Abordiküsimus taandub lõpuks ei millelegi muule kui meeste ja naiste võrdsuse küsimusele. Seaduse järgi on mehed ja naised võrdsed, aga kas ka tavateadvuses? Abordipooldajate viited sellele, et naine pärast aborti kindlasti kahetseb, söövitavad meisse tegelikult teadmist, et naine EI TEA, MIDA TA TEEB. On rumal ja vajab kaitset. Naisest kui rumalamast ja kaitset vajavast sugupoolest on pikalt kirjutanud ka keskaja kirikuisad Augustinus ja Aquino Thomas. Sisuliselt toetuvad abordivastased Augustinuse ja Aquino Thomase retoorikale.
Põhiseaduse muutmine selliseks, et riik tagab kaitse elule viljastumise hetkest, teeks naisest teise järgu inimese, kel puudub õigus määrata oma keha üle (alates viljastumise hetkest). Küll aga säilib õigus määrata oma keha üle mehel. Ja me olemegi tagasi patriarhaadis.
Minu ettepanek oleks nüüd selline, et kuna enamus abordivastaseid on mehed, siis hakakem parem aktiivselt otsima teaduslikke mooduseid, kuidas teha nii, et sünnitama hakkaks mehed. Nemad on ju nagunii abordi vastu ja saaks siis kõik oma lapsed ilusti ära sünnitada. Ja nad saaks siis ka kehtestada täieliku abordikeelu, tehes põhiseadusesse vastava paranduse!
laupäev, 5. jaanuar 2008
Naisteleht kirjutas alles nüüd, et Ojuland lööb litsi
Viimase Naistelehe esikaas.
Meie blogi usinad kirjasaatjad teatasid sellest juba poolteist kuud tagasi. No vast aeglaselt jahvatavad need Eesti meinstriim ajakirjanduse veskid. Laisad ajakirjanikud tööl või mis?!
No aga, nagu viimasest Naistelehest selgub, pole herr Kägu (tundub selline suuga-teeb-suure-linna-mees) suutnud 8 (KAHEKSA!!!) aasta jooksul oma abikaasast Ailist ära lahutada. Pole siis ime, et Kristiina kõrvalt paneb. Ja viimaks üldse kellegi teise leiab. Kaua sa ikka sellise äpu kõrval jändad.
Üks üleskutse seoses ID-kaardiga
Saabus selline teade:
Hei,
Sinul kui blogijal on otseühendus paljude (või isegi väga paljude)
lugejatega. Lugejatega, kes usaldavad sind sedavõrd, et miljonite
blogide hulgast käia just sinu oma lugemas.
Täna palume sinu abi, et kasutaksid seda usaldust meie aitamiseks.
2006 aasta maikuus alustasime projekti Arvutikaitse 2009, mille
eesmärk on turvata Eesti infoühiskonda. Oleme hankinud eestlastele
ülisoodsa turbetarkvara (elion.ee/arvutikaitse), pidanud e-turbe
blogisid ja - mis väga oluline - teinud usinat lobitööd, et Suured
Tegijad (pangad, telekomifirmad, riigiasutused) hakkaksid
turbeteemadele rohkem tähelepanu pöörama.
Üks efektiivsemaid viise internetiturvalisuse tõstmiseks on aga
julgustada inimesi sisselogimiseks ID-kaarti või Mobiil-ID kasutama.
Jah, ka selle turvalisuse üle debateeritakse mõnikord, aga siiski on
isegi skeptikud nõus - olemasolevatest variantidest on see reaalseim
võimalus e-teenuste turvalisust oluliselt tõsta.
Oleme leidnud, et kui inimene ID-kaarti juba kord kasutab, siis ta
sellest enam ei loobu, kuna tegemist on päris mugava rakendusega. Aga
kuidas panna inimene ID-kaarti või Mobiil-ID-d esimest korda kasutama?
Ühe abinõuna algatasime loosikampaania, mis asub aadressil:
www.arvutikaitse.ee/loos
Sellel lehel saab peale loositingimuste digiallkirjamist osaleda
loosis, kus võib võita ohtralt väga edevaid auhindu - võimsad Dell XPS
läpparid, hulk mobiiltelefone ja peaauhinnana 30000-kroonine
reisipakett.
Paluksimegi, et viitaksid oma blogis sellele loosikampaaniale. Ja
osaleksid ise ka! :)
Parimatega,
Mart Parve
Vaata Maailma SA
tel 56604704
Hei,
Sinul kui blogijal on otseühendus paljude (või isegi väga paljude)
lugejatega. Lugejatega, kes usaldavad sind sedavõrd, et miljonite
blogide hulgast käia just sinu oma lugemas.
Täna palume sinu abi, et kasutaksid seda usaldust meie aitamiseks.
2006 aasta maikuus alustasime projekti Arvutikaitse 2009, mille
eesmärk on turvata Eesti infoühiskonda. Oleme hankinud eestlastele
ülisoodsa turbetarkvara (elion.ee/arvutikaitse), pidanud e-turbe
blogisid ja - mis väga oluline - teinud usinat lobitööd, et Suured
Tegijad (pangad, telekomifirmad, riigiasutused) hakkaksid
turbeteemadele rohkem tähelepanu pöörama.
Üks efektiivsemaid viise internetiturvalisuse tõstmiseks on aga
julgustada inimesi sisselogimiseks ID-kaarti või Mobiil-ID kasutama.
Jah, ka selle turvalisuse üle debateeritakse mõnikord, aga siiski on
isegi skeptikud nõus - olemasolevatest variantidest on see reaalseim
võimalus e-teenuste turvalisust oluliselt tõsta.
Oleme leidnud, et kui inimene ID-kaarti juba kord kasutab, siis ta
sellest enam ei loobu, kuna tegemist on päris mugava rakendusega. Aga
kuidas panna inimene ID-kaarti või Mobiil-ID-d esimest korda kasutama?
Ühe abinõuna algatasime loosikampaania, mis asub aadressil:
www.arvutikaitse.ee/loos
Sellel lehel saab peale loositingimuste digiallkirjamist osaleda
loosis, kus võib võita ohtralt väga edevaid auhindu - võimsad Dell XPS
läpparid, hulk mobiiltelefone ja peaauhinnana 30000-kroonine
reisipakett.
Paluksimegi, et viitaksid oma blogis sellele loosikampaaniale. Ja
osaleksid ise ka! :)
Parimatega,
Mart Parve
Vaata Maailma SA
tel 56604704
reede, 4. jaanuar 2008
Veidi tausta abordi-Urve kohta
Urve Palo, paremal, kujutis Ekspressi veebist.
Ehk sellest, mis Ingrid rääkis Urve kohta.
Esiteks seda, et Urve ei saanud aastaid oma mehe Janekuga last, nad olid abielus olnud juba kümmekond aastat, aga ikka ei midagi. Aga Urve tahtis väga last saada. Aga kuivõrd Urve on usklik, vene õigeusku, Värska tüdruk ja tõsimeelne usklik, siis oma mehest ei saanud ta lahutada, sest seda usk ei luba. Kõne alla tuli lapse tegemine mõne teise mehega, salaja, oma mehe selja taga. Seda ilmselt Urve ka proovis, nagu ma Ingridi jutust aru sain, kui nad käisid koos Ingridiga Kanaaridel, Ingrid koos Peep Vainuga, Urve koos Urmas Purdega sellest Vainu firmast. Ja ma vaatan, et pildi peal ongi Urve tütar kangesti Urmase nägu. Kuigi räägitakse ka, et Urve olla lapse saanud ühe sotsist noorpoliitikuga. Kelle naine seepeale välismaalt kiirkorras Eestisse tagasi tuli.
Urve piinas end tugevasti seoses lapse saamisega. Lasi teha kõikvõimalikud protseduurid, munajuhade läbipuhumise, mis oli väga valus. Kõiksugu testid. Ja siis tegi järgemööda katseid saada katseklaasilaps, Sõritsa kliiniku kaudu, ent laps kukkus mitmel korral ära. Ehk siis toimus iseeneslik abort.
Urve mees pidi seda kõike üle elama. Ja on vapralt siiani Urvega koos. Kuigi ka mehel oli vahepeal armuke. Ent Urve suutis asjad ära klattida, sest lahutust ei luba usk. Ma usun, et nende abielu on endiselt sama külm nagu varem, kus mees pikutab õhtuti voodis, läpakas süles, tõmbab netist filme, ja Urve siis elab oma elu, tegeleb lapsega, kutsub külalisi, suhtleb Tüdrukute Klubiga.
Palol lapse kasvatamisega probleeme pole, kuna ta on väga rikas. Juba "pandavaima mineraalvilla" müügikontori juhina oli tema sissetulek pealt 50 000 krooni kuus. Lisaks abikaasal sama sissetulek. Nüüd ministrina teenib ta samapalju, saab palgata kõikvõimalikud hoidjad, koristajad ja muud tegelased. Ülal pidada suurt maja eksklusiivses linnaosas. Tagada oma lapsele parim võimalik hoolitsus. Ainult et ega ta oma last suurt ei näe, nagu arvata võib, kuni ta ministriametit peab. Aga see on ka tavaline tänapäeval, et vanemad, eriti jõukamad, oma lapsi ei näe ja laste kasvatuses eriti ei osale. Ja siis pole ime, kui üllatutakse, et laps on ühel hetkel süstla otsas. Siis on süüdi muidugi kõik teised: narkodiilerid, politsei, kool jms.
Naine kui riigi laps
Jätsin eelmisele loole lisamata veel tõiga, et kui riik keelab abordi, siis ta sisuliselt lapsestab naise. Rajades oma saatkonna naise emakasse, kehtestab riik naise üle eestkoste- ja vanemaõigused. Riigist saab naise ema või isa, kes ütleb, et on asju, mida naislaps ei tohi ise otsustada.
Kunagi olid naise eestkostjateks kõigepealt tema isa ja seejärel mees. Nemad siis valitsesid naise vara. Naistel ei olnud valimisõigust ning nende liikumistrajektoor oli lapsed-köök-kirik. Möödunud sajandil sai naine vabaks. Ta sai isegi oma keha omanikuks, nagu seda oli alati olnud mees.
Prolifer´ite tugevaim argument on, et loodegi on juba inimene. Nende arust on loote õigus elule suurem kui naise õigus vältida raseduse ja sünnitusega kaasnevaid vaevusi. Nad lähevad isegi nii kaugele, et väidavad, et abort on naistevastane vägivald, ehk siis sisuliselt nad omistavad omaenese naiste vastu suunatud vägivalla neile (arstidele), kes ei tee sisuliselt muud kui täidavad naise tahet. Ehk siis sisuliselt nad väidavad, et naise enda tahe on selle naise vastane vägivald. Ehk SEE NAINE EI TEA, MIS TA TEEB. See naine on rumaluke. Ja rumalat tuleb kaitsta.
Naisest saab sellise "kaitse" all laps, alaealine, teovõimetu, süüdimatu. Ta on mehest alamam, sest tema ei oska ega tohi oma keha üle otsustada, aga mees oskab ja tohib. Naine on rumal, mees on tark.
Jätame kõrvale demagoogilise väite, et aga ainult naised saavad lapsi. Ja ka selle demagoogilise väite, et lapsesaamine on looduse kingitus. Lapsesaamine võib olla looduse kingitus, aga ta võib ka olla nuhtlus. Ja see, et ainult naine lapsi võib saada, ei anna riigile (ja kes on see riik? Üks seltskond mehi, kelle sekka on eksinud mõned naised) mingit õiguslikku ega moraalset alust naise valikuvabadust piirata.
Ma loodan, et Helena Vooglaiu mõtisklus oli pigem mõtteuid kui tõsine algatus. Sest kui see oli tõsine algatus, siis mina näen siin üleskutset vägivallale. Vägivallale juba elavate inimeste suhtes. Ja vägivalla vastu tuleb võidelda.
Kunagi olid naise eestkostjateks kõigepealt tema isa ja seejärel mees. Nemad siis valitsesid naise vara. Naistel ei olnud valimisõigust ning nende liikumistrajektoor oli lapsed-köök-kirik. Möödunud sajandil sai naine vabaks. Ta sai isegi oma keha omanikuks, nagu seda oli alati olnud mees.
Prolifer´ite tugevaim argument on, et loodegi on juba inimene. Nende arust on loote õigus elule suurem kui naise õigus vältida raseduse ja sünnitusega kaasnevaid vaevusi. Nad lähevad isegi nii kaugele, et väidavad, et abort on naistevastane vägivald, ehk siis sisuliselt nad omistavad omaenese naiste vastu suunatud vägivalla neile (arstidele), kes ei tee sisuliselt muud kui täidavad naise tahet. Ehk siis sisuliselt nad väidavad, et naise enda tahe on selle naise vastane vägivald. Ehk SEE NAINE EI TEA, MIS TA TEEB. See naine on rumaluke. Ja rumalat tuleb kaitsta.
Naisest saab sellise "kaitse" all laps, alaealine, teovõimetu, süüdimatu. Ta on mehest alamam, sest tema ei oska ega tohi oma keha üle otsustada, aga mees oskab ja tohib. Naine on rumal, mees on tark.
Jätame kõrvale demagoogilise väite, et aga ainult naised saavad lapsi. Ja ka selle demagoogilise väite, et lapsesaamine on looduse kingitus. Lapsesaamine võib olla looduse kingitus, aga ta võib ka olla nuhtlus. Ja see, et ainult naine lapsi võib saada, ei anna riigile (ja kes on see riik? Üks seltskond mehi, kelle sekka on eksinud mõned naised) mingit õiguslikku ega moraalset alust naise valikuvabadust piirata.
Ma loodan, et Helena Vooglaiu mõtisklus oli pigem mõtteuid kui tõsine algatus. Sest kui see oli tõsine algatus, siis mina näen siin üleskutset vägivallale. Vägivallale juba elavate inimeste suhtes. Ja vägivalla vastu tuleb võidelda.
Aga väike spermatosoid...
Munaraku pinnale laskunud spermatosoid, pilt Wikipediast.
... tahab ka elada.
Räägitakse vastsündinute õigusest, nendega tegelemisest. Et vastsündinu on suur ime ja muud säärast. Aga keegi ei räägi spermatosoidide õigusest. Ehk neist, tänu kellele üldse vastsündinu saab tekkida. Massimõrvadest, mis spermatosoidide kallal iga päev toime pannakse, võttes neilt võimaluse kohtuda munarakuga. Kas see pole häbiväärne?!
Ja üleüldse, mille poolest erineb spermatosoid vastsündinust, kui välja arvata suurus, kuju, häälekas kisa ja võime tissi imeda? Ja kas siis tõesti on vastsündinu tähtsam ainult seepärast, et on suurem ja karjub kõvemini. Et teda on nö kuulda? Umbes nagu poliitikas, kes kisab kõvemini ja paistab välja, see saab oma tahtmise. Teised vaadaku ise, kuidas saavad. Spermatosoid on loomult tagasihoidlik, ütleks isegi, nagu professor või akadeemik. Kõrvalt vaadates palju intelligentsem, vaoshoitum kui vastsündinu, kes on nagu laadatola, muudkui kõvahäälselt lärmates.
Ja mida peavad spermatosoidid läbi elama, kui lähevad veega kraanikausist alla, samal ajal kui vastsündinut hellalt imetatakse ja kätel kantakse! Või hävivad naise seedekulglas. Kus on siin humaansus? Kui toimub massimõrv, lausa genotsiid.
Tegelikult, ja ma mõtlen seda tõsiselt, ei tohiks lasta hukka mitte ühtegi spermatosoidi. Sest igaüks neist kätkeb endas elu. Nad tuleb hoolikalt kokku korjata ning viljastada. Vähemalt anda neile selleks võimalus. Spermatosoidide huvide eiramine pole millegagi põhjendatud. Ja kes vastu vaidlevad, siis palun, kas on küsitud spermatosoidide käest nende arvamust, enne kui nende saatuse üle on otsustatud? Ahh?
Nii kahju on väiksest spermatosoidist.
Nikkumise kõrvalprodukt
Lapsed ei ole minu arust miski ime.
Loomad sigivad kogu aeg ja mitte kellelgi ei tuleks ilmselt pähe loomalapse, vasika, seapõrsa, kutsika või kiisupoja sündi imeks pidada. Mõned vasikad, seapõrsad, kutsad ja kiisud surevad ka ja ega lehma- , sea- , koera- või kassiema sest eriti kurvasta. Uuel aastal jälle! Looduse loomulik ringkäik, nõrgemad selekteeritakse välja.
Inimene on miskipärast lapsesaamise kultuslikustanud, ülieluoluliseks teinud. Usun, et sel arvamusel, et laps on "ime", on pistmist Neitsi Maarja ja Jeesuslapse müüdiga. Jeesuse sünd oli "ime", sest tema ema Maarja sai lapse, kuigi oli neitsi, siis mehest puutumatu, ja nüüd on siis ka kõiki ülejäänud lapsi "imedeks" pidama hakatud. Siin on aga üks oluline puudujääk.
