest Narva tol ajal kubises. Tulid Eestisse, kuna Eesti oli ka nõuka ajal veidi läänelikum. Isegi Narva. Ja mingil hetkel tahtsid ta vanemad NSV Liidust lihtsalt jalga lasta. Ta ütles seda otse välja, ilma keerutamata. Ja ta rääkis, et selliseid on Eestis palju. Selliseid venelasi.

Siis rääkisime ka teistest, nn saastast, nagu ta seda nimetas. Musor. Need on siis inimesed, keda saadeti Venemaalt vagunite kaupa Eestisse tehastesse mustatöölisteks. Palju tuli neid kohe pärast sõda. Aga ka hiljem. Nende saabunute hulgas oli igasugu tegelasi, joodikuid, pätte, kurjategijaid, paadunud kommuniste. Nad pidid olema lojaalsed kodumaale, poliitiliselt "ohutud". Millest võis ka eestlastel jääda mulje, et kõik venelased ongi sellised. Ütleme siis, et värdjad. Ilma keerutamata.

Mina lisan siia omalt poolt veel venelased, kes on Eestis elanud pikalt. Need nn peipsiääre-venelased. Kelle vanemad elasid Eestis juba esimese vabariigi ajal.

Ja siis Vene sõjaväelased, keda oli Eesti kohta kohal samuti märkimisväärselt.

Ja nüüd vaatleme, mis neist tegelastest on saanud. Kõigepealt need läänelikku elu maitsma tulnud on suuremalt jaolt juba kas plehku pannud, või siis töötavad teadlastena ülikoolides, õpetajatena koolides, juhtidena ettevõtetes. Kahtlemata on seal peale venelaste muid rahvusi, aga ütleme, et nad on venelased. Ja ma olen kindel, et nende hulgas on nii Eesti kodanikke, Vene kodanikke kui kodakondsuseta isikuid, kes pole suutnud otsustada.

Ja siis see nn saast, prügi. Suur osa neist kaotas NSV Liidu lagunedes töö. Osa pages tagasi Venemaale, enamus jäi Eestisse nö vegeteerima. Registreerisid end töötuteks ja teevad juhuslikke töö-otsi. Elavad nagu jumal juhatab. Vahel varastavad. Satuvad vangimajja. Selle nn prügi hulgas on kindlasti Eesti kodanikke, Vene kodanikke kui ka nn hallipassimehi.

Peipsiääre venelased on ilmselt kõik saanud Eesti kodakondsuse. Kuigi eesti keelt ei pruugi nad rääkida ja vaatavad telekast endiselt Vremjat. Nii nagu vanasti.

Ja siis sõjaväelased, kelle pered jäid osalt Eestisse. Ilmselt on ka seal neid, kes saanud Eesti kodakondsuse, neid kes võtnud Vene oma ja neid, kes pole suutnud otsustada.

Kokkuvõttes joonistub välja terve rida mudeleid. Mida on seni löödud ühe mütsiga.

Suitsetamisest veel, ja suhetest ka

Olen kirjutanud suitsetamisest ja selle põhjustest veidi juba varem, aga paha ei oleks üle korrata: suitsetamise põhjus pole sõltuvus.

Või õigemini on sõltuvus, aga mitte sõltuvus sigaretist. Vaid sõltuvus antidepressandist, milleks on suits. See mõjub rahustavalt mitmel moel: rahustav on juba imemine, siis võimalus irduda suitsu "seltsi", teha pause, ja siis tubakasuitsu uimastav toime.

Aus vastus on, et suitsetamise põhjus on pinge, stress.

Ja ma pole üldse kindel, et tubakasuits on see, mis vähki ja südamehaigusi põhjustab. Millest üldse selline arvamus? Mina väidan, et need inimesed, kes suitsetavad, on keskmisest tundlikumad, vastuvõtlikumad stressile, või on nende elu keskmisest pingelisem, mistõttu on neil juba loomulik soodumus kõiksugu haigusteks, kaasa arvatud vähk ja südamehaigused. Suitsetamine on samasugune kaasnähe pingete ja stressi puhul nagu haigused. Nad esinevad koos, ja sellest on tehtud järeldus, et üks tekitab teist. Mis on minu arvates vale.

