Pildil Lonni Vernik (Nurmoja), romaanis Lea, pildil tagaküljel tekst: Usk, lootus, armastus- kauneim neist on armastus! Ülesvõte 1940ndate keskelt.
-----------
Alul ei tahtnud jutt kuidagi sobida, sest oldi teineteisele veel võõrad, kuid peagi leiti side ning kõnelus muutus vabamaks. Jutt kaldus kunstile.
Heino, äsja kunstikooli lõpetanud noor maalikunstnik rääkis:
“Kunst on viimasel ajal liialt tarbekaubaks muutunud ja väljendab seda, mida talt nõutakse. Kunstnik pole enam oma loomingus vaba, vaid sarnaneb töökojale, mis peab valmistama käibekaupa plaani järele!”
Ats vaidles talle vastu:
“Sellega on just muutunud kunst rahvale lähedasemaks! Varem oli kunst rahvast, lihtsaist töölistest eraldatud, mis väljendus hüüdlauses “Kunst kunsti pärast!”. Kunstnik ei hoolinud sellest, et oma loomingut laiale massile mõistetavaks teha. Kunst jäeti vaid kitsa, valitud ringkonna päralt!”
“Minu arvates on see täitsa õige suhtumine asjasse,” vastas Heino veidi üleolevalt.
“Aga milles leiate siis peituvat kunsti väärtuse?”
“Kunsti ülesandeks,” rääkis Heino, “on sammuda inimkonna avangardis – näidata suunda laiematele rahvahulkadele, kuhu ta peab liikuma oma arenguprotsessis. Inimkonda, üldiselt võttes, võib minu arvates võrrelda kolmnurgaga, mis oma teravikuga liigub edasi progressi suunas. Kolmnurga tipus asetsevad inimkonna kõige eesrindlikumad inimesed – teadusemehed, kirjanikud, kunstnikud, kes on võimelised looma midagi uut, seniolematut. Ülejäänud massile on see seniolematu looming muidugi veel arusaamatu. Nad võivad mõista seda siis, kui on jõudnud kohani, kus varem asetses kolmnurga tipp. Teravik, omakorda, on aga nüüd juba edasi liikunud oma arenguprotsessis.”
“Teil on õigus,” vastas Ats, “kuid viga seisneb selles, et paljud kunstnikud ei suuda iseseisvalt leida õiget arenguteed, vaid neid peab juhtima ja õpetama.”
“Tähendab, te tahate teha kunstist propagandavahendi?” sekkus Lea.
Heino noogutas talle heakskiitvalt peaga ning lisas:
“Just sellega te võtate kunstnikult võimaluse vabaks loominguks ja suunate ta kindlaksmääratud teele.”
“Aga kui see on õige?” küsis Ats.
“Tunnistage, et olete löödud!” hüüdis Lea. “Te põiklete ju küsimusest kõrvale ja poete hoopis teise probleemi varju.”
Ats tõstis naerdes käed.
“Annan alla!”
“Kommunistid ju ei alistu,” tähendas Maie.
“Võluvatele tütarlastele aga küll!” heitis Ats vastuseks, tehes Maie suunas kummarduse.
Kõik naersid ja jutuajamine muutus lõbusamaks. Räägiti möödunud koolitalvest ning eelseisvast leeripeost.
Jüri vaikis ja jälgis tähelepanelikult Lead. Too käitus vabalt ja sundimatult, ilma vähimagi katseta koketeerida. Jürile tundus, et tütarlaps hakkab talle meeldima, ja avastades selle, ei jäänud ta endaga sugugi rahule.
Siin maal tunduvad vähegi kenamad tüdrukud iludustena, arutles ta. Ime, et ma veel Leida õest Lindast vaimustusse ei sattunud. Lõpuks, mis selles Leas õieti erilist on? Lokid on tal ju suurepärased, nähtavasti isegi loomulikud, kuid nägu on liialt mehelik ja nina suurevõitu. Jalad, jah, jalad on tal tõesti ilusad ja ta võiks kanda lühemat kleiti, et nad saaks rohkem mõjule pääseda. Ja ta oskab päris maitsekalt riietuda ja sinine värv sobib talle haruldaselt hästi.
Aga miks ma tegelen nõnda palju selle naisega, torgatus talle järsku pähe. Ega ma temasse ometi armunud ole!? Siiski peaks Leidale ütlema, et ta Lea söögilauas minu kõrvale istuma paneks. Tarvis välja uurida, mis puust ta valmistatud on.
Samal hetkel kohtusid Jüri silmad Lea omadega.
“Olete samal arvamusel?” küsis tütarlaps.
“Oo jaa, muidugi,” kohmas Jüri vastuseks, teadmata, millest oli jutt. Kuid tundus, et vastus oli rahuldav.
Kui külalised asusid kirikusse minekuks teele, peatas Ats Jüri sõnadega:
“Sina oota! Meil tuleb auvärav kaskedest valmis teha.”
Paul saadeti koos teistega kirikusse, Jüri ja Ats aga asusid auväravat valmistama. Hommikul metsast toodud värsked kased püstitati kummalegi poole väravat ja siis seoti nende ladvad kokku.
Lõpetanud oma toimingu, läksid poisid tuppa. Elumaja suurimasse ruumi oli kaetud pikk laud, mis oli üle koormatud igasuguste toitude, suupistete ja jookidega. Taldrikute kõrval asetsesid nimekaardid. Jüri astus lähemale ja lasi neist silmad üle käia. Peagi leidis ta oma. Tema naabriteks olid Lea ja Vaike.
Leida on ikka taibukas tüdruk, naeratas Jüri, ja läks appi Atsile, kes oli ametis toast üleliigsete mööblitükkide välja kandmisega.
Lõpetanud selle, läksid nad õue. Kui nad olid pingile istunud ja sigaretid süüdanud, ütles Jüri:
“Peaks ka kirikusse minema. Leida ehk solvub, kui sa teda seal lilledega ei tervita…”