Nimelt ei ole ülejäänud naised paraku Maarjad, kes sai viljastatud pühast vaimust. Ülejäänud naisi viljastavad üsna tavalised mehed ja neile kasvab kõht ette mitte "ime", vaid üsna tavalise nikkumise tulemusena. Nii on, kuigi võib-olla tahaks teisiti. Laps on seega tavaline nikkumise kõrvalprodukt. Armas tegelane muidugi, aga pisut tüütu ka, kuna ta ei lase öösiti magada, röögib ja situb. No mingi aja pärast kasvab suuremaks ja ei söö enam oma vanematel närve seest, aga nikkumise kõrvalproduktiks jääb ta siiski.
Inimestele on omane põdeda, kui laps sureb või kui üldse rasedaks ei jääda. Lehmad, sead, koerad ja kassid nii ei tee. Mis siis, kui last ei saa. Jumaluke, elus on muudki teha. Raja aed ja naudi selle vilju. Anna elu lilledele. Tegele kodutute kasside ja koertega. Adopteeri vaeslaps! Aita vanureid. Sööda talvel linnukesi! Kirjuta, joonista, tee muusikat. See kõik on loomine. Selleks, et endast märk maha jätta, ei pea tegema last.
Muidugi võib teha last, sest nikkumise kõrvalproduktist võib kasvada tore tegelane, kellega sul võib olla tore maailma asju arutada. Kordan, võib. Nikkumise kõrvalproduktist võib väga vabalt saada ka sarimõrtsukas, kes sul omal kord noa kõrile paneb, või tavaline pätt, kes nõuab sult välja kogu su vara. Kusjuures võtmeküsimus võib siin olla see, kui aus oled sa oma lapse ees. Kas sa räägid talle, kuidas elus asjad on, või ei räägi. Kui sa lood talle elust vale ettekujutuse ja räägid, et kõik on tilulilu, kuigi tegelikult ajab sitta üle ääre, siis võib see su "ime" ükspäev sitaauku sisse kukkuda, arvates, et see on lilleaed, kuhu ta astub.
Ärge tehke last, kui te ei suuda olla enda vastu päris aus. Kui te ei suuda ausalt öelda, miks te seda last teete. Ja olge aus ka selle lapse vastu. Kõiges. Kui olete sitas roomanud, siis rääkige sellest lapsele. See on parim viis tagada, et see teie laps ise ükspäev samas sitas ei roomaks.
Elu kogu oma toreduses on tegelikult ime, härrased. Mitte lapsed üksi, vaid ka meie, mina ja sina, oleme ime. Ja puud ja põõsad. Ja kassid ja koerad. Kui ainuüksi lapsi, neid väikseid vääkse imeks peame, siis unustame ära olulisima: et ka meie enda elu on suur ime. Elagem seda siis esmalt!
P.S. Loen praegu üht väga huvitavat raamatut Sex in History ja sealt selgub, et ega esiaja, siis enne, kui maa elanikud farmeriteks hakkasid, inimesed polnud laste saamisest üldse huvitatud, kuna lapsed tähendasid uusi suid ehk võistlejaid maa viljade pärast. Praktiseeriti lapsetappu, mis käis kas passiivselt (haigel lapsel nö lasti surra) või aktiivselt (kaikaga pähe). Samuti oli hõime, kes sõid ära iga kümnenda lapse. Et rahvaarv liig suureks ei paisuks.
Laps muutus vajalikuks siis, kui inimene hakkas põldu orjama. Tal oli vaja töökäsi ja lapsed kõlbasid seks hästi. Olid nagu orjatööjõud. Lapsed muutusid kasulikuks. Ja tänapäeva inimesele, samuti töö- ja pangaorjale on lapsed kahh kasulikud. Paljud ongi häbenemata öelnud, et nende pensionikindlustus on lapsed. Mis see muud tähendab, kui et laps siis kas võtab vanema enda juurde elama või käristab välja deluxetoa vanadekodus. Ehk siis omakasust juhindub ka tänapäeva lapsetegija.
Loomad sigivad kogu aeg ja mitte kellelgi ei tuleks ilmselt pähe loomalapse, vasika, seapõrsa, kutsika või kiisupoja sündi imeks pidada. Mõned vasikad, seapõrsad, kutsad ja kiisud surevad ka ja ega lehma- , sea- , koera- või kassiema sest eriti kurvasta. Uuel aastal jälle! Looduse loomulik ringkäik, nõrgemad selekteeritakse välja.
Inimene on miskipärast lapsesaamise kultuslikustanud, ülieluoluliseks teinud. Usun, et sel arvamusel, et laps on "ime", on pistmist Neitsi Maarja ja Jeesuslapse müüdiga. Jeesuse sünd oli "ime", sest tema ema Maarja sai lapse, kuigi oli neitsi, siis mehest puutumatu, ja nüüd on siis ka kõiki ülejäänud lapsi "imedeks" pidama hakatud. Siin on aga üks oluline puudujääk.
Nimelt ei ole ülejäänud naised paraku Maarjad, kes sai viljastatud pühast vaimust. Ülejäänud naisi viljastavad üsna tavalised mehed ja neile kasvab kõht ette mitte "ime", vaid üsna tavalise nikkumise tulemusena. Nii on, kuigi võib-olla tahaks teisiti. Laps on seega tavaline nikkumise kõrvalprodukt. Armas tegelane muidugi, aga pisut tüütu ka, kuna ta ei lase öösiti magada, röögib ja situb. No mingi aja pärast kasvab suuremaks ja ei söö enam oma vanematel närve seest, aga nikkumise kõrvalproduktiks jääb ta siiski.
Inimestele on omane põdeda, kui laps sureb või kui üldse rasedaks ei jääda. Lehmad, sead, koerad ja kassid nii ei tee. Mis siis, kui last ei saa. Jumaluke, elus on muudki teha. Raja aed ja naudi selle vilju. Anna elu lilledele. Tegele kodutute kasside ja koertega. Adopteeri vaeslaps! Aita vanureid. Sööda talvel linnukesi! Kirjuta, joonista, tee muusikat. See kõik on loomine. Selleks, et endast märk maha jätta, ei pea tegema last.
Muidugi võib teha last, sest nikkumise kõrvalproduktist võib kasvada tore tegelane, kellega sul võib olla tore maailma asju arutada. Kordan, võib. Nikkumise kõrvalproduktist võib väga vabalt saada ka sarimõrtsukas, kes sul omal kord noa kõrile paneb, või tavaline pätt, kes nõuab sult välja kogu su vara. Kusjuures võtmeküsimus võib siin olla see, kui aus oled sa oma lapse ees. Kas sa räägid talle, kuidas elus asjad on, või ei räägi. Kui sa lood talle elust vale ettekujutuse ja räägid, et kõik on tilulilu, kuigi tegelikult ajab sitta üle ääre, siis võib see su "ime" ükspäev sitaauku sisse kukkuda, arvates, et see on lilleaed, kuhu ta astub.
Ärge tehke last, kui te ei suuda olla enda vastu päris aus. Kui te ei suuda ausalt öelda, miks te seda last teete. Ja olge aus ka selle lapse vastu. Kõiges. Kui olete sitas roomanud, siis rääkige sellest lapsele. See on parim viis tagada, et see teie laps ise ükspäev samas sitas ei roomaks.
Elu kogu oma toreduses on tegelikult ime, härrased. Mitte lapsed üksi, vaid ka meie, mina ja sina, oleme ime. Ja puud ja põõsad. Ja kassid ja koerad. Kui ainuüksi lapsi, neid väikseid vääkse imeks peame, siis unustame ära olulisima: et ka meie enda elu on suur ime. Elagem seda siis esmalt!
P.S. Loen praegu üht väga huvitavat raamatut Sex in History ja sealt selgub, et ega esiaja, siis enne, kui maa elanikud farmeriteks hakkasid, inimesed polnud laste saamisest üldse huvitatud, kuna lapsed tähendasid uusi suid ehk võistlejaid maa viljade pärast. Praktiseeriti lapsetappu, mis käis kas passiivselt (haigel lapsel nö lasti surra) või aktiivselt (kaikaga pähe). Samuti oli hõime, kes sõid ära iga kümnenda lapse. Et rahvaarv liig suureks ei paisuks.
Laps muutus vajalikuks siis, kui inimene hakkas põldu orjama. Tal oli vaja töökäsi ja lapsed kõlbasid seks hästi. Olid nagu orjatööjõud. Lapsed muutusid kasulikuks. Ja tänapäeva inimesele, samuti töö- ja pangaorjale on lapsed kahh kasulikud. Paljud ongi häbenemata öelnud, et nende pensionikindlustus on lapsed. Mis see muud tähendab, kui et laps siis kas võtab vanema enda juurde elama või käristab välja deluxetoa vanadekodus. Ehk siis omakasust juhindub ka tänapäeva lapsetegija.
neljapäev, 3. jaanuar 2008
Lapse tegemine sama mis sittumine
Mitmetes kommentaarides, ja muidu ka, on jäetud mulje, et lapse tegemine on midagi väga erilist, keerukat ja rasket. Ja et lapse teinud tegelased on lausa kangelased.
Bullshit! Iga viimane kui paadialune saab sellega hakkama.
Lapse tegemine on sama keerukas kui sittumine. Kus siis mees peab "sittuma" naise sissse veidi spermat ja naine "sittuma" lapse välja. Ongi kogu lugu.
Palju keerukam on tagada sellele lapsele elamisväärne elu. Ja kes seda ei suuda, need ei tohiks lapsi teha. Neil tuleks see ära keelata! Keelata laste tegemine. Sest laps ei vääri seda, et tal pole midagi selga panna, süüa, et tal pole oma tuba. Et ta ei saa oma andeid arendada. Sellised lapsed peaks riik vanematelt ära võtma ja andma neile, kes seda suudavad. Ja sellistel inimestel, kes ei suuda tagada oma lastele inimväärset elu, ei tohiks lasta enam lapsi juurde teha ega sünnitada.
Sellised inimesed tuleks steriliseerida, kes ei suuda tagada lastele inimväärset elu, aga sellest hoolimata lapsi teevad.
Bullshit! Iga viimane kui paadialune saab sellega hakkama.
Lapse tegemine on sama keerukas kui sittumine. Kus siis mees peab "sittuma" naise sissse veidi spermat ja naine "sittuma" lapse välja. Ongi kogu lugu.
Palju keerukam on tagada sellele lapsele elamisväärne elu. Ja kes seda ei suuda, need ei tohiks lapsi teha. Neil tuleks see ära keelata! Keelata laste tegemine. Sest laps ei vääri seda, et tal pole midagi selga panna, süüa, et tal pole oma tuba. Et ta ei saa oma andeid arendada. Sellised lapsed peaks riik vanematelt ära võtma ja andma neile, kes seda suudavad. Ja sellistel inimestel, kes ei suuda tagada oma lastele inimväärset elu, ei tohiks lasta enam lapsi juurde teha ega sünnitada.
Sellised inimesed tuleks steriliseerida, kes ei suuda tagada lastele inimväärset elu, aga sellest hoolimata lapsi teevad.
Üks huvitav tagasiside Justi algusaegade kohta
Kadri Kõusaar, üks neist, kellele Justi peatoimetaja kohta pakuti, pildistatud 2006. aastal Massiarus toimunud NAKi suveseminaril "Lätete Pääl".
Saabus selline põnev tagasiside Justi algusaegade kohta, mille tahaks kohe eraldi välja tuua:
Olgu siis. Idee teha ajakiri Just! sündis 2004a kesksuvel Hiiu Õlletoas. Mitte selles raudtee äärses suuremas pubis vaid tolles väiksemas, teisel pool Pärnu mnt. Kui veelgi geograafilist täpsust taga ajada, siis esimese korruse ainsa laua ääres, mida ümbritseb nahkdiivan ja tugitoolid. Idee autoreid oli kaks ja nende hulka ei kuulunud ükski Inno loos märgitud inimestest.
Ainsaks takistuseks jäi raha. Selle hankimise võttis enda peale üks neist kahest. Teise ülesandeks jäi luua lollikindel makett, hankida riist-ja tarkvara ning töötajad.
12.august oli raha olemas. Ja suur osa sellest rahast tuli tõesti neilt, keda ka Inno mainib. 02.sept ilmusid korraga nii Just! kui Paskin. Pärast Justi kolmanda numbri ilmumist sai selgeks, et üle tuleb vaadata kaks asja: kaanehind ja kujundusmakett. Sisumakett sai kõige vähem muudetud -lihtsalt natuke lubati sisse ka Eesti teemasid. Justi neljas number ilmus kaanega, mis rikkus kõiki seniseid kujundusreegeleid (no neid, mida omavad Kujundustõdede ainsad preestrid Hennoste ja... näh tolle teise tola nimi ei tule kohe meeldegi). Hinnast lõikasime 10 krooni maha, ning iseendi üle itsidades sai sisse ka näiteks selline uudis: E.I. Etti shoppas kaubamajas ning maksis kaardiga mis oli kahtlaselt sarnane Meelis Laole kuuluva kaardiga. Teist korda lõkerdasime mõnuga, kui Ärapanija, ööd ega mütsi kahtlustamata, selle uudise ette võttis ning deklareeris, et kõik pangakaardid on sarnased. Oi sabad ja sarved!
Too neljas number tegi ka esimese tõsise müüginumbri. Seniselt kahelt poolelt tuhandelt tõusis kusagile nelja poole tuhande ligi.
Samal ajal sai proovitud mitmeid elukutselisi ajakirjanikke, kuid kummalisel kombel ei pidanud neist keegi nõutud tempole vastu. Esimene täiskohaga ajakirjanik sai noorukesest piigast, kelle katseaeg kujunes viie päeva pikkuseks. Suitsupause ta ei teinud, pissil käis kogu päeva jooksul vaid kord ja nuppe tootis nagu mingi kuramuse automaat. Aga seda me ju tahtsimegi!
Sellega rööbiti käis palavikuline otsimine, et leida üks tõesti kullaprooviga blondiin. Seline, keda kogu rahvas teab, aga kelle puhul ei tuleks ka Tambovi hundil pähe, et too peatoimetajaks teha.
Olime valmis riskima sellega, et projekt "gigablondiin" ei tooda meile ainsatki rida ega lugu. Meie poolest võiks ta töölepingut kasvõi kolme ristiga allkirjastada.
Teiste seas sai näiteks Kadri Kõusaarega "flirditud". Näitsikut läbirääkimistele sõidutades sain aru, et tollele meeldib rääkida ja peaasjalikult endast rääkida. Muuseas sõnas ta:"Olete ju kindlasti kuulnud, et minu...no lähikondlaste hulgas on ka Eesti ajakirjanduse isa..."
Pidin autoga vaat, et rukkisse põrutama. Peast käsi läbi, et kas tõesti kepib Juhan Peegliga!? Vaata aga taati-kiimakotti!!! Siis taipasin, et lapsel ju isikud ja nende osa puhta sassis. Ta pidas silmas hoopis ühte pikka punapead.
Justi peatoimetaja koha põlgas ta aga ära. No et tema on kultuurne kultuuri-intelligent ja sellise väljaande kohta ei või ta mitte vastu võtta. Lõpuks jäi Saagim nõusse. Päris rõõmsa meelega jäi.
Ideedest.
Teha ajakiri tuli sellet, kes raha hankis.
Idee teha selline sisumakett, kus on alati koht kuninglikel, tittedel, loomadel ja pulmadel - olgu muuga kuis on - tuli teiselt algatajalt.
Nimi Just! tuli raha hankijalt.
Projekt "gigablond peatoimetajaks" tuli teiselt algatajalt.
Muidugi naerdi meie üle. Muidugi ennustati peatset kadu. Muidugi sõimati ja kiruti.
Aga võite uskuda, et see oli ka meile üks pööraselt lõbus aeg.
Veidi ühe esimese skandaali tagamaadest ehk kuidas me Apananski plaskust Kerttu Rakke foto "varastasime".
Meil oli seda fotot vaja, aga meil ei olnud teda. Sai helistatud siis nimetatud plaskus töötavatele kolleegidele, kuni üks tegevtoimetajatest ütles, et tema teab, kes on hiljuti Rakket pildistanud. Tegevtoimetaja ütles, et Just on nimetatud majas saatana võrdkuju. Tema ei julge meile midagi müüa. Ilge pahandus võib tulla. Rääkigu me piltnikuga isklikult. Rääkisime, leppisime kokku hinnas (300 kr) ja lubasime pildi autori nime mitte mainida.... sest muidu tuleb ilge jama.
Pilt ilmus, jama tuli. Selgus, et piltnikul oli oma tööandjaga leping, mille kohaselt kõik tehtud töödega seotud varalised õigused lähevad tööandjale.
