Meil keldris väike karbike ja tuba hästi soe

Pildil Irja maja keldris soojussõlme kõrval.

Lõpuks ometi on meil tuba soe! Kokku läks see pull maksma miski 300 tuhhi, mille sees on soojussõlm, radikad, liitumine katlamajaga ja töö. Aga vähemasti ei pea ma nüüd jooksma ühe ahju juurest teise juurde ja muudkui kütma, nagu see oli kahel viimasel külmal perioodil. Siis oli päris jube. Käisime Irjaga iga päev Tartust Tallinna vahet, kell 5 üles, siis kella 6ks bussi peale, kella 9ks Tallinna, siis mina tööle, Irja kooli ja õhtul kell 18 uuesti bussi peale, kell 21 koju. Siis ahjusid kütma, kuni kella 22-23ni, või teinekord poole ööni, siis nii, et vahepeal tukkusin, ja käisin iga natukese aja tagant vaatamas, kas ahi oli ära põlenud, et saaks siibri kinni panna. Tassisin sületäite kaupa puid teisele korrusele, mööda kitsukesi treppe. Magada õieti ei saanud, sest kell 5 oli juba uus äratus. Ja kuna alumise korra peal oli ahi tuksis, siis ei saanud seal kütta ja meil oli põrand külm. Võbisesime siis Irjaga kahekesi teki all ja tegime teineteisele sooja. Elektriradikaid ka ei saanud panna, sest elektrisüsteem oli mõeldud ainult lampide jaoks.

Tallinnas käimise kasuks otsustasime Irjaga kaks aastat tagasi peamiselt seepärast, et ma saaks kohtuda oma lastega. Aga mu endine abikaasa muutis selle nii vaevaliseks, ning keevitas otsa veel kohtuhagi, lisaks sõimas kuis jaksas, nii et mu ilusad lootused kustusid sama kiiresti kui nad tekkisid. Lootused, et võiksime lahku minna sõpradena. Ja kättemaks tuli jube, sellest olen juba kirjutanud, mistõttu ma ei väsi hoiatamast mehi: kui naine tundub vähegi kahtlane, siis kohe-- minekit. Ja tagasi pole vaja vaadata. Ja naise pisaraid EI TOHI uskuda. Sest pisarad, see on silmakirjalikkuse meisterklass. Enamasti on need pisarad välja pressitud. Ja tulevad selgest vihast, mitte kurbusest.

Nüüd veel soojast. No on ikka teine lugu. Keera ainult nuppu. Keldris on kaks pruuni värvi väikest "karbikest" (pildil Irja kõrval), üks sooja vee ja teine keskkütte jaoks. Üks selline karbike on piisav terve suure korrusmaja jaoks, vaat kuhu on tehnoloogia arenenud. Võtab vähe voolu. Pumbad on nii vaiksed, et neid ei kuulegi. Täielik tase, võrreldes nõuka ajaga, kus terve suur kelder oli paake ja jubinaid täis, ja seda ainult sooja vee jaoks. Küttevesi tuli katlamajast otse elamute radikatesse, mingeid sõlmi vahel polnud. Oli see vast ressursi raiskamine! Aga nagu kehtis toona mõtteviis N Liidus, ja kehtib Venemaal ilmselt tänaseni põhimõte, et me ei oota looduselt armuande, me võtame neid.

Meie jaoks Irjaga on soe tuba Great Leap Forward (suur hüpe edasi). Igatahes. Me tahame palju ringi jalutada ja koos olla. Ahjude kütmine külmal ajal võttis ära suurema osa meie ajast. Ja ahjude kütmist on raske koos korraldada. Ikka on nii, et üks toimetab, teine passib niisama juures.

Nüüd on vaja veel kaasajastada elektrisüsteem, peagi tulevad fassaadi alumisele korrale uued uksed ja aknad (nende asemele, mis vene ajal on sobimatutega asendatud või üldse ära likvideeritud), ning siis oleme peaaegu jõudnud oma püha eesmärgini: avada Tartus kirjanduslembene kohvik, kus oleks mõnus loomeinimestel, üliõpilastel, lastel, vanematel, ja ka lemmikloomadel.

Ja ka kirik on asunud rünnakule- piiskopil suu vett täis

Väljavõte tänasest EPList.

Lugedes tänasest Päevalehest piiskop Andres Põderi vastuseid küsimustele, tundub, et sarnaselt KGBga on ka kirik taas ärganud ja asunud rünnakule, puistates valesid ja demagoogiat vasakule ja paremale. Aga aru ma ei saa, miks. Kirik võiks ometi aus olla.

Ja mis veel välja paistab, kristluse kahjuks, et selle usundi Eesti üks emissare Andres Põder on ühelt poolt osav demagoog, aga teiselt poolt loll nagu lauajalg. Kui ta oleks tark mees, tunnistaks ta ristilipu all eesti rahva kallal toime pandud mõrtsukatöid ja vabandaks oma kunagiste marodööridest usuvendade pärast. Sest kristlus pole süüdi selles, et seda usundit kellegi haigete ambitsioonide ja fantaasiate tarvis kasutatakse. Nii nagu pole kommunismil midagi pistmist Nõukogude Venemaa terrorirežiimiga.

Põderi väide, et kristlased viisid Eesti omariiklusele, on sama tark, kui väita, et Nõukogude Armee tõi Eestile 1944. aastal vabaduse. Kristlased röövisid eesti rahvalt omariikluse, orjastasid rahva, ristisid sunniviisiliselt. Ja siis tuleb Põder ja ütleb, justkui õigustuseks, et 1922. aastal oli 99,3% rahvast kristlased. Kuidas teisiti, küsiks mina. Nii nagu olid 99% Eestis elavatest inimestest Nõukogu Liidu kodanikud, ega nad seepärast seda liitu ihanud ja armastanud.

Põderi väide, et rist on võidu sümbol, on sama tark, kui väita, et Tõnismäel seisnud pronksmees on võidu sümbol. Sõltub, kelle mätta otsast vaadata. Ja Põder väidab seda Eesti ajalooliste vaenlaste mätta otsast. Ma saaks aru, et seda räägiks taanlased, kellele olevat ristilipp taevast kaela sadanud Lindanise linnust (praegust Tallinna) vallutades ja eestlasi tappes. Mina ei leia mingit õigustust eesti rahva kallal toime pandud genotsiidile ristimärgi all ligi 1000 aastat tagasi. Rist on võidu sümbol neile, kes eesti rahva orjastasid. Ja ma ei pea õigeks, et ori hakkab õigustama enda orjastamist. Ükskõik kui hästi orjastajad seda ka põhjendaksid.

Põder väidab, et kirjutatud ajaloo lehekülgedele asusid eestlased ristiusu saabudes. Aga kust Põder seda teab? Kui germaanlased Rooma linna hävitasid ja oma usujuhi pettusega pukki upitasid, põletati järgnevate aastasadade jooksul enamik Lääne-Rooma kultuuripärandist. Euroopasse jõudis Rooma kultuuripärand hiljem uuesti Araabia kultuuri kaudu. Kust teab Põder, et needsamad šaakalid, Eesti aladele saabununa, ei teinud siin samasugust hävitustööd?

Põder oleks võinud ausalt rääkida, et ristilipu all küll Eesti orjastati, aga sellel orjarahval polnud iseseisvuse saabudes muud sümbolit kui ristimärk. Nii nagu polnud paljudel muud raamatut kui piibel. Kõik muud sümbolid olid hävitatud, koos suure osa ajaloolise mäluga. Austusest selle aja inimeste vastu ja seda iseseisvumise aega mälestades oleks ristimärgiga sammas õigustatud. Või siis andestusest kristluse suhtes, mille maine on kirik viimase 1000 aastaga nii täis sittunud, et mul on vastik selle usundi peale mõeldagi. Kuigi selle usundi poolt propageeritavad põhimõtted on üldhumaansed ja üllad. Ja ma usun, et kui Kristus praegu elaks, siis hoiaks ta kirikust kaugele eemale. Sellest soolapuhujate kontorist. Ja ma usun ka seda, et kui Kristus oleks teadnud, mis jäledusi tema nime all hiljem korda saadetakse, oleks ta endale sealsamas otsa peale teinud.

Ma väidan, et usund, ükskõik milline, on hea ja õigustatud vaid siis, kui rahvas on selle ise vastu võtnud. Kirik, mis eesti rahva sunniviisiliselt ristis, on kuritegelik institutsioon ja tuleks panna Eestis toime pandud kuritegude eest vastutama. Eesti rahvast massiliselt hävitanud kirikult tuleks võtta ära ebaseaduslikult saadud vara ja anda see rahvale tagasi, see on siis Eesti riigile.

Ja kirikumehed võiks ümber õpetada, näiteks on praegu vaja keevitajaid, aga ka õpetajaid koolides, või siis marjakorjajaid. Kui kristlus on eestlastele armas, peavad nad leidma ise tee selle usundi juurde. Ja siis ise organiseeruma. Valima omale juhid. Minupärast kasvõi metsas. Miks ei võiks kristluse põhimõtteid hiiemetsas jutlustada? Ma saan aru, et kivist monstrumid pakuvad jahedust Lõuna-Euroopas. Aga Eestis. Siin on nad rõsked, pimedad ja jahedad majad, kuhu ei taha kuidagi sisse minna, isegi mitte suvel. Ja kas praegusel interneti-ajastul on usuasjade ajamiseks üldse vaja mingeid hooneid. Ma kahtlen selles.

Hoidke piip ja prillid - KGB on asunud rünnakule

Artikkel tänases SLÕhtulehes.

KGB, mis on Venemaal taas võimule tõusnud, on asumas vaikselt rünnakule. Võib arvata, et endisi KGB agente või kaastöölisi on nii Eesti valitsuses kui riigikogus. Keda on võimalik lihtsalt mõjutada: väike vihje või nupp lehte ja selle mehe või naise karjäär on igaveseks kustunud. Praegu on vaja mõjutada neid, kes puiklevad vastu Vene-Saksa gaasijuhtme rajamisele. Ja piisab, kui meelde tuletada, et KGB on olemas, teab ja mäletab kõike. See on võrgustik, nagu internet, mis on taas käivitunud.

Viimase aja infokanalitest võib välja lugeda ridamisi fakte KGB aktiviseerumise kohta. Võimu kontsentreerumine Moskvas endiste kagebiitide kätte, Putini-vastaste inimeste ootamatu ja kummaline kadumine või tapmine, Stalini-aja repressioonide rehabiliteerimine Venemaal, Lääne-vastase mõtteviisi pealetung. Ja nüüd artikkel SLÕhtulehes eesti mehest, kes KGBle vingerpussi mängis, suure jõustruktuuri üle kavaldas. Ja teatas Läänele, et KGB on üks suur bluff, hunnik saamatust ja lollust, mida ta oli ja on tänaseni, mis püsib vaid toorel jõul, täielikul süüdimatusel ja oma rahva halastamatul kottimisel.

Hoidkem nüüd piip ja prillid!

Putin ja Schröder, lõpetage mu rahva aju pesemine ja valed!

Väljavõte ühe torujuhtme-mehe artiklist (loodan, et ta kirjutas selle ise!) Postimehes.

Gaasijuhtme NordStream taga olevad isikud, kagebiit Vladimir Putin ja arvatav ekskagebiit Gerhard Schröder, palun lõpetage mu rahva aju pesemine ja valed! See on närune, mida te teete! Kuidas te tugevama õigusega nõrgematest üle sõidate. Kuidas te mu rahvast piinate. Tundub nagu oleks Stalin ja Hitler taas ellu ärganud ja hakanud maailma jagama. Nii nagu Hitler ja Stalin, olete te oma rahva häbiplekid!

