Eestlased ELis pettunud?

Väljavõte Postimehe veebist.

Viimasel ajal on tulnud ridamisi kommentaare selle kohta, et Euroopa Liit pole ikka päris hea, kuna suhtub liiga leebelt Venemaasse ning et Euroopa Liit on jagunenud kaheks, kus siis ühed venelasi armastavad ja teised vihkavad. Ühesõnaga, paha Euroopa Liit, eriti selle suured riigid nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia. Isegi Soome on paha. Kes Eestit suhkrutrahviga kimbutasid ja nüüd sõbrustavad liigselt kurja Venemaaga.

Ja mis on veel kummaline, kõige selle juures kirutakse Savisaart. Et tema on kõiges süüdi, kuna tema tahab Eestit Venemaale maha müüa. No võibolla tõesti meenutab Savisaar veidi Pätsi, kes Eesti riigi tõepoolest maha müüs sandikopikate eest, nagu on mitmed autorid spekuleerinud, aga praegustes oludes, kamoon. Milleks siis eesti rahvas üldse selle Euroopa Liiduga liitus, tuues palju ohvreid, loobudes omariiklusest ja nõustudes paljude kurnavate euronormidega ja -nõudmistega, seda eriti majanduse vallas, mida Euroopa Liidust saabunud abirahad ei suudagi korvata, nagu nüüd välja tuleb. Sest tuletagem meelde, see nn hüperinflatsioon hakkas pihta peale ELiga liitumist, ootused köeti üles, aga selle peale ei tuldud, et kõik muu jääb samaks. Rahva heaolu hüppelise (mingi ime läbi) kasvu jutlustamine on sama totter ja lühinägelik nagu nõukaaegsed legendid selle kohta, kuidas sünnib suur ime ja NSVLiit kohe kohe USAle järgi jõuab ja mööda läheb, ning kuidas kommunism on kohe-kohe käes. Ka neid jutte usuti, parema puudumisel, kuigi tegelikkuses kaugeneti enamikust võetud eesmärkidest ja lõpuks ei suudetud oma rahvast ära toita. NLiidu juhid polnud milleski süüdi, otse loomulikult oli kõiges süüdi USA imperialism, ka selles, et NLiidus kõik sitasti.

Ja samamoodi kui praegu on kõiges halvas süüdi Savisaar, kuigi ta pole olnud kogu riigis võimul juba aastaid ja valitsusjuht ammugi mitte, süüdistati kunagi kõiges halvas Mart Laari. Mäletate. Kõigis surmapattudes oli süüdi Mart Laar. Millele järgnes rahva suurt poolehoidu nautinud Isamaa langus ja NB!!! Reformierakonna tõus. Seejuures isegi sellises eestimeelses ja -keelses linnas nagu Tartu. Kaks suurt taasiseseisvumise aja poliitikut, Rahvarinde liider Edgar Savisaar ja muinsuskaitse liider Mart Laar mängiti kotti. Siin on uurimist politoloogiatudengitele, kuidas vaenelase-süüdlase kuju tekitamisega ise võimule tulla. Sest kuigi Reform on olnud võimul, pole ta nimelt jätkuvalt milleski süüdi. Eksole. Selline huvitav värk. Nii et mõelgem, kes või mis siin kõige rohkem Pätsi poliitikat meenutab? Päts käitus oma poliitiliste vastastega muidugi palju karmimalt, nagu praegu Putin Venemaal. Aga põhimõte on sama.

Ja tuleme nüüd tagasi selle Euroopa Liidu tümitamise juurde. Et kui Eesti tahtis astuda sellesse liitu, siis oli ta piisavalt hea, kuigi see liit pole oma olemuselt karvavõrdki muutunud võrreldes 2004. aastaga, isegi uut põhiseadust pole veel vastu võetud. Ja nüüd, kui Eesti on ise liidus, siis on see liit halb, suhtub liiga leebelt Venemaasse, ei aidanud Gruusiat raskel hetkel ja ma ei tea mis kõik veel. Kuigi Euroliidu suhtumine Venemaasse oli teada. Ja selle teadmise pinnalt loodeti isegi Eesti-Vene suhete parandamist, piirileppe sõlmimist. Mida põhjendati siis omakorda vajadusega suurendada kaubavahetust Eesti ja Venemaa vahel, sellega majanduse elavdamist. Räägiti palju transiidist kui Eesti jaoks olulisest majandusvaldkonnast. Rahva raha eest osteti isegi riigi raudteefirma aktsiad tagasi. Aga mis on juhtunud? Vaatamata Euroopa Liidu ja NATO liikmelisusele ajab Eesti Venemaa suhtes jätkuvalt kiuslikku poliitikat, ärritab venelasi ausammaste mahavõtmise ja kriitiliste repliikidega, mis on muutnud suhted jahedamaks kui kunagi varem. Nii et piirileppest enam ei räägitagi. Venemaa tümitamine käib igal rindel. Ja siis pole ime, et Venemaa aktsiad kukuvad, ja koos sellega ka Eesti aktsiad. Sest paljud Eestisse tehtud investeeringud on tehtud Vene turgu arvestades. Ja kui Venemaa majandus kukub, kukub ka Eesti oma. Kui venelasel läheb sitasti, läheb ka eestlasel. Ja selles kõiges on süüdi kes? Kas jälle Euroopa Liit?! Tundub nii.

Ja kui Euroopa Liit nii paha on, et ei aita eestlasi üldse Venemaa eest, nagu välja tuleb ja suhtub Eesti põlisvaenlasesse Venemaasse nõnda lugupidavalt, siis miks selles liidus üldse edasi olla? Võiks ju välja astuda. Noh, ma saan aru, et Eestis fetišeeritav rehepaplik mõtteviis seda ei luba, kuna mingid rahad jääks saamata, aga ikkagi. Oleks pilt palju selgem. Või ei saa välja astuda seetõttu, et Savisaar ei olnud Euroopa Liiduga kiirest liitumisest erilises vaimustuses ja kui nüüd välja astutakse, toetatakse justkui meest, kes peaks tegelikult kõiges süüdi olema?!

Või on selle vaenlase kuju otsimise põhjus hoopis selles, et nii nagu kirjeldab Tammsaare, ongi eestlane selline igipõline rähmleja ja enesepiitsutaja, kannataja rahvas, kes oma naabritega kunagi milleski kokkuleppele ei jõua ega tahagi jõuda. Sest see muudaks elu liiga lihtsaks. Ei võimalda oma naist põlluvao vahele ära suretada. Selliseid paralleele on eesti kirjanduses tõmmatud teisigi. Et eestlase elu mõte ongi kannatades kraavi kaevata, rasket füüsilist tööd murda, nii nagu see oli aastasadu ajal, kui eestlane oli ori. Ja sellest väljatulemine võtab veel aastasadu.

Või on põhjus hoopis nõuka ajas, kus inimesed harjusid teise silmas pindu nägema, aga enda silmas palki ei näinud. Ma ei oska öelda. Igatahes tundub, et eestlane on kõiges pidevalt pettunud, nüüd ka Euroopa Liidus ja on õnnelik siis, kui on saab omaette tööd murda, võidelda looduse ja muude väljamõeldud vaenlastega, olles ise pidevalt paljas ja näljas.

