Kroonika jookseb tühjaks?!

Nonoh,
paistab et sel väljaandel on lõpp lähedal.

Tuli juba selline kommentaar:
pedaru ei sobinud sepärast, et ütles tõde näkku.
reedel andis lahkumisvalduse ajakirjanik marilin vikat, ükski palgatõusunumber ei töötanud, et teda tagasi võita.
ka stella mõlgutab lahkumise mõtteid ta flirdib naistelehega. eks varsti on naistelehes tööl ja merle liivakuga saab stella hästi läbi võibolla läheb cosmosse?

Ja selline:
Tean kindlatest allikatest, et jaanuarist on Stella Naistelehes tööl. Leping on veel ainult allkirjastamata.

Lahkunud on Tõnu Pedaru, Marilin Vikat. Lahkumas Stella K. Wadowsky, kuuldavasti ka Kaire-Külli Kuldbek ja Jaanus Hämarsoo.

Kes seda Kroonikat siis tegema jääb? Aive Lauriste? Siis muutub Kroonika selliseks välismaa uudiste kanaliks, nagu Just algusajal, tiraažiga 5000.

Naisteleht vs Kroonika, karm arvustus

Naisteleht ja Kroonika, esikaaned.

Nüüd võtaks kritiseerida kaks tõsist konkurenti, Naistelehe ja Kroonika. Naisteleht, mis on nö tõusev täht meediataevas, ja Kroonika selline langev staar.

Esikaane kohta võiks kohe küsida: kumba ostaksid sina?
Mina ostaksin Naistelehe, seal on esiteks:
-Andrus Värniku salapärane saatja
-Urmas Ott tagasi teles
- noh, rohkem pole, aga pole hullu

kui võrrelda Kroonikaga, kus on:
-Urmas Otist vana uudis
-mingi naljakas beebi-eri- kaua lastakse kroonikal teisi Ajakirjade Kirjastuse väljaandeid järada? maivõi! ausõna!
-ja rohkem polegi

Sest olgem ausad, Naistelehe puhul solaariumid, testid, Saatpalu tegemised, lastekodu poiss on rohkem selline silo. Ja Kroonikas on sellest silost tehtud peauudis! Siis mingi igav Kreismanni-Veinmanni asi. No oleks vähemalt nende seksist rääkinud!
Ja need kroonika uudised, et kaasas on beebi-eri, ja telli Kroonika, no kamoon! Esikülg on ikka kuumade intriigide, skandaalide müügi koht. Mitte mingitele kommerts-sõnumitele.

Kroonika esikülg on selgelt igavam. Ja etteruttavalt pean märkima, et sisu ka. Kuigi vihjeid kuumadele asjadele on küllaga. Meelis Kapstas räägib juba juhtkirjas oma HIV-postiivsest sõbrast. Kes ta on? Milline neist homodest? Kas Arne Niit, Urmas Ott? Midagi ei tule välja.
Siis igavad uudised. Eve Kivi, kes on end ammu ammendanud. Vana uudis Oti kohta. Liisi Koiksoni teema, mis on igavalt välja mängitud. Jan Uuspõllust oleks võind teha pikema loo. Mees on end põhja joonud. Kuidas ta elus püsib? Jumala huvitav. Aga nüüd mingi mesilugu. Siis Kreismannist ja Veinmannist mingi moosine ja igav asi, täiesti toimetamata. Siis Laubre andis Tanja vabaks, kah igav. Siis Bedwettersi lugu, mis võinuks nädal varem olla. Siis Laura Kõrgmäest lugu, kus pole mingit inffi, lihtsalt ruumitäide. Siis üks igav lugu Janne Saarest, kes on täiesti tundmatu nägu. Siis tennisemeestest igavalt välja mängitud lugu. Siis üks igav seltskonnakroonika mingilt šampanja ürituselt. Miks ei kirjutata, et see Unicefi esindajast riigikogulane Elle Kull on alkašš, kes igal pildil on alkohol näpu vahel ja silmad grillis? Siis mingid kummalised pildid ja igavad ülesvõtted Kroonika staarikalendrist, mis tõotab tulla aegade igavaim. Siis on Paavo Kangur käinud vaatamas planeedi ilusaimat peput, aga Eesti esindajatega pole eriti jutule saanud. Ilmselt lakkus kuskil end täis, käis stripibaaris ja lõbumajas, ikkagi Kroonika raha eest kodust eemal!, ja pärast kirjutas mingi käki kokku. Ja ongi kõik.

Ja nüüd Naisteleht. Juhtkiri on lühike ja igav, täiesti mõttetu asi sellisel kujul. Lugeja narrimine. Kui endal mõtteid pole peatoimetajal enam varuks, las kirjutab keegi teine. Siis Andruse juuksurist on hea teema. Siis on lastud lobiseda Marica Lillemetsal, kes otsib omale meest. Oleks võind siis pakkuda talle kedagi! Lastakse naisel haliseda ja ei aidata. Naistelehel peaks olema inffi küll sobivate meeste kohta! Siis on hea idee panna tellimiskviitung väljaande vahele! Ja Lauri Saatpalust oleks võinud rääkida tema eraelust, mitte tööst. Seda teavad kõik, mis ta seal saates teeb. Urmas Ott taas teles on vist eksklusiivne uudis, taas, loodetavasti ei saa keegi selle uudise avaldamise eest kinga enam?! Ott on selline käre vend! Muud uudised tunduvad samuti huvitavad ja eksklusiivsed. Siis lastekodupoiss on hea leid, ja külmunud jalgadega mees, nn human intrest on sisse toodud. Pullerits rõõmustaks siin. Selle välismaa anorektiku oleks võind kahh esikaanele panna, küllalt koloriitne tegelane.

Mina üldiselt ei arva, et Naisteleht peaks paksemaks minema, nagu Irja. Aga vaat see üks hea lugu peaks olema pikem, sõbrad. Siis tundub ka ajakiri paksem.

Ja need igasugu võrdlused ja testid on ka väga head. Hakake tegema tänavaküsitlusi, nagu teevad USWeekly, Now ja paljud teised! Et mis inimesed arvavad.