Ma ei suuda muu kui rahustava toimega seletada põhjust, miks mul Irjaga kohtudes kadus igasugune suitsetamise isu. Sisuliselt päevapealt. Nii et ma ei saanud aru, miks ma varem üldse olin suitsu teinud. Tõsi, ma polenud ahelsuitsetaja, aga ma olen seda tüüpi, et suutsin suruda oma suitsetamise soovi ka kõvasti maha. Kui ma seda poleks teinud, oleksin olnud selline "kolm pakki päevas" vend.

Minu jaoks mõjus suits nagu antidepressant: mõjus rahustavalt, vähenes pinge, kaasa arvatud seksuaalne. Ma tahtsin vähem seksida, näiteks. Näiteks olukorras, kus tahtsin end ise rahuldada (sest vajadus selleks oli suur) ja panin samal ajal suitsu ette ning tõmbasin mõned mahvid, vajus riist kohemaid longu. Mis oli minu jaoks positiivne. Sest ma väsisin end ise rahuldamast, see mõjus kuidagi nadilt, see pihku peksmine. Mis on veel huvitav, et suitsetamine iseenesest oli minu jaoks väga erutav, erutus tekkis siis, kui suitsu läitsin. Ja kui suits hakkas mõjuma, kadus erutus. Või, ütleme siis, jäi märksa väiksemaks. Mis oli teiselt poolt hea, sest suitsetades olin voodis naise jaoks "võimekam", pidasin kauem vastu. Aga ma polnud ise eriti õnnelik sellise võimekuse üle, sest see oli naer läbi pisarate, kui piltlikult väljenduda.

Küsida võib, kust tuleb siis see salapärane pinge, mille leevendamiseks inimene suitsetab, joob alkoholi, tarvitab mõnuaineid, rahusteid, teeb hullumeelselt sporti, sooritab enesetappe. Minu teooria on, et inimesi on maamunal liiga palju, mistõttu käivituvad teatud tüüpi enesehävituslikud instinktid. Tekib pinge, mis lõppkokkuvõttes tapab. Ok, kaasaja meditsiin on õppinud sellele pingele vastu seisma, aga see ei tee pinget olematuks.

Elu maamunal ei saa kiviaega tagasi pöörata. Samuti pole ilus lasta inimkonnal kuristikku söösta, kõigi oma pingetega lõputult vaevelda. Lahendus oleks ehk kohanemine uue olukorraga. Ja pinge vähendamiseks on moodus, mida soovitan, proovida kooselu sobiva inimesega. Praegu enamasti astutakse koosellu sellega, kes on (enamasti teiste jaoks) kõige rikkam, ilusam, muul moel karja hulgas atraktiivsem. Või siis kellegi juhuslikuga, stiilis, et muidu tuleb elada üksi. Mina soovitan rohkem tunda ja usaldada iseennast. Mitte joosta karjaga kaasa. Ja elada koos just selle inimesega, kellega tuntakse, et on koos kõige parem.

Eraldumine, üksiolek pole kah lahendus, eriti pikemas perspektiivis, sest inimene on väga seksuaalne olend ja vajab elus paarilist. Kellega seksida. Erinevalt paljudest loomadest tunneb inimene seksimisest mõnu, sestap ei saa palju seksivaid inimesi võrrelda loomadega. Võib isegi väita, et seksimine, sellest mõnu tundmine on inimlik. Paljud inimese sarnased loomad seksivad vaid mõned korrad aastas, siis kui on jooksuaeg. Inimene on selline loom, piltlikult öeldes, kellel on jooksuaeg kogu aeg. Ja kindlasti võin öelda, et seksimine aitab maandada pingeid.

Pinged, mis ühelt poolt tulevad minu nägemuses ülerahvastatusest, suurenevad teiselt poolt seoses asjaoluga, et inimene muutub üha varem seksuaalselt küpseks, ent seksima on lubatud hakata üha hiljem. Sinna vahele jääb oluline periood inimese kujunemises, kus noored hulbivad elumere lainetel täiesti abitult. Mõned on nö uppujad, elule alla jääjad, kes saavad juba varakult suguhaiguse või lapse ja need tehakse maatasa. Teised ujuvad välja, kes suudavad end paremini valitseda. Nemad on elus toimetulijad, võitjad, neil on eeldusi saada presidendiks, näiteks.