Vaated

Tallinnast vaadates on Eesti maailma naba, kus elavad kõige targemad ja paremad inimesed, kust juhitakse protsesse kogu maailmas ja mille piir ulatub ideaalis Hiina müürini.

Washingtonist vaadates on Eesti pisike rumal natsionalistlik kirp, millele on hea aeg-ajalt mett moka peale määrida ja mida on hea lihtne ja odav ära kasutada aeg-ajalt Venemaa näksimiseks, eriti ajal, kui presidendiks kandideerib üks järjekordne vahva sõdur Švejk.

Helsingist vaadates on Eesti müütiline maa, mis täidetud hõimuvendadega, keda on nende rumaluse tõttu lihtne ära kasutada ja kes oma harjumuspärase orjamentaliteedi tõttu on nõus väikse raha eest tegema ära palju tööd, et saaks osta Nokia mobiiltelefone ja käia aeg-ajalt Stockmannis šoppamas. Kust saab odavalt viina, õlut ja juustu ning kuhu maailmamood jõuab pool aastat varem kohale kui Soome.

Tbilisist vaadates on Eesti metslaste maa, kus inimesed elasid alles puu otsas, kui Gruusias juba suuri asju tehti. Ja kuivõrd Gruusia tahab ise saada kogu Euraasia valitsejaks, nagu näitas ette suur juht Stalin, siis on Eesti metslasi aeg-ajalt hea ära kasutada.

Londonist ja New Yorgist vaadates on Eesti osake Venemaast, kus elavad venelased, kes on huvitavad, kuna nende majandus kasvab jõudsalt ja kuhu on seksikas investeerida. Ja kuuldavasti on ka vene naised väga rajud, eriti voodis. Tasub tšekkamist!

Stockholmist, Kopenhaagenist ja Oslost vaadates on Eesti vana koloonia, kus viimasel ajal on võim olnud venelaste ja kohalike matside käes, aga see ei pruugi nii jääda. Igaks juhuks tuleb seal kanda kinnitada ja mitte lasta võimust võtvatel Soome matsidel kõike ära võtta.

Moskvast vaadates on Eesti üks vereimejate maa, kus venelasi elusalt vardasse aetakse ja ahjus põletatakse nagu põrsaid. Mistõttu tuleb igaks juhuks eestlasi igal võimalikul juhul kimbutada.

Berliinist vaadates on Eesti osake Venemaast, mis segastel asjaoludel on lahku löönud. Ja mille üle on siis kasulik venelastega kaubeda.

Lissabonist vaadates on Eesti üks kauge ja külm maa polaarjoone taga, kus elab jõuluvana ja jääkarud, ning sellele lisaks eksootilised blondid näitsikud, umbes sellised, nagu Figo elukaaslane. Ja kus erinevalt muust Skandinaaviast pole need blondiinid eriti nõudlikud.

Riiast ja Vilniusest vaadates on Eesti põhjapoolne külm ala, kus elavatel inimestel on äärmiselt pikad juhtmed, see on aeglane taip, ent kes sellele vaatamata arvavad, et on targemad. Ent kellega on ometi hea koos viina visata ja vene keeles rääkida.

Varssavist vaadates on Eesti Leedu vaene naaber otse Venemaa külje all, mistõttu on seda hea kasutada Venemaa näksimiseks, et olla siis eeskujulik partner oma suurele sõbrale ja ideaalile, USAle.

Prahast vaadates on Eesti mõttetu maa, kus kehvad teed, külmad ilmad ja kuradima kallis õlu.

Havannast vaadates on Eesti üks iilgama rikas Lääne provints, kust tulevad printsid valgel hobusel.

Belgradist vaadates on Eesti üks USA perselakkuja, mis aitab tükk tüki haaval endisest Jugoslaaviast ära hammustada.

Budapestist vaadates on Eesti koht kuskil endisel Venemaal, kust tulevad tšikid, kelle osalusel tehtud pornokaid saadab kõige suurem edu.

Roomast, Madriidist ja Ateenast vaadates on Eesti üks paganlik endine Venemaa provints, mis äsja sai iseseisvaks, ja mille tõttu on venelased eurooplaste peale kurjad.

Tokiost vaadates on Eesti selle maa naaber, kus elavad Muumid, ja kus on äge vanalinn.

Pekingist vaadates on Eesti Venemaast lahku löönud osake, mis reetis kommunistlikud vaated, ent millega tuleb hästi läbi saada, kuna Eesti sõbrustab USA ja Euroopaga, mis toovad Hiinale sisse kõvasti dollareid ja eurosid, mille eest saab kommunismi edasi ehitada.

Teheranist ja Bagdadist vaadates on Eesti üks osake uskumatute impeeriumist, kus käib suuremat sorti pordu- ja hõlpelu, mis tahab end laiendada üle kogu maailma, sõbrustades Iisraeliga, kus elavad samuti uskumatud ja mis tahab saada uskumatute abil kogu Lähis-Ida valitsejaks. Seetõttu tuleb uskumatute kantsid hävitada, kuna see on jumalale meelepärane tegu.

Tsitaate Toomas Verrevilt

Toomas Verrev (paremal), väljavõte Kris Moori veebist.

Mõned tsitaadid Toomas Verrevilt:

Ma tean väga hästi, mis tunne on rinnaka kaunitariga purjetada seltskonda, kadestavate meesterahvaste pilkude alla. See tõstab ego päris kõvasti...- Artiklist NaisteMaailmas.

...olen enam kui veendunud, et lapse saamine nii-öelda loomulikul moel on suurim rõõm, mis ühel naisel võib olla.- Teisest artiklist NaisteMaailmas.

Irja ütles seepeale: tavaline Eesti kodusiga.

Mina ütleks: see mees mõtleb nagu Murutar.

Mul pole üldse kahju, kui raha kultuurilt üldse ära võtta

sest Eestis pole kultuuri, siin tegeletakse kultuuri imiteerimisega.

Nimetage mõni Eesti kultuuri esindaja?! Mina oskan välja tuua vaid kaks nime, Tammsaare ja Tormis, ehk ka Viiralt (kuigi tema elas põhiliselt välismaal), ülejäänud on mingi roosa vaht, stiilis Ludvig Sander-oolrait. Ja neid rahvakunstiansambleid, mida hellitavalt samuti kultuuriks kutsutakse, neid võiks toetada kohalikud omavalitsused ja era-algatus (ja seda juba ka tehakse), seda ei peaks tegema riik. Selsamal põhjusel pole mõtet riigi raha eraldada laulupidudele, mis oma olemuselt on suures karjas orjalaulukeste esitamise üritused, kus iga mõne aasta tagant taaskehtestatakse orjamentaliteeti, kus pooled laulavad mööda ja kust pole põhjust otsida mingit musikaalset elamust. Pigem võiks selle raha eraldada Õllesummerile või Viljandi Folgile, kus vähemalt esitajad on profid, ja kust saab teatud kultuuri-elamuse.