Miks ma seda kirjutan? Mulle nagu ka Mart Laarile, ei meeldi, kui keegi hakkab ette kirjutama, kuidas ma elama või tegema pean. Ma tunnen, kuidas mul läheb siis vererõhk üles ja tekib seletamatu stress.

Nüüd on tulnud ridamisi ajupesu kõigile eestlastele, et lastaks kahel suurel, Venemaal ja Saksamaal saada veel suuremateks sõpradeks, suuremateks jõult ja rikkuselt ja ehitada kõigi teiste arvamustest mööda minnes nabanöör nende riikide vahele. See nabanöör kindlustab liidu aastakümneteks ja jätab teistele vaid lõbu vaadata vesise suuga pealt, kuidas "asju aetakse".

Ja loomulikult poleks selles midagi halba, kui põhjendataks veenvalt ja ausalt, miks seda vaja on ja miks seda on vaja just merre rajada, aga mitte maismaale. Näiteks maismaale teine dubleeriv toru, et tõesti, juhul kui ukrainlased, valgevenelased ja poolakad peaks aru kaotama, siis saab loota teistele partneritele.

Aga veenvat ja ausat põhjendust pole. Käib agressiivne pressing, milleks ma kujutan ette on 180 miljardi kroonise projekti puhul pappi piisavalt. See on Eesti mõistes ikka nii suur huvi ja surve, et see oleks ime, kui pisike Eesti sellele vastu peaks. Ja on näha, et ajupesu tuleb igalt rindelt: mingid mehed juba valitsuse istungil, artiklid lehtedes jne. Ja on näha, et poliitikud hakkavad murduma, ja arvestades Vene ja Saksamaa ärikultuuri, ei imesta ma, et poliitikuid on kõvasti "määritud". Nii nagu ilmselt määriti Pätsi (võimalik, et samuti kahelt poolt), et ta Vene väed 1939. aastal sisse laseks. Kui huvi on suur, murdub ka kõige suurem inimene.

Ja asi muutub veel hullemaks, kui uurida, kes siis on selle gaasiprojekti taga. Kui Postimehe artiklis väidab üks Nord Streami direktoriks nimetatud mees, et tegemist on eraettevõttega, on see vaid poolik tõde. Juba algusest peale on torujuhtme taga olnud 330 000 töötajaga Gazprom (51% osalus gaasitorus), praegu Venemaal valitsuse ja kagebiitide kontrolli all olev Vene ettevõte. Alates 1997. aastast koos Soome riigi energiafirmaga Fortum (endised Imatran Voima ja Neste), mis 2005. aastal oma osaluse maha müüs. Ja edasi on projektiga seotud Saksa ärigigandid BASF AG (see on keemiafirmana alustanud tööstusgigant, tõlkes Badeni Aniliini- ja Soodavabrik, mis valmistas Hitleri režiimile gaasi Zyklon-B, mille abil juute mürgitati) ja E. ON (Ruhrgas) AG (endine riigi energiafirma, mille Saksa riik erastas 1986-1988. aastal). Saksa traditsiooni arvestades on riik ja suurfirmad nagu musketärid, üks kõigi, ja kõik ühe eest väljas. On tähelepanu vääriv, et E. ON loovutas möödunud 2006. aastal Fortumile oma tegevuse Soomes. Ilmselt tehti Soomega kuskil 2003-2004. aastal mingi diil, kus sakslased said soomlaste osa projektis omale ning soomlased vastu kontrolli oma energiamajanduse üle. Ehk siis, Soome riik on Nord Streami pealt juba bisnest teinud.

Saksa-Vene koostöö energia alal tihenes 2001. aasta septembris, kui Vene president Vladimir Putin osales oma Saksa riigivisiidi raames kohtumisel Gazpromi juhi Aleksei Milleri ja Ruhrgasi juhi Burckhard Bergmanni vahel. Putinile anti üle ajalooline gaasimõõtja, mis tähistas ligi 400 miljardi m³ gaasi eksporti Venemaalt Lääne-Saksamaale alates 1973. aastast (Saksamaa ja Austria olid siis ainsad NSV Liidu gaasi importijad. Võib arvata, et sellest ajast tihenesid KGB kontaktid sakslastega). Toruprojektis osalevatele Saksa firmadele on lubatud osalused Vene gaasimaardlates.

Nord Stream on kahe riigi, Venemaa ja Saksamaa, õigemini nende riikide valitsuste projekt, mitte mingi erafirma. Valitsuste eesmärk on teenida, et oma rahvale tagada parem elujärg. Selge see. Venemaal on energiavarud, täpsemalt endistel soome-ugri aladel, aga keda see kotib. Ja Saksamaal on tehnoloogiad ning võim, et asi Euroopa Liidus läbi suruda. Ja siit edasi võib juba oletada, et Eesti-vastased kaubandus- ja muud sanktsioonid pole Venemaa poolt juhuslikud: kui te ei talita meie tahtmise järgi, siis teeme teie elu põrguks. Teiselt poolt mõjutab Saksamaa ja pigistab silma kinni, kui Venemaa Eestit kotib. Nii nagu juhtus ka 1939. aastal.

Ses mõttes muidugi kõik kordub. Suured teevad väikestele ära ja saavad oma tahtmise. Nii nagu elus. Ja sellised väiksed, kes kogu aeg lasevad omale ära teha, jäävadki väikesteks ja jäävadki enda seljas ratsutamist taluma.

Ja ma ei saa aru Andres Kasekampi soovitusest Postimehes, et tuleks luba sellele gaasitrassile anda. Sest muidu võivad suured poisid teha ata-ata. Või et suured poisid teevad nagunii ata-ata. Aga et nad vähem teeks ata-ata, selleks tuleb suurte poiste saapad puhtaks nühkida, neile poest viina tuua ja vajadusel perset lakkuda. See pole mingi uus asi, sellist asja on aetud aastatuhandeid. Ja ilmselt teab ka Kasekamp, mida teha selleks, et mitte peksa saada, või ütleme, vähem peksa saada. Aga mina olen valmis suurtele poistele vastu minema. Kasvõi surema, kurat võtaks. Aga ma ei lase ennast kottida. Eesti ajalugu on olnud viimase 1000 aasta jooksul niigi mingi massohismi diskursus. Lõpetaks selle jama juba ükskord ära.

Pornost ja peenise tuimestajast

Juhhei, peenise tuimestaja, mille Inno tellis, töötab tõepoolest! Seks pikenes lausa, hmm, no ütleme 10 minuti võrra. Lahe. Kuigi paistab, et me oleme ka terveks saanud, nii et eks seepärast ole ka rohkem jaksu seksida. Aga eks Inno kirjutab ise oma kogemusest.

Vahva, et mu pornolugu Delfis nii palju vastukaja on saanud. Pornost peabki rääkima. Ja eriti peavad rääkima mehed oma naistega ning naised oma meestega. Sekselu muutub siis palju mõnusamaks ning mängulisemaks. Innol oli enne minuga kohtumist terve arvuti pornot täis tõmmatud (juhin siin Lea Pähkli tähelepanu asjaolule, et tegu polnud lapspornoga, hihii). Ta tavatses seda vaadata salaja, kui Ingrid magas. Mõelge, naised, natuke, mida teie mehed teevad, kui nad on ninapidi arvutis. Äkki vaatavad üksi pornot. Aga miks ei võiks seda vaadata koos? Palju lahedam oleks ju.

Meie vahepeal vaatame. Pikutame kõrvuti voodis, piilume, kuis pornonäitlejad endast arvutiekraanil parimat annavad, naerame ja kallistame. Ega kaua ei saa vaadata, enne tuleb seksiisu peale.

Oleme üksteisega ausad siis.

Ka seksikaimad näitlejad selgunud!

Meesnäitlejate seksikuse edetabel on praegu selline:
1. Mait Malmsten 11
2. Juhan Ulfsak 10
3. Ivo Uukkivi 6
4-5. Jan Uuspõld, Veikko Täär 5

Ning naistel:
1. Mirtel Pohla 39
2. Ülle Lichtfeldt 12
3. Hele Kõre 9
4. Anne Reemann 8
5. Ülle Kaljuste

Nemad saavad siis edasi vahefinaali!

Nagu kaks meeleheitel perenaist

Vasakul Urve Palo, minister, paremal tegelane maalilt American Gothic.

Seksikaimad kirjanikud, sportlased & meelelahutajad

Nonii, meie seksikate hääletustes on selgunud ka esimese vooru seksikaimad kirjanikud, sportlased ning meelelahutajad. Tulemused on järgmised:

Kirjanikud. Mehed:
1. Veiko Märka 11
2. Heiti Kender 9
3. Kaur Kender 8
4. Sven Kivisildnik 6
5. Sass Henno 5

Tore on näha, et Tartu NAK igatpidi ruulib, Veiko ja Sven mõlemad esiviisikus!

Naised:
1. Kadri Kõusaar 20
2. Kerttu Rakke 12
3. Doris Kareva 11
4. Merle Jääger 9
5-6. Kristiina Ehin, Elo Viiding 8

Sportlastest ruulivad meeste seas:
1. Erki Nool 11
2. Indrek Pertelson 8
3. Aleksander Tammert 6
4-6. Andrus Veerpalu, Baruto, Rauno Pehka 4

Ning naiste seas:
1. Ksenja Balta 18
2. Kristina Tennokese 9
3. Maret Ani 8
4. Jana Kolukanova 7
5. Kaisa Oja 6

Meelelahutajate arvestuses on seisud järgmised, mehed:
1. Mart Sander 11
2-3. Alex Lepajõe, Rain Tolk 7
4. Vladislav Korzets 6
5. Gaute Kivistik ehk Debelakk 5

Naised:
1. Heidy Purga 9
2. Anu Saagim 8
3. Elektra 7
4-5. Kristina Bellanova, Katrin Lust-Buchanan 6

Sedasi, aga midagi pole veel selge, kuna igas kategoorias järgnevad nüüd järgmised hääletused, kus parimad võistlevad omavahel, et selgitada välja 2 parimat.

Uudisena lähevad aga võistlustulle äriinimesed, nii et head hääletamist!

