Kas Margo Vaino on suurem kurjategija kui Arnold Meri?

Jääb selline mulje. Lugesin isa arvamusloo läbi (Kuidas Eestis kuulsaks saada?) ning tabasin end mõttelt, et tõepoolest, meie prokuratuuri arvates on ajakirjanik Margo Vaino suurem kurjategija kui küüditaja Arnold Meri.

Vaadakem lihtsaid fakte. Merile pannakse süüks süütute inimeste, sealhulgas sülelaste ning raukade julma küüditamist Venemaale. Margo Vainole pannakse süüks seda, et ta hoidis oma kodus lastepornot.

Nii. Kuidas reageerib Eesti prokuratuur ning kuidas reageerib Eesti ajakirjandus. Eesti ajakirjandus kirjutab pikki lugusid Arnold Merist, kus Arnold Meril on võimaldatud pidada pikki tiraade sest, kuidas ta tellis küüditatutele laeva, kuidas tema arvates okupatsiooni pole olnudki jne jne. Juures pilt Arnold Merist - sirgeselgsena, mundris, medalitega. Postimehes siis. Nüüd seesama Postimees avaldab pärast Margo Vaino vahistamist väikse uudisnupu, kus kirjas, et "kirjamees" sattus trellide taha, kuna kogus lapspornot. Nimetatud kirjamehest on juures ka pisike pilt, kus tal on peas tagasihoidlik nokats ning ta näib pisut ehmunud. Eksole, ja otse loomulikult ei ole nimetatud kirjamehele antud mingit võimalust õigustada oma tegusid. Nagu inimsusevastastes tegudes süüdistatud sm Merile.

Sedasi. Ja kuidas käitub prokuratuur. Otse loomulikult ei näe ta mingit vajadust küüditajat vahi alla võtta, kus sa sellega, tema teguviis on vaja lihtsalt hukka mõista ja asi ants. Samas Postimehe poolt kirjameheks tituleeritud uuriv ajakirjanik Margo Vaino, kes satub oma ekselukaaslase õela kättemaksu ohvriks, pistetakse pokri esimese vihje peale. Kohe. Ning armuta. Talle ei saa sinna pokri kuuldavasti isegi pakke viia. Samuti, pangem tähele, on tal erinevalt küüditaja Arnold Merist ajakirjandusega suhtlemise keeld.

Mida siis sellest järeldada? Et lapsporno omamine (lihtsalt omamine, mitte lastega pornotsemine siis) on hullem ning ühiskonnaohtlikum kui küüditamine, sadade inimeste surma saatmine. Küllap siis jah. Eesti ajakirjanduse ning prokuratuuri arvates.

Mina arvan, et selline prokuratuur on ise kuritegelik. Millal ja kuidas ta selliseks muutus, mina ei tea. Seal töötamise ajast ei mäleta küll selliseid juhtumeid. Aga pidage! Ilmselt on tagasi tulnud nõukaaeg. Kus soositakse küüditajaid ning represseeritakse ajakirjanikke. Prokurör Lea Pähkel on nõukaaja esimene kuulutaja.

Ja ajakirjandus. Peale selle, et selle sisu on jäle nagu sitt magamistoa põrandal, on ka ajakirjandus tasahilju nõukaaega tagasi laskumas. Äripäevas polnud Margo Vaino vahistamisest piuksugi. Miks? Aga seks, et Äripäevas just töötabki "koputaja", ja koputajaid tuleb kaitsta ka uusnõukaajal.

Otsisin Margo Vaino vahistamisele järgnenud nädalal ajalehtede juhtkirju, kus nõutaks Margo Vaino vabastamist. Kujutasin ette, et vähemasti leivaisa Ekspress, Hans H Luik võtab sõna, julge nagu ta on, ning nõuab talle omasel suurelisel moel ajakirjandusvabaduse lämmatamise lõpetamist. Aga ei. Ka sõltumatu ajakirjanduse loojal on suu vett täis. Viimase Ekspressi juhtkirjas räägib Barbi Pilvre hoopistükkis Saue steriliseerimistehasest. Mõne vaba maailma riigi ajakirjanik oleks enne endale kuuli pähe lasknud kui kirjutanud seesugust soga ajal, kui kolleg istub pogris. Nõukaajal aga just tegeldigi pseudoprobleemidega, nt lekkivate torude küsimusega, kuna tegelikest probleemidest ei tohtinud kirjutada. Ja nii on suu vett täis ka endisel esifeministil.

Samas Arnold Meri on kindlasti õnnelik.

Kuidas Eestis kuulsaks saada (Georg ütleb)

Georg: Eestis kuulsaks saada pole eriline kunst. Kõige parem, kui oled nõukogude okupatsiooni ajal mõne kuriteo korda saatnud, nagu näiteks Arnold Meri, keda äsja 23nda augusti Postimehes eksponeeriti kogu oma medalisäras peaaegu et tervel leheküljel. Sinna oli lisatud nagu mõnitusena meie peaministri Andrus Ansipi pisike pildike, kus mõne reaga teatati, et ta valiti 2007. aasta Euroopa inimeseks. Arvestasin välja, et Meri pilt oli pindalalt üle 50 korra suurem kui Ansipil.

Meril koos advokaadiga lasti ohtrasõnaliselt õigustada oma kuritegusid. Meri olevat isegi küüditatutele heateo teinud, kuna oli tellinud laeva, et neil poleks vaja nii kaua oodata Venemaale sõiduga.

Teisele kuulsale küüditajale, Kaarel Irdile tahetakse aga koos abikaasaga Vanemuise ette mälestusmärk püstitada (Postimees, 25. august). Seda siis mehele, kes küüditamast tulles ütles, et käis sitta vedamas.

Kuulsaks võib saada ka tänapäeva vägitükkidega, nagu näiteks juhilubadeta purjuspäi sõitmisega, eriti kui sa juhtud pime olema.

Küsin, kas meil, eestlastel siis tõesti puuduvad positiivsed kangelased, kellest kirjutada pikemaid lugusid. Sarnaseid leiduks ka nõukogude okupatsiooni ajast. Või arvatakse, et venelased panevad pahaks?

Eesti majandus on väga jätkusuutlik!!!

Väljavõte 4. septembri FTst.

Kui ETV saatejuht Andres Kuusk oleks enne kolmapäevast Foorumi saadet (mille teema oli majanduse jätkusuutlikkus, ent milleni saates ei jõutudki) lugenud juhtivast majandusväljaandest Financial Times artikliseeriat Soome kohta (FT peaks olema kõigi ajakirjanike soovitav lugemisvara, kohustuslik majanduse alal tegutsevatele ajakirjanikele), siis oleks ta ise veendunud selles, et Eesti majandus on väga jätkusuutlik, võrreldes näiteks Soomega.

Viimasel ajal on majanduse vallas räägitud palju ohtudest, ja ajakirjanikud on õhinal, suu vahus, vahtinud rääkijatele suhu, ise aru saamata, millest jutt käib. Lollust ei tohiks samas fetišeerida, hull on, kui seda teevad ajakirjanikud.

FT ülevaade Soomest veenab tõenäoliselt isegi sotse selles, et raha puu otsas ei kasva. Ühtede heaolu tuleb kellelgi teisel kinni maksta. Soomes on heaoluühiskond rajatud tulevastele põlvedele, keda aga jääb järjest vähemaks. Mistõttu peab laste koorem üha kasvama, et nad jaksaks oma vanemate head ellu kinni taguda. Aga ühel hetkel saab pidu otsa. Nii nagu see on juhtumas Soomes, kus lähema 10-15 aastaga jääb pensionile sõjajärgne beebibuumi-põlvkond, ligi miljon inimest. Riigi kulud suurenevad hüppeliselt ja tulud vähenevad. Vahet saaks katta kas välisinvesteeringute sissevoolu või riigi laenudega. Ent Soome on välisinvestorite jaoks üks vähem atraktiivseid maid Euroopas (samas kui Eesti on oma madala maksukoormusega üks atraktiivsemaid), mistõttu jäävad laenud. Mis tähendab, et tulevastele põlvedele laotatakse veelgi suurem koorem kanda.

Ent soomlased ei taha oma lapsi ära süüa. Soome on pöördumas paremale, erinevalt ilmselt Eesti esisotside TH Ilvese ja Marju Lauristini soovile. Ma kujutan ette, et praeguses Soomes, kus valitsuse moodustasid kevadel parempoolsed, on üha raskem rääkida maksukoormuse tõstmise eelistest, mida Ilves püüdis veel eelmisel sügisel Soome-visiidi käigus teha. Soomes on sotsid visatud üle parda, kui piltlikult väljenduda. 35-aastane rahandusminister Jyrki Katainen esindab Põhjala noort ja tugevat parempoolset suunda. Mis peaks ühiskonna vabastama ilusatest, ent utopistlikest kommunistlikest vaadetest ja lõpetama järeltulevate põlvede seljas sõitmise. Kataineni plaan on Soome heaoluühiskonda tugevasti reformida, tõstes pensioniiga ja alandades maksukoormust, mis praegu on ettevõtetel 26% ja eraisikutel ligi 50%.

"Põhjala heaolumudel muutub fundamentaalselt," ütles Katainen intervjuus FTle, "selle parim osa on võrdsus, ent me peame muutma töötegemise ja ettevõtluse atraktiivsemaks ning muutma sotsiaalhooldussüsteemi, et see paremini töötaks. Maailm on muutunud."

Kataineni avaldus on põhjendatud, kuna Soomes on seoses suure heaoluga kadunud inimeste tahe tööd teha. Tööpuudus on ligi 7%, ent samas on suur puudus töökätest. Eriti on puudus lihtsamate tööde tegijatest, näiteks puuseppadest ja torumeestest. Samas on kõik kohad täis akadeemikuid ja doktoreid, kelle töö tulemused ei jõua kuhugi, kuna soomlastel puudub ettevõtlikkus. Seetõttu rändavad kõik avastused USAsse, kus nad ellu viiakse. Soomlased ei saa oma teadus- ja arendustegevuse saavutustest midagi kasu. Samuti puudub soomlastel huvi ettevõtluse järele, enamik, ligi 70% eelistab olla palgatöötajad. Samas kui vastav number on ELis 50%. Sellises olukorras pole Soome majandus jätkusuutlik ja võib McKinsey uuringu järgi sattuda kriisi.