Ja ausalt, kas nende kahe-kolme nime pärast Eestis kultuuris on mõtet siis sellele nn kultuurile jagada raha vasakule ja paremale, sadu miljoneid sinna ja tänna, mis tegelikkuses tähendab teatud tegelastele söögi-, joogi- ja reisiraha andmist, nii nagu see oli ka nõuka ajal, kus loojad täitsid riiklikku tellimust, olid sellised armsad kodustatud loomakesed. Kes tegid seda, mida vaja. Ja seesama süsteem jätkub tänaseni. Seal pole mingit revolutsiooni toimunud. Kus süsteemis tiirleb mingi keskpärane etableerunud seltskond, seda keskpärasust üles kiites, endale raha nõudes, ja andekad tegijad surutakse vaikselt kõrvale.

Mina lõpetaks sellise mõttetu kodukootud rahajagamise üleüldse ja tagaks pigem eesti noortele tasuta kõrghariduse. Kõigile soovijatele. Ja maksaks õpetajatele peaministri palka, seda nii põhikoolis kui ülikoolis. Pluss õppetoetus eluaseme, söögi ja transpordi jaoks. Sest Eesti-sugune pisike ja vaene ELi osariik ei tohiks lubada, et noored loobuvad raha tõttu õppimisest ning välismaale pagevad. Ajude äravool on massiline, aga sellest ei räägita, kuna see pole populaarne teema. Ja kui noored ja andekad põgenevad, siis kes ja kellele seda kultuuri tehakse? Või kes neid poliitikute koostatud üllaid plaane hakkab teostama? Ilma hea hariduseta jääb Eesti kopitanud perifeeriaks, milliseks ta on juba kujunemas. Kus hinnad on kõrged, palgad madalad, kus valitseb suur bürokraatia ja korruptsioon. Ja kus siis õilmitseb selline Ludvig Sander-oolrait stiilis kultuur. Selline keskpärane, mis ei paista kaugemale kui vaade Suure-Munamäe tornist.

Mõelgem selle peale.

Ja veel üks arvamus seoses kultuurirahaga

Selle raha PEAB LAHTI ÜHENDAMA KASIINOTULUDEST!!!

Kultuuri ei saa toetada teiste inimeste tragöödia arvel. Raha peaks tulema otse riigieelarvest. Ja niipalju, kui on vaja. Mitte sedavõrd, kuipalju teiste õnnetusest laekub.

Tõde ruulib!

Ärge mögisege, Tõehetk on lahe saade. Ja tõe rääkimine on ka lahe. Või mis lahe, ülieluoluline, kui sa tahad siin maailmas hästi elada ning rahuliku südamega surra. Ja kuna inimese eluga on lahutamatult seotud ka teised inimesed, see on siis tema lähedased, siis pole parata, tõde tuleb rääkida ka nende kohta. Armutut tõde.

Ja kui hakata filosofeerima, siis mis on musta pesu pesemises halba? Siis saab ju pesu puhtaks ning puhas pesu on palju mõnusam selga panna kui must pesu.

Minu arust selline saade ainult tervendab ühiskonda. Ja lööb õhu klaariks. Mees läheb saatesse ja ütleb ausalt, et tal on kaelas sms-laen, mida ta ei ole siiani ära maksnud. Ja mis siis, kellel meist laenu-laene pole? Küll saab ükspäev makstud kah, pole vaja põdeda. Tubli mees, et üles tunnistas. Teistel hakkas kah kergem, et nemad pole ainsad panga orjad. Ja mis siis, kui ütles, et on naisele valetanud, naist petnud, naise sõbrannast unistanud? Äkki mees elab koos naisega, keda ta ei armasta, ning saab lõpuks ometi oma mure südamelt ära rääkida?

Tõehetk on nagu pihitool, ainult et avalik. Ja avalikult ongi kõige parem pihtida, sest sinu ümber on inimesed, kes mõtlevad tegelikult täpselt seda sama, ainult ei julge seda välja öelda. Sa tunned ja tead seda ning see toetab sind. Isegi kui needsamad inimesed sind hiljem hukka mõistavad, kartuses muidu ise hukka mõistetud saada (ka see on inimlik), on su süda pärast südamepuistamist kerge.

Kes Tõehetke hukka mõistab, näiteks Andres Keil Päevalehes, ei muretse mitte saates osalejate ja nende lähedaste, vaid iseenese pärast. Sest kui on nii julgeid mehi ja naisi, kes ei häbene öelda tõde kogu eesti rahvale, siis tõde võidakse hakata nõudma ka teistelt. Kõigilt.

Ja oi appi, mis siis küll saab. Kui ei saa enam sauna taga, tiigi ääres maailma asju paika panna. Kui seda peab tegema püüne peal ja valgusvihus.

Alles siis saab selgeks, kes meist miskit väärt on, hehee.

Hetki lollidemaalt

Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Päris asjalik artikkel täna SLÕhtulehes Soome ajakirjanikult Sami Lotilalt. Kus kirjeldab Eesti lollidemaa reaalsust. Mis nõuka-aegse ahvi-aruga kummardab autoriteeti ja teeb kõik mis vaja. Murrab tööd, kui vaja, murrab läbi, kui vaja, jookseb kaasa iga aktsiooniga, mida riigi-isad ette kirjutavad või ütlevad. Kõik käib kampaania korras. Kus kainet või kriitilist meelt pole ollagi. Ja siis pole ime, et majandus on omadega täiesti perses, samas seisus, kui Portugal mõne aasta eest, mille eest ma siis blogis juba aasta tagasi hoiatasin. Mäletate, see oli aeg, kus meie peaminister Näksip hõljus veel oma helesinistes unistustes. Kes nüüd üritab kõike sitta Venemaa kaela ajada. Ja rahvas kiljub kaasa, kuna avalik arvamus on Ansipi kontrolli all, Kadastiku kaudu, kellega nad koos KGBd teenisid, rahvale koeri kallale ajasid, iseseisvusmeelseid kimbutasid, mis muidugi ei sega neid seda KGBd nüüd kirumast. Ja eks nad uuesti kiidaks, kui olud muutuvad. Praegu näib olevat kasulik kiruda. Et rahvas päris mässama ei hakkaks. Sest põhjust näikse olevat küllaga.

Aga eksole. Eesti rahvas on harjunud hullemagagi. Kui just keegi elu kallale ei kipu, siis pole häda midagi. Kuidagi ikka saab. Nagu nõuka ajal. Kus lollus on voorus ja kes julgeb lolli autoriteeti vaidlustada, see tambitakse mutta. Jaa-jaa.

Õigusriik Eesti moodi: kui isa tahab lapsega koos olla, siis tuleb ta ära varastada!

Väljavõte Delfi veebist.

Nii jah! Kui Eestis tahab mees oma lapsega koos olla, siis tuleb ta ära varastada ja soovitavalt siis lapsega välismaale kolima.

Ja mis kõige kummalisem, ametnikud Eestis isegi soosivad seda! Et kui isa last endale ei saa, siis tuleb ta varastada. Ja see on ok. Ja kui ema tahab last tagasi, sis varastagu tagasi!

Minu meelest on siin kõvasti mõtlemisainet Eesti ametnikel, eriti nn lastekaitsjatel ja loomulikult ka kohtunikel. Miks on Eestist saanud õigusriigi asemel džungel.