Arutasime just Irjaga eile õhtul, kui olime vannis (olime just Soome Nelose pealt vaadanud dokfilmi pedofiilidest, kes lasevad end kastreerida ja mürgitada nii, et muutuvad aseksuaalseteks olenditeks), et see on vale, et seksuaalselt küpsetel nn lastel ei lubata seksida. Ehk siis tüdrukutel vanuses 11-13 aastat ja poistel kah kuskil samal ajal. Ometi on nad juba seksuaalselt küpsed olendid! Ja mis eristab neid õigupoolest 10 aastat vanematest inimestest, seksuaalses mõttes? Ja kui nad teevad seda kõiki ettevaatusabinõusid kasutades, mis sest halba on? Samas bioloogilises vanuses loomad annavad juba takka nii mis jaksavad. Saavad isegi hulgakaupa järglasi ja keegi ei virise. Aga inimene peab end veel kümmekond aastat piinama, voodis vähkrema, ja ma ei tea mida tegema, et pingeid maandada. Lisandub stress hullumeelsest faktide kiirkorras päheõppimisest (millest enamikku elus kunagi vaja ei lähe ja mis seetõttu ununevad), mida nimetatakse kooliks. Samas on noor inimene oma pingetega täiesti üksi. Teda ei aita mitte keegi. Ta justkui õpib ise ujuma. JA MINA VÄIDAN, ET JUST SEL AJAL PANNAKSE ALUS NENDELE NN HALBADELE HARJUMUSTELE NAGU JOOMINE, SUITSETAMINE, NARKOOTIKUMIDE TARVITAMINE, SEKSUAALSED PERVERSSUSED. Ehk selle nn halva juured on seal, kus noor inimene piltlikult öeldes vette visatakse, kõigi nähes ja heakskiidul. Mõned õpivad ujuma, teised mitte. Mõned ujuvad välja, teised mitte. Ja kust võetakse õigus materdada hiljem neid, kes kohe uppusid või välja ei ujunud? Ma tahaks seda teada.

Kalev.ee- Savisaare laiendatud valimiskampaania?

Kalev.ee sait, kõik puha pressiteated, peamiselt Tallinna linnavalitsuse omad.

Kalev.ee on leidnud huvitava tee. Need PR-sõnumid, mis tavameedias otse prügikasti lendavad või siis eraldi PR-uudiste rubriigis avaldatakse, troonivad kalev.ee lehel aukohal. Tõesti perversne. Ja vaevalt, et PR-firmad või omavalitsused nende avaldamise eest midagi peale maksavad.

Olin siin enne optimistlik kohalike uudiste alal, aga kui tegemist ongi ainult PR-teadetega, nagu nüüd näib, siis on tegemist täieliku ajuvabadusega. See pole mingi ajakirjandus. Tegemist on PR-agentuuriga. Mis siis PR, peamiselt Raepressi "uudistele" vähe vunki juurde annab. Mis see siis on? Mingi laiendatud Savisaare valimiskampaania? Uus omalaadne "kohuke"?

Vaatasin ka, et linna peal on prügikastid kalev.ee reklaame täis kleebitud. Milleks raha põletada, aru ma ei saa? Kruudal pidi teist ju veel puudu ka olema, nagu finantsinspektsioon kurtis. Parem anda see raha kodutute loomade varjupaikade heaks. Loomakesed on tihedalt puurides koos ja surevad piinarikkalt.

Ja kampaania-agentuuri käigushoidmiseks pole vaja mingeid proffe tööle võttagi. Aitab ühest kirjaoskajast, kelleks on Hankewitz ja veel mõnest, näiteks tõlk, kes kõik vene keelde paneb. Kui asja taga on Keskerakond, siis pole võimatu, et projekti finantseeritakse Kremlist. Kõlab paranoiliselt, aga viimasel ajal on märgata kagebiitide huvi elavnemist Eesti suhtes: artikkel Markus Larssonist, info Pihli kohta. Kindla peale on ühte koma teist veel. Midagi sellist "tasakaalustatut" ja "positiivset". Kruuda on juba kehtestanud ajakirjas Just nimekirja, kellest ei tohi kriitiliselt kirjutada.