Soomes on ettevõtluse peamiseks piduriks suur maksukoormus (soomlased teenivad küll head palka, aga elavad ikka vaeselt), mistõttu pole Soome atraktiivne välistööjõu jaoks ja ka soomlased ise eelistavad töötegemiseks ja ettevõtluseks teisi, madala maksukormusega riike. Hea näide on Eesti, kuhu on kolinud sadu, et mitte öelda tuhandeid ettevõtlikke soomlasi. Ja näha on, et ka soomlastest palgatöötajaid.

Lisaks kõigele on Soome ühiskond väga depressiivne (tuttav tunne, kas pole, nõuka ajast, kus kõik olid võrdsed, võrdselt vaesed, rahulolematud ja purjus). Nagu ütleb soomlasest režissöör, filmi "Külmunud maa" autor Aku Louhimies, pole inimesed Soomes oma elu üle pahased, sest "enamik inimesi, kes võiks olla pahased, on purjus". Soome ühiskond paistab ainult väliselt ilus, seesmiselt on ta väga haige, mida olen näinud ise oma soomlastest sõprade pealt. Soomlased on lihtsalt õppinud oma haiget ühiskonda ilusti lappima.

Võrreldes Soomega on Eesti majandus vägagi jätkusuutlik (Eestil on kõrge välismaiste otseinvesteeringute suhe SKPsse, madal pensionide osa SKPst). Ja nagu kirjutab Trasberg, pole mingit vajadust Eestisse tuua väljastpoolt ELi odavat tööjõudu. Kui tingimused on soodsad, leiab tööjõud ise tee. Näiteks soomlased näevad kurja vaeva tööjõu meelitamisega ja keegi ei taha tulla vaatamata ülisuurtele pingutustele, sest kuigi Soomes on hea sotsiaalhooldussüsteem (seal on hea olla töötu), siis maksukoormus on kõrge ja elu väga kallis ning ametiühingud võitlevad välistööjõu vastu. Soomet võib võrrelda hullumajaga, kus on hea kudeda koos teiste hulludega, vaikselt tina panna, aga kui tahad midagi enamat, siis pead jalga laskma. Soome ehitajad ja muud töötajad leiavad peagi oma hullumajast ise tee Eestisse.

Ja sotsid nagu Lauristin või Ilves võiks unustada oma lollakad teooriad, nendega inimeste hullutamise, ning tulla uuesti tagasi maa peale. Raha ei kasva puu otsas, tasuta lõunaid pole olemas, nn heaolu on üles ehitatud järeltulevate põlvede arvelt (kui pole just kasutada tasuta orjatööjõudu). Nii nagu peavad kõik inimesed Eestis maksma kinni selle "heaolu" vilju, mida kogeti NSV Liidus 50 aasta jooksul.

Lisaks tuleks Lauristinil mu arvates keelata ajakirjanike koolitamine, kuna tema loengud kujutavad endast sotsiaaldemokraatikku ajupesu, mil pole reaalsusega mingit pistmist. Las ta teeb poliitikat, kui vaja, aga hoidku oma käed ülikoolist eemale. Ülikool eeldab eelkõige akadeemilist, tolerantset vaimu. Kriitilist lähenemist kõigile teooriatele.

Veel mõned väljavõtted FTst:

Ülevaade otseinvesteeringutest.


Soome värske rahandusminister Jyrki Katainen.


Režissöör Aku Louhimies.


Trasbergi artikkel EPLis.

Venemaa positiivne hõlmamine- Venega Piirnevate Riikide Ühendus

Kogedes ja vaadates kõrvalt seda, kuidas Venemaa kasutab elegantselt ühe teise impeeriumi kogemust, vähemalt 2000 aasta vanust "jaga ja valitse" põhimõtet, saab Venemaad positiivselt hõlmata ainult siis, kui luua Venega Piirnevate Riikide Ühendus.

Sest Venemaa on kaval, tekitades ühtedest oma naabritest vaenlasi ja miilustades teistega. Kord on Läti halb ja Eesti hea, siis jälle vastupidi. Kord Soome hea ja Gruusia halb, siis vastupidi. Ma ei tea, kas sellisel vastandamisel on Moskval ka mingi loogika, aga järjepidevus on igatahes kindel. Osa on alati head ja osa pahad.

Ilmselt on selline poliitika osa Vene ellujäämisinstinktist, mis tekkis pärast Mongoli iket ligi 400 aastat tagasi. Kus Venemaa pidi otsima omale liitlasi, et vältida isolatsiooni. Osa sellest protsessist on mongolite tasalülitamine hiinlastest liitlaste abil.

Arvata võib, et Venemaa on hirmul. Sest Venemaa on endiselt impeerium. Ja väga habras. Üks viimaseid alles jäänud impeeriume, et mitte öelda viimane. Hirm on, et sellest jääb tulevikus alles vaid Novgorodi ümbrus, alad, kus ajalooliselt pesitses see rahvas, keda venelastena tuntakse.

Impeerium on nõrk ja haavatav just seesmiselt. Küllap sellest tulenevalt on Moskva hakanud looma müüte välisvanelastest, olgu nad siis grusiinid või eestlased. Või britid või jänkid. Sest ühine välisvaenlane aitab rahvast kodus liita.

Tõde on, et Venemaal pole ühtset ideed. Sest see, mida Venemaa all tuntakse, on tegelikkuses 90% osas mitte venelaste, vaid kellegi teise maa. Kellel on säilinud huvi sel maal ise otsustada.

Venemaa impeerium laguneb niikuinii, eestlased peavad vaatama, et nad dinosauruse surmaeelse agoonia käigus sabalöökide all ei hukkuks. Selleks on mõistlik luua Venega Piirnevate Riikide Ühendus. Et tagada pehme maandumine, teineteist aidata, impeerium valutult hingusele saata.

Tali valetab otse näkku

Viimasest SLÕhtulehes avaldatud Peeter Tali (kes on tituleeritud Iraagi staabiohvitseriks) artiklist selgub, et "Iraaki sel aastal juurde toodud 30 000 USA sõdurit on aidanud oluliselt vägivallataset alla suruda, sõjaliselt on liitlasväed edukad olnud."

See on kahjuks sulaselge vale. Tundub, et Tali elab Iraagis kuskil mägionnis, kuhu kaasaegsed infovahendid ei ulatu. Sest muidu oleks ta kursis asjaoluga, et esimesed kuus kuud on tänavu nii Bagdadis kui selle ümber olnud kõige vägivaldsemad kuus kuud terve sõja jooksul. Ja olukord läheb üha hullemaks, nagu kirjutavad Lääne väljaannete kirjasaatjad. Ja seda, kas olukord on paranenud, peab alles selgitama vastav uuring. Kust Tali seda võtab, tont seda teab. Mingitele allikatele pole ta viidanud.

Ja see, et liitlasväed on olnud edukad, usub ilmselt veel ainult George Bush. Keda peetakse juba ammu veidrikuks. Selle taustal tundub Tali samasugune veidrik.

Sõja taustal, kus on hukkunud sadu tuhandeid inimesi, tundub Tali kirjutis lihtsalt lapsik. Mis irvitab näkku iraaklastele ja kõigile, keda see sõda on puudutanud. Huvitav, et SLÕhtuleht sellist propagandistlikku saasta avaldab.

Tundub, et Eesti väljaanded peaks ka Iraaki saatma sõltumatud reporterid (lisaks Moskvale ja Brüsselile), et valitsuse propagandistidel ei tuleks enam mõttesse ajada suust välja sulaselget möga.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 29. peatükk

Toomas astus uksest välja. Autojuht juba ootas teda.
„Sõidame!“ ütles Toomas, kui oli autoukse kinni tõmmanud. Auto võttis kummide vilinal paigast.
„Kuhu sõit?“ küsis juht.
„Ah, ma ei tea, sõida niisama linnas ringi.“
„Just.“
Auto tegi tiiru kesklinnas, siis sõitis sadama juurest läbi Balti jaama, sealt edasi Tõnismäele ja mõõda Kaarli puiesteed alla Vabaduse väljakule. Toomas vaatas mööduvaid maju ja tema pea oli täiesti tühi.
Tema mõtted olid endiselt Nina juures. Kuidas on see nii, et naised, keda mehed tõeliselt ihaldavad, on nõnda kättesaamatud. Ja mehed peavad elama nendega, kellega tegelikult keegi koos elada ei tahaks.
Toomase mõtted liikusid tagasi Evelini juurde. Kus see naine küll võiks olla?
„Anna oma telefoni,“ hüüdis Toomas autojuhile, „ma korra helistan.“
Autojuht koukis taskust telefoni ja ulatas Toomasele.
„Aitäh.“
Toomas valis Evelini numbri. See kutsus pikalt. Siis võeti kõne vastu.
„Halloo!“ kostis telefoni kelmikas naisehääl, „mis uudist, Raivo?!“
Toomas oli mõnda aega vait. Ei, mõtles ta, see on ikka Evelin.
„Haloo, Raivo, kas see oled sina?“ Taustal kostis lõbusat jutuvada, justkui käiks mingi pidu.
„See pole Raivo,“ kostis Toomas torusse tasasel häälel.
Teiselpool toru oli tunda kerget piinlikkust.
„Sina, Toomas?!“ kostis torust. Nüüd tundis mees oma naise ära.
„Mina jah.“
„Oh, mul pole aega praegu rääkida.“
„Oota, kus sa oled?“
„Ma olen Soomes.“
„Soomes? Kellega?“
„Ah, on üks sõbranna, sina ei tunne teda. Ja mõned sõbrad on veel.“
„Sõbrad?“
„Jah, ja minu turvad. Tšau, ma pean nüüd lõpetama. Musi!“
Evelin lõpetas kõne. Toomas valis kohe tagasi, aga naine oli telefoni välja lülitanud.
Kuradi fucking bitch, mõtles mees.
„Näh, võta telefon tagasi,“ ulatas Toomas telefoni tagasi autojuhile.
„Kes see oli?“
„Ah, Evelin.“
„Evelin?“ imestas juht, „mis ta rääkis?“
„Ah, midagi.“
„Just.“
„Mis sa justitad kogu aeg. Räägi selgelt!“
„Just! Või, oih, saan aru.“
„Evelin on Soomes.“
„Läks jah hommikul, viisin ta lennujaama.“
„Ta läks lennukiga?“
„Just. Või õigemini, jah.“
„Huvitav, et mina sellest midagi ei teadnud. Kellega ta läks?“
„Seal olid tema turvad, siis veel üks naine, keegi Leida ja siis veel üks mees.“
„Ja oligi kõik?“
„Mingid soomlased pidid ka veel tulema.“
„Mis kuradi soomlased?“
„Mingid Evelini isa sõbrad, nad elavad Soomes.“
„Isa sõbrad,“ korrutas Toomas. Kas ma, kurat, ei keelanud tal selle mehega suhelda. Kuradi porod!
„Nad läksid päris pikaks. Kaheks nädalaks.“
Jeerum, mõtles Toomas, mis ta senikaua üksi peale hakkab.
„Sõidame Kadriorgu.“
„Just,“ ütles autojuht ja keeras Liivalaia tänavalt Pärnu maanteele, kus liikus öösel vaid mõni üksik takso.