Kas ka Eesti poliitikud on saanud altkäemaksu?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kas pole huvitav, eksole?! Soome riiklik sõjatööstusfirma andis altkäemaksu Sloveenia poliitikutele, et nood ostaksid Soomes valmistatud soomukeid. Ja altkäemaksu summa oli üle 300 miljoni krooni. Vat sellised summad liiguvad! Sest sõjatööstuses liiguvad suured rahad, sõda on väga tulus äri. Ja mis see sõda muud ongi kui äri. Mille maksab kinni enamasti heauskne rahvas, maksumaksja, oma higi ja verega, ja mille pealt teenivad suured tursad, need kes sõdasid alustavad.

Aga vaatame nüüd Eestisse. 2004. aastal ostis Eesti valitsus 60 sarnast soomukit 112 miljoni krooni eest, mis teeb ühe säärase auto hinnaks ligi 2 miljonit krooni. Kas seda on palju või vähe, seda ma öelda ei oska, aga millegipärast katkestati tänavuseks aastaks planeeritud sarnane tehing, tuues põhjuseks, et tingimused polnud head ja hind ka soolane. Non-noh. Aga kui põhjus oli selles, et altkäemakse jaganud Soome firma juht istub alates juuli algusest trellide taga? Ja rahad enam ei liigu.

Ja kui Eesti poliitikud on altkäemaksu saanud relvaostude eest, siis on täiesti loomulik, et õhutatatakse sõda, ükskõik kellega ja kus. Aetakse rahvast paanikasse, õhutatakse provokatsioone. Sõjaolukorras ei päri enam keegi, kes ja kui palju altkäemaksu sai või andis.

Vat, kuhu viib kultuuri lausdoteerimine

Väljavõte Postimehe veebist.

Kus siis loojatelt nõutakse raha välja inkassofirma kaudu. Mis on röökivas vastuolus selle raha andmise mõttega.

Miks ei võiks, selle asemel, et loojaid nõnda piinata, tunnistada, et raha lausjagamise süsteem on mäda ja seda oleks vaja muuta. Õiglane oleks jätta need rahad loojatele kätte. Sest, olgem ausad, loomingulises protsessis nõnda avansina raha jagada on nagunii riskantne ja jabur. Sest kunagi ei tea, kas idee teostub, seda isegi parima tahtmise juures. Ja kas see idee just sellisena teostub, milleks raha küsiti ja anti. Ja kui kergelt kätte tulnud raha kulub igal juhul ära, siis pole loojal seda hiljem kuskilt võtta. Pealegi ei ole loojad mingid finantsistid, kes suudavad raha üle karmi kontrolli säilitada.

Minu ettepanek on praegune raha lausjagamise süsteem üldse ära kaotada, koos selle Kulkaga (kus koliseb üks ämber teise järel), ning kehtestada iga-aastased korralikud, nii miljonikroonised preemiad parimale näitlejale, kirjanikule, heliloojale, kunstnikule jne. Ja siis mõelda välja läbipaistvad kriteeriumid, et välja selgitada, kes siis on parim. Näiteks kirjaniku puhul võiks see olla romaanivõistlus. Ja selleks, et neid preemiaid välja anda, pole mingit Kulkat vaja.

Kas lihtsalt seks Värnikuga, või valimiskampaania algus?

Pildil seksilembene odaviskaja Andrus Värnik ja noorreformar Brit Vall. Väljavõte Kroonika veebist.

Küll ma nuputasin eile, et mis sunnib noort naist Kroonika jaoks end riidest lahti võtma, end pesumodellina presenteerima, ja endast pikalt-laialt rääkima, oma seksiseiklustest maailmameistrist odaviskajaga, kui küsimus on vaid temalt varastatud Gucci kellas. Mille ta pealegi ise hooletult Värniku poole jättis, ilmselt siis lootuses, et saab Värnikult taas keppi, kui vaja. Ja mida Värnik ei taha talle enam tagastada.

Ja nüüd on siis, tänu heale vihjajale, asi lõpuks selge. Brit Valli puhul on tegemist Reformierakonna liikmega, õigem oleks öelda noorreformariga, kes siis, nagu ka kõik teised noorreformarid, igatseb ühel päeval võimule tulla. Ja ilmselt varsti kuskil kandideerib, valimistel siis. Ja mis on kandideerimiseks parem sellest, kui oled oma näolappi Kroonikas ilmutanud.

Ja noh, kuivõrd Reformierakonna imago on küllalt kuiv, siis annaks seda seksikusega tublisti turgutada. Selliseid seksikaid noori tšikasid oleks Reformierakonda vaja, eks reformarid ise kah teavad seda. Just selliseid natuke otusid, kes püüaks hääli, ent ei ohustaks vanu tegijaid. Arukad ja kenad, ambitsioonikad naised lüüakse Reformis suht ruttu minema.

Mis on täiuslikuks õnneks vaja

Meie mõnusalt rannas pikutamas.

Lisaks sobivusele, millest me oleme Irjaga palju kirjutanud, ehk armastusele, mis on ka elu mõte, nagu ütleb Tuuli Roosma viimases Kroonikas, on täiuslikuks õnneks vaja tervislikku toitumist, ehk sobivaid toite, ning loomulikult sobivat elukeskkonda, mis meie jaoks tähendab rahu ja vaikust.

Tundub, et oleme selle leidnud, sobiva tasakaalu. Soovitame seda teistelegi!

Ja võin öelda, et see ei maksa mitte kui midagi. Selleks pole vaja üldse raha, näiteks. Raha on vaid vahend, millega täita mõningaid unistusi, täide viia mingeid ideid, ei muud.

Oleme vahel Irjaga naernud, et algul süüdistati Irjat, et ta elab minuga vaid raha pärast. Siis süüdistati mind, et elan Irjaga vaid raha pärast. Oleme ise arutanud, seda juba algusest peale, et oleksime õnnelikud ka siis, kui meil üldse raha pole. Sest oleme teineteise jaoks ikka olemas, ja see on kõige tähtsam. Ja tuleb tunnistada, et esimest korda elus olen hakanud mõtlema oma tervise, hea enesetunde peale, kuna tahan elada Irjaga koos pikka ja täisväärtuslikku elu. Kõrge vanuseni.

Ja enda kohta võin öelda, ma pole elus olnud õnnelikum kui kunagi varem. Kooselu sobiva inimesega on lihtsalt nii hea. Ma ei väsi seda kordamast ja seda sõnumit levitamast. Ja NB! Selle sõnumi edastamine on ka üks oluline põhjus, miks me seda blogi peame. Teadmiseks sinusugustele jaantatikatele, kulla vändagängster Toomas Verrev, kes sa veel sellest aru pole saanud ja näib, et elust mõhkugi ei tea. Loe ja õpi!

Meie Evelin

Evelin Ilves, sügisest 2006 (vasakul, kujutis Postimehe veebist) ja praegu, kaks aastat hiljem (kujutis Delfi veebist).

Teate, need on nagu kaks eri inimest. Vähemalt 30 kg on alla tulnud, kui mitte rohkem. Küllap Evelin kirjutab edaspidi mõne raamatu oma elust, tervislikust toitumisest, liikumisest ja muust. Aga ma arvan, et see naine tunneb end täna palju paremini kui kaks aastat tagasi. Põssast on saanud printsess. Võtke eeskuju, naised, ja muidugi mehed ka!

Ja ausalt, see paks alkaššist väliseestlane ei kõlba enam tema kõrvale. Kui ta midagi endaga ette ei võta. Ausõna.