Järjejutt Toomas ja Evelin: 34. peatükk

Toomas oli Evelinil lennujaama juures vastas. Naine tuli kahe suure kohvriga lennujaama VIP-uksest välja ja astus kohe autosse. Autojuht tõstis kohvrid peale.
„Uhh, lõpuks ometi,“ ütles Toomas, kui nad olid autos, „kust sul selline mõte tuli?“
„Ah, mis me sest nüüd enam räägime. Mis tehtud, see tehtud. Ole õnnelik, et ma tagasi olen.“
„Ma ainult küsisin, kallis. Kas küsida ka enam ei tohi?“
„Ah, ma ei jaksa rääkida. Ma olen väsinud sellest sõidust. Kus laps on, kas maal?“
„Ma tõin ta linna. Tal hakkas seal igav.“
„Arvata võib. Kui ta peab seal üksi olema.“
„Ma ütlesin, et tõin ta linna. Kas sellest on veel vähe?“
„Ah, ära vabanda. Ja kus see lubatud sõrmus on?“
„Ma mõtlesin, et lähen täna ostma.“
„Sa alles lähed?“
„Nojah, mul polnud aega. Nii palju on olnud tegemist. Ma ei jõua kõike.“
„Delegeeri siis osa tegemisi ära. Eile oled sündinud, vä?“
„Ma ei saa midagi ära delegeerida. Ma pean kõik ära tegema.“
„Ütle kohe, et ei taha Lennartile alla jääda. Saa juba ükskord aru, tema oli vana mees. Tal oli elu seljataga. Ta võis end täielikult tööle pühendada. Sinul on väike laps, naine, muud kohustused. Ja sind pole üldse kodus.“
„Lennartil oli ka väike laps.“
„No mitte nii väike. Ta käis juba koolis.“
„Ma ei saa midagi ära jätta. Ma niigi olen tegemisi kokku tõmmanud.“
„Jäta see sõjameestega sehkendamine ära.“
„Ma ju ütlesin, et jätan.“
„No siis jäta osa reise ära. Sul pole vaja igal pool käia.“
„Ma ei saa neid ära jätta.“
„Häh, miks,“ turtsus Evelin, „muidu kukub maailm kokku, vä?!“
„No ei kuku, aga …“
„Aga mis?“
„Aga ma tunnen, et pean neid asju tegema.“
„Kelle jaoks? Kah mul asi, Eestile elatud elu. Keda see kotib?“
„No kuule, nüüd sa solvad.“
„Solvan kui tahan. Sulle on kõik muu tähtsam kui su oma pere.“
„See on kõigi juhtide puhul nii, et pere peab natuke kannatama. Kõik peavad natuke kannatama.“
„No mida sina kannatad. Sina saad teha, mida sa tahad, mõnusalt olla kogu aeg, ja teised peavad kõik kannatama. Mina ei taha kogu aeg kodus passida ja süüa teha. Ma tahan ka kuskil käia.“
„No aga ma ei keela sind, käi.“
„Kus ma siis käin, kui sa mu kohe tagasi kutsud.“
„Sa pead luba küsima, minuga kooskõlastama oma käigud.“
„No tore, käi õige perse kah!“
„Tasa, autojuht kuuleb.“
„Mis sest, et kuuleb. Parem ongi, saabki teada, milline mühkam sa oled. Ja võta teadmiseks, ma olin Soomes teise mehega. Kuna sina mulle üldse tähelepanu ei pööra. Ma olen sinu jaoks tühi koht.“
Toomas oli mõnda aega vait. Seda ma arvasin, mõtles ta, seda ma arvasin! Et see asi ükskord selleni läheb.
„Väga hea, sa ei saa seda sõrmust.“
„Ma ei tahagi su sõrmust. Keera omale see sõrmus tead kuhu. Ma tulin selleks, et keegi lapsega oleks. Et laps ei peaks üksi jumal teab kus küla peal olema.“
„Sa ju tead, et mul pole aega lapsega tegeleda.“
„Ei ole aega-ei ole aega, mitte millekski pole sul aega. Aga mööda ilma ringi tuuritada, selleks on küll aega. Joomiseks ja suitsetamiseks, palun! Aega kui palju. Aga kui vaja minuga trenni teha, siis pole teist kusagil!“
„Palun sind, Evelin, lõpetame selle jutu.“
„Ei lõpeta, sest sa oled üks igavene mühkam!“
Evelin puhkes nutma. Mööda põski veeresid alla suured pisarad, nii et ripsmevärv läks silmade all laiali. Mees võttis tal ümbert kinni. Naine nuuksus.
„Ära muretse,“ ütles Toomas, „küll kõik saab korda. Küll me midagi välja mõtleme.“
„Ma ei jaksa enam oodata,“ nuuksus Evelin, „ma olen nii üksik.“
„Ma olen siin, kallis, ma olen koos sinuga.“
Evelin ei öelnud enam midagi. Ta lasi end mehel kaissu võtta ja asjadel minna nagu nad läksid. Eks näis, mõtles ta, mis tulevik toob. Vähemasti paar aastat on vaja veel vastu pidada. Sest sellist võimalust enam elus ei avane. Ja seda ei saa käest lasta. Mitte mingil juhul, mõtles Evelin, mitte mingi hinna eest. Ta tundis, et on pigem nõus surema kui midagi muutma. Jah, just, surra. Surra just praegu, nagu printsess Diana, märtrina. Kõigi poolt armastatuna. Mitte mingi vanamutina kuskil vanadekodus. Mis oleks tema tõenäoline saatus, kui ta elama jääb. Surra vanadekodus kõigi poolt hüljatuna. Ja unustatuna. Nagu Elizabeth Taylor. Kunagi oli ta suurem staar kui Marilyn Monroe. Aga nüüd üks paks ja kole vanamoor. Ja sellisena teda mäletatakse. Marilyn jääb alatiseks rahva mällu kui maailma seksikoon.
„Õhh,“ ohkas Evelin poolsosinal, „ma tahaksin praegu surra.“
Toomas silitas õrnalt tema pead, mis oli mehe jalgade vahele vajunud.

Üks tagasiside Irja artiklile Delfis

Üks tagasiside Irja tänasele artiklile Delfis:

Kõike head Sulle Irja.
Ma ei hakka teietama, kui tohib? Kuigi selleks on põhjust piisavalt - oled mulle suisa eeskujuks.
Lugesin varem vaikides Sinu mõtteavaldusi ja kirjutisi, aga pärast tänast Delfi artiklit, ei suuda ma mitte enam vaiki olla.
Ma olen Sinuga 100% nõus. Sinu artikkel oli lihtsalt super.
Mina lugesin ka väiksemana (umbes 15.aastaselt) läbi kõik kasuisa ostetud ja hoolikalt ära peidetud pornoajakirjad. Mõned jutud on mul siiani peas, sest kuna meil oli ajakirjade valik nigel, ja eriti neid ei ostetud, siis pidin korduvalt samu lugema.
Nüüd elan oma mehega koos, igal õhtul laadime internetist alla videosid, et neid siis ööhämaruses koos vaadata. Talle meeldib - mulle veel rohkem. Tihti juhtub, et me ei näegi lõppu. Aga selles pole midagi halba. Kui koos hakkasime elama, siis ta avastas, et mul on olemas Kamasuutra raamat. Võibolla ta veidi imestas, aga enam ei pane midagi sellist teda isegi mitte kulmu kergitama.
Ta on nüüdseks proovinud väga-väga paljusid poose, millest tal muidu aimugi ei olnud. Ja ta on sealjuures ülimalt rahul. Seksime iga päev. Mitu korda. Otsime põnevust, et adrenaliinist ka ergutust saada. Iga paari nädala tagant juhtub meil selliseid öid, kus me ei magagi. Terve öö lihtsalt anname minna, nii kuis jaksu on.

Ja kõige selle jutuga tahtsin ma öelda - Inno ja Irja, te olete vaimustavad. Liigitan ennast teie fänniks, sest mulle meeldivad inimesed, kes on samuti avameelsed ja kes ei tunne valehäbi. Mitte millegi ees. Seks on elu kõige loomulikum osa, see on ju nagu hingamine.
Ja aitäh, et te püüate avada inimeste silmi ja neilt piire maha võtta. Oleks vaid kõik paarid sellised, nagu Teie:)


Aitäh läbi lugemast,
Gerda

Rudloph Giuliani presidendiks!

Giuliani koduleht veebis.

Arutasime täna Irjaga taas, kes võiks olla järgmine USA president. Oleme seda teinud varem korduvalt, aga pole leidnud sobivat kandidaati. Kõik sellised pooletoobised, nagu Obama, Clinton ja Edwards. Keegi pole sisendanud erilist kindlustunnet. Ja nüüd on hea kandidaat olemas, Rudy Giuliani, vabariiklane, endine New Yorgi linnapea.

Giuliani on meie meelest ainuke, kes suudab tuua USA sõjast Iraagiga häbita välja. Kel on seljataga kogemus kuritegevuse vähendamisest New Yorgis. Kes saraneb Reaganiga, kes oli samuti enesekindel. Giuliani tõusis kangelase staatusse pärast 9/11 rünnakut, kui Bush oli pikka aega kuskil kadunud. Umbes nagu aprillirahutuste ajal Eestis, kus Ansip sai kangelaseks ja redus olnud Savisaar hävis täiega.

Ameerika konservatiivse valija jaoks võivad olla Giuliani puhul takistuseks see, et ta on kolmandat korda abielus. Aga noh, kui teisi kandidaate vaadata, siis on see asjaolu andestatav.

Giuliani suudab meie meelest taasatada USA hea maine maailmas, mille lõi Reagan ja mille vilju lõikasid järgnevad presidendid. Ja mis on tänaseks täiesti ära lörtsitud, nii et sellised vanad autoritaarsed režiimid nagu Venemaa ja Hiina on hakanud pead tõstma. Giuliani oleks mees, keda Putin kardab. Keda kardavad radikaalsed islamistid. Sest, ausalt, Bush ei ole enam pikka aega tõsiseltvõetav. Ja need, kes väidavad, et on, on kas ise lollid või väga silmakirjalikud.

Lisaks kõigele on Giuliani idaranniku vabariiklane, kaasaegsete väärtushinnagutega, pole selline hull usumees nagu Texase kauboi Bush. Ja lassoga kauboid pole USAle enam vaja. Giuliani läheks arvatavasti peale ka demokraatidele. Lisaks on viimasel ajal vabariiklaste ja demokraatide maailmavaated lähenenud, mistõttu võiks presidendiks saada see, kes suudab sisendada kindlustunnet nii ameeriklastesse kui kõikidesse inimestesse kogu maailmas. Ja see tegelane on Giuliani.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 33. peatükk