Läbi Kruuda ja Savisaare on märgata omalaadset Kremli ideoloogia imbumist Eestisse. Kas see on ettevalmistus millekski suuremaks? Eks seda näita aeg.

Toomas Annus ei peaks tagasi astuma!

Ühinen selle üleskutsega. Sest on ju Eestis kombeks, et poliitikas ja äris lahkuvad inimesed jalad ees, nagu väiksed Brežnevid. Nii hoida! Ja juba 15 aasta pärast oleme eneselegi märkamatult mitte ainult ELi, vaid kogu maailma 5 jõukama riigi hulgas. Kinni püüda ja edestada, või kuidas see loosung oli?! Mis veel puudu aasta 1975. aasta miljööst, on loosungid. Neid võiks rohkem riputada majade fassaadidele ja tänavatele.

Ja Reiljanit ei maksa ka kiusata. Mees võib otsad anda, või pannakse ta vangi, ja mis siis Eestist saab?! Oi-oi-oi.

Veel õnnest, õnnelik olemisest

Väga paljud on huvi tundnud, miks me Irjaga ei istu oma kodus ja oma õnne ei naudi, vaid muudkui justkui blogime ja kirjutame teistest halba.

Arutasime seda teemat täna Irjaga ja nagu Irja ütles, väga meeldiv oleks mõnusalt oma koopas elada, kahekesi koos ja õnnelikuna, kui poleks kõrval kurja maailma, kus on küllalt õelaid ja kadedaid, kes on valmis kaks kaitsetut inimest nuiaga maha lööma, kui piltlikult väljenduda. Kahjuks või õnneks on see nii, juba aastatuhandeid, et inimese suurim vaenlane on teine inimene. Ja see, et üksteisega on hea koos olla, ei tähenda, et peaks laskma end maha lüüa. Ok, nuiaga ei tohi enam maha lüüa, seadus ei luba, aga psühhoterror, ehk maakeeli kottimine, hinge sittumine, käib ühiskonnas kõigil tasanditel täie hooga ja seda ei piira miski. Või kui, siis ainult surm.

Ja kas ei tee eestlased venelastele niisamuti halba, kui muudkui süüdistavad neid igasugu küüditamistes, okupatsioonides, kommunismis ja muudes kurjades asjades?! Miks ei võiks eestlased, kes on oma rahuliku elu leidnud ELis, lõpuks venelasi rahule jätta. Ja kui venelane ikka tahab, siis võib ta tänavale märatsema ja räuskama tulla, sest mõelge, venelastelt on Eestis võim ära võetud. Väike "nagin" on seetõttu õigustatud. Bla-blaa-blaaa.

Ma tegelikult olin pärast Irjaga kokkusaamist siiralt õnnelik. Mõtlesin, naiivselt, et ka maailm on mu ümber muutunud paremaks. Kuni sain "tohlaka" oma endiselt naiselt (kellest ma poleks seda oodanud, aga see selleks), kes kõiki kokkuleppeid eiras ja mind väga kehva seisu ajas. See oli tükk aega enne minu esimesi katsetusi blogimaailmas. Ja pärast blogimist, asjade valgustamist, on kottimine kui nõiaväel lakanud. Või noh, üks tapmisähvardus tuli, aga kui andsin asja politseisse ja algatati kriminaalasi, pole enam keegi julgenud ähvardada. Sama juhtus meediaga, mis pärast kohtuasjade algatamist jättis mu rahule, kui noaga lõigatult. Nii et olin päris üllatunud. Enne seda mässasin tükk aega Pressinõukoguga, kus minu avaldust lihtsalt ei menetletud.