Ja Evelin võiks oma vanad riided oksjonile panna.

Mida teha Kulkaga?

Väljavõte Delfi veebist.

Praeguses rahapuuduses, kus valitsus on asunud likviidsust likvideerima, niiöelda, on asutud ka kultuurile eraldatavat raha vähendama. Kuigi, nagu aru saan, puudutab see esialgu vaid Eesti Rahva Muuseumi ja Kunstimuuseumi. Millelt siis rahasid vähemaks tõmmatakse.

Aga minu ettepanek on saata see Kulka üldse seenele. Milleks sellist nõuka aja stiilis bürokraatlikku monstrumit vaja on, mis hoiab palgal tervet trobikonda tegelasi, kes jagavad oma äranägemise järgi kultuuri-inimestele leiva- või õigem oleks öelda viinaraha, nagu see süsteem nõuka ajal toimis, ja mille vastu oodatakse jäägitut riigitruudust, nagu president Ilves oma ühes viimases esinemises loojatele südamele pani, justnagu vana Brežnev ise. Ilves ilmselt Brežnevit ei tea ega mäleta, aga talle kui elukaugele mehele võiks keegi seda aega meelde tuletada.

Kulka asemel saaks rahandusministeeriumi juurde tekitada fondi, mis hakkab maksma preemiaid, parimale kirjanikule, heliloojale, kunstnikule, arhitektile, filmirežissöörile jms. Samalaadselt parimate sportlastega. Umbes nii, et aasta romaanipreemia laureaat saab 1 miljon krooni. Ja samapalju läheks parimale heliloojale, kunstnikule, arhitektile ja režissöörile. Või et miljoni saab aasta parim romaan, heliteos, kunstiteos, arhitektuuriprojekt ja film.

Sest mis kasu on praegusest süsteemist, kus andekad tegijad ei saa saadud sandikopikate eest end ära elatada ja ülejäänud siis saavad riigi kulul lihtsalt viinaraha, ilma et oleks midagi erilist korda saatnud.

Saaks nii raha kokku hoida kui ka toetada tõelisi tegijaid. Ja sellest võidab ainult Eesti kultuur, mille esindajatena oskan ma praegu nimetada vaid Tammsaaret ja Tormist.

Üks huvitav tagasiside Sooääre ja Breueri abielu kohta

mille tahaks kohe ära avaldada:

Tere Irja ja Inno,

Selline asi, et Sooäär ja Breuer vist abielus juba aastast 92 vms. Tundsin kunagi üht eesti homo, kes käis ka selle Breueri juures (91-92 a) proovipedereerimisel. Ebaoluline inf veel selline, et Sooäärel on imepisike till (kahju).

Nii et, Imre, lao aga lagedale oma homoabielu! Milleks seda varjata?!

Kas vana mees jaksab seksida? Aga vana naine?

Seekord siis selline kolumn minult Delfi meelelahutusportaalis Publik, vanadest meestest ja noortest naistest. Ja sellest, kas Jaan Toots ikka jaksab oma noore naisega seksida. Sest viimatistel Kroonika fotodel oli Kati selline krapsakas, Jaan aga kergelt räsitud olemisega.

Lugesin siis vähe ka mu kolumnile järgnenud kommentaare ning seal torkas silma selline, kus (ilmselt mees) väitis, et aga noort nahka ongi mõnusam silitada, kuna vanal naisel on tselluliit. Kortsud muidugi peale selle. Ja noor naine tahtvat rohkem kui vana naine.

Aga kas see ikka on nii? Soome noorema põlve kirjanikult Anna-Leena Härkönenilt ilmus hiljuti uus romaan "Ei kiitos!", mis räägib sellest, kuidas üks keskealine naine oma mehelt seksi ruinab, end selle nimel igal võimalikul moel alandab, aga mehel, siis samuti keskealisel, on iga kord erinev ettekääne, miks täna jälle ei saa. Naisel on õnneks kõrge enesehinnang, ta teab, et viga ei ole temas, aga milles siis viga on? Kas tõesti selles, et vanal naisel on kortsud ja tsellu, nagu praalivad elumehed Delfi kommentaariumis?

Kujutan ette, et sellised hinnangud ei mõju vananevate naiste enesehinnangule just tervistavalt. Pigem vastupidi, oma seksuaalset veetlust mehe silmis meeleheitlikult säilitada sooviv naine teeb kõik selleks, et igavesti 28-aastaseks jääda. Ivana Trump olla kunagi oma mehele Donald Trumpile vandunud, et jääb igavesti 28-aastaseks, aga pidi lõpuks ikka ajale ning gravitatsioonijõule alla vanduma. The Donald, Ameerika Jaan Toots, valis lõpuks ikka noorema, Ivanast kümme aastat noorema Marla Maples'i. Kuid ka Marlal oli "säilivustähtaeg", hetkel kaunistab ärimehe käevangu tast lausa kakskümmend aastat noorem kaunitar Melania.

Et siis keskealine naine võib ju proovida 28-aastane välja näha, oma reite sisse kalleid tselluliidikreeme määrida ning näkku botoxit süstida, aga enam-vähem kindel on, nagu vana auto puhul, et kuskilt hakkab ikka kärisema. Ja sa ei jõua kõiki "osasid" kogu aeg putitada. Pead piltlikult öeldes kogu aeg "remonditöökojas" sitsima, kui soovid seda teha. Aga ühelgi keskealisel naisel ei ole seks loomulikult aega, sest keskealine varakas mees, kes on saanud aru, et ta on suhteturul kuum kaup, leiab oma keskealisele naisele meelsasti uusi ülesandeid, nagu näiteks söögi keetmine, tubade kraamimine, laste kantseldamine jms.

Keskealise naise enesehinnang on seega põhjendamatult madal. Võimalik, et ta arvab endast kehvasti seepärast, et teda on alandanud ta enda mees, kes ei taha teda puutuda, hoolimata sellest, et naine teeb igal õhtul pingutusi selleks, et mehe silmis ahvatlev välja näha, võimalik, et ta usub müüti, et naise seksuaalne veetlus kahaneb aastatega. Et naine on veetlev vaid siis, kui ta on viljakas. Ja muidugi on raske tunda end ahvatlevana olukorras, kus mitte ükski tuntud mees (vähemasti siin Eestis) ei ole oma vana naist vanema naise vastu vahetanud, kõik on eelistanud nooremat. Ja mitte üksnes nooremat, vaid palju nooremat.

Mulle meeldib Ameerika Vogue'i augustinumber, kus on alati juttu vanusest ning tehtud intervjuud erinevas vanuses naistega, 20-aastasest 90-aastaseni välja. Selle aasta 30-aastane on Kate Moss, kes on ka nüüd, 34-aastasena vapustavalt kena, aga Kate pole mitte ainult kena, vaid ka tark, ta tarkus kumab ta sõnadest läbi. Talle ei jää aga mitte millegi poolest alla 53-aastane tennisetšempion Chris Evert, kes näeb pildil samuti vaata et 30nene välja. Ja 81-aastane kirjanik Betty Fussell näeb välja ei enam kui 50nene. Tema näos on küll kortsud, aga kortsud ei tee teda ebaseksikaks - vastupidi, nad lisavad ta näole omapära ning karismaatilisust.