Lausmaad ja Ellermaad ja teised sülgasid tuld ja ähvardasid meid kurat teab millega. Lõpuks selgitasid meie juristid, et vaata kust otsast tahes - on Just ikkagi vaid heauskne ostja. Ning fotograafi nime ütleme neile vaid siis, kui politsei seda nõuab. Lõpuks taipasid nimetatud ülemikud ka, et meid pole võimalik milleski süüdistada. Nimelt ei võinud Just teada teise poole töölepingute tingimusi, kuna need on ju kõik KONFIDENTSIAALSED! Ühe foto pärast politseisse on justkui loll pöörduda. Foto müüja nimi jäi neile teadmata. Fotograaf ehmatas aga nii ära, et keeldus meilt raha vastu võtmast. Lõppkokkuvõttes tegi Lausmaa end lolliks, Just sai aga tasuta foto ja rohkelt meediakära.
Ärge süüdistage vandaale!
Väljavõte Postimehe veebist.
Viimastel päevadel olen täheldanud, nii kirjutavas ajakirjanduses, kui raadios ja teles, et mitmetes asjades süüdistatakse vandaale. Viimastel päevadel eriti.
Tuletan meelde, et vandaalide süüdistamine on kohatu, eriti olukorras, kus Eesti on ELi liige. Vandaalid on suure osa eurooplaste esivanemad, üks idagermaanlaste, gootide hõim (vaata ka Wikipediast). Nii et vandaalid võivad olla paljude eestlaste esivanemad, kuna võib arvata, et vandaalide kui sõjaka rahva hulgast valiti ristisõdijaid. Ja nad tapsid Eesti aladel tuhatkond aastat tagasi siinsed mehed ning vägistasid naised.
Pigem soovitan kasutada terminit vandalism, vandalismiakt (tuleneb sellest, et vandaalid rüüstasid kunagi 1500 aastat tagasi väidetavalt Roomat). Aga vandaalide kui rahva süüdistamine tänapäeval on kohatu.
Laps kui lõks
Kuidas ta siis on, võib küsida. Laps on tulevik, kui pole lapsi, sureb eesti rahvas välja, ja kogu inimkond! Ja mis siis küll saab?! Siis on kõik perses!
Jah, kui poleks lapsi, kaoks justkui elu mõte. Pole kedagi kussutada ja nunnutada. Pole kellelt oodata abi vanaduses. Pole kedagi, kes riigipensioni maksaks. Kes tööd teeks.
Üks kommentaator kirjutas meie blogis, et laps on kui karistus mõnu ja ahvatluse eest, mida pakub seks. Või midagi seesugust.
Ja minister Urve Palo ettepanek hakata aborditegijaid ümber veenma, on siis selle karistuse põhistamine. Et kui juhuslikult oma nõrkustele järele andsid, ja tegid seda kummita, või muul moel "õnnetult", nii et sina, või su kaaslane "jäi ära", siis pole muud, kui laps vastu võtta!
Ent jätame müüdid ja lapse-usu, lapse-fetiši hetkeks kõrvale. Ning vaatame last nii-öelda kõrvalt. Last kui objekti. Niisiis, enamasti saab inimene ISE ENDAGA suurepäraselt hakkama. Isegi nn prükakollid, geoloogid ja paadialused saavad hakkama. ISE ENDAGA. Nad püsivad kõigele vaatamata elus, ja nad ei nõua ega vaja eriti suurt midagi.
Nüüd aga vaatame, mis juhtub, kui see prükakoll saab lapse. See on täiesti tõenäoline, muuseas! Vaatame, mis siis juhtub? Ta ei saa enam ühtäkki ISE ENDAGA hakkama. Ta vajab abi, et last toita, pakkuda peavarju, mida kõike veel. Ta võibolla isegi saaks, aga ühiskond leiab, et ta ei saa, ja et lapse puhul tuleb igal juhul maksta. Ja kaaskodanikud on kokku leppinud, et annavad ka prükakollile lapse eest raha. Ehk siis see tegelane, kes varem mingit raha ei saanud, ja keegi poleks talle andnudki, ja ta poleks vajanudki, saab ühtäkki tuhandeid kroone! Keegi muidugi ei kontrolli, kas seda lapse jaoks mõledud raha ka lapse heaks kasutatakse, või ostetakse hoopis viina, aga see polegi oluline. Oluline on, et lapse abil saab iga paadialune nö õndsaks. Iga mõrtsukas, hoor ja pätt. Sest laps on laps, nagu öeldakse. Ja lapse vanematel on isegi karistused leebemad, muust rääkimata. Lapse vanemad saavad olla lapsega kodus, vahet pole, kas nad lapsega tegelevad või sel ajal hoopis pikutavad, või varastavad, või hooravad, kas nad lapsest hoolivad või on neil pohhui. Lapse vanematele andestatakse kõik eksimused, või ütleme, suur osa neist. Sest, ma usun, on ühiskonna silmis palju "tegijam" tegelane lapsega pätt, kui lastetu kõrgharidusega töökas spetsialist. Või pole?! Aga miks siis makstakse esimesele peale, teiselt ainult võetakse?! Näiteks kõrgharidus muutub üha tasulisemaks, samas tehakse lapse vanematele üha rohkem soodustusi, neile makstakse üha rohkem raha.
Ok, saan aru, see kõrgharidusega noor usin spetsialist võiks kah lapse saada. Ja just temasugused peakski sünnitama! Nii räägitakse. Ok, vaatame selle tegelase elu. Kõigepealt peab see kõrgharidusega noor usin spetsialist leidma omale partneri, nagu näeb ette kord ja kohus. Aga kuidas ta seda leiab? Pealegi, nagu räägitakse, on asjaga kiire, "bioloogiline" kell tiksub. Pole lihtne leida kaaslast, eriti sel noorel kõrgharidusega spetsialistil, ja veel kiiresti. Ta on suht tagasihoidlik, uje. Kardab eksida. Tahab leida kaaslast kogu eluks. Aga kuidas leida, seda ta ei tea. Seda koolis ei õpetata. Aga aeg läheb, kell tiksub. Ja kui peab, siis peab. Võtab kellegi ära, küll pärast saab veel ringi vaadata. Ja teeb lapse. Et olla ühiskonna jaoks sama ontlik tegelane nagu kirjeldatud paadialune või pätt. Või et muidu sureb eesti rahvas välja. Või et muidu teevad ainult pätid lapsi. Või venelased.
Kui see noor usin kõrgharidusega tegelane sai varem ISE ENDAGA hakkama, siis lapsega ta enam ei saa. Kui ta varem, õppimise ajal, elatus juhutöödest ja õppelaenust, tuli enam-vähem ots-otsaga kokku, siis nüüd, lapsega, jääb tal kogu aeg puudu. Sest tema tahab tagada lapsele PARIMA VÕIMALIKU hoolitsuse. Talle ei kõlba kasutatud lasteriided kuskilt kirikupoest, ta tahab uusi! Uut lapsevankrit, uut mööblit, uut korterit või koguni maja, uut autot, uut seda ja teist. Ja selleks kulub palju raha. Riigi poolt pakutavast toetusest, mis paadialuse jaoks elatab ära nii paadialuse enda kui lapse, noore kõrgharitud spetsialisti jaoks ei piisa. Seega peab see noor spetsialist, pärast elukaaslase leidmist ja lapse saamist, minema tööle. Põhikohaga. Nii et kõrgkool, unistuste magistriõpe või koguni doktor jääb pooleli. Või lükkub kaugemasse tulevikku.
Noore kõrgharitud spetsialisti jaoks on elu varunud mitmeid üllatusi. Nii näiteks selgub, et see abikaasa, kes tundus esialgu olevat sobiv, pole üldse selline, millisena ta algul paistis. Pärast lapse saamist tuleb välja, et tegemist oli vaid hea näitlejaga, kes polnud endale aastaid ühtegi kaaslast leidnud ja napsas ära esimese ettejuhtuva enam-vähem tegelase. Teeseldes seejuures kõike, mida teeselda annab. Eesmärk pühendas abinõu, igal võimalikul rindel.
Ja kui kaks noort spetsialisti saavad lapse, ja tahavad parimat hoolitsust, hästi teenida, siis pole neil mahti kodus lapse juures passida. Tuleb minna tööle. Aga selleks tuleb leida lapsele hoidja. Või lasteaiakoht. Mis on üks paras kadalipp, sest lasteaiakohti ei ole. Ja kui laps satubki lasteaeda, jääb ta seal kohe haigeks, nii et noor spetsialist on kohe suurte probleemide ees. Kes jääb lapsega koju haiguse ajal?! Hoidjat pole tavaliselt võimalik leida lühikesteks haiguse-sutsakateks.
Loomulikult, selleks, et tagada lapsele parim hoolitsus, on vaja üha rohkem raha, kasvõi näiteks mähkmete jaoks. Sest ega tänapäeva noored lapsehoidjad marlimähkmeid enam ei tunnista! Kus sa sellega! Ikka paberist, nii et pikad kunstküüned kakaseks ei saaks. Ja et saada raha, selleks peab see noor spetsialist võtma laenu. Pikaajalist eluasemelaenu näiteks, 25 aastaks. Pangad annavad meelsasti noortele kõrgharitud spetsialistidele. Ja et laenu tagasi maksta, eriti veel siis, kui euribor lendab kõrgustesse, on vaja veel rohkem tööd teha. Ja magistriõpingud, ning doktor lükkub juba üha kaugemasse tuklevikku (küll aga tuleb õpingute katkedes hakata kohe õppelaenu tagasi maksma). Ning kõik muud unistused. Töö neelab end üha rohkem endasse, Eesti tööandjad armastavad, lausa jumaldavad noori kõrgharitud spetsialiste, kes teevad lausa 12-tunniseid tööpäevi ja ei malda ka nädalavahetustel kodus istuda. Neid noori külvatakse üle üha uute ja uute tähtsate ametinimetustega, palk tavaliselt eriti ei kasva.
Ja siis selgub, et see elukaaslane, kes algul tundus olevat igati ok, pole üldse ok. Muudkui õiendab ja sõimab, küll ei meeldi üks asi, siis teine. Esialgu annab seda psühhoterrorit leevendada pikemate tööpäevadega, aga lõpuks muutub kottimine väljakannatamatuks. Siis tuleb appi meditsiin, rahustid, psühholoogid, kes neelavad jälle tuhandete viisi raha. Ja elu-olu läheb muidu ka kallimaks. Ja töö juures selgub, et lubatud palgatõusud jäävad ära, kuna palgad juba niigi kõrged. Aga laps, või lapsed vajavad endist viisi parimat hoolitsust. Nõnda sai ju lubatud. Nojah, magistrist ja doktorist ei tasu enam mõeldagi, ehk kunagi pensionipõlves.
Ja mis lastesse puutub, siis arvab noor kõrgharitud spetsialist, et kui juba, siis olgu neid rohkem. Muidu tulevad neist sellised ära hellitatud tegelased. Aga iga uus laps nõuab jälle üha rohkem raha, vaja veel suuremat korterit või maja. Ja uut suuremat autot. Appi tõttab pank. Aga intress on juba kõrgem. Ja töö juures ei olda enam nii sõbralikud, sest, teadagi, mitme lapsega kõrgharitud spetsialist ei hakka riskima uue töökoha otsimisega. Ta vajab stabiilsust. Mistõttu muutub ta tööjõuturul vähem atraktiivseks. Mistõttu pole talle vaja ka rohkem maksta.
Ja see spetsialist on üha rohkem närvis, sest laenumaksed kipuvad juba üle aja venima. Vaja oleks veel kuskilt lisaraha teenida. Aga kust? Elukaaslane muudkui tänitab. Ehh. Appi tuleb arst, kes kirjutab antidepressante. Noh, see võtab rahulikumaks. Ja lapsi ka enam ei tule, sest närvirohi kaotab kõik isud, kaasa arvatud seksiisu. Unistused on ammu ununenud. Oled selline zombie, kes käib päeval tööl, õhtul istub kala näoga teleka ees. Kui lapsed suured, siis hakkavad nad sinu surma ootama, sest ainult enne pensionile jäämist saabunud surma korral saavad nad endale II pensionisambasse kogutud raha, mitu miljonit. Ja ongi parem varakult surra, sest siis saavad lapsed selle raha endale. Muidu sured päev pärast pensionile jäämist, ja siis jääb kõigest ilma! Ikka on tähtsamad need kullakallid lapsed. Kes pärast surma ei vaevu haua peale lilligi tooma. Aga arusaadav, ega neilgi pole aega, neil omal juba lapsed, laenud ja töökohustused, oma probleemid elukaaslasega.
Jah, kui poleks lapsi, kaoks justkui elu mõte. Pole kedagi kussutada ja nunnutada. Pole kellelt oodata abi vanaduses. Pole kedagi, kes riigipensioni maksaks. Kes tööd teeks.
Üks kommentaator kirjutas meie blogis, et laps on kui karistus mõnu ja ahvatluse eest, mida pakub seks. Või midagi seesugust.
Ja minister Urve Palo ettepanek hakata aborditegijaid ümber veenma, on siis selle karistuse põhistamine. Et kui juhuslikult oma nõrkustele järele andsid, ja tegid seda kummita, või muul moel "õnnetult", nii et sina, või su kaaslane "jäi ära", siis pole muud, kui laps vastu võtta!
Ent jätame müüdid ja lapse-usu, lapse-fetiši hetkeks kõrvale. Ning vaatame last nii-öelda kõrvalt. Last kui objekti. Niisiis, enamasti saab inimene ISE ENDAGA suurepäraselt hakkama. Isegi nn prükakollid, geoloogid ja paadialused saavad hakkama. ISE ENDAGA. Nad püsivad kõigele vaatamata elus, ja nad ei nõua ega vaja eriti suurt midagi.
Nüüd aga vaatame, mis juhtub, kui see prükakoll saab lapse. See on täiesti tõenäoline, muuseas! Vaatame, mis siis juhtub? Ta ei saa enam ühtäkki ISE ENDAGA hakkama. Ta vajab abi, et last toita, pakkuda peavarju, mida kõike veel. Ta võibolla isegi saaks, aga ühiskond leiab, et ta ei saa, ja et lapse puhul tuleb igal juhul maksta. Ja kaaskodanikud on kokku leppinud, et annavad ka prükakollile lapse eest raha. Ehk siis see tegelane, kes varem mingit raha ei saanud, ja keegi poleks talle andnudki, ja ta poleks vajanudki, saab ühtäkki tuhandeid kroone! Keegi muidugi ei kontrolli, kas seda lapse jaoks mõledud raha ka lapse heaks kasutatakse, või ostetakse hoopis viina, aga see polegi oluline. Oluline on, et lapse abil saab iga paadialune nö õndsaks. Iga mõrtsukas, hoor ja pätt. Sest laps on laps, nagu öeldakse. Ja lapse vanematel on isegi karistused leebemad, muust rääkimata. Lapse vanemad saavad olla lapsega kodus, vahet pole, kas nad lapsega tegelevad või sel ajal hoopis pikutavad, või varastavad, või hooravad, kas nad lapsest hoolivad või on neil pohhui. Lapse vanematele andestatakse kõik eksimused, või ütleme, suur osa neist. Sest, ma usun, on ühiskonna silmis palju "tegijam" tegelane lapsega pätt, kui lastetu kõrgharidusega töökas spetsialist. Või pole?! Aga miks siis makstakse esimesele peale, teiselt ainult võetakse?! Näiteks kõrgharidus muutub üha tasulisemaks, samas tehakse lapse vanematele üha rohkem soodustusi, neile makstakse üha rohkem raha.
Ok, saan aru, see kõrgharidusega noor usin spetsialist võiks kah lapse saada. Ja just temasugused peakski sünnitama! Nii räägitakse. Ok, vaatame selle tegelase elu. Kõigepealt peab see kõrgharidusega noor usin spetsialist leidma omale partneri, nagu näeb ette kord ja kohus. Aga kuidas ta seda leiab? Pealegi, nagu räägitakse, on asjaga kiire, "bioloogiline" kell tiksub. Pole lihtne leida kaaslast, eriti sel noorel kõrgharidusega spetsialistil, ja veel kiiresti. Ta on suht tagasihoidlik, uje. Kardab eksida. Tahab leida kaaslast kogu eluks. Aga kuidas leida, seda ta ei tea. Seda koolis ei õpetata. Aga aeg läheb, kell tiksub. Ja kui peab, siis peab. Võtab kellegi ära, küll pärast saab veel ringi vaadata. Ja teeb lapse. Et olla ühiskonna jaoks sama ontlik tegelane nagu kirjeldatud paadialune või pätt. Või et muidu sureb eesti rahvas välja. Või et muidu teevad ainult pätid lapsi. Või venelased.
Kui see noor usin kõrgharidusega tegelane sai varem ISE ENDAGA hakkama, siis lapsega ta enam ei saa. Kui ta varem, õppimise ajal, elatus juhutöödest ja õppelaenust, tuli enam-vähem ots-otsaga kokku, siis nüüd, lapsega, jääb tal kogu aeg puudu. Sest tema tahab tagada lapsele PARIMA VÕIMALIKU hoolitsuse. Talle ei kõlba kasutatud lasteriided kuskilt kirikupoest, ta tahab uusi! Uut lapsevankrit, uut mööblit, uut korterit või koguni maja, uut autot, uut seda ja teist. Ja selleks kulub palju raha. Riigi poolt pakutavast toetusest, mis paadialuse jaoks elatab ära nii paadialuse enda kui lapse, noore kõrgharitud spetsialisti jaoks ei piisa. Seega peab see noor spetsialist, pärast elukaaslase leidmist ja lapse saamist, minema tööle. Põhikohaga. Nii et kõrgkool, unistuste magistriõpe või koguni doktor jääb pooleli. Või lükkub kaugemasse tulevikku.
