Veel kirjanike kokkukuuluvusest

Väljavõte ajalehest International Herald Tribune.

10. oktoobri IHT numbris on avaldatud kahe tuntud kirjaniku, Sam Harrise ja Salman Rushdie pöördumine avalikkuse, eriti aga Hollandi valitsuse poole aidata kirjanikku ja poliitikut Ayaan Hirsi Ali'd (tuntud raamatu Infidel autor), keda ähvardab USAst väljasaatmine ning surm Hollandis.

Hirsi Ali toimetati Hollandist USAsse varjule pärast seda, kui režissöör Theo van Gogh, kes sellest naisest ja teistest saatusekaaslastest, islami naistest filmi tegi, lasti 2004. aastal Amsterdami tänaval maha, raiuti peaaegu pea otsast ning löödi kööginoaga rindu ähvarduskiri Hirsi Ali'le.

Hirsi Ali oli selleks ajaks saanud Hollandi parlamendi saadikuks, kui kutsuti tagasi USAst, kus ta end alates 2002. aastast varjast. Talle lubati pakkuda turvalisust, kusiganes ta seda ka ei sooviks. Taustaks niipalju, et 1992. aastal sabus Hirsi Ali põgenikuna Somaaliast Hollandisse, pärast seda, kui oli kodumaal keeldunud abiellumast vastu oma tahtmist. Holandis töötas ta esialgu teenijana, ent kuna ta rääkis mitmeid võõrkeeli ja õppis ära hollandi keele, sai temast peagi tõlk. Ta lõpetas Leideni ülikooli, kus õppis politoloogiat ja filosoofiat. Ning hakkas võitlema islaminaiste õiguste eest, mistõttu ta sai tapmisähvardusi ja pidi Hollandist lahkuma.

Nüüd on probleem selles, et Hollandi valitsus otsustas möödunud nädalal, et ei taha enam naist USAs hoida. Tema turvalisuse eest maksta. Seda ilmselt reaktsioonina islamiäärmuslaste ähvardustele.

On tähelepanuväärne, et Hirsi Ali'st on saanud esimene põgenik Lääne-Euroopast pärast juutide massitapmisi ehk holokausti. Mis on suuresti Euroopa argpükslikkuse tagajärg.

Samuti on see pöördumine suurepärane näide kirjanike kokkukuuluvusest, mida olen ka Eestis tunnetanud. Ajakirjanikud seevastu üksteist ei toeta, mis tuli välja Margo Vaino juhtumi puhul. Ajakirjanikud Eestis tantsiksid üksteise haual, nagu Irja tabavalt märkis.

Ja mis siis Eesti ühest esimesest naiskooliõpetajast edasi sai ...

Pildil kooliõpetaja Julie-Eveliine Vaher oma õpilastega, pilt kusagilt 1910-1920. aastatest. Tema vasemal käel istub 1920. aastal sündinud tütar Endla ja paremal 1919. aastal sündinud tütar Aino. Mõlemad sündisid Venemaal, Ufa kubermangus, kuhu Julie pages koos oma mehe Gustav-Eduardiga saksa okupatsiooni eest (aastal 1918).

Kõigepealt siis kuni 1950. aastani (ta oli siis 43 aastane) töötas ta kooliõpetajana samas Osulas. Siis kaotas ta töö, kuna poeg saadeti banditismi eest (pakkus Tartus metsavennale öömaja) Vorkutasse vangilaagrisse. Ja tema mees saadeti ka vangi, aga nagu Irja on kirjutanud, lasi tema vanaisa tapivagunist jalga ja sõitis lähimaarongidega tagasi koju ning varjas end Eestis. Ja Julie-Eveliinet taheti ka saata Siberisse, Võrumaal oli üks hirmus tige kommunist Hans Vedler (kellel Irja isa tuvastas sarnasusi Sulev Vedleriga), kes oli juba Julie-Eveliinet rongi peale kupatamas, ent üks lahke punaväelane, vene ohvitser päästis naise ära. Naine rääkis venelase nö pehmeks.

Hiljem, pärast Stalini surma tahtsid Julie-Eveliine ja Gustav Eduard Tartusse kolida, aga neid ei lastud. Gustav Eduardi ei lastud elama isegi mitte ühte väiksesse korterisse majas, mille omanik ta oli olnud. Nad elasid Osulas ühes väikses majakeses kuni poeg Georg nad hiljem Rakverre enda juurde kutsus.


Osula koolimaja. Pilt kuskilt 1920ndatest.


Tartu elamute valitsuse teade, et Gustav Vaheril pole võimalik naasta majja, isegi mitte korterisse, mille ta oli osaliselt oma kätega ehitanud. Gustavi isa Samuel Konrad oli käinud Võrumaalt lausa jalgsi Tartusse maja ehitamas.

75 aastat tagasi oli Eesti kooliõpetaja kuupalk praeguses vääringus 130 000 krooni

Irjaga vanu pabereid uurides leidsin ühe huvitava asja. Ja palun, siin on tõend 1932. aastast (selleks ajaks oli Eesti olnud 14 aastat iseseisev, umbes nagu praegu), kus on toodud kõrvuti kaks võrreldavat suurust (õigemini on neid rohkem, aga ma võtan vaatluse alla kaks): maja Tartus ja õpetaja palk. Kahe maja hind Tartus oli 8000 krooni, üks maja 4000, selle praegune hind on 4 miljonit, ehk vääringus 1000 korda suurem.

Kooliõpetaja kuupalk (tõsi, Irja vanaema Julie-Eveliine Vaher jõudis enne poja sündi pidada ka Sõmerpalus koolidirektori ametit) oli 130 krooni. Ehk praeguses vääringus 130 000 krooni. Ma ei ole kuulnud, et praegu ka koolidirektori palgad ligilähedalegi ulatuvad. Niipalju teenivad ainult äri-jõmmid mingites ettevõtetes, mis on eesti rahva jaoks kindlasti olulisemad kui laste tarkus. Sest progress, vedurid, vagunid ja hõõguv teras ning süsi on vaalad, millel elu maailmas püsib. Eksole.

Niipalju siis Eesti Nokiatest ja muudest ihaldusväärsetest asjadest. Praeguse õpetaja kuupalga juures on eestlane määratud olema tuha-juhan. Aga ega amet meest riku, nagu ütleb vanasõna. Jõudu tööle!

Siin mõned pildid veel Irja vanaemast:


Üks pidulikum ja vanem pilt Võrumaa kooliõpetajast Julie-Eveliine Vaherist (sünd Purru). Pilt 20. sajandi algusaastatest.


Siin tähtsalt koos teiste Võrumaa koolidirektoritega. Julie-Eveliine Vaher oli Võrumaal esimene naiskooliõpetaja, ilmselt ka üks esimesi Eestis. Pilt 1920ndate keskpaigast.


Ja siin koos poja Georgi ja abikaasa Gustav Eduardiga, Sõmerpalu (Osula) koolimaja juures. Pilt 1930ndate lõpust.

Veel tööst, toitumisest ja stressist

Olen sel teemal juba kirjutanud, aga soovin kirja panna veel mõned tähelepanekud.

Armastatakse rääkida tööga seonduvast stressist ja ma ise uskusin ka, et töö tekitab stressi. See kehtib võibolla tõesti ebameeldivate tegevuste kohta. Aga tegevus või töö (kui nii võib mõnda tegevust nimetada), kui ta on meeldiv, ei tekita iseenesest mingit stressi. Ma mõtlen siin eelkõige meeldivat tegevust. Töö klassikalises tähenduses on enamasti ebameeldiv tegevus.

Aga isegi siis, kui töö on ebameeldiv, ei ole see ainus stressi põhjus. Näiteks minu jaoks oli suurim stressiallikas vale elukaaslane. Nii uskumatuna näiv kui see ka pole. Ja selle stressi maandamiseks, või tasakaalustamiseks oli vaja muud pingelist tegevust, tööd. Oli vaja end piinata, kui nii võib väljenduda, ma tundsin nii. Ja nii ma piinasin end meeleheitliku tööga. Rabasin tööd teha nagu ameeriklane. Ka kodus. Sundisin ka teisi. Ent kuigi mu töö oli meeldiv, suuremalt jaolt, vähemalt tundus nii, siis olin ikkagi jätkuvalt stressis. Ja ma ei suutnud tuvastada stressi allikat, ma poleks toona uskunudki, et stressi võib tekitada naine. Oleksin uskunud, et stressi tekitavad lapsed, aga et naine, see ei mahtunud pähe. Ma arvasin, et stress tuleneb sellest, et teen midagi valesti. Et mul puuduvad oskused. Mis võis tulla sellest, et lugesin nõuandeid, kus õpetati, kuidas stressiga toime tulla. Et stressiga toimetulekuks on vaja selgeks õppida teatud "nipid". Mul muidugi teatud kahtlused ja kõhklused seoses naisega olid, sest kui olin kodust eemal, või kui naine oli ära, kadus igasugune stress. Aga ma ei osanud seda naisega otseselt seostada. Kuna polnud võimalust olla pikemat aega kodust eemal. Seda suudan öelda alles nüüd, kui olen oma eelmisest naisest olnud pikka aega lahus.

Ja mis imelik, kui olin oma eelmisest naisest olnud pikka aega lahus, kadus ka vajadus kompenseerida suhte-stressi tapva tööga. Ja ma tundsin erilist kergendus- ja vabadustunnet tegeleda just sellega, mis meeldib. Ja ma tundsin, et mul oli palju rohkem energiat ning olin palju tervem. Kadus vajadus juua ja suitsetada, millest olen ka juba rääkinud. Kadus vajadus pidutseda. Süda enam ei puperdanud, polnud allergianähte. Ehk kadusid kõik need stressiga kaasnevad asjad.

Ja mis seal salata, Irjaga kooselu alustades avanesid mu silmad teatavas mõttes ka teiste suhtes. Ma hakkasin nägema, et inimesed tulevad kodust tööle juba hirmsas stressis, kuigi seda püütakse iga hinna eest varjata. Varjata pisaraid, kui nii võib väljenduda. Aga kui lähemalt vaadelda, siis on need pisarad näha. Aga ainult sellele, kes oskab vaadata. Kodust kaasa tulnud stressist tulevad omakorda pinged ja konfliktid töö juures. Inimesed nö plahvatavad. Tõstatuvad pseudo-probleemid. Ollakse kas apaatsed või üliemotsionaalsed. Ja ma ei suutnud enam selliste inimestega koos töötada. Kuna nad meenutasid mu eelmist elu, millest tahtsin lahti rabeleda. Kartsin, et vastasel korral tõmmatakse mind jälle mingisse rattasse. Mõtlesin, et mis ma ikka jändan, tahtsin kirjutada neile inimestele raamatu. Ja nende inimestega koos töötades oli seda raamatut paraku raske kirjutada. Ja just raamatu, sest nii on võimalik oma tähelepanekuid efektiivselt edasi anda. Kasvõi kogu maailmale, kui vaja.