Samas ajakirjas on ka huvitav lugu 75-aastaselt naiselt, kirjanik Jane Juskalt, kes jutustab lõbusalt, kuidas ta 66-aastaselt pani lehte kuulutuse, kus otsis sekspartnereid. Ja vastuseid tuli mühinal, tal oli erinevate meestega hulgaliselt kirglikke kohtumisi ning lõpuks kirjutas Jane koguni oma seksikogemustest raamatu. Selle raamatu esitlusel, tunnistab ta, kohtus ta ka oma praeguse armukesega, temast noorema abielumehega.

Jane on hallipäine tädi, kel kelmikas pilk silmis, ning tema kohta ei saa küll kuidagi öelda, et ta oleks vana. Või ebaseksikas. Ja ma usun millegipärast, et Jane'i tselluliit on viimane, millele tast noorem abielumees temaga seksides mõtleb :).

Vat sedasi. Meilgi on hulgimast "vanu" seksikaid naisi, kelle järele nii mõnelgi noorel mehel neelud käivad. Võtame või Eve Kivi, Anu Saagimi, Kersti Tootsi ja Tiina Mõisa, aga hüva, nemad on kuulsused. Mida peab tegema üks tavaline keskealine naine, kui ta mees temaga seksida ei jaksa?

Otsima endale uue mehe loomulikult! Milleks viivitada, kuni ebaseksuaalne mees endale ensetunde upitamiseks värskema väljaande käevangu riputab? Kuniks elu!

P.S. Ahjaa, ja see 90-aastane on Vogue'is Ameerika vabariiklaste presidendikandidaadi John McCaini krapsakas 96-aastane ema Roberta, kes, kujutage ette, ostis 88-aastaselt, Euroopa reisil olles auto, sest tal ei lubatud seda vanuse tõttu rentida, ning sõitis sellega Münchenist Kasahstani ja Uzbekistani, sest ta lihtsalt tahtis näha Samarkandi! Praegugi ei istu tragi naine niisama, vaid käib oma pojaga presidendirallil kaasas, saab aeg-ajalt politseilt kiiruse ületamise eest trahvi ega unusta ühelgi hommikul oma küüsi Chaneli küünelakiga punaseks lakkida. Vot see on klass! Kus on meie stiilsed ja seksikad 80- ja 90-aastased? Vanadekodus? Aga miks? Miks ei võiks ka vanad naised ilusad ja ühiskondlikult aktiivsed olla?

Tuli vihje, et Imre Sööäär ja Martin Breuer on abielus

KAS ÕNNELIK PAAR? Pildil vasakul Pedeste mõisaperemees, paremal tema toyboy Imre Sooäär, keskel presidendiproua, väljavõte Trend24 veebist.

Saabus vihje, et Pedeste mõisapidajad Martin Breuer ja Imre Sooäär on oma abielu lasknud Hollandis registreerida. Kas keegi teab selle kohta miskit lisa?

Justil veel palju arenguruumi

Võtaks üle pika aja ette ajakirja Just. Teate, see on see väljaanne, mis loodi kunagi Kroonikat kopeerima ja millest on viimasel ajal saanud meie esikommivalmistaja hobiprojekt. Eks me ikka tegele aeg-ajalt asjadega, millest me mõhkugi ei tea, ja mida ei oska, ent sageli peame end neis valdkondades just kõige targemateks. Just.

Tellisime selle ajakirja mingi paar aastat tagasi, kui Anu Saagim oli selle ajakirja toimetaja ja ta meilt aeg-ajalt lugusid tellis. Et siis saaksime vaadata, kuidas välja kukkus. Ja nüüd on ta meil käinud, kuigi iga järgnevat numbrit lehitsedes on minus süvenenud veendumus, et selle prahi tellimise peaks ära lõpetama. Oleks igati roheline tegu. Sest seltskonnaajakirjana on ta nõrk ja mingit muud nišši on talle kah raske leida või isegi tekitada.

Aga noh, aeg-ajalt Just muidugi üllatab, näiteks sellega, et lubab paremaks muutuda. Vahetab tegijaid. Näiteks nüüd on uus peatoimetaja, aga eelmine number oli täielik saast, pildid kuidagi tuhmid, nii et kõik inimesed nägid välja nagu neegrid. Noja siis panna sellises ajakirjas kass (ja-jah, päris ehtne kass, mitte Carmen) esikaanele. Kus on küll toimetajate mõistus?!

Täna siis tuli postkasti jälle üks uuenenud Just. Ja tuleb tunnistada, et üllatas. Piltide kvaliteet oli tõusnud. Kujundus oli veidi kaasaegsem, mis on suur edasiminek võrreldes senise pioneeriseinalehte meenutava stiiliga. Ja kuigi esikaanel polnud välja mängitud mingit intrigeerivat uudist, polnud seal vähemalt kassi. Seegi edasiminek ühe seltskonnaajakirja kohta.

Ja, mis seal salata, ka peatoimetaja pilt oli enam-vähem (vähemalt mitte salli mähkunud memm nagu eelmises numbris):



Aga aru ma ei saa, miks peab see sisukord olema nii vaimuvaene, ja miks on vaja ühte pealkirja üksteise alla mitu korda kirjutada, nagu oleks tegemist mingi trükiveaga (ja seltskonnaajakirjas panna eraldi rubriigi pealkirjaks seltskond on kah tiba jabur, või kuidas):


Aga samas on head papoaratso-fotod, ei tea, kas Burka (Kroonika fotograaf Viktor Burkivski) paneb jälle haltuurat, sest Kroonikas tema teeneid eriti hinnata ei osata. Samas oleks võinud kohe Kenderi käest pärida, et mis asja ta üleüldse ajab, viimati kirjutas ühe loo hoopis Meelis Lao nime all:


Siis hea seeria ka meie presidendihärra hädadest, kus ta omal pärast Gruusiast naasmist kodus nosu täis tõmbas (ilmselt harjutas joomist, et teinekord mitte lasta end poolakal laua alla juua), ja mis sellele järgnes. Huvitav, et pildid on, aga seda selgitavat teksti mitte, rahvas tahab ju ometi teada, mis juhtus. Sest mis kuradi viirus keset suve ja president pole imik, keda peaks viirusega haiglasse sõidutatama:


Siis jälle huvitav pilt, ühest homomehest Rene Vilbrest, kes ilmselt on elukaaslast vahetanud, varem käis ta Ilmar Raagiga:


Ja taas huvitav foto, aga pole seletust, mis asja ajab Johannes Naan (kas ta on Gustav Naani sugulane?), see tuntud telenägu, Pedeste mõisahärra Martin Breueri sabas. Kas Naan tahab Breueri toyboy Imre Sooääre koha endale võtta?! Siis saaks ju ka tema parlamenti ja puha! Või mis?



Ja hea leid on kirjutada oma tegemistest ka, ehk tutvustada neid inimesi, kes ajakirja lugejani toovad, eriti, kui tegemist suuremate muutustega. Muidu ei oskagi vaadata, või ei saa arugi, et miskit muutunud:


Aga muidugi, arenguruumi on veel palju. Samas seda paparazzo-asja võiks arendada. See paistab olevat Kroonikal suht nõrk. Ja nišš on Eestis täiesti tühi. Näiteks mina soovitan panna välja fotograaf Tallinna lennujaama ja las passib seal päevad läbi ja klõpsib pilte teha. Sellest, mis sealt saab, ehk kes, kellega, ja kus käib, saaks terve eraldi ajakirja kokku panna.

