Väljavõte Postimehe veebist.
...aga kehtib vaid siis, kui tegu on SOBIVA naisega.
Või kuidas?
reede, 30. mai 2008
kolmapäev, 28. mai 2008
Üks tagasiside homoteema kohta
Selline siis:
Ma tean, et vandenõuteooriatesse tasub suhtuda teatud ettevaatusega. Kui ikka korralikult süüvida näiteks Jüri Lina teooriatesse, võid lõpuks täitsa sassi minna. Aga äkki polegi need tema mõtted paljas haige fantaasia?
Nüüd, kus olete täie jõuga tirimas valguse kätte pedeteemat - ja kui asjad ikka tõesti nii on, nagu nad teie lugude põhjal vägisi paistavad olevat - siis on tõesti raske endises meelerahus edasi elada. Kui ikka meedia (ja miks mitte, äkki paljud teisedki eluvaldkonnad) on nii totaalselt pedemaffia kontrolli all - ja see polegi mitte vandenõuteooria - on asi ikka paha küll. Kas see pedede rahuvusvaheline salaordu pole mitte üsna samalaadne kui vendade vabamüürlaste oma? Kellest me suurt midagi ei tea. Aga kelle mõjuvõim maailma asjadele olla suurem kui oskame arvata. Shibstedi näitel võivad asjad täitsa vabalt nii olla.
Hirm tuleb peale.
Ma tean, et vandenõuteooriatesse tasub suhtuda teatud ettevaatusega. Kui ikka korralikult süüvida näiteks Jüri Lina teooriatesse, võid lõpuks täitsa sassi minna. Aga äkki polegi need tema mõtted paljas haige fantaasia?
Nüüd, kus olete täie jõuga tirimas valguse kätte pedeteemat - ja kui asjad ikka tõesti nii on, nagu nad teie lugude põhjal vägisi paistavad olevat - siis on tõesti raske endises meelerahus edasi elada. Kui ikka meedia (ja miks mitte, äkki paljud teisedki eluvaldkonnad) on nii totaalselt pedemaffia kontrolli all - ja see polegi mitte vandenõuteooria - on asi ikka paha küll. Kas see pedede rahuvusvaheline salaordu pole mitte üsna samalaadne kui vendade vabamüürlaste oma? Kellest me suurt midagi ei tea. Aga kelle mõjuvõim maailma asjadele olla suurem kui oskame arvata. Shibstedi näitel võivad asjad täitsa vabalt nii olla.
Hirm tuleb peale.
Vali seksikaim Inno ja Irja blogi päkapikk/ Choose the sexiest dwarf of Inno & Irja Blog
Siin neli Inno ja Irja blogipäkapikku, paremalt ülevalt kellaosuti liikumise suunas: Olav Osolin, Kjell Aamot, Indrek Teder, Andrus Saar. Vali neist seksikaim! /Here are four dwarfs of Inno & Irja blog, from up right clockwise: Olav Osolin, Kjell Aamot, Indrek Teder, Andrus Saar. Choose the sexiest of them!
teisipäev, 27. mai 2008
Intervjuu Inese fänniga Serbiast, kes kiidab Eestit/Interview with fan of Ines, who praises Estonia
Enne finaalkontserdi algust saime Belgrade Arena juures järjekorras seistes jutule Inese fänniga Serbiast, kes kiitis Eestit ja rääkis Eurovisioonist üldse, oma eelistustest, jne. Ja polnud see Eesti seekordne lugu nii hull midagi!!!
Before the finals in the queue we interviewed a Serbian guy, who praised Ines and Estonia and told the Estonian entry wasn't so bad!
Before the finals in the queue we interviewed a Serbian guy, who praised Ines and Estonia and told the Estonian entry wasn't so bad!
Üks huvitav kiri homoteema kohta
Mille tahaks kohe eraldi üles panna (tunnustus neile, kes julgevad oma nime all sõna võtta, mitte ei ilgu anonüümsena veebis):
Tere Inno ja Iira!
Lugesin teie blogi, sest ühes foorumis tuli jutuks, et olete vähemuste teemat käsitlema hakanud. Kuigi ma ei ole paljude teie seisukohtadega nõus, leian, et see on äärmiselt positiivne, et ärgitate inimesi kaasa mõtlema.
Mulle tundub, et praegusel hetkel olete veel teemas väga ninapidi sees ja ei näe suuremat pilti. Olen ise tihti mõelnud, et miks geidel ja lesbidel on keeruline luua püsisuhteid ja leidnud, et sellega on rohkem probleeme vanema generatsiooni esindajatel.
Mitte väga kaua aega tagasi oli homoseksuaalsus veel kriminaalkorras kariatatav ja turvaliselt sai end tunda vaid sõpruskondade korteripidudel. Neid asendavad nüüd baar, kaks ööklubi ja mõned gei-saunad, milledes käib lõbutsemas vaid väike osa kogukonnast. Noorte jaoks on võimalused sotsialiseerumiseks aga äärmiselt piiratud.
Ma ei kujuta ausalt öeldes ette, kuidas nõuka-ajal oli üldse võimalik homoseksuaalsetel inimestel leida lähisuhteid, ning kuidas läbi vaeva leitud suhteid hoida.
Arvatavasti tuli teha palju kompromisse ja paljudest ideaalidest loobuda, et rahuldada esmavajadusi ja paljude jaoks on ilmselt nüüd raske oma harjumusi muuta.
Arvan, et kui ühiskond õpib aksepteerima geide puhul kõike seda, mida heterodele peetakse loomulikuks, siis muutub ka geide käitumine. See protsess toimub äärmiselt aeglaselt ja veel mitu põlvkonda gei-noori elavad hirmus.
Üles kasvades ei näe geid meedias positiivseid eeskujusid, ning ka kõige lähemate inimeste kommentaarid panevad neid tundma, et nendega on midagi kohutavalt valesti.
Samal ajal kui sõbrad hakkavad endale otsima vastas soost partnereid võitlevad gei-noored ise endaga püüdes olematuks mõelda mõnd armumist oma klassi iidolisse või koolis kuuldud homofoobset kommentaari. Mis juhtuks kui ta endast sõpradele räägiks?
Kas te kujutaksite praegu ette oma endist kooli ja klassi, ning seda, et klassiõhtul oleks tantsinud kasvõi üks poistepaar mõnd aeglast tantsu? Ilmselt istusid need poisid ja tüdrukud seina ääres või üritasid näida võimalikult heterod, ning vedasid ehk tantsupõrandale klassi ilusaima vastassoost noore. Sisimas aga tunti häbi, selle pärast, kelleks sünniti.
Noored geid, lesbid ja transseksuaalsed on täna oma muredega üksi ja elavad hirmus. Kuigi ka Eesti meedias näeb uudiseid noorte enesetappudest ja imestatakse, et miks küll see või teine ilus noor tüdruk või poiss end tappis? "Kõik oli ju nii hästi, ta oli alati rõõmus, õppis viitele ja tegi sporti" pajatavad klassikaaslased ja vanemad kui ühest suust.
Kui täiskasvanuna endaga rahu õnnestub sõlmida siis ei asuta esmajärjekorras otsima seda "üht ja ainust" vaid tehakse paari aastaga tasa see, mis teismelisena kogemata jäi.
Ühiskond talub erinevust heteroseksuaalsest normist äärmiselt halvasti, tihti eeldades, et seksuaalne orientatsioon piirdub vaid seksiga ja seetõttu peab jääma kuskile magamistubade uste taha.
Noored vajavad positiivseid eeskujusid ja seda ka meedias, mõistmaks et hooliva ja armastava partneri leidmine on nende jaoks võimalik, sammuti ka pikaajalised suhted, ning täisväärtuslik pereelu.
Kui lehtede omanikud või ajakirjanikud püüaksid kuidagi mõjutada ühiskonna arvamust siis räägitaks armastusest ja hoolivusest endi suhetes ja kajastataks just neid aspekte tuntud inimeste eraelust.
Gei ja Lesbi Infokeskuse koordinaatorina võin teile kinnitada, et äärmiselt raske on pääseda ajakirjandusse täiesti tavaliste samasooliste paaride elu portreteerivate lugudega ja täiesti võimatu on meedias oma pereelust rääkima saada lapsi kasvatavaid samasoolisi paare, kes on aastaid elanud koos sest kardetakse lapse turvalisuse pärast. Need pered on täna nähtamatud.
Ajakirjanuds kajastab just skandaalseid olukordi, milledest ka teie blogis juttu ja püüab vägisi avalikuse ette tirida kuulsuste suhteid sest see müüb.
Ma ei usu, et Postimees või mõni muu suuremat sorti meediaväljaanne tänases eestis hoiaks kinni oma ajaloost või juhinduks mõnest eesmärgist rohkem kui müüginumbritest.
Ma ei ole näinud, et juhtivate ajakirjanike orientatsioon oleks kuidagi mõjutanud seda, kuidas meil või mujal maailmas toimunut on kajastatud väljaspool arvamuslugusid.
Kui mõne meediakontserni juhid sooviksid tõesti avalikku arvamust mõjutad positiivses suunas siis ei varjataks oma eraelu vaid räägitaks armastusest ja hoolivusest oma suhtes.
Parimat,
Jaan Kroon
Gei ja Lesbi Infokeskuse koordinaator
MTÜ Teistmoodi juhatuse liige
jaan@diversity.ee
58135913 / 6454545
Rüütli 16 Tallinn 10130
www.gay.ee
Tere Inno ja Iira!
Lugesin teie blogi, sest ühes foorumis tuli jutuks, et olete vähemuste teemat käsitlema hakanud. Kuigi ma ei ole paljude teie seisukohtadega nõus, leian, et see on äärmiselt positiivne, et ärgitate inimesi kaasa mõtlema.
Mulle tundub, et praegusel hetkel olete veel teemas väga ninapidi sees ja ei näe suuremat pilti. Olen ise tihti mõelnud, et miks geidel ja lesbidel on keeruline luua püsisuhteid ja leidnud, et sellega on rohkem probleeme vanema generatsiooni esindajatel.
Mitte väga kaua aega tagasi oli homoseksuaalsus veel kriminaalkorras kariatatav ja turvaliselt sai end tunda vaid sõpruskondade korteripidudel. Neid asendavad nüüd baar, kaks ööklubi ja mõned gei-saunad, milledes käib lõbutsemas vaid väike osa kogukonnast. Noorte jaoks on võimalused sotsialiseerumiseks aga äärmiselt piiratud.
Ma ei kujuta ausalt öeldes ette, kuidas nõuka-ajal oli üldse võimalik homoseksuaalsetel inimestel leida lähisuhteid, ning kuidas läbi vaeva leitud suhteid hoida.
Arvatavasti tuli teha palju kompromisse ja paljudest ideaalidest loobuda, et rahuldada esmavajadusi ja paljude jaoks on ilmselt nüüd raske oma harjumusi muuta.
Arvan, et kui ühiskond õpib aksepteerima geide puhul kõike seda, mida heterodele peetakse loomulikuks, siis muutub ka geide käitumine. See protsess toimub äärmiselt aeglaselt ja veel mitu põlvkonda gei-noori elavad hirmus.
Üles kasvades ei näe geid meedias positiivseid eeskujusid, ning ka kõige lähemate inimeste kommentaarid panevad neid tundma, et nendega on midagi kohutavalt valesti.
Samal ajal kui sõbrad hakkavad endale otsima vastas soost partnereid võitlevad gei-noored ise endaga püüdes olematuks mõelda mõnd armumist oma klassi iidolisse või koolis kuuldud homofoobset kommentaari. Mis juhtuks kui ta endast sõpradele räägiks?
Kas te kujutaksite praegu ette oma endist kooli ja klassi, ning seda, et klassiõhtul oleks tantsinud kasvõi üks poistepaar mõnd aeglast tantsu? Ilmselt istusid need poisid ja tüdrukud seina ääres või üritasid näida võimalikult heterod, ning vedasid ehk tantsupõrandale klassi ilusaima vastassoost noore. Sisimas aga tunti häbi, selle pärast, kelleks sünniti.
Noored geid, lesbid ja transseksuaalsed on täna oma muredega üksi ja elavad hirmus. Kuigi ka Eesti meedias näeb uudiseid noorte enesetappudest ja imestatakse, et miks küll see või teine ilus noor tüdruk või poiss end tappis? "Kõik oli ju nii hästi, ta oli alati rõõmus, õppis viitele ja tegi sporti" pajatavad klassikaaslased ja vanemad kui ühest suust.
Kui täiskasvanuna endaga rahu õnnestub sõlmida siis ei asuta esmajärjekorras otsima seda "üht ja ainust" vaid tehakse paari aastaga tasa see, mis teismelisena kogemata jäi.
Ühiskond talub erinevust heteroseksuaalsest normist äärmiselt halvasti, tihti eeldades, et seksuaalne orientatsioon piirdub vaid seksiga ja seetõttu peab jääma kuskile magamistubade uste taha.
Noored vajavad positiivseid eeskujusid ja seda ka meedias, mõistmaks et hooliva ja armastava partneri leidmine on nende jaoks võimalik, sammuti ka pikaajalised suhted, ning täisväärtuslik pereelu.
Kui lehtede omanikud või ajakirjanikud püüaksid kuidagi mõjutada ühiskonna arvamust siis räägitaks armastusest ja hoolivusest endi suhetes ja kajastataks just neid aspekte tuntud inimeste eraelust.