Ja teles võiks olla ka Soome kanalid, neid ikka vaadatakse suht palju.

Hinded paneks nii:
Kroonika 3-
Naisteleht 4+

Kas meestel võib olla munniviha?

Arutasime seda täna Innoga. Mul nimelt üks tuttav mees, kellega ma ei ole seksinud ja kes on minu peale pahane. Kunagi keegi naisterahvas siin blogis kirjutas, et naistel on selline asi nagu vituviha. Kui noorem naine mehe üle lööb.

Aga kas ka näiteks mehel võib esineda selline asi nagu munniviha? Kui oled pikalt ühe naisega seksida tahtnud, aga ei ole saanud, ei saa ja tead, et mitte kunagi ei saa. Kui oled seniajani saanud kõik naised, keda oled tahtnud???

Lihtsalt mind hakkas see asi huvitama. Mis arvate? Mehed ka??

Ajakirjal Just 40 000 lugejat

Kuigi ajakiri Just oma numbreid ei avalda, on mul selline inff, et sel väljaandel on miski 40 000 lugejat. Selline korralik kultuuriajakirja mõõt. Tiraaž kuskil 15 000.

Aga seal pole tööl ka ühtegi ajakirjanikku. Müüakse ainult Saagimi nime.

Ja ma kordan veelkord: selle ajakirja nimi võiks olla Saagim, võiks tööle võtta 2-3 ajakirjanikku ja kirjeldada, mahlakalt, mida mutt teeb, kus käib. Saagim loobiks siis peolistele torte näkku ja teeks muud Esto-TV stiilis kino. Oleks tiraaž hopsti kui mitte 50 000, siis 30 000 peal. Ja lugejaid 100 000.

Panin peatoimetaja küsitluse uuesti, lisasin Purga ja Hasa, kes on ka kõvad tegijad

loodan, et te ei pahanda väga.;(

Uus küsitlus: kes võiks olla uus Kroonika peatoimetaja

Aidakem Ajakirjade Kirjastuse juhtkonda!

Kroonikal on vaja uut peatoimetajat. Panin üles vastava küsitluse.

Irja kandidaat on Merle Liivak. Irja: "Kui Merle Liivak tuleks peatoimetajaks, tõuseks Kroonika tiraaž kõrgemaks kui hiilgeaegadel." Meeledetuletuseks, see oli ligi 70 000, loetavus ligi 300 000. Praegu on loetavus langenud 130 000 peale. Tiraaži ma ei tea, ent pakun, et see on praegu kuskil 30 000.

Mina jään vastuse võlgu.

Üks õhtune anekdoot seoses Epp Petronega

Ja nüüd üks anekdoot, millel võib vabalt ka tõepõhi all olla.;)

See lugu pole iseenesest seotud ühegi armukesega, vaid Epp Petrone endise abikaasa Jaan Väljaotsaga. Nende kooselu oli selline üles-alla. Vähemalt viimased agoonia-ajad. Mingil hetkel otsustas Epuke, et ei saa ikka Jaanist loobuda ja läks mingi soolapuhuja juurde. Mingi nõia juurde, kus Ingridki käis, kui ta sai soovituseks omaenda uriini juua ja Ingrid siis jõi.

Epp sai ka igasugu nõuandeid. Ilmselt selliseid, et häbemekarvad tuleb või ja leiva vahele riputada ning siis vorst peale. Ja küüned tuleb endal lühikeseks lõigata, ja seda ei tea, kas ainult sõrme- või ka varbaküüned, aga igatahes tuleb need vanast kohviubade purustajast läbi lasta ning kohvi sisse puistada. Selliseid nõuandeid sai Epp siis soolapuhujalt. Aga tolku ei midagi. Epp oli hirmus pahane ja kirjutas Eesti Naisesse artikli, kuidas nõia juures käimine oleks äärepealt ta abielu purustanud.

Nagu nüüd teame, siis pold ei varbaküünte ega tupekarvade sisse söötmisest mingit kasu. Lahus nad on. Epul on see Justin, kelle ema ta oma blogis muudkui kirub. Jaan Väljaotsal aga üks ilus brünett, tema nimi kahjuks meelde ei tule.

Seksikaimad naklased praeguse seisuga

on:

Naised:

1. Piret Jaaks 12
2. Ülle Kahusk 11
3. Andra Teede 8

ja mehed:

1. Priit Salumaa 19
2. Sven Kivisildnik 10
3. Jaan Pehk 9

Kruuda juures tööl vaid luuserid

Väljavõte Postimehe veebist.

Nagu kirjutab tänane Postimees, on Kruuda juures tööl vaid luuserid: Kati Murutar, Marica Lillemets ja Toomas Lepp, kes pole ajakirjanduses millegi säravaga silma paistnud. Nad on sellised jutupaunikud, kes on alati juures kiibitsemas, kui miskit uut tehakse, kuni nende andetus paljastub, ja nad kõrvale jäetakse.

Paistab, et ainuke tõsisem tegija, kelle Kruuda endale suutis värvata on Kalev.ee juht Sten Hankewitz, kes on andekas ajakirjanik, sai Äripäevast kinga seoses osalemisega mingis juudivastases grupis, ja edasi vedas Päevalehe veebi.

Kruuda on ise ka luuser. Ei suutnud 50% turuosaga kommibisnist üleval hoida, kukkus ühel päeval hooga mingeid stagneerunud leivakombinaate kokku ostma, ja jooksis veel rohkem kinni. Selle asemel oleks võinud poodidesse korralikud Kalevi stendid teha ja korralikku valikut müügil hoida. Nagu seda teeb Laima ja on edukas. Kuigi Laima toodang on paras saast, šokolaadi nime all müüakse mingit rämpsu, välja arvatud jõhvika-sefiir.

Panin üles küsitluse Epp Petrone meeste kohta

Et kes neist on seksikaim. Esialgu juhib Kiur. Justin pole saanud ühtegi häält. Aga see ei näita veel midagi.

Head vastamist!

JA NAK ON IKKAGI SEKSIKAS

Ei ole midagi teha.
Ulatan esimesena oliivipuuoksa ja ütlen, et armastan teid kõiki. Ikkagi. Ja mul ei ole üldsegi häbi teiega suhelda, vastupidi - mul on au.