Noore kõrgharitud spetsialisti jaoks on elu varunud mitmeid üllatusi. Nii näiteks selgub, et see abikaasa, kes tundus esialgu olevat sobiv, pole üldse selline, millisena ta algul paistis. Pärast lapse saamist tuleb välja, et tegemist oli vaid hea näitlejaga, kes polnud endale aastaid ühtegi kaaslast leidnud ja napsas ära esimese ettejuhtuva enam-vähem tegelase. Teeseldes seejuures kõike, mida teeselda annab. Eesmärk pühendas abinõu, igal võimalikul rindel.
Ja kui kaks noort spetsialisti saavad lapse, ja tahavad parimat hoolitsust, hästi teenida, siis pole neil mahti kodus lapse juures passida. Tuleb minna tööle. Aga selleks tuleb leida lapsele hoidja. Või lasteaiakoht. Mis on üks paras kadalipp, sest lasteaiakohti ei ole. Ja kui laps satubki lasteaeda, jääb ta seal kohe haigeks, nii et noor spetsialist on kohe suurte probleemide ees. Kes jääb lapsega koju haiguse ajal?! Hoidjat pole tavaliselt võimalik leida lühikesteks haiguse-sutsakateks.
Loomulikult, selleks, et tagada lapsele parim hoolitsus, on vaja üha rohkem raha, kasvõi näiteks mähkmete jaoks. Sest ega tänapäeva noored lapsehoidjad marlimähkmeid enam ei tunnista! Kus sa sellega! Ikka paberist, nii et pikad kunstküüned kakaseks ei saaks. Ja et saada raha, selleks peab see noor spetsialist võtma laenu. Pikaajalist eluasemelaenu näiteks, 25 aastaks. Pangad annavad meelsasti noortele kõrgharitud spetsialistidele. Ja et laenu tagasi maksta, eriti veel siis, kui euribor lendab kõrgustesse, on vaja veel rohkem tööd teha. Ja magistriõpingud, ning doktor lükkub juba üha kaugemasse tuklevikku (küll aga tuleb õpingute katkedes hakata kohe õppelaenu tagasi maksma). Ning kõik muud unistused. Töö neelab end üha rohkem endasse, Eesti tööandjad armastavad, lausa jumaldavad noori kõrgharitud spetsialiste, kes teevad lausa 12-tunniseid tööpäevi ja ei malda ka nädalavahetustel kodus istuda. Neid noori külvatakse üle üha uute ja uute tähtsate ametinimetustega, palk tavaliselt eriti ei kasva.
Ja siis selgub, et see elukaaslane, kes algul tundus olevat igati ok, pole üldse ok. Muudkui õiendab ja sõimab, küll ei meeldi üks asi, siis teine. Esialgu annab seda psühhoterrorit leevendada pikemate tööpäevadega, aga lõpuks muutub kottimine väljakannatamatuks. Siis tuleb appi meditsiin, rahustid, psühholoogid, kes neelavad jälle tuhandete viisi raha. Ja elu-olu läheb muidu ka kallimaks. Ja töö juures selgub, et lubatud palgatõusud jäävad ära, kuna palgad juba niigi kõrged. Aga laps, või lapsed vajavad endist viisi parimat hoolitsust. Nõnda sai ju lubatud. Nojah, magistrist ja doktorist ei tasu enam mõeldagi, ehk kunagi pensionipõlves.
Ja mis lastesse puutub, siis arvab noor kõrgharitud spetsialist, et kui juba, siis olgu neid rohkem. Muidu tulevad neist sellised ära hellitatud tegelased. Aga iga uus laps nõuab jälle üha rohkem raha, vaja veel suuremat korterit või maja. Ja uut suuremat autot. Appi tõttab pank. Aga intress on juba kõrgem. Ja töö juures ei olda enam nii sõbralikud, sest, teadagi, mitme lapsega kõrgharitud spetsialist ei hakka riskima uue töökoha otsimisega. Ta vajab stabiilsust. Mistõttu muutub ta tööjõuturul vähem atraktiivseks. Mistõttu pole talle vaja ka rohkem maksta.
Ja see spetsialist on üha rohkem närvis, sest laenumaksed kipuvad juba üle aja venima. Vaja oleks veel kuskilt lisaraha teenida. Aga kust? Elukaaslane muudkui tänitab. Ehh. Appi tuleb arst, kes kirjutab antidepressante. Noh, see võtab rahulikumaks. Ja lapsi ka enam ei tule, sest närvirohi kaotab kõik isud, kaasa arvatud seksiisu. Unistused on ammu ununenud. Oled selline zombie, kes käib päeval tööl, õhtul istub kala näoga teleka ees. Kui lapsed suured, siis hakkavad nad sinu surma ootama, sest ainult enne pensionile jäämist saabunud surma korral saavad nad endale II pensionisambasse kogutud raha, mitu miljonit. Ja ongi parem varakult surra, sest siis saavad lapsed selle raha endale. Muidu sured päev pärast pensionile jäämist, ja siis jääb kõigest ilma! Ikka on tähtsamad need kullakallid lapsed. Kes pärast surma ei vaevu haua peale lilligi tooma. Aga arusaadav, ega neilgi pole aega, neil omal juba lapsed, laenud ja töökohustused, oma probleemid elukaaslasega.
kolmapäev, 2. jaanuar 2008
Võtsin siis ennast lõpuks kätte
ja hakkasin romaani kirjutama. Alustasin sellega tegelikult juba sügisel, aga siis tuli isa surm ja... No ühesõnaga kulus mitu kuud, enne kui suutsin käsikirja poole vaadatagi. Aga noo, nüüd läheb viies peatükk ja mul on hästi hea tunne. Vaatame, kuidas mul läheb. Teemat ei taha ette ära öelda, kuid nii palju võin öelda, et juttu tuleb, khm, rahast. Kui ma tubli olen, siis saan ta sügiseks valmis.
Ja uue luulekogu käsikiri on mul kah valmis. Tarvis ta ainult veel ära toimetada ja läheb trükki!
Ja uue luulekogu käsikiri on mul kah valmis. Tarvis ta ainult veel ära toimetada ja läheb trükki!
Minu kommentaar Anu lahkumise kohta Justist
x
Anu Saagim, fotomeenutus 2006. aasta hilissuvest, mil Tartu NAK käis Saagimil külas ajakirjas Just.
Ja siin veel üks, koos Saagimiga on pildil laulev poeet Aapo Ilves ning kirjanik ja ajakirjanik Veiko Märka.
See oli mõned head, nii oma 5-6 aastat tagasi, kui istusin Olümpia lobby-baaris ning ootasin üht oma intervjueeritavat, olin siis veel Äripäeva ajakirjanik, ning jäin kuulama kõrvallauas istuvate meeste juttu. Nad olid sellises casual riietuses, ja ühena neist tundsin ära Armin Kõomäe, teate, selle kaubandusärimehe, kes hakkas hiljuti raamatuid kirjutama. Tema ja kompanjonid olid just ära müünud miski 100 milli eest (mis oli toona pärast börsikrahhi oi-oi kui suur raha) oma Säästumarketi keti ja ilmselt plaanisid sisenemist uuele seksikale turule- ajakirjandus. See oli aeg, mil Kroonika 25 hakkajat töötajat tõid firmale sisse miljon krooni kasumit ühes kuus. Ja loomulikult ei jäänud see teistele märkamatuks. Meeste jutust tuli välja mitmete ajakirjanike nimesid, sestap nad minu tähelepanu äratasid. Ja ei läinud palju aega mööda, mil hakkas ilmuma uus ajakiri - Just. Mis esialgu ilmutas vaid välismaised lugusid ning ei võtnud vedu, siis toodi toimetajaks Saagim ning sisse Eesti teemad, ja lugejate arv läks ülesmäge.
Ingrid oli Saagimi ja Justi pärast väga närvis, mina mitte, sest Saagim polnud mingi ajakirjanik ja Just polnud teab mis ajakiri. Aga Ingrid oli ikka närvis. Kartis vist, et Saagim tuuakse tema asemel Kroonikasse. Aga seda ma ei uskunud, sest Saagim pole hea toimetaja. Tema sobiks just ajakirjanikuks, või õigemini meediapersooniks, kellest siis ajakirjanikud kirjutavad. Ta on skandaalne bravuuritar, või õigemini see roll sobib talle kõige paremini.
Kroonika sai Saagimist palju kasu, kui ta polnud veel Justis. Mäletate neid lugusid, kus Saagim oli paljalt Kroonika esikaanel, tisside otsas vahukoore tupsud!? Või piimavannis?! Ja kuskil mujal viskas ta Kadastikule tordi näkku. Oli vist nii. Aga kui temast sai Justi peatoimetaja, siis Ingrid enam Saagimit Kroonika esikaanele ei lubanud. Mis oli viga. Inimesed olid harjunud Saagimi kohta Kroonikast lugema. Ta oli kodustatud staar.
Kui ma Ingridist lahku läksin ja Irjaga koos elama hakkasin, tekkis mõte kirjutada meie kooselust Irjaga raamat (see plaan on muuseas endiselt jõus ja liigub kindlalt oma lõppeesmärgi suunas!) ning rääkisin sellest 2006. aasta kevadel Urmas Oti saates. Ja kuigi olime plaaninud Irjaga ilmutada katkendeid raamatust mõnes väljaandes, jõudis Saagim kõigist ette, tuli Tartusse ja tegi meile ettepaneku hakata neid katkeid just Justis avaldama. Mõtlesime veidi asja üle järgi ja jäime nõusse. Miks mitte?!
Lisaks õpetasin Saagimile, kuidas ajakirja teha. Et Eesti asjad kohe algusse, välismaa asjad lõppu (enne olid nad läbisegi). Ning kuidas parandada kujundust, piltide kvaliteeti. Meie järjelood kergitasid Justi tiraaži mitme tuhande eksemplari võrra. Ja kui aus olla, ega sealt midagi muud lugeda polnudki.
Pärast järjejutu avaldamise lõppemist hakkas Just avaldama katkeid meie blogist. Kuni Kruuda (see Põlvast pärit Heino Priimäe äri-kasupoeg ja Savisaare tankist) ostis Justi ära. Küllap tegid Kõomägi, Mansberg ja Prants hea äri, aga Just keerati täitsa perse. Kruuda tõi toimetusse kohe nn Schindleri nimekirja neist, kellest ei tohi Justis kriitiliselt kirjutada, ehk kellest siis peab hästi kirjutama. Süsteem umbes nagu Pätsu ajal, kus tohtis valitsusest ainult hästi kirjutada. Ja Justi hakati reklaamima kui tõsiselt võetavat ajakirja. Ma ise ka imestasin, et kuidas Saagim seal veel vastu peab. Ta siin-seal poetas, et püüab oma krutskitega ikka vastu seista, aga see asi lõpetati tal ära. Ka meie blogi katkete avaldamine lõpetati, kuna Ingridil oli olnud Kruudaga mingi jutuajamine, Ingrid olevat tahtnud koguni saada Kruuda naiseks, aga Kruudal oli juba üks noor tsibi välja vaadatud. Mispeale Ingrid vihastas ja pani Kruuda koos selle tsibiga Kroonikasse. Mispeale ütles Kruuda, et ok, lõpetame blogi avaldamise ära, ja sina ei pane enam mind koos tsibiga.
Ja nüüd, kus Saagim on lahkunud, pole suurem ime, kui Kruuda toob Ingridi oma firmasse, miks mitte Justi vedama, tegema pihitooli-intervjuusid tähtsate Keskerakonna ninadega. Niisiis lisaks Kesktelevisioonile on ka Keskajakiri. Ja kui Kruudal päevalehe tegu ei õnnestunud, siis katsub ta enne valimisi ajakirja abi kasutada. Pakkuda inimestele ajakirjanduse nime all poliitilist sõnnikut. Ehk teha omal moel "kohukest".
Ja mis siis on eesmärk? Teha Savisaarest järgmine president. Või peaminister? Et siis Sõõrumaa, Priimägi, Annus saaks koos Savisaarega mööda ilma reisida ja tähtsat nägu teha?! Saada soodsaid diile maksumaksja raha eest, sest mõistust ju napib. Seda Savisaar oskab, diile teha. Ja mõnedel meestel on seda väga vaja, eriti olukorras, kus Reiljan-poiss on mängust väljas, võibolla igaveseks.
Pärast Saagimi lahkumist, tema Social Clubi ja Roosade uudiste kadumist, ma ei kujuta ette, kes seda Justi veel ostab. Ilmselt hakatakse seda ajakirja enne valimisi, näiteks Tallinna linnakodanike raha eest tasuta kogu riigi postkastidesse panema.
Igal juhul soovin Saagimile tuult tiibadesse, mida iganes ta ette ei võtaks. Nüüd on Kroonika leheküljed tema tegemistele valla. Küllap ajakirjanikud selle ära tabavad. Ta on Eestis nähtus, teist temasugust naljalt ei leia. Ja ma usun, et ajakirja juhtimise kogemus tal mööda külgi maha ei jookse. Ta võiks vabalt asutada omanimelise ajakirja, ja panna ajakirjanikud oma tegemisi kajastama.
Siin veel mõned pildid Anust:
Justi toimetuses, vasakul Veiko Märka, paremal Justi fotograaf Indrek Galetin.
Anu lähemalt.
Siin veel üks Anu.
Ja veel üks.
Ja veel.
Ja siin Veiko jutu peale naerust kõveras.
Anu Saagim, fotomeenutus 2006. aasta hilissuvest, mil Tartu NAK käis Saagimil külas ajakirjas Just.
Ja siin veel üks, koos Saagimiga on pildil laulev poeet Aapo Ilves ning kirjanik ja ajakirjanik Veiko Märka.
See oli mõned head, nii oma 5-6 aastat tagasi, kui istusin Olümpia lobby-baaris ning ootasin üht oma intervjueeritavat, olin siis veel Äripäeva ajakirjanik, ning jäin kuulama kõrvallauas istuvate meeste juttu. Nad olid sellises casual riietuses, ja ühena neist tundsin ära Armin Kõomäe, teate, selle kaubandusärimehe, kes hakkas hiljuti raamatuid kirjutama. Tema ja kompanjonid olid just ära müünud miski 100 milli eest (mis oli toona pärast börsikrahhi oi-oi kui suur raha) oma Säästumarketi keti ja ilmselt plaanisid sisenemist uuele seksikale turule- ajakirjandus. See oli aeg, mil Kroonika 25 hakkajat töötajat tõid firmale sisse miljon krooni kasumit ühes kuus. Ja loomulikult ei jäänud see teistele märkamatuks. Meeste jutust tuli välja mitmete ajakirjanike nimesid, sestap nad minu tähelepanu äratasid. Ja ei läinud palju aega mööda, mil hakkas ilmuma uus ajakiri - Just. Mis esialgu ilmutas vaid välismaised lugusid ning ei võtnud vedu, siis toodi toimetajaks Saagim ning sisse Eesti teemad, ja lugejate arv läks ülesmäge.
Ingrid oli Saagimi ja Justi pärast väga närvis, mina mitte, sest Saagim polnud mingi ajakirjanik ja Just polnud teab mis ajakiri. Aga Ingrid oli ikka närvis. Kartis vist, et Saagim tuuakse tema asemel Kroonikasse. Aga seda ma ei uskunud, sest Saagim pole hea toimetaja. Tema sobiks just ajakirjanikuks, või õigemini meediapersooniks, kellest siis ajakirjanikud kirjutavad. Ta on skandaalne bravuuritar, või õigemini see roll sobib talle kõige paremini.
Kroonika sai Saagimist palju kasu, kui ta polnud veel Justis. Mäletate neid lugusid, kus Saagim oli paljalt Kroonika esikaanel, tisside otsas vahukoore tupsud!? Või piimavannis?! Ja kuskil mujal viskas ta Kadastikule tordi näkku. Oli vist nii. Aga kui temast sai Justi peatoimetaja, siis Ingrid enam Saagimit Kroonika esikaanele ei lubanud. Mis oli viga. Inimesed olid harjunud Saagimi kohta Kroonikast lugema. Ta oli kodustatud staar.
Kui ma Ingridist lahku läksin ja Irjaga koos elama hakkasin, tekkis mõte kirjutada meie kooselust Irjaga raamat (see plaan on muuseas endiselt jõus ja liigub kindlalt oma lõppeesmärgi suunas!) ning rääkisin sellest 2006. aasta kevadel Urmas Oti saates. Ja kuigi olime plaaninud Irjaga ilmutada katkendeid raamatust mõnes väljaandes, jõudis Saagim kõigist ette, tuli Tartusse ja tegi meile ettepaneku hakata neid katkeid just Justis avaldama. Mõtlesime veidi asja üle järgi ja jäime nõusse. Miks mitte?!