Gei ja Lesbi Infokeskuse koordinaatorina võin teile kinnitada, et äärmiselt raske on pääseda ajakirjandusse täiesti tavaliste samasooliste paaride elu portreteerivate lugudega ja täiesti võimatu on meedias oma pereelust rääkima saada lapsi kasvatavaid samasoolisi paare, kes on aastaid elanud koos sest kardetakse lapse turvalisuse pärast. Need pered on täna nähtamatud.
Ajakirjanuds kajastab just skandaalseid olukordi, milledest ka teie blogis juttu ja püüab vägisi avalikuse ette tirida kuulsuste suhteid sest see müüb.
Ma ei usu, et Postimees või mõni muu suuremat sorti meediaväljaanne tänases eestis hoiaks kinni oma ajaloost või juhinduks mõnest eesmärgist rohkem kui müüginumbritest.
Ma ei ole näinud, et juhtivate ajakirjanike orientatsioon oleks kuidagi mõjutanud seda, kuidas meil või mujal maailmas toimunut on kajastatud väljaspool arvamuslugusid.
Kui mõne meediakontserni juhid sooviksid tõesti avalikku arvamust mõjutad positiivses suunas siis ei varjataks oma eraelu vaid räägitaks armastusest ja hoolivusest oma suhtes.
Parimat,
Jaan Kroon
Gei ja Lesbi Infokeskuse koordinaator
MTÜ Teistmoodi juhatuse liige
jaan@diversity.ee
58135913 / 6454545
Rüütli 16 Tallinn 10130
www.gay.ee
Ettevaatust: Maxima!/ Watch out, Maxima!
Eile õhtul käisime Irjaga Tartus Maximas, selles Võru tänava omas, sest teised poed olid juba kinni ja Maxima ainus, kust saab ka peale kella 22 sellist asja nagu soolalõhefilee ja kalamari. Kalaletis muidugi jahmatas Irja end soolasambaks, kui nägi, kuidas elusad vähid olid pandud jää sisse aeglast surma surema, osal olid silmad juba pahupidi, osa veel liigutasid end aeglaselt.
Võtsin siis kalamarja ja lõhefileed (kalaletist kaalukaubana), sest üleeile Rimist saadud kogemus oli sedavõrd hea. Kuivõrd me väldime gluteeni- ja laktoosirikast toitu, siis maitses ülihea lõhefilee koos ümmarguste riisileivakestega, millele panime peale tilli ja peterselli. Mmm!
Aga kui koju jõudsime ja karbi lahti tegin, siis oli seal juba lõhn veidi imelik. Aga mõtlesin, et mis siis ikka, kõht oli ka tühi. Ja muidugi hakkas kõht valutama, õhtul ei tulnud und, nägin unes mingeid kuramuse painajaid, ja täna hommikul, kui üles tõusin, siis oli kõht gaasi täis ja olin üleni üles paistetanud, nii nägu kui kõht. No ma ei tea, ilmselt oli seda soolalõhefileed millegagi töödeldud, tõenäoliselt tavalise äädikaga, et säilivusaega pikendada. Igast lugusid räägitakse, et salateid pestakse uuesti läbi ja pannakse peale uus majonees, ning uuesti müüki. Hakka või uskuma kõiki neid jutte. Aga Maximat ma soovitan vältida, eriti neil, kel tundlik organism ja kes tahavad head toitu. Pigem nälgige, ausõna, aga ostke toit Rimist. Või kasvõi Selverist.
In brief: Visited Maxima foodstore in Tartu yesterday, on Võru street as this is the only supermarket chain that is open after 22 (the shop became famous after an employee hitchhiked here from Lithuania!). We took salted salmon and salmon caviar from the counter as the experience with Rimi with the same food was excellent the day before. We ate them with rice cookies as we prefer gluten- and lactose-free food. The salmon smelled strangely already after opening the box at home. And I didn't dare to touch the caviar. And I wasn't wrong, my stomach started to ache, my sleep was restless, I saw nightmares and now, in the morning I am all over swollen. I guess the shop had added some stuff, like marinaded it with vinegar, to extend the "best before" period. But vinegar, the one that looks like water is a gluten-bomb. So, I warn you against Maxima! Unless you don't have allergies. There is not easy to find quality food in Estonia, Rimi seems to be most trustworthy, and Selver.
Võtsin siis kalamarja ja lõhefileed (kalaletist kaalukaubana), sest üleeile Rimist saadud kogemus oli sedavõrd hea. Kuivõrd me väldime gluteeni- ja laktoosirikast toitu, siis maitses ülihea lõhefilee koos ümmarguste riisileivakestega, millele panime peale tilli ja peterselli. Mmm!
Aga kui koju jõudsime ja karbi lahti tegin, siis oli seal juba lõhn veidi imelik. Aga mõtlesin, et mis siis ikka, kõht oli ka tühi. Ja muidugi hakkas kõht valutama, õhtul ei tulnud und, nägin unes mingeid kuramuse painajaid, ja täna hommikul, kui üles tõusin, siis oli kõht gaasi täis ja olin üleni üles paistetanud, nii nägu kui kõht. No ma ei tea, ilmselt oli seda soolalõhefileed millegagi töödeldud, tõenäoliselt tavalise äädikaga, et säilivusaega pikendada. Igast lugusid räägitakse, et salateid pestakse uuesti läbi ja pannakse peale uus majonees, ning uuesti müüki. Hakka või uskuma kõiki neid jutte. Aga Maximat ma soovitan vältida, eriti neil, kel tundlik organism ja kes tahavad head toitu. Pigem nälgige, ausõna, aga ostke toit Rimist. Või kasvõi Selverist.
In brief: Visited Maxima foodstore in Tartu yesterday, on Võru street as this is the only supermarket chain that is open after 22 (the shop became famous after an employee hitchhiked here from Lithuania!). We took salted salmon and salmon caviar from the counter as the experience with Rimi with the same food was excellent the day before. We ate them with rice cookies as we prefer gluten- and lactose-free food. The salmon smelled strangely already after opening the box at home. And I didn't dare to touch the caviar. And I wasn't wrong, my stomach started to ache, my sleep was restless, I saw nightmares and now, in the morning I am all over swollen. I guess the shop had added some stuff, like marinaded it with vinegar, to extend the "best before" period. But vinegar, the one that looks like water is a gluten-bomb. So, I warn you against Maxima! Unless you don't have allergies. There is not easy to find quality food in Estonia, Rimi seems to be most trustworthy, and Selver.
Öelge nüüd, et see mees pole homo/ Say he is not gay!
Kjell "konsernsjef" Aamot, Schibstedi president, Postimehe valitseja, President of Schibsted, Governor of Postimees. Image from NYT web.
esmaspäev, 26. mai 2008
Üks põnev tagasiside meeste kohta/ An interesting feedback about men
Saabus selline tagasiside/ Got such feedback:
Kas mehed on sead/ Are men pigs?
Tere päevast/Good afternoon,
Viimasel ajal kuuleb eesti naiste käest sisuliselt seda, kuidas häid mehi on ikka ilgelt vähe ning kuidas eesti meeste kvaliteet olla nii sitt et eesti meest kõlbab parimal juhul nimetada isaseks, mitte õigeks meheks. Küll on nad ilged joomarid, küll igavesed litutajad, küll jällegi suhtepõlgurid, küll käituvad rongaisana, ei taha vastutada jne. Ja ega lootust ei ole et mehed end muudaksid v. midagi üldse paraneks. Seda ma siis sisuliselt loen välja, kui ma loen kasvõi Sven Kivisildniku provotseerivat artiklit Delfis kus ta sisuliselt väidab, mis võiks olla kui naised vägisi sünnitama panna. Ma ei tea kas Kivisildnik viskas kildu sellega, tegi räiget satiiri või ta täitsa tõsiselt mõtles. Aga see polegi tähtis. Paljudel naistel läks aga hädakisa küll lahti ja oh kuidas siis mehi maapõhja kiruti. Et mis me sünnitame kui eesti mehed on nii sitad ja ebausaldusväärsed! Ei kõlba nad närakad kuskile ja sellistele me lapsi ei tee ja kõik!
Kas Eesti meessugu ongi nii hukas kui väidetakse? Ma tean et Irja vist kirjutas et ega need lõunamaa mehed tegelt pole siiski nii ihaldusväärsed ega seksikad nagu paljud pettunud kibestunud eestlannad väidavad et on. Aga tõesti, see eesti meeste vastane hala võib ehk olla liialdus. Ma näen siin absoluutset pessimismi, lootusetust, kibestumust ja pettumust. Samas peab mainima et sa jällegi esindad ise teist äärmust. See mida sa oma blogis koos Irjaga sugereerid on idealism. Sa kinnitad, et jah, ka mina olin kunagi see kohutav eesti y-kromosoomiga õnnetusehunnik, kes jõi, käis litsides; aga siis ma leidsin elu armastuse ja ma sain päästetud! Olgem siiski realistlikud; isegi kui enamus eesti mehi joovadki, litutavadki, pelgavadki suhteid, ongi vastutustundetud; siis kas ikka päästab neid armastus? Tõde tundub minusugusele mõõdukale olevat ilmselt kusagil kahe äärmuse vahepeal. Paljud probleemid on kindlasti psühholoogilist laadi, aga samas imet loota pole kah soovitav, et tegelt peaks kuidagi teravamalt enda sisse vaatama ja probleemidega silmitsi seisma.
Lately all I hear from Estonian women is the endless litany on how Estonian men suck and how decent guys are few and far between. Never ending problems: drinking, promiscuity, fear of commitment, evasion of responsibility and all that jazz. And there's no hope that these males could ever even begin to deserve being called men, as in real men. For example, I read Sven Kivisildnik's poisonous treatise on negative birth/death rate that suggested that women should give birth by force. Couldn't tell if he was joking, making satire or dead serious, Kivisildnik has been a bit of a contrarian anyway. But how legions of pissed off women decried the article as a chauvinist piece of shit and then completely lambasted Estonian manhood: whining that there are little to no worthy men to make babies with.
Is Estonian manhood anywhere near as doomed as it is said? I know Irja probably wrote something about South-European men being nowhere near as sexy or desirable as they're cranked up to be. But really, the anti-men litany could be exaggerated. I see absolute pessimism, loss of hope, bitterness and disillusionment. On the other hand, you represent an entirely another extreme. What you suggest is idealism. You might think you were one of those hopeless males once, replete with drinking and hookers, but then you found the love of your life and you were saved! Let's be realistic though: even if 99,9% of Estonian manhood is a waste with their drinking, whoring, commitment-phobic irresponsible habits, will all the love save them? For a moderate fella like myself the truth seems to be hidden somewhere in between the extremes. A lot of problems that men might have are of psychological nature, but there's no reason to expect a miracle. Solving one's own problem might require deep introspection and facing your own fears and mental blocks.
Ta!
Kas mehed on sead/ Are men pigs?
Tere päevast/Good afternoon,
Viimasel ajal kuuleb eesti naiste käest sisuliselt seda, kuidas häid mehi on ikka ilgelt vähe ning kuidas eesti meeste kvaliteet olla nii sitt et eesti meest kõlbab parimal juhul nimetada isaseks, mitte õigeks meheks. Küll on nad ilged joomarid, küll igavesed litutajad, küll jällegi suhtepõlgurid, küll käituvad rongaisana, ei taha vastutada jne. Ja ega lootust ei ole et mehed end muudaksid v. midagi üldse paraneks. Seda ma siis sisuliselt loen välja, kui ma loen kasvõi Sven Kivisildniku provotseerivat artiklit Delfis kus ta sisuliselt väidab, mis võiks olla kui naised vägisi sünnitama panna. Ma ei tea kas Kivisildnik viskas kildu sellega, tegi räiget satiiri või ta täitsa tõsiselt mõtles. Aga see polegi tähtis. Paljudel naistel läks aga hädakisa küll lahti ja oh kuidas siis mehi maapõhja kiruti. Et mis me sünnitame kui eesti mehed on nii sitad ja ebausaldusväärsed! Ei kõlba nad närakad kuskile ja sellistele me lapsi ei tee ja kõik!
Kas Eesti meessugu ongi nii hukas kui väidetakse? Ma tean et Irja vist kirjutas et ega need lõunamaa mehed tegelt pole siiski nii ihaldusväärsed ega seksikad nagu paljud pettunud kibestunud eestlannad väidavad et on. Aga tõesti, see eesti meeste vastane hala võib ehk olla liialdus. Ma näen siin absoluutset pessimismi, lootusetust, kibestumust ja pettumust. Samas peab mainima et sa jällegi esindad ise teist äärmust. See mida sa oma blogis koos Irjaga sugereerid on idealism. Sa kinnitad, et jah, ka mina olin kunagi see kohutav eesti y-kromosoomiga õnnetusehunnik, kes jõi, käis litsides; aga siis ma leidsin elu armastuse ja ma sain päästetud! Olgem siiski realistlikud; isegi kui enamus eesti mehi joovadki, litutavadki, pelgavadki suhteid, ongi vastutustundetud; siis kas ikka päästab neid armastus? Tõde tundub minusugusele mõõdukale olevat ilmselt kusagil kahe äärmuse vahepeal. Paljud probleemid on kindlasti psühholoogilist laadi, aga samas imet loota pole kah soovitav, et tegelt peaks kuidagi teravamalt enda sisse vaatama ja probleemidega silmitsi seisma.