Ja nüüd tunnen, et sobiva elukaaslasega koos elades, kus stress on kadunud, on kadunud ka vajadus hullu moodi rühmata. Ja olen ühs enam veendunud, et töö, eriti palgatöö on perverssus. Inimene on juba aegade hämarusest kasutanud töö tegemiseks masinaid. Noh, tõsi, orje ka, vange on kasutatud, aga põhiliselt ikka masinaid. Töötav inimene kaotab mõtlemisvõime, olen seda omal nahal kogenud. Või, kui, siis ainus töö inimese jaoks saab olla mõtlemine. Mõtlemine ja oma mõtete edastamine. Mis aga jah, näib utoopiline, see inimese jaoks nii loomulik asi.

Ja kahtlemata võib stressi tekitada toit, nö vale toitumine. Näiteks viljatooted ajavad vähemalt minu kõhu punni. Ka väike kogus, näpuotsatäis. Kõht paisub nagu õhupall. Ja tekib õudselt sitt tunne. Kõikjalt pressib. On selline tunne, et tahaks kellelegi haiget teha. Kellelegi sitasti öelda. Mõjutab kindlasti ka närvisüsteemi, see vale toit. Ja siis tekib meeletu söögiisu. Sest kõht on suur kui pall ja täitsa "tühi". Ja kui siis kõht täis vohmida, paisub magu lõpuks hiigelsuureks. Ja jääbki selliseks. Olen ka selliseid inimesi hakanud kõrvalt jälgima ja selle raamatu juures mõtlen ka neile. Et ärge sööge jahutooteid! Ei saia ega leiba. Ja jälgige hoolikalt, et jahu poleks näiteks kastmetes ja soustides. Ega ka äädikat! Soovitan kodus ise süüa teha. Võtta oma tehtud sööki tööle kaasa, kui vaja. Mitte võileibu, vaid värskeid salateid, näiteks. Sest restoranides-kohvikutes ning poes pannakse salatite sisse uskumatuid asju. Näiteks segatakse koore sisse jahu või susatakse marineeritud kurki ja sibulaid, mis omakorda sisaldavad äädikat, ja kuna äädikat aetakse viljast, ajab see kõhu punni. Veiniäädikaga keegi salateid ei tee, kuigi need on palju maitsvamad, aga veiniäädiks on kallis ja millegipärast on toiduainetööstustel arusaam, et toit peab olema hästi odav. Aga selle "odava" toiduga on jälle see häda, et kõht paisub punni ja sinna tuleb seda odavat toitu ohtralt sisse vohmida, et tekiks täiskõhutunne. Ja ma kardan, et süda ei kannata sellist tsirkust välja.

Viljast tehtud viina, viskit ja õlut ei tohi juua. Sobib vein, konjak, rumm.

Üks huvitav nüanss veel. Kui jahutoodetest on kõht punnis, siis tekib kange vajadus tööd, või midaiganes muud füüsilist teha, et raskustundest lahti saada. Ja tõesti, kui midagi teha, hakkab kergem. Aga minu kogemusest aitab ka söetablett, ainult et seda peab keegi teine pakkuma, sest sel, kes kõht punnis, jookseb mõte kokku. Ta ei tule selle peale, et söetabletti võtta. Selle asemel hakkab otsima oma kehva enesetunde põhjuseid kuskil mujal, näiteks teistes inimestes.

Vaatan Minu veetlevat leedit ja mõtlen ikka,

et tõepoolest, minu isa suurimaks sooviks oli olla Henry Higgins. Ja mina olen siis nagu Henry Higginsi ja lilleneiu Eliza tütar. Isa üritas juba emast teha unistuste naist, oma "unistuste peegeldust", aga ema oma soome jonniga ei võtnud vedu. Ei tahtnud lugeda raamatuid ja lasi isa ostetud teatripiletitel hukka minna, põlgas ja põlgab siiani kohvikuid.

Mina olin isale aga hea lõuend. Kuulasin lapsena vaimustusega tema väljamõeldud jutte, lugesin ahnelt läbi kõik raamatud, mis ta mulle ostis, janunesin nende vestluste järele, mida pidasime köögilaua taga, kohvi juues, ainult meie kaks. Ainult seltskonnatantse ja klaverimängu ei suutnud isake mulle selgeks õpetada! Küll kõike muud. Lugemist, kirjutamist... Jaa, ja eks ma hakkasin ju ka ise kirjutama justnimelt tema õhutamisel. Isa vormis minust sellise naise, kes ma praegu olen: julge, targa ja ilusa. Sellise, kellest võiks unistada iga mees, nagu ütles eile Inno. Ma ei kiitle sugugi. Tunnustan vaid suurt kunstnikku, kelle looming olen.

Isa oleks sellist naist muidugi tahtnud endale, aga ma olin ta tütar ja see oli võimatu. See-eest olin talle surmani sõber ja kaaslane, kellega ta võis jagada oma kõige suuremaid muresid ja rõõme, kes oli ta päiksekiir ja südame õis. Isa loovutas mind hea meelega Innole, kui me kaks aastat tagasi kohtusime, ja mis imekspandav, ei öelnud tema kohta ühtegi halba sõna. Kusjuures ta oli leidnud ninakirtsutamist iga mu varasema kavaleri juures! Innoga oli isa kohe müüdud. Ma ei tea, miks. Usun, et ta tajus, et temagi on suur kunstnik - ja selline, kel ei tuleks pähegi rikkuda teise loomingut.

Saan alles nüüd aru, kui tähtis oli, et ma kaks aastat tagasi Portugalist tagasi koju põgenesin. Mind oli siia hädasti vaja.

Kollidest, hulludest ja soojast toast

Irja Tartus, 07.10.07

Neile, kes tunnevad huvi, kuidas mul Nõiakivi vaatamine edeneb, pean kurvastusega teatama, et käisime küll Innoga Tartu Kaubamaja Osturallilt Nõiakivi dvd-d otsimas, aga ei leidnud. Puuuuhhhh. Ärge jumala eest Innole öelge, kust seda saab, sest siis ta ostab selle ära ja ma pean seda päriselt vaatama. Seda jubedat Ropkat!!

Muidu hakkan juba vaikselt taastuma. Kui isa surma järgsetel päevadel ei saanud alguses nagu midagi aru ja nädala pärast oli metsik äng ja teise nädala pärast tühjustunne ning huvi mitte millegi vastu, äraminekusoov isegi kohati, siis nüüd jaksan juba naeratada. Natuke. Ärkan hommikul ja esimene mõte ei olegi, et panen silmad kohe kinni tagasi. Ajan end hoopis vapralt voodis istukile ja teen lahti teleka. Piilun teki alt Terevisiooni ja loen läbi mõned lehed, enne kui kööki kohvi tegema tatsan. Olen nagu isa, naudin pikki laisku hommikuid, miljoneid minuteid kohvi rüübates.

Natuke vitamiinihulluks olen läinud. Olen miskipärast surmkindel, et eelmise talve haigustest äraräsitud keha ja vaim vajavad nüüd ei midagi muud kui tublit vitamiinide üledoosi. Käisimegi sestap apteegis ning ma krabasin endale igatsugu a-, b-, c- ja d-vitamiine. Nii lohutav on neid hommikul veega alla kulistada.

Sain kätte isa tuha. See seisab mul nüüd ilusas urnis elutoa laua peal. See on ka kuidagi lohutav. Seesugusel koledal sügisel ma seda küll kuhugi puistama ei hakka. Tuleb kevad, siis.

Ahjaa, täna tahtsime Innoga lihtsalt poest viinamarju osta, aga igas, IGAS kaubakeskuses olid ees hullud shoppajad, kes saalisid seal närviliselt ringi ja olid väga vihaste nägudega. Kogu maailma peale tigedad nagu. Mulle meeldivad kaubakeskused palju rohkem siis, kui hinnad on seal normaalsed ning parkimisplats pooltühi.

Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga Tartus oli täna küll koerailm. Sooja ainult 2 kraadi! Õnneks meil on nüüd hästi soe tuba, 20 kraadi ja imelikul kombel pole mul sel aastal sügise saabumise vastu midagi. Peaasi on, nagu ma olen aru saanud, ikkagi soe tuba.

Möödus suvi, IX peatükk

Pildil heinalised.
----------
Ta kastanpruunid käharad juuksed olid langenud silmile, kust neid tõrjuti aegajalt eemale. Kuid kangekaelsed kiharad ei tahtnud kuidagi jääda püsima ja vajusid segavalt alla, varjates kumerat laupa. Lihtne töökleit kattis õrna, natuke liig habrast keha.
Lõpetanud oma tegevuse, neiu tõusis ning käega päikese eest silmi varjates vaatas põllule, kust kostis niidumasina kärisevat häält. Aino vanemad olid surnud ja ta viibis oma onu talus. Võrdselt teistega pidi ta töötama suviti põllul.
“Aga mille eest ma sind koolitan?” armastas onu lausuda. “Ega minagi oma varandust pole saanud käsi rüpes hoides. Kõik oma kümne küünega kokku kraabitud.”
Kuuldes õuevärava kääksatust, pööras neiu vilkalt pead, nii et ta kiharad lendlesid tuules.
“Jüri!” hüüdis ta peaaegu et karjatades ja jooksis vastu kahele noormehele, kes olid väravast sisse astunud.
“Tere, Aino!” lausus Jüri, sirutades käe ning näidates sõbrale, lisas:
“Saage tuttavaks! Mu sõber Ats Veedo ja Aino Väli.”
“Aga kuidas te siia sattusite?” küsis Aino ärevuspunaga põskedes.
“Ah, väike jalgsimatk läbi Eesti.”
“Läbi Eesti!?”
“Jaa,” vastas Jüri, “ainuke viga, et Ats unustas seljakoti kõige vajalikumaga koju. Kolmandat päeva toidame end vaid metsamarjade ja juurikatega.”
“Oh te vaesekesed!” hüüatas Aino kaastundlikult. “Tulge tuppa. Ma toon teile kohe midagi süüa.”