Lisaks õpetasin Saagimile, kuidas ajakirja teha. Et Eesti asjad kohe algusse, välismaa asjad lõppu (enne olid nad läbisegi). Ning kuidas parandada kujundust, piltide kvaliteeti. Meie järjelood kergitasid Justi tiraaži mitme tuhande eksemplari võrra. Ja kui aus olla, ega sealt midagi muud lugeda polnudki.
Pärast järjejutu avaldamise lõppemist hakkas Just avaldama katkeid meie blogist. Kuni Kruuda (see Põlvast pärit Heino Priimäe äri-kasupoeg ja Savisaare tankist) ostis Justi ära. Küllap tegid Kõomägi, Mansberg ja Prants hea äri, aga Just keerati täitsa perse. Kruuda tõi toimetusse kohe nn Schindleri nimekirja neist, kellest ei tohi Justis kriitiliselt kirjutada, ehk kellest siis peab hästi kirjutama. Süsteem umbes nagu Pätsu ajal, kus tohtis valitsusest ainult hästi kirjutada. Ja Justi hakati reklaamima kui tõsiselt võetavat ajakirja. Ma ise ka imestasin, et kuidas Saagim seal veel vastu peab. Ta siin-seal poetas, et püüab oma krutskitega ikka vastu seista, aga see asi lõpetati tal ära. Ka meie blogi katkete avaldamine lõpetati, kuna Ingridil oli olnud Kruudaga mingi jutuajamine, Ingrid olevat tahtnud koguni saada Kruuda naiseks, aga Kruudal oli juba üks noor tsibi välja vaadatud. Mispeale Ingrid vihastas ja pani Kruuda koos selle tsibiga Kroonikasse. Mispeale ütles Kruuda, et ok, lõpetame blogi avaldamise ära, ja sina ei pane enam mind koos tsibiga.
Ja nüüd, kus Saagim on lahkunud, pole suurem ime, kui Kruuda toob Ingridi oma firmasse, miks mitte Justi vedama, tegema pihitooli-intervjuusid tähtsate Keskerakonna ninadega. Niisiis lisaks Kesktelevisioonile on ka Keskajakiri. Ja kui Kruudal päevalehe tegu ei õnnestunud, siis katsub ta enne valimisi ajakirja abi kasutada. Pakkuda inimestele ajakirjanduse nime all poliitilist sõnnikut. Ehk teha omal moel "kohukest".
Ja mis siis on eesmärk? Teha Savisaarest järgmine president. Või peaminister? Et siis Sõõrumaa, Priimägi, Annus saaks koos Savisaarega mööda ilma reisida ja tähtsat nägu teha?! Saada soodsaid diile maksumaksja raha eest, sest mõistust ju napib. Seda Savisaar oskab, diile teha. Ja mõnedel meestel on seda väga vaja, eriti olukorras, kus Reiljan-poiss on mängust väljas, võibolla igaveseks.
Pärast Saagimi lahkumist, tema Social Clubi ja Roosade uudiste kadumist, ma ei kujuta ette, kes seda Justi veel ostab. Ilmselt hakatakse seda ajakirja enne valimisi, näiteks Tallinna linnakodanike raha eest tasuta kogu riigi postkastidesse panema.
Igal juhul soovin Saagimile tuult tiibadesse, mida iganes ta ette ei võtaks. Nüüd on Kroonika leheküljed tema tegemistele valla. Küllap ajakirjanikud selle ära tabavad. Ta on Eestis nähtus, teist temasugust naljalt ei leia. Ja ma usun, et ajakirja juhtimise kogemus tal mööda külgi maha ei jookse. Ta võiks vabalt asutada omanimelise ajakirja, ja panna ajakirjanikud oma tegemisi kajastama.
Siin veel mõned pildid Anust:
Justi toimetuses, vasakul Veiko Märka, paremal Justi fotograaf Indrek Galetin.
Anu lähemalt.
Siin veel üks Anu.
Ja veel üks.
Ja veel.
Ja siin Veiko jutu peale naerust kõveras.
Edgaril jälle uus tsibi!
Edgari uus saatja, Moonika Batrakova, Keskerakonna uus peasekretär?! Kujutis Kanal 2 ekraanilt.
Tundub, et Edgar on pärast Evelyn Seppa ja Kadri Musta leidnud uue silmarõõmu, Moonika. Kes pole teab mis iludus, aga ega Edgar kahh enam esimeses nooruse pole.
Vilja istus oma mehest tükk maad eemal:
Ja tuleb imetleda ja imestada Viljat, kes truu koerakesena oma meest siin-seal saadab, aga elab peamiselt oma elu ja kasvatab Edgariga saadud tütart Rosinat. Mitte iga naine poleks nõnda ambrasuurile viskunud nagu Vilja nn lindiskandaali käigus, enam kui 10 aastat tagasi, pärast mida lubas Edgar poliitikaga üldse lõpparve teha. Nüüd elab Edgar Hundisilmal, Vilja eramajas Nõmmel, mille ostmiseks Edgarile keegi, ilmselt Kofkin ise, 3 milli "viskas". Aga seda pole suutnud keegi ära tõestada ega ilmselt tõestagi, kui tehing vaid 4 silma all sõlmiti.
Mul on siiani meeles Edgari valimiskaotus, mida tähistati 2005. aasta sügisel Edgari sõbra Kofkini hotellis Tallinn, kus siis Viljake lahistas omaette üksinda fuajees tugitoolis nutta, kui Edgar koos Eveliniga tähtsalt mööda linna ringi tuiskas. Mikser-poiss ja Marrandi hoidsid kahh rohkem omaette, tinistasid nurgalauas konjakit ja peagi olid nad erakonnast läinud.
Siin veel Edagri eelmised "vallutused":
Evelyn Sepp, kujutis tema blogist.
Kadri Must, kujutis SLÕhtulehe veebist.
teisipäev, 1. jaanuar 2008
Meie vana aasta õhtu
Valmistasin sushit...
...mis tuli välja selline, ja isa oli ka meiega koos.
Ja lasime aga muudkui hea maitsta, vaatasime taustaks Kanal 2 aastavahetusprogrammi, mis oli kõige vaadatavam, aga seal näitas palju Ingridit. Jah, ei saa läbi eksita mitte kuskil!
Ja programmide kohta: MIKS, tuhat ja tuline!, ei võiks teha televisooon vana aasta õhtul otselülitusi, Eesti linnadest ja küladest, miks ometi näidatakse ainult neidsamu nägusid mis kogu aeg. Ja see ei käi ainult kommertsprogrammide kohta, ETV programm oli samuti igavene saast, vaata et kõige saastam. See täis söönud endast väga heal arvamusel olevate tegelaste trio on end juba ammu ära ammendanud, nad ainult kordavad, ja kordavad, ja kordavad ennast. Milleks seda riigitelevisioonis vana aasta õhtul näidata?!
Mina laua ääres.
Ja Irja ka.
Teleka äärde võis magama jääda.
Käisime täna Osulas
Irja täna Osulas, selja taga mäe peal asub vana Sõmerpalu koolimaja, kus sündis pea 81 aastat Irja isa.
Käisime täna Irja isa sünnikohas Osulas, Sõmerpalu külje all, kus väike Georg poisikesena ringi silkas ja Võhandu jões ujumas käis.
Võhandu jõgi ühel pool silda.
Ja teisel pool.
Ja nüüd seksikate lõppvoor!
Edasi lähevad kolm parimat, nii meeste kui naiste kategoorias.
Ja need on:
Naistest:
Mirtel Pohla, kujutis Maleva kodukalt.
Kaisa Oja, kujutis Ekspressi kodukalt.
Heidy Purga, kujutis Femme kodukalt.
Meestest:
Dag Hartelius, kujutis Postimehe kodukalt.
Fred Jüssi, kujutis Päevalehe kodukalt.
Kaidar Sultson, kujutis Round Table Eesti kodukalt.
Ja need on:
Naistest:
Mirtel Pohla, kujutis Maleva kodukalt.
Kaisa Oja, kujutis Ekspressi kodukalt.
Heidy Purga, kujutis Femme kodukalt.
Meestest:
Dag Hartelius, kujutis Postimehe kodukalt.
Fred Jüssi, kujutis Päevalehe kodukalt.
Kaidar Sultson, kujutis Round Table Eesti kodukalt.
Amicad Torontos päris racy tsibid!
Grupp Toronto amicasid, pilt ajalehest Eesti Elu.
Ja kõigil üks lemmiktegevusi šoppamine, nagu selgub artiklist ajalehes Eesti Elu.
Šoppamine on tegevus, mis ühendab kogu maailma naisi, vähemalt teoorias. Noh, pole midagi öelda. Ilmselt on see siis nii!?
esmaspäev, 31. detsember 2007
Millist vahuveini joome meie
Ilmtingimata cavat, seda Hispaania vahuveini, poolmagusat. Sest see on kõikse parem!
Testisime sel aastal ära kõik lukssampanjad, moetid ja perignonid, aga cava, midagi pole teha, on ikka kõige maitsvam. Minu meelest. Ja Inno meelest ka.
Soovitame teile ka!
Testisime sel aastal ära kõik lukssampanjad, moetid ja perignonid, aga cava, midagi pole teha, on ikka kõige maitsvam. Minu meelest. Ja Inno meelest ka.
Soovitame teile ka!
Mis head, mis halba sellel aastal
Irja koos isaga ülikooli õigusteaduskonna lõpetamisel, aasta on 2000. Sel ajal olin ma miskipärast eriti kindel, et mulle sobib must juuksevärv, heh :)
Kõige uhkemad oleme selle üle, et Teie, meie lugejad, olete meile ikka truuks jäänud ja et Teid on nii palju juurde tulnud. Aitäh. Katsume ka uuel aastal Teile meelelahutust ja järelemõtlemist pakkuda. Näis, mis nalja uuel aastal saab :))).
Hea oli meie elus veel see, et isamajale Rakveres sai pandud uus katus ja ma sain oma issule tema viimasel eluaastal kuninglikku elu pakkuda. Isa naljataski, et elab nagu kuninga kass. Hea oli, et saime ka oma elamise siin Tartus, Võru tänaval korda. Sooja sisse, nii et Inno ei pea enam puudega mööda treppe üles ja alla jooksma. Nüüd on kogu aeg soe, nagu troopikasaarel!
Inno on õnnelik oma Ikea-köögi üle, kus ta nüüd iga päev rõõmsalt süüa teeb. Ja siis muidugi on tore, et me saime endale pärisoma pesumasina, pesukuivati ja nõudepesumasina. Neid pole mul varem olnud. Ohh, ja siis on vahva, et saime osta mullivanni, kus ka isa jõudis ära käia, lausa kaks korda.
Egiptuse reis veebruaris oli tore, eriti Kairo ja Alexandria! Saime jalutada Niiluse kallastel ja imetleda Egiptuse muuseumi aardeid. Ja seejärel sõitsime ju Ameerikasse, kust tõime ära tädi ja onu fotoalbumid ja videokassetid, kuhu onu oli talletanud kogu nende kireva elutee. Põnev oli vaadata, kui uhke oli onu oma esimese Buicki üle ja kuidas mu isa esimest korda Ameerikas käis. Videos on tal edev bomber-nahkjakk seljas. Olen õnnelik, et need albumid ja kassetid said päästetud. Kolmas reis viis meid Brüsselisse, külla heale sõbrale Vahur Afanasjevile. Avastasime, et Brüssel on hea söögi austaja paradiis ning sugugi mitte ainult koledate euromajade keskus.
Olen õnnelik selle üle, et veetsin eelmise aasta jõulud ja aastavahetuse Rakveres, koos isaga, ja et me saime enne tema surma hästi palju koos olla. Isa 80ndat sünnipäeva tähistasime 22ndal aprillil Rakvere Inglise pubis ja minu sünnipäevaks tuli isa Tartusse ja me tähistasime seda La Dolce Vita restoranis. Sõime seal hõrku veisepraadi ja jõime punast veini. Isa võttis magustoiduks veel tiramisut, mis talle väga maitses. Suvel käisime Rakveres ja arutasime isaga, kuidas Rakvere maja veel mugavamaks muuta... Isa oli õnnelik, et tahame ka seal midagi ette võtta. Ta tegi meile suvel usinasti punasesõstramahla, korjas lähedalasuvast metsatukast seeni ja varus sahvrisse õunu.
Halb oli isa surm, ühe hea sõbra reetmine ja see, mis nüüd juhtus vendadega. Aga samas, isa sõbrad on nüüd minu sõbrad ja ma juba plaanin, kuidas neile Rakvere maja aias toredaid grilliõhtuid korraldada. Hea on see, et Teie, blogilugejad, olete mulle rasketel aegadel toeks olnud. See on mulle väga palju tähendanud, tänan Teid kogu südamest. Eriti oli mul Teie headest sõnadest abi pärast isa surma. Nüüd muidugi ka.
AITÄH, AITÄH, AITÄH ja sügav kummardus. Maailma parimat uut aastat Teile kõigile ja uuel aastal kohtume taas!
Irja
P.S. Veidi järgmise aasta plaanidest: kavas on sõita läbi Ameerika, from coast to coast, ning reisi ajal mõistagi kogu aeg blogida ja filmida :)!
Üks asi tuli veel meelde
seoses nende kappide sisuga.
Üleval korrusel magamistoas oli pesukapi põhjas veel tuub vaginaalse libestusainega, vee baasil.
See asi ununes esimese hooga ära.
Üleval korrusel magamistoas oli pesukapi põhjas veel tuub vaginaalse libestusainega, vee baasil.
See asi ununes esimese hooga ära.
Abordi-Urvest veel
Urve Palo, kujutis Ekspressi veebist.
Abordi-Urve idee on maha laitnud juba sotsierakonna peasekretär Randel Länts ja sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik.
Arutasime just Innoga, et Urve passiks palju paremini Isamaaliitu või Reformi, kuna Isamaa on rahvustraditsiooniline ning konservatiivne ja Reform miilustab kirikuga (mis loll mõte see neil usuõpetus kohustuslikuks teha oligi?). Neis erakondades leidnuks ta idee ehk mõningast toetustki. Põline abordivastane on Ameerikas näiteks conservative right. Pole küll kunagi kuulnud, et vasakpoolsed, sotsiaalsete vabaduste kaitsjad, kunagi sääraseid kampaaniaid oleks algatanud.
Aga sotsid!! Sotsid on aegade algusest nö pehmeid väärtusi kaitsnud ja nõukaajal oli abort vabalt saadaval. Sotside naisvalija on enamasti prole või kulturnik, kel pole nii palju raha, et endale abordikliinikus special treatment´i osta. Kui tema enda seest kasvaja avastab, siis tema läheb enamasti riigikliinikusse, kus siis ootavad ees Urve ametisse seatud nn nõustajad, kes teevad kõik selleks, et aborti ihkav naine tunneks end võimalikult sitasti.
Erakliinikud business´i huvides niikuinii oma kliente peedistama ei hakka. Vahuveini, shokolaadi ja Kroonikaid pakutakse edasi ja turismireiside väljaloosimine on ehk ka tulevikumuusika. Abordi-Urve kampaania tagajärjel kannatavad eelkõige vaesed naised, peaasjalikult sotside enda valijad, keda siis Urve idee kohaselt poolvägisi sünnitama pandaks. Süümepiinadele rõhudes. Väitega, et loode on juba inimene, rõhutakse ju justnimelt süümepiinadele, olgem ausad.
Suure tõenäosusega on aga just nende vaesemate naiste otsus abort teha väga hästi läbi kaalutud (põhjuseks enamasti kehv majanduslik olukord, mees joob, lapsi niigi palju jne) ja igasugune nõustamine on täiesti tarbetu. Kui üldse kedagi veenda võiks, siis oleks need Urve-eas edukad karjäärinaised, kes lapsesaamist määramatusse tulevikku lükkavad ja endale erakliinikus kõigi mugavustega abordi ostavad. Aga see on nende õigus. Aastasadadega kätte võideldud.
Milleks üldse kedagi keelitada, oma otsusest loobuma meelitada? Kas pole see lapsik, lasteaedlik ja tobe? Eeldame ju, et inimene suudab kõigis teistes küsimustes kaalutletud ja informeeritud otsused teha. Võtame või valmised. Keegi ei kahtle, kas need, kes valivad Keskerakonda ja Rahvaliidu poolt, on ikka täie mõistuse juures ega algata kampaaniaid, mille eesmärgiks oleks neid inimesi veel mõtlema panna. Kuigi võib-olla võiks, aga see on teine jutt, eks.
Nii et Urve, enne mõtle ja siis tegutse!
Veidi sigimisest
Mina olen siia ilma sigitatud. Tavalisse keskmisse perekonda. Kahtlemata, muidu mind olemas poleks. Ja ma olen oma elu elanud nii, et teha võimalikult vähe teistele halba, ning olla võimalikult hea inimene. Täpselt õpiku järgi. Sellele vaatamata on mind sõimatud abordijäänuseks, enesepilastajast seksihulluks jms. Mis justkui tähendab, et oleks parem olnud, kui ma poleks siia ilma üldse sündinud.