Nukumaailm läheb uppi: veel Margo Vainost

Neile, kes tunnevad huvi, mis on saanud meie järelpärimisest Margo Vaino vahi alla võtmise asjus, siis härra peaministri ning härra justiitsministri vastust ei ole veel saabunud. Aga me ootame nad ära ja anname siis teile ka kohe teada.

Mõtisklesin tükk aega, et miks prokurör Lea Pähklil oli vaja uuriv ajakirjanik kohe vahi alla võtta, et miks näiteks ei piisanud allkirjast, et ta ei lahku oma elukohast. Aga seepärast, et kui Margo Vaino oleks vaba, siis ta kirjutaks loo, kus ta selgitaks, miks ta hoidis lastepornot ehk tal oleks võimalus end süüst puhtaks pesta. See ei lähe aga kokku tema peale kaevanud naise kättemaksuplaanidega. Margo oli vaja justnimelt vangi saata, et talle nö koht kätte näidata. Õigussüsteem ehk kitsamalt prokuratuur täitis ses farsis vahendi rolli. Miks prokurör aga ometigi sellega nõus oli? Võimalik seletus on, et Erika Priedenthal ütles prokurörile, et kardab Margot, et Margo võib tema juurde tulla ning küsida, miks ta nii tegi, teda koguni ähvardada. Ja prokurör uskus. Kuna lihtne on uskuda seda, et mees, olgu ta kui hädine tahes, võib naisele haiget teha. Ja raske on uskuda, et naine võib teha haiget mehele. Kui Inno tahtis, et Ingridile kehtestataks tema suhtes lähenemiskeeld, mis oleks ometigi põhjendatud, kuna Ingrid Tähismaa peksis oma meest jalgadega, siis prokurör Luule Pello ainult muigas ning kohtunik Koidula Laurisaar keeldus seda kehtestamast. Miks? Ei taheta tunnistada, et naine võiks ohustada meest. Või last. Tartu lastekaitsja Maie Erin näiteks sõnas, et naisel ongi õigus olla emotsionaalne, lüüa meest, kuna ta on naine ning naised ongi sellised. Mis on ju jabur. Kuidas saaks sellisel juhul naisi riiki valitsema lasta?

Minu meelest on sellised arusaamad väärastunud. Ning tulenevad enamasti sellest, et ametnikud on enamasti naised. Naised, kes võivad olla ise olnud vägivaldsed oma meeste vastu. See on nagu tondilinna suur saladus, mida tuleb hoolega hoida, sest kui see välja tuleb, siis läheb maailm uppi ning nukud muutuvad koletisteks, kes nad tegelikult ongi. Ja see on ka põhjus, miks ajakirjandusmagnaadid nagu Mart Kadastik ja Hans H Luik on otsustanud Tähismaade ning Vaino asjasse mitte sekkuda, sest vaikida. Muidu läheks nukumaailm uppi ja kes teab, mis siis kõik välja tuleks. Nende enda pahateod ja patud näiteks?

Me saame veel teada, mis Margo Vaino vahistamise taga on. Kui mitte varem, siis vähemasti siis, kui ta ise vahi alt vabaneb ning sest pajatab. Aga millega õigustab Eesti õigussüsteem end siis, kui selgub, et Vaino tõepoolest vaid tegi uurimistööd? Millise seebiga pesevad end puhtaks Lea Pähkel ning prokuratuur? Kas sellist seepi ongi?

Firefox ei "söö" suuri lehekülgi, eriti Maci peal

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et viimasel ajal on Firefox Maci peal kehvakeseks jäänud. Samalaadset kurtmist on internetis viimasel ajal palju olnud.

Nüüd leidsin probleemile lahenduse, ja sellele vihjas ka üks heatahtlik kommentaator: Firefox ei "söö" suuri lehekülgi.

Võtsin oma saidil maha pooled küsitlused ja vähendasin sissekannete mahtu, ning tundub, et Firefox töötab jälle normaalselt.

Safari 3, samas, töötas hästi ka suure saidiga, aga Safari ja Blogger jälle omavahel hästi läbi ei saa, näiteks pole võimalik Safariga kopeerida teksti veebipõhisesse Bloggerisse.

Olen nüüd tagasi Firefoxi juures, veidi "lahjema" saidiga. Loodetavasti tuleb see ka kiiremini kohale.

Vaatamissoovitus: Big Love

Kaader TV-seriaalist Big Love.

Vaatasime Irjaga eile õhtul esimese osa populaarsest USA teleseriaalsit Big Love. Mis räägib ühe mormoonimehe elust USAs Utah' osariigis koos kolme naisega.

Päris põnev. Öösel nägin õudusunenägu sellest, et pidin end jagama Irja ja Ingridi vahel. Ilmselt selle filmi vaatamisest.

Aga seriaal on USAs tunnistatud kriitikute poolt paremaks kui Sopranod või Koduperenaised. Igatahes tundub väga elutruu. Ainult et teda saab praegu tellida vaid DVD peal, tellisime USA Amazonist. USAs jookseb see telekast, loodetavasti tuleb ka varsti Eestisse.

Veel mõned kaadrid filmist (stseen, kuidas üks naistest mehel suhu võtab ja mees sel ajal hoopis teise naise peale mõtleb):

Järjejutt Toomas ja Evelin: 28. peatükk

Nina võttis kotist uue preservatiivi. Eelmise oli Toomas ära sikutanud, kuna riist vajus longu ja preservatiiv selle otsas tõmbus naljakalt kortsu.
Mehe riistakene oli vapralt ootel. Naine suudles õrnalt mehe munandeid, paitas neid, ühte ja teist hellalt suhu võttes ja lutsides. Mees tundis, kuidas tema riist jälle paisub. Kuni ta oli valmis, et naine saaks kondoomi taas otsa tõmmata. Seda oli huvitav jälgida. Kuidas Nina kogenud liigutusega võttis preservatiivi kotikesest, puhus selle otsast õrnalt kummi ning pani peenisele peale ja tõmbas aegamööda allapoole. Nina oskas seda teha nii, et mõnel mehel läks pauk juba lahti. Aga Nina polnud kuri. Ta võttis spermat täis kondoomi ära, tõstis selle eemale ja asus meest uuesti üles kütma. Tavaliselt pidas ta mõnda aega pausi, pakkus mehele kohvi, või tegi suitsu. Sest meestel kohe pärast purset ei tõusnud.
Toomas katsus naise rindu. „On need ehtsad?“
„Mis sa arvad?“
„Et on.“
Naine kõkutas naerda. „Kuidas sa siis aru ei saa?“
„Ei saa. Kas pole siis või?“
„Muidugi mitte!“
„Aga paistavad nagu päris.“
„Nad paistavadki nagu päris.“
„Mina ei oskaks küll vahet teha.“
„Mehed ei oskagi. Ainult naised saavad aru,“ rääkis Nina, „aga vahel ei saa ka. Isegi katsudes ei saa aru.“
Toomas katsus naise rindu. Need tundusid täiesti loomulikud. Ja väga erutavad, suurte nibude ja pigmendilaikudega.
„Aga kus siis armid on?“ küsis Toomas, kui oli rindu ülespoole tõstnud.
„Näe siin,“ tõstis Nina käe üles, „siin kaenla all.“
„Midagi pole aru saada.“
„Ei peagi olema. See on Soomes tehtud. Eestis veel nii ei osata.“
„Sa käisid Soomes operatsioonil?“
„Jah, ma töötan suurema osa ajast Soomes. Siin Eestis olen rohkem puhkusel,“ ütles Nina ja liigutas end Toomase peal tasakesi edasi-tagasi. Toomas tundis, kuidas häbememokad õrnalt tema peenist embasid. Talle meeldis, kui seda tehti aeglaselt, nagu Nina seda oskas. Rahulikult, kiirustamata. Tavaliselt naised kippusid kiirustama, sest ei läbenud ära oodata, millal mees oma asjaga ühele poole saab. Aga Nina teadis, mis on mehele hea. Ja ta tegi selleks kõik, et meest täielikult rahuldada. Sest siis tuli mees tagasi.
„Kuidas seal Soomes on?“
„Noh, makstakse rohkem. Antakse peale. Suur osa meestest tahab niisama juttu ajada?“
„Ja maksavad jutuajamise eest?“
„Jah.“
„Miks?“
„Meeldib.“
„Huvitav.“
„Palju on neid, kes muidu naist ei saaks.“
„Mis mõttes?“
„Invaliidid, noh.“
Toomas ei öelnud midagi, Nina naeris.
„Ja sa magad ka nendega?“ Toomas tundis, kuidas tema erutus langes pügala võrra.
„Aga kus ma siis muidu saan. Ikka. Nad on lojaalsed kliendid. Aastaid. Ja maksavad korralikult. On kained.“
„Näiteks ühe jalaga või?“
„Üks oli üldse ilma jalgadeta.“
Toomas tundis hetkeks, et ei taha enam Ninat. Ent kui naine hellalt tema rinda silitas, ei saanud ta vastu seista. Erutus järjest tõusis. Ta võttis Ninal puusade ümbert kinni.
„Oh, Nina, sa ei tea, kuidas ma sind armastan!“
Naine vaid naeris. Talle tegid sellised mehed nalja, kes hakkasid mõned minutid enne kulminatsiooni armastusest rääkima. Enamasti olid mehed vaiksed, said vaikselt rahulduse ja kadusid. Ent oli neid, kes Toomase kombel tõid lilli ja šampust, tahtsid juttu ajada. Mõni rääkis ainult juttu. Ei võtnud riideidki seljast.
„Abiellume, Nina!“ hüüdis Toomas suurest erutusest.
„Sinuga?! Milleks?“
„Ma armastan sind.“
„Paljud mehed armastavad mind.“
„Ma teen kõik, mis sa soovid!“ Toomas tundis, et kohe-kohe tuleb ära.
„Kas hakkad mulle ministripalka maksma või? Mõtle ise ka, mis sa räägid.“
„Oh Nina, Nina, sa ei tea, kuidas sa mulle meeldid.“
Toomasel tuli ära. Nina istus mõni aeg tema peal liikumatult, siis tõusis tasakesi, eemaldas preservatiivi juba longu vajuvalt peeniselt ja pistis selle pabeririba sisse.
Toomas tõusis ja pani end riidesse. Ta ei öelnud enam ühtegi sõna. Ja vaatas Ninat, kuidas too rinnahoidja peale pani ja aluspüksid jalga tõmbas. Huvitav, mõtles ta, naine, kes oli veidi aega tagasi tundunud kõige suurem iludus maamunal, paistis nüüd täiesti tavaline. Täiesti tavaline naine.