Selle kinnituseks korraldame siinsamas seksikate eri: seksikaim naklane, kes läheb siis automaatselt meie seksikate finaali. Sven juba hõikas, et ta on seksikam kui Kristiina Ehin ja seda ta tõepoolest on :).

Aga meie suursuperfinaali pääsesid:

Seksikaim homo: Jüri Nael ja Lisette Kampus
Seksikaim poliitik: Indrek Tarand ja Urve Palo (NB! mõlemad sotsid)
Seksikaim ajakirjanik: Hannes Võrno ja Merle Liivak
Seksikaim muusik: Riho Sibul ja Blacky (Lea Liitmaa)
Seksikaim sportlane: Indrek Pertelson ja Kaisa Oja
Seksikaim kirjanik: Heiti Kender ja Kadri Kõusaar
Seksikaim kunstnik: Heiki Trolla (Navitrolla) ja Signe Kivi
Seksikaim eestlane välismaal: Johann Urb ja Anneli Peebo
Seksikaim meelelahutaja: Mart Sander ja Heidy Purga
Seksikaim äriinimene: Armin Karu & Urmas Sõõrumaa (vahe nii väike, sestap finaali mõlemad) ja Kätlin Maran
Seksikaim jurist: Kaidar Sultson ja Daisy Tauk
Seksikaim näitleja: Ivo Uukkivi ja Mirtel Pohla
Seksikaim miss/modell: Cathy Korju-Tullkvist
Seksikaima eriauhind meie poolt: Margus Kiis
Seksikaim Tantsud Tähtedega-eri: Dag Hartelius
Seksikaim naklane: ?

Laseme Olympicu põhja!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mehed!

Ütlen mehed, sest kasiinodes käivad peaasjalikult mehed, teeks nii, et EI käiks mõnda aega kasiinos. Läheks kasvõi reisile maailma lõppu (selline koht on olemas, ma tean, ma olen seal käinud, Kuriilidel!), Tiibetisse, kuhu iganes. Aga mitte kasiinosse.

Tänase 15% aktsiahinna langusele võiks tulla veel mitmeid sarnaseid, kohe jutti. Et saaks korraliku liumäe! Sest mida see kasiino annab, meile, naistele, lastele, sugulastele ja sõpradele. Mitte munnigi, ütlen otse. Tõesti, parem mängida lastega kodus mõnd lauamängu. Või võtta sõpradega kõrtsis kann õlut. Ok, kui naine kärab, siis võiks lihtsalt osta uue teleka, ja seda teises toas vaadata. Kuni leiad sobiva kaaslase.

Las see Armin Karu otsib omale mõne uue ameti.

Üks küsimus ja minu vastus Epp Petrone kohta

Epp ja NYC, kujutis võetud veebiavarustest.

Saabus selline küsimus kommentaaridesse:

Aga pajata meile seda ka, milline õppejõud oli kurikuulus Epp Petrone?

Millele tahan ka kohe vastata.

Et siis Epp Petrone.

Esimene mälestus temast jääb 1990ndate algusesse, kui ma vestlesin temaga põgusalt ülikooli peahoone (jah, olid ajad, mil loenguid peeti veel peahoones!) ja keeltemaja vahel, kus ma küsisin, kust ta pärit on. Ta tundus mulle huvitav, selline uje, aga kohe näha, et maalt ja nö hobusega, nagu Ingrid tavatses öelda (ta ise oli ju ka!). Kõrvalepõikena ütlen niipalju, et mulle maatüdrukud meeldisid, nad tundusid sellised huvitavad. Ja Epp siis vastas midagi, millest jäi mulle meelde, et Elva. Tegelikkuses on ta Nuiast. Siis ma küsisin veel, et kas ta on minu kursavenna Tomi Saluveeri sugulane, aga sellele ei osanud Epp midagi vastata. Ütles, et ei tea. Võibolla kaugelt.

Epp mulle meeldis, kui aus olla. Ta on selline täitsa pandav tüdruk, kui meeste slängi kasutada. Täitsa nitševoo. Nii inimesena, kui ka õppejõuna. No need tema loengud olid ikka täielik kontrast Pulleritsule. Epuke oli säärane malbe ja lahke. Nagu üks õppejõud võiks olla. Hoolas ja abivalmis, nõus diskuteerima. Arutama. Ja mis Epule palju juurde andis, tal oli ikka tohutu kogemus seljataga. Ta on ikka paksust ja vedelast läbi käinud, intervjueerinud sadu inimesi. Epp on täisproff ajakirjanik. Ja ma ei saa aru, miks ta selle bloginduse ja kirjastamisega jändab, ta võiks lugusid kirjutada. Aga ilmselt pole Eestis sellist ajakirja formaati või nii häid peatoimetajaid, et nad temaga koos suudaks töötada. Sest, ma ütlen ausalt, enamik praeguseid ajakirjade nn peatoimetajaid on mingid saamatud käpardid. Naljanumbrid. Vabandan karmi hinnangu eest, aga nii see on. Aga küll ajad muutuvad, kui nad just auto alla ei jää või jääpurikaga pähe ei saa (sest ise nad oma kohta käest ära ei anna!), siis lähevad, või õigemini saadetakse nad ükskord pensionile ja annavad oma kullakalli nahktugitooli mõnele säravale noorele. Nagu seda on Epp Petrone. Kelle peatoimetatav ajakiri jõuaks vaevata Eesti TOP 5 hulka kõigi väljaannete seas. Ja kuhu ta ise võiks kirjutada säravaid kolumne ning feature-artikleid.