Jürnase telefon helises.
„Vaata, kes on,“ kamandas Evelin.
„Vana,“ ütles Jürnas ja vaigistas helina, „see on kindlasti jälle sulle.“
„Raisk,“ pomises naine läbi hammaste, „mitte kusagil ei jäta ta mind rahule. Ma ütlesin talle, et ta enam ei helistaks. Mis ma talle nüüd räägin, no mida?“
„Räägi talle nagu asjad on,“ pakkus Jürnas, „et ta pöörab sulle liiga vähe tähelepanu. Ja et sa pead teiste meestega käima.“
„Hull oled või?!“ ajas Evelin huuled torru, „ta jätab mu maha!“
„Ei ta sind jäta. See oleks talle liiga suur pauk. Enne paari aastat ei juhtu midagi.“
„Anna,“ ütles Evelin, „ma helistan talle ise.“
Jürnas ulatas telefoni naisele. Too valis viimati vastatud numbri.
„Halloo, Tom!“
„Evelin!“
„Sa helistasid.“
„Jah, mul on sind siia vaja. Mul on tähtsaid kohtumisi. Kõik on siin haiged, pole kedagi, kes vaataks lapse järele.“
„Ma ütlesin sulle, et tahan puhata!“
„Ma saan aru, aga tule tagasi ja mõne aja pärast puhkad edasi.“
„Ma ei saa.“
„Miks?“
„Ei saa lihtsalt.“
„Evelin, palun, ma teen kõik, mis soovid. Ma ostan sulle selle sõrmuse. Või misiganes sa soovid.“
Evelinil kõrvad liikusid. „Olgu, ma tahan seda kõige suuremat, mis me seal poes tookord vaatasime.“
„Sa saad selle kõige suurema.“
„Selle ühe suure kiviga.“
„Sa saad selle, Evelin, palun tule tagasi. Ma nii igatsen.“
„Ah, ära valeta, sa lihtsalt ei viitsi lapsega tegelda.“
„Ausõna, ma luban, et tegelen ka lapsega.“
„Ja enam ei võta tilkagi, selge.“
„Jah.“
„Ja mitte üks suits enam. Ja hakkad minuga koos trenni tegema.“
Toomas jäi hetkeks vait. Ta ohkas sügavalt. „Jah.“
„Kas lubad?“
„Jah.“
„Olgu, ma siis tulen.“
„Jumal tänatud, Evelin, sa oled ingel.“
„Ma tulen täna õhtuks. Vaata, et sa mul lennujaamas vastas oled,“ ütles Evelin ja lõpetas kõne.
„Mis?“ küsis Jürnas, „kas juba tagasi?“
„Nojah, mis ma saan teha. Ta ei saa ju millegagi ise hakkama. Kasvata teist nagu last, no ma ütlen!“
„Nii et sõidame tagasi laagrisse?“
„Jah, paki asjad kokku ja otsi Leida üles. Ütle talle, et täna õhtul on tagasisõit.“
Evelin kohendas oma seelikut ja tõmbas selle sirgu. Ta vaatas Jürnast. Mees vaatas vastu. Naine naeratas.
„Teeme veel ühe peatuse,“ ütles Evelin ja võttis mehel kaela ümbert kinni. Jürnas keeras esimeselt metsavaheteelt taas sisse. Evelin ajas samal ajal pluusi üle pea ja tõmbas seeliku üles. Niipea, kui auto oli peatunud, tiris ta mehe endale peale ning hakkas energiliselt oma keha õõtsutama, pea kuklas. Jürnas suudles samal ajal tema rindu. Evelin tundis seletamatut vajadust seksida, sest ta ei teadnud, millal see võimalus jälle avaneb. Ta rahmeldas nagu pöörane, ajas end higile.
Jürnas lasi Evelinile sisse.
„Muide, mul on ohtlikud päevad,“ ütles Evelin nagu muuseas.
Jürnas punastas.
„Nii et valmistu isaks saama!“
Evelin naeris mis jaksas. Jürnas vaatas talle suurte silmadega otsa ja ei saanud sõna suust.
„Mis sa passid, tola! Ma valetasin. Ära usu kõike, mis naised räägivad! Pealegi, ma ei saaks praegu nagunii Tomi juurest ära tulla. See oleks liiga suur ohver.“
Jürnas ei öelnud sõnagi. Ta sõitis laagrisse ja parkis auto otse hotelli ette. Nad läksid kiirel sammul kumbki oma tuppa asju pakkima. Jürnas kamandas ka Leida oma mehega ja Marki kohale. Et pakkida asjad ja hakata kohe tagasi sõitma.

Ettevaatust: küberrünnakud

Nagu kirjutab viimane, 8. septembri Economist, on sagenenud Hiina küberrünnakud Lääneriikide valitsuste arvutivõrkudesse. Näiteks maikuus rünnati Saksa valitsusjuhi Angela Merkeli ja mitmete Saksa ministrite arvuteid, kust tõmmati 160 GB kõikvõimalikku infot. Juunis tabas samalaadne rünnak USA kaitseministri Robert Gates'i bürood. Rünnakute taga arvatakse olevat Hiina Rahva Vabastusarmee.

Hiina valitsusjuhid teatasid kuu aega tagasi vastuseks Saksa nurinatele, et võitlevad edaspidi hoolsamalt häkkerite vastu. Vastuseks Pentagoni kriitikale teatas Hiina valitsus, et esitatud süüdistused kannavad endas "külma sõja mentaliteeti".

USA sõjaeksperdid kardavad, et küberrünnakute taga on Hiina ettevalmistused tulevaseks kuumaks sõjaks, näiteks Taiwani vastu. Kus siis ennetava löögina lüüakse rivist välja vastase infosüsteemid. "Elektromagneetilise üleolekuga" suudab nõrgem Hiina lüüa tugevamat USAd. Muud võimalused kätkevad endas USA sõjaliste ja kommunikatsioonisatelliitide halvamist, mida Hiina katsetas jaanuaris, kui lasi raketiga alla ühe oma vana meteoroloogia-satelliidi.

USA asjatundjate väitel viis Hiina juunikuus läbi ulatuslikku luuretegevust USA võrkudes. See võimaldas Hiinal varastada kõrgetasemelist sõjalist ja tsiviiltehnoloogilist infot. Küberluuraja võib varastada palju rohkem infot kui lihast ja luust tegelane.

Ameeriklaste uuringu kohaselt võib küberrünnak olla psühholoogilise mõju poolest sama tõsine kui see, mida põhjustavad massihävitusrelvad.

Economisti loo valguses võib arvata, et ka Venemaa valmistub sõjaks. Nii kurb kui see ka pole. Küberrünnak, mida aprillis rahutuste ajal katsetati, viib mõneks ajaks rivist välja infosüsteemid ja tekkinud kaoses on riiki lihtsam sõjaliselt rünnata. Küberrünnak on eelmäng otsesele relvakonfliktile, seetõttu tuleb küberrünnakuid eriti silmas pidada ja karta.

Venemaalt pärit info valguses, kus KGB on taas ohjad haaranud, olen ma päris veendunud, et Venemaa kavatseb hakata oma mõjusfääri laiendama uute vallutustega. Sest kagebiite on selleks koolitatud. Nad on professionaalsed terroristid. Segadusekülvajad, mõrtsukad. Venemaa on riik, kus mõrtsukad on võimule pääsenud. Nagu pärast I maailmasõda Lenini ja Stalini ajal. Pätid on taas võimul ja neilt on põhjust kõike oodata, kõige hullemat.

Rahvuskonflikt otse ELi südames

Tundub, et rahvused on elujõulisemad kui kunagi varem, vähemalt Euroopas. Nagu kirjutab viimane Economist, on Belgia juba kolm kuud ilma valitsuseta, ja võib üldse laiali laguneda, seda üha suurenevate erimeelsuste tõttu lõuna pool elavate prantsuskeelsete valloonide ja põhjapoolsete flaamide vahel. Ja seoses vastuoludega on jõutud olukorrani, kus inimesi enam ei huvita ei valitsus ega Belgia riik tervikuna.

Belgia riik võib rahva arvates kasvõi hommepäev laiali minna. Brüssel jääks Euroopa bürokraatia-keskuseks. Ainuke probleem on kuningas, kellel pole enam kedagi ega midagi valitseda. Kuningas jääks ripakile. Economist pakub, et kuningas võiks hakata uusvana võimaliku Gallia riigi juhiks.

Ma ei tea, kas see iseloomustab inimeste suhtumist tervesse Euroopa Liitu. Küll aga näitab see, et tuhandete aastate jooksul välja kujunenud rahvaid ei saa niisama lihtsalt kokku panna nagu seni on arvatud.

Kremli vastus Economisti KGB-teemalisele artiklile

Viimases Economistis on ära toodud Kremli vastus KGB-teemalisele artiklile, mis siis kirjutas sellest, kuidas Venemaal on võimu võtnud kagebiidid.

President Putini pressiesindaja esimene asetäitja Dmitri Peskov kirjutab, et Economisti artikkel on täitsa vale ja et Putin on tegelikult hea ja ei taha muud, kui et Venemaa hääl oleks paremini maailmas kuulda. Ja see tuleneb murest maailma saatuse pärast. Ja et sellest ei tohi välja lugeda soovi maailmas domineerida. "Võibolla mõtlevad külma sõja stiilis hoopis teised, millest tulenevalt aetakse kaks asja segi," kirjutab Peskov.

See oleks nagu Kasahstani valitsuse reageering Borati filmile.

Ja mul on väga kahju, et kaine majanduslik mõtlemine, mis Venemaal pärast 1991. aastat mõnda aega juudi soost ärimeeste juhtimisel valitses, on asendunud toore lolli jõuga, mis on Venemaa poliitikat iseloomustanud aastasadade vältel. Ja selle lolluse tagajärjel kannatavad eelkõige venelased ise. Tundub, et venelastel tuleb õppust võtta oma esivanematelt tuhande aasta eest, kes, saamata hakkama oma riigi valitsemisega, kutsusid valitsejad kohale Läänemere äärest, võimalik, et Eestist, või Rootsist, Taanist, Soomest. Ja pole ime, et eestlased on hiljem käinud Venemaal mõisavalitsejaks. Vene inimene tundub olevat nagu vaimse puudega. Ja ma ei usu, et see tuleb suurest joomisest. See on rahvuslik omapära, aastatuhandeid vana. Et venelane endale ja teistele viga ei teeks, peab teda valitsema keegi teine. Ja venelasel ei tohi lasta omapäi toimetada.

Tuumaenergia uus ajastu

Viimase Economisti esikaas.

Nagu kirjutab viimane Economist, on maailmas viimaste aastate jooksul suhtumine tuumaenergiasse märgatavalt paranenud. Seda eelkõige seoses uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga, mistõttu on tuumaenergia üks turvalisemaid energia tootmise viise: kui arvestada, et Tšernobõli õnnetuses hukkus ligi 4000 inimest, siis vähemalt samapalju inimesi hukkub igal aastal Hiina söekaevandustes.

Tuumaenergia on muutunud keskkonnasõbralikuks. Kaasaja nõuetele vastavat tuumajaama on kallis ehitada, ent odav üleval pidada. Lisaks on tuumakütus saadaval Austraaliast ja Kanadast, mis on sõbralikud riigid, võrreldes näiteks Venemaaga, kust tuleb importiga gaasi ja muid fossiilseid kütuseid. Keskkonnasõbralikkuse tõttu on viimasel ajal otsustanud tuumaenergia kasuks mitmed rohelised aktivistid.

Lisaks on võimalik tuumakütuse jääke hävitada senisest efektiivsemalt. Ja elektrienergia muutub senisest olulisemaks, kui autod lähevad üle elektrile.

Ettevaatust: kagebiidid

Augustilõpu Economisti esikaas.

Ajal, kui Eesti poliit-juntsud ja muud ametnikud räägivad õhinal sellest, et Venemaasse tuleb suhtuda leebelt nagu rinnalapsesse (mis võis olla tõesti ok Jeltsini ajal) ning et suurim oht Venemaa poolt on ökoloogiline, siis viimasel ajal tundub, et välismaal teatakse praegusest Venemaast rohkem kui Eestis. Venemaal on kagebiidid taas võimu juures, kirjutab augusti lõpu Economist. Ainuüksi see fakt peaks keskmisel eestlasel kusagil kuklas kellukese tilisema panema.

Economist kordab teada fakti, et Putin on endine kagebiit (meeldetuletuseks niipalju, et KGB, Stalini-aegse Tšekaa järeltulija, oli organisatsioon, mis valitses lisaks NSV Liidule suurt osa maailma, ja hoidis seda monstrumit koos, kasutades selleks mitte mingeid peeneid propagandistlikke trikke, millest pasundavad sotsioloogid, vaid toorest jõudu, mida võis kogeda Eestis 1941. ja 1949. aastal ning 2007. aasta aprillis. See, mida Venemaa mõistes tõlgendatakse propagandaks, on lihtlabane pettus, lihtsale inimesele näkku kusemine. Kust ma seda tean?! Ma hoidsin silmad lahti, kui kaks aastat Moskvas orja-kroonus olin. KGB toimib nagu maffia, mille kohta saab lähemat infot teleseriaalist Sopranod.) Ja Putinilt on pärit tsitaat: "Pole sellist asja nagu endine tšekist."