Eestuba, kuhu Aino neid juhatas, oli avar puhas ruum. Akna all asetses pikk laud, mille mõlemal küljel olid pingid. Pisut eemal seisis suur toidukapp. See oligi peaaegu kogu ruumi sisustus.
Aino tõi toidu lauale ning näljased teekäijad asusid seda innukalt hävitama.
“Rääkige, kus te tänase öö viibisite, et juba nii vara siia jõudsite?” küsis lõpuks Aino.
“Mäeküla hotellis,” vastas Jüri tõsiselt ning valas endale juba kolmanda klaasi piima.
“Hotellis? Aga meil pole ju hotelli!”
Jüri vaatas aknast välja, kus kauguses olid näha eemal asetsevad heinasaod ja näitas nende suunas.
“Seal neid terve rida. Vali, missugust süda ihaldab. Aga nüüd aitäh, perenaine. Kõht on täis.”
“Võib-olla tahate natuke puhata?” küsis Aino hoolitsevalt.
“Kuluks kindlasti tunnike leiba luusse lasta. Ja siis teele. Peame ruttama.”
“Kuhu siis? Jääge ikka homseni. Homme on siin pidu ja…”
“Mitte kuidagi pole võimalik, latsekene! Täna õhtul pean olema juba kodus, sest isal on homme sünnipäev, ja koju on mul siit kilomeetrit nelikümmend. Kuid juhata meile nüüd koht, kus saaksime natuke magada.”

Aino koristas söögi laualt ja pühkis selle hoolikalt puhtaks. Noormehed olid väljunud elumaja trepile ning ajasid seal suitsetades juttu. Peagi väljus ka neiu, haaras Jüril käest kinni ja kolmekesi sammuti üle rohuga kaetud õue talli suunas.
Talli lakas, mis oli pooleldi heintega täidetud, näitas Aino nurgas lebavatele asemeriietele ja sõnas:
“Siin on teile kõik, mis tarvis läheb. Magage hästi!” Ja ta tahtis uuesti mööda redelit alla laskuda.
“Aga kuhu sa ruttad? Tule aja veidi juttu!” hüüatas Jüri ja haaras tütarlapse selja tagant endale sülle.
“Jäta!” sosistas Aino puigeldes, kuid siis alistus ning haarates käega noormehe kaelast, surus oma keha värisedes vastu ta rinda. Jüri kandis ta kui udusule asemele.
Ats, kes oli natuke eemale pikali heitnud, tõmbas teki üle pea ja pööras neile selja.
“Sul pole minu jaoks kunagi aega,” lausus Aino häälega, milles kõlas enam kurbust kui etteheidet…

Mis siis on Kruuda stiilis "positiivne uudis"

Tärganud meediamagnaat lubab hakata edastama positiivseid uudiseid. Stiilis, et "kui meile saadetakse info, siis me riputame selle üles".

Praegu on sellise "positiivse" ajakirjandusega võimalik tutvuda Kruuda ajakirjas Just. Kus siis "roosade" uudiste eest lubatakse nende "uudiste" saatjatele ohtralt pappi, kuni 10 000 krooni. Ja siis avaldatakse ära igasugu pask, see on siis klatš ja kõmu. Mis ilmselt on ainult "positiivne" mõnede rumalamate lugejate ja ehk ka Kruuda enda jaoks, kuna ta tundub kah suht rumal inimene, aga pole kindlasti positiivne neile, kelle kohta neid kuulujutte massitiraažis paljundatakse. Ja kuuldavasti on Kruudal omakorda nn Schindleri list oma väljaannete toimetustesse saadetud, kelle kohta siis ei või paha sõna öelda.

Näiteks viimasest Justist võib lugeda, kuidas kirjanik Kerttu rakke tegeleb piraat-toodangu müügiga, Missi-Margit läbustas sünnipäeval, näitleja Britta Vahur semmib ühe filmimehega. Siis on juures pildid "missitibidest" Triinust ja Sillest, kelle kohta Just avaldas alasti pildid. Ning sellest, et Hans Luik lahutab. Juures tekst: "Näiteks meediamagnaat Hans H. Luigest tilgub harva uudiseid. Seepärast maksamegi iga väikseimagi vihje eest päris korraliku summa."

Samas, huvitaval kombel, pole Justis sõnakestki sellest, et Kruuda ostis Rahvaliidu aseesimehele Ester Tuiksoole auto. Huvitav, sest ka Tuiksoo kohta tilgub harva uudiseid. Kuigi see oleks igati kuum inff. Samuti pole sõnagi Kruuda mehkeldustest minu eksi Ingrid Tähismaaga. Kuumad, tuhandeid kroone väärt uudised on lausa nina all, aga neist ei kirjutata. Tekib küsimus, miks?

Kruuda võiks kohe ausalt välja öelda, et tema "ajakirjandus" on mingi kummaline poliit-projekt, kus ta pakub siis oma lemmikutele ajakirjanduslikku katust. Mingi perverssus, tõega.

Seksism on Eesti seadustes kõvasti sees

Kui Marianne Mikko teeb kõvasti propagandat, et naised rohkem juhtivaid kohti haaraksid ja ma ei tea mis kõik veel, siis alustab ta valest otsast. Eesti seadused on seksismi algusest lõpuni täis. Juba alates sellestsamast Riigikogust, mida rahvas, kes jaguneb meesteks ja naisteks, valib.

Seadus eelistab selgelt mehi.

Toon mõned väljavõtted Riigikogu valimise seadusest:

§ 12. Valimiskomisjoni töökorraldus

(1) Valimiskomisjoni töövorm on koosolek, mille kutsub kokku komisjoni esimees või tema äraolekul aseesimees, nende mõlema äraolekul valimiskomisjoni noorim liige.

(2) Valimiskomisjon on otsustusvõimeline, kui selle koosolekust võtab osa vähemalt pool komisjoni koosseisust, sealhulgas esimees või aseesimees.

§ 14. Vabariigi Valimiskomisjoni moodustamine

(1) Vabariigi Valimiskomisjoni liikmed on:
1) Riigikohtu esimehe nimetatud esimese astme kohtu kohtunik;
2) Riigikohtu esimehe nimetatud teise astme kohtu kohtunik;

(3) Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe ja aseesimehe valib valimiskomisjon oma liikmete hulgast komisjoni esimesel koosolekul. Vabariigi Valimiskomisjoni esimese koosoleku kutsub kokku eelmise Vabariigi Valimiskomisjoni esimees või aseesimees hiljemalt seitsmendal päeval pärast komisjoni volituste algust.

(5) Riigikohtu esimees võib nimetada kohtuniku Vabariigi Valimiskomisjoni liikmeks üksnes nimetatava nõusolekul ning pärast kohtu esimehe arvamuse ärakuulamist.

§ 15. Vabariigi Valimiskomisjoni pädevus

(3) Vabariigi Valimiskomisjon annab määrusi käesoleva paragrahvi lõikes 4 ettenähtud juhtudel. Vabariigi Valimiskomisjoni määrusele kirjutab alla esimees. Määrus jõustub kolmandal päeval, arvates Riigi Teatajas avaldamisest.

(5) Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses oleva üksikküsimuse lahendamiseks võtab Vabariigi Valimiskomisjon vastu otsuse. Otsusele kirjutab alla komisjoni esimees. Otsus jõustub allakirjutamisega.

§ 16. Maakonna valimiskomisjoni moodustamine

(2) Maakonna valimiskomisjoni esimees on maasekretär. Maakonna valimiskomisjoni liikmed nimetab maavanem maasekretäri ettepanekul hiljemalt kümnendal päeval enne komisjoni volituste lõppemist. Maavanem nimetab maasekretäri ettepanekul ka kuni neli asendusliiget, kes komisjoni volituste ajal maavanema määratud järjekorras asuvad nende komisjoniliikmete asemele, kelle volitused on peatunud või lõppenud.

(3) Tallinna ja Tartu linna valimiskomisjoni esimees on linnasekretär. Linna valimiskomisjoni liikmed nimetab linnavolikogu linnasekretäri ettepanekul hiljemalt kümnendal päeval enne komisjoni volituste lõppemist. Volikogu nimetab ka kuni neli asendusliiget, kes komisjoni volituste ajal volikogu määratud järjekorras asuvad nende komisjoniliikmete asemele, kelle volitused on peatunud või lõppenud.

(4) Maakonna valimiskomisjoni aseesimehe valib komisjon oma liikmete hulgast.

§ 22. Valijate nimekiri

(7) Valijate nimekirja koostaja kirjutab valijate nimekirjale alla hiljemalt seitsmendal päeval enne valimispäeva ning jaoskonnakomisjoni esimees valimispäeval pärast hääletamise lõppemist. Elektrooniliselt hääletanud valijate nimekirjale kirjutab pärast hääletamise lõppemist alla Vabariigi Valimiskomisjoni esimees.

Ja nõnda veel ainuüksi selles seaduses ligi paarkümmend korda sõna mees.

Lisaks kubisevad seadused meestest, näiteks äriühingutes ja erakondades on kõiksugu esimehed.

Ja nii pole ime, et naised ei trügigi kuhugi, sest milline naine tahaks olla mees. Või siis lähevad mehelikud naised nagu Ergma. Aga juhtivad kohad ei peaks olema ainult mehelikele naistele. Või mis?

Kruuda sebib naisi

Väljavõte Äripäeva veebist.

Enne valimisi mitmeid erakondi heldelt toetanud Oliver Kruuda on asunud naisi sebima. Alles see oli, kui ta minu eksi Ingridga kokku leppis, et Justis enam väljavõtteid minu ja Irja blogist ei avaldata. Nüüd andis Rahvaliidu aseesimehele Tuiksoole auto sõita. Ja kindlasti on ta veel siin-seal ühte koma teist andnud. Näiteks Igor "Reformierakonna südametunnistus" Gräzinile, kes on asunud Kruuda perselt viimaseidki pasajäänuseid limpsima, nagu täna teleuudistest välja tuli.

Ja pole ka ime, et Kruudal raha otsas. Jagajale jäävad näpud, nii ütleb vanasõna. Aga nagu Caesar, kes altkäemaksude maksmise järel lõpuks pankrotistus, ent võttis lõpuks Rooma naastes revanši, on ka Kruudal šansud suured. Kui mitte riigijuhiks hakata, siis vähemalt puhtalt sita seest välja tulla.

Aga samas ta võib jälle kõik ära kulutada, sest on otsustanud hakata kirjutama positiivseid uudiseid neist, kes talle meeldivad. Ehk siis viljelema teatavat laadi klubi-ajakirjandust.