Raisatud ressurss

Täna õhtul ETV ekraanil.

Vaatsin üle pika aja taas ETV programmi.

Stuudiosse oli meelitatud finantsasjatundjad Vitsur, Sõerd, Kaasik ja Ligi. Ainult keda polnud, oli küsija. Sellist asjatundmatust, mida esindas ETV poolt Andres Kuusk, pole ammu näinud.

Kui ta tõi saate põhjapaneva väite, et augustis osteti Eestis 465 maastikuautot ja ootas seepeale karme kommentaare, oskasid saates osalejad ainult muiata.

Saatejuht ei tohiks olla naljanumber, keda saatekülalised kasutavad omatahtsi ära.

Saate jooksul ei tulnud ühtegi asjalikku küsimust. Tundub, et Kuusk Äripäeva üldse ei loe, rääkimata muudest majandusväljaannetest.

Mul on häbi öelda, aga see Kuusk on lihtsalt loll.

Ka muusikute vahefinalistid selgunud

ja kirjanikke saab veel 3 tundi hääletada, kes pole veel hääletanud.

Aga. Muusikud, kes said edasi vahefinaali. Mehed:

1-2. Raul Vaigla, Freddy (7 häält)
3. Riho Sibul (6)
4. Eri Klas, Aivar Riisalu (5)

Napilt, 4 häälega jäid seekord välja Tanel Padar, Kristjan Kasearu, Koit Toome ning Lauri Saatpalu.

Kuna me unustasime ära sellised seksikad meesmuusikud nagu Erich Krieger, Jüri Homenja, Tarmo & Toomas Urb, siis nemad mõistagi lähevad otse edasi vahefinaali ehk siis konkureerima viie ülaltoodud parimaga. Kui teile tundub, et me veel kedagi ära unustasime, siis andke aga teada.

Naismuusikud! Viis parimat siis:

1-2. Taas esikoht jagamisele! Lenna Kuurmaa, Blacky (9)
3. Eda-Ines Etti (7)
4. Gerli Padar (6)
5. JZBelle (5)

Vahefinaali saavad nende kõrval otse ka Kaire Vilgats, Maiken, Sofia Joons, Tui Hirv ning Liisi Koikson. Tuletage meelde, kui keegi peaks seal veel olema!

Ok, sportlaste ning meelelahutajate esimene hääletus käib täies hoos. Sportlastest on meeste seas seni enim hääli jõumeestel Erki Noolel (9), Indrek Pertelsonil ja Aleksander Tammertil (kõigil 6), Barutol ja Rauno Pehkal (mõlemal 4), suuskajatel Allar Levandil ja Andrus Veerpalul (mõlemal 3).

Naistest on ülivõimsalt ees Ksenja Balta 15-häälega, järgnevad tantsija Kristina Tennokese ja tennisist Maret Ani (mõlemal 7), ujuja Jana Kolukanova (6) ning tantsija Kaisa Oja ja tennisist Kaia Kanepi (mõlemal 4).

Meelelahutajatest on seni enim punkte kogunud naiste seas Ilo-Mai Küttim ehk Elektra (5), Anu Saagim (4), Katrin Lust-Buchanan (samuti 4), Heidy Purga & Beatrice (mõlemad 3). Meeste seas juhivad praegu (väga erinevad!) Mart Sander ja Vladislav Korzets (5) ning järgnevad (samuti vägagi erinevat seksikust esindavad!) Gaute Kivistik ehk Debelakk ning Rain Tolk (4).

Järjejutt Toomas ja Evelin: 27. peatükk

Toomas helistas autojuhile.
„Kuule, mul on vaja Tallinnas ära käia.“
„Nüüd, öösel?!“
„Jah, tule kohe.“
Autojuht, kes oli parasjagu naaberlinnas armukese juures, lasi paugu kiiresti naisele suhu, ajas lennates riided selga ja oli umbes poole tunni pärast kohal.
„Sõidame,“ ütles Toomas, kui oli end auto tagaistmele seadnud.
„Kuhu siis?“
„Tallinna.“
Teel linna helistas Toomas läbi mõned numbrid, mis olid telefonis tähekombinatsioonide X, Y ja Z all. Lõpuks vastas Nina. Või see naine, kes end Toomasele esitles kui Ninat. Ta oli selline keskealine, ent tütarlapseliku kehaga naisterahvas. Kel oli säilinud ilus keskkoht ja kikkis rinnad.
„Jah.“
„Kas Nina?“
„Jah.“
„Oled tööl?“
„Jah, räägi ruttu.“
„Kuule, ma olen Tallinnas täna.“
Telefoni kostus hästi summutatud ohe.
„Jah.“
„Et ma sõidan sinu juurest läbi.“
„Kell kolm.“ Naine katkestas kõne.
Toomasel oli hea meel. Oli reede õhtu ja Ninal oli tema jaoks aega. Ninal oli alati tema jaoks aega. Peaaegu. Ükskord oli pidanud ta kellegi teise otsima. Samas oli Nina neist naistest ainuke, kes alati Toomase kõnedele vastas. Isegi parasjagu tööl olles. Ja isegi öösel. Selline naine oli Nina.

„Mul läheb poolteist tundi,“ ütles Toomas autojuhile, kui nad olid peatunud ühe kesklinna korrusmaja ees.
„Ma siis tukun siin niikaua.“
„Sa võid ringi ka sõita. Näe, siin on sulle veidi raha,“ Toomas ulatas kaks viiesajalist, „võid end veidi lõbustada.“ Autojuhi näole ilmus naeratus.
„Olgu.“
Toomas andis välisukse taga kella. Pärast pirinat ütles ta „See olen mina“. Ja uks avanes. Ta sammus mööda treppe neljandale korrusele. Lifti selles majas ei olnud. Ning andis ukse taga kella.
Ukse avas hommikumantlisse riietatud naisterahvas. Kel olid tugevalt blondeeritud kiharatesse tehtud keemilised lokid. Ja kes eemalt nägi välja nagu Marilyn Monroe. Toomas ulatas naisele roosi ja koukis kilekotist välja pudeli šampust.
„Oh, ma teadsin,“ kilkas naine rõõmust, „kui lahke sa oled.“
„Sinu jaoks, alati.“
Naine heitis hommikumantli ült. Ta oli pesuväel. Paljastusid tema saledad sääred, ümarad reied ja sale piht. Rinnahoidja alt võis aimata kikkis tisse.
Toomas korkis pauguga lahti šampusepudeli, Dom Perignon 1998, valas osa laual seisnud klaasidesse ja nad istusid elutuppa kohvilaua taha. Kõrvuti diivanile. Toomas silitas vaikselt naise säärt ja ta tundis, kuidas väike mehike tal püksis järjest paisub. Naine pani ette suitsu.
„Soovid ka?“ pakkus ta Toomasele.
„Ma võtan ühe.“
Naine pakkus Toomasele tuld. Mees tõmbas mõnuga suitsu kopsu, hoidis seda pikalt sees ja puhus siis välja. Kerge surin liikus üle keha.
„Räägi siis, kuidas sul on?“ jätkas naine.
„Ah, ei miskit. Normaalne.“
„Normaalne,“ kõkutas Nina.
„Ah, sa tead ise paremini.“
Nina silitas tasa mehe säärt. Liikus käega kubeme juurde. Siis tagasi sääre peale.
„Nooh,“ ütles naine lõpuks paljutähenduslikult ja läks teise tuppa.
Toomas tõusis ja võttis riided seljast. Ning läks magamistuppa, kus teda ootas ees Nina. Naine oli üleni paljas, tütarlapselikud rinnad kenasti kikkis. Toomas ulatas talle raha, naine peitis selle hoolikalt kummutisse riiete vahele. Ning tuli voodisse, kus ootas teda ees mees, selili.
Naine võttis käekotist kondoomi ja pani selle mehele peale. Riist oli täielikult kõvastunud. Naine masseeris seda algul õrnalt käega. Siis võttis suhu. Mees mõmises rahulolevalt.
Toomasele meeldis, kuidas Nina teda lutsis. Ta oskas seda teha just nii nagu peab, mõtles Toomas. Evelin ei teinud seda peaaegu kunagi, aga igal juhul mitte nii nagu Nina. Mitte nii osavalt.
Siis liikus naine Toomasele peale. Mees imetles naise keha. See oli parajalt ümar. Ja väga erutav. Mm, nabarõngas, imestas mees. Naise häbemekarvad olid viimseni ära aetud, ainult väike triip paistis. Häbememokad olid kenasti näha.
Toomas tõusis patjade najale poolistukile. Nii nägi ta kõhu tagant paremini, kuidas naise häbememokad tema riista hellalt kallistasid. Naine hoidis mehel kätega kaela ümbert kinni. Ja naeratas.
„Kas sul on mõnus ka?“
„Mmm,“ naine tegi nagu mõtleks ja vaatas üles, „on jah!“ Ta naeratas.
„Aga sa midagi tunned ka?“
„Teeme suitsu?“
Toomas noogutas.
Naine katkestas hetkeks õõtsutamise ja ulatas Toomasele suitsu ning pani endale ühe ette. Nad läksid tagasi elutuppa. Ning võtsid kätte pooleli jäänud šampused.
„See on minu töö,“ ütles naine, kui nad olid teineteist vaadanud.
„Aga sulle meeldib see töö?“
„Muidu ma ei teeks seda.“
„Kaua sa oled seda teinud?“
„Viis aastat. Pärast mehe surma alustasin. Et üksindust peletada.“
„Ja aitab?“
„Ma saan teistele kasulik olla ja nemad mulle.“
„Aga miks sa endale meest ei võta?“
„Milleks? Mis mul nii viga on?“
Nina naeratas malbelt. Ta teadis täpselt, mis meestele meeldib. Toomas oli juba varem teada saanud, et naine teenib umbes sama hästi nagu tema. Ta on linna peal üks ihaldatumaid naisi.
Suits tehtud, liikusid Toomas ja Nina taas voodi poole.