Ma ei teagi, kas Epp enam ülikoolis loenguid annab. Või kes üldse feature kursust annab. Ja ma kuulsin ka, et ta on oma magistriõpingud ülikoolis katki jätnud. Millest on kahju. Et ülikool nagu tõrjub andekaid inimesi. Ma ilmselt ei eksi, kui ütlen, et ülikool soodustab keskpärasust, seda nii õppejõudude kui üliõpilaste tasemel. Vähe on vaba diskussiooni ja arutelu. Uusi ideid. Ja rühmad on liiga suured, loengutes käiakse karjadena, mis on ikka väga kaugel minu ettekujutusest ülikoolist. Õppejõud ei tunne üliõpilasi ja vastupidi. Praegune nn ülikool on mingi keskkooli jätkukursus. Ja ma pole üldse kindel, kas selline hariduskonveier end õigustab, eriti pikas perspektiivis. Näiteks ajakirjandusturul on ülikooliharidus täiesti teisejärguline tegija, sest ülikoolist vupsab aasta aasta järel välja tegelasi, kes üldse kirjutada ei oska. Samas on tööl toimetustes väga häid kirjutajaid, kes pole kunagi ülikoolis käinud. Ja ma ütlen ausalt, Tartu Ülikooli ajakirjandusõpe on ajast ja arust. Ok, Peegli kummardamine on ilus küll, aga ükskord võiks edasi liikuda. Ülikool võiks turul toimuvast ees liikuda, mitte sabas sörkida.

Aga ma läksin jälle teemast kõrvale. Epust pidin ma kirjutama. Tahan lisada, et ta on tore ja soe inimene, vähemalt minu varasema kogemuse põhjal. Selline arusaaja. Kelles ma olen seda enam viimasel ajal pettunud. Et ta on hakanud kirjutama mingeid kuramuse naljanumbreid, nagu see lugu Ingridist Eesti Naises. Ma kuulsin, et algul oli lugu olnud veel moosisem, aga siis Katrin Streimann lasi seda vähe teravamaks teha. Tulid sisse Kadastik oma jutuga, et ükski amet pole igavene, ja muud sellist. Mul oleks olnud häbi oma nime sellisele artiklile alla kirjutada. Aga Epp millegipärast tegi seda. Ei tea, kas lapse sünd on naisel pea pehmeks teinud. Osa naisi lähevad pärast laste tegemist peast lollakaks. Või siis mõjus ruineerivalt see kodukanaks olek seal kaugel lombi taga. Ei tea. Aga igal juhul pole Epp enam see särav ajakirjanik, kes ta varem oli.

Mulle meenub üks hetk, see oli millalgi kümmekond aastat tagasi, kui jõime Epuga ühes Tartu kesklinna kohvikus teed ja arutasime, et võiks teha ühisfirma, mis hakkaks pakkuma ajakirjandusalast koolitust (ohh, ilmselt on paljud ajakirjandustudengid plaaninud sama, sest ülikooli ajakirjandusõpe on ikka täitsa null, sina kõrvale võiks igaüks oma kooli teha). Sinnapaika see jäigi, kuigi, tõsi, Epp hakkas sellest ajast koolitama Ajakirjade Kirjastuse ajakirjanikke. Ma sebisin talle Ingridi kaudu selle koha. Aga ma ei kujutanud ette, et sellest saab minu kottimise vahend.

Kroonikast saabus esimene vastus minu järelpärimisele

Vastajaks oli keegi Anu Seidla, ta on vist Kroonika keeletoimetaja, ja vastuse sisu oli järgmine:

Ole nüüd mees ja jää ükskord ometi vait!

Tore on! Vaatame nüüd, mis edasi saama hakkab. Panen kirja teele ka Ajakirjade Kirjastuse juhatuse liikmetele. Ja Ekspressi.

Üks tagasiside seoses Pulleritsuga ja minu vastus

Priit Pullerits, kujutis internetist, ja üks miki.

Tuli selline tagasiside kommentaaridesse:

hahaha! ei saagi enam siit lehelt kuidagi ära. hästi panete ikka. aga räägi inno, mis sa pulleritsu-priidikust arvad ja tead?
Mult on väga palju küsitud Priit Pulleritsu kohta. Ja ma pean ausalt ütlema, ega ma tema kohta eriti palju ei tea. Aga ühtega koma teist siiski meenub.

Kui ma olin ajakirjandusrebane, siis rääkisid ülikooli vanema kursuse tudengid, see on siis näiteks Urmas Loit ja Margus Sanglepp, lugusid sellest, kuidas Pullerits oli käinud nõuka aja lõpus sõjalise loengutes ka siis, kui seal enam kedagi ei käinud. Ta oli selline läbinisti "viieline" noormees, kes siis vahtis sõjalise algõpetuse õppejõuga tõtt. Kahekesi auditooriumis. Ja ma ei tea, mis edasi sai, ilmselt nad läksid laiali, Pullerits sai matriklisse viie, mida ilmselt ükski tööandja enam ei arvesta. Kui ajakirjandusturul üldse keegi matrikleid kontrollib. Aga see selleks.

Et Pullerits oli selline naljakas tegelane. Kes oli hästi tubli ja selle tubliduse tõttu saadeti millalgi 90ndate alguses mingi vahetusprogrammi raames USAsse Columbia ülikooli õppima, semestriks või nii. See on maailmakuulus ajakirjanduskool. Ja kui ta tagasi tuli, oli meie kursus, kus õppisid sellised korüfeed nagu Selle Mõtsar (Luik), Daniel Vaarik, Jaanus Piirsalu, kadunud Argo Taal, Lennart Madisson, Aivar Aotäht, Tiina Salumäe, Erkki Peetsalu, Tomi Saluveer jpt, esimene, kellele ta hakkas oma uut välismaist õpetust edasi andma. Ja see oli väga tore, vähemalt esialgu. Me saime kohe kiiresti kätte välismaise õpetuse, kohe esimesel kursusel, mistõttu suur osa kadus kohe tööle. Mina kaasa arvatud. Sest meie kursus oli ka üks esimesi, kellele enam suurt stippi ega õppetoetust ei makstud. Kuigi ülikooli astudes olin ma sellega arvestanud. Tuli hakata ise vaatama, kust saab.