My Fair Lady- reaalsus või müüt?

Vaatame Irjaga parasjagu filmi My "with a little bit" Fair Lady (Irja ostis selle isa mälestuseks, sest see oli isa lemmikfilm).

Ja kui lugesin isa romaani osa, seda viimast sissekannet, mis puudutab suurt kunstnikku ja naist, siis tundsin ära iseenda. Selle Henry Higginsi, kes tegi Eliza Doolittle'ist suurilmadaami. Ja kui Bernard Shaw Pygmalioni ainetel vändatud My Fair Lady sellega lõppeb, so kunstniku abieluga maatüdrukust sirgunud suurilmadaamiga, siis minu suhe Ingridiga sealt, piltlikult öeldes, alles algas, või jätkus.

Kui tõin Ingridi Tallinna ja tegin temast selle, kes ta täna on, siis istus ta mulle "tänutäheks" lihtsalt pähe. Pange seda tähele, "kunstnikest" mehed!

Irja isa ei jõudnudki nii kaugele, tema naisest ei saanud suurilmadaami. Küll voolis ta oma tütrest selle, kellest omakorda mina olin unistanud. Ehk tegi justkui minu eest suure "töö" ära. Ehk, paradoksaalsel kombel, see keda ma üritasin Ingridist voolida, realiseerus Irjas. Ent see on nii ainult pealiskaudsel, Shaw stiilis vaatlusel. Tegelikkuses oleme Irjaga ikkagi palju lähedasemad kui lihtsalt mees ja naine. Ja see ongi minu arust õnn.

Aga sellest, mis on õnn, olen juba varem kirjutanud korduvalt. Aga ma ei väsi kordamast, õnn on kalli inimesega koos veedetud aeg.

Möödus suvi, VIII peatükk

Pildil tüdrukud Võrumaal 1940ndatel aastatel.
------
“Polegi asi nii hull kui alguses paistis. Nüüd aga otsime koha, kus võiks kulmu looja lasta. Valgusta ümberringi, ehk leiame mingisuguse heinaküüni või halvemal juhul heinasao,” ütles Jüri.
“Mulle tundub, et seal metsaserval nagu mustab midagi küünisarnast,” vastas Ats.
Ja tõepoolest, seal, kus algas metsa sünge piir, kükitas vana viltuvajunud heinaküün. Mõned minutid hiljem lamasid väsinud reisumehed värsketel lõhnavatel heintel ja suitsetasid.
“Oled juba midagi välja mõelnud, kuidas seletada Leidale oma äkilist ärasõitu?” katkestas lõpuks vaikuse Jüri.
“Leidale?” venitas Ats. “Aga kui ma räägin nõnda, nagu oli? Et nägin neid koos magavat ja…”
“Jäta järele,” katkestas teda Jüri. “Armukadetsemisega ei jõua kaugele. Armukadedus on juba ammu moest läinud. Sellega sa ainult sütitad naisi uutele truudusemurdmistele. Naistega peab oskama. Naised on nagu savi kunstniku kätes, millest hea tahtmise ja kogemuste varal võib voolida tõelise kunstiteose. Kes on käperdis, see ärgu proovigugi luua midagi uut, vaid pruukigu teiste valmisteoseid. Kui selline hakkab ise katsetama, siis tuleb välja monstrum, millele ka selle looja ei taha otsa vaadata.
Ja siis veel süüdistatakse naisi, et juba loodud nad sellisteks! Juhtub selline eksemplar aga uuesti kunstniku kätesse sattuma, siis see, lisades midagi ühte kohta ning võttes ära teisest, võib ju asja parandada, kuid paranduskohad jäävad ikka paistma. Saad aru, poiss?”
“Siin sa vähe eksid, sõber, kui võrdled naisi kunstiteostega. Naised ju vananevad.”
“Aga ka kunstiteosed pole igavesed!”
“Neid võib ju restaureerida! Aga naisi?”
“Restaureerida naisi? Aga kuidas veel! Vahel annab niisugune veel noorelegi silmad ette. Mul oli sarnane juhus, ühe vanema abielus naisega…”

Jüri oli jäänud tähelepanelikult kuulatama. Sealt, kus lebas Ats, kostus rahulikku, ühetoonilist norinat.
“Unimüts!” pomises Jüri, kuid mõne minuti pärast magas temagi rasket nooruslikku und.

Vallatu päiksekiir leidis metsaserval üksiku vana küünilogu, puges läbi katkise katuse ja vaatles uudishimulikult ringi heintega täidetud ruumis. Siis märkas ta magavat inimest, libises graatsiliselt üle heinte ning istus puhkama just silmakoopasse.
Jüri kortsutas läbi une kulmu, avas siis silmad, kuid samal hetkel pööras pea kõrvale, sest oli pimestatud heledast päikesevalgusest. Hommikuniiskus oli pugenud kontidesse ja Jüri hakkas kätega kiireid liigutusi tegema, tõustes seejuures põlvedele.
Nüüd märkas ta Atsi, kes magas, keha poolest saadik heintes ning pea veidralt viltu. Mustad käharad juuksed, millele oli langenud heinapuru, olid langenud laubale.
Jüri otsis pika heinakõrre ja tõmbas sellega õrnalt üle magava sõbra suu.
Ats liigutas kiiresti huuli, nagu oleks midagi mälunud, tõmbas käega üle huulte ja avas silmad.
“Tõuse üles, vanapoiss. Vaata, kui kõrgel juba päike on,” sõnas Jüri ning heites pilgu käekellale, lisas:
“Pool üheksa. Tee kähku. Ruttame Mäekülla, sealt saab süüa ja siis edasi Rebastesse.”

Mäeküla asetses Lõuna-Eesti ühes viljakandvamas maakohas ning koosnes laialipillatud taludest.
Natuke kõrgemal mäenõlvakul, maantee ääres asus jõukas talu. Kõikjal valitses eeskujulik kord ja puhtus ning oli tunda peremehe hoolitsevat kätt. Hooned olid enamuses maakivist, ainult elumaja oli uus avar puuehitis.
Elumaja madalal trepil istus noor neiu ning nööris jalga pastlaid…

ETV AK on Kanal 2 Reporterist valgusaastate kaugusel

Vaatan nüüd üle pika aja ETV uudistesaadet Aktuaalne Kaamera (Paar oli täna täitsa ok, muide, Kärmas pihtis ausalt, et pole kade, et Kersna temast andekam on- ha-ha-haaa!) ja PEAN AUSALT TUNNISTAMA, ET PRESSITEADETE ETTE VURISTAMINE POLE AJAKIRJANDUS!!!!!

Kanal 2 Reporter on liikunud valgusaastate kaugusele, nii AKst kui ka TV3 uudistesaatest, seda viimast pole ma juba mitu aastat vaadanud. TV3 võiks minu pärast oma uudistesaate üldse kinni panna. Ja AKd ei saa üldse võrreldagi enam Reporteriga, sest tegemist on kahe täiesti eri asjaga. Kanal 2 teeb rahvusvahelisel tasemel televisiooni, ETV hõljub kuskil 90ndate alguse Vremja tasemel. Kanal 2 Reporteri ainus häbiplekk on minu jaoks horoskoop, mille kaotamine ei muudaks ühelt poolt midagi, aga teisalt ma ei heida seda ette, sest nagunii võetakse horoskoopi kui meelelahutust ja TELEVISIOON ON OMA OLEMUSELT MEELELAHUTUS. Kes sellest aru ei saa, hakkavad panema segast, nagu üks prantslasest "hull lendur" Bourdieu. (See, miks inimene vajab üha enam meelelahutust, on omaette teema, ehk see, miks inimene on üha suuremas stressis, ja selles määrab otsustavat rolli inimese enneolematu paljunemine, olen ma üha enam veendunud- nähh, ootamatult jälle üks agenda Eestimaa roheliste jaoks).

Ja ma olen üha enam veendunud, et kui venekeelne kanal avada, siis TULEB SEDA TEHA KANAL 2s.

Ühinen Poni üleskutsega

Ühinen minagi Jüri Pino alias Poni üleskutsega lõpetada saba jupitamine ja kehtestada Eestis kohe kuiv seadus, nii nagu selle viis NSV Liidus sisse endine NLKP KK peasekretär, perestroika ja glasnosti isa Mihhail Sergejevitš Gorbatšov ja mida on praktiseeritud nii USAs, Soomes kui paljudes muudes riikides. Saavad kõik Olev Remsud ja muud tegelased lõpuks rahu ja lõppeb see lõputuna näiv kammajaa ja jahumine kõiksugu keelamiste ümber.

Ja kuiv seadus olgu täielik, pole vaja mingit alkotööstust Eestis. Eesti olgu riik, kus alkoholi ei müüda ega toodeta! Ega pakuta, kuskil, isegi mitte kirikus. Ja neil, kes vahele jäävad, tuleks pea maha raiuda. Kohapeal. Umbes nii nagu islamiriikides. Ka kõigil samagonni ajajatel. Tuleks algatada üleriigiline kampaania, välja selgitamaks salaja alkoholi pruukijaid ja samagonni ajajaid. Taksoviina müüjad tuleks põletada oma taksos. Sest see on neile paras.

Ma narkotsi ja muude antidepressantide kohta ei oska veel seisukohta võtta, aga hea on, kui ka need ära keelataks. Ka aspiriin, kuna ka see on valu vaigistava toimega, nagu alkohol. Inimesed võiks surra kõik piineldes, raisad, see on nende õiglane saatus. Värdjad! Ma ütlen.

Aitab jamast, ütlen ma. Muvvame läbi! Plats puhtaks! Uus poliitika! Täieline Eesti Vabariik. Tema ekstsellents.

Venelast ei maksa karta, vol 2

Tänane Ekspress kummutab levinud müüdi kunagise Soome lennuki Kaleva allatulistamise kohta.

Nimelt, lennuki allatulistamine, mida seni seoti diplomaatilise posti, mingite salakoodide varguse või isegi katsega tappa Eesti nukuvalitseja Konstantin Päts, oli lihtlabane veidi hoogu sattunud venelastest lendurite eksitus. Lennuk lasti alla hasardist.

Ja ma võin oma 2aastase Vene kroonus "teenimise" põhjal väita, et venelane ei mõtle. Venelase otsuste taga pole enamasti mingit erilist teadust ega kunsti, millest armastavad rääkida Eesti propaganda-uurijad. Venelane täristab huupi. Ja kuivõrd neil on kasutada piiramatu inimressurss (suurel hulgal heauskset ja rumalat rahvamassi), siis midagi kuskil ikka näkkab.