Kui jätta suurema tähelepanuta fakt, et Vene-Saksa gaasijuhe oleks KGB suurim töövõit viimase 20 aasta jooksul, siis ei tasu unustada, et KGB väikevend Ida-Saksa Stasi oli endise idabloki üks tugevamaid jõustruktuure, kuhu kuulus iga kümnes idasakslane. Putin oli KGB emissar Saksamaal ja arvata võib, et eks-Stasi omab arvestatavat võimu praegusel Saksamaal, mis omakorda omab juhtivat rolli Euroopa Liidus. Ei maksa unustada, et Saksamaa ühendamine toimus KGB kontrolli all. Nagu kirjutab Economist, on Venemaal praegu neljast kõrgemast riigiametnikust kolm endised KGB töötajad. Ajakiri ei kirjuta, palju on Saksa valitsuses eks-Stasilasi, aga võib arvata, et neid seal on. Ja kindlasti oli KGB agente endisel Lääne-Saksamaal, näiteks võis üks neist olla Gerhard Schröder, Saksamaa endine valitsusjuht.

KGB oli endises NSV Liidus perestroika taga (võib arvata, et endised kagebiidid või nende kaastöötajad on Eestis endised suured perestroika-toetajad, näiteks Savisaar ja Lauristin, mis ei tähenda, et nad praegu oleks kuidagi KGBga seotud), et tagada riigi säilumine, asendades Brežnevi-aegse poliitilis-sõjalise doktriini majanduslikuga. Ent aega jäi väheks, Tšernobõlis lõhkes reaktor, rahvas janunes viina järele ning riik oli laiali valgumas. Suure kampaania korras käivitatud perestroika kukkus NLiidu seisukohast läbi. 1991. aastal tehtud katse riik taas "rajale" saada ei õnnestunud ja vene rahvahulgad võtsid suure viinanina Boriss Jeltsiniga eesotsas KGBlt võimu üle.

Ent rahva võim jäi üürikeseks. KGB ruulib taas. Tugevamalt kui kunagi enne. Kui varem oli KGB riik riigis, siis nüüd on KGB riik ise. Ja kui see asutus (või võrgustik) oli vahepeal madalseisus, kuna NLiidu kokkuvarisemisega kukkusid rahad tagant ära, siis praegu on mustade prillidega mehikesed jälle või sees. Valmis kukutama valitsusi ja riike kusiganes maailmas. Ja olukorras, kus USA on välispoliitiliselt nõrk, võib arvata, et KGB on valmis võtma revanši. Ja pole raske arvata, kes maksab küüditaja Arnold Meri kaitse arvete eest, kui tema advokaat on endise Eesti esikagebiidi Rein Sillari poeg.

Tasub meenutada, et 1991. aasta putš, mis NLiidus, kaasa arvatud Eestis läbi kukkus, oli KGB mahitatud. Putin on NLiidu lagunemist nimetanud "suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks" 20. sajandil. Sarnaselt KGB tegevusega NLiidus on Putin võtnud oma kontrolli alla massiteabevahendid, kus Putinit on lubatud ainult kiita. Putin on nimetanud Stalini-aja küüditamisi samasuguseks "hädavajaduseks" nagu aatompommi kukutamine Hirošimas.

Ja naiivne on loota, et KGB veel välja sureb, tõenäoliselt elab see kasvaja edasi ka pärast seda, kui sureb viimane venelane. KGB mängib jõule, mida iseloomustavad jõudemonstratsioonid Gruusias, Ukrainas ja Balti riikides. Suurim oht on KGBle sisepoliitiline, et oma rahvas pöördub selle struktuuri vastu nagu juhtus 1991. aastal. Selle vastu on KGB end samuti kaitsnud: uus lahendus on marurahvuslus, mida esindab noorteühendus Naši. Neil noortel mässajatel pole mingi probleem elu Eestis põrguks teha. Ja Savisaar või kesiganes muu marionett võimule upitada.

Nagu kirjutab Economist, on Putin au sisse tõstnud taas Juri Andropovi, kes asus esimesena reformima stagneeruvat NLiitu. KGB asus Andopovi ajal vastu parteibosside võimule. Ajakiri viitab sellele, et KGBd juhivad kõrgelt haritud, pragmaatilised inimesed, kes värvati 1960. ja 1970ndatel aastatel. Kes on siis sündinud aastatel 1940-1950. Pärast NLiidu kokkuvarisemist oli võimalik KGB likvideerida, ent seda ei tehtud. KGB struktuurid tegutsesid edasi loodud julgeolekuministeeriumi alluvuses. Peagi asusid KGB ohvitserid tööle maksupolitseis ja tolliteenistuses. Ka Jeltsin tunnistas, et KGBd ei õnnestunud likvideerida ning et poliitiline polisei on surematu.

Pärast putši haarasid Venemaal mõneks ajaks võimu nn oligarhid, enamik neist juudi rahvusest, kes KGBle pole kunagi meeldinud. Nii töötasid kagebiidid pärast putši oligarhide alluvuses. Kõik muutus 1999. aastal, kui Jeltsin andis võimu üle endisele kagebiidile Vladimir Putinile. Esimese asjana korraldas uus juht ümber riigi juhtimise, kindlustas keskvõimu ja kõrvaldas ohud: oligarhid, kohalikud juhid, meedia, parlament, opositsiooniparteid ja valitsusvälised organisatsioonid. Poliitiliselt aktiivsed oligarhid nagu Berezovski ja Gusinski, kes olid Putini võimule aidanud, aeti maalt välja. Nende telekanalid anti üle riigile. Venemaa rikkaim mees Hodorkovski puikles vastu, toetas opositsiooni ja keeldus maalt lahkumast, mispeale pandi ta 2003. aastal vangi.

Putini loodud nn poliitbüroosse kuuluvad presidendi aparaadi kaks juhataja asetäitjat Igor Setšin ja Viktor Ivanov. Siis FSB juht Nikolai Petrušev ja endine kaitseminister, praegune esimene peaministri asetäitja Sergei Ivanov. Kõik nad on pärit Peterburist ja kõik töötanud luures või vastuluures. Kõik mehed omavad tähtsaid positsioone ettevõtetes: Setšin on Rosnefti juht, Viktor Ivanov juhib õhutõrjerakettide tootjat Almaz-Antei ning lennukompaniid Aeroflot, Sergei Ivanov juhib sõjalis-tööstuslikku kompleksi ja on vastloodud lennukitööstuse juht. Mitmed KGB veteranid on juhtivatel kohtadel Gazpromis, selle firma taskupanka Gazprombank juhib Sergei Ivanovi 26-aastane poeg.

Putini pressiesindaja Aleksei Gromov istub Vene 1. kanali (Pervõi Kanal) nõukogus. Raudteemonopoli juhib Vladimir Jakunin, arvatavalt endine kõrge KGB ohvitser. Putini vana KGB sõber Dresdeni päevilt Sergei Tšemezov juhib riigi relvamüügifirmat Rosoboronexport.

Ent nagu räägib Economistile üks endine kagebiit, on kaheldav, kas KGBlased saavad hakkama kokku kahmatud ettevõtete juhtimisega. Nad on küll efektiivsed lõhkujad ja konfiskeerijad, aga nad ei oska äri ajada. Nad kasutavad jõudu, kuna nad ei tunne muid meetodeid.

Economist kirjutab, et KGBlasteks värvati neid, kelle isad või vanaisad olid selle asutuse teenistuses. "Tšekist on tõug," on öelnud üks endine KGB kindral.

Nõukogude-vastase propaganda eest korduvalt KGB poolt vahistatud Sergei Grigorjantsi sõnul iseloomustab julgeolekujuhte usk, et nemad ainsana omavad adekvaatset pilti maailmas toimuvast. Ja selle pildi keskmes on vaenlane. Sest kes oleks nad ilma vaenlaseta? Nad usuvad, et näevad vaenlasi seal, kus tavaline inimene enid ei näe.

Nii näiteks ütles Putin 1999. aastal FSBlastele: "Mõned aastad tagasi uskusime illusiooni, et meil pole vaenlasi ja me oleme selle eest kõvasti lõivu maksnud." Suurim oht tuleb kagebiitide arvates Läänest, kelle eesmärk on nõrgestada Venemaad ja luua korralagedust. "Nad tahavad muuta Venemaa sõltuvaks oma tehnoloogiast," räägib üks FSB töötaja, "nad on meie turu üle ujutanud oma toodetega. Tänu jumalale on meil veel tuumarelv." Lääne-vastasus läheb rahvale hästi peale. Näiteks väidab agentide pressiesindaja Gološapov: "Gorbatšovi ajal meeldis Venemaa Läänele ja mis me selle eest saime? Me oleme pidanud kõigest loobuma: Ida-Euroopa, Ukraina, Gruusia. NATO on liikunud meie piiridele."

Sellest perspektiivist lähtuvalt on iga lääne-meelne inimene sisevaenlane. Selles kategoorias on viimased vabalt mõtlevad ajakirjanikud, viimased lääne toetusel tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid ja mõned liberaalsed poliitikud, kes jagavad läänelikke väärtusi. Nagu üks FSB ohvitser kommenteeris ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrva: "Ma ei tea, kes ta tappis, ent tema artiklid olid kasulikud Lääne pressile. Ta oli selle ära teeninud."

Julgeolekuteenistuste heaks on muudetud seadusi. Näiteks üks viimaseis ekstremismi-seadusi võimaldab julgeolekutöötajatel jälitada igaüht, kes tegutseb või räägib Kremlile vastu. Seda seadust on juba ksutatud sõltumatute analüütikute ja ajakirjanike vastu. Advokaat, kes kaebas kohtus FSB pealtkuulamise peale, sai süüdistuse riigisaladuse reetmises. Mitmed välisfirmadega koostööd teinud teadlased on pandud reetmise eest vangi.

Erinevalt omaaegsetest julgeolekumeestest ei taha praegused tagasi kommunistlikku korda, nad naudivad kapitalismi vilju. Samuti ei tegele nad massirepressioonidega, kuna üksikute isikute ründamine täidab oma eesmärgi.

Rimis pole vaja enam endal asju kaaluda

Rimi veebikülg.

Käisime Irjaga eile Pärnu vastremonditud Rimis ning avastasime üllatusega, et puu- ja juurvilju pole enam vaja kaaluda. Varem oli Rimi, mis on Eestis üks parema kaubavalikuga poode, ainus, kus tuli endal kõik kaaluda. Ja kui unustasid, ootasid jupp aega kassapidajat, kuni ta käis ja ära kaalus.

Tublid!