Aga teisalt õhutab rahvastikuminister sünnitama üha rohkem inimesi. Keda siis?! Suhtumise põhjal musse endasse, vähemasti esimese 35 aasta põhjal, ma küll ei oleks tahtnud, et mind oleks sünnitatud. Ja oma elu mõtte leidsin alles pärast Irjaga kohtumist, sedagi täiesti juhuslikult. Paradoks on see, et pärast Irjaga kohtumist on mind neatud maapõhja, ning soovitud, et mind poleks siia ilma kunagi sünnitatud.
Ok, lahe on, riigi seisukohalt, et sünniks palju töötavaid tegelasi, orje. Aga kodaniku seisukohalt, mis on ses sündimises head? Kui sa oled oma esimesed eluaastad näljas ja paljas, sul pole õigeid vanemaid, sa ei näegi neid, saad iga päev peksa, sul pole lasteaia kohta, sa saad pooliku hariduse, ja pead töötama juhutöödel kuni surmani. Ja siis tagatipuks sõimatakse sind enesepilastajast seksihulluks, sa ei näe oma lapsi, ning sind tümitab ajakirjandus nii kuis jaksab. Mis elu see on?! Ma küll kellelegi sigimist ei soovita, vähemalt mitte sellisesse keskkonda.
Mina olen õnnelik, et olen elus, ainult tänu kohtumisele Irjaga.
Aga teisalt õhutab rahvastikuminister sünnitama üha rohkem inimesi. Keda siis?! Suhtumise põhjal musse endasse, vähemasti esimese 35 aasta põhjal, ma küll ei oleks tahtnud, et mind oleks sünnitatud. Ja oma elu mõtte leidsin alles pärast Irjaga kohtumist, sedagi täiesti juhuslikult. Paradoks on see, et pärast Irjaga kohtumist on mind neatud maapõhja, ning soovitud, et mind poleks siia ilma kunagi sünnitatud.
Ok, lahe on, riigi seisukohalt, et sünniks palju töötavaid tegelasi, orje. Aga kodaniku seisukohalt, mis on ses sündimises head? Kui sa oled oma esimesed eluaastad näljas ja paljas, sul pole õigeid vanemaid, sa ei näegi neid, saad iga päev peksa, sul pole lasteaia kohta, sa saad pooliku hariduse, ja pead töötama juhutöödel kuni surmani. Ja siis tagatipuks sõimatakse sind enesepilastajast seksihulluks, sa ei näe oma lapsi, ning sind tümitab ajakirjandus nii kuis jaksab. Mis elu see on?! Ma küll kellelegi sigimist ei soovita, vähemalt mitte sellisesse keskkonda.
Mina olen õnnelik, et olen elus, ainult tänu kohtumisele Irjaga.
pühapäev, 30. detsember 2007
Ja nüüd selgitus, kuidas sattus Ingridi pesukappi Kadastiku kingitud pesu
Irja palus seda asja täiendavalt selgitada, ja küsis, et kuidas ma sain nii naiivne olla!
Aga ma olin! See tähendab, et Ingrid seletas seda asja nii, et nagu igal aastal, sai aastavahetuse paiku Tartus, Wilde sakstekambris kokku Postimehe kontserni juhtkond. Kus olid siis Kadastik, Ingrid, Postimehe majandusjuht Artur Barsegjan, Postimehe juhatuse liikmed Toomas Issak ja Meelis Luht, ja veel mõned tähtsad ninad. Ja siis tehti kingitusi nii, et igaüks tõi midagi ja siis loositi välja, kes mille saab. Vähemalt nii Ingrid seletas. Ja siis ühel aastal sai Artur Barsegjan naiste pesu. Selle kingituse oli teinud Kadastik. Ja Artur ütles, et tema seda kingitust ei saa vastu võtta, sest naine hakkab kodus kahtlustama. Ja siis ta vahetas Ingridiga ära, Ingrid oli saanud mingi heliplaadi, või midagi säärast. See oli veel hiiglama kallis pesu olnud, mitu tuhat krooni. Artur oli olnud õnnetu, et nii heast kingitusest pidi loobuma.
Ingrid jäi Tartusse tavaliselt alati mitmeks päevaks. Ma ei osanud varem midagi kahtlustada, aga nüüd, kui takkajärgi asju analüüsin, siis võis tal olla Kadastikuga ikka päris kuum suhe. Toona oli mul niipalju muud tegemist, tööl ja lastega, et selliseks analüüsiks ei jäänud aega. Ja ma ei julgenud ega tahtnud midagi kahtlustada.
Aga ma olin! See tähendab, et Ingrid seletas seda asja nii, et nagu igal aastal, sai aastavahetuse paiku Tartus, Wilde sakstekambris kokku Postimehe kontserni juhtkond. Kus olid siis Kadastik, Ingrid, Postimehe majandusjuht Artur Barsegjan, Postimehe juhatuse liikmed Toomas Issak ja Meelis Luht, ja veel mõned tähtsad ninad. Ja siis tehti kingitusi nii, et igaüks tõi midagi ja siis loositi välja, kes mille saab. Vähemalt nii Ingrid seletas. Ja siis ühel aastal sai Artur Barsegjan naiste pesu. Selle kingituse oli teinud Kadastik. Ja Artur ütles, et tema seda kingitust ei saa vastu võtta, sest naine hakkab kodus kahtlustama. Ja siis ta vahetas Ingridiga ära, Ingrid oli saanud mingi heliplaadi, või midagi säärast. See oli veel hiiglama kallis pesu olnud, mitu tuhat krooni. Artur oli olnud õnnetu, et nii heast kingitusest pidi loobuma.
Ingrid jäi Tartusse tavaliselt alati mitmeks päevaks. Ma ei osanud varem midagi kahtlustada, aga nüüd, kui takkajärgi asju analüüsin, siis võis tal olla Kadastikuga ikka päris kuum suhe. Toona oli mul niipalju muud tegemist, tööl ja lastega, et selliseks analüüsiks ei jäänud aega. Ja ma ei julgenud ega tahtnud midagi kahtlustada.
Mis oli Ingridil kappides?
Väljavõte Delfist.
Küllap tekkis selline küsimus nii mõnelgi, kui Ingrid rääkis, et pärast kappide sisuga tutvumist tahab ta hakata memuaare kirjutama.
Ma eeldan, et Ingrid pole aastaid neisse kappidesse vaadanud (ta ei teinud seda ka varem, mina põhiliselt tühjendasin neid, kui nad üle ääre hakkasid ajama). Ning tutvustan nüüd siis nende sisu.
Kõigepealt võtan garaaži. No seal oli ühes kapis ketaslõikur, lihvmasin ja peenisepump. Siis garaaži kõrval asuvas saunas oli kapis pesupulber ja pesuloputusvahend, ning kausike pulbri doseerimiseks. Kapi otsas üks vana õllepurk.
Siis maja. Veranda esikukappides on ilmselt siiani minu talveriided, soojad joped, sallid, kindad, mütsid. Siis Ingridi enda talveriided, sealhulgas Enelin Meiusi kingitud kunstnahast välismaine kasukas, siis üks jänesenahast kasukas ja üks teadmata nahast šeff kasukas, mille Ingrid ostis Urve Palo eeskujul ühest Riia kasukaärist. Siis on seal kappides suusasaapad, laste vanad saapad ja kingad. Minu talvesaapad. Ingridi enda saapad.
Allkorrusel, kus asus minu kodukontor, oli kapis peenist tuimestav spreipudel. Ning pakkide viisi kaustasid, mida ma olin kasutanud Äripäeva ajakirjanikuna. Siis oli seal mõningaid fotovidinaid, vanu patareisid. Ning siis vanad aegunud krediit- ja pangakaardid, kaupluste kliendikaardid. Siis mõned kontoritarbed, nagu klambrilööja, augustaja, kirjaklambrid. Ja hulk vanu kasutatud pastakaid.
Siis edasi olid köögikappides kuivainepurgid ja köögikombain ja selle vidinad, ning külmkapi peal asuvas kapis arstirohud. Köögis asuva puhvetkapi sahtlites oli mapp Ingridi pangadokumentide ja lepingutega.
Söögitoas asuvas vanas puhvetkapis olid minu ja Ingridi dokumendid, vanad passid, sõjaväepilet, abielutunnistus, laste sünnitunnistused, siis mõned fototarbed, videokaamera, mitmeid eri lauanõusid ja serviise. Šampusepokaalid. Siis oli seal Mart Kadastiku poolt Ingridile sünnipäevaks kingitud tühi konjakipudel. Mul endal jäi suur hulk asju sinnapaika, kui tulistjalu tulema tulin. Ja ma pole neid taga igatsenud, nüüd Ingridil muidugi küllaga avastamisrõõmu. Sinna jäi ka mingil määral raha, neisse kappidesse, ma arvan. Välismaiseid kupüüre ja münte. Mingid vanad kirjad ja postkaardid. Ilmselt minu kirjad Ingridile ja vastupidi. Mis ma saatsin, kui käisin koos soomlastest sõpradega Kaug-Ida reisil. Siis seinakella all asuvas kapis olid vanad heliplaadid. Kapi peal vana grammofon.
Siis elutoas teleka all kapis on videomakk ja kodukinosüsteem. Ja mõned videofilmid.
Trepi all asuvas kapis on mopp ja veeämber.
Teisel korrusel vannitoas on kappides Ingridi kosmeetikavahendid, epileerimiskreem, näokreemid, kosmeetilised vatitupsud. Mõned pooltühjad lõhnapudelid. Käterätid.
Magamistoas asuvas kapis on Ingridi pesu, minu sokid, nende all vibraator. Ja garderoobis peamiselt Ingridi riided, ning mõned minu särgid. Ilmselt ka see Mart Kadastiku kingitud kallis Prantsuse La Perla pesukomplekt, mille üle oli Ingrid eriti uhke ja mida ta kandis siis, kui ta kodust ära oli. Kodus kandis ta odavat Läti pesu.
Lastetoa kappides on mänguasjad.
Nii et kappidest võis välja tulla hulgaliselt minu ja Ingridi isiklikke asju. Ja neist peaks saama küll kenakese memuaariraamatu kokku. Kui pisut laiendada, vürtsitada seda teksti, mis ma siia kirja panin.
Üks kultuuri-teemaline tagasiside ja minu kommentaar
Mis tuli ühe sissekande juurde kommentaarina, aga mida tahaks välja tõsta:
See on nüüd puhas demagoogia, häbi teile.
Te ei kaeba ju neid väljaandeid kohtusse. Te mängite märtreid, et teid on solvatud. Justnimelt SOLVATUD. Kuid kui Inno kirjutab oma intiimseimatest tegevustest, fantaasiatest ja jumal teab millest veel toorelt otseses ja kompleksivabas võtmes, siis peab ta ka arvestama sellega, et enamusele inimestest on see väga vastumeelne. Ma ei pea siin isegi silmas tegevust vaid selle avalikku eksponeerimist. Toomik saab siiani oma junni eest purgis rahvalt võtta (ka te ise olete sellel teemal sõna võtnud) kuigi situme me ju kõik, noh ja saate võtta ka teie. On ju iseenesestmõistetav, et sellisel provokatiivsel ning sihikindlal tegevusel on ka vastukaja. Ja pole midagi imelikku kui see vastukaja kõlab ka ajalehtedes. Või arvate, et teatri-, muusika- ja kunstikriitika ei puuduta kedagi? Et negatiivsed raamatuarvustused ei lähe kirjanikele korda? Et poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi üldse ei puuduta kuidas neist räägitakse?
Villu Reiljanist kirjutatakse kui korruptandist sest ta on selleks korduvalt põhjust andnud. Savisaarest kirjutatakse kui mahhinaatorist sest ka tema on aastatega end sellisest küljest näidanud. Ja Innost kirjutatakse kui perverdist sest ta ise eksponeeris ja eksponeerib oma perversseid fantaasiaid avalikult.
Piltlikult öeldes - avalikult laiata kuidas sa rusikat endale persse pistad ja sittudes onaneerid julged kuid inimeste arvamust sellisest tegevusest ning selle tegevuse eksponeerimisest kuulata ei julge?
Ja minu vastus:
Ise oled paras demagoog.
Ja ma kaebasin küll väljaanded kohtusse. Nii Postimehe kui SLÕhtulehe.
Aga mis neisse junnidesse puutub, siis ongi Eesti kultuuriliselt väga mahajäänud, nagu Soomegi. Siin pole olnud renessansi haisu, muust rääkimata, elatakse kuskil sügavas keskajas oma väärtushinnangute poolest. Ehk selles hetkes, kus siin mehed maha löödi ja naised vägistati ning aeti sunniviisiliselt kirikusse palvetama. Täitsa õige on võrdlus, et Eesti on Euroopa Setumaa, kus naised laulavad oma laulukesi, vaatavad kõigele teistsugusele kõõrdi ja meestel on kõigest pohhui ning joovad hirmsal kombel. Ime veel, et Toomiku ja minu suguseid tuleriidale ei aeta. Sest see oleks meile paras! Õnneks kaitsevad meiesuguseid väärakaid euroopalikud seadused.
See on nüüd puhas demagoogia, häbi teile.
Te ei kaeba ju neid väljaandeid kohtusse. Te mängite märtreid, et teid on solvatud. Justnimelt SOLVATUD. Kuid kui Inno kirjutab oma intiimseimatest tegevustest, fantaasiatest ja jumal teab millest veel toorelt otseses ja kompleksivabas võtmes, siis peab ta ka arvestama sellega, et enamusele inimestest on see väga vastumeelne. Ma ei pea siin isegi silmas tegevust vaid selle avalikku eksponeerimist. Toomik saab siiani oma junni eest purgis rahvalt võtta (ka te ise olete sellel teemal sõna võtnud) kuigi situme me ju kõik, noh ja saate võtta ka teie. On ju iseenesestmõistetav, et sellisel provokatiivsel ning sihikindlal tegevusel on ka vastukaja. Ja pole midagi imelikku kui see vastukaja kõlab ka ajalehtedes. Või arvate, et teatri-, muusika- ja kunstikriitika ei puuduta kedagi? Et negatiivsed raamatuarvustused ei lähe kirjanikele korda? Et poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi üldse ei puuduta kuidas neist räägitakse?
Villu Reiljanist kirjutatakse kui korruptandist sest ta on selleks korduvalt põhjust andnud. Savisaarest kirjutatakse kui mahhinaatorist sest ka tema on aastatega end sellisest küljest näidanud. Ja Innost kirjutatakse kui perverdist sest ta ise eksponeeris ja eksponeerib oma perversseid fantaasiaid avalikult.
Piltlikult öeldes - avalikult laiata kuidas sa rusikat endale persse pistad ja sittudes onaneerid julged kuid inimeste arvamust sellisest tegevusest ning selle tegevuse eksponeerimisest kuulata ei julge?
Ja minu vastus:
Ise oled paras demagoog.
Ja ma kaebasin küll väljaanded kohtusse. Nii Postimehe kui SLÕhtulehe.
Aga mis neisse junnidesse puutub, siis ongi Eesti kultuuriliselt väga mahajäänud, nagu Soomegi. Siin pole olnud renessansi haisu, muust rääkimata, elatakse kuskil sügavas keskajas oma väärtushinnangute poolest. Ehk selles hetkes, kus siin mehed maha löödi ja naised vägistati ning aeti sunniviisiliselt kirikusse palvetama. Täitsa õige on võrdlus, et Eesti on Euroopa Setumaa, kus naised laulavad oma laulukesi, vaatavad kõigele teistsugusele kõõrdi ja meestel on kõigest pohhui ning joovad hirmsal kombel. Ime veel, et Toomiku ja minu suguseid tuleriidale ei aeta. Sest see oleks meile paras! Õnneks kaitsevad meiesuguseid väärakaid euroopalikud seadused.
Abordid veel kättesaadavamaks!
Väljavõte Päevalehe veebist.
Õieti võiks aborditeenus olla niisama mugav, mõnus ja kättesaadav kui naiste botoxisüstid. Nohh, et lähed lõunatunnil, istud mugavasse toolikesse ja lased kasvaja enda seest välja imeda. Aborditegija võiks olla nagu juuksur, kes teab linna värskemaid klatsijutte. Mõelge, kui mõnus see oleks. Ja õiglane ka, sest kõiki muid teenuseid osutatakse täitsa vabalt.
Kanatädinduse lipulaev, laupäevane Õhtuleht ütleb juhtkirjas: "Me ei taotle aborditegijate häbiposti panemist, kuid abordi taunimine ühiskonnas võiks lõdva püksikummiga lõbujanulisi panna elu üle järele mõtlema küll". Sa njummi küll. Musi! Mõtle, kui ilusti oskavad öelda. Nagu kirikuisa Augustinus ise oleks suu lahti teinud!