Lately all I hear from Estonian women is the endless litany on how Estonian men suck and how decent guys are few and far between. Never ending problems: drinking, promiscuity, fear of commitment, evasion of responsibility and all that jazz. And there's no hope that these males could ever even begin to deserve being called men, as in real men. For example, I read Sven Kivisildnik's poisonous treatise on negative birth/death rate that suggested that women should give birth by force. Couldn't tell if he was joking, making satire or dead serious, Kivisildnik has been a bit of a contrarian anyway. But how legions of pissed off women decried the article as a chauvinist piece of shit and then completely lambasted Estonian manhood: whining that there are little to no worthy men to make babies with.
Is Estonian manhood anywhere near as doomed as it is said? I know Irja probably wrote something about South-European men being nowhere near as sexy or desirable as they're cranked up to be. But really, the anti-men litany could be exaggerated. I see absolute pessimism, loss of hope, bitterness and disillusionment. On the other hand, you represent an entirely another extreme. What you suggest is idealism. You might think you were one of those hopeless males once, replete with drinking and hookers, but then you found the love of your life and you were saved! Let's be realistic though: even if 99,9% of Estonian manhood is a waste with their drinking, whoring, commitment-phobic irresponsible habits, will all the love save them? For a moderate fella like myself the truth seems to be hidden somewhere in between the extremes. A lot of problems that men might have are of psychological nature, but there's no reason to expect a miracle. Solving one's own problem might require deep introspection and facing your own fears and mental blocks.
Ta!
Piiks-piiks, ja raha ei tule
Mis meil siis on, näiteks aasta pärast, tänavapildis/ How does Estonia look like, let's say after a year:
Swedbank
SEB
Danske Bank
Nordea
Umbes sama seis nagu 1000 aastat tagasi. Mnjah, pole miskit uut siin ilmas.../Almost the same as 1000 years ago. Nothing new...
Swedbank
SEB
Danske Bank
Nordea
Umbes sama seis nagu 1000 aastat tagasi. Mnjah, pole miskit uut siin ilmas.../Almost the same as 1000 years ago. Nothing new...
Miks Belgradi Arenal kohad tegelikult tühjad olid?!/ Why the seats were empty?!
Väljavõte laupäevasest Belgradi ajalehest/From Belgrade newspaper.
Ja veel kõige magusamad kohad seejuures! Olukorras, kus kõik piletid olid ammu välja müüdud. Kas tõesti olid need kohad kõik (umbes pooled kohad saalis!!!) kinni pannud Kosovo elanikud?! Lubage naerda! Põhjus on üpris proosalisem: inimesed protestisid selle pedeürituse vastu, milleks on Eurovisoon muutunud (ma nimetan siin pededeks neid homosid, kes on Eurovisiooni konkursi usurpeerinud, sõites juba üle rahva otsustest ja tahtest, see on omalaadne homofašism). Serbia on väga pedevaenulik maa. Serbia meedia kuulutas Eurovisiooni üheselt "piidrite balliks", millel pole muusikaga suuremat seost. Belgradis toimus Eurovisiooni-nädalal mitmeid spontaanseid pedede vastaseid meeleavaldusi, mille politsei maha surus. Belgradi kesklinn oli võetud politsei kõrgendatud valve alla, et peded saaks seal rahulikult jalutada. Kuigi ega nad sinna eriti ei julgenud oma nina pista, nad tiirutasid Belgradi Arena ja pressikeskuse ümber, kuhu neile oli loodud omalaadne pedeklubi, "Euro club", kuhu muide vaid kutsetega sisse pääses. Ja otse loomulikult, näiteks meile Irjaga neid "fännidele" mõeldud kutseid ei jagatud, hiilisime siiski sisse, ja noh, oli seal vast tegelasi koos! Ja hulgim igasugu pimedaid nurgataguseid ja urkaid, kus siis saaks üksteist toppida. Võeh!
Ja miks me sellest Eestis lugeda ei saa? Küsite veel, kui Eesti meediat juhib pedeorganisatsioon nimega Schibsted, mis annab välja kõiki olulisemaid väljaandeid, suunab infovoogu nii kirjutavad pressis, teles kui raadios. Et muuta Eesti samasuguseks pedesõbralikuks maaks nagu Norra, kus isegi kirikuõpetajad on avalikult peded. Sellised on lood.
In brief: Why were seats empty in Belgrade Arena during the Eurovision Song Contest? Was it really the reason that all those seats (half of the whole Arena!!!) were booked by Kosovans, who didn't dare to come? Or was it, that is more obvious: people opposed the "Pederbal" that the contest has turned into. There were several anti-gay manifestations in the streets of Belgrade during the Eurovison-week. Police turned them down.
But don't hope to read about it in Estonian media, that is lead by the Great Scandinavian Gay organisation named Schibsted ASA.
pühapäev, 25. mai 2008
Kaadrid otsustavad kõik!/ Cadres decide everything!
Mnjah, nüüd on see/now is this: http://www.keitpentus.ee/
Aga oli see/ but was this: http://www.reform.ee/kandidaat/keit_pentus
Tekib küsimus, mis toimub?! Miks väldib Pentus, üks Reformi juhtfiguure kollast värvi? Kas rotid hakkavad põgenema uppuvalt laevalt?!/ The question is, what is going on? Why is Keit Pentus, one of main figures of Estonian leading Reform Party so desperately avoiding yellow, the color of the party? Are the rats already fleeing the sinking ship?
laupäev, 24. mai 2008
Üks teine Meri/Another Meri
Ülevaade saatest "Sudite sami" ("Otsustage ise")/From Russian "Sudite sami" ("Decide yourself") TV program: http://rutube.ru/tracks/711598.html?v=58d6692b9b2e63570fd39d74adfeb36f
reede, 23. mai 2008
The real reason behind Schibsted's great downfall in the Baltics
Bonnier's Äripäev reported that media group Schibsted that's aspiring to become Europe's most attractive media group has suffered a great downfall in profits in the Baltics, crashing from 38 million to a meagre 14 million. What could be the reason, one wonders.
The talk of the town in Tallinn is that the great fall is the result of Schibsted's CEO Kjell Aamot's and his boyfriend Sverre Munck's no-holds-barred partying in Tallinn. "Yes, Kjell and Sverre are regulars at a very notorious nightclub in Tallinn," a source says. "I even partied with the guys once and boy, were they drunk. Kjell had a small suitcase with him, he said that it was Schibsted's money and he offered to buy drinks to the whole bar. Sverre was trying to drag him away but the guy just wouldn't listen. I think he's suffering from some kind of a meltdown."
Another source adds that when it was wee hours and the bar was closing, Kjell and Sverre were desperately looking for their suitcase. It was lost and they were going beserk. "When i asked them what was wrong, Sverre, the responsible one, told me that there were some securities of Schibsted in the case and they couldn't afford to lose them. Well, we tried to help them but the suitcase was nowhere to be found. The guys ordered some drinks to go and mumbled something about the shareholders not having to know anything about it."
So the real reason behind Schibsted's loss is not some abstract economic recession, like they try to convince us, but in fact some serious partyin' in gay-friendly Tallinn. Schibsted's shareholders can only hope that Kjell and Sverre will shape up or the company will lose all its assets in the Baltics. Definitely NOT an attractive perspective!
The talk of the town in Tallinn is that the great fall is the result of Schibsted's CEO Kjell Aamot's and his boyfriend Sverre Munck's no-holds-barred partying in Tallinn. "Yes, Kjell and Sverre are regulars at a very notorious nightclub in Tallinn," a source says. "I even partied with the guys once and boy, were they drunk. Kjell had a small suitcase with him, he said that it was Schibsted's money and he offered to buy drinks to the whole bar. Sverre was trying to drag him away but the guy just wouldn't listen. I think he's suffering from some kind of a meltdown."
Another source adds that when it was wee hours and the bar was closing, Kjell and Sverre were desperately looking for their suitcase. It was lost and they were going beserk. "When i asked them what was wrong, Sverre, the responsible one, told me that there were some securities of Schibsted in the case and they couldn't afford to lose them. Well, we tried to help them but the suitcase was nowhere to be found. The guys ordered some drinks to go and mumbled something about the shareholders not having to know anything about it."
So the real reason behind Schibsted's loss is not some abstract economic recession, like they try to convince us, but in fact some serious partyin' in gay-friendly Tallinn. Schibsted's shareholders can only hope that Kjell and Sverre will shape up or the company will lose all its assets in the Baltics. Definitely NOT an attractive perspective!
Kolm aastat täis!/Three years together!
Irja ühes Belgradi jõeäärses söögikohas 21.05.2008/ Irja at a Belgrade riverside restaurant on 21.05.2008.
Märkamatult on möödunud minu ja Irja kohtumisest juba kolm aastat. Ja alles täna hommikul tuvastasin, et see juhtus üleeile, kui jalutasime linnas, nautisime kaunist Belgradi ja teineteist, ning leidsime Sava ja Doonau jõe ühinemiskohast hubase söögikoha. Me oleme kokkusaamisest saati olnud kogu aeg koos, ja kindlasti olen Irjaga veetnud koos selle ajaga rohkem ärkveloleku ajast kui oma eelmise kaasa Ingridiga 13 aasta jooksul. Mul on tunne, et olen Irjaga koos olnud juba 25 tavalist abielu-aastat, kus kaasad näevad teineteist ainult õhtul enne magamaminekut, kui sedagi.
Ja ma olen õnnelikum kui kunagi varem!
Me and Irja have been together for three years already! The day before was our big anniversary. Then, 3 years ago we met at a street cafe in Estonian romantic town Tartu and have never been apart after that (excluding just 1 day that I had to spend with my colleagues during an out of a city seminar while I was the head of communications in the ministry of finances). I noticed the anniversary only today, while I looked through the photos that I took the day before. Then we walked in the romantic Belgrade, enjoyed the beautiful city and ourselves and spontaneously found a nice restaurant at the confluence of Sava and Danube Rivers. What a nice surprise! yeah, and we're gonna celebrate our anniversary the whole week! And in these 3 years we have spent together more daytime than I spent with my ex-spouse Ingrid during 13 years. I feel like being together at least 25 regular years of marriage, whereeas spouses usually see each other, if lucky, in the evenings only, before going to bed.
And I'm happy as never before!
Doonau ja Sava ühinemiskoht/ The confluence of Sava and Danube Rivers.
Siin Irja tutvumas Belgradi reisijuhiga ajaloolises Kalemegdani pargis/ Irja studying a travel guide in historic Kalemegdan Park.
Rohkem pilte vaata veebigaleriist/More photos in web gallery:
http://gallery.mac.com/innott#100274
Reform flirdib Isamaa valijatega
Päris põnev- Reform flirdib Mementoga, so Isamaaliidu valijatega. Ja õige ka, arvata võib, et pärast Res "Lihula" Publicaga liitumist sittus Isamaaliit oma oma margi suure kaarega täis.
Päris kaval käik reformi poolt. Peaaegu kõik Eesti erakonnad on Mementot vaadanud kui tülikat risti kaelas, püüdnud neid "jalust ära" lükata. Aimamata, et seal on tegelikult palju hääli. Kes seni on valinud peamiselt Isamaaliitu, saamata vastu peaaegu mitte mingit tähelepanu. Nii et jah. Laari poolt maha mängitud võimalus.
neljapäev, 22. mai 2008
Eesti naine on tegija/Estonian women are tough!
Pildil proua Alviine Pedriks, kellest on põgusalt juttu Neeruti seltsi kodukal, tegemist oli möödund sajandi algul maailma kõige paksema inimesega, 327 kg!!!/Estonian woman Mrs. Alviine Pedriks, who was regarded as the fattest human in the world in the beginning of last century with 327 kgs (720 lbs).
A true lady domina, she would have been a real gay-magnet!!!
Hoidke alt!/Watch out!
Tulekul uus veebisait: naistemaailm.ee/a new website naistemaailm.ee (women's world) coming soon:
Väljaanda paistab olevat Ajakirjade Kirjastus (Schibsted+Ekspress Grupp)/The publisher seems to be Ajakirjade Kirjastus.
Leidsin selle täiesti juhuslikult, kuna seal on avaldatud artikkel, mille ma kunagi Anne seksi-erile kirjutasin/found it by accident as it has published my article once written to Anne magazine.
Aga mida see näitab: online ruulib/it shows online journalism rules.
Samuti on kaasatud Kroonika, mis pole siiani oma veebisaiti käima saanud.
Väljaanda paistab olevat Ajakirjade Kirjastus (Schibsted+Ekspress Grupp)/The publisher seems to be Ajakirjade Kirjastus.
Leidsin selle täiesti juhuslikult, kuna seal on avaldatud artikkel, mille ma kunagi Anne seksi-erile kirjutasin/found it by accident as it has published my article once written to Anne magazine.
Aga mida see näitab: online ruulib/it shows online journalism rules.
Samuti on kaasatud Kroonika, mis pole siiani oma veebisaiti käima saanud.
Mis juhtus Eesti eurolaulikutega?
Kas tõesti oli ainult hääl ära? Ja miks? Mis oli tegelik läbikukkumise põhjus?
Irja esitab oma versiooni, otse Belgradist:
Irja esitab oma versiooni, otse Belgradist:
Mees nagu kameeleon/Man like chameleon
Estonian president T. H. Ilves, image from postimees.ee.
Eesti president, kes veel mõni aeg tagasi andis solvatud poisikese kombel mõista, et vihkab venelasi, ja ei õpi nende keelt, läheb nüüd lausa nende keskele./Estonian president, who like insulted little boy recently hinted he hates Russians and will never learn their language, now pays a visit to them. What a surprise!