Järjejutt Toomas ja Evelin: 32. peatükk

Evelin naeratas nagu laps. Jürnas suudles teda. Ja lasi auto seljatoe nii alla kui võimalik. Tõmbas Evelinil seeliku üles ning aluspüksid alla. Ja suudles naise jalgu. Naine hoidis kramplikult mehe lühikestest juustest. Ning oigas mõnust, kui mees suuga tema häbeme poole liikus.
Edasi nööpis mees ettevaatlikult lahti naise pluusi, võttis selle seljast ja tõmbas rinnahoidja üle tisside- Nähtavale tuli kaks prinki rinda, mis justkui kutsusid end suudlema. Jürnas võttis rindu kordamööda suhu ning naine pani silmad kinni. Ja mõmises mõnu käes.
„Nüüd võib sisse panna,“ ütles Evelin, kui Jürnas oli mõnda aega ta tissidega mänginud.
Jürnas lükkas oma riista Evelinile ettevaatlikult sisse, häbememokki veidi laiali tõmmates.
Evelin tundis seletamatut mõnu. Talle meeldis tunda suurt peenist enda sees, mis tema vagiina kaugemaid soppe puudutas. Toomase peenis oli veidi väike tema jaoks. See ei erutanud õieti ei teda ega Toomast ennast. Seetõttu võis Toomas tema seljas tunde ratsutada, ilma et kumbki oleks sellest mingit mõnu tundnud. Aga nüüd! Ta tundis Jürna peenise iga tukset. Mis temale üle kandus ning kogu ta keha vappuma pani. See oli sedavõrd mõnus. Evelin tundis, et tahab end anda täielikult mehe kontrolli alla. Tehku minuga, mis tahab. Kiskugu mind või lõhki. Ma tahan talle anduda täielikult!
Jürnas liigutas oma peenist naise sees sisse välja. Ta oli põlvili Evelini kohal, naise jalad kõrgele auto katuse alla tõstetud. Jürnasele meeldis vaadata naise korralikult raseeritud vagiinat ning oma peenist sisse ja välja liikumas. Nagu pornofilmis, mõtles Jürnas. Ta silitas samal ajal käega naise rindu. Vahetevahel kummardus naise kohale ja suudles nibusid. Ning tundis mõnu sellest, kuidas nibud kõvastusid. Jürnas surus naise jalgu kätega üha rohkem harki, et peenis sügavamale sisse läheks. Ta tundis, et naine on tema käes sulamas.
Evelin, kes oli mõnust ogar, väsis selili lamamisest ja keeras end ringi. Ning ajas oma tagumiku mehe ette.
„Võid siia ka panna,“ ütles ta vaikselt mehele ning pistis oma sõrme korraks pärakusse.
Jürnas tõmbas naise päevitunud kannikad laiali ja nägi naise pärakuauku kutsuvalt ootel. Pärakuauku, mille juurest läks üle tagumiku valge päevitustriip. Auk oli samasugune tumepunane nagu naise vulva. Ja väljakutsuvalt avali. Jürnas sülitas oma riistale ja määris selle pisit tatiga kokku, et seda veidi libedamaks teha. Ning lükkas oma riista naisele pärakusse. Ta polnud kunagi varem ühtegi naist pärakusse keppinud. See tundus esialgu väga erutav, kuna naine ähkis mõnu käes. Jürnas tundis, kuidas pauk tuleb ära.
„Ma lasen sisse!“ ütles ta.
„Ohh, lase,“ poetas Evelin, mõnust poolsegane.
Jürnas tühjendas end naise pärakusse, liigutas peenist veel mõned korrad sisse-välja ning tõmbas siis välja. Pärakuauk tõmbus esialgu kokku, ent avanes siis taas ning sealt vulpsas katkendlike voogudena välja spermat. Sellist pruunisegust vedelikku. Otse Evelini pluusile, mille naine oli autoistme peale ense alla sättinud.
Jürnas heitis pikali auto tagaistmele. Ning Evelin valgus talle peale. Ja suudles.
„Oh, ma olen sulle nii tänulik!“ ütles naine meela tooniga hääles.
Jürnas vaid neelatas. Ta ei osanud midagi öelda.
„Kas ma tegin kõik õieti?“ küsis Jürnas.
„Jah, kõik tegid õieti!“
Evelin suudles Jürna rinnanibusid ja mehe kõhtu. Siis munandeid. Mees tundis, kuidas ta peenis läheb uuesti kõvaks. Evelin haaras riista pihku, ning liigutas eesnahka edasi tagasi. Siis heitis mehele peale ja lükkas end otsa.
Naine liigutas end mehe peal edasi tagasi, käed kõrgele lae alla tõstetud, nii et tema ülakeha paistis Jürnale täies ulatuses kätte. Naise pea oli kõrvale pööratud. Evelin kujutas ette, et on üks suur vagiina, kes vallutab peenise ning imeb sellest välja kõik mahlad, kuni peenis jõuetuna lebama jääb. Ta polnud juba ammu midagi sellist, midagi nii mõnusat tundnud. Ta oli ülikoolieas külalt ruttu abiellunud ning polnud mehi eriti proovida saanud. Ja ta ei tahtnudki, kuna ta oli veendunud, et kõik mehed on ühesugused. Aga jumal küll, mitte, mõtles ta. Kust tal küll selline loll mõte oli tulnud, arutles ta, kui oli Jürna teist korda tühjaks imenud ja selle jooksul mitu orgasmi saanud. See mees on kompu!
Jürnas pühkis end aluspükstesse spermast puhtaks ning pani riided tagasi selga. Evelin ajas samuti pluusi selga ja istus sõnatult kõrvalistmel, aluspüksid istumise all. Nõnda istusid nad mitu minutit, ning püüdsid seedida, mis äsja oli juhtunud.
„Kas sõidame edasi?“ küsis Jürnas, ise samal ajal rahulolevalt naeratades.
Evelin vaatas talle malbelt otsa: „Sõidame!“

Margo Vaino vabanes lõpuks ometi vahi alt

Heameel tõdeda, et õigus ja õiglus on taas jalule seatud, oma töö tegemisel kinni nabitud ajakirjanik Margo Vaino on vahi alt vaba.

Tahaks loota, et sellised koerused edaspidi ei kordu.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 31 peatükk

„Mis vana rääkis?“ küsis Jürnas, kui Evelin oli kõne lõpetanud.
„Ah, midagi, sõimas ainult. Käskis mul kohe tagasi sõita. Häh!“
„Aga me võime sõita ka, nii kuidas vaja on.“
„Ma ei taha sõita,“ ütles Evelin, „aga kus Leida läks?“
„Läksid hommikul kuhugi jalutama.“
„Selle kutiga vä?“
„Jah.“
„Õhh, mõnus,“ sirutas Evelin selga, „nii mõnus on Eestist ära olla. Hoopis teine õhk on siin. Tunned?“
Jürnas püüdis nuusutada õhku. „On küll, jah.“
„See on vabaduse tunne! Mul on selline energia sees kohe, et. Ma ei tea, mida kohe teeks ära ja. Kas me sõitma lähme täna?“
„Ah, ma tegelt ei viitsi, mul on jalad väsinud sellest eilsest rullitamisest. Aga kui soovid, siis palun.“
„Ah, ma ka täna ei viitsi. Läheks kuhugi sööma.“
„Lähme, aga kuhu.“
„Mul suva. Kasvõi mingisse hamburgeri kohta.“
„Siin lähedal oli üks bensukas, lähme sinna.“
„Lähme! Aga Mark, kas tema tuleb ka.“
„Ah, ta vist magab veel. Eile oli päris raju õhtu.“
„Oli, jumal, ma pole ammu nii palju pidutsenud. Ja mul on ilge pohmakas. Kas sul ka?“
„Hommikul oli, aga praegu eriti pole. Ma võtsin mingit tabletti.“
„Oh, miks sa mulle ei öelnud. Anna mulle ka.“
„Mul oli viimane.“
„Aga lähme siis, ostame kuskilt.“
Jürnas vaatas Evelini prinki ja tõmmut keha. Kleidikese alt võis aimata prinke tisse, kitsast vöökohta ja laiu puusi. Ta oli Evelinist sisse võetud. Enne magamaminekut rahuldas end, mõeldes Evelinile. Ja kujutas ette, kuidas ta koos Eveliniga seksib. Kuidas Evelin tal suhu võtab. Ja kuidas ta Evelinile näkku laseb, nii et naisel on silmad ja ninaaugud ka täis. Aga Jürnas teadis, et selle naisega ta kunagi seksida ei saa. Sest siis oleks ta karjääril lõpp.
Jürnas ja Evelin istusid autosse ning sõitsid lähima bensiinijaama juurde. Kus Jürnas tankis veidi bensiini ning Evelin läks poodi uudistama. Ta ostis kaks jäätist, ühe omale, teise Jürnasele ning võttis paki krõpsu ja ühe Coca.
„Siin vist seda rohtu pole,“ ütles Evelin, kui Jürnas sisse tuli.
„Kohe küsime. Onko teillä aspiriinia?“
Müüja läks kuhugi taharuumi. Jürnas tundis, kuidas tema keha puutub vastu Evelini oma. Tal läks kõvaks. Evelin tundis seda.
„Oota veidi,“ ütles naine punastades, „ma tahan ka.“
Müüja tuli ja näitas mõnda rohupakki. „Onks joku niistä?“
Jürnas võttis ühe neist ja maksis ära. Nad istusid jälle autosse. Jürnas vaatas Evelini poole, kes istus, pilk ette kaugusse suunatud. Siis võttis ta naisel ettevaatlikult ümbert kinni ja suudles teda õrnalt põsele. Naine keeras veidi pead ja surus oma huuled vastu mehe omi. Mees lükkas oma keele kaugele naise hammaste vahele ja naine tegi sama. Nõnda nõksutasid nad oma keeltega, ise samal ajal sügavalt hingeldades.
„Issand, me ei tohiks seda teha. Ma ei tohiks seda teha,“ vuristas Evelin, kui nad olid suudluse lõpetanud, „mis siis, kui Toomas teada saab.“
Jürnas oli vait, ta keeras võtit ja auto läks käima. Ta oleks tahtnud öelda, et tal poogen, mis saab. Täielik savi! Aga ta ei julgenud. Ta ei teadnud, mis oli Evelinil plaanis. Kas ta tahtis teda lihtsalt selleks, et seksida. Või olid naisel suuremad plaanid. Igal juhul tahtis Jürnas olukorda ära kasutada, käest lasta mitte ühtegi võimalust.
„Kuhu me lähme?“ küsis Evelin, põsed erutusest üleni punased.
„Ma ei tea.“
„Sõidame kuhugi ometi. Ma ei jaksa enam kannatada!“
Jürnas sõitis veidi aega mööda maanteed, siis keeras ühelt kõrvalteelt sisse ja sõitis seda mööda veidi metsa sisse. Ja enne veel, kui ta auto seisma jättis, oli Evelin tema vöö ja püksiluku lahti harutanud. Ning tõmbas alla aluspüksid, kust tuli nähtavale suur, tumepunane, kõvastunud peenis.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 30. peatükk