Eestlased, kes oskavad mõelda (ma loodan, et nad seda oskavad), saavad väga hästi vastu, kui sihivad täpselt ja lähevad kindla peale.

Ja kes mind ei usu, see vaadaku filme sarjast "Vene jahi omapära". Venelane on täpselt selline, nagu seal filmis. Ma ei usu, et ta on ohtlik. Veel vähem tasuks teda karta. Mida ta vajab, on abi, aga seda tuleb serveerida nii, et ta sellest aru ei saa. Sest ta on nii uhke, et ei salli abistamist.

Ja kui venelane lööb või solvab, siis tuleb vastu lüüa ja solvata. Selline on vene komme. "Bjot, znatšit uvažajet!" Perversne, aga tõsi. Ja venelast ei tohi tänada, ta võtab seda solvamisena. Ma arvan, et selline masohhism arenes venelastel välja mongoli ikke tulemusel. Kus ühte rahvast ligi 300 aasta vältel kotiti. Ja erinevalt Margus Kiisist arvan ma, et mongoli ike mõjutas venelasi rohkem kui arvatakse, mistõttu on Venemaa pigem Kuldhordi kui Bütsantsi järeltulija. Nii nagu Eesti, mida sakslased kottisid 700 aastat, on nagu väike Saksamaa. Ainuke vahe on selles, et venkudel õnnestus Kuldhord enda kätte mängida, aga eestlased on endiselt kotipoisid.

See käib just sinna, Peep!

Võtame palli ja ...


paneme selle nina otsa. Nõnda.

Tahan ühte vinget veebi!

Osake Ekspressi veebist.

Nüüd, kui Ekspress ostis Delfi, on Ekspressi veeb saanud juurde uue ikooni ribas, kus varem olid EPL Online, SLÕhtuleht, 1182 jne. Olen sellest juba varem kirjutanud ja kordan üle: ma ei kannata üha uusi ja uusi igavaid saite, vaid tahan ühte Vinget Veebi, kus oleks olemas kõik need asjad, millest Luik on pajatanud: reportaažid sündmuskohalt, kus ajakirjanikul on kaasas veebikaamera, interaktiivne koostöö lugejaga, uudiste ja teemade arenemine otse reaalajas.

Täna oli Online ajakirjanduse teemal veidi juttu Päevalehes, kus asja arutasid Holger Roonemaa, kes on Online ajakirjanduse alal kirjutanud bakatöö. Ning Aivar Pau, kes on muidu äge tegija reaalajas uudiste alal. Kes siis kirjutavad, et varsti kolivad uudised üle veebi.

Roonemaa järeldab, et lehelugeja on justkui targem ja mitmekülgsem kui internetis uudiste lugeja. Mis aga ei pruugi olla tõsi, sest loogika ja traditsioon, kuidas internetis uudiseid edastatakse, on veidi teine. Ja mis peamine, ajalehed justkui ei taha interneti uudiseid eriti "kõvadeks" teha, seal edastatakse rohkem sellist kollasevõitu asja, paljuski saasta. Sest lehe kaudu tuleb rohkem reklaamipappi ja lehtede omanikud kardavad sellest ilma jääda. Ent sellele vaatamata on reaaljas uudiste ehk nn Online saidid kõvasti edasi arenenud, võrreldes 6 aasta taguse ajaga, kui Äripäev hakkas esimesena Eestis Online uudiseid edastama (julgen siin sõna võtta, kuna olen ise kirjutanud TÜs 2003. aastal Online ajakirjanduse teemalise uurimustöö, minu teada esimese Eestis selles vallas).

Aga mina ei saa aru, miks ei võiks väljaanded teha ühte korralikku saiti, selle asemel, et töös hoida mitut kesisevõitu asja. Ja nüüd tundub, et Delfi tasalülitatakse samamoodi ära, ainus uuendus pärast ülevõtmist on lingid eri Ekspressi saitidele, mida on nii kole palju, et keegi ei viitsi neist uudised käia kühveldamas. Ja kõigi sisu on enam-vähem sama, so kopeeritakse teineteist. Palju parem pole Postimees.ee kõrvale tekkinud elu24.ee. Kus on Postimehe uudised, lihtsalt natuke suuremate piltidega.

Ilmselt tuleneb see asjaolust, et väljaandjad on kinni vanades stampides, kus iga uue idee jaoks tuli teha uus väljaanne. Aga veebis saab kõik koondada ühtekokku. Kus siis kasutaja viibib päev otsa vaid ühel saidil, mitte ei seikle ühest kohast teise. Delfi hakkas sinnapoole liikuma, aga nüüd tundub, et ka Delfist saab üks selline niru saidike, üks ikoon ülaribas.

Ja täpselt minu mõte on ka see, et paberit pole vaja ühest hunnikust teise vedada. Näe, jälle üks agenda Eestimaa rohelistele! Auu, rohelised, ärgake! Kuhu on jäänud Strandberg oma teravmeelsete sõnavõttudega, mis rahvale enne valimisi meeldisid. Kas ta on haigeks jäänud?!

Appi!!!!!

Jocelyn Wildenstein kulutas "ilu"operatsioonidele 40 miljonit krooni, lasi teha kassisilmad jms, et meeldida mehele, kes ta juurest nüüd jalga lasi. Pilt ajakirjast Now.


Donatella Versace sarnaneb üha enam kalaga.


Jackie Stallone, nagu mingist koomiksist.

Tõesti, siin oleks agenda Eestimaa rohelistele, kes oma võimalikud agendad on kõik maha maganud, nagu näiteks gaasijuhe Läänemeres. Sellised nip tuck asjad on ka Eestis tõusuteel. Neid inimesi tuleks aidata.

Eesti majanduskasv pole mull (pilk maalt)

Kui Indrek Neivelt, pilguga Peterburist, või ütleme siis, et Tallinna Kaubamaja kõrvalt, leiab, et Eesti majanduskasv on üks suur mull, siis minu pilk maalt ütleb, et nii see päris pole.

Esiteks on küttepuidu tihu hind kerkinud võrreldes aasta taguse 200 krooni pealt ligi 400 krooni peale, valmis küttepuid müüakse juba hinnaga 600 krooni ruum. Ja paberipuidu hinnad on sootuks pöörased, paberikase hind on kerkinud mõne aasta taguse 400 krooni pealt tihu 1100-1200 krooni peale tihu. Kuigi Soome paberitehaste jaoks pidi taluvuspiir olema 800 krooni tihu, kõik mis üle, on kahjum. Ent ostetakse ikka, sest puidupõud on suur, Rootsi metsad said paar aastat tagasi tormis kõvasti räsida ning Venemaa pani väljaveetavale puidule peale hiigeltollid. Mõistagi, et oma puidutööstust arendada.

Ja piima ning vilja hinnast ei maksa rääkidagi, need on kerkinud pöörastesse kõrgustesse pärast Euroopa laovarude ammendumist.

Eesti inimene maal elab paremini kui kunagi varem. Ja need, kes Eestis tööd ei leia, käivad Soome ehitajaks. Mammona valgub Eestisse.

Ja ma ennustan, et 10 aasta pärast ei tee Eesti äris ilma mitte Neivelti-sugused spekulandid Kaubamaja-tagustest pilvelõhkujatest (kes kõik kohe ära müüvad, kui kätte saavad ja omale läikiva ülikonna ja Ferrari ostavad), vaid mehed kui härjad maalt.

Hoiatus: Hanno Tomberg

Väljavõte tänasest Postimehest.

Tahaks hoiatada poliitiku Ene Tombergi vanema poju Hanno Tombergi eest. Ja tema jutu eest ka. Puutusin temaga mõnda aega kokku Äripäevas, ning minu kogemus on, et tegemist on suht ara tegelasega. Kes lükkas kõrvale ajakirjanik Peep Soomani altkäemaksu-loo ettepanekud, millest hiljem tuli Bonnieri uuriva ajakirjanduse preemia. Siis kui Tomberg oli Äripäeva uudistetoimetuse juht. Ja kui oli otsustav lehe kokkupanemise aeg, tavatses Tomberg valmistada ette oma mingi tele-NBA korvpalli-ülevaateid. Vist toonasele Taska Kanal 2-le.

Ja nüüd on see sell end sisse seadnud maksumaksja raha eest toetatavas televisioonis. Kus on juba suutnud minema puksida ETV raudvara Vahur Kersna. Ning keerata kogu programmi perse. Nii et ma, Irja ka, pole ETVd (välja arvatud Terevisiooni) vaadanud juba mitu kuud. Sest sealt pole midagi vaadata. Kanal 2 ruulib täiega.

Ja Tomberg nimetab ETV viimase aja "õnnestumisteks" ooperi Tosca ja TÜ 375 ülekandeid. No tohho tillaja! Ja et siis Pekingi olümpia.

Minu meelest pole ETV juba ammu täitnud eesmärke, mida seadusandja ootab. See on siis rahvas. Rahvas on hääletanud ETV saated üksteise järel TOPist välja.

Ja ma ütlen ausalt, ETVd pole rünnatud alusetult. See, mis sealt tuleb, on suures osas savi.

Möödus suvi, VII peatükk

Pildil paremal Endla Saar, Peetso Oti (Ats) pruut ja Mihkel Kukk, Kastolatsis 1943. aasta suvel.
----------
See vaatas talle otsa, sirutas siis käe perrooni suunas ning hüüdis:
“Hei, Ats! Kuhu sa jooksed? Luba mu sõidupilet!”
“Ei, sõber. See nõks ei lähe läbi. Astu aga rahulikult tagasi!”
“Missugune nõks? Issand hoidku, olge ikka inimene. Mu sõber läks ees ja tema käes on piletid.” Ja noormees vaatas ametnikule niivõrd ausameelselt silma, et too lõi kahtlema.
“Noh, olgu peale. Jookse siis,” ja astudes kõrvale, lisas: “vagunisse sa ikka ilma piletita ei pääse.”
Vaguni eesruumis pahandas noor heledapäine vagunisaatja vanaldase naiskodanikuga:
“Kuhu te trügite? Ma ju räägin teile, et ilma piletita ma teid sisse ei lase. Astuge tagasi maha!”
“Mis see paar jaamavahet siis ära ei ole,” kordas naine kangekaelselt ja rühkis edasi.
“Olge ometi mõistlik, inimene; te näete, et teid ilma piletita sisse ei lasta,” tuli vagunisaatjale abiks pikakasvuline prillidega noormees, kes oli oma kaaslasega äsja vaguniuksest sisse astunud.
Vagunisaatja naeratas ootamatule abilisele ja kohendas oma käharaid lokke.
“Astuge edasi vagunisse, palun.”
“Pole viga. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis seisame siin koridoris. Nagu ma näen, on vagun juba ilma meietagi puupüsti täis.”
“Nagu soovite.” Ja näitsik sulges ukse, sest rong hakkas järsu tõmbega liikuma.
“Päris häda teil nende jänestega?” küsis tõmmunäoline noormees, kes oli samuti jäänud koridori seisatama.
“Minul ju lõpeks ükskõik, aga peaks tulema kontrolör, siis on peapesu oodata, kui oled mõne piletita reisija sisse lasknud.”
“Küllap me aitame teil siin korda luua,” lausus prillidega noormees ning nõjatus seinale.
Näitsik kinkis talle selle lubaduse eest võluva naeratuse.
Oli juba kesköö, kui rong peatus mingis jaamakeses.
“Kuidas seda jaama nimetatakse?” küsis üks noormeestest vagunisaatjalt.
“Varreste. Peatus on siin lühike. Sõidame kohe edasi.”
Juba kõlaski ärasõiduvile, kui vaguniuks avanes ning sisse astus tugev ja tüse vormiriides raudteeametnik.