Kas Võrno kah homostunud?!
Väljavõte elu.24 veebist.Väga huvitav, Võrno on kaelakuti Eesti ühe tuntuma ja ihaldatuma homomehe, Vanemuise juhi Paavo Nõgesega. Ja selline meelas säde silmis. Kas Võrno on ka viimaks homostunud, pärast läbikukkumist nö suurel laval? No ei tahaks uskuda. Aga kurat seda enam teab. Siin ei või enam millegi peale kindel olla. Ilus sile lõug, edev pluuse. Mine võta kinni. Ja Paavo vaatab ka kelmikalt silma.
Tuli link eestlaste kohta, kes kaasa Eurovisioonile kaasa elasid
Link on siin:
http://picasaweb.google.com/RArras/Eurovision2008?authkey=zPrWoPL0Ipw
Tõepoolest, nad seisid saali tagaotsas Marko Reikopi boksi juures. Au neile, olid ainsad, kes Eesti lippu lehvitasid.
http://picasaweb.google.com/RArras/Eurovision2008?authkey=zPrWoPL0Ipw
Tõepoolest, nad seisid saali tagaotsas Marko Reikopi boksi juures. Au neile, olid ainsad, kes Eesti lippu lehvitasid.
Nüüd on siis selge, kust tuli Hansapanga uus netipank!
Siis see uus Hansapanga netipank (pildil paremal), mis siis erineb vanast pangast kasutajasõbralikkuse ja loogika poolest. See pole mingi uuenemine, see on ju puhas Swedbanki koopia. Netipank võeti Rootsist üle juba enne nimevahetuse teadet. No teadagi, muidu oleks liiga palju uusi asju korraga olnud. Aga nüüd, ja olukorras, kus Hansapangast saab peagi Swedbank, on ka internetipank selleks juba ette valmistatud.
Mnjah, poolteist aastat tagasi muutus Swedbankiks emapank FöreningsSparbanken. Uue panga logos on vana tammepuu alles. Ja Hansapanga laevuke, või mis ta oli, kaob niisiis ajaloohõlma. Mnajh, olid ajad, olid ajad, kui Hansapanga kliendiks said vaid ettevõtted, ja konto avamise eest tuli kõvasti pappi peale maksta.
Melu Belgrade Arenal enne esimese poolfinaali algust (video)
At Belgrade Arena before Eurovision 2008 1st semi-final.
kolmapäev, 21. mai 2008
Delfi ajakirjanikud Eurovisioonil (video)
Videoklipp Delfi poolt akrediteeritud ajakirjanikest Eurovisioonil, kaadrist jooksevad läbi Andres Putting ja Irja, viimane räägib oma muljetest enne kontserdi algust:
Estonian presentation at the Eurovision 2008 1st semi-final
Is here/siin Eesti esitus, vaade saalist:
teisipäev, 20. mai 2008
Inno seisukoht äriklassi-sotside osas
Mnjah, mis on veel tähelepanuväärne, et erinevalt näiteks Seppikust ja Savist, isegi Rahumägist, varjasid Tarand, Mikko ja Saar end viimase hetkeni äriklassi ootesaalis, ja vupsasid viimasel hetkel lennukile, ja kõige esimesena välja, eribussi, mis äriklassi reisijad kõigepealt lennukilt lennujaama sõidutas.
Ma saan aru, et äriklassis on mõnus, aga miks seda siis nõnda kiivalt teiste eest varjata?! Võiks ju uhkust tunda, et on suudetud endale säärane privileeg välja võidelda. Sotsid on ju alati olnud esirinnas, kõiges, rind kummis, särginööbid ees lõhti rebitud. Umbes nagu Lenin ja tema kompanjonid revolutsiooni ajal. Nüüd, saan aru on aeg võidelda välja äriklass kõigile, ja kõige ees on ikka sotside liidrid. Ja järgmisena algab tormijooks Eesti Panga hoidlatesse. Ning siis saabub kommunism, sotside suur unistus. Maapealne paradiis, kõigil raha taskud täis ja kõik sõidavad äriklassis, kasvõi kuu peale. Eksole.
Ma saan aru, et äriklassis on mõnus, aga miks seda siis nõnda kiivalt teiste eest varjata?! Võiks ju uhkust tunda, et on suudetud endale säärane privileeg välja võidelda. Sotsid on ju alati olnud esirinnas, kõiges, rind kummis, särginööbid ees lõhti rebitud. Umbes nagu Lenin ja tema kompanjonid revolutsiooni ajal. Nüüd, saan aru on aeg võidelda välja äriklass kõigile, ja kõige ees on ikka sotside liidrid. Ja järgmisena algab tormijooks Eesti Panga hoidlatesse. Ning siis saabub kommunism, sotside suur unistus. Maapealne paradiis, kõigil raha taskud täis ja kõik sõidavad äriklassis, kasvõi kuu peale. Eksole.
Meie business-sotsid - Estonian socialists flying business-class
Marianne Mikko, kujutis Europarlamendi veebist.
Andres Tarand, kujutis Europarlamendi veebist.
Indrek Saar, kujutis Riigikogu veebist.
Oleme siis nüüd Belgradis ja tore on. Hotelli nimi on Mr President. Homosid veel näinud ei ole, küll oli meil põnev jälgida Estonian Air'i lendu Frankfurti, kus selgus nii mitugi põnevat üksikasja. Alustuseks puhkasime jalga lennujaama business-luuntsis ning nägime seal ka riigikoguliiget Indrek Saart, kes tundis end seal väga mõnusasti, nagu peremees.
Frankfurdi lennukile minnes silmasime heledas ülikonnas Ain Seppikut, kes ajas juttu kahe sharmantse daamiga. Lendu ootas ka mitmeid reformierakondlasi, kes põrnitsesid meid väga vaenulikult. Kui pilgud võiks tappa, heh :). Aga nüüd: kes meie poliitikutest lendab äri- ja kes turistiklassis? Põnev, eks?
Ain Seppik koos oma daamidega suundus otsejoones äriklassi, täpselt nagu tookord, kui silmasime teda lennul Brüsselist Tallinnasse, kus ta kudrutas Maret Maripuuga. Tumedas ülikonnas Jaanus Rahumägi lendas samuti äriklassis, kuid siinkohal tähelepanu! Meie Brüsseli eurosaadik ning reformlane Toomas Savi tuli oma portfellikesega vaguralt turistiklassi ning ehmatas end näost valgeks, kui arvas hetkeks, et peab Inno kõrval istuma. Õnneks oli õige koht siiski rida meist tagapool. Lendasime samuti turistikas, nagu Euroopa-reisidel ikka, aga istmereas, mis asus äriklassi vahetus ligiduses. Tõeline kiitus Toomas Savile, kes ei pea end sugugi nii tähtsaks nagu sotsist riigikoguliige Indrek Saar, kes istus tähtsalt äriklassis. Pagan, hakka veel reformlastesse hästi suhtuma. Samas, seni kuni te ei ole Tartu lolli linnapead Urmas Kruuset, kes meil Tartusse kohviku rajamist takistab, välja vahetanud, ei saa ma oma suhtumist muuta, nii et arvestage sellega. Urmas Kruuse välja või sõda jätkub.
Aga nüüd tõeline uudispomm! Vahetult enne lennuki õhkutõusmist hiilisid äriklassi ka me sotsidest eurosaadikud Andres Tarand ja Marianne Mikko ning poetasid end samuti äriklassi istmetele. Ja kui lennuk Frankfurti jõudis, siis nad tormasid esimestena lennukist välja ning buss viis nad enne teiste lennukist väljatulekut ära. Me eurosotsid niisiis häbenevad, et reisivad kui miskid saksad äriklassis. Oi-oi-oi, rahva ees küll võitlevad vaeste tööliste õiguste eest, aga salaja reisivad kui snoobid. Marianne, Indrek ja Andres, te olete vales parteis! Ja Ivari Padar veel räägib maksude tõstmisest. Kas selleks, et sotsid saaks äriklassis edasi sõita, samas kui kõik teised peavad püksirihma pingutama??? Häbi-häbi ning ses valguses on tõeline kangelane Toomas Savi, kes nagu meiegi suutis 2,5tunnise õhulennu turistiklassis vastu pidada.
Siin on, mille pärast kõhtu kratsida; kas pole, Ivari?
Ja veel, Inno just tshekkas välja, et esmaspäevane lennuk Brüsselisse läheb kell pool seitse hommikul. Küllap on nii, et Marianne ja Andres ei taha lihtsalt nii vara tõusta või on lugu sedasi, et nad ei taha teistele, tavalistele ametnikele näidata, et lendavad kui saksad äriklassis ning sestap on väga kaval lennata Frankfurdi kaudu, kus keegi ei näe. Igaljuhul: olukorras, kus kogu riik otsib võimalusi kokkuhoiuks, on äärmiselt näotu, et meie sotsid lendavad priiskavalt äriklassis ning teevad seda veel salaja!
Võrdluseks: kui lendasime Ameerikasse, siis panime tähele, et Soome parlamendillige ning väliskaubanduse minister Paavo Väyrynen lendas turistiklassis ning NB! lend Ameerika Ühendriikidesse kestab mitte kaks ja pool, vaid kaheksa tundi.
LONG STORY CUT SHORT: as it turns out, estonian socialist members of European Parliament, Marianne Mikko and Andres Tarand fly proudly in business class. But they are ashamed of it and try to hide it. When me and Inno boarded a flight from Tallinn to Frankfurt yesterday, we saw our socialist euro-MPs Marianne Mikko and Andres Tarand sneaking to the business class just before the plane took off. And when the plane landed in Frankfurt, they were the first to storm out of the plane and to the bus that took them away before anyone could see them. These are the people who say in Estonia that people must save and not waste money because we are facing some tough times of economic recession. And the leader of Estonian Socialist Party, Ivari Padar has been saying lately that we need to increase taxes. So that our socialists could carry on flying business, i presume?
On the other hand, as a comparison, another member of European Parliament, Toomas Savi who belongs to the right-liberal Reform Party flew in economy class. The flight lasted for two ad a half hours and flying it in business can be considered sheer vanity and also an unnecessary waste, especially as the money they are wasting comes from the pocket of an european taxpayer.
Another comparison, when we flew from New York to Helsinki a week ago, we noticed that Finland's minister for foreign trade, former member of European Parliament Paavo Väyrynen flew in economy class and let me point out that a flight from New York to Helsinki lasts for eight hours, a lot longer than a flight from Tallinn to Frankfurt.
I wonder what's the story with other european socialists? I mean, are all socialists such hypocrites like Marianne Mikko and Andres Tarand? Full of talks of the rights of poor and hard work but deep inside elitist and snobbish?
esmaspäev, 19. mai 2008
Positively transforming
Tallinn airport (picture taken right now on the spot) has already become 3 times larger than it was before, and work is still going on. Thank you, european friends, for the money you have paid. Estonia will not forget you!
And you could, and should pay even more, as Estonia is on the verge of recession today and your help is desperately needed. Otherwise Mr. Kallas, our guy is Brussels, who already stole USD 10 mio from the coffers of Estonian central bank, will show you the old estonian style. Be aware! Urrhhh!
pühapäev, 18. mai 2008
Üks põnev kommentaar Kõusaare ja Magnuse kohta
mille tahaks kohe eraldi üles panna:
Kirjutan siia ühe eestikeelse mõtte-küsimuse. Nimelt võiksite kommenteerida Kõusaare Magnuse-juhtumit. Irja on küll seda põgusalt kommenteerinud (kohtuotsust maha tehes), kuid kuna ma tean veidi tausta, siis huvitab mind just see pool, mis puudutab lihtsa inimese õigust eraelu puutumatusele. Olen seda filmi Kinomajas näinud, ning tean seda perekonda, kellest film räägib. Ning võin kätt südamele pannes öelda, et filmi näol e i o l e tegemist fiktsiooniga - tegevustik on nagu maha kirjutatud selle perekonna elust, kusjuures enesetapu teinud poisi ema on kujutatud väga negatiivse tegelasena, mida võib pidada pea ainukeseks väljamõeldud osaks lkogu loo juures. Kohtuotsusest oli juttu ka viimases ekspressis, kus ollakse muidugi Kõusaare poolt (teadagi miks), nimetades kohtuotsust "Kunstniku loomevabaduse piiramiseks". Kuid kas see praegune keiss ei ole mitte Kõusaare kui rezhissöörina kogenematu ja üle laipade mineva isiksuse teema? Sest teatavasti on filmimaailmas tavaks, et kui tegemist on tõelisest elust saadud ainesega, siis lepitakse ikkagi enne filmi kokku, et ka asjaosalised (kes praegusel juhul on täiesti äratuntavad) filmiga nõus oleks. Praegusel juhul ei tee Kõusaar aga päriselul ja oma loomingul vahet. Ta võib andekas inimene olla, aga kui mina oleks selle poisi ema asemel, siis ma teeks täpselt sama moodi (annaks asja kohtusse ja taotleks filmi keelamist). Mida arvate?