Uhh, ja Irja just ütles, et siiski oli üks kass selles Justis, aga sisekülgedel. Meie kass andis seepeale mõista, et kindlasti jätkake samas vaimus, pange kindlasti rohkem kasse, nii esiküljele kui sisse. Tehkem siis seda! Tegelt pole veel Eestis ajakirja Eesti Kass. Kassiomanikud oleksid tänulikud. Näiteks võiks esmaspäeviti ilmuda Eesti Kass. Ja nädala lõpus Justi telekava.

Tarbi töötlemata toitu!

Väljavõte Postimehe veebist.

Nagu uuringud näitavad, on taludes kasvanud, isegi mõnda aega seal elanud lapsed vähem allergilised, neil esineb vähem astmat, nad on tervemad. Ka siis, kui lapse ema raseduse ajal talus viibib. Seni on seda seostatud bakteritega, mis inimene justkui talust külge saab ja mis teda hiljem kaitsevad.

Jah, see võib olla tõsi. Aga mina väidan, et see on vaid pool tõde. Teine pool on see, et talus tarbitakse töötlemata toitu. Toon lihtsa näite. Lapsepõlves olin tihti maal vanaema juures. Ja mis huvitav, alati kui sinna läksin, kadusid mul seal ära nohu ja muud hädad. Hambad isegi ei valutanud enam. Ja kui varem sidusin oma nohu Talinna niiske õhuga, siis nüüd tean, et see oli seotud toiduga. Maal kasvatas vanaema ise juur- ja puuvilja, ja pidas lehmi ning sigu, kanu, käis marjul ja seenel, ja kogu toit tuli otse laudast ja metsast pannile või potti. Ilma töötlemata. Ilma säilitusaineteta. Nagu olen kirjutanud, keetis vanaema paljud moosid üldse ilma suhkruta, näiteks mustikamoosi. Ja kui purgi avas, kraapis kerge hallituse pealt ära, segas alles siis minu jaoks suhkru sisse ja see maitses väga hea! Piima jõin vahel kohe siis, kui vanaema oli lüpsmise lõpetanud. Ja mis huvitav, see piim ei tekitanud mingeid vaevusi. Kui linna tagasi tulin ja poepiima jõin, siis algul oksendasin mitu korda selle välja, enne kui see sisse jäi, ja see poepiim oli hoopis teise, sellise võltsi maitsega (pidin seda piima jooma, sest vanemad käskisid, ei lubanud enne lauast lahkuda, kui piim joodud, ja siis läksin oksendasin vahel kõik välja). Ja alati, kui jõin hiljemgi poepiima, tekkis pärast seda okserefleks. Sülg tõusis suhu ja tatt kurku. Nüüd viimasel ajal olen täiesti loobunud poepiimast, ja kuivõrd talupiima pole saada, siis üldse piimast, ja enesetunne on väga hea. Ei mingeid põletikke, nohu, hammaste veritsemist ja muud, mis mul kaasnes poepiima ja muude piimatoodetega, mis poest saada on. Ma ei kujuta ette, mis vabrikutes selle piimaga tehakse, aga mu organismi jaoks mõjub see kui mürk. Esinevad mürgitusnähud nagu valud alakõhus, kõhulahtisus, tursed, gaasid kõhus, nahalööbed, palavik, igemete veritsemine jms. Neid ei esinenud siis, kui jõin vanaema juures puhast lehmapiima.

Sestap kordan veelkord, poepiima EI TOHI lastele toppida, see on nende jaoks mürk. Joogu kas puhast lehmapiima, nagu maal vanaema juures, või siis asendagu piimatooted sojatoodete, näiteks tofuga, nagu teevad seda jaapanlased, kelle eluiga on maailmas üks pikemaid.

Ning veel. Ärge tarbige töödeldud toite! Nagu poe mahlad ja moosid, igasugu kastmed, ketšupid, konservid jms, mis kubisevad säilitusainetest ja kurat teab, mis sinna veel sisse topitakse. Ja igasugu muud valmistoidud. Näiteks asendatakse paljudel juhtudel suhkur glükoosisiirupiga, mis minul tekitab näiteks ägedat allergiat. Tehke ise mahla ja moosi, ostke turult marju, või poest külmutatud marju. Või ostke värskelt pressitud mahlu, smuutisid. Tehke ise kodus apelsinimahla!

Samuti ostke naturaalseid puu- ja juurvilju. Küpsetage ise kodus kartuleid, ärge ostke kartulikrõpse. Ostke poest puhast liha või kala ja pange see potti või pannile, ärge ostke marineeritud, töödeldud liha ega kala. Ja vorstid ning viinerid võiks üldse kõrvale jätta, see on selge rämps. Selle söömisega pole mõtet oma magu vaevata.

Kulutage veidi enam energiat söögi ja selle valmistamise peale, ning märkate, et värske töötlemata toit tagab teile parema enesetunde ning tervise. Kõhust kaovad gaasid, väheneb stress, kaob hammaste veritsemine, paistetus, kehakaal läheb normi. Ma tean seda, olen enda peal katsetanud.

Ära anda auto!

Vaata ka: auto24.ee.

Anname ära ka oma auto, mida me ei vaja.

Samasugune Citroen C4 teenis meid ustavalt, kui rentisime selle 2006. aasta kevadel Barcelonas ja sellega kogu Hispaania ning Portugali läbi sõitsime. Ja kui meie Jeep Wrangler 2006. aasta suvel vahetult enne meile armsaid NAKi suvepäevi ja pulmapidu otsad andis (ma ei väsi kordamast, et Silberauto Jeepi teenindus on täiesti ebaprofessionaalne!!!), siis soetasime just vana armsa Citroeni. Täpselt samasuguse punase. Mis meid ALT EI VEDANUD. Kordagi. Teenis meid truult terve 2006. aasta.

Tõsi, see auto pole mõeldud metsateede jaoks, mistõttu otsustasime hiljem Kia Sorento kasuks. Ja jätsime Citroeni alles juhuks, kui Kiaga peaks midagi juhtuma. Ja kuivõrd Kia on meid sama truult teeninud, siis otsustasime Citroenist loobuda.

Ta on Eestis sõitnud, registreeritud 2005. aasta aprillis, sõitnud 36 000 km, näeb seest ja väljast nagu uus.

Ja mis veel. Tal on katusel antenn, mis kannatab ka automaatpesulas käimist. 1.6 mootor võimaldab kiireid ja ohutuid möödasõite Eesti käänulistel teedel. Peal on konditsioneer. Kaasas kaks pulti. Võimalus kõrvalistme turvapadi välja lülitada. Ning juhi päiksesirmis on peegel. Sportlikud istmed. Seda marki autoga sõidavad maailmameistrid, näiteks Sebastian Loeb. Nii nii meeste- kui naisterahvale suurepärane auto.

Ja hind. Hind uuena 220 000. Meie ostsime 190 000ga. Auto24s on ta müügis 125 000ga.