Oleme Irjaga arvamusel, et avalikustamine on parim relv õelusest ja kurjusest kubisevas maailmas. Tegin algul suure vea, et olin vait. Sellega muutusin täiesti kaitsetuks. Oma õnne tuleb valvata, selles olen üha enam veendunud. See, kui oled ise oma õnne leidnud, ei tähenda, et seda on teinud teised. Vastupidi, õnnejoovastuses võid muutuda hooletuks enda kaitse suhtes.

Ja nagu olen kirjutanud, pühendan kõik oma kirjutised iseendale, eas, kui olin 16-17-aastane. Ning hakkasin huvituma elust süvitsi. Selliseid tekste, mida olen nüüd kirjutanud, kahjuks minu noorusajal polnud kuskil ilmunud. Ja polnud tegelikult senini kuskil ilmunud. Ma oleks olnud väga õnnelik, andnuks ära kogu oma varanatukese, kui piltlikult väljenduda, kui oleksin saanud lugeda selliseid tekste, nagu olen nüüd kirjutanud.

Luige kommil võiks olla hea minek

Kuigi Äripäeva juht Igor Rõtov ütles tänases lehes Kalev Meedia ponnistuste kohta: "Kujutame ette, et Hans H. Luik otsustab alustada kommituru vallutamist ja segab kodus oma pliidi ääres kakaost ja suhkrust uue kommi. Kuigi see võib olla päris maitsev, on sellest turul läbilöömiseks üsna vähe. Analoogiline tundub ka Kruuda praegune askeldamine meediaturul", arvan ma, et see Luige komm oleks päris minev kaup.

Mina ostaksin küll seda kommi, mille Luik on kodus pliidi ääres kakaost ja suhkrust kokku seganud! Loodan, et armastusega. Ja olen nõus selle eest maksma ka head hinda! Sest häid, ma mõtlen kvaliteetseid asju jääb turul üha vähemaks. Seda igas vallas. Korralikku kaupa otsi tikutulega taga. Pakutakse igasugust saasta, mis on odav ja ebakvaliteeetne. Järjest enam tuleb toodetes pettuda. Umbes nagu vanal nõuka ajal. Eriti puudutab see toiduainetööstust, aga ka ajakirjandust.

Ja kui Rõtov ütleb, et Kruuda tegevus tuletab talle nostalgiliselt meelde esimesi Online katsetusi Äripäevas, siis oma olemuselt on Eesti saidid sinnasamma, Delfi, Mega ja ÄP Online algusaega jäänudki. Mingeid olulisi arendusi pole toimunud, mõnel saidil on võibolla pilte rohkem. Lihtsalt reklaami on hakatud rohkem panema, mistõttu on hakanud internetimeedia rohkem raha saama, on muutunud tasuvaks. Aga suuremalt jaolt tammuvad kõik Eesti meediaveebid sealsamas, kus oldi 5 aastat tagasi. See annabki võimaluse uutele tulijatele. Kas just Kruudale, aga kellelegi kindlasti.

Kruuda eelis on turul see, et ta saab areneda vabalt. Tal pole ühtegi paberväljaannet, mida tuleb kaasa vedada ja mida ei tohi kahjustada. Eesti veebide aeglane areng on minu hinnagul tingitud just asjaolust, et hea veeb kisub paberlehe loetavust alla. Ja paberlehest, õigemini sinna pandud reklaamist, tuleb meediakanalite oluline papp.