Minu kommentaar:
Tere ja aitäh väga huvitava kommentaari eest. Lugesin nüüd ka Ekspressi lugu ning asi hakkas mind huvitama. Tõepoolest, Kadri Kõusaar on varemgi inimesi oma suva järgi tõlgendanud. Ei ole ju ka Selle Luik säherdune monstrum nagu ta kirjeldab teda oma esikraamatus "Ego". Ses pretensioonikas, aga kuidagi nutuses raamatus on tal küll nimeks "majandusjurist Sirje Südi", aga igaüks saab aru, et tegu on Hans H Luige nüüdsest Ameerikas resideeruva abikaasa Sellega, keda Kõusaar raamatus ei säästa. Näiteks nimetab ta teda põlglikult "kübaraga junniks". Arusaadav, Selle oli Kadri armurivaal, kes lõpuks Hansu endale sai, aga see "selleks". "Kunst" ei peagi objektiivne olema.
Magnus. Ma leian, et igaühel on õigus jutustada OMA lugu. Ehk siis näiteks Mart Laisal on täielik õigus kirjutada oma elust raamat, teha sest film, misiganes. Samasugune õigus, rääkida ära OMA lugu on ka enesetapu teinud poisi emal. Olgem brutaalselt ausad, sellise "kuulsuse" tõi filmile just ärakeelamine; võimalik, et ta võitis seepärast isegi auhindu - ärakeelamises nähakse sageli kvaliteedi tunnust. Meenutagem Salman Rushdiet, ta võlgneb osa oma aurast tema suhtes kehtestatud fatwale. Midagi pole parata, see film on kuulus ning paraku on filmis negatiivsena kujutatud ema selle kuulsuse kujunemisele omalt poolt kõvasti kaasa aidanud. Salman Rushdiele surmaotsuse kuulutamine ei takistanud tema raamatute müüki ning lugemist. Ei takista ka see kohtuotsus Magnuse vaatamist maailma eri nurkades. Kusjuures see film ei pruugigi olla midagi erilist. Nagu, ma julgen öelda, ei ole ka Salman Rushdie raamatud midagi erilist. Aga ärakeelamine teeb ka kakajunnist seksika.
Soovitaksin sel emal avalikkuse ette tulla ning oma lugu ära rääkida. Saan aru, et seda on lihtne soovitada, sest teema on delikaatne ja meie siin väikses Eesti ühiskonnas armastame ju nii väga häbeneda ning end kõikvõimalike asjade pärast süüdi tunda, aga see on ainus viis inimeste huvi tõelust moonutava filmi vastu lahutada. Vaatke, tegelik elu on alati huvitavam kui fiktsioon. Kui poisi ema OMA loo ära räägib, siis loevad kõik ahnelt tema sõnu ning film kui elu odav, hale koopia vajub unustusse. Praegu purjetab ta vaid poisi ema vaikimisel. Teeb ema oma suu lahti, pole filmi enam tarvis keelatagi; keegi lihtsat ei lähe seda vaatama. Kui Magnuse emal julgust on, siis võtku ühendust meiega. Jutustame TEMA loo ära, nii nagu see oli.
Kirjutan siia ühe eestikeelse mõtte-küsimuse. Nimelt võiksite kommenteerida Kõusaare Magnuse-juhtumit. Irja on küll seda põgusalt kommenteerinud (kohtuotsust maha tehes), kuid kuna ma tean veidi tausta, siis huvitab mind just see pool, mis puudutab lihtsa inimese õigust eraelu puutumatusele. Olen seda filmi Kinomajas näinud, ning tean seda perekonda, kellest film räägib. Ning võin kätt südamele pannes öelda, et filmi näol e i o l e tegemist fiktsiooniga - tegevustik on nagu maha kirjutatud selle perekonna elust, kusjuures enesetapu teinud poisi ema on kujutatud väga negatiivse tegelasena, mida võib pidada pea ainukeseks väljamõeldud osaks lkogu loo juures. Kohtuotsusest oli juttu ka viimases ekspressis, kus ollakse muidugi Kõusaare poolt (teadagi miks), nimetades kohtuotsust "Kunstniku loomevabaduse piiramiseks". Kuid kas see praegune keiss ei ole mitte Kõusaare kui rezhissöörina kogenematu ja üle laipade mineva isiksuse teema? Sest teatavasti on filmimaailmas tavaks, et kui tegemist on tõelisest elust saadud ainesega, siis lepitakse ikkagi enne filmi kokku, et ka asjaosalised (kes praegusel juhul on täiesti äratuntavad) filmiga nõus oleks. Praegusel juhul ei tee Kõusaar aga päriselul ja oma loomingul vahet. Ta võib andekas inimene olla, aga kui mina oleks selle poisi ema asemel, siis ma teeks täpselt sama moodi (annaks asja kohtusse ja taotleks filmi keelamist). Mida arvate?
Minu kommentaar:
Tere ja aitäh väga huvitava kommentaari eest. Lugesin nüüd ka Ekspressi lugu ning asi hakkas mind huvitama. Tõepoolest, Kadri Kõusaar on varemgi inimesi oma suva järgi tõlgendanud. Ei ole ju ka Selle Luik säherdune monstrum nagu ta kirjeldab teda oma esikraamatus "Ego". Ses pretensioonikas, aga kuidagi nutuses raamatus on tal küll nimeks "majandusjurist Sirje Südi", aga igaüks saab aru, et tegu on Hans H Luige nüüdsest Ameerikas resideeruva abikaasa Sellega, keda Kõusaar raamatus ei säästa. Näiteks nimetab ta teda põlglikult "kübaraga junniks". Arusaadav, Selle oli Kadri armurivaal, kes lõpuks Hansu endale sai, aga see "selleks". "Kunst" ei peagi objektiivne olema.
Magnus. Ma leian, et igaühel on õigus jutustada OMA lugu. Ehk siis näiteks Mart Laisal on täielik õigus kirjutada oma elust raamat, teha sest film, misiganes. Samasugune õigus, rääkida ära OMA lugu on ka enesetapu teinud poisi emal. Olgem brutaalselt ausad, sellise "kuulsuse" tõi filmile just ärakeelamine; võimalik, et ta võitis seepärast isegi auhindu - ärakeelamises nähakse sageli kvaliteedi tunnust. Meenutagem Salman Rushdiet, ta võlgneb osa oma aurast tema suhtes kehtestatud fatwale. Midagi pole parata, see film on kuulus ning paraku on filmis negatiivsena kujutatud ema selle kuulsuse kujunemisele omalt poolt kõvasti kaasa aidanud. Salman Rushdiele surmaotsuse kuulutamine ei takistanud tema raamatute müüki ning lugemist. Ei takista ka see kohtuotsus Magnuse vaatamist maailma eri nurkades. Kusjuures see film ei pruugigi olla midagi erilist. Nagu, ma julgen öelda, ei ole ka Salman Rushdie raamatud midagi erilist. Aga ärakeelamine teeb ka kakajunnist seksika.
Soovitaksin sel emal avalikkuse ette tulla ning oma lugu ära rääkida. Saan aru, et seda on lihtne soovitada, sest teema on delikaatne ja meie siin väikses Eesti ühiskonnas armastame ju nii väga häbeneda ning end kõikvõimalike asjade pärast süüdi tunda, aga see on ainus viis inimeste huvi tõelust moonutava filmi vastu lahutada. Vaatke, tegelik elu on alati huvitavam kui fiktsioon. Kui poisi ema OMA loo ära räägib, siis loevad kõik ahnelt tema sõnu ning film kui elu odav, hale koopia vajub unustusse. Praegu purjetab ta vaid poisi ema vaikimisel. Teeb ema oma suu lahti, pole filmi enam tarvis keelatagi; keegi lihtsat ei lähe seda vaatama. Kui Magnuse emal julgust on, siis võtku ühendust meiega. Jutustame TEMA loo ära, nii nagu see oli.
The strange case of Anna-Maria Galojan
Anna-Maria Galojan, snaphot from her website.
Anna-Maria Galojan is a young estonian politician who's accused of stealing money from European Movement Estonia. The news was first broken by Eesti Ekspress, a weekly belonging to Hans H Luik. Ekspress reported that Anna-Maria had wasted that money for lux living, for example to the Armani-clothes. Soon the other newspapers followed. And all of them, Schibsted's Postimees and Hans H Luik's Päevaleht echoed: thief, money-smuggler. No-one questioned if what was said was in fact true.
Now, where did this kind of news come from? Anna-Maria had been CEO of EME and it was reported that the money was stolen during the time when she was the CEO. It later turned out that the reporter was Riivo Sinijärv, president of the same organization. Before that Riivo Sinijärv had been the ambassador of Estonia in Great Britain. He was asked to come back before his time because of being involved with the purchase of the house of the embassy, pocketing some money from the deal himself. Now he claimed that Anna-Maria had acknowledged her guilt by starting paying back some of the money she had "stolen". He said that she had also signed a paper proving it.
When me and Inno started investigating the story, it turned out that the money was in fact stolen before Anna-Maria became the CEO. As it turned out, she had no idea what she was in for. The tactic of mr Sinijärv was to use the media to intimidate Anna-Maria. He even went so far as to tell Anna-Maria go and kill herself.
The media, especially Hans H Luik's Ekspress let themselves be duped. At that time there was a media frenzy around our prime minister Andrus Ansip who's KGB-past was brought out - again. He was accused of using the dogs against the protesting university students in Tartu in 1988. He was quoted as saying: "If one gets bitten, he will never come to the streets again". Andrus Ansip would've had to step down if the papers had carried on and it seemed that they would. Anna-Maria Galojan was also a member of the Reform Party then. Strangely, Anna-Maria's "scandal" erupted at the height of Ansip-bashing. And suddenly the papers forgot everything about Näksip, as Andrus Ansip was called then, and dedicated all their energies to Anna-Maria Galojan. No-one was interested in finding out the truth or hearing what Anna-Maria had to say.
It was like a bizarre contest - who can kill her the quickest. Rein Lang, our judicial minister, also a member of Reform Party, is a good friend of Hans H Luik, so he was able to influence the media, like Andrus Ansip who is Schibsted's Mart Kadastik's buddy.
Finnish journalist Leena Hietanen has pointed out that we, estonians don't like russians. Well, we also don't like other nationalities, like armenians. Anna-Maria is armenian and i think that's one of the reasons why she was attacked so viciously. Because, lets be honest, she is not "one of us". No-one suspected Riivo Sinijärv who's lover Ulrika Hurt had been CEO of the European Movement Estonia before Anna-Maria. No-one even thought of the possibility that maybe it was Riivo and Ulrika who racked up those Armani-bills Anna-Maria was associated with.
One of Estonia's bright young prosecutors Kristel Siitam-Nyiri has been assigned to the case. I know Kristel personally because i was a prosecutor once, when i still tried to please people. And she's good. But the rumor has it that she's been talking to Riivo Sinijärv a lot lately. And Riivo Sinijärv is an influential man, he even got a medal from the president on our independence day.
We'll see how it goes. We'll keep an eye on the case.
Veidi inffi tsöliaakia ja laktoositalumatuse kohta
Kirjutan eesti keeles, sest tsöliaakia, gluteeni- ja laktoositalumatuse ning muude toiduallergiate kohta on inglise keeles ohtralt materjali saadaval, kahjuks mitte eesti keeles.
Üheks tunnistuseks on kasvõi see, et gluteenitalumatuse kohta on inglise keeles loodud põhjalikke veebikülgi:
Väljavõte saidilt celiac.com.
või see:
Väljavõte saidilt glutenfree.com.
Või see:
Väljavõte saidilt gluten.net.
Eestis selle omapära, või ütleme tundlikkuse üle ainult irvitatakse. Eestikeelne sait tsoliaakia.ee on loodud nagu mingitele hälvikutele. Noh, ma ei imesta, nõuka ajal Eestis arstiabi sisuliselt puudus. Ja enamik inimesi ravis end seetõttu ise. Ja sama trend jätkub tänaseni, arstidest on saanud ravimifirmade müügiagendid, muud midagi. Samas on see vastutustundetu inimeste, eriti laste suhtes, kes saia süües ja piima juues võivad hävitada oma tervist.
Nii nagu mina, kes ma juba lapsena oli väga "allergiline" laps. Ekseemid kätel ja jalgadel, ja keegi ei saanud aru, millest see tuleb. Isa kiiritas mind ultraviolettlambiga, mis veidi leevendas allergianähte, aga mitte oluliselt. Arstid võtsid analüüse, tegid vereproove, ja tulemus oli, et olin täiesti terve. Umbes samamoodi rääkisid vene kroonus noormehi ravinud veterinaari-haridusega "meedikud", kes ütlesid mu rauapuudusest mädanevaid jalgu nähes: te peske ennast rohkem!
Ja kuna lollus ja rumalus Eesti meditsiinis on lausa norm, siis pean vajalikuks hoiatada inimesi nii gluteeni kui ja laktoosi eest. Ja hoiatan: lapsi ei tohi sundida sööma saia, leiba, ja jooma piima, tarbima piimatooteid. Paljude soomlaste jaoks, nagu on tuvastatud, on tavaline nisusai ja rukkileib mürk, nagu ka lehmapiima tooted. Ja arvata võib, et sama on Eestis. Ja see, et Eesti meditsiin on lapsekingades ning inimesi vähe uuritud, ei saa olla põhjuseks, et lapsed ja nende tervis massiliselt kannatavad.