Ok, aga ma lubasin kirjutada Pulleritsust. Et algul oli kõik väga änksa, aga siis hakkas ta end kordama ja muutus väga küüniliseks. Tahtis, et me teeks kõike nii nagu USAs. Küsitleks uudise tarbeks kümneid inimesi jne. Ja tema antud feature (see on selline pigem nn ülevaate-lugu, peamiselt ajakirjades kasutatav) kursus oli päris jube. Seal ta tahtis, et räägitaks sadade inimestega. Meie naersime Pulleritsu välja, kuna teadsime, et mees on ludri. Aga meist järgmine kursus, kus õppis selline korüfee nagu Epp Saluveer (Petrone), sai ainult Pulleritsu õpetust, Pullerits oli ka nende kursuse juhendaja. Ja sealt tulid siis lõpuks sellised robot-ajakirjanikud, kelle Pullerits värbas kõik oma ajakirja Favoriit (tegelt oli see Kalle Mülleri ajakiri, Pullerits oli peatoimetaja). Ja kes siis jooksid, jalad rakkus (muide, Pullerits kah alati jooksis tänaval, ta ei suutnud rahulikult kõndida, ilmselt suurest seksuaalsest rahuldamatusest, kuna tal on väga kuri naine), mööda linna ringi ja küsitlesid inimesi. Ja need lood, mis ilmusid, neist oli küll näha, et on nähtud ilgelt palju vaeva, aga tundus, et suur osa sellest vaevast oli asjatu. Aga Pulleritsul vedas, tal oli kasutada ammendamatus koguses tudeng-tööjõudu, keda ta siis ohjeldamatult ekspluateeris. Et Müllerile pappi teenida. Selline asi oleks tänapäeval ilmselt mõeldamatu, et õppejõud laseb oma üliõpilastel oma ajakirja lugusid kirjutada. Või et õppejõud on mingi ajakirja peatoimetaja, ühtlasi. Mingi täiesti ülikoolivälise projektiga seotud. Sest, olgem ausad, Pullerits istus suurema osa ajast ülikooli peahoone vastas, endise Greifi ajalehetrükikoja maja katusekorrusel, kus asus Favoriidi toimetus. Kutsus sinna üliõpilasi, parandas seal hindeid. Ainult loenguteks (NB! jooksis!) üle tee peahoonesse, ja siis jälle tagasi, keel vestil. Me vaatasime seda Pulleritsu kui ilmalummutist. Ja ma läksin temaga nii raksu selle oma tudengite erabisnesis kasutamise pärast, et ma talle seda feature kursust enam ära ei teinudki, vaid tegin tema õpilasele Epp Petronele (kes kandis parasjagu nime Väljaots).

Nii et siis selline mees. Aga temaga sai nalja ka. Nimelt oli ta alati hästi usin ja käskis meil siis kirjutada uudislugusid, kupatades meid linna peale, nagu ta oli seal USAs õppinud. Siis me läksime. Ja kirjutasime oma asjad kokku. Peagi aga saime aru, peamiselt Jaanus Piirsalu nutika nina tõttu, et palju paremaid tulemusi annab see, kui lood välja mõelda. Kui kirjutada väljamõeldud tegelastest ja sündmustest, sest kus Pullerits ikka jaksab kõike üle kontrollida. Pealegi oli ta suht elukauge ja ses mõttes rumal mees. Ei teadnud elementaarsemaidki asju, isikuid, nimesid. Sest, lõppeks, on ta ju hingelt spordiajakirjanik. Ja siis me mõtlesime neid asju välja ja saime mõnusalt ülejäänud aja istuda näiteks Püssi külgbaaris või siis Humalas, mis oli veel avatud. Probleem tekkis siis, kui Pullerits tahtis parimad lood nö preemia korras Postimehhe viia, avaldamiseks. Siis oli asi veidi täbar, aga me vingerdasime ikka kuidagi välja. Need lood siiski ei ilmunud. Muidu oleks vast nalja saanud.

Noja Pullerits oli muidugi hästi arg mees. Ükspäev, loengu lõppedes, astus ta minu juurde ja tegi hästi sellise usaldusliku näo pähe ning küsis, mis ma temast arvan. Ja mis ma üldse tema loengust arvan. Ja mis teised temast arvavad. Ma siis ütlesin, et mis ikka, midagi eriti ei arvata. Ma ei hakanud ju rääkima, et teda peetakse otuks. Siis oli Pullerits väga meelitatud, kutsus mind isegi kaasa, tee peale, et arutada seda ajakirjandusõpetuse asja ja muud. Ma tegin ka tähtsat nägu, et jaa-jaa.

Ma Pulleritsule väga meeldisin, aga me läksime kahjuks tülli, kui ta kaitses oma magistritööd, mis oli ühe USA ajakirjandusõpiku tõlkimine eesti keelde. Mu meelest oli see küllalt sitt õpik, mis ta kokku kirjutas ja ma ütlesin selle tema kaitsmisel otse välja. Pärast seda sai ta hirmus pahaseks, keeras mulle sitta, ja ma ei julgenud enam ühelgi kaitsmisel osaleda. Umbes sel ajal jäi minu õppetöö Tartus kahjuks katki. Kuni ma 2000ndate algul uuesti end õppesse taastasin ja lõpetasin Avatud ülikooli kaudu.

Aga ma kaldun ikka teemast kõrvale. Pulleritsust pidin ma jutustama. Naljakaid asju oli veel. Nimelt, kui ta USAst saabus, siis nägi ta välja nagu mees USA ajakirjandusõpiku kaanelt: selline vuntside, triiksärgi ja lipsuga, nokats peas. Ta oli nagu Miki-Hiir. Tõesõna. Täielik naljanumber. Aga me keegi seda talle otse ei öelnud. Ja siis ta jooksis kogu aeg, ja diplomaadikohver oli käes. Ja nokats oli kogu aeg peas, nii suvel kui talvel. Mingi hetk ta õnneks loobus sellest nokatsist, ilmselt tegi keegi talle märkuse. Aga triiksärk, lips ja vuntsid jäid. See nokats, mida ta kandis, oli veel eriti suur number, suure pea jaoks. Pulleritsu pisike peanupp kadus sinna sisse ära.