„Kuhu sa kadusid?!“ karjus Toomas telefonitorusse, nii et sülge pritsis, kui Evelin lõpuks telefonile vastas.
„Mis sul lahti on, rahune maha!“
„Ma küsin, kuhu sa kadusid. Jätsid minu, lapse, kõik teised teadmatusse.“
„Ära jampsi. Ma rääkisin Raivole kõik ära.“
„Mis Raivo? Kes sulle on see Raivo?!“
„Ta on autojuht, jumal küll.“
„Mis on autojuhil tegemist meie asjadega?!“
„Kullake, ta on peaaegu nagu pere liige. Kogu aeg kohal. Kellele ma siis veel räägin?“
„Mulle!“
„Sulle?! Kus sa olid? Magasid. Jood end täis ja jääd magama. Kuidas ma saan sulle rääkida.“
„Aga miks sa pead niimoodi ära minema?!“
„Mul on ka õigus elada. Väljas käia. Sina mind kuhugi ei vii. Istu kogu aeg kodus. Ma tahan ka kuhugi minna.“
„Kas sa vähe oled saanud käia?!“
„Kus?“
„Viimati Hispaanias, Barcelonas. Sa ütlesid, et sulle väga meeldis.“
„Meeldis, häh,“ nähvas Evelin, „või meeldis. Mulle ei meeldi nii ringi käia, et kõik muudkui vahivad.“
„Aga ise sa tahtsid, et ma kandideeriks. Nüüd pead ära kannatama.“
„Tahtsin,“ Evelin mõtleb hetke, „ma tegin suure vea, et sind sinna lasin.“
„Mida?“
„Tegin suure vea,“ Evelin hakkab järsku itsitama, kõrvalt on kuulda hääli, „ai, ära tee,“ hüüatab Evelin kellelegi teisele.
„Kes sul seal on?“
„Jürnas ja Mark, turvad, nad kõdistavad mind.“
„Kus te olete?“
„Ma ei teagi, oot, mingi järve ääres.“
„Mis järve ääres?“
„Oota ma küsin,“ Evelin pöördub kellgi teise poole: „Kuule, mis järve ääres me oleme?“. Ja kuulnud vastust, ütleb Evelin torusse: „Inari.“
„Inari, kus see veel on?“ küsis Toomas.
„Ma ei teagi, kuskil Soomes.“
„Mis te seal järve ääres teete, jesus christ?!“
„Me olime siin ööd. Nüüd teeme süüa ja siis sõidame edasi.“
„Veel edasi?“
„Jah, mis sa siis arvasid. Et kohe tagasi. Oh, kus sa sellega. Ma võtan seda puhkust täiega.“
Toomas teeb grimassi ja hammustab huulde. Kuradi lits, mõtleb ta.
„Kallis, tule palun ruttu tagasi, eks,“ ütles Toomas palju leebema häälega.
„Ma ise tean, millal tulen. Tulen kui tulen.“
„Palun, Evelin, mina ja laps, me ootame sind.“
„Eks oodake siis,“ lõkerdab Evelin ja hüüab kõrvale, „ai, ärge kõditage.“
„Mis sa oled purjus vä?“
„Kust sa seda võtad?“
„Oled selline, imelik.“
„Ma pole tilkagi võtnud. Eile poisid siin suitsetasid mingit rohelist puru, võibolla sellest.“
„Mis puru?“
„Ma ei tea, mis see oli, oota, ma küsin,“ Evelin pöördub taas kõrvale, „kuulge, mis puru see oli?“ Evelinile räägitakse midagi.
„Kuule, see polnud midagi. Lihtsalt poisid tegid nalja, panid heina piibu sisse.“
„Ja sina proovisid ka seda piipu?“
„Mõned korrad jah.“
Toomas teeb suure grimassi, aga suudab jääda rahulikuks. „Palun tule kohe tagasi, ma palun sind, Evelin. Ma olen sulle parim mees maailmas, ausõna.“
„Me teeme ikka oma reisi lõpuni.“
„Kaua see kestab?“
„Veel nädal aega.“
Fucking bitch, mõtles Toomas. Sa kuradi fuc...
„Ole siis musi!“ Evelin lõpetas kõne. Toomas proovis talle tagasi helistada, aga telefon oli taas välja lülitatud.
Kurat, mõtles Toomas. Ta tundis, et asi pole hea. Et midagi peaks ette võtma, aga ta ei teadnud mida. Helistada Halonenile? Ei, see poleks viisakas. Kuradi kahju, et ma soome keelt ei oska, mõtles Toomas. Ma ei saa ka kellelegi helistada. Muidu uuriks välja, kus nad seal järve ääres on. Ja küsiks, mis värk käib.
Toomas jõudis juba kahetseda, et ta koha vastu võttis, kui helistas ema.
„Haloo, Emmu,“ ütles Toomas mesimagusa häälega, umbes nagu seda teevad homod.
„Tom, kallis, miks sa mulle helistanud pole. Kuidas te elate? Kas kooliaasta alguse kõne on valmis?“
„Ma ei saanud helistada, emmuke, oli kiire. Evelin sõitis Soome.“
„Soome? Mis sinna?“
„Ahh, ma ei tea, ahh, ma ei tea.“
„Miiissss? Sa ei tea, kus su naine kolab?“
„Ei tea jah.“
„Hähh, ma pean vist ise Eestisse tulema.“
„Ei, emmu, seda pole vaja.“
„Olgu, ma ei taha pikalt rääkida, helistamine on kallis. Aga saada mulle see kõne, kui valmis saab. Ma tahan selle kindlasti üle vaadata.“
„Jah, emmu.“
„Ja ega sa pole suitsu teinud? Joonud?“
„Ei, emmu, ei ole.“
„Vaata, et sa suitsu ei tee ja ei joo. Muidu lähed nagu oma isa.“
„Ei, emmu, ma ei tee.“
„Vot, hea laps,“ ütles ema, „ma nüüd lõpetan. Millal sa helistad?“
„Kohe, kui kõne on valmis.“
„Jah, helista kohe.“
„No olgu.“
„Olgu.“

Taani endiselt tegija

Väljavõte Economisti edetabelite veebiküljelt.

Viimasel ajal on ilmunud igasugu edetabeleid (mitte seepärast, et neist midagi oleneks, vaid sellest, et inimesed janunevad igasugu edetabelite järele), ühe neist on teinud ajakiri Economist selle kohta, mis on järgmise 5 aasta jooksul maailmas kõige parem koht äri ajamiseks. Esimene on Taani, mis oli Euroopa aladel kõva tegija juba 1000 aastat tagasi, Kirjaoskaja-Saxo ajal. Ja teine on Soome. Eestit sellest nimekirjast ei leia, ei saagi aru, miks.

Kas keegi saab aru, mis on ÄP Onlines uuenenud?!

ÄP Online esikülg täna kella 10 ajal hommikul.

Täna hommikul vupsas mul Äripäeva internetiversiooni lugedes ekraanile ikoon, mis teatas, et ap3.ee on uuenenud (ma tegelt juba kartsin, et miskit on toimumas, sest Selveris sain nädal tagasi 500-kroonise ostu eest Äripäeva tasuta tellimuse ning Äripäeva värske peatoimetaja Meelis Mandel oli täna hommikutelevisioonis).

Ma siis uurisin veidi seda "uut" veebikülge, aga mina küll aru ei saa, et midagi teisi oleks, võreldes näiteks eelmise nädala, või eelmise kuuga. Ja ega ÄP seda ise ka oma veebilehel ei ütle, mis teisiti on. Ikka samad naiivsed fotod tekstide juures, palju üldsõnalisi suuri pealkirju, vähe uudiseid. Ja kummaliste vastusevariantidega küsitlused. Pea olematu interaktiivsus lugejaga. Ja mingid Paris Hiltoni-laadsete tegelisnkite pildid.

Tõsine uuendus oleks see, kui lugeja panna aktiivsemalt kaasa töötama. See Eesti kõige haritum ja rikkam lugeja, millega Äripäev armastab eputada. Arvamust avaldama, oma nime all, miks mitte, koos pildiga. Vihjeid saatma. Praegu arvatakse, et see lugeja on saabas, kes tahab teada, kuidas elab Liis Lass.

Soovitan lugeda hoopis FTd (ja International Herald Tribune'i), kui ingliskeelsest ajakirjandusest näidet tuua. Tellisin omale ja ei kahetse.


Tänane FT online esikülg.

FTs on palju rohkem uudist, eriti veebiküljel. Sest praegu ei huvita lugejat majanduse alal mitte see, kuidas läheb Marko Asmeril või Liis Lassil, või mingid pressiteated, vaid see, kuidas ettevõtjad elavad üle ülemaailmse finantskriisi? Kuidas saavad hakkama pangad? Kuidas saavad hakkama kinnisvara-arendajad? Kas riik peaks appi tulema, kui kriis süveneb? Milliste nippidega on võimalik laenu juurde saada? Mida teevad põllumehed oma rekordilise viljasaagiga? Kust leida töötajaid olukorras, kus kõik lähevad välismaale? Lugejat huvitavad konkreetsed arvamused konkreetsetelt ettevõtjatelt, otsustajatelt. Kiire reageermine majanduses toimuvale. Kõik see on Äripäevas puudu.

Modellide ajajärk on läbi

Viimase Briti Marie Claire esikaas.

Mõtle kolm korda, enne kui oma võsukese modellikooli saadad. Sest modellide ajajärk, mis algas kuskil 1970ndatel, on läbi.

See peegeldub kõige paremini ajakirjade esikaantel, kuhu nii Eestis kui välismaal satuvad üha harvemini modellid. Või õigem oleks öelda, mitte üldse. Ja catwalkil kõnnivad üha sagedamini filmitähed ja muidu tähed.

Tere tulemast kuulsuste ajajärku!

Sakslaste "kingitus" kõige nõrgematele

Sakslased otsustasid avada oma tööjõuturu kümnele uuele ELiga liitujale.

See on pealtnäha üllas samm, sest ELis kehtib tööjõu vaba liikumise põhimõte ja kõik need riigid, kes seda uutele liitujatele piirasid, näitasid oma ihnsust, väiklust ja variserlikkust, kaasa arvatud "suured sõbrad" Saksamaa ja Soome. Ainsad tõelised sõbrad, kes kohe lubasid, olid britid, iirlased ja rootslased.

Ja nüüd, nagu kirjutab International Herald Tribune, otsustas järsku oma piirid tööjõule avada Saksamaa, kuigi oli planeerinud uutele liitujatele käru keerata kuni 2011. aastani, seda koos naabri Austriaga. Sakslased tegid seda peale seda, kui olid teada saanud, et tegelikult ei tulnud uutest riikidest mingit tööjõutulva, vastupidi, Saksa ettevõtjad asutasid oma ärid Poolasse, kus oli kohapeal soodsama hinnaga töölisi jalaga segada.

Samuti said sakslased teada, et uutel liitujatel napib endal tööjõudu, mistõttu on nüüd just kõige õigem aeg selliseks "üllatuseks". Et needki, kes veel jäänud, tormaksid Saksamaale, kus on puudus oskustööjõust, teadlastest ja muudest sellistest tegelastest. Saksalsi ennast sünnib vähe ja nüüd, kus majandus kasvab, on hea, kui tuleb uute liitujate kulul koolitatud tegelasi juurde. Näiteks Ida-Euroopa insenerid leiavad Saksamaal tööd juba novembris.

Kasutagem siis soodsat võimalust!

Eesti on nagu junts, kes jõlgub suurte poistega kaasas, aga keda kampa ei võeta

Mõni aeg tagasi juhtisin (pealkirja all "Nagu kaks euro-kärbest") tähelepanu sellele, kuidas välisministeeriumi kantsler Maasikas kirjutas pika artikli sellest, mida prantslaste uus juht Sarkozy on viimasel ajal korduvalt tuututanud: Euroopa peab võtma maailma poliitikas suurema rolli.

Nüüd hakkavad taustad selginema. Hiljuti tuli uudis selle kohta, et prantslased tahavad endale suisa rahusobitaja rolli Iraagis. Ja nüüd on siis selge, mis on selle taga. Juba varem on spekuleeritud ja kirjutatud, et USA Iraagi-vastase kampaania taga on olulisel määral naftahuvid. Nüüd tahavad oma osa ka prantslased. Nagu kirjutab International Herald Tribune, tahavad prantslased ise hakata koolitama Iraagi sõjaväelasi ning Prantsuse firmad tahavad osaleda Iraagi ülesehitustöödel. Ja Prantsuse naftafirma Total tahab saada osa Iraagi naftaväljadest, koos USA firmaga Chevron.