Mina, kes ma varem arvasin, et minu tervisehädad tulid raskest elust, kooselust sobimatu inimesega, stressist, sellega seotud joomisest ja suitsetamisest, olen nüüd kardinaalselt teisel arvamusel. Ja ma ei irvita enam soomlaste üle, kes väga jälgivad, mida söövad, kelle jaoks gluteenivaba ja laktoosivaba dieet on norm. Sest olen nüüd, kui kõik muud probleemid on ära langenud, ise aru saanud oma tervisehädade põhjusest (just ise, sest ma ei suudaks end usaldada arstide kätte, kes "ravivad" tsöliaakiat, ajades suu kaudu kõhtu mingeid kuradima sonde, lisaks peab enne seda end gluteeniga mitu kuud mürgitama), mul on ära kadunud need nn allergiad, kui jälgin oma dieeti: olen asendanud nisu-, rukki- odra- ja kaeratooted riisi, tatra, maisi ja hirsiga. Ning enesetunne on väga hea. On ära kadunud kõhupuhitused ja pidev kõhulahtisus.
Ja hiljuti avastasin ka oma teise vaenlase: laktoosi (enamasti käivadki gluteeni- ja laktoositalumatus käsikäes). Mida sisaldavad kõik lehmapiimatooted, kui neid pole just eriliselt töödeldud. Näiteks piim, jogurtid. Laktoos tekitas minus samasuguseid põletikulisi protsesse kui gluteen, ainult veidi teisel moel ja vähemal määral.
Samuti olen avastanud tundlikkuse säilitusainete suhtes. Näiteks nende suhtes, mida topitakse nendesse jookidesse, mille nimi on poes MAHL. Tegelikkuses peaks nende nimi olema mahlamaitseline jook, sest esiteks on seal päris mahl segatud vee, värvaine ja suhkruga, ning enamasti lisatud eri säilitusaineid. Õige mahla saab, minu kogemusest tulenevalt, Eestis kätte ainult siis, kui kui seda ise marjadest, õuntest või apelsinidest pressida, ja vastavalt vajadusele lahjendada. Ja siis tarvitada. Ok, smuutid on ka midagi sinnapoole, aga nende säilivusaeg on väga lühike ja nad on suht kallid.
Ja ma kordan: lastele koolides vägisi piima ja piimatoodete toppimine on jama. Enamik lastest ei saa neist toodetest kätte kaltsiumi, mida neid tooteid pakkudes reklaamitakse. Vastupidi, need tooted võivad lapse tervisele jätta korvamatuid tagajärgi, kuni invaliidistumiseni välja. Aga jällegi, sellest pole üldse juttu. Kui vaadata laktoositalumatuse alast infot inglise keeles:
Väljavõte ühelt vastavalt USA saidilt.
siis tuleb välja, et laktoosi suhtes on tundlikud 30-50 miljonit!!! ameeriklast, seejuures enamus põliselanikest (indiaanlased) ja suur osa mustadest. Mul olid lapsed allergilised, perearst kirjutas, ja seda veel mõned aastad tagasi, välja vaid allergiarohtusid nagu Zyrtec ja Claritin. Kuigi tegelt oli suure tõenäosusega tegemist kõige labasema laktoositalumatusega. Kurat, see on kuritegu! Need allergiarohud keerasid näiteks minul endal südame päris tuksi. Ma ei kujuta, kuidas need võivad lastele mõjuda.
Nii et inimesed, kui tunnete, et olete allergilised, katsetage laktoosi- ja gluteenivaba dieeti. Ning te võite kogeda imet! Mis pole muidugi mingi ime, vaid lihtlabane teadlikkus.
Ja see pole mingi vabandus, justkui vanasti allergiaid polnud. Oli küll, inimesed olid väga haiged, aga sellest lihtsalt ei räägitud. Ja ega inimesed endast eriti ka ei hoolinud. Ja, muidugi, säilitusaineid, peale soola ja suhkru, ka ei kasutatud. Jaapani köök on laktoosi- ja gluteenivaba, ja inimeste eluiga kõige kõrgem kogu maailmas. Huvitav, kas pole. Ei räägita seal, et lapsed peavad piima jooma. Selle asemel süüakse palju värsket kala.
Üheks tunnistuseks on kasvõi see, et gluteenitalumatuse kohta on inglise keeles loodud põhjalikke veebikülgi:
Väljavõte saidilt celiac.com.
või see:
Väljavõte saidilt glutenfree.com.
Või see:
Väljavõte saidilt gluten.net.
Eestis selle omapära, või ütleme tundlikkuse üle ainult irvitatakse. Eestikeelne sait tsoliaakia.ee on loodud nagu mingitele hälvikutele. Noh, ma ei imesta, nõuka ajal Eestis arstiabi sisuliselt puudus. Ja enamik inimesi ravis end seetõttu ise. Ja sama trend jätkub tänaseni, arstidest on saanud ravimifirmade müügiagendid, muud midagi. Samas on see vastutustundetu inimeste, eriti laste suhtes, kes saia süües ja piima juues võivad hävitada oma tervist.
Nii nagu mina, kes ma juba lapsena oli väga "allergiline" laps. Ekseemid kätel ja jalgadel, ja keegi ei saanud aru, millest see tuleb. Isa kiiritas mind ultraviolettlambiga, mis veidi leevendas allergianähte, aga mitte oluliselt. Arstid võtsid analüüse, tegid vereproove, ja tulemus oli, et olin täiesti terve. Umbes samamoodi rääkisid vene kroonus noormehi ravinud veterinaari-haridusega "meedikud", kes ütlesid mu rauapuudusest mädanevaid jalgu nähes: te peske ennast rohkem!
Ja kuna lollus ja rumalus Eesti meditsiinis on lausa norm, siis pean vajalikuks hoiatada inimesi nii gluteeni kui ja laktoosi eest. Ja hoiatan: lapsi ei tohi sundida sööma saia, leiba, ja jooma piima, tarbima piimatooteid. Paljude soomlaste jaoks, nagu on tuvastatud, on tavaline nisusai ja rukkileib mürk, nagu ka lehmapiima tooted. Ja arvata võib, et sama on Eestis. Ja see, et Eesti meditsiin on lapsekingades ning inimesi vähe uuritud, ei saa olla põhjuseks, et lapsed ja nende tervis massiliselt kannatavad.
Mina, kes ma varem arvasin, et minu tervisehädad tulid raskest elust, kooselust sobimatu inimesega, stressist, sellega seotud joomisest ja suitsetamisest, olen nüüd kardinaalselt teisel arvamusel. Ja ma ei irvita enam soomlaste üle, kes väga jälgivad, mida söövad, kelle jaoks gluteenivaba ja laktoosivaba dieet on norm. Sest olen nüüd, kui kõik muud probleemid on ära langenud, ise aru saanud oma tervisehädade põhjusest (just ise, sest ma ei suudaks end usaldada arstide kätte, kes "ravivad" tsöliaakiat, ajades suu kaudu kõhtu mingeid kuradima sonde, lisaks peab enne seda end gluteeniga mitu kuud mürgitama), mul on ära kadunud need nn allergiad, kui jälgin oma dieeti: olen asendanud nisu-, rukki- odra- ja kaeratooted riisi, tatra, maisi ja hirsiga. Ning enesetunne on väga hea. On ära kadunud kõhupuhitused ja pidev kõhulahtisus.
Ja hiljuti avastasin ka oma teise vaenlase: laktoosi (enamasti käivadki gluteeni- ja laktoositalumatus käsikäes). Mida sisaldavad kõik lehmapiimatooted, kui neid pole just eriliselt töödeldud. Näiteks piim, jogurtid. Laktoos tekitas minus samasuguseid põletikulisi protsesse kui gluteen, ainult veidi teisel moel ja vähemal määral.
Samuti olen avastanud tundlikkuse säilitusainete suhtes. Näiteks nende suhtes, mida topitakse nendesse jookidesse, mille nimi on poes MAHL. Tegelikkuses peaks nende nimi olema mahlamaitseline jook, sest esiteks on seal päris mahl segatud vee, värvaine ja suhkruga, ning enamasti lisatud eri säilitusaineid. Õige mahla saab, minu kogemusest tulenevalt, Eestis kätte ainult siis, kui kui seda ise marjadest, õuntest või apelsinidest pressida, ja vastavalt vajadusele lahjendada. Ja siis tarvitada. Ok, smuutid on ka midagi sinnapoole, aga nende säilivusaeg on väga lühike ja nad on suht kallid.
Ja ma kordan: lastele koolides vägisi piima ja piimatoodete toppimine on jama. Enamik lastest ei saa neist toodetest kätte kaltsiumi, mida neid tooteid pakkudes reklaamitakse. Vastupidi, need tooted võivad lapse tervisele jätta korvamatuid tagajärgi, kuni invaliidistumiseni välja. Aga jällegi, sellest pole üldse juttu. Kui vaadata laktoositalumatuse alast infot inglise keeles:
Väljavõte ühelt vastavalt USA saidilt.
siis tuleb välja, et laktoosi suhtes on tundlikud 30-50 miljonit!!! ameeriklast, seejuures enamus põliselanikest (indiaanlased) ja suur osa mustadest. Mul olid lapsed allergilised, perearst kirjutas, ja seda veel mõned aastad tagasi, välja vaid allergiarohtusid nagu Zyrtec ja Claritin. Kuigi tegelt oli suure tõenäosusega tegemist kõige labasema laktoositalumatusega. Kurat, see on kuritegu! Need allergiarohud keerasid näiteks minul endal südame päris tuksi. Ma ei kujuta, kuidas need võivad lastele mõjuda.
Nii et inimesed, kui tunnete, et olete allergilised, katsetage laktoosi- ja gluteenivaba dieeti. Ning te võite kogeda imet! Mis pole muidugi mingi ime, vaid lihtlabane teadlikkus.
Ja see pole mingi vabandus, justkui vanasti allergiaid polnud. Oli küll, inimesed olid väga haiged, aga sellest lihtsalt ei räägitud. Ja ega inimesed endast eriti ka ei hoolinud. Ja, muidugi, säilitusaineid, peale soola ja suhkru, ka ei kasutatud. Jaapani köök on laktoosi- ja gluteenivaba, ja inimeste eluiga kõige kõrgem kogu maailmas. Huvitav, kas pole. Ei räägita seal, et lapsed peavad piima jooma. Selle asemel süüakse palju värsket kala.
Pretty purrleez... and the theory of modern feminism
Irja in Vegas, in the courtyard of the Flamingo.
My first boyfriend's name was Rauno, we studied law together at Tartu University. The year was 1995. He wanted me to dye my hair black because he liked black more than ashy blond, and so i did it, to please him. He also hated it when i spoke loudly on public transport or at the street, and so toned it down - for him.
My second boyfriend was Priit, he was older and married, lived in Rakvere and worked as a builder. He liked to wear women's stockings and so i just shrugged and said that it was no big deal, really - to please him.
My third boyfriend's name was Janek and he was a crazy camper. He liked to hike, camp and go canoeing, explore the wilderness. I hated camping but went with him anyway, although, as a way of protest, put on my high heels and took my Cosmo with me - to kill flys and boredom.
After Janek i dated Marko, a journalist who was a drunk, albeit quite a talented poet. He was drunk every day and was in a habit of appearing behind my door at 3 0'clock at night and pounding the door until i woke up and let him in. I gritted my teeth and didn't say a word, i had a habit of pleasing. Eventually i couldn't take it anymore and left him for Ats who liked SM-stuff. No problem, i transformed myself into Lady Domina, to please him.
Rene was a mobster and lived the hard life, had to watch his back every day. When i was with him i also had to start watching my back. One time we were almost killed in Tartu's Ristiisa-bar. He shrugged it off and laughed, i was petrified. But i supressed my fear to please him.
I also dated Hasso, a poet, briefly, but long enough for his wife Kristin to start hating me. She was okay with us initially because she too had lovers, but when she saw that things were gettin' serious, she started spreading false rumors of me. That i wanted to get married to Hasso, that i was always calling to their house. I wanted to carry on being the pretty little pleaser and so i didn't counter these rumors in any way, just stayed quiet. I later regretted that when one other poet i fell in love with, Jürgen, threw them into my face and said that he couldn't trust me. I was known as an untrustworthy man-eater in Estonian literary world; the third poet, Jaak, who i dated for two months, had also warned Jürgen to stay away from me. I swallowed it all, just to be nice, not anger anyone, not stir up anything deeply rooted. Keep your head down and be nice - that was my motto.
Right, my next chapter of pleasing happened when i met Joáo, a portuguese playboy in his late 30s. He'd been around, been around, like Kid Rock sings, dated women from all over the world and wanted to settle down. Or wait, his momma wanted him to settle down. He had his doubts because he was afraid of churches. He associated them with funerals i think. He invited me to live with him in Portugal and although i didn't wanna leave my fatherland because i'm a poet and i write in Estonian, i acquiesced, to... please him. I moved to Portugal and loved Lisbon because of its poetic aura but i missed home, my father and my friends. Joáo liked to take me to the expensive restaurants and buy me lots of shoes. I'd have rather walked barefoot and bought books and magazines. I tried to please him for a lil' while but then i couldn't any more. Rene called from Ireland and Jürgen sent me lots of e-mails and sms-s from Estonia. I started imagining being with him and flew home.
Then along came Inno. I went to Tartu to attend my friend Aapo's concert. I met a girl there who's name was Liisa and this Liisa invited me to a nightclub. Her friends were there, Inno and Kairit. They were kissing, so i ignored them. One moment Liisa asked Inno to dance with her and then she asked me. I said no, was really not into threesomes, and found myself one guy who was happy to take me home. When i woke up the next morning, Liisa had sms-d me, asking if i would have coffee with her. Sure, i said, kicked the guy out and went to the café where i was supposed to meet Liisa. Inno was sitting there with Kairit, dark sunglasses covering his face. He was hungover and sulking and Kairit was trying to amuse him.