Pulleritsult uus naiivne kirjatükk

Postimehe esiajakirjanik Priit Pullerits on üllitanud järjekordse naiivse kirjatüki. Ta on taas lugenud välismaiseid lehti, ning nagu talle kombeks, sünteesinud loetud info Eesti oludesse. Aga kuivõrd Pullerits eriti tänaval ei käi, vaid ainult kas jookseb või sõidab rattaga või suusatab, pea seljas, nagu enamik sportlasi, siis tundub jutt natuke elukauge. Nagu teiselt planeedilt.

Kui Pullerits veidi tänaval ringi käiks, see on siis rahulikult, normaalses tempos, siis paneks ta tähele, et Eesti on kaugel tänavamärgitsusest, mida me kohtame Inglismaal või Hollandis. Enamik Eesti teid on samasugused nagu Venemaal või Egiptuses. Kus siis inimesed on ise seadusandjad ja korra loojad.

Kes tahab veenduda Pulleritsu väidete paikapidavuses, või vastupidi, eksitavuses, võib külastada vahelduseks Moskvat. Ja proovida seal veidi tänavatel liigelda, kas jalgsi või siis autoga.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 26. peatükk

Öö magas Toomas magamistoas ja Evelin hallis diivanil. See oli tavaliselt nii, kui nad tülis olid ja teineteisega ei rääkinud. Vahel kestis see mõne päeva, vahest nädalaid. Kuni nad nagu värsked armunud taas leppisid, kallistasid ja seksisid.

Ent hommikul pidi Toomas üllatusest istuli kukkuma. Ta leidis fuajeest lauakese pealt kirja: „Läksin Soome. Ei tea, millal tulen. E.“

No on alles kuramus, mõtles Toomas. Holy shit! Talle tegi tuska, kui naine käitus nii, nagu ta polnud oodanud. Ja seda Evelin oskas, üllatusi valmistada. Ent Toomas, vastupidi, ei osanud neist „üllatustest“ lugu pidada. Ta pidi täpselt teadma, kus üks või teine talle oluline inimene parasjagu on. Evelin tundis end aga ahistatuna, kui tema järele ühtelugu küsiti. Talle tundus, et mees ahistab teda oma küsimistega. Ta ei saanud kuskil rahu. Olgu see siis kodus või kuskil mujal, sest mujalt sai mees ta kätte mobiiltelefoniga. Raisk, mõtles Evelin iga kord, kui Toomas helistas. Jälle tema! Mitte kuskil ei saa temast rahu.

Nüüd otsustas Evelin telefoni koju jätta. Ja õieti tegi, sest esimene asi, mida Toomas pärast naise kirja avastamist tegi, oli helistamine. Ta haaras telefoni ja valis naise numbri. Ent pidi selle peaaegu vastu seina puruks viskama, kui kuulis köögi sahtlist tuttavat helinat. Raisk, mõtles ta. Kuradi fucking bitch. Tal polnud lihtsalt sõnu. Naine oli saanud hakkama tembuga, mis Toomast kõige rohkem vihastas. Sest Evelin teadis, mis Toomast kõige rohkem närvi ajas: see, kui mees ei teadnud, kus naine on. Harvad polnud need juhud, kui Toomas helistas suurest ärevusest politseisse või haiglasse, kui naine oli jäänud lubatust kauemaks küla peale. Või kuhugi peole. Toomas ei suutnud uinudagi, kui ei olnud veendunud, et naisega on kõik korras.

Toomas täpselt ei teagi, mida ta kartis. Kas seda, et Eveliniga on midagi juhtunud. Või seda, kas naine pole mõne teise mehe seltsis. Sest tal oli juba algusest peale kartus, et naine võib hakata talle sarvi tegema. Nagu Evelin oli rääkinud, oli tal küllalt suhteid oma eelmise mehe kõrvalt. Talle polnud mingi probleem armukest pidada, või isegi mitut. Ja Toomas ei tahtnud olla see mees, kelle selja taga naine litsi lööb. Ta tegi kõik, et asi niikaugele ei läheks. Ja seetõttu hoidis naisel pidevalt silma peal. Nii päeval kui öösel. Tal oli isegi mõte, et palkab naise valvamiseks detektiivi, aga viimasel hetkel loobus sellest, kui kuulis, palju see maksma läheb. Kümme tonni kuus. No sellist summat ta küll välja ei käi! Pigem siis valvab ise naise järgi. Aga nüüd pidi ta oma otsust detektiivist loobuda kahetsema. Sest naine oli kadunud. Mobiil oli kodus. Ja Toomasel polnud õrna aimugi, kus naine on. Kas kuskil kõrvaltänavas, mõne sõbra pool või poolel teel laevaga Soome.

Toomas läks kapi juurde, kallas omale klaasikese viskit, otsis välja sigari, hammustas otsa ära ja läitis põlema. Raisk, mõtles ta, kui naise praegu kätte saaks. „Maha lööks,“ ütles ta pool-kuuldavalt. Ja ehmunud oma sellisest otsekohesusest, võttis suure lonksu viskit ning tõmbas peale kopsutäie sigarit. Alkohol ja nikotiin hakkasid tasapisi mõjuma ning mees rahunes. Ta istus välja terrassile ning vaatas kaugusse. Alles olid nad siia kolinud, alles maja valmis saanud ja sisse kolinud. Kui palju oli neil ühiseid unistusi. Ja ta ei saanud, kus asjad nii viltu vedasid, et naine temast enam välja ei tee. Vaatab võõraid mehi. Ning eelistab teiste inimeste seltsi.

Kui Toomas ärkas, oli juba pime. Poolik viskipudel ootas teda truult aknalaua peal. Ja samas kõrval lebas kustunud sigariots. Kus ma olen, oli Toomase esimene mõte. Ja ta rahunes, kui veendus, et oli tuttavas kohas. Kodutrepi peal magama jäänud.

Mart Kutsar taas üksi

Väljavõte viimasest Kroonikast.

Nagu võib viimasest Kroonikast lugeda, on Eesti mõjukaima naisärimehe elukaaslane Mart Kutsar taas üksi. Istub nõutult ööklubis ja näpib mobiiltelefoni. Ilmselt selleks, et panna kinni mõni hotellituba ja tellida sinna naine. Viimati, kui Kutsar niimoodi nõutult ööklubides istus, oli kümmekond aastat tagasi siis, kui ta restorani Mõõkkala omanikust Mariann Jõerüüdist lahku läks.

Naised, olge valvel!

Evelin võttis aja maha?

Väljavõte viimasest Kroonikast.

Tundub, et Evelini ja Toomase suhe on karil, sest Evelin veedab üha enam aega ilma Toomaseta. Nagu kirjutab viimane Kroonika, käis riigi esinäitsik Lapimaal koos sõprade ja turvameestega.

Tavaliselt tähendab selline "aja maha võtmine" peatset lahutust. Panin üles ka vastava küsitluse.

Päris lasteporno koguja saab trahvikese, kahtlusalune 6 kuuks vangis

Uudise valguses, kus 7 aastat lastepornot kogunud mees saab rahatrahvi, tundub sellise kahtlusega ajakirjaniku Margo Vaino vangistamine 6 kuuks eriti räige ülekohtuna.

Ma saan aru, et naistel on soov oma emade piinamise eest kätte maksta ja meestele ära teha, aga kas seda peab tegema nii räigelt (Margo Vaino vangistamise taga on kõik naised: ekselukaaslane, kes kaebas, prokurör, kes kaebuse põhjal uurimist alustas ja kohtunik, kes määras vangistuse). Või mis?

Ja Erika Priedenthali sugustest naistest soovitan meestel kauge kaarega mööda käia. Olen ise ühe sellisega 13 aastat koos elanud, ja võin ausalt tunnistada, see on jube. Tagantjärele võin vaid öelda, et hea, et niigi läits.

Veidi ärijuttu: mis kinnisvaraäri ajab Kalev?

ÄP uudis räägib mingist Kalevi kinnisvaraärist.

Ma tahaks ka teada, mis kinnisvaraäri see kommi- ja küpsisefirma ajab? Minu teada seisneb see "äri" lihtsalt selles, et olemasolevad hooned hinnatakse vastavalt kinnisvara üldisele hinnatõusule ümber.

Mõtlemapanev on muidugi see, et see "äri" on ainuke kasumi allikas.

Iiveldama ajavad rahva pidev süüdistamine ja topeltstandardid

Mõned autod Tallinna vanalinnas.

President tegi otsa ja lahti ja nüüd tundub, et ei möödu päevagi, kui keegi ei manitseks rahvast paremini liiklema. Aga millest selline silmakirjalikkus, milleks topeltstandardid, küsin? Umbes nii, et riigijuhid võivad kõike teha, rahvale pähe sittuda, aga rahvas peab kuulekalt, vedel pask mööda nägu alla voolamas, kõik ära taluma.

Ma ei hakka rääkima sellest, et president ise eksib JOKKi vastu, mille turjal ta presidendivalimised võitis. Ta andis suuri lubadusi, aga välja koorus samasugune petis nagu paljud teised, näiteks Res Publica mehed. Ja ma ei hakka rääkima Riigikogu tegelastest, kes oma kulutšekkide-asjaga kusesid näkku oma valijatele.