Möödus suvi, X peatükk

Pildil Georgi (Jüri) isa maja Tartus Võru tänavas 1930ndatel aastatel, vasakul all plekksepatöökoda, keskel väikse akna taga kellassepatöökoda, kus oli ametis Otto (Atsi) võõrasisa. Paremal all oli juuksuritöökoda.
---------
“Saa nüüd aru, armas laps. Ma ei saa ju kuidagi kauemaks jääda. Mida ütleksid siis mu vanemad!” Ja Jüri ruttas järele Atsile, kes oli end pärast hetkelist tukastamist asemelt püsti ajanud, maanteele sammunud ja seal ootavalt kraavipervele istunud.
Tütarlaps vaatas eemalduvale noormehele järele ja toetus ohates vastu väravaposti.
Nad olid tutvunud Jüriga rongis. Juhuslik tutvus oli arenenud lähedaseks sõpruseks ja tütarlaps kinkis noormehele oma süütu keha ja südame. Kuid viimasel ajal oli Jüri jäänud ikka külmemaks ta vastu ja heasüdamlik neiu kannatas. Ta kannatas vaikselt ning etteheiteta, kuid ta õrn hing oli läbi elamas esimest noorusea pettumust.
“Ma usun, et sa ei käitu Aino suhtes sugugi õieti,” sõnas Ats mõtlikult, kui noormehed sammusid mööda pikka maanteed edasi.
“Jah, ma saan sellest ise ka aru. Kuid ma ei saa sinna midagi parata.”
“Miks? Ta on ju nii armas tüdruk. Nii noor ja süütu.”
“Jah, muidugi. Mul on tast isegi kahju, aga see on ka kõik. Ma tahaks leida midagi uuemat, huvitavamat, mis suudaks mind köita. Ma ei tea isegi, missugune ta peaks olema. Vahel kahtlen, kas ma üldse suudan kedagi tõsiselt armastada.”

Nad sammusid vaikides mööda maanteed üles mäkke. Jõudnud tippu, avanes neile sealt suurepärane vaatepilt. All tasandikul laiusid smaragdrohelised heinamaad. Maanteest vähe eemal asetses väike kõrkjaissekasvanud järv, mille lainetaval pinnal sätendas keskpäevane päike. Tundus, nagu väikesed tulukesed oleksid hüpelnud kiiresti lainteharjal ja ajanud üksteist mängeldes taga. Maanteepoolse serva liivasel kaldal vedeles vana katkise põhjaga lootsik, põrnitsedes mornilt, kuid siiski üleolevalt enda ette. Ka mina olen noor olnud, näis ta rääkivat, nüüd ei suuda aga miski mind mu majesteetlikus rahus kõigutada.
Vaikides, nagu nad oleks selles juba varem kokku leppinud, ruttasid mõlemad noormehed järve liivasele kaldale, tõmbasid riided seljast ning kadusid järgmisel hetkel järve sinetavasse vette. Mõlemad ujusid hästi, ent Ats valdas seda kunsti täiuslikumalt. Pikkade laiade käetõmmetega libistas ta end üle veepinna, jättes järele kiirelt liikuvatest jalgadest tekitatud vahutava raja. Nüüd sukeldus ta vee alla, jäädes sinna nõnda kauaks, et Jüri juba rahutuks muutus, kuid siis kerkis puristades uuesti nähtavale mõnikümmend meetrit eemal kohast, kuhu oli kadunud.
Jüri imetles oma sõpra. Nende kindel vankumatu sõprus oli kestnud juba aastaid ning polnud juhtunud, et nad oleks kunagi tülitsenud. Vaidlesid nad aga sageli ja tuliselt, sest olid paljudes asjades eriarvamusel, kuid see ei rikkunud nende suhteid.
Ats oli vallaslaps, oma isast ei teadnud ta midagi. Ainult tema tõmmust näost ja tõrvmustadest juustest võis oletada, et too polnud eestlane. Ta ema oli abiellunud alles siis, kui Atsil täitus kaheksa eluaastat.
Võõrasisa, ametilt kellassepp, oli parandamatu joodik ja püsis veepinnal vaid tänu oma naisele, kes oli tahtekindel ning tugeva iseloomuga naisterahvas. Pärast ema abiellumist saadeti väike Ats oma vanaisa juurde, kus tal tuli juba noores eas teha tutvust raske talutööga.
Vanaisa oli endine mõisa koerapoiss ja salakütt. Kord lasknud ta metsas maha kitse ja peitnud sambla alla, kuid kuritöökohale sattus metsavaht. Salakütt põgenes, aga metsavaht tulistas oma jahipüssist talle järele. Haavlilaeng jalas, jõudis vana Ott lõpuks koju. Naine katsus küll teda igasuguste arsti- ja metsarohtudega tohterdada, kuid midagi ei aidanud. Jalg hakkas mädanema ning tuli põlvest saadik maha lõigata.
Nüüd oli vana Ott pops külaserval ja toitis end puutööga, kuid salakütiveri ei andnud siingi rahu. Sageli komberdas ta karkudel metsa ja tõi sealt kaasa tedrekuke või haavikuemanda.