Mu meelest on Pullerits leidnud täpselt selle koha, mis talle on paras. Ja see on suusablogi. Või õigemini vist spordiblogi on selle nimi nüüd. Õppejõuks ta ei sobi. Ja ajakirja juhtima samuti mitte. Ta on kuidagi elukauge, stampides kinni, pole loomingulist lähenemist. Ja samuti on ta liiga range, kipub end liiga tähtsaks tegema. Kuna ta on rumal, aga ei taha lasta sel välja paista.

Aga kindlasti on neid inimesi, näiteks Pullritsu juhendatavalt kursuselt, kes teavad tema kohta palju säravamaid lugusid rääkida.

Blog Wars: Day 1 Final Results

innojairja.blogspot.com vs blog.tr.ee, not a single comment.

Tülidest sõprade vahel ja mis sest järeldub

Tülid on tegelikult head, sest tülitsedes saab palju asju selgeks. Näiteks see, kes on su tõeline sõber ja kes su esimesena üle parda viskab, veel jalaga takka andes. Ja see on ühtaegu jube ja vabastav.

Näiteks sain ma teada, et mul ikkagi on veel sõpru. On üks sõber, kes räägib võro keeles ja kes ütles, et tema mind ilmaski kuskilt välja ei viskaks. Ja on sõber, kes tuletas meelde, kui kaua me ikkagi sõbrad oleme olnud ja katsuks nüüd ikka kuidagi, eks. Ja on üks sõber, kes võttis täna, just täna Inno orkutis sõbraks. Kõige raskemal ajal. Ja on üks sõber, kes kinnitas veelkord, et meid ei ole hüljatud.

Aga on ka üks sõber, nooruke selline, kes ütles, et oleks parem, kui "neid Tähismaid" enam NAKi nimekirjas poleks (tema muide astus alles sel aastal NAKi liikmeks). Ja on üks sõber, kes ütles, et visake nad juba rutem välja, et nad rohkem ei "plödiseks". Ja on üks sõber, kes ei osanud midagi öelda.

Et ikka on mul neid sõpru ja see teeb südame soojaks. Ja hellaks. Nii hellaks, et ma kallistaks isegi Aapot, kui ta siin oleks. Ja annaks nina peale musi.

Ma ei astu NAKist välja, ei. Armastan liig palju seda organisatsiooni. Ja ma ei saa loobuda sellest, mida nii väga armastan. Tüli pärast ühe inimesega. Organisatsioon on ju ikkagi idee. Ja nagu Vahur ütles, siirus pole kuhugile kadunud. Hmm, ma vaidleks nati vastu, aga ma olen nõus aitama seda tagasi tuua.

Tähelepanu: sõjaline doktriin asendub majanduslikuga

Väljavõte Gazpromi kodukalt.

Mis on tänapäeva maailma uus Austin Power? Ehee, te ei arva ära.

Loomulikult on see Venemaa! Olin Venemaal sõjaväes 1988-1990, küll stroibatis, nn karalevskije vaiska, aga ikkagi, olin Moskvas, ja käisin nädalalõppudel patrullis koos tähtsate ohvitseridega. Kes olid üllatavalt intelligentsed, lugenud Dostojesvkit ja Tšehhovit. Ning kellega ma vaidlesin siis Eesti tuleviku teemadel.

"A u vas tam nihuja net!" ütles ohvitser.
"V kakom smõsle?" küsisin.
"No, zemlennõh bogatsv!"
"Est u nas! Plavjovõi ugol!"
"Eta huinja! Unas est vsjoo! Neft. Gas. Zolota. Smaragdõ."
"Nui što!"
"Etot vas narodnõi front umrjot skora!"
"Pasmotrim!"

Kui tagasi tulin, sõjaväest, siis tuli peale coup det'a. Ja Eesti sai vabaks. Venemaad tabas kaos, joodikust president, vaesus, nälg. Aga see asendus peagi korraga, mille tõi vapper tinasõdur Valodja Putin. Kes jätkas perestroika kurssi, Venemaa arendamist majandusliku doktriini tingimustes. Mis asendas Brežnevi sõjalise doktriini. Pange see kõrva taha, endised, praegused ja tulevased Eesti poliitikud! Venemaal kehtib majanduslik doktriin. See tähendab oma mõjuvõimu suurendamist majanduslike hoobade kaudu. Ehhee! Ja mis te arvate, kellele kuulub kõige rohkem kinnisvara juba Helsingis? Jäägu see suure ringi küsimuseks. Ma arvan, et peagi võib samale küsimusele sama vastuse saada Tallinnas. Ja Pärnus. Ja Tartus.

Miks ma sellest kirjutan? Lugesin huvitavat artiklit International Herald Tribune'is. Kus on öeldud otse välja: vene võim on jälle kohal, tõsi, mitte tankide ja relvade näol, vaid nafta ja rahaga.

Leedulane Jonas Kronkaitis, kes lahkus kodumaalt 1944. aastal, räägib, et Leedu liitumine NATOga 2004. aastal ei tähendanud julgeoleku tagamist. Vene võim laieneb Leedus kõikjal. Samuti Lätis ja Eestis. Kreml finantseerib meediat, kohalikke poliitikuid ja majandust. Kolmandik elanikkonnast on vene päritolu, seda osa kasutab Kreml oma manipulatsioonides. Kronkaitis räägib Venemaalt saabuvatest hiiglaslikest summadest, mis korrumpeerivad kohalikke poliitikuid. Näiteks 2004. aastal pidi Leedu president tagasi astuma, seotuses Vene eriteenistustega.

Venemaa survestab Balti riike seoses nafta-gaasijuhtmega. Gazprom kontrollib juba praegu enam kui 35% Balti gaasifirmadest.

IHT juhib muu hulgas tähelepanu, et Vene võim saatis sadu tuhandeid baltlasi koonduslaagritesse, kui samal ajal Saksa võim tõi juute Balti riikidesse hukkamisele. Mida nüüd Lääs ja Venemaa Balti riikidele ette heidavad, kuna baltlased vaatasid sakslasi kui vabastajaid.

Pärast sõda toodi Balti riikidesse hulgaliselt vene tööjõudu, et kindlustada vene võimu. Praegu toetub Putini režiim just nendele kohalikele venelastele.