Aastaid on rahva juhid, poliitikud vilistanud liikluseeskirjadele, kuigi nemad peaks olema etalon. Sest nende järgi joondutakse. Neist poliitikutest võiks kokku panna terve raamatu, kes on viimase 15 aasta jooksul kas napsisena rooli istunud või kiirust ületanud, aga toon siin ära vaid mõned nimed, mis esimesena pähe tulevad, et mitte tühje sõnu puhuda: Mart Opmann, Kalev Kallo, Indrek Tarand, Andres Tarand, Ken-Marti Vaher, Kristiina Ojuland, Uno Veering, Andres Taimla, Jakko Väli, Kaupo Reede, Margo Järvekülg, Nikolai Maspanov.

Silmad peaks peast häbenema need riigijuhid, kes on seadust rikkunud viimasel ajal, kus liikluses olukord eriti tõsine: Edgar Savisaar, Jaanus Marrandi ja Helmer Jõgi.

Kohati tundub, et riigijuhtideks pürgib kõige süüdimatum osa elanikkonnast. Sest seaduserikkujad heidavad varju kõigile teistele.

Riigijuhtide manitsemisel ja nende üle järelvalvel peaks hoidma enam silma peal ajakirjandus. Selle asemel, et manitsevaid jutukesi avaldada, peaks näitama riigijuhtidele peeglit. Minu pärast võiks joodik-riigijuhtide ja kiiruseületajate-riigijuhtide pildid olla iga päev suurelt ära trükitud. Ja näiteks piimapakkidele pandud. Et kõik teaks, keda valimistel vältida.

Nii et prefekt Raivo Küüt, enne rahva poole pöördumist tuleks sul riigijuhtidele üks tõsisem jutlus pidada. Nemad on peamised kurjamid. Nende järgi joonduvad teised. Ja miks, palun, juhivad politseinikud ise napsisena autot ja ületavad kiirust. Miks? Enne kui pole ses küsimuses täit selgust, peaks hoidma moka maas ülejäänud ekanikkonna manitsemisel.

Või miks ei sarja politseijuht peaminister Andrus Ansipit, kes kõigile lastele eeskuju näidates mängis kamikazet ja maanteel jalgrattaga ilma kiivrita sõitis. Pole piisavalt mune? Kui neid pole, siis pole mõtet ka lehes tuututada, vaid närida oma vorstijuppi edasi.

Ja sama tobe on rääkida rahvale joomise kahjulikkusest, kui kõigil riigijuhtide üritustel voolab ojadena alkohol. Minu meelest peaks juhid nagu üks mees hakkama kõigepealt täiskarsklasteks, kaasa arvatud president, enne kui hakata rääkima alkoholi kahjulikkusest. Kala hakkab mädanema peast ja antud juhul on pea mädasem kui keha.

Ja ajalehed peaks hakkama avaldama roolijoodikute ja kiiruseületajate nimekirju lehes!!! Mitte nii, et Mazda ületas kiirust, Toyota põrkas kokku Fordiga. Mis uudised need on, palun!? Avalikustamine on parim relv igasuguse kuritegevuse vastu, seda tean omast käest.

Ja kõik liikluses seadust rikkunud kõrged riigiametnikud peaks tegema ametist vabanedes 1000 kasuliku töö tundi, käies mööda maad ringi, koolides, asutustes, koos sildiga: juhtisin autot purjuspäi, ületasin kiirust, ning rääkides liikluses korrarikkumise kahjulikkusest.

Minu arust on liiklus just see valdkond, kus käskude-keeldude ega jutlustamisega ei tee midagi ära, sest rikkumised on massilised. Vaja on positiivset eeskuju. Uut usku. Seda usku ei teki, kui juhid lasevad vanas vaimus edasi.

Hümn eesti mehele

Kirjutasin selle luuletuse 2005nda aasta kevadel, aprillis vist, lennukis, kui ma olin teel Lissabonist Tallinna, ühe portugali mehe juurest ühe eesti mehe juurde. Olin siis hirmsas segaduses, sest ma ei suutnud kuidagi ära otsustada, kas jätkata oma elu Portugali kuldses puuris või alustada kõike otsast siin, kodumaal. Mnjahh, punkar Batsill oli sest igatahes vaimustuses.

Tulin estonian airiga ehk eesti mehele

Tulin estonian airiga portugalist
kell oli kaksteist (siis täpselt südaööl)
sest lissaboni lennuk
jäi kaks tundi hiljaks
ja mu kohvrid olid nii neetult rasked
aga mul polnud sest miskit
sest ma tahtsin
sind suudelda

Tahtsin sind suudelda
ja juba lennujaamas
kui olin kiskund keerlevalt lindilt
oma kolm kohvrit
parimad portugali veinid sees
ja piineld pool tundi passikontrollis
Oh lõpuks siis võin
sind suudelda
mu eesti mees
mõtlesin rampväsinuna kui fuajees
tunglevas rahvasummas sind su
kiilaspea ja kurbade silmade järgi
ära tunda katsusin
aga sind polnd

Sind polnd
olid lihtsalt ükspäev otsustand
et aitab mu ootamisest no kaua sa
ikka passid parim portugali veingi
pole seda väärt et tema pärast
kaks kuud kaine olla ja ega sel
eesti õllelgi midagi viga ole
tegelikult on ta peaparanduseks
vaata et kõige etem mõne koleda
kõrtsiöö ja kepitöö järel eriti jaa

Sest ega sa suutnudki mulle nii väga
truu olla nagu algul kokku sai
lepitud sest jah kusagil kõrtsis
on ju ikka mõni blond piiga
veel blondim kui mina kuigi ma
pleegin ju küll oma juukseid
peroksiidiga muidu ei hüütaks
mulle itaalias iial ciao bella

Ja ega minagi sulle seal nii väga
truu olla suutnud kui ausalt teada
tahad sest jah mõnel mehel (ja tegelt
üsna paljudel) on seal ikka kõvasti
rohkem raha kui sinul
ja nagu sa mulle ükskord isegi ütlid
ei jaksaks sa mulle millalgi
mereäärset villat osta
ja see on nii kurb

Aga kurvem kui see on ikkagi
see et ma sind tookord (rahvasummas
rampväsinuna lennujaama fuajees)
ei suudeld sest vaata
ma oleksin sulle siis
öelnd jah ma oleksin sulle siis
kindlasti öelnd et võib-olla
VÕIB-OLLA JAA
kui ma ükspäev hispaanias hooramisest
ära tüdin ja mind saksamaalegi
strippariks ei võeta sest eks igaüks kaota ju
kunagi oma kaubandusliku välimuse noh ja
kui sinagi siis ehk selleks ajaks
muga armastusest rääkimiseks viina ei
vajaks ega oma alaealisuse alaväärsus-
komplekse õlleuimas välja ei
elaks

Siis tuleks ma ehk tõesti
estonian airiga portugalist
ja suudleks sind siiralt

Mu arg
karm
ja kohmakas
õrn
ja rohmakas
EESTI MEES

Ja ma ei mõrvakski ehk
me sündimata lapsi
kiivushoos
nagu kunagi
ette kujutasin

Sest ükskord
me armastame
üksteist
nii

Või
teisiti

Ja veel, mis Ilvese suurimast sõbrast arvatakse

Väljavõtted kahest viimasest ajalehe International Herald Tribune numbrist.



Selle tegelase suurimad toetajad on olnud viimasel ajal, nagu lehtedest lugeda võib, Albania & Estonia. Ja ennustatakse, et tegelane asub pärast ametist vabaks saamist elama ühte neist riikidest. Miks mitte Ärmale?

Siin veel kaks sõpra paar kuud tagasi koos, pilt võetud presidendi kodulehelt:

Ilves samuti tagasi kooli!

Väljavõte presidendi kodulehelt.

President Ilves tunneb küll pöördumises rahva poole muret, et teedel ja tänavatel surevad inimesed, manitsedes inimesi kooli minema, aga oma silmas palki ei näe: Ilvese juhtimisel on Iraagis ja Afganistanis suremas eesti poisid, et parandada nende riigijuhtide vigu, kelle perset armastavad Eesti poliitikud lakkuda.

Iraagis ja Afganistanis sureb iga päev sadu süütuid inimesi. Kokku on nelja sõja-aastaga surnud Iraagis ligi 700 000 kohalikku. Seda ei saa võrrelda ühegi Eesti linnaga, see on pea sama suur kui kogu eestlaskond.

Marss kooli tagasi, Ilves. Ja õpi eesti keel ära, lisaks muule!

P.S. Ilves pursib eesti keelt nii mis jube, ajakirjanikud võiks talle huvipärast keeletesti teha. Samalaadse, mida nõutakse kodakondsuse saamisel.

Meelelahutajate esimesed tulemused!

Nonii, paistab, et ka meelelahutajate hääletus on täies jõus lahti läinud! Tore! Hääli on juba saanud meie filmidiiva Eve Kivi, bravuuritar Anu Saagim, DJ Elektra, modelliärinaine Beatrice, skandaalne välisajakirjanik Katrin Lust ning saatejuht Romi Hasa.

Meestest olete siiani eelistanud saatejuht Mart Sanderit, tsirkuseartist Vello Vaherit, kirjasaatjat Hillar Kohvi, meediakangelast Alex Lepajõed ning raadiohääl Gaute Kivistikku (Rohke Debelakk).

Poliitikute & ajakirjanike vahefinalistid

Poliitikute ja ajakirjanike esimene hääletus on lõppenud! Kuid see ei tähenda muidugi seda, et võistlus on läbi. Järgneb vahefinaal, kuhu pääsevad enim hääli saanud mehed ja naised.

Meespoliitikuist pääsevad vahefinaali reformist Andrus Ansip (16 häält), sots Ivari Padar (11), sots TH Ilves (8) ning sots Indrek Tarand (8). Kuna kõik järgmised poliitikud said võrdselt 6 häält, siis saavad ka nemad vahefinaali: reformist Siim Kallas, Isamaa-RP Juhan Parts, Isamaa-RP Taavi Veskimägi, reformist Taavi Rõivas ning sots Andres Tarand.

Et põnevam oleks, siis asuvad nendega rinda pistma kolm uut nime: Meelis Atonen, Margus Tsahkna ja Marko Pomerants.