See väike hurtsik, milles Atsil tuli veeta kooliiga, asetses kividega ülekülvatud põllulapil. Uksest sisse astudes sattusid kohe madalasse ja poolpimedasse eluruumi, mis täitis ühtlasi ka köögi ning magamistoa aset.
Siin, kus kohmitses vana Ott oma höövlipingi juures ning vanaema perele ja seapõrsale toitu keetis, pidi Atski valmistama ette koolitundideks ja viibima pikkadel igavatel talveõhtutel. Suvel aga saadeti ta mõnda tallu karjapoisiks ja vanemaks saades jõukamate talude põldudele “päevi tegema”.
Lõpetanud nõndamoodi algkooli, tõi ema ta tagasi linna, kus Ats asus võõrasisa juurde õpipoisiks. Ja ta olekski läinud, võib-olla, oma võõrasisa teed, kui poleks olnud sõprust Jüriga, kes oli saadetud linna kooli ja kelle isale kuuluvas majas elas kellassepp oma perega…

Milleks integratsioon?

Viimase poole aasta kõige enam meedias kajastatud teema on ilmselt integratsioon. Ehk siis sellises kodukootud tähenduses nipp, kuidas teha Eestis elavast vene keelt kõnelevast tegelasest eestlast, et neid nö kodustada. Neid tegelasi, ütleme et sovette, kes saadeti 50 okupatsiooniaasta jooksul Eestisse venestuspoliitikat läbi viima. Sest oli ju NSV Liidus eesmärk vabaneda tüütutest väikerahvastest, et tekiks monoliitne nõukogude rahvas. Uus inimene, kui lubate. Uus rass. Kes räägiks vene keelt, seda rahvuste poolt "vabatahtlikult" valitud rahvustevahelise suhtlemise keelt. Ent see plaan läks tuksi, sest ennast täis söönud tšinovnikud ei suutnud enam oma rahvast ära toita ja rahvas hakkas mässama. Ja selle mäsu käigus õnnestus eestlastel ja mitmetel teistel endise NSV Liidu rahvastel iseseisvus välja kuulutada. Ent venestus- (õigem oleks öelda sovetiseerumis-) poliitika (ja ka praeguse Venemaa) käepikendused jäid Eestisse alles. Esialgu hallipassimeestena, viimasel ajal üha enam Eesti, või õigemini Euroopa Liidu kodanikena.

Ent need käepikendused elavad edasi oma vanas kultuuriruumis. Räägivad teadlikult vene keelt, kuigi paljud oskavad juba vanast ajast eesti keelt. Ja kui pasun kutsub, kui piltlikult väljenduda, siis pole raske arvata, millise riigi või režiimi eest nad väljas on. Seda näitas ilmekalt nn aprillimäss, või teiselt poolt vaadatuna revolutsioon, kus üritati, tõsi hädiselt, võim eestlastelt üle lüüa. Ja anda see üle peremeestele, või siis neile, kes peavad end endiselt Eestis peremeesteks, see on siis tegelased Kremlis. Kes hauvad õhtuti plaane, kuidas ETV ekraanil taas Kremli kellad helisema panna. Miks nad peavad end peremeesteks? Sest nad pole vabandanud koleduste eest, mida nende endi või nende isade loodud režiim Eestis korda saatis. Vastupidi, viimasel ajal üritab Kreml toime pandud koledusi õigustada. Või neid maha vaikida.

Ma ei saa aru, millest tulid äkki vajadused pöörata vene keelt kõnelevatele sovettidele rohkem tähelepanu, luua venekeelne telekanal. Käia nendega "rääkimas". Mis see kokkuvõttes annaks? Millega nad sellise "servise" ära on teeninud? Ja miks just venekeelne kanal? Miks mitte ingliskeelne? Eestis elavad võõramaalased, kes veel eesti keelt ei oska, vajavad pigem ingliskeelset telekanalit.