Auto on liisingus, liisingufirma (Sampo Pank) on nõus liisingu ümber vormistama, kui on huvi.

Reform saeb oksa, kus ise istub; minu ettepanekud raha kokkuhoiuks

Väljavõte Postimehe veebist.

Kas mäletate seda aega, kus valitsus tõstis hoogsalt kütuseaktsiisi, põhjendades seda Euroopa Liidu nõudmistega?! Ja väitega, et see raha läheb teede ehitusse, kuna teed on logud ja ehitamist vajab näiteks Tallinn-Tartu neljarealine tee. Nonii, sinna polegi palju aega tagasi, mõned aastad. Ja, olgu öeldud, et seesama kõrge aktsiis on teisalt toonud kaasa inflatsiooni hoogustumise ja majanduskasvu aeglustumise, kuna kallis kütus muudab kõik kaubad ja tootmise kallimaks, mistõttu toodete konkurentsivõime langeb. Nagu on seletanud Postimehes Henri Kaselo.

Nonii. Ja loogika ütleb, et kui teede jaoks pole raha vaja niipalju ja kui seda raha ei suudeta ära kulutada, siis tuleb seda aktsiisi alandada. Et siis majandusele hoogu sisse puhuda. Sest tõesti, nagu ütles ka peaminister Andrus Ansip, pole mõtet raskel ajal raha asfaldisse kütta. Aga selle asemel, et aktsiisi alandada, ja see raha rahvale kätte jätta, sellega majandust elavdada, tahetakse sellega hakata katma eelarveauke. Mis on jällegi rahva petmine. Sest lubati, et röövellikult kõrge aktsiisiga EI HAKATA EELARVE AUKE LAPPIMA. Nüüd siis ikkagi hakatakse. Ehk saetakse oksa, millel istutakse. Sest pole vahet, kuidas rahvalt see raha kokku koguda, kui see raha ära võetakse, kannatab Eesti konkurentsivõime.

Ainus õige tegu, mida Reformierakond ja kogu ülejäänud valitsus saab majanduse, eesti rahva ja riigi heaks teha, on vähendada hüppeliselt riigivalitsemise kulusid. Varasem, juba Juhan Partsi valitsus tegi vea, kui hakkas erakorraliste tulude (mida kinnisvarast tulenevad tulud paraku olid) arvel suurendama püsikulusid. Nüüd tuleb need püsikulud kokku tõmmata. Kaotada välissaatkonnad, näiteks Eesti on Euroopa Liidu liige ja Eesti esindamiseks piisab Euroopa Liidu esindusest, pole vaja Eestile edevaid välissaatkondi. Ka välisministeeriumi võiks kinni panna, sest Euroopa Liit ajab ühtset välispoliitikat ja seda tehakse Brüsselis. Samuti võib kaotada Eesti Panga, sest Eesti nagunii rahapoliitikat ei aja, selle asemel luua üks osakond Rahandusministeeriumi Riigikassa juurde, kes siis lisaks riigi rahale ja nn stab reservile paigutab ka Eesti Panga reserve ja jälgib, et inflatsioon ei ületaks lubatud piiri. Kui eesmärk on üldse euro võimalikult kiiresti kasutusele võtta.

Ja edasi võiks kaotada kaitseministeeriumi, sest Euroopa Liit ajab ühtset kaitsepoliitikat, lisaks on Eesti esindatud NATOs. Eesti roll on sisejulgeoleku tagamine ja idapiiri valvamine, piirivalve on nagunii juba siseministeeriumi haldusalas. Ja sõjaväelise väljaõppega saab tegeleda üks osakond siseministeeriumis. Või nojah, nende nn jõuministeeriumide liitmise ehk kaitseministeeriumi kaotamisega on juba algust tehtud, aga seda peaks kiirendama. Ja samuti peaks tegema jõupingutusi Euroopa Liidu armee loomiseks (mis riik see on, millel pole oma armeed?!), mitte ei pea iga riik eraldi nuputama, kuidas end kaitstud saab ja kaoksid ära ka Leo Kunnase taolised tegelased, kes räägivad iga natukese aja tagant mingist vajadusest kaks kuud oma jõududega vastu pidada. No mida lolli juttu?! Iga lapski teab, et kui vaenlane, olgu ta siis venelane või muu, sisse tungib, siis kahe kuuga on kaasaegse relvastuse puhul Eestist järel vaid märg plekk. Gruusial olid ostetud kalli raha eest tankid ja mingid lennukid. Mis neist järgi jäi, palun?! Ja miks peaks sel juhul venelane piirduma Eestiga?! Ta läheb ikka Pariisini välja!

Euroopa Liiduga liitumise üks argumente oli võimalus riigivalitsemiskulude vähendamiseks. Nagunii tegeleb terve plejaad eestlasi Brüsselis Euroopa Liidu ja NATO juures Eesti välis- ja kaitsepoliitika kujundamisega, milleks pidada üleval dubleerivaid asutusi Eestis. See on täielik mõttetus ja rahva raha raiskamine. Selle ressursi saaks suunata näiteks haridusse, et kasvõi järgida meie loosungit: õpetajale peaministri palk.

Ja kuivõrd seadusandluse koorem on nagunii Euroopa parlamendi õlul, Eestistki seal terve rida hästi makstud saadikuid, siis pole vaja pidada üleval nõnda suurt armeed Riigikogu liikmeid. Eesti-sugusele pisikesele alale Euroopa Liidus, mis on sama suur rahvaarvult nagu mõni linnake, piisab paarikümnest esindajast. Ka valitsuses pole vaja nii palju liikmeid. Piisab 4-5 ministrist. Need portfellita ministrite kohad on täiesti mõttetud ja võiks kohe ära kaotada. Ja kui tipus nõnda eeskuju näidata, siis miks peaks kohalikud omavalitsused maha jääma?! Kala mädaneb peast, nagu öeldakse.

Ning president. Milleks Eestile president?! Nagunii saab Euroopa Liit omale varsti presidendi. Milleks veel ühele osariigile, Eestile selline tegelane?! Täiesti tarbetu institutsioon.

Ning ERR, riigitelevisioon ja raadio. Milleks need veel vajalikud on, kui neid enam eriti keegi ei vaata, kuna nende tase on täiesti alla käinud?! Nende dok- ja väärtfilmide näitamise ning lastesaadete tegemise ülesande, millega ETV olemasolu õigustatakse, saab anda erakanalitele, mida nagunii juba rohkem vaadatakse, ja on hea, kui sealt ei tule vaid vägivaldsed multikad. Ja Eurovisiooni lauluvõistlusele nagunii enam ei taheta minna, olgu põhjuseks siis viimaste aastate ebaedu või poliitilised sündmused. Ning mis raadiot puudutab, siis milleks peab riik ülal pidama üht Raadio 2 nimelist mölaraadiot?! Ja Kuku on väga asjalik, miks peab riik dubleerima mõtleva inimese raadiot Vikerraadio näol, pealegi veel sitasti?!

Ja ongi vajalikud 10-15 miljardit kokkuhoidu käes. Ruumi oleks ka veel kütuseaktsiisi langetamiseks. Või mis, REFORMIerakond?! Kus on reformid? Viimasel ajal paistab, et tegemist pole reformi-, vaid stagnatsioonierakonnaga.