“Sõidupiletid, palun.”
“Üks moment,” vastas tõmmunäoline noormees ning pistis käe taskusse, hakates selles sorima. Kontrolör pööras talle hetkeks selja ja samal silmapilgul libistas noormees end ta selja tagant mööda ning hüppas juba liikuvalt rongilt maha. Enne, kui ametnik jõudis midagi taibata, järgnes oma kaaslasele prillidega noormees, oleks peaaegu komistanud vagunitrepil, kuid maabus siis ikkagi õnnelikult perroonil.
Kontrolör vaatas neile vihaselt üle ukse järele, sülitas korra ning pöördus siis etteheitvalt vagunisaatja poole:
“Juba jälle on teiega sekeldusi. Olen sunnitud tegema teie kohta ettekande.”
“Aga nad olid ju nii kenad ja viisakad noormehed, et ma ei osanud aimatagi, et mul on tegemist kaabakatega,” seletas vagunisaatja nutuvarjundiga hääles.
“Te olete ametis, mitte aga siia tiiba ripsutama tulnud!” käratas kontrolör, kuid nähes näitsiku õnnetut näoilmet, naeratas lepitavalt ja astus edasi vagunisse.

“Ilusa supi sa keetsid. Järgmine rong sõidab siiapoole alles homme öösi ja meil pole kopikatki taskus,” pahandas Jüri kaugenevale rongile järele vaadates.
“Mida mina sain sinna parata, et see neetud tüüp vajus sisse just sel hetkel, kui rong juba liikus. Muidu oleks me võinud ennast mõne teise vaguni külge haakida.”
“Oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss. Tõid mind senikaugele, tassi nüüd ka edasi.” Ja Jüri istus kraavipervele maha ning süütas sigareti.
“Kõigepealt tutvume olukorraga,” sõnas Ats, vaadates ringi. Kuid ligidal ega kaugel polnud näha ühtki ehitist, ainult maasse taotud tulp, millele oli kirjutatud jaama nimetus, tähistas kohta, kus alles mõne minuti eest oli seisnud rong. Pime sünkjasmust öö ümbritses neid. Nähtav oli vaid helendav maanteelint, mis kadus eemal tumeda metsa vaikivasse hõlma.
Nüüd tõmbas Ats taskust välja kortsunud paberi, laotas selle laiali ja valgustas taskulambiga.
“Oli õnn, et võtsin kaasa maakaardi, nüüd teame vähemalt orienteeruda. Varreste. Käes. Umbes nelikümmend kilomeetrit Tartust ja kolmkümmend kilomeetrit mööda maanteed Rebastesse Leida poole. Lähim asustatud punkt Mäeküla, asub siit viie kilomeetri kaugusel.”
“Mäeküla?” küsis Jüri kiiresti. “Mäekülas elab ju Aino. Nii et näljasurma veel karta pole.”…

Valodja norib kolakat

Väljavõte Postimehe veebist.

No tõega, sellisele vennale tahaks kohe "pa jebalniku" anda, kui vene slängis väljenduda. "Pideras" selline. "Sukin sõn". "Pizdabol".

Ise paitab oma kohalikel natsidel "našidel" päid. Lontrus.

Tubli, Raimo!

Väljavõte tänasest Postimehest.

Raimo Ülavere, endine Äripäeva uudistetoimetuse juht ja peatoimetaja asetäitja, kes maandus pärast ebaedu Äripäeva peatoimetaja konkursil (oleksin ise samuti hääletanud tema vastu) Postimehes, samuti peatoimetaja asetäitjana, kirjutab viimasel ajal teraselt. (kuigi pildi peal on nägu kuidagi ehmunud ;)

(Ja ma kujutan ette, et Ülavere maabus Postimehhe kui teisele planeedile, sest Äripäeva organisatsioonikultuur ületab teisi väljaandeid mäekõrguselt, ehk ainult Ekspress suudab midagi vastu panna. Kogesin seda rahandusministeeriumis, kuhu vahepeal maabusin kui kiviaega. Mis ei tähenda, et rahandusministeerium oleks olnud halb, lihtsalt Äripäev on teistest peajagu üle ja soovitan seda ettevõtet soojalt! Ehk ainult Hansapank suudab midagi vastu panna. Ja Äripäeva inimesi võiks tellida koolitajateks, selle soolapuhuja Vainu asemel.)

Aga Ülavere on ellujääja tüüp. Postimehes on juba märgata Ülavere mõju, seda särtsu, mis ajab kõik vähid kivide all liikvele, kui piltlikult väljenduda. Ja temasugust venda oli just Postimehhe vaja, Merit "kes-see-veel-on?" Kopli ja Mart Kadastiku kõrvale, kes kirjutavad mingitel ninnu-nännu kobraste ja mobiililevi teemadel.

Nii et nüüd, hoidkem alt, piip ja prillid, korruptandid! Äripäevas on Hundimägi ja Mandel, Postimehes Ülavere, Ekspressis Vedler (kes muutub, tõsi, iga aastaga täidlasemaks, ja samas ka laisemaks, sama kehtib BNSi Samosti puhul), Päevalehes khm-khm-khm, pole kedagi ja SLÕhtulehes ammugi mitte. Ja tundub, et Schibsted, vaatamata sellele, et Kadastik mind seksihulluks sõimas, liigub eest ära nii tele- kui leheturul.

Ütlen muu hulgas ausalt: Ekspressi päästaks see, kui Luik viitsiks hakata uuesti peatoimetajaks, aktiivselt (ennustan, et tiraaž tõuseks 70 000 peale), ja Päevalehe see, kui sinna vähemalt Hõbekas tagasi tuua, või ei, Piirsalu peatoimetajaks teha. Mis oleks Eesti ajakirjandusturule kindlasti edasiviiv liigutus. Selle Lea "imen sind, Luik" Larini asemele.

Ja rahvaliitlased, hoidke alt, sest Ülavere entusiasm, Postimehe võimendusega, tähendab ainult hukku. Aga rahustavalt teistele võin öelda, et see erakond on juba tükk aega tagasi hukkunud. Jäänud on "saneerijad", või õigemini nn tankistid. Kes üritavad päästa isakeste nahka. Reiljan-poiss pääseb karistuseta, vean kihla.

Uus(vana) vaste sõnale "muulane" on "vant"

Aitan veidi Päevalehte, mis otsib uut vastet sõnale "muulane". Ja see on "vant". Vantideks kutsutigi neid, kes armastavad ja armastasid nimetada end "russkojazõtšnoje naselenije". Millalgi 90ndate algul tundus see ilmselt kellelegi ebasobiv, rahvasuus kasutatud sõna "vant", ja see asendati sõnaga "muulane". Ka "venekeelne elanikkond" tundus ilmselt veidi ebasobiv.

Pärast aprillirahutusi tundub mulle, et kõige õigem vaste sõnale "muulane" on ikkagi "vant". Vant jääb vandiks, prae teist või või sees, ütleks soomlane.

Dag pole mees

Foto Rootsi saatkonna kodulehelt.

Ma ilmselt olen väga ebaviisakas, aga vähemalt aus: Dag Hartelius, olgu ta siis Rootsi kuning- või vabariigi saadik, pole mees. Ta on meessoo häbiplekk ja ma usun, et muistsed viikingid keeraksid end hauas ringi, kui enda järeltulijana midagi säärast näeksid. Irja nimetas teda täna heljuvaks lumehelbekeseks, seda muljest tantsupõrandal, kus Dag ei juhtinud, vaid tatsas niisama. Teine säärane topis oli saates Beatrice. Ja kloune oli veel, näiteks Peep Vain, kellele Irja soovitas sellise punaseks värvitud pingpongipalli järgmine kord nina otsa panna. Siis on efekt täielik.

Arutasime just asja täna Irjaga ja oleme üsna veendunud, eriti pärast tänast Tere õhtust! saadet, et Dag on selline kesksoost tegelane, millisteks Rootsi ühiskond on mehed muutnud. Ja millised naistele kahtlemata hästi peale lähevad. Ok, ma olen ka nõus tita peput pesema ja mähkmeid vahetama, nõusid ja pesu pesema ning süüa tegema, aga Dag on eraldi klass. Tundub olevat mingite rohtude mõju all. Selliste längus õlgadega tegelane, kes käib kogu aeg mööda nööri ja kes jätab mulle pervari mulje, kes salaja piilub alaealisi tüdrukuid või siis selliseid pilte:

nagu Beatrice viimases Playboys.

Ja tõesti, pildid viimases Playboys olid nii jäledad, et võtsid mul mitmeks päevaks seksiisu ära. Palju lahedamaid pilte sain täna teha teleekraanilt, kus näidati Playboy staare:

Veel vägivalla kahjulikkusest

Oleme Irjaga arutanud mitmel korral vägivallaga seonduvat ja üks argument veel vägivalla, eriti perevägivalla vastu, seda just laste peal tarvitatuna:

vägivalda kogenud laps ei pruugi ise muutuda vägivaldseks, nagu ilmselt vanemad loodavad, kes oma last peksavad, et lapsest saab Suur Diktaator, mõni ettevõtte juht, juhtiv poliitik või niisama kõva käega ärimees, või siis turvamees mõnes ööklubis. Vastupidi, enamasti laps harjub vägivallaga ja muutub vägivalla suhtes immuunseks ka tulevikus, laseb end peksta. Nii nagu mina, kes ma ei saanud aru, millal on õige aeg vägivaldne naine pikalt saata. Ja vabalt võis olla, et minu suutmatus vägivallale adekvaatselt reageerida (kuna ma olin vägivallaga harjunud, see tegi mulle piltlikult öeldes nalja), muutis mu endise elukaaslase veelgi julgemaks ja vägivaldsemaks. Irja näiteks, kes pole lapsena vägivalda kogenud, lõpetas kohe suhted meestega, kes olid vägivaldsed.