"Balti riikide ajalugu on vaim, mis ikka liigub tänavatel väga aktiivselt," kirjeldab olukorda Daina Eglitis USA George Washingtoni Ülikoolist. "See pole mitte ainult minevik, vaid tänapäev. Kuigi paljud inimesed võtavad seda erinevalt."

Kolmandik Leedu telejaamadest on Vene omanduses. "Venelased ostavad meie poliitikuid, meie meediat, meie mõtteid," ütleb Leedu sõltumatu ajalehe Revival toimetaja Indre Makaraitye. "Meist said ELi ja NATO liikmed, kuna uskusime, et meid kaitstakse kohe," ütleb ta ja lisab, et on oht, et Leedu on taas üksi, Lääne poolt hüljatud ja Venemaa võtab võimu. Et Lääneriigid on liiga naiivsed mõistmaks Venemaad.

Mis ma ette panen?! Palgata lähemaks 10 aastaks Eestisse administraatorid Soomest, maailma ühest väiksema korruptsiooniga riigist. Usun, et inimeste heaolu paraneb märgatavalt. Soome ryssä-viha on süsteemne. Sellest pole võimalik üle sõita. See antakse emapiimaga kaasa, kuna soomlased sõdisid venelaste vastu, erinevalt eestlastest.

Üks 300.- kätte! vihje Kruuda ja Seppiku kohta

Keskerakonna tähtis niiditõmbaja Ain Seppik, foto Postimehe veebist.

Ajakirjanikud ja kelgukoerad! Asuge nüüd otsingutele. Mul on edastada tähtis üleriigiline teadeanne, mis tuli heatahtlikult hästi informeeritud vihjajalt (kalev.ee-st pole seda mõtet otsida): Ain Seppik on saanud oma poja firmade kaudu Oliver Kruudalt meelehead, et endine Kalevi kommivabriku maja läheks ilma konkursita politseiameti käsutusse. Taustaks niipalju, et poju firmadest on saanud üleöö teada-tuntud kinnisvara-tegijad.

Ja nüüd tahab Seppik, et riik ostaks kommivabriku maja, mis on riigil rendil, endale. Ehk siis, et riik close'iks diili, mille Kruuda ja Seppik tegid mõned aastad tagasi. Ma usun, et teatud optsiooni-nuts on Seppikul veel ootel.

Ära tee seda, Andrus Ansip. Ära lase end meelitada. Ma tõesti hääletan sinu poolt siis valimistel, teen kümme kükki ja kätekõverdust. Ja andestan selle koera-jama. Las Kruuda praeb kinnisvara hindade languses. Ta on maja peale võtnud mega hüpoteegid, mida pank hakkab peagi tagasi küsima. Las praeb omas mahlas koos Seppiku & Co-ga! Küll ta varsti siplema hakkab, pange tähele! Finants-üks samm edasi-kolm sammu tagasi-inspektsioon juba teatas, et tal pole Kalevi aktsiate tagasiostmiseks raha. Noh, järelikult on mees kollapsi äärel!

Kruuda meediaprojektid on nagunii paras lennuõnnetus. Ta hävib rahas iga päevaga. Aga tal on tore elukaaslane, kellest kirjutamise kartuses tegi Kruuda diili Ingrid Tähismaaga, kes kuuldavasti tahtis saada Reformierakonna kultuuriministriks, ja semmis Kruudaga kuni sai teada, et viimasel on uus naine olemas. Aga Tantsud Tähtedega ei toonud samuti loodetud edu ja Ingridike ei tahtnud niisama lihtsalt oma kullakallist peatoimetaja positsioonist loobuda. Küll on ta reformareid kandikul kandnud. Aga reformarid, ma informeerin teid, Ingrid diilitab ka Vilja Savisaarega. Ma tunnen Ingridit, temas on sisu!

Üks 300.- kätte! info Kristiina Ojulandi ja tema boyfriendi kohta

Kristiina Ojuland ja Aleksandr Makarov, kujutised Kanal 2 ekraanilt.

Ja nüüd üks väike rosin-uudis!

Eh-hee! Te arvasite, et tantsusaatest nädal tagasi välja kukkunud Saša ja Krissu käivad niisama uusi "kõrvarõngaid" ostmas? Sel ajal kui Raimo Kägu Kaberneeme sadamas kraanasõitu harjutab. Siis eksite. No see on ainult jäämäe veepealne osa. Küllap märkasite ise, et nende vahel on eriline säde.

Nagu edastavad informaatorid, kes on laiali üle maa, on Kristiinal ja Aleksandril päris tõsine suhe.

Saša ehk Aleksandr Makarov, kellel eelmisel aastal Ingridiga tants kuidagi ei klappinud, on Kristiina Ojulandile lausa sekspartner. Ta on oma juuksurile pihtinud, et ei jaksa niipalju seksida, kui Kristiina seda soovib.

Püsi ikka meie saidil. Uudised täpselt sama suured nagu elu ise.

Rahu, ainult rahu!

Nüüd on küll hirmus paanika lahti seoses koolitulistamistega. Et kohe-kohe hakatakse Eestis tulistama. Ja politsei on juba ühe poisi kinni nabinud. Kelle Postimees ka täna risti otsa naelutas. Ja ma ei kujuta ette, mis arapid veel toimuma hakkavad. Igaüks, kes piuksatab, lüüakse risti.

Ent pidage! Just äsja oli Suomen Kuvalehtis artikkel selle kohta, et Soome on USA kõrval üks väheseid maid kogu maailmas, kus alaealistel on lubatud püssi omada ja kasutada. See on mingi vana tava, ilmselt ajast, mil paljud soomlased elasid maakohtades ja relvaga sai end kaitsta, näiteks kooliteel.

Ka vanasti oli Eestis igal mehel püss kodus, või isegi mitu. Ja poisikesed tulistasid uhinal. Koduhoovis lõhati granaate jne. Nõuka aeg muutis Eesti täiesti püssivabaks. Ja see on nii suures osas tänaseni. Mehed ei oska püssi lasta, noortest ja lastest rääkimata. See on ühelt poolt suur probleem, kuna mees ei oska ega suuda end kaitsta. Aga teiselt poolt hoiab ära sellised koolitulistamised. Sest mis teeb üks inimene relvaga, kui ta selle kuskilt kätte saabki? Silitab kodus?!