Sarkozy on samasugune edev mees nagu Putin, kes armastab oma paljast ülakeha demonstreerida ning laseb oma sõbrale kuuluvas väljaandes Paris Match avaldatud fotol oma vöökohalt "sangad" eemaldada. Et olla sama seksikas mees nagu Savisaar, kes erakonna väljasõitudel oma nõunikke kabistab. Sest kõik teavad, seks müüb.

Ainult miks Eesti suurte poistega kaasa jookseb, ise midagi vastu saamata. Et suured poisid kaitsevad, keegi ei julge peksa anda? Ok, aga peab arvestama, et kui suurtel poistel on hirm naha vahel, siis pole neist suuremat kaitsjat.

Selline seis siis.

Näib, et aeg mängib Eestile trumbid kätte

sest venelased ja sakslased tahavad oma 12 miljardi eurose (ligi 190 mld kr) gaasitoru ikkagi valmis saada. Nad on nõus maksma 1 miljard eurot juurde, et teha sisse väike jõnks Bornholmi saare juures, nagu kirjutab IHT. Sest Poola ja Taani vahel on pooleli vaidlus merepiiri üle ja toruehitajad ei taha sellesse vaidlusse sekkuda (kui seni pidi toru tulema lõuna poole Bornholmi, siis nüüd tehakse põhja poolt, Rootsi ranniku juurest).

Samuti on tulemas lahing Eesti ja Soome vahel, sest soomlased ei taha toru enda poole Soome lahte, kuna seal peaks kõvasti kivi purustama, pauku tegema. Eesti poolel on laht laugem.

Nii et on jäme ots Eesti käes. Ja eestlased ei tohiks anda võimalust käest ning jätta nõudmata venelastelt tagasi neid alasid, mille nad koos sakslastega seoses MRPga eestlastelt sisse vehkisid, see on siis Narva tagune ja Petseri. Kui ei anna, siis toru ei ehita. Ja ongi jutul lõpp. Ja toru ots peab tulema Eestisse. Et poleks mingit jaga ja valitse poliitikat edaspidi.

Praegu tundub vägisi, et sakslastel ja venelastel on jälle omavahel mingi kaval plaan, millest teistele ei räägita. Sest miks muidu ei kõlba praegune Ukrainat, Poolat ja Valgevenet läbiv gaasitoru? Tundub, et venelane tahab Ukrainal, Valgevenel ja Poolal tooli alt ära tõmmata. Praegu seda teha ei saa, sest siis jääb Saksamaa gaasita, nagu seda on juba juhtunud mõnel korral.

Kas Eestile on kombeks teine põsk ette keerata?

Väljavõte Postimehe veebist.

Mõned päevad tagasi kirjutas Postimehes sõjaväe-asjatundja Riho Ühtegi sellest, et mõned kuud tagasi toimunu polnud kübersõda, vaid küberrünnak. Et sõda on siis, kui sõda välja kuulutatakse.

Et siis tuleb välja, et kui üks pool pidevalt ründab ja teine kangekaelselt keerab teisi ja kolmandaid põski ette, kiunub mis kole, hädaldab ja halab, siis on see ok. Ja lõpuks on teine rünnakute tagajärjel ninuli maas ja sel esimesel jääb üle vaid plats puhtaks lüüa.

USA alustas hoobilt "sõda terroriga", kui polnud veel teadagi, kes ründas ja miks rünnati. Ja keda täpselt rünnati. Ja obadusi antakse huupi vasemale, nätaki, ja paremale, nätsti. Inimesi langeb nagu loogu. Ja sinna sõtta on haaratud ka Eesti, kes rõõmsalt kaasa sõdib, õieti aru saamata kelle poolt ja kelle vastu.

Samal ajal rünnatakse emakest Eestimaad. Rünnatakse mis kole. Ja siis juhtub, et siia tulevad mingid eksperdid, kes vaatavad asja üle ja lahkuvad sama targalt, tõdedes, et saadud kogemust saab kasutada "sõjas terroriga". No tohho tillaja!

See, mis Venemaa poolt Eestile osaks sai, on küberterroristide rünnak. Mis võib olla sama hävitavate tagajärgedega kui 9/11. Ja Eesti peab alustama sõda küberterrorismiga, mitte fikseerima tuima näoga rünnakuid. Ja alustama tarka sõda, mitte kütma huupi. Kaasama rahvusvahelised parimad asjatundjad. Sellesse sõtta.

Sisuliselt on Eesti sõjas küberterrorismiga. Miks mitte seda tunnistada. Ja tunnistada laiemalt, sest varsti võidakse rünnata ka teisi, ja juba palju koledamalt, palju rängemate tagajärgedega.

Nädala steitment Kadastikult

Väljavõte 3. septembri Postimehest.

"Ajastul, mil Liis Lassi iga pepupööritus on arvel, ei huvita Eesti ooperilauljate saatus kedagi."

Eesti pääses esiküljele, põhjuseks Kolmas Arnold

International Herald Tribune esikülg 23. augustist.

Päris vahva. Arnold Meri sai enne surma veel üle maailma kuulsaks. Paistab välja, kui tõeline "tegija".

Kuulsaks said veel Meri advokaat Sven Sillar ja Kapo töötaja Martin Arpo.

Saxo võiks tõlkida eesti keelde

Mul on ettepanek, kesiganes seda teksti siit ei loe, tõlkida Kirjaoskaja-Saxo raamat "Taanlaste teod" ladina keelest eesti keelde. Kõik 16 peatükki. Ma arvan, et selle raamatu tõlkimine aitaks eestlaste maailmapilti avardada.

Samuti võiks tõlkida Roskilde kroonika (katab aastaid 826-1140) ning Svend Aageseni Taani ajalugu (katab aastaid 300-1185).

Saxot lugedes, eriti hilisemaid peatükke, tuleb välja, et veneedid, slaavlased olid Läänemerel tõsised tegijad, meresõitjad ja piraadid. Asusid praeguse Põhja-Saksa ja Põhja-Poola territooriumil. Ründasid aktiivselt taanlasi, rootslasi, sakslasi. Hiljem segunesid rootslaste, poolakate, sakslaste ja taanlastega. Vabalt võisid hoopis nemad olla need viikingid, kes aitasid asutada Vene riigi? Sellest siis ka venelaste nimetus eestlaste jaoks.

Üks päris huvitav Euroopa kaart aastast 814, kui Venemaa oli kirbusitt

Allikas: Wikipedia.

Päris huvitav üle 1000 aasta vanune, Karl Suure surma ajast, palju avastamisrõõmu pakkuv kaart, näitab ära toonased jõuvahekorrad Euroopa aladel: germaani, slaavi ja soome hõimude paiknemise. Hea abimees Saxo Grammaticuse raamatu Gesta Danorum lugemisel. Soome hõimude piir läheb vägagi sealt, kus on praegu Eesti piir, ja ulatub kaugele itta, praegusele Venemaale. Praeguses mõistes venelased elasid kitsal maalapil Novgorodi ümbruses. Praegune Moskva ala kuulus juudi sugu kasaaride kuningriigile. Ja huvitav, et Rootsi põhjaosa oli suusa-soomlaste käes. Kuramaa ja Riia siis ilmselt liivlaste käes. Lätlaste, leedukate ja preislaste maad koos praeguse Eestiga kutsuti Esthland, ilmselt siis sõnast Ida. Ja Eestist ida pool asusid kõik eestlaste sugulasrahvad.

Lisaks on Wikipedias huvitavat lugemist slaavi sugu rahva vendide (veneedide) kohta, kellest tuleb eesti keelde tõenäoliselt venelaste nimi. Vendid elasid ligi 1000 aastat tagasi praeguse Põhja-Saksa ja Põhja-Poola aladel, hiljem segunesid sakslaste, rootslaste ja poolakatega.

Uus järjejutt tulekul: Harri Otteri seiklused

Kuivõrd inglasest suur plagiaator Shakespeare on lõdva randmega kopinud varasemate kirjutajate tekste, muutes mõnel juhul veidi nimesid, teisel juhul mitte sedagi (näiteks Saxo Grammaticuse raamatust Gesta Danorum on maha viksitud prints Hamleti lugu, Saxo kirjutas Taani prints Amleth' ist; Suetoniuselt ja Plutarhoselt on maha viksitud Caesari, Marcus Antoniuse ja Cleopatra lood), siis alustan peagi uut järejuttu tööpealkirjaga Harri Otteri seiklused.

Üldjoontes tuleb jutt sama, mis J.K. Rowlingul, ainult veidi huvitavam. Jätan mõned igavamad kohad välja, ja need, mis mulle ei meeldi. Ja üht-teist panen juurde.

Ja proovigu keegi öelda, et nii ei tohi!

Head peatset lugemist!

Venemaa pole Kolmas Rooma, vaid Kuldhordi jätk

Mitmed kommentaatorid kutsuvad Venemaad Kolmandaks Roomaks (kellena Venemaa ise meeleldi esineb), nimetades Moskva käitumist bütsantslikuks. Minu meelest on tegemist Bütsantsi jäleda solvamisega.

Arutasin Irjaga seda teemat täna (Irja on Rooma ja Bütsantsi tundjana nagu elav entsüklopeedia), Bütsants oli omal ajal eelkõige Rooma kultuuri kandja, maailma juhtiv kultuuririik, ajal, kui Lääne-Rooma oli vallutatud paljasjalgsete barbarite- frankide poolt, kelle juht Karl Suur hakkas pärast laastavat hävitustööd koos isehakanud ristiusu juhi Rooma paavstiga Lääne-Euroopas uut tsivilisatsiooni rajama, või siis hävitatut taastama.

Bütsants oli samal, keiser Justinianuse ajal maailma juhtiv riik, õigusriik, kus fikseeriti tsiviilkoodeks, Corpus Juris Civilis, mille põhjal mõistetakse õigust tänapäeva Läänemaailmas. Venemaa pole kunagi olnud maailma juhtiv riik, veelgi vähem õigusriik. Isikukultus, mis Venemaal on olnud sarnaselt Kuldhordile au sees, oli Bütsantsis tundmata. Vastupidi, Bütsantsis oli võim ametnike käes.

Pigem võiks nimetada Kolmandaks Roomaks, Rooma riigi ja Bütsantsi järeltulijaks praegusaja USAd, kuivõrd Rooma riik oli omal ajal maailmas korralooja ja politseiniku staatuses nagu USA praegu. Sarnaselt Rooma riigile on USAs au sees materialistlikud väärtused, kord ja seadused, ka silmakirjalikkus mida Bütsantsile ette heidetakse. Venemaa seevastu on nagu Kuldhord, mille ainus idee oli laienemine. Kus sisepoliitikat aeti ekspansionistliku välispoliitika kaudu. Putin sarnaneb pigem Tšingiz-khaani kui keiser Justinianusega. Putin on nagu khaan väleda hobuse seljas, kõver mõõk välkumas, kui vaadata, kuidas ta palja torso väel end demonstreerib või plaanib kosmosesse lennata.

Praegune Venemaa on eelkõige Mongoli impeeriumi järeltulija, Venemaa ja selle mõjuala piirid kattuvad suures osas Mongoli impeeriumi piiridega. Sarnaselt mongolitega on venelased hiljem kasutanud rahvamasside allutamiseks ulatuslikku hävitustööd. Sarnaselt mongolitega on venelaste poliitiline joon ekspansionistlik, süüdimatu, agressiivne. Selleks, et paremini tundma õppida Venemaad, peaks uurima Mongoli impeeriumi pärandit, niipalju kui see on võimalik.