Naiste arvestuses on vahefinalistid sots Urve Palo (25), reformist Keit Pentus (22), reformist Kristiina Ojuland (20), Keski Kadri Must (17), Keski Evelyn Sepp (13) ning Roheliste Airi-Hallik Konnula (12). Uute nimedena astuvad võistlustulle reformist Laine Jänes ning Isamaa-RP Reet Roos.

Ajakirjanike edasipääsnud on praegu selline:
1. Mihkel Kärmas (11)
2. Juku-Kalle Raid (9)
3. Hannes Võrno (8)
4. Kiur Aarma (6)
5-6. Villy Paimets, Peeter Võsa (5)

Nendega asuvad võistlema uute nimedena Jüri Pino, Aarne Rannamäe, Meelis Kompus ja Toomas Luhats

Naised:
1. Merle Liivak (15)
2-5. Tuuli Roosma, Dagmar Reintam, Stella K. Wadowsky, Tuuli Koch (9)
6. Elo Mõttus
7. Epp Petrone

Neile hakkavad vahefinaalis konkurentsi pakkuma Helena-Reet Ennet, Krista Lensin ja Anu Aaremäe

Riigikohtu vastus avalikule kirjale seoses Margo Vaino vahistamisega

Riigikohtult saabus selline vastus meie avalikule kirjale seoses Margo Vaino vahistamisega:

Vastus avalikule kirjale seoses Margo Vaino vahistamisega.

Riigikohus mõistab õigust täpses vastavuses seadusega ja vaatab läbi kaebusi alamalseisvate kohtule lahendite peale. Eeluurimiskohtuniku otsus, millega kohaldati Margo Vainole tõkend, on kontrollitav ja vaidlustatav kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras II astme kohtus, mitte Riigikohtus. Seadusest tulenevalt puudub Riigikohtul õigus sekkuda M.V. süüdistusasja menetlusse vaatamata sellele, et tegemist on vabakutselise ajakirjanikuga.

Lugupidamisega,

Mailin Aasmäe
Riigikohtu pressiesindaja

Pealekaebamisajastu tagasitulek

Teravuse poolest tuntud ajakirjanik Mihkel Kärmasel, kes ei kohkunud tagasi isegi presidendiskandaali paljastamisel, oli seekord jänes püksis. Või jättis ta loo lõpuni uurimata mingil muul põhjusel, näiteks ülemuse käsul, ei tea. Fakt on aga see, et selline pealekaebaja varjamine ning talle kaitse pakkumine meedia poolt lõhnab väga pealekaebamisühiskonna tagasituleku järele.

Vanemad meie seast mäletavad, kuidas nõukaajal piisas naabrimehe pokri saatmiseks vaid sest, kui kaebasid võimudele, et too rääkis pahasti Stalinist. Ja pealekaebajaid hoiti, neile tagati igakülgne kaitse. Sest nõukogude võim vajas pealekaebajaid, koputajaid. Nemad hoidsid rahvast vaos, hirmul.

Olukorras, kus inimese vastu esitati sedavõrd tõsine süüdistus, et ta hoiab lapspornot, pidanuks kaebajal olema julgust esineda avalikkuses oma nime ning näoga. Ning ajakirjanik Mihkel Kärmasel ja teistel ajakirjanikel olnuks kohustus see nimi ja nägu avalikkuse ette tuua. Vastasel juhul, kui kaebaja jääb varju, on ka edaspidi võimalik väga lihtsasti kaasinimese peale kaevata. Ajakirjanikud muutuvad veel kartlikumaks ning ajalehtedest saavad nõukaaegsete propagandaväljaannete kloonid, kuna pealekaebamise hirmus ei juleta teravaid teemasid (mis nõuavad riskantseid võtteid) ette võtta. Poliitikuid saab olema kergem mõjutada, kuna pealekaebajad teavad, et neid kaitstakse. Politsei ja prokuratuur muutuvad märkamatult repressiivasutusteks. Äsjane Lea Pähkli võimudemonstratsioon on alles algus.

Me ei saa seda lubada. Ja kui ajakirjanikud on arad ning massimeedia vaikib, siis pange tähele, alati on inimesi, kes soovivad kaevata pealekaebaja peale. Ning kui sealjuures on inimesi, kes neid avalikustada ei pelga, siis on, jumal tänatud, veel kõik korras. Ning pealekaebaja mõtleb, kas tal ikka on põhjust teise peale kaevata.

Margo Vaino peale kaevanud naine töötab Äripäevas

Vastavalt saabunud vihjele on Margo Vaino endine elukaaslane Erika Priedenthal, kes töötab ajalehes Äripäev kujundajana.

Priedenthalil on Vainoga poeg Markus, nad läksid lahku 2001. aastal.

Saatsin reedel Priedenthalile elektronkirja, millele ta pole tänaseni vastanud.

Vastavalt teadaolevale infole kaebas Vaino peale tema endine elukaaslane, mispeale Vaino kodus tehti läbiotsimine ja ta vahistati 6 kuuks.

Helistasin täna Priedenthalile Äripäeva toimetusse ja küsisin otse: "Kas te kaebasite Margo Vaino peale?"

Mispeale Priedenthal küsis, miks mul seda vaja teada on. Kui ütlesin, et uurin Margo Vaino vahistamise asja, ütles Priedenthal, et ei soovi sellistele küsimustele vastata. "Ega ma igale tänaval ettejuhtuvale isikule ei hakka sellest rääkima." Priedenthal ütles, et räägib sellest vaid politseile. Ta ütles ka, et politsei pole teda veel üle kuulanud.

Küsisin veel, kas ta kaebas Vaino peale ja ta ütles, et ei soovi sel teemal rääkida ja lõpetas telefonikõne.

Vaatasin registrist, et Priedenthal on ostnud 400 Ekspress Grupi aktsiat ja 3000 Tallink Grupi aktsiat. Vaene naine, oma aktsiaotsudega on ta kõvasti raha kaotanud. Ilmselt ei andnud ka Vaino lapse hooldamiseks raha. Luige ja Hanschmidti peale Priedenthali hammas ei hakka, siis oli vähemalt Vainot võmalik kottida.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 25. peatükk

Toomas pani riided selga ja läks välja. Ta läks jalutas metsa äärde. Vaatas eemalt oma maid ja hooneid ning naeratas rahulolevalt. Küll ma olen olnud tubli, mõtles ta endamisi. Talle meeldis end mõttes kiita.
„Ahoi!“ kostis järsku eemalt.
„Ahoi,“ vastas Toomas ja pööras end ringi. Lähenes külamees.
„Mis sa kaiet tan?“
„Ah, niisama, vaatasin, et kas annab veel võsa maha võtta.“
„Toda võssa om tan nii et,“ ütles külamees, „õkvalt anna takka.“
„Eks teda ole juba maha võetud ka.“
„Enemb kasuss manu. Toda ei jõvva keski ärä niita.“
Jõuab, mõtles Toomas endamisi, küll jõuab. Tema jõuab. Rääkigu need külamehed, mida tahavad.
„Mis sul ta noorik tege?“ küsis külamees kavalal ilmel.
„Istub kodus, mis ta ikka teeb.“
„Sul om teene pärüs modellist nakanu.“
„Ah, mis modelliks. See on lihtsalt üles pushitud.“
„Lehed na kirjutase õnnõgi.“
„Ah, mis sitast uskuda.“
„Jah, pasundase õnnõgi.“
„Ei lase, raisad, rahus elada.“
„Juusse oma kah lõõgatu nagu sel Bekkami maadamil.“
„Ah, mis sest rääkida. Naiste värk. Las teevad, mis tahavad.“
„Ega kõkke saa ka lasta tetä. Muudu lävva ülekäte äräki. Kõkke ei saa tetä.“
Toomas jäi mõttesse. Kas tõesti oli ta lasknud naisel ülekäte minna. Varemalt ikka Evelin kuulas sõna, aga nüüd, tõepoolest, teeb mis tahab.
„Na naase oma siukse naaskli õkvalt. Kui perra ei kae, lävva hukka. Siis ei saa muudmoodu kui tõmma end oksa. Na naase oma nigu peni.“
„Päris koerad nad ikka ei ole.“
„Oma iks. Na oma viil hullemba.“
„Ah, mine oma jutuga, kus nad siis hullemad on?“
„Kuis na siis pole. Kae, Silmu Juhan puus end üles. Andse naasele paljo võimu ja peräst poos end üles. Särtseid mehi om viil olnu.“
Toomasel hakkas kõhe. Võib-olla on vanamehel tõesti õigus. Et ei saa naisele palju võimu ja vabadust anda. Muidu astub endale pähe. Toomas kujutas juba ette, kuidas ta omale kuuri alla nöörist silmuse teeb, pea sinna sisse pistab ja end toolilt rippu kukutab. Tal käisid judinad üle selja. Ta jättis külamehega rutuga nägemist ja tõttas tagasi maja juurde.

„Evelin,“ hõikas Toomas eemalt, „kus sa oled?“
Evelin tuli ehmunult majast välja. „Mis on juhtunud?“
„Mis sa seal toas tegid praegu?“
„Midagi ei teinud, miks sa seda küsid?“
„Ma nägin küll, sa helistasid telefoniga.“
„Noja mis siis, kui helistasin, mis see sinu asi on.“
„On küll minu asi. Ja tänasest päevast peale sa enam ilma minu loata kellelegi ei helista. Selge.“
„Mis sul sisse on läinud, Toomas, mis sul viga on.“
„Räägi, kellele sa helistasid.“
„Ei ütle, mis see sinu asi on.“
„Olgu, anna krediitkaart mulle tagasi.“
„Õhh, oled sa ka, helistas Katrin.“
„Nii, ja Katrinile keelan ma sul helistada.“
„Miks?“ ajas Evelin silmad suureks.
„Keelan ja kõik!“
„Eino, sa oled päris ära keeranud,“ ütles Evelin vaiksemalt.
Toomas võttis tal käevarrest kinni ja pigistas. „Ma sul teen ära keeranud. Nüüd kähku tuppa tagasi ja hakkad pesu pesema.“
„Mis käsutaja sina mul siin oled. Vaata kui äsan sulle harjavarrega!“
„Siis ma löön su maha, selge!“ Toomas ehmatas välja öeldud sõnade üle. Ta kartis, mis Evelin talle ütleb.
Aga Evelin ei öelnud midagi. Hakkas Toomast kartma. Keeras ringi ja läks toa juurde.