I was supposed to go to my class reunion in the evening, but i quickly forgot the passing of time. I looked at the man, through his dark glasses and something about him pulled me like a magnet. When he took the glasses off and i saw his tired eyes and eyebags, the allure was there. And suddenly i was there, walking beside him, looking up to him like he was some sort of a god. And really, really, really wanting to be with him. Nothing about him irritated me. We went to the nightclub that evening... Oh, before that i decided that i wouldn't go to the reunion and Inno decided that he would not go to the theatre with his wife... And he kissed me. Everything about him felt good: his body, his mind, what he said, how he touched me. We clung to each-other with a tenderness of someone who's walking in a house made of glass, afraid to break anything. I called Joáo and he called his wife - there was some fightin' to do but we were ready for it.
I'd finished my career of purrrrleeeezing. For good. Some people didn't take it well. We started a blog where we began writing truthfully - of ourselves and of others. There are people who are part of "your story", so you can't exclude them. Inno had to write of his past, so he had to include his wife Ingrid, and to speak of my portuguese experience, i had to include Joáo. After some time, the circle widened. We started writing about media and politics, also truthfully. That caused a real outrage in our little Estonian society because almost everyone is "connected" with everyone. Writers are friends with journalists and journalists are friends with politicians. Hans H Luik and Mart Kadastik are not the only media moguls swimming in the sea of corruption and pocketing money from their "connections", there are others but they are the most powerful. Our friends started dropping "hints". We kind of ignored the hints, it was so liberating saying exactly what you thought. Estonia had not known that kind of honesty.
I am a member of one literary association, a circle of young rebellious poets. One day they threatened to kick me out. Apparently i'd become "too rebellious" and insulted one of their friends. That friend was Lemmi Kann, a journalist working for the newspaper Äripäev who posted cruel comments about politicians etc while remaining anonymous. So during the day she would put on a nice suit and greet the politicians by hand and in the evening she would mock them in her blog. We exposed her, said who she was, so that people she'd attacked would have a chance to defend themselves. i really do not believe in anonymous blogging.
Which brings to me to the subject of modern feminism. I think that you have to say what you really think and say it loudly if you do not want to be treated like a doormat. Go on, take a pen and write that you'll step out of the association, said Aapo who'd once been my friend. I declined and wrote about it in my blog. And i was not kicked out of the association. There were even some people who came to my defence.
With Inno i can also say what i think. Our relationship is honest, based on true feelings. I feel good with him. I can talk to him about all things that are dear to my heart. I can be ME. He, like me, loves to read and to travel. He has also brought out the courageous-me.
I'd advise all women who feel suffocated in life, find yourself a man you can be free with. The times of so-called radical feminism are over i think. Men are not the enemies. They are friends who can bring out the best in you. If you find the right one, that is!
An interesting feedback from the US
Got such letter:
Hello,
I am a big fan of both Estonia and Giustino, and that's how I discovered your blog.
I have had an obsession with Estonia for 5 years now, and have used ever spare moment to read up on everything from Estonia's culture and history. I have visited Estonia 6 times and will be arriving again in 2 weeks.
I suppose part of my obsession deals with the similarities between Estonia and my state. We're both about the same size and population, and we both have suffered (and still suffer) from serious corruption in government. However, the difference here is that WE deserve the corruption due to the voters overwhelmingly voting the same crooks into office time after time.
I, like you have spent years complaining about the corruption here, both on my former radio talk show, and now daily on my website. I like you, get hate mail for telling the truth. However, I DO have a fan base that pretty much agrees with what I say.
I have a few friends in Estonia, both Tallinn and Tartu. I have been just about everywhere except Narva, and have decided (against my better judgment) to visit there this trip.
I am not wealthy whatsoever, and must save to make these trips. But it's worth it to me to experience Estonia first hand. I've visited all the "regular places" in Europe but find Estonia calling me back. I think it interesting that you seem to like Texas as much as I like Estonia.
Anyway, a couple of things I found interesting on your blog was the ratings of different hotels. You must be doing VERY well to afford to stay in those places! When I visit Estonia, $70 U.S. is more than I want to spend for a hotel. Like I said... I'm not rich. Since I don't know you, may I ask what you do for a living? I understand you're some sort of journalist?
I will enjoy reading your blog, especially since it's in English.
I will live you with a couple of photo pages that I have that feature Estonia.
Ole tubli!
Jerry
Many here on all 4 pages... http://www.panoramio.com/user/1197403
http://www.mywvhome.com/est1.htm
My first page, before I learned more about Estonia: http://www.mywvhome.com/vacation.html
Hello,
I am a big fan of both Estonia and Giustino, and that's how I discovered your blog.
I have had an obsession with Estonia for 5 years now, and have used ever spare moment to read up on everything from Estonia's culture and history. I have visited Estonia 6 times and will be arriving again in 2 weeks.
I suppose part of my obsession deals with the similarities between Estonia and my state. We're both about the same size and population, and we both have suffered (and still suffer) from serious corruption in government. However, the difference here is that WE deserve the corruption due to the voters overwhelmingly voting the same crooks into office time after time.
I, like you have spent years complaining about the corruption here, both on my former radio talk show, and now daily on my website. I like you, get hate mail for telling the truth. However, I DO have a fan base that pretty much agrees with what I say.
I have a few friends in Estonia, both Tallinn and Tartu. I have been just about everywhere except Narva, and have decided (against my better judgment) to visit there this trip.
I am not wealthy whatsoever, and must save to make these trips. But it's worth it to me to experience Estonia first hand. I've visited all the "regular places" in Europe but find Estonia calling me back. I think it interesting that you seem to like Texas as much as I like Estonia.
Anyway, a couple of things I found interesting on your blog was the ratings of different hotels. You must be doing VERY well to afford to stay in those places! When I visit Estonia, $70 U.S. is more than I want to spend for a hotel. Like I said... I'm not rich. Since I don't know you, may I ask what you do for a living? I understand you're some sort of journalist?
I will enjoy reading your blog, especially since it's in English.
I will live you with a couple of photo pages that I have that feature Estonia.
Ole tubli!
Jerry
Many here on all 4 pages... http://www.panoramio.com/user/1197403
http://www.mywvhome.com/est1.htm
My first page, before I learned more about Estonia: http://www.mywvhome.com/vacation.html
Bit of hatred, Hans H Luik and the appletrees
Estonian media mogul Hans H. Luik, snapshot from Äripäev web.
Came to Tartu, checked the windows. Still broken. Saw that the apple trees behind our kitchen window were in full bloom. Watched Sex and the City-reruns before falling asleep. Slept till 8 o'clock in the evening, called the police. Because of the windows; you need to do that if you want to make the insurance pay. The police came and said it's a "blind" thing and that we need a camera.
Someone said that we were attacked by the mob. Well, allow me to laugh. I've dated lots of mobsters. They don't operate this way. They break ALL the windows, not just one. Hans H Luik was attacked by the mobsters and they set his apartements on fire. He said it was an attack against free speech. I suspect that he owed some money to the mob, to the likes of Paulie Gaultieri and Chris Moltisanti... Drug-habit is an expensive habit. You need money and sometimes you have to borrow.
Some people have called this window-bashing a "just punishment". Cause we've exposed some people. Told the truth about them. Interesting thing is that those commentators don't speak English. They are also pissed because we've started blogging in English. They are like fish gasping for air, out of their depth. The boat is a-slipping away from them. They can't "punish" us with their comments anymore. Tough luck.
We are in English now and for good. You can like it or you can like it not. Doesn't rock MY boat, dahlings. But those who wanna read on, we're eager for your comments. Lets carry it to new heights!
P.S. We're off to Eurovision in Belgrad now! Hans H Luik's Delfi has asked me to write a Eurovision-diary. Not quite sure, folks, that he wants me to do it anymore. Last Eesti Ekspress said that we write bad, bad English and that we are bad, bad, bad people. Errr... Thanks for the compliment? I guess it didn't go down well with Hans when i wrote about his drug parties!
laupäev, 17. mai 2008
What is love
I got an interesting feedback:
Greetings!
Here's a female blogger from USA called Violent Acres. This blogger who dedicates her focus on the topics of real estate, financial independence, entrepreneurship, as well as relationships, human responsibility and other social topics; is particularly known for her confrontational and opinionated style. Some admire her tough-mindedness but others criticize her for being too arrogant and say she's mean and likes to start arguments. Truth to be told, she can be insulting, but sometimes such political incorrectness she displays is refreshing. She's a good writer too.
Here's one of her articles concerning marriage <http://www.violentacres.com/archives/313/marriage-is-a-series-of-peaks-and-valleys> . She offers her own interpretation as per why few people can get married nowadays and make it work. I send it to you because I can see that it deviates from your interpretation. Basically she says: people hope for a fairytale. They envision a lifetime of being completely in sync with another person. But then it's over. Because there's no fairytale, she says. Marriage is a series of peaks and valleys and most pairs panic when they hit the first valley. And it's a slippery slope to divorce. She says valleys are temporary and you need to come to grips with it in order to make marriage last. When her marriage hits a valley, she focuses her energy and effort away from the relationship. She thinks that it's impossible for couples to be together all the time. Sometimes some degree of separation is necessary and it's ok to do your own thing.
How valid do you think this point is? Has she figured it out fine or does she betray that she still may not be in the perfect relationship? You've been together for 3 years and it seems you've never had valleys at all. Also, what connection would you assume is there between her aggressive and militant attitude; and the possible quality of her marriage? Not that I expect some authoritative truth from you, but your perspective and insight is definitely intriguing. And I'm always interested in synthesis of different ideas and perspectives that intrigue me.
Take care!
My answer:
well, this Violent Acres seems to have very high self-esteem. As she regards ordinary things very special. In spite of all the gas-station talks, people still marry each other. And tend to live together, for years, in spite of all those valleys and ups.
And I admit that I did share Violent Acres's opinions, for years (well, almost everybody does, Desperate Housewives, the soap opera is all about it!), that marriage is a series of ups and downs, and you have to accept it. That the secret is how to live with it, all those ups and downs. How to cope with that marriage like a war.
Until I met Irja. And my opinion changed. I felt far more wiser than I was before, during my previous marriage that lasted for 13 years and was a perfect series of ups and downs, anger and passion, some good time together, and then weeks spent apart. And now, after 3 years together with Irja (and we have been really together all the time, 24/7), I know that there is another way. That it is possible to find a person who you can have good time with. Who you love to be together with (even without alcohol, drugs, antidepressants, painkillers and other hallucinogens that help make life seem happier). I think this is love. The feeling that gives you wings. For years. That one can be happy and free to be himself. And that this can be reality, not a kind of imagination, where people pretend to be happy and love each other, although they do not.
Well, and fairy-tales don't appear from nothing. They are about what people really dream of. And dreams coming true, isn't it the force that motivates the whole mankind?! The dreams do come true. But in love it doesn't happen very often. And the question is not, how to cope with unhappy marriage, but how to find the right person to have a happy marriage. And that is a tough thing, as this is not taught at the universities and you cannot find a book that writes about it. Isn't it strange?! That the most important thing, that life, love and happiness is all about, is somehow like a baby left unattended. And sometimes that baby manages to survive, but mostly not. And this is regarded as normal.
And what I am really sure in, is that it is better to live alone than with person that you really do not love, that you don't want to be together with. Because then you have a lot better chance to find the so-called right person. That suits you. And do not listen to all those mums and dads who start to speak about quick marriage and kids! They usually do it only to save their own unhappy marriage, by creating another (unhappy) one (well, wedding of a son or daughter definitely IS a huge UP, as described by Violent Acres).
Another reason behind willingness to create unhappy relationships, besides lack of info and "long-lasting tradition", seems to be love for fighting, struggle, war. Lots of contemporary marriages are true battlefields. With winners and losers, those who survive, prevail, and those who drop and die. And the losers shouldn't even be among the fighting couple, they can be children. And usually they are children who suffer because of unhappy marriage. They often become sick, are nervous, have asthma or allergies.
But children usually do not drop, they have the possibility to escape. Leave home. The one who drops, sooner or later, is one of the fighters. And the other is the "winner". And the loser, lets say the husband, is later remembered as a "hard-working man", good father", "but didn't make it", etc.
Yeah, but what a life this is?! To live and die in a battlefield. Ok, one might hope that there will be a better one after death, somewhere on the edge of the clouds. And that the harder the life is (i.e. the bigger the suffering), the better the reward in afterlife. Like tons of young naked girls, all ready to fuck, that muslim men seem to hope. Well, who knows. But such beliefs make life in the present world quite pointless. And isn't this kind of masochism the main reason of the worldwide wars?! I am pretty sure that people who are happy with their lives, who do not become soldiers in their own relationship, can not accept war on a larger scale.
Greetings!
Here's a female blogger from USA called Violent Acres. This blogger who dedicates her focus on the topics of real estate, financial independence, entrepreneurship, as well as relationships, human responsibility and other social topics; is particularly known for her confrontational and opinionated style. Some admire her tough-mindedness but others criticize her for being too arrogant and say she's mean and likes to start arguments. Truth to be told, she can be insulting, but sometimes such political incorrectness she displays is refreshing. She's a good writer too.