Ja näiteks minu ema, kelle isa oli olnud vägivaldne, lasi end ka oma mehel peksta. Ja ei läinud mehe juurest ära, kuigi see võimalus oli olemas. Sest ma ei usu, et ema uskus päriselt, et isa ta maha lööb, kui ta pere juurest lahkub.

Ja kodusest vägivallast sünnib koolivägivald. Lapsed, kes on harjunud koduse vägivallaga, ei kaitse end, kui neid pekstakse. Näiteks mina lasin end koolis kaaslastel vahel peksta ja ma ei saanud arugi, et midagi oli valesti. Aga erinevalt täiskasvanutest, kes tajuvad vägivalla puhul piiri (ükski vanem oma last päris sandiks ei peksa), lapsed seda ei taju. Nad võivad kaaslase, kes vägivallale adekvaatselt ei reageeri, vigaseks peksta.

Vanemad, palun ärge karistage oma lapsi füüsiliselt, te teete nõnda oma lastest, kui mitte kehaliselt, siis hingeliselt sandid.

Ja mis seal salata, vägivalda kogenud inimmass talub samuti vägivalda hästi, isegi õigustab vägivalda. Naudib seda. Nagu näiteks vene rahvas. Eesti rahvas ka.

Uus lesbipaar: Rakke ja Koch

Tänases SLÕhtulehes, kirjanik Kerttu Rakke ja ajakirjanik Tuuli Koch.

Kross läheb ajalukku, kui kõige rohkem esitatud Nobeli kandidaat

tundub mulle.

Ja kas Eestis muid kandidaate pole, lisaks kirjanduse valdkonnale, meditsiin, keemia, füüsika, rahu ja majandus.

Ja Krossi suhtes: korduvalt on viisakalt mõista antud, et Kross pole see. Milleks teda ühtelugu toppida ja siis jälle justkui lootustes pettuda. Et pahad rootslased, ei anna heale eestlasele auhinda, mida ta justkui väärib.

Miks ei võiks pakkuda juba ometi kedagi teist, Eestis pole headest kirjanikest puudust: Traat, Vahing, Õnnepalu, kui mõningaid nimetada.

Prantsuse-Vene-Saksa liit lagunemas

Näib, et Euroopa väikeriikidel on õnnestunud lüüa lõhe pärast Iraagi sõja alustamist tekkinud USA-vastasesse Prantsuse-Vene-Saksa liitu. Vähemasti, nagu kirjutab International Herald Tribune, räägib Prantsusmaa valitseja Nicolas Sarkozy täna Pariisis läbi Poola ja Tšehhi juhtidega, enne homset visiiti Venemaale. Sellega näitab Sarkozy, et eemaldub oma eelkäija Jacques Chiraci Venemaa-sõbralikest vaadetest.

Poolat ja Tšehhit huvitab julgeolek: USA pakutud raketivastane süsteem, millele venemaa on vastu, siis Gruusia vastuvõtmine NATOsse ja Venemaa kaubandussakntsioonid, näiteks 18-kuuline embargo Poola lihatoodetele.

Ja mulle tundub, et Sarkozy talitab õigesti, sest Putini Venemaa pole enam Jeltsini Venemaa, millega miilustasid peale Chiraqi nii Clinton kui Schröder. (Mulle tundub, et see Schröder on üldse mingi sita sisse tõmmatud, kust ta tuleks välja aidata! Ja mis Gerhardi sarjata, ka Clinton, eriti tema venemeelne ja -keelne nõunik Strobe Talbott uskusid, et tugev Venemaa on üks igati lahe asi) Ja ega Jeltsini Venemaa ka mingi paipoiss olnud, eestlaste varad jäid ka tema ajal tagastamata.

Sarkozy näib üldse soojendavat suhteid Ida-Euroopaga. Möödunud kuul käis ta Ungaris ja ülehomme suundub Bulgaariasse. Paistab, et ta tahab saada Euroopa uueks liidriks, tõugates troonilt Saksamaa juhi Angela Merkeli.

Ja jäävadki kaks sõpra ja kurjategijat, Venemaa ja Saksamaa, kes pole siiani suvatsenud hüvitada Poolale ja Balti riikidele oma maailmavalitsemise ja -jagamise tuhinas tekitatud kahju.

Mõningaid lisafakte Nord Streami kohta

millest kirjutab 2. oktoobri International Herald Tribune.

Esiteks kasutatakse Barentsi meres asuvaid nn Štokmani välju, mis on maailma suurima offshore gaasimaardla. Ja sellest tahab omale saada osa Euroopa, mis importis 2005. aastal 330 miljardit kuupmeetrit gaasi ning vajab 2015. aastaks juurde 200 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas.

Nord Stream, mille kahe paralleelse veealuse gaasitoru ehitust loodetakse alustada 2009. aastal ja lõpetada 2012. aastal, suudab transportida 60 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Projekti kiitsid kaks aastat tagasi Berliinis heaks toonane Saksamaa valitseja Gerhard Schröder ja Venemaa valitseja Vladimir Putin. Pärast seda on projekt takerdunud ehituslubade taha. Projektile seisavad teravalt vastu Eesti ja Rootsi, mis leiavad, et toru kahjustab keskkonda.

Terasest torud on tellitud Saksa ja Vene firmadelt. Tellitud on ka kaks laeva, et toru merepõhja lasta. Ühe sellise laeva rent maksab 1 miljon eurot päevas.

Ent nii juhtme ehitus kui gaasimaardla kasutuselevõtt on veninud ja projekt ei pruugi loodetud ajaks valmis saada. Moskvas asuva energiapoliitika instituudi juht Vladimir Milov ütles, et Gazprom on investeeringute mahtu Štokmani maardlasse vähendanud, planeeritud 670 mln USD asemel 335 mln USD 2007. aastaks. Planeeritust väiksemad investeeringud pole Milovi väitel gaasimaardla kasutuselevõtuks piisavad.

Varem olid Štokmani välju arendamas lisaks Gazpromile USA firma ConocoPhillips ja Norra firma NorskHydro. Ent Putin lõpetas äkitselt koostöö nende välisfirmadega. Sama äkitselt muutis ta juulis oma meelt ja palus Gazpromil kutsuda Prantsuse firma Total osalema 25%ga firmas, mis manageerib gaasimaardla infrastruktuuri.

Selle kõrval lõpetas Venemaa kaks aastat tagasi koostöö USA firmaga Exxon Mobil Sahhalin-3 nafta- ja gaasiväljade arendamise projektis. 2006. aastal võeti Hollandi firmalt Royal Dutch Shell üle Sahhalin-2 projekt.

Kõige selle taustal näib, et Venemaa on kaugenemas USAst ja nõrgematest Euroopa riikidest ning sidumas end Euroopa tuumikriikide, Prantsusmaa ja Saksamaaga. Kas uus võimutelg on sündimas? Või vana taastumas. Väikeriikide jaoks see midagi head ei tähenda ja sellele tuleks vastu seista. Eksisid need, kes arvasid, et Venemaa on Eestile parem naaber, kui ta on tugev. Tugev Venemaa tahab maailma valitseda, kahjuks.

Aga kes ei tahaks? Tegelt.

Euroopa Nõukogu on nagu lasteaed

Väljavõte ajalehest International Herald Tribune.

Nii nagu lasteaeda kutsutakse külla jõuluvana, nii kutsus Euroopa Nõukogu külla Strasbourgi Vene õigeusukummardajate juhi Aleksius II, 1929. aastal Tallinnas sündinud vanamehe, kes tuli ja "õpetas", et homoseksuaalsus on samasugune haigus nagu kleptomaania. Ja kutsus üles Euroopat naasma kristlike "väärtuste" juurde. Muu hulgas kohtus papi Prantsuse piiskoppide ja Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy'ga.

Ja sarnaselt Eesti pilvepealse mehikese emissaridega, näiteks Andres Põderiga, taunib patriarh homoseksuaalseid suhteid. Patriarh nimetas homoseksuaalsust koguni ohuks Euroopa tsivilisatsioonile. Ilmselt on usumeeste hulgas tavaline, et vanaduses muututakse üha lollimateks. Ja see pole ime, kui uskuda lollustesse. Endise NSV Liidu ala usumehi toetab asjaolu, et endises kommunismi-usu mekas, NSV Liidus oli homoseksuaalsus kriminaalkorras karistatav.

Eestlaste suur sõber, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee president Rene van der Linden kiitis Aleksiust, öeldes, et Aleksius demonstreeris "pühendumust rahule ja vastastikusele austusele".

Taustaks niipalju, et patriarh tahab oma Euroopa-visiitidega valmistada ette kohtumist paavstiga, et luua sõbralikke sidemeid Vatikaniga. See pole ime, sest pilvepealsesse vanamehesse uskujaid jääb Euroopas üha vähemaks. Kuigi, nagu kirjutab IHT, oli patriarhi mõttevälgatuste peale Euroopa Nõukogu saalis palju aplodeerijaid.

Lähemalt lugeda ajalehest International Herald Tribune.

Jõuluvana on olemas!!!

Lapsed, ärge uskuge, kui vanemad või sõbrad, suuremad poisid-tüdrukud, onud-tädid räägivad teile, et jõuluvana pole olemas. Jõuluvana on olemas ja ta elab Lapimaal! Tema abilised on päkapikud. Ta on olemas, sest ta on olemas. Kui on neid, kes usuvad, et ta on olemas, siis ta on olemas.

Suured onud ja tädid, kes näiteks kirikus käivad, usuvad samamoodi, et jumal on olemas, sest ta on olemas. Ta on habemega mehike ja elab pilvepiiril, tulistades aeg-ajalt välgunooli. Kui on neid, kes usuvad, et jumal on olemas, siis ta on olemas. Ja kui suurtel onudel ja tädidel on õigus uskuda ühe habemiku mehikese olemasolu, siis on lastel õigus uskuda teise habemiku mehikese, jõuluvana olemasolu. Ja kui jõuluvana teile, lapsed, kinki ei too, siis pole selles süüdi teie, lapsed. Vaid teie vanemad, sest vanemate süüteod nuheldakse laste peal.