Toomas jäi veel veidikeseks õue peale. Ta nägu kattis õnnis naeratus. Ta oli endaga väga rahul. Sest kes on majas peremees? Loomulikult tema. See peab olema kõigile selge. Küllap oli külamehel õigus, et naistele ei saa võimu anda. Muidu lähevad ülekäte. Ja siis pole muud kui nöör kaela. Suurest kurbusest ja häbist.

Mulle tundub, et ka Andres Põder on homo

Selle taustal, kuidas USA vabariiklaste senaator ja suur homofoob Larry Craig üritas lennujaamas teisele mehele kätt püksi ajada, võib vaid oletada, et kõige suuremad homofoobid on ise homod.

Näiteks Andres Põder, tuntud Jeesuse-fetišist ja muinasjutuvestja on öelnud, et tema propageeritava muinasjutu järgi on homoseksuaalsus taunitav. Seejuures on Põder kaval, ta ei avalda oma arvamust, vaid mingi umbmäärase jutukese (piibli) arvamuse. Kuigi ma võin väita, et ka Jeesus oli homo, kuna enamus tema jüngreid olid mehed (nii hea, et me keskajal ei ela, ütles Irja, kui talle viimast lauset tsiteerisin, muidu oleks mind ketserina tuleriidal juba põletatud). Aga kuna silmakirjalikkus on ühiskonnas levinud, ja eriti kristlikes ringkondades (sest ma tahaks näha seda inimest, kes tõemeeli Jeesuse-muinasjuttu usuks!), siis võib väita, et ka Andres Põder on homo. Ja et seda homo-ussi endast välja ajada, või siis kadedusest, et ta ise ei saa meestele vabalt oma kürba pärakusse torgata, kuulutab ta, et homoseksuaalsus on patt.

Aga kõik Jeesuse-muinasjuttu uskujad ja kiibitsejad teavad, et kõik patud antakse andeks, kui hästi palvetada. Nii silmakirjalikkus kui homomeelsus, antakse andeks. Ja isegi siis, kui silmakirjalikkust kasutatakse homomeelsuse peitmiseks. Ja kui silmakirjalikkus ega homomeelsus kunagi välja ei tule, siis annab inimene iseendale andeks, sellele kujuteldavale jumalale, mis istub inimese ajusagarate vahel ja mida võib pidada instinktide kogumiks, või instinktide kogumiks ühes õpetusega nende instinktide kontrollimiseks, mille keegi tark inimene on kirja pannud.

Kuigi ma ei saa aru, miks inimese aju on genereerinud teadmise, et homomeelsus on paha. Ilmselt on ajus mingi konflikt paljunemisinstinktiga, sest homosuhtest ei sünni järglasi. Ja see ajule ei meeldi. Ja ajule ei pruugi meeldida ka see, et ta igasugusest mõnust välja lülitatakse. Aju on orienteeritud paljunemisele, mitte mõnule. Ja aju tahab valitseda keha üle. Aru saamata, et ilma kehata ei saa ka aju ise eksisteerida. Millest võib tuletada, et intelligents on konflikt aju ja keha vahel. Inimene on see, kes ta on, seetõttu, et tema aju on kehaga konfliktis. Ja sellest sünnib kriitiline mõtlemine, intelligents.

Aga Põder, kelle pilk on ähmane, pole ehk hea näide. Võtame Eesti esikaunitari Liis Lassi. Kes kuulutas, et on homofoob, aga samas suudleb seltskonnas teiste naistega. Või siis Linnar Priimägi, pedepüramiidi ehitaja, kes ei taha tunnistada, et on homo, mida ta on.

Siit jõuab justkui arusaamani, et silmakirjalikkus on väiksem patt kui homomeelsus (sest miks muidu ei tunnistata tõde). Ja see õigustab mõtteviisi, et kõike võib teha, kuni see välja ei tule (see mõtteviis on ühtlasi kuritegevuse peamine mootor).

Kui instinktide juurde tagasi tulla, siis võib homomeelsus olla instinkt, mis käivitub teatud olukorras. Mis pole universaalne, ja seetõttu instinktide kogumi kirja pannud targa inimese poolt tähelepanuta jäänud. Selle võiks sellesse instinktide kogumisse, piiblisse, juurde kirjutada. Et homomeelsus pole patt.

Üks argument palgasõjaväe vastu

Sakslaste kuningas Alaric, kujutis Wikipediast.

Ühe argumendi palgasõjaväe vastu võib tuua Rooma ajaloost. Kus palgasõjavägi oli efektiivne niikaua, kuni sinna hakati võtma sakslaste (germaani) hõime (roomlased ise ei viitsinud eriti sõdida). Sakslasi võeti palju ka muudesse riigiametitesse, isegi Senatisse. Ja erinevalt keltidest, kes olid Rooma riigile ustavad, võtsid võimule lähedale pääsenud sakslased võimu Rooma riigis üle, korraldasid riigipöörde, panid oma mehed pukki ja omameelse paavsti ametisse. Ja edasi võeti võim kogu sel maal, mida kutsutakse Euroopaks. Ning edasine on juba Euroopa ajalugu. Asi polnud niisiis päris nii, et tulid paljasjalgsed germaani hõimud, koos hunnidega ja vallutasid Rooma. See oli pigem nagu riigipööre ja hunnide juht Attila, vastupidi, sõlmis Roomaga liidu, misjärel oma mehed ta hukkasid kui reeturi. Ma olen asumas just lugema Ammianus Marcellinuse, ühtse Rooma riigi viimase ajaloolase ajalookirjutust, et asja täpsemalt veel uurida, aga etteruttavalt lihtsalt tooks sellise hoiatuse: palgasõdureid ei saa usaldada. Palgasõjavägi on ehk efektiivne vallutussõjas, kus siis sõduritele lubatakse igasugu sõjasaaki ja muud ninni-nänni roosamannat, aga kaitsesõjas on palgasõduri efektiivsus null.

Sakslased ja venelased on laias laastus sama sugu (2000 aasta perspektiivis on nad sama rahvas) ja sama mõtteviisiga. Seetõttu on ohtlik Eestis luua palgasõjaväge, kuna see muudab Eesti riigi haavatavaks, kui sinna lähevad näiteks venelased. Näiteks minu jaoks on null venekeelne ja -meelne politseinik Narvas. Kui kunagi, mõned aastad tagasi temalt teed küsisin, ühmas ta mulle: tolka pa-russki. Ja ma ei usu, et see politseinik mulle appi tuleb, kui mulle Narvas peksa antakse. Ja miks peaks venekeelne- ja meelne sõjaväelane Eesti riiki kaitsma, kui venelane Eesti vastu sõdima tuleb? Samuti on ohtlik anda venelastele Eestis võimu juurde. Tegelikult oleks pikas perspektiivis mõistlik kas venelased täielikult assimileerida (mis ilmselt osutub võimatuks, kuna EL ei luba) või nad lihtsalt maalt välja saata. Viimane variant on ka keerukas.

Eelnevat arvestades kaitseb Eestit kõige paremini eestikeelne ja -meelne sõjavägi. Ja polegi vahet, kas seal keegi püssi oskab lasta või mitte. Oluline on kasvõi pauku teha. Ja hea on, kui üks vastane õnnestuks maha kõmmutada.

Teine võimalus on muidugi luua palgasõjavägi ja koguneda ning koos palvetada, et keegi püha Maarjamaad ei puutuks. Ja kui armuline jumal seda palvet kuulda võtab, siis ei juhtu miskit suuremat hullu. Ainult ma olen kuulnud, et jumal on kõva napsimees ja talle ei meeldi, et alkoholi müüki piiratakse. Mistõttu ta võib hullult lajatada, lambukesi karistada. Hoidkem siis piip ja prillid!

Seksikad laupäeva õhtul

Nonii, täna läksid siis võistlustulle meie tublid sportlased ning praeguseks on teistest enam hääli meestest korvpallur Rauno Pehkal ning judoka Indrek Pertelsonil. Naistest juhivad ujuja Jana Kolukanova ning tennisist Maret Ani.

Tüdrukute klubi arvestuses arvatakse seksikaimaks Urve Palo, kel 28 häält. Teisel kohal on Ingrid Tähismaa 8 häälega.

Meeskirjanike seas teeb teistele pika puuga ära luuletaja Veiko Märka (11), järgnevad Heiti Kender (7), Kaur Kender & Sven Kivisildnik (5) ning Peeter Sauter & Wimberg (4). Naistest juhib ülivõimsalt kirjanik Kadri Kõusaar (16), siis tulevad Kerttu Rakke (9), Merle Jääger & Doris Kareva & Kristiina Ehin (8).

Meesmuusikute arvestuses on seis järgmine:
1. Raul Vaigla
2. Freddy
3. Aivar Riisalu, Riho Sibul
4. Koit Toome, Tanel Padar, Kristjan Kasearu, Eri Klas

Naised:
1. Lenna Kuurmaa, Blacky
2. Gerli Padar
3. Eda-Ines Etti, JZBelle, Marju Kuut

Homodest on Marko Reikopil 15 ning Jüri Naelal 14 häält.

Meesajakirjanike arvestuses on meeste edetabel hetkel selline:
1. Mihkel Kärmas
2. Juku-Kalle Raid
3. Hannes Võrno
4. Kiur Aarma
5. Villy Paimets, Peeter Võsa

Naistel aga:
1. Merle Liivak
2. Tuuli Roosma, Stella K. Wadowsky, Dagmar Reintam
3. Elo Mõttus, Tuuli Koch
4. Epp Petrone

Poliitikuil, keda veel vaid loetud tunnid hääletada saab, on järgmised seisud:

Mehed:
1. Andrus Ansip
2. Ivari Padar
3. TH ilves, Indrek Tarand
4. Andres Tarand, Taavi Rõivas, Taavi Veskimägi, Juhan Parts, Siim Kallas

Naised:
1. Urve Palo
2. Keit Pentus
3. Kristiina Ojuland
4. Kadri Must
5. Evelyn Sepp
6. Airi-Hallik Konnula

Homme juba uus hääletus!