Here's one of her articles concerning marriage <http://www.violentacres.com/archives/313/marriage-is-a-series-of-peaks-and-valleys> . She offers her own interpretation as per why few people can get married nowadays and make it work. I send it to you because I can see that it deviates from your interpretation. Basically she says: people hope for a fairytale. They envision a lifetime of being completely in sync with another person. But then it's over. Because there's no fairytale, she says. Marriage is a series of peaks and valleys and most pairs panic when they hit the first valley. And it's a slippery slope to divorce. She says valleys are temporary and you need to come to grips with it in order to make marriage last. When her marriage hits a valley, she focuses her energy and effort away from the relationship. She thinks that it's impossible for couples to be together all the time. Sometimes some degree of separation is necessary and it's ok to do your own thing.
How valid do you think this point is? Has she figured it out fine or does she betray that she still may not be in the perfect relationship? You've been together for 3 years and it seems you've never had valleys at all. Also, what connection would you assume is there between her aggressive and militant attitude; and the possible quality of her marriage? Not that I expect some authoritative truth from you, but your perspective and insight is definitely intriguing. And I'm always interested in synthesis of different ideas and perspectives that intrigue me.
Take care!
My answer:
well, this Violent Acres seems to have very high self-esteem. As she regards ordinary things very special. In spite of all the gas-station talks, people still marry each other. And tend to live together, for years, in spite of all those valleys and ups.
And I admit that I did share Violent Acres's opinions, for years (well, almost everybody does, Desperate Housewives, the soap opera is all about it!), that marriage is a series of ups and downs, and you have to accept it. That the secret is how to live with it, all those ups and downs. How to cope with that marriage like a war.
Until I met Irja. And my opinion changed. I felt far more wiser than I was before, during my previous marriage that lasted for 13 years and was a perfect series of ups and downs, anger and passion, some good time together, and then weeks spent apart. And now, after 3 years together with Irja (and we have been really together all the time, 24/7), I know that there is another way. That it is possible to find a person who you can have good time with. Who you love to be together with (even without alcohol, drugs, antidepressants, painkillers and other hallucinogens that help make life seem happier). I think this is love. The feeling that gives you wings. For years. That one can be happy and free to be himself. And that this can be reality, not a kind of imagination, where people pretend to be happy and love each other, although they do not.
Well, and fairy-tales don't appear from nothing. They are about what people really dream of. And dreams coming true, isn't it the force that motivates the whole mankind?! The dreams do come true. But in love it doesn't happen very often. And the question is not, how to cope with unhappy marriage, but how to find the right person to have a happy marriage. And that is a tough thing, as this is not taught at the universities and you cannot find a book that writes about it. Isn't it strange?! That the most important thing, that life, love and happiness is all about, is somehow like a baby left unattended. And sometimes that baby manages to survive, but mostly not. And this is regarded as normal.
And what I am really sure in, is that it is better to live alone than with person that you really do not love, that you don't want to be together with. Because then you have a lot better chance to find the so-called right person. That suits you. And do not listen to all those mums and dads who start to speak about quick marriage and kids! They usually do it only to save their own unhappy marriage, by creating another (unhappy) one (well, wedding of a son or daughter definitely IS a huge UP, as described by Violent Acres).
Another reason behind willingness to create unhappy relationships, besides lack of info and "long-lasting tradition", seems to be love for fighting, struggle, war. Lots of contemporary marriages are true battlefields. With winners and losers, those who survive, prevail, and those who drop and die. And the losers shouldn't even be among the fighting couple, they can be children. And usually they are children who suffer because of unhappy marriage. They often become sick, are nervous, have asthma or allergies.
But children usually do not drop, they have the possibility to escape. Leave home. The one who drops, sooner or later, is one of the fighters. And the other is the "winner". And the loser, lets say the husband, is later remembered as a "hard-working man", good father", "but didn't make it", etc.
Yeah, but what a life this is?! To live and die in a battlefield. Ok, one might hope that there will be a better one after death, somewhere on the edge of the clouds. And that the harder the life is (i.e. the bigger the suffering), the better the reward in afterlife. Like tons of young naked girls, all ready to fuck, that muslim men seem to hope. Well, who knows. But such beliefs make life in the present world quite pointless. And isn't this kind of masochism the main reason of the worldwide wars?! I am pretty sure that people who are happy with their lives, who do not become soldiers in their own relationship, can not accept war on a larger scale.
reede, 16. mai 2008
There is always a way out
In Estonia, where lawyers cannot advertise themselves (what is strange), there are always ways to break that rule. Some lawyers flirt with media, the others co-operate. Like the office of Paul Varul, and you have all you want:
An advertisement of Paul Varul Law Office in Aripaev.ee.
An advertisement of Paul Varul Law Office in Aripaev.ee.
European gas cartel gathers speed in Estonia
As oil price balloons, European gas prices grow. And what is strange, in east-european countries, Estonia being among them, the prices of diesel, the raw product have surpassed those of refined petrol. Beer has become more expensive than vodka. In spite of the fact that diesel prices have been lower than gas for decades and are still low in most European countries:
Source: AA Roadwatch.
As one may notice, the eastern european countries have bitter life. But they have had 50 years of good life, communism, at least.
Source: AA Roadwatch.
As one may notice, the eastern european countries have bitter life. But they have had 50 years of good life, communism, at least.
We also recommend: Aqua hotel in Rakvere
We recommend a brand-new Aqua hotel in a quiet town of Rakvere, about 75 miles to the east from Tallinn, that has perhaps the best whirlpools among Estonian hotels, with affordable prices, spacious 2-room suites starting from about 300 USD per night.
A cosy hotel that is attached to a spa and a water-center, with several saunas. But not crowded.
The bed is ok, but there are no cupboards on the sides of the bed. And the view is quite nasty, onto a car parking lot, even from the best rooms. And bathroom is under-lighted. And according to cool Nordic traditions of service, don't expect any concierge to help you. The good thing is that the rooms have big windows, so there's lots of natural light! And the reception is very friendly.
And, the internet connection, through cable, is very fast, in comparison with the average global hotel standard.
Here are some pics of Aqua suite:
Bedroom with a tiny flat-screen tv.
Bathroom.
Shower.
A large bath.
The other room.
The only bad thing about iphone
is that it works only in some networks. That is a shame, as having a good product doesn't necessarily mean you should lick somebody's ass.
Though, I got a good medicine for the disease, it is not courage to be afraid of the market.
iPhone (left) as compared to Nokia E60.
Though, I got a good medicine for the disease, it is not courage to be afraid of the market.
iPhone (left) as compared to Nokia E60.
Back from the USA!
Irja in Rosewood's brand-new Peachtree mansion in Atlanta, GA.
Text IN ESTONIAN: Saabusime just Ameerikast ning kõik on endine. Harju Maakohus on endiselt loll, sest keelas Kadri Kõusaare filmi seitsmeks aastaks. Raputage mind, kui ma eksin, eks. Oma vanemate pedoskandaali avalikustanud Liis Haavel on endiselt pogris. Vello, nagu Dallases kuulsime, ka, sest jalutas ise menti. Komissar Koppelmaa ei ole mulle enam helistanud, nii et küllap sai kõik, mis tahtis. Külm on ka endiselt, aga nagu meile räägiti, oli olnud väga soe vahepeal. Tore Justin on meile viidanud oma ingliskeelses blogis. Märkinud ära, et jäi seksikuses alla Fred Jüssile, kes on ju tõesti väga seksikas mees, nii et häda pole midagi.
Ameerikas oli armas. Minule meeldis kõige rohkem Texas ja eriti Dallas; kui meil siin Eestis veel aknaid sisse pillutakse, siis lähme sinna elama. Ostame Dallase ligidal ranchi ja redutame seal. Blogime, kui paha on Eesti. Oleme njummid. Innole meeldis ka Texas. Texas on üldse kõige ehtsam Ameerika. Käige kindlasti järgmistes linnades: Houston, Austin, Dallas, San Antonio. Ja siis Georgias käige Savannah's ning South Carolinas käige Charlestonis. Põhja kohta ma ei tea, sest meie põhjareis tuleb hiljem, aga eelmainit linnad on küll avastamistväärt. Ja ärge trügige mitte LA-sse, vaid minge hoopis hulga armsamasse San Diegosse. Kui tahate parimat hotellielamust, siis muidugi peate minema LA-sse, täpsemalt Beverly Hillsi, sest ega Bel Airist paremat hotelli põle. Hiltonites ööbimine on nagu loteriimajutus; osad on head, osad keskmised, osad väga halvad. Parima Hiltonielamuse saime meie San Antonio Palacio del Rios. Targem on siiski Conde Nasti hotelle mööda sõita; sealt leiab ka taskukohaseid, aga luksuslikke külalistemaju, mis jäävad, tõsi küll, suurtest kohtadest pisut eemale. Aga mis siis! Näiteks Jacksoni Fairview Inn-is, kus öö maksis vaid 200 dollarit, laulsid akende taga linnud!
Reisida on tore, aga miski hetk tüütab ära. Kui kodinaid on juba liiga palju kogunenud. Meil oli juba viie kohvri jagu asju. Minu ostetud raamatud siis peaasjalikult. Inno juba naljatles, et varsti peab Finnair minu raamatute tarvis eraldi lennuki appi võtma... :). Finnairi tahaks seekord küll kiita. Teenindus oli supersõbralik ja soe. Tellisime enne reisi gluteenivaba toidu ja selgus, et see oli palju luksuslikum kui tavalise reisija toit, nii et soovitan kõigil tellida gluteenivaba toit. Näiteks tuuakse suur kauss vaarikate, mustikate ning põldmarjadega!
Ärasõidueelne New York oli taas kurb ja traagiline. Ma kohe ei saa vaadata neid hobuseid, kes peavad seisma Central Parki äärsetel tolmustel, undavatel tänavatel. See on loomapiinamine!! Ööbisime küll armsas hotellis nimega Plaza Athenee, mis asub Madisoni uulitsal, otse Park Avenüü kõrval, ja seal meeldis meile väga. Armas, soe ja sõbralik teenindus. Hotellil on Conde Nast Johansensi soovitus ning New Yorgi kärast eemale tõmbuda soovijale on see tõeline oaas.
Hääkene küll, toimetame siis edasi. Ja kirjutame vahetevahel eesti keeles ka.
Almost the same text IN ENGLISH:
Arrived from USA and everything's the same. Estonian court system is still stupid. Kadri Kõusaar's prize-winning film "Magnus" was banned for seven years. Our judges have become experts of arts, you see. They say what is fit to print, write, paint and film. And that's not because our judges are intelligent. They are in fact plain stupid and that's another secret of our highly corruptive society. These judges, for example chairwoman of Harju Court Helve Särgava are the judges that presided during the soviet times and when we became free, they retained their jobs because back then, in the 90s we didn't have qualified judges. And so soviet judges still rule and like in soviet times, they are experts of censorship. Soon they'll start banning books and issuing fatwas, i presume. We'll get rid of helvesargavas when they retire, that's another ten years to suffer. Then, hopefully, young and educated judges will take over. So far, expect more censorship.
As for Liis Haavel, she's still in jail. Her husband Vello Loit is in jail too, because, apparently, they committed their "crimes" together. In truth Vello stood up to Liis's parents and that is why Liis's parents, prominent members of the Reform Party, want to destroy him and bring Liis and her kid back home. Lets see how their saga continues, we'll keep an eye on it. One interesting aspect of Liis's case and corruption of Estonian judicial system is that her case was investigated by her abusive mother's friend Krislin Riisalu. Like in Iraq: Saddam was hanged by the supporters of Moctada al-Sadr. Swift!
America was lovely. I loved Texas and especially Dallas, i'll go and live there if our life here in Estonia will become impossible. Buy a ranch and enjoy the Texan sun. I also loved San Antonio and Houston. Texas is beautiful but so are Savannah in Georgia and Charleston in South Carolina. And San Diego is much more beautiful than LA. You can't find a better hotel though than Bel Air in Beverly Hills. We stayed there for one night and were treated like royalty. Go there if you want to be spoiled. Inno even got gluten-free bread from the restaurant when he asked. They remembered his name and continually referred to him as "Mr Tähismaa". Hay Adams in DC is nice too, we were upgraded to the room with a view of the White House and the staff was attentive, but still, the hotel didn't have the refined luxury of Bel Air. Rosewood's Mansion on Turtle Creek in Dallas and brand new Mansion on Peachtree in Atlanta were okay; if you are a fan of superattentive service, then Peachtree is the place for you. You'll have a personal butler which we, actually, found quite unadventurous and boring but that's a matter of choice. Hilton is not what it used to be, too many disappointments. In Santa Fe we were given one of the worst rooms though Inno is a Gold VIP. Trust Conde Nast, it's the best.
We flew there and back with Finnair, business class, and this time the service on board was outstanding. The flight attendants were warm and friendly and the food was good. We ordered gluten free food and that was even better than the ordinary food, so be allergic!
New York was sad and tragic... again. I saw tipsy dames trying to stop taxis, tired and despairing horses tapping their feet against the hard concrete, men with suits looking at their watches, Anna Wintour having lunch with some man near Ritz Carlton, beggars emerging as the streets grew dark. People trying to stay glamorous in the dirt. One truly fascinating place was Plaza Athenee, a quiet hotel at Madison Avenue where we stayed. It's Conde Nast-qualified and truly a unique experience. I'd compare it to Colon in Barcelona, my favorite hotel in the world.
Right, that's it for today. I think i'm too jetlagged to carry on. Stay true!
Tellimine:
Postitused (Atom)