Ma usun, et iga vene keelt kõnelev sovett Eestis teab, mis on hea ja mis on halb. Teab, mida tahavad sovetid ja mida tahavad eestlased. Venekeelne kanal ei muudaks midagi. Või ma ei saa aru, mida muudaks üks telekanal minu teadvuses, kui ma oleks venelane, tähenduses tõsiuskne sovett. Mind ei morjendaks mingi kanal, ma tahaks ikka endist elu tagasi. Kus minu aatekaaslastele jagati tasuta kortereid, terveid maju, autoostulube, paigaldati telefone. Võimaldati ravi parimates haiglates ja sanatoriumides. Jagati tuusikuid välismaale. Samal ajal kui eestlased saadeti Siberisse koonduslaagritesse surema. Vene keel on piltlikult öeldes selle kultuuri kandja, mis kuulutas eesti rahvale hukku. Ja iga inimene, kes ei suvatse Eestis elades eesti keelt selgeks õppida, loodab salamisi, et vanad head ajad tulevad tagasi. Räägitagu mida tahes.

Mulle ei meeldi sovettide ees alanud perselakkumine, ja vahet pole, kas seda teeb tädi Maali või minister Urve. Käib uhkustunde pihta, kui eestlased tunnevad end justkui süüdi, et pole piisavalt perset lakkunud, kandikul kõike kätte toonud.

Ja on tõesti üks asi, mis "integratsiooni" ajamise käigus on kahe silma vahele ja seletamata jäänud. Nende nn hallipassimeeste tegelik olukord. See, kes nad on, miks nad Eestis elavad, mida nad elult tahavad. Ja kuna see asi on seletamata, on neid "õnnetukesi" sovetirežiimi esindajatel võimalik Lääne ajakirjanikele välja mängida kui süütuid kannatajaid. Kes on heauskselt Eestisse tulnud ja nüüd on hästi pahas olukorras. Sittagi. Nad tulid siia kindla teadmise ja ülesandega, instrueerituna, kui nii võib öelda. Piirialadele saadeti ainult äärmiselt lojaalsed tegelased. Nüüd on nad loomulikult kõik "unustanud". Ent niipea kui võimalus avaneb, on nad valmis Eesti oblasti välja kuulutama, vean selles kihla. Info nende nn hallipassimeeste kohta tuleb arhiividest välja otsida ja avalikkuse ette tuua. Maksu see mis maksab.

15 aastat tagasi kirjutas Jaan Kaplinski, et need tegelased tuleb Eestist välja saata. See oli spontaanne mõte ja tavaliselt on sellised nö kõhutunde järgi leitud lahendused kõige paremad. Sest nad on ausad. Hiljem hakkasid prouad Lauristin ja Hänni propageerima 0-kodakondsuse ideed, ent ka see leidis vastuseisu, igaühele kodakondsuse andmine, ja nüüd on asi päädinud praeguse süsteemiga, kus siis vaikselt neid nn muulasi integreeritakse.

Küsimus ei ole rahvuses. Küsimus on ideoloogias, mida Eestis resideeruvad sovetid endas kannavad. Ja olen kindel, et neile sovettidele kingituste tegemisega tehakse kahju neile, kes tõepoolest abi ja tähelepanu vajaksid.

Omaette teema on, et Stalini-aegne ja hilisem sovetirežiim oli samasugune natsirežiim nagu Hitleri Saksamaa. Kogu NSV Liidus käis aktiivne venestuspoliitika, väikerahvaste suretamine koonduslaagrites. Surnuks näljutamine. Seda natsirežiimi pole veel keegi julgenud liistule tõmmata. Kuigi oleks ükskord juba aeg. Selle natsirežiimi liidrid toimetavad oma musti tegusid edasi. Eestlased ja teised väikerahvad elasid üle veel hullema holokausti kui juudid. Ja on endiselt suures ohus. Ainult et maailm ei tea sellest tuhkagi. Ja praegune Venemaa, mis on selle natsirežiimi ideoloogia kandja, püüab seda iga hinna eest varjata. Süüdistades veel, iroonilisel kombel, eestlasi natsideks.

Kaabakate ja kurjategijate ees ei tohi kummardada, nad tuleb kohtu ette tuua.