Aeg oleks hoopistükkis hakata mõtlema sellele, kuis aborti soovivatele naistele seda tülikat protseduuri meeldivamaks teha. Kliinikud võiks pakkuda vahuveini ja shokolaadi. Käepärast võiks olla värsked Kroonikad. Miks mitte ei võiks aborti tegev naine abordi tegemise ajal värsket Kroonikat lehitseda. Mõelgem sellele. Ja protseduuri ajal võiks veel negatiivsete emotsioonide peletamiseks näidata lõbusaid filmikesi. Nagu hambaarsti juures. Põhimõtteliselt on tegu ju üsna samasuguse protseduuriga. Tõmmatakse välja kas haige hammas või soovimatu laps. Ärgem omistagem tähtsust sellele, mida veel ei ole. Laps on ema kõhus nagu kasvaja, parasiit, kes elutseb ainuüksi tänu emaorganismile. Tähtis on selle inimese elu, kes on juba olemas. Ja temal on täieline õigus otsustada, mis tast välja tuleb ja mis mitte.
Ühiskond ainult võidaks sellest, kui naised rohkem aborte teeks. Sünniks sedasi ju vähem soovimatuid lapsi, kelle vanemad on koos "laste pärast". Sobimatud naised ja mehed saaks rahus lahku minna, kui ei pea mõtlema sellele, kuidas kasvatada soovimatut last.
Abordid mugavaks ja meeldivaks! Loodame, et see teostub juba järgmisel aastal ning naistele, kes plaanivad aborti, ütleks: Tuld! Sünnitage ainult neid lapsi, keda päriselt tahate. Olete ise õnnelik ja on õnnelik ka laps.
P.S. Käesoleva teksti autor tunnistab ausalt, et pole ise aborti teinud, nii et kahjuks oma kogemusest rääkida ei saa. Küll aga ronin kasvõi barrikaadidele, selleks, et kaitsta nende naiste õigusi, kes seda teha tahavad. Arvestage sellega, urvepalod.
Veel häid rahvuskirjanikke peale Krossi
Juhan Smuul
Aadu Hint
Egon Rannet
Paul Kuusberg
Hans Leberecht
Manivald Kesamaa
Lugege läbi ja lisage juurde!
Aadu Hint
Egon Rannet
Paul Kuusberg
Hans Leberecht
Manivald Kesamaa
Lugege läbi ja lisage juurde!
Üks küsimus Ingridi memuaaride kohta ja minu vastus
Väljavõte SLÕhtulehe veebist.
Saabus selline kommentaar, millele tahaks kohe eraldi sissekandes vastata:
Inks lubas Õhtulehes kah oma memuaaridega lagedale tulla, mis te selle peale ütlete?
Minu kommentaar:
Tuld! Memuaarid, eriti veel selliselt kõmuajakirjanduse korüfeelt nagu Ingrid, on ainult teretulnud. Aga ma ootaks siis ka ausat juttu, mitte mingit mesimagusat heietust nagu on need tema pihitooli-intervjuud. Neid ei viitsiks keegi lugeda.
Ingrid rääkis ka meie kooselu jooksul iga natukese aja tagant, et tahab biograafiaid kirjutada, näiteks Katrin Karismast. Ma julgustasin teda tagant, aga tal polnud kas aega või tahtmist. Nüüd peaks tal aega olema kamaluga. Tõsi, sellise tegevusega ei teeni nagu Kroonikas, kus sissetulek koos boonustega oli ligi 100 000 krooni kuus, aga midagi ikka.
Ärgem kanoniseerigem Krossi
Jube oli vaadata reedeseid lehti. Tervelt viis lehekülge Jaan Krossist!! Kuidas ta oli ühtepidi pühak ja teistpidi pühak.
Vaatasin just praegu CNNi, kus CNNi ajakirjanik intervjueeris raamatu "The Trouble with Islam Today" autorit, radikaalse islami kriitikut ja ajakirjanikku Irshad Manji´t. Manji, kes mõistab hukka mistahes fanatismi, ütles, et kuigi Benazir oli kahtlemata väga tore inimene ja ikkagi esimene islami naispeaminister, ei võidelnud ta ometigi piisavalt islami naiste õiguste eest, kuigi tal olid seks kõik võimalused ning kuulus nimi veel pealekauba. Ja et teda ei tohi kanoniseerida.
Kui meil siin Eestis mõni establishmendi tegelane sussid püsti viskab, siis on ta kohe pühak, üliinimene, ime et veel mitte Issand ise. Lennart Meri, Juhan Peegel jne jne. Pool lehte Krossi on ilmselge ja piinlik liialdus. Esiküljest piisanuks täiesti.
Meile siin on miskipärast omane kriitikameele täielik kadumine, kui sureb keegi nn suurmees. Pilk hägustub, sest teadagi, meil on suurmehi ja -naisi vähe ning sestap tahame neid ise vägisi juurde tekitada. Nii mõjume aga naeruväärselt, nagu iseennast kõrvust tõstvad eeslid.
Kross oli nõukaaja kirjanik ja aeg dikteeris reeglid. Ega seal midagi häbeneda olegi, aga ärgem otsigem tema teostest seda, mida seal ei ole. Näiteks varjatud kriitikat nõukaaja suhtes. Kross nautis kõiki režiimitruudusega kaasnevaid hüvesid, elas mõnusasti kirjanike maja korteris, mis talle "teenete" eest anti ja "säras" mõnusasti muheledes ja kõhtu kratsides nii nüüd kui nõukaajal. Teda upitas esile peaasjalikult Lennart Meri, teine nõukaaja establishmendi kirjanik.
Tegelikult, olgem ausad, kallid kaasteelised, kirjutasid ju nii Kross kui ka Meri üsna mõttetuid teoseid. Üks armsaid ja naiivseid keskaja heietusi ja teine eestlaste pärinemisest. Keda see huvitab? Olnuks mehed, võtnuks kotid ja põgenenuks piiri taha. Kirjutanud sealt, kuidas asjad tegelikult olid nõukogude Eestis. Teinuks nagu Salman Rushdie ja Aleksander Solženitsõn, või Orphan Pamuk. Nemad väärivad tõepoolest nobelit.
Nobel seepärast nii prestiižne kirjandusauhind ongi, et seda ei anta mitte igaühele. Kelle teostest peab varjatud tähendusi tikutulega otsima.
Suri tore vanamees, kes kirjutas muhedaid lookesi. Ei midagi enamat, paraku.
Vaatasin just praegu CNNi, kus CNNi ajakirjanik intervjueeris raamatu "The Trouble with Islam Today" autorit, radikaalse islami kriitikut ja ajakirjanikku Irshad Manji´t. Manji, kes mõistab hukka mistahes fanatismi, ütles, et kuigi Benazir oli kahtlemata väga tore inimene ja ikkagi esimene islami naispeaminister, ei võidelnud ta ometigi piisavalt islami naiste õiguste eest, kuigi tal olid seks kõik võimalused ning kuulus nimi veel pealekauba. Ja et teda ei tohi kanoniseerida.
Kui meil siin Eestis mõni establishmendi tegelane sussid püsti viskab, siis on ta kohe pühak, üliinimene, ime et veel mitte Issand ise. Lennart Meri, Juhan Peegel jne jne. Pool lehte Krossi on ilmselge ja piinlik liialdus. Esiküljest piisanuks täiesti.
Meile siin on miskipärast omane kriitikameele täielik kadumine, kui sureb keegi nn suurmees. Pilk hägustub, sest teadagi, meil on suurmehi ja -naisi vähe ning sestap tahame neid ise vägisi juurde tekitada. Nii mõjume aga naeruväärselt, nagu iseennast kõrvust tõstvad eeslid.
Kross oli nõukaaja kirjanik ja aeg dikteeris reeglid. Ega seal midagi häbeneda olegi, aga ärgem otsigem tema teostest seda, mida seal ei ole. Näiteks varjatud kriitikat nõukaaja suhtes. Kross nautis kõiki režiimitruudusega kaasnevaid hüvesid, elas mõnusasti kirjanike maja korteris, mis talle "teenete" eest anti ja "säras" mõnusasti muheledes ja kõhtu kratsides nii nüüd kui nõukaajal. Teda upitas esile peaasjalikult Lennart Meri, teine nõukaaja establishmendi kirjanik.
Tegelikult, olgem ausad, kallid kaasteelised, kirjutasid ju nii Kross kui ka Meri üsna mõttetuid teoseid. Üks armsaid ja naiivseid keskaja heietusi ja teine eestlaste pärinemisest. Keda see huvitab? Olnuks mehed, võtnuks kotid ja põgenenuks piiri taha. Kirjutanud sealt, kuidas asjad tegelikult olid nõukogude Eestis. Teinuks nagu Salman Rushdie ja Aleksander Solženitsõn, või Orphan Pamuk. Nemad väärivad tõepoolest nobelit.
Nobel seepärast nii prestiižne kirjandusauhind ongi, et seda ei anta mitte igaühele. Kelle teostest peab varjatud tähendusi tikutulega otsima.
Suri tore vanamees, kes kirjutas muhedaid lookesi. Ei midagi enamat, paraku.
Lugemissoovitus: Vahingu päevaraamat, II osa
Vahingu päevaraamatu II osa kaaned.
Veidi haakub mu eelmise teemaga. Äsja tuli välja ühe mu lemmikkirjaniku, ja vabalt Nobeli väärilise, Vaino Vahingu päevaraamatu II osa, aastad 1974-1984. Tõetruu pilguheit tolleaegsesse ühiskonda, mida kutsuti toona arenenud sotsialismiks.
Näiteks võib lugeda, kuidas sündis Vahingu tütar Julia, praegune tuntud riigikohtunik Julia Laffranque. Ja kuidas Julia ema, kirjanik Maimu Berg eriti ei hoolinud lapsest, tahtis hoopis lõbusat elu elada.
Ja kuidas kirjanik Arvo Valton sai "Viimse reliikvia" stsenaariumi eest 17 000 rubla, mis oli 17 aasta palk, praeguses vääringus 2 miljonit krooni. Öelgem siis veel, et kirjanikud elasid nõuka ajal halvasti! Neid, kes olid etableerunud, ja kes kirjutasid seda, mida vaja, nagu see Tallinna Kirjanike Maja seltskond (NSVLiit ehitas oma sülekirjanikele lausa maja!), need said omale raha, korterid, autod, kõik mis vaja. Ja Vahing, kelle "Sina" tõlgiti küll Läänes, ent mitte "sõbralike vennasrahvaste" keeltesse, mille eest oleks võinud kõvasti raha saada, kügeles Tartus pisikeses ahiküttega kööktoas.
Aga lugegem ja nautigem. Ega palju pole muutunud elu võrreldes tollase ajaga. Praegu on lihtsalt uued jumalad, aga elu on ikka endine. Ikka on nii, et need, kes poevad, teevad nii nagu vaja, elavad "paremini", kui need, kes püüavad olla ja jääda ausaks nii enda kui teiste suhtes. Pumba juures on ikka needsamad tegijad, kes sügaval nõuka-ajal, seda nii ajakirjanduses, kirjanduses kui poliitikas. Ja siis Langemets küsib naiivselt, et miks te, noored, ainult arvutit näpite ega lähe ja võta kommaritelt võimu üle. Aga ega pole lihtne võtta seda, mida ei anta. Praegu toimub pigem järelkasvu koolitamine endiste kommarite vaimus, ja selekteeritakse välja need noored, kes on truud jüngrid ning kommarite kuulsusrikast ajalugu varjutama ei kipu. Kes oma peaga liiga palju mõtlevad, need puksitakse kõrvale, nii nagu Savisaar tegi Mikseriga. Ja mõned jäävadki arvutit näppima.
Veel veidi ajakirjanduse toimemehhanismidest
Laias laastus on asi selline, et kirjanik saab kirjutada, mida sülg suhu toob, aga ajakirjanik ei saa kirjutada, mida sülg suhu toob.
Kuigi kirjaniku ja ajakirjaniku töövahendid on samad ja töö sarnane, ning välisel vaatlusel pole ehk isegi suurt vahet, on ometi suur vahe sees. Kirjanik istub maha ja hakkab kirjutama, millest või kellest iganes. Ajakirjanik peab kõigepealt VÄLJA SELGITAMA, et see, millest ta kirjutab, ikka on nii, nagu ta kirjutab. Sest erinevalt kirjanikust lasub ajakirjanikul, või tema tööandjaks oleval väljaandel VASTUTUS. Ajalehel on isegi selline ametikoht, VASTUTAV VÄLJAANDJA.
Kui ma olin Äripäevas, siis oli mul väga palju infot kõikvõimalike tegelaste ja sündmuste kohta, ja paljude asjade kohta ma teadsin, kuidas asjad on, aga ma ei saanud kirjutada, sest polnud tõestust. Ma ei leidnud vajalikku 2-3 inimest, kes oleks infot kinnitanud, või ei suutnud leida muud tõestust. Nii et isegi kui ma oleks ajakirjanikuna kirjutanud, poleks toimetaja lasknud seda teksti läbi. Ja ise olin toimetajana karm, seda nõudis vastutus. Ajakirjanduses toimib mitmeastmeline filter ja lugu, mis lehte jõuab, on läbi käinud vähemalt 4-5 inimese käest. See on ühislooming, kuigi artikli all on selle inimese nimi, kes algselt midagi kirja pani. Vahel kirjutas toimetaja kogu loo ringi, läksid sisse mõned vead ja reporter sai pärast pähe toimetaja tegevuse pärast, näiteks. Teinekord jälle nägi toimetaja viga ja parandas selle ära. Või tegi tekstis ja nimedes täpsustusi keeletoimetaja. Või leidis kujundaja mingi apsu graafikumaterjalis. Siit tuleb ka kirjaniku ja ajakirjaniku teine suur erinevus: kirjanik on ise oma teksti peremees; ajakirjaniku tekst läbib põhjaliku sõela, nii et ta ei pruugi oma tekstist selle algset mõtet enam pärast üleski leida.
Kirjanikul on palju rohkem loomingulist vabadust kui ajakirjanikul. Ajakirjaniku töö nõuab jälle palju rohkem nutikust, kui ta tahab, et tema sõnum avalikkuse ette jõuaks. Eestis kipub olema tihti vastupidi: kirjanikud on väga kammitsetud, justkui kehtiks kusagil veel mingi tsensuur, ja ajakirjanikud panevad tihti lehte, mida sülg parasjagu suhu toob, hoolimata vastutusest.
Mind on süüdistatud, et mida ma küll oma internetipäevikus, blogis kirjutan. Ilmselt lähtutakse sellest, et ma olen ajakirjanik ja teen blogis ajakirjandust. Aga see on ekslik, sest blogi on oma olemuselt trükis avaldamata raamat. Ja mina olen blogijana kirjanik, mitte ajakirjanik. Ja ma võin, piltlikult öeldes, kirjutada, mida sülg suhu toob. Sest blogi ei pretendeeri veel avaldamata raamatuna mingile absoluutsele tõele. See on oma olemuselt ilukirjanduslik tekst, mis pole kohtus tõend. Kuigi kõik, mis seal kirjas, võib olla tõsi, kontrollitud info.
Kui ma teeks omale ajalehe või ajakirja, siis mul enam sellist vabadust ei ole. Ja siis ei saaks ma enam paljudest asjadest kirjutada. Ma ütlen, et ma naudin praegu vabadust kirjutada sellest, mida ma tahan kirjutada. Ajakirjanikuna ma seda teha ei saanud, nüüd kirjanikuna on mul see võimalus. Ja kes tahab mind laimata või solvata, tehku seda oma internetipäevikus, raamatus, aga mitte ajalehes või ajakirjas. Sest seal tuleb kõik ära tõendada.
SLÕhtuleht ja Postimees olid väga-väga julged. Mina poleks ajakirjanikuna eales julenud mõeldagi selle peale, et kellegi kohta öelda enesepilastaja või seksihull. Selliste väljendite taga peab olema ikka põhjalik uurimistöö ja mõjuv põhjus. Aga minu puhul polnud muud, kui minu eksabikaasa suur soov mulle sitta keerata. Kasutades selleks tööriitsu, Mart Kadastiku ja Väino Koorbergi näol. Võeti lihtsalt mingid väljavõtted minu ilukirjanduslikest tekstidest ja rasss!! Poole tunni töö! Mulle isegi ei helistanud keegi, et nö otseallikast küsida.
Nüüd on Ingrid oma kohalt läinud, aga vastutust tuleb kanda ikkagi Kadastikul ja Koorbergil. Ja oleks nad siis minu ees vabandanud, või andnud võimaluse asja selgitada. Ei! Õigust jääb neil veel ülegi. Selliste tegelastega pole muud teha kui nad kohtu ette vedada ja häbimärki nattipidi üles riputada. Teistele hoiatuseks.
Ja oleks nad siis päriselt ka julged! Niipea, kui asja kohtusse andsin, kadusid kui lõigatult minu kohta ajakirjanduses laimavad artiklid. Ehk soovitus kõigile: kui tahate, et teid ei laimataks, siis hoidke pidevalt mõne väljaande vastu kohtuasi käigus. Siis hoitakse teid kui sitta pilpa peal.