Nii et lapsed, võtke oma vanemate kõrid pihku, piltlikult öeldes, kui jõuluvana teile just seda kinki ei too, mida te soovisite!

Üks lahe koduvideo: Tähismaa ja Oja

Tegijateks Ingrid Tähismaa ja Peeter Oja:

Kartuleid pole mõtet koorida

Vaatame Irjaga just, kuidas maamehed otsivad naist ja kuidas üks, kes valis kaaslast nagu hobust, pani oma "naised" kartuleid koorima. Itsitasime, sest me ei koori juba ei tea mis ajast kartuleid. Ja mulle väga meeldib koorega keedetud kartul, Irjale ka. Ma püüdsin juba oma eelmises kodus, soomlaste eeskujul koorega kartuleid keeta, aga mu eks Ingrid oli vastu, öeldes, et muidu jäävad liivaterad sisse. Aga kui kartul ilusti ära pesta, ei jää mingeid teri, või kui, siis mõni üksik. Ja mind see ei häiri, Irjat samuti mitte. Koorega keedetud kartulil on hoopis teine maitse. Ja räägitakse, et ka vitamiinid jäävad koore alla alles.

Nii et soovitan, nii nagu loobuda pesu triikimisest, loobuda ka kartulite koorimisest. Jäävad käed terveks ja toit saab rutem valmis. Praegu müüakse poes juba suht puhtaid kartuleid. Ja kui nad ka mustad on, näiteks turult ostes, siis on kartuleid potis hea pesta nii nagu mu vanaema seda tegi. Mingi tokiga, kas puust pulgaga või näiteks nõudepesuharja varrega suskida poti sisse. Saab puhtaks nii, et käsi ei pea märjaks tegema. Musta vee saab kartulite pealt ära valada ja puhta vee asemele panna. Soovitav on eelnevalt kartulid mõnekümneks minutiks potti vee sisse likku jätta, siis tuleb muld hõlpsalt küljest.

Peep reetis Ingridi?

Väljavõte viimasest SLÕhtulehest.

Meisterkoolitaja Peep Vain, kes veel mõned aastad tagasi lubas mu eksi Ingridi jaoks tähed taevast alla tuua, ütleb viimases SLÕhtulehes, et tema lemmikpaar eelmises tantsusaates oli hoopis Olga Kosmina-Mikk Saar.

Nojah, tundub, et Peep järgib oma stiili. Luuseritega ta tegemist ei tee ... Vaatame siis, kuidas suurmeistril endal läheb. Hi-hii.

Seks meeldib ka seenioritele

Kui vanalt on sobilik seksimine ära lõpetada?
Hmm, minu arust võiks seda teha surmani. Nagu süüa ja hingata.
Ja 26. augusti NYC (New York Times) raporteeribki, et enamik ameeriklasi 70ndates ning 80ndates eluaastates jätkab regulaarselt seksimist.
Huvitav, kuidas meie vanadega on?

Tiina Lang paneb segast

Väljavõte viimase Anne juhtkirjast.

Ajal, mil kurdetakse, et inimesed peaks vähem tööd rabama, et kauem ja kvaliteetsemat elu elada, kirjutab ajakirja Anne peatoimetaja Tiina Lang viimase numbri juhtkirjas vastupidist: et oh neid loodreid, kes ei viitsi tööd rügada, higimull otsa ees.

Lang on pahane, et "enamik töötajatest adub tööandja kramplikku hirmu, kui töötajat püütakse peibutuslikult mõnesse muusse asutusse üle osta või ta otsustab tüdimusest lahkumisavalduse lauale visata, sest tore oleks vagabundlikult maailmas luhvtitada, huulil stampfraas stiilis "töö pole jänes, mis eest ära jookseb"." Ja lõpetuseks loodab Lang, et "vaevalt, et mõtestamata ja sihitu seiklushimu ning "vabadus olla vaba" on elueesmärk."

Õigupoolest ei saa ma Langist aru, sest niipalju kui ma tean, on ta Annes lihtne palgatöötaja, töömesilane, kellele makstakse vaid murdosa sellest nutsust, mis tema töö läbi omaniku taskusse kukub. Ja mis Lang siis selle omaniku pärast muretseb? Ükski töötaja ei tohiks olla nii loll, et hakkab mõtlema nagu tööandja. Sest siis põleb ta suht ruttu läbi. Tööandjaga tuleb mängida pokkerit. Mõnuga. Meelitada pappi välja, kuis võimalik. Sest kes ei küsi, sellele ei maksta.

Nii et Lang, marss tööandja manu ja nõua vähemalt 10 prossa juurde. Vähemalt minu eks Ingrid tegi seda samas meediagrupis pea iga kuu. Vahel anti, vahel mitte.

Ood Tartu turule

Vaade Emajõele 100 aasta eest.


Ja sama koht täna.

Niipalju, kui ma Eestis olen ringi käinud, on Tartu turg kindlasti kõige etem. Mis tähendab, et oli õige otsus veidi enam kui 10 aastat tagasi bussijaama juures asuva praeguse kesklinna Statoili koha pealt vana räämas turg viia Emajõe äärde. Ja tõesti, ka nüüd, 10 aastat hiljem annab see silmad ette kõigile Eesti turgudele. Tallinna turud on pigem nagu naljanumber, mingite maffia-meeste taskuturud, kus pole olnud juba aastakümneid olulisi arenguid.

Tartu turult on mõnus osta kõiksugu puu- ja juurvilju. Olla võimalikult lähedal tootjale endale. Kui kauplustes seda tunnet pole.

Mis Tartu toidukaubandusse veel puutub, siis saab poest kõige värskemaid puu- ja juurvilju Säästumarketist. Kalavalik on kõige parem, lisaks Sadamaturu kalasaalile, Rimis ja Kaubamajas. Mahlavalik on parim Selveris. Ja alkoholivalik Rimis.

Möödus suvi, VI peatükk

Pildil: Lonni Vernik (Nurmoja) ja Georg Vaher, Tartus 1948. aastal.
-------
“No sõitsime Leida poole koos ühe mu tuttavaga. Tead ehk Pauli, seda hambaharjataoliste vurrudega tüsedavõitu vanapoissi?”
“Olen vist näinud. Ja milleks sa ta siis kaasa vedasid?”
“Sel pühapäeval pidi toimuma Leida leeripäev. Ta palus, et ma tooks linnast mõned oma sõbrad kaasa. Kutsusin Pauli, sest mõtlesin, et temaga Leida ikka ei hakka kurameerima, kuid võta näpust. Ühel ilusal päeval leidsin nad koos lakas magamas. Kurat! Kõndisin kellelegi sõna lausumata jaama ja sõitsin linna.”
“Ja jätsid Pauli sinna? Seda tegid sa küll ilmaaegu. Ja mis siis sellest, et nad koos lakas magasid? Mis ses nii erilist on?”
“Kuidas pole midagi erilist?” ärritus Ats. “Mis siis sinu arvates üldse eriline on?”
“Sa tead ju maa kombeid. Seal ei pöörata sellele erilist tähelepanu, kui poiss tüdrukuga magab. Ja pealegi päise päeva ajal lakas! Tühi asi!”
“Mitte sugugi,” üritas vaielda Ats, “lõppude lõpuks…”
“Ah, jäta oma armukadetsemine,” katkestas teda Jüri. “Millal, sa rääkisid, see Leida leeripidu on?”
“Pühapäeval.”
“Ilus. Täna on reede ja sa jõuad just õigeks ajaks tagasi. Õhtul istud rongile ja sõidad Leida juurde, palud talt ilusti andeks, mõtle mingi vabandus valmis, miks nii ootamatult ära sõitsid, ja lepituseks ostad talle kimbu lilli. Aru saadud!?”
Ats vaatas nõutult Jürile, võttis siis taskust sigareti, keerutas seda näppude vahel, tuli järsku heale mõttele ja sõnas:
“Aga tead, mis? Tule kaasa!”
“Ja mis Leida ütleb, kui sa kontvõõraid ta leeripeole vead?”
“Aga Leida ju paluski mul linnast sõpru kaasa tuua,” jätkas Ats oma ideest innustudes, “ja niisuguseid poisse nagu sina on sinna hädasti tarvis. Oled ju igati seltskonnainimene, laulu- ja pillimees!”
“Viinamees unustasid lisamata,” naeratas Jüri.
“Viina ja õlut seal jätkub! Võid juua niipalju kui süda ihaldab.”
“Aga tüdrukud?”
“Neid jätkub seal samuti. Isegi linnast saabub.”
“Olgu, sõidan,” nõustus Jüri.
“See on juba mehe jutt,” rõõmustas Ats, haaras õllepudeli ja täitis klaasid. Siis aga tõmbus ta nägu tõsiseks ja ta lausus:
“Tead, mis? Sa teed mulle väikese laenu?”
“Kallis sõber,” vastas Jüri kahetsevalt, “mul on taskus just niipalju raha, et tasuda nende õllepudelite eest. Mokas me ilus plaan! Pole kelleltki laenu ka teha. Kõik sõbrad on suveks linnast kadunud.”

Sõbrad olid jäänud tõsiseks ning kumbki tegeles oma mõtetega, tõstes aegajalt õlleklaasi suule. Siis tõmbus Ats nägu naerule.
“Käes, ära otsi! Sõidame jänest!”
“Jänest?” küsis Jüri kahtlevalt.
“Aga muidugi. Ma olen varemgi sõitnud.”
“Kaheksakümmend kilomeetrit ilma piletita sõita on natuke pikk maa. Kuid olgu. Proovime. Ainult kui see nali meil hästi ei lõpe, on sul nahatäis soolas.”

Jaamahoone avatud uksest tungles perroonile tihe inimmass. Uksel seisis tüse hülgevurrudega jaamaametnik ning kordas:
“Sõidupiletid. Näidake sõidupiletit, palun!”
Vana ametnik tundis hästi oma tööd. Ta oli isegi enese üle uhke, kuna oskas pea eksimatult ära tunda inimesi, kes püüdsid piletita perroonile pääseda. Nagu näiteks see prillidega noormees. Kindlasti pole tal puhas südametunnistus, ega ta muidu nii kramplikult püüaks kõrvale vaadata.
“Lubage oma sõidupilet!” ütles vanamees ja sulges noormehel tee.