Kuigi kirjaniku ja ajakirjaniku töövahendid on samad ja töö sarnane, ning välisel vaatlusel pole ehk isegi suurt vahet, on ometi suur vahe sees. Kirjanik istub maha ja hakkab kirjutama, millest või kellest iganes. Ajakirjanik peab kõigepealt VÄLJA SELGITAMA, et see, millest ta kirjutab, ikka on nii, nagu ta kirjutab. Sest erinevalt kirjanikust lasub ajakirjanikul, või tema tööandjaks oleval väljaandel VASTUTUS. Ajalehel on isegi selline ametikoht, VASTUTAV VÄLJAANDJA.
Kui ma olin Äripäevas, siis oli mul väga palju infot kõikvõimalike tegelaste ja sündmuste kohta, ja paljude asjade kohta ma teadsin, kuidas asjad on, aga ma ei saanud kirjutada, sest polnud tõestust. Ma ei leidnud vajalikku 2-3 inimest, kes oleks infot kinnitanud, või ei suutnud leida muud tõestust. Nii et isegi kui ma oleks ajakirjanikuna kirjutanud, poleks toimetaja lasknud seda teksti läbi. Ja ise olin toimetajana karm, seda nõudis vastutus. Ajakirjanduses toimib mitmeastmeline filter ja lugu, mis lehte jõuab, on läbi käinud vähemalt 4-5 inimese käest. See on ühislooming, kuigi artikli all on selle inimese nimi, kes algselt midagi kirja pani. Vahel kirjutas toimetaja kogu loo ringi, läksid sisse mõned vead ja reporter sai pärast pähe toimetaja tegevuse pärast, näiteks. Teinekord jälle nägi toimetaja viga ja parandas selle ära. Või tegi tekstis ja nimedes täpsustusi keeletoimetaja. Või leidis kujundaja mingi apsu graafikumaterjalis. Siit tuleb ka kirjaniku ja ajakirjaniku teine suur erinevus: kirjanik on ise oma teksti peremees; ajakirjaniku tekst läbib põhjaliku sõela, nii et ta ei pruugi oma tekstist selle algset mõtet enam pärast üleski leida.
Kirjanikul on palju rohkem loomingulist vabadust kui ajakirjanikul. Ajakirjaniku töö nõuab jälle palju rohkem nutikust, kui ta tahab, et tema sõnum avalikkuse ette jõuaks. Eestis kipub olema tihti vastupidi: kirjanikud on väga kammitsetud, justkui kehtiks kusagil veel mingi tsensuur, ja ajakirjanikud panevad tihti lehte, mida sülg parasjagu suhu toob, hoolimata vastutusest.
Mind on süüdistatud, et mida ma küll oma internetipäevikus, blogis kirjutan. Ilmselt lähtutakse sellest, et ma olen ajakirjanik ja teen blogis ajakirjandust. Aga see on ekslik, sest blogi on oma olemuselt trükis avaldamata raamat. Ja mina olen blogijana kirjanik, mitte ajakirjanik. Ja ma võin, piltlikult öeldes, kirjutada, mida sülg suhu toob. Sest blogi ei pretendeeri veel avaldamata raamatuna mingile absoluutsele tõele. See on oma olemuselt ilukirjanduslik tekst, mis pole kohtus tõend. Kuigi kõik, mis seal kirjas, võib olla tõsi, kontrollitud info.
Kui ma teeks omale ajalehe või ajakirja, siis mul enam sellist vabadust ei ole. Ja siis ei saaks ma enam paljudest asjadest kirjutada. Ma ütlen, et ma naudin praegu vabadust kirjutada sellest, mida ma tahan kirjutada. Ajakirjanikuna ma seda teha ei saanud, nüüd kirjanikuna on mul see võimalus. Ja kes tahab mind laimata või solvata, tehku seda oma internetipäevikus, raamatus, aga mitte ajalehes või ajakirjas. Sest seal tuleb kõik ära tõendada.
SLÕhtuleht ja Postimees olid väga-väga julged. Mina poleks ajakirjanikuna eales julenud mõeldagi selle peale, et kellegi kohta öelda enesepilastaja või seksihull. Selliste väljendite taga peab olema ikka põhjalik uurimistöö ja mõjuv põhjus. Aga minu puhul polnud muud, kui minu eksabikaasa suur soov mulle sitta keerata. Kasutades selleks tööriitsu, Mart Kadastiku ja Väino Koorbergi näol. Võeti lihtsalt mingid väljavõtted minu ilukirjanduslikest tekstidest ja rasss!! Poole tunni töö! Mulle isegi ei helistanud keegi, et nö otseallikast küsida.
Nüüd on Ingrid oma kohalt läinud, aga vastutust tuleb kanda ikkagi Kadastikul ja Koorbergil. Ja oleks nad siis minu ees vabandanud, või andnud võimaluse asja selgitada. Ei! Õigust jääb neil veel ülegi. Selliste tegelastega pole muud teha kui nad kohtu ette vedada ja häbimärki nattipidi üles riputada. Teistele hoiatuseks.
Ja oleks nad siis päriselt ka julged! Niipea, kui asja kohtusse andsin, kadusid kui lõigatult minu kohta ajakirjanduses laimavad artiklid. Ehk soovitus kõigile: kui tahate, et teid ei laimataks, siis hoidke pidevalt mõne väljaande vastu kohtuasi käigus. Siis hoitakse teid kui sitta pilpa peal.
Üks põnev tagasiside Delfi naistelehes ja minu vastus
Delfi naistelehes oli selline sissekanne:
Vennad Tühismaad ei suuda muud moodi elus ette tulevaid probleeme lahendada kui hakkavad teisi enda isikliku sopaga üle kallama.
Inno kirjutas kunagi et talle meeldis enesele rusikat pärakusse suruda, sittumise ajal onada jne ning kui õhtuleht teda seeperale perverdikd ja enesepilastajaks (sry kuid anaalfisting paistab üsna pilastav) nimetas leidis et õhtuleht on teda solvanud!
no kurat küll, kui sa ikka kirjutad näitsk et sind erutavad seksuaalselt 5 aastased lapsed ning saad seepeale pedofiiliks nimetatud ei ole vist tegu ainult solvanguga.
seetõttu ei võta mina tõsiselt mitte ühtegi selle paarikese kirjutatud jutukest - nad väänavad tõde ja esitavad seda endale sobivas valguses hullemini kui keskerakond.
minu esimeses lõigus olevat teksti pole nende kommentaariruumis kordagi avaldatud (ei sobi ju enda esitatava kuvandiga) ehkki olen seda vähemalt 10 korda postitanud.
Ja minu vastus:
Laias laastus võib öelda nii: kui kirjutad enda kohta, kirjuta mida iganes, teiste kohta kirjutades pead olema veendunud, et see on tõsi. Pead suutma selle ära tõestada. Sest teise kohta kirjutatud tõndamata halvustav jutt on seaduse järgi laim, mille eest on võimalik nõuda kahjutasu.
Politsei ei tule pedofiile mingite jutukeste põhjal kinni võtma, neil on vaja konkreetseid tõendeid. Kui ei suuda tõestada, siis tuleb vastutada vastavalt seadusele, laimu ja solvangu, tekitatud moraalse kahju eest. Kui palju on politsei ohvritele hüvitist makstud, miljoneid kroone!
Ja see, mida üks või teine on enda kohta kirjutanud, mõnes ajalehekommentaaris näiteks, pole mingi tõend või alus laimamiseks. Sest üks inimene võib eksida, ka enda kohta kirjutades.
Samuti pole tõend ilukirjanduslik tekst, raamat või blogi, mis on oma olemuselt veel avaldamata raamat. Jätke see omale juba ükskord meelde!
Küll on kohtus tõend ajalehes ilmunud, teiste kohta kirjutatud ajakirjanduslik tekst, sest ajakirjandus pretendeerib tõele, seal kehtivad oma reeglid, infot tuleb kontrollida mitmest allikast, ja muud sellist. Kui ilukirjanduslik tekst oleks tõend, peaks pooled kirjanikud vangi pandama. Mis ei tähenda samas, et see, mis raamatutes või blogides kirjutatud, oleks vale. Sest kirjanikud võtavad palju asju elust enesest. Aga kirjutatu pole piisav põhjus, et kirjanikku vangi panna, teda avalikult laimata. Kirjanik saab tagatipuks alati öelda, et mõtles kõik välja, mida kirjutas.
Ehk, SLÕhtuleht oleks pidanud teistest, kolmandatest, neljandatest allikatest saama kinnituse, või muul moel tõendama, et ma olen enesepilastaja. Ja Postimees oleks pidanud saama kinnituse, näiteks haiglast, et olen seksihull. Ja kuni seda kinnitust pole, ei saa minust niimoodi kirjutada, kuigi tahe võib olla suur. Ja kui siiski kirjutatakse, siis tuleb vastutust kanda.
Postimees ja SLÕhtuleht on nagu Eino ja Vello, teisi kottida ja solvata on tahtmine suur, ahnus on kah suur, aga kui vastutama peab hakkama, siis pole tegijaid kusagil, siis on jänes põues.
Vennad Tühismaad ei suuda muud moodi elus ette tulevaid probleeme lahendada kui hakkavad teisi enda isikliku sopaga üle kallama.
Inno kirjutas kunagi et talle meeldis enesele rusikat pärakusse suruda, sittumise ajal onada jne ning kui õhtuleht teda seeperale perverdikd ja enesepilastajaks (sry kuid anaalfisting paistab üsna pilastav) nimetas leidis et õhtuleht on teda solvanud!
no kurat küll, kui sa ikka kirjutad näitsk et sind erutavad seksuaalselt 5 aastased lapsed ning saad seepeale pedofiiliks nimetatud ei ole vist tegu ainult solvanguga.
seetõttu ei võta mina tõsiselt mitte ühtegi selle paarikese kirjutatud jutukest - nad väänavad tõde ja esitavad seda endale sobivas valguses hullemini kui keskerakond.
minu esimeses lõigus olevat teksti pole nende kommentaariruumis kordagi avaldatud (ei sobi ju enda esitatava kuvandiga) ehkki olen seda vähemalt 10 korda postitanud.
Ja minu vastus:
Laias laastus võib öelda nii: kui kirjutad enda kohta, kirjuta mida iganes, teiste kohta kirjutades pead olema veendunud, et see on tõsi. Pead suutma selle ära tõestada. Sest teise kohta kirjutatud tõndamata halvustav jutt on seaduse järgi laim, mille eest on võimalik nõuda kahjutasu.
Politsei ei tule pedofiile mingite jutukeste põhjal kinni võtma, neil on vaja konkreetseid tõendeid. Kui ei suuda tõestada, siis tuleb vastutada vastavalt seadusele, laimu ja solvangu, tekitatud moraalse kahju eest. Kui palju on politsei ohvritele hüvitist makstud, miljoneid kroone!
Ja see, mida üks või teine on enda kohta kirjutanud, mõnes ajalehekommentaaris näiteks, pole mingi tõend või alus laimamiseks. Sest üks inimene võib eksida, ka enda kohta kirjutades.
Samuti pole tõend ilukirjanduslik tekst, raamat või blogi, mis on oma olemuselt veel avaldamata raamat. Jätke see omale juba ükskord meelde!
Küll on kohtus tõend ajalehes ilmunud, teiste kohta kirjutatud ajakirjanduslik tekst, sest ajakirjandus pretendeerib tõele, seal kehtivad oma reeglid, infot tuleb kontrollida mitmest allikast, ja muud sellist. Kui ilukirjanduslik tekst oleks tõend, peaks pooled kirjanikud vangi pandama. Mis ei tähenda samas, et see, mis raamatutes või blogides kirjutatud, oleks vale. Sest kirjanikud võtavad palju asju elust enesest. Aga kirjutatu pole piisav põhjus, et kirjanikku vangi panna, teda avalikult laimata. Kirjanik saab tagatipuks alati öelda, et mõtles kõik välja, mida kirjutas.
Ehk, SLÕhtuleht oleks pidanud teistest, kolmandatest, neljandatest allikatest saama kinnituse, või muul moel tõendama, et ma olen enesepilastaja. Ja Postimees oleks pidanud saama kinnituse, näiteks haiglast, et olen seksihull. Ja kuni seda kinnitust pole, ei saa minust niimoodi kirjutada, kuigi tahe võib olla suur. Ja kui siiski kirjutatakse, siis tuleb vastutust kanda.
Postimees ja SLÕhtuleht on nagu Eino ja Vello, teisi kottida ja solvata on tahtmine suur, ahnus on kah suur, aga kui vastutama peab hakkama, siis pole tegijaid kusagil, siis on jänes põues.
Benazir ja Ene
Nii nad siis tapsidki meie Benaziri...
Mu täditütar Ene Susi tundis Benazir Bhuttot ja oli tast väga heal arvamusel, lausa vaimustuses. Ene nimelt käis sageli Pakistanis ja Afganistanis, ta töötas Peshawaris ühe põrandaaluse ajalehe juures aastatel 1992-1993. Pakistani ja Afganistani vabadus olid talle südameasjaks, niisamuti nagu ka Eesti vabadus. Pea pooltel piltidel, mis tast tehtud, on Ene kas kuskil demonstratsioonil, uljalt lipu või loosungiga vehkimas, või mõnel poliitilisel kongressil, kuhu ta mindki, kui ma Ameerikas olin, kaasa katsus tirida. Ta kirjutas kirju Ronniele ja Nancyle, nõudes, et nad Afganistani vabaduse heaks midagi ette võtaksid, ja valis protestiks Ross Perot´d (tema isa Ruudi oli vabariiklane). Oma hingepõhjas igatses Ene olla nagu Benazir, aga ta oli oma õnnetuseks pagulane, kes ei saanud võidelda oma kodumaa vabaduse eest ja pidi seepärast võitlema võõraste maade vabaduse eest. Afganistan oligi peaaegu nagu Eesti, sest ka Afganistani ründasid venelased.
Loen praegu ta kirju ja mäherdune huvitav elusaatus sealt avaneb! Ene kirjutab, kuidas ta oli Peshawari hotellis, ootas oma armukest Ismaeli ja kuulas, kuidas pommid ümberringi kärgatasid. Ega kartnud põrmugi. Tal oli seal Pakistanis palju mehi. Ene oli ilus naine. Nagu Benazirgi.
Benazir Bhutto julguses on midagi kohutavalt ilusat, kas pole? Kui kerge oleks tal olnud elada eksiilis ja sinna jäädagi, aga tema otsustas tulla tagasi, teades hästi, mis võib juhtuda. Kuuldes, kuidas pommid tema ümber kärgatasid.
Olgem tänulikud iga inimese eest, kes tuletab meile meelde, kui tähtis on olla ise, võidelda õiguse ja õigluse eest mistahes hinnaga, mitte alistuda autoriteedile, sest nemad õpetavad meile, mis ja kui kallis on vabadus. Olgem tänulikud, sest selliseid inimesi on vähe.
Mu täditütar Ene Susi tundis Benazir Bhuttot ja oli tast väga heal arvamusel, lausa vaimustuses. Ene nimelt käis sageli Pakistanis ja Afganistanis, ta töötas Peshawaris ühe põrandaaluse ajalehe juures aastatel 1992-1993. Pakistani ja Afganistani vabadus olid talle südameasjaks, niisamuti nagu ka Eesti vabadus. Pea pooltel piltidel, mis tast tehtud, on Ene kas kuskil demonstratsioonil, uljalt lipu või loosungiga vehkimas, või mõnel poliitilisel kongressil, kuhu ta mindki, kui ma Ameerikas olin, kaasa katsus tirida. Ta kirjutas kirju Ronniele ja Nancyle, nõudes, et nad Afganistani vabaduse heaks midagi ette võtaksid, ja valis protestiks Ross Perot´d (tema isa Ruudi oli vabariiklane). Oma hingepõhjas igatses Ene olla nagu Benazir, aga ta oli oma õnnetuseks pagulane, kes ei saanud võidelda oma kodumaa vabaduse eest ja pidi seepärast võitlema võõraste maade vabaduse eest. Afganistan oligi peaaegu nagu Eesti, sest ka Afganistani ründasid venelased.
Loen praegu ta kirju ja mäherdune huvitav elusaatus sealt avaneb! Ene kirjutab, kuidas ta oli Peshawari hotellis, ootas oma armukest Ismaeli ja kuulas, kuidas pommid ümberringi kärgatasid. Ega kartnud põrmugi. Tal oli seal Pakistanis palju mehi. Ene oli ilus naine. Nagu Benazirgi.
Benazir Bhutto julguses on midagi kohutavalt ilusat, kas pole? Kui kerge oleks tal olnud elada eksiilis ja sinna jäädagi, aga tema otsustas tulla tagasi, teades hästi, mis võib juhtuda. Kuuldes, kuidas pommid tema ümber kärgatasid.
Olgem tänulikud iga inimese eest, kes tuletab meile meelde, kui tähtis on olla ise, võidelda õiguse ja õigluse eest mistahes hinnaga, mitte alistuda autoriteedile, sest nemad õpetavad meile, mis ja kui kallis on vabadus. Olgem tänulikud, sest selliseid inimesi on vähe.
Tellimine:
Postitused (Atom)