Relv nõuab oskuslikku väljaõpet, harjutamist, millega too Soome noormees oli usinasti tegelenud. Hiljuti nõudis Soome ELilt eristaatust relvakandmise osas, et ka noored saaks relva kanda. Nüüd, nagu on kuulda olnud, on see taotlus peruutatud, nagu sommid ütlevad.

Veel üks tagasiside-toetusavaldus Irjale

Mille tahaks samuti ära avaldada:

Tere, Irja!

Keskpärased inimesed liiguvad karjas ja koonduvad vaistlikult kõigi vastu, kes on erinevad. Miks sa arvad, et mingi taskupoeet, kes on tuntud peamiselt oma lokkide poolest (ja et ta teie blogis esines), peaks üldse olema väljapaistev isiksus? Tunnistan, et naersin selle koha juures, kus Inno kirjeldab Aapo Ilvese häbi, et tal on inimestega teie pärast "ebameeldivusi" olnud. Tunnen kaasa, Irja, täiskasvanuks saamine on raske. Aga näiteks Aapole pole seda üldse antud.

Kui saad oma solvatud sõbratunnetest üle, siis loodan, et suudad temast mõelda vähemalt kaastundega.

Tervitades

anonimus

Üks südamlik tagasiside lugejalt

Siin üks südamlik tagasiside lugejalt, mille tahaks kohe ära avaldada. Lisan omalt poolt kommentaariks niipalju, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ja seda ka, et sõpra tuntakse hädas. Kriisiolukordades tulevad välja need, kellega võiks koos luurele minna. Ja meil Irjaga on ka teada, kes nad on. Aga siin on kiri ise:

Tere!

Ärge heitke meelt.
Te olete üksteisel olemas ja see on kõige peamine.
Õnnestunud/ õnnelik lähisuhe pidavatki elu peavõit olema, hoidke seda ja ärge laske kedagi enda vahele. Sest koos olete te murdumatud.

Irja, ära heida kaotatud „sõbra“ pärast meelt. Osad inimesed tulevadki meie ellu lühiajaliselt, osad selleks, et jääda. See nn „sõber“ järelikult ei olnud jääja. Sina ei pea tema südametunnistus olema. Keegi ei tohiks nagu kellestki mõjutatav olla, igaüks peaks ikka oma peaga mõtlema.

Loen ikka teie blogi huviga. Mõni asi loomulikult ei meeldi, aga mulle meeldib ausus ja seda leian ma siit blogist küllaga. Saan ka aru, kui nurkaaetuna Inno ennast tundnud on. Ja ta on sellest välja tulnud, mitte murdunud. Ja tõesti raske on ainult ühepoolselt kirjutamata nn eetikaseadusi järgida, kui teine pool seda ei tee ja seda olukorda ära kasutab. Loodan, et teil kaob varsti ära vajadus sõdida, ja saate oma elu rahus ja armastuses edasi elada.

Jõudu. Teie blogi pidev lugeja.

Keelatud asjadest

Ma ei arva, et minu ja Irja blogi keelamine mingit efekti annab. Sest me kirjutame valdavalt seda, mida enda ümber näeme või kuuleme. Oleme ühiskonna peegel. Ja meie blogi keelaja käitub nagu kole vanamoor, kes lõhub peegli, kuna talle ei meeldi see pilt, mis talle sealt vastu vaatab.

Ja keelatud vili on alati kõige magusam.

Üks huvitav tagasiside Postimehe tänase artikli kohta

Pilt Postimehe veebist.

Saabus huvitav tagasiside Postimehe tänase artikli kohta:

Heip!
Äkki teie blogi lugejaid huvitaks säärane lugu.
Postimehe tsurad on ette võtnud süüta kooliõpilase Raimond Tunneli ja lehemüügi suurendamiseks tema mõrvariks tembeldanud. http://www.postimees.ee/151107/esileht/siseuudised/295644_1.php?maailmavalus-opilane-otsib-netist-relva-ja-tunnustab-soome-laskjat

Aga sellega asi ei piirdu. Postimehe karikaturist on poisi tembeldanud lausa "veriseks pervoks": http://www.postimees.ee/151107/vabal_ajal/karikatuur/295603_foto.php#33

Ja no muidugi kirjutab Tuuli Koch Postimehes, et "Postimees ei avalda tema nime ega kooli, sest ei soovi põhjustada lisakannatusi ei talle ega kooliperele." Samas on Postimehe veebis avaldatud noormehe (tsenseeritud) pildile jäetud tema kasutajanimi, et esimene kommenteerija peale Google'i kasutamist võiks kohe viidata kõik asjahuvilised noormehe reiti- ja orkutikontole:
http://www.rate.ee/users/jee7 http://www.orkut.com/Profile.aspx?uid=1696795073874969810

Kas saab veel silmakirjalikum olla? Panin PM'i artiklipildi kirjaga kaasa. Igaks juhuks kui nad peaks hakkama ajalugu ümber kirjutama.

Inno ja Irja, te mõlemad võitlete seal ajakirjanduse silmakirjalikkuse vastu. Ja müts maha teie ees sellepärast, ükskõik mis te motiivid ka ei oleks. Üks asi on see kui ajakirjanikud ja avaliku elu tegelased omavahel madistavad -- nagu teie puhul tegu on. Aga kui ajakirjanik võtab tavalise maailmavaludes vaimselt ebastabiilse teismelise -- ja Raimondi sarnaseid on Eestis sadu -- ning tembeldab ta mõrvariks ja "veriseks pervoks", siis on selle ajakirjaniku eetikameelega midagi ikka väga perses.

Raimond vajab psühholoogilist abi. Ses suhtes ei vaidle ma kindlasti vastu. Aga mida Raimond ei vaja on avalik tähelepanu.

Selle noormehe Orkutikontol on 12nda novembri kuupäevaga sissekanne: "ma olen nõrk... ANDKE NÜÜD MULLE RELV, SIIS ON ÜKS FKING NÕRK INIMENE MAAILMAS VÄHEM!"

Ma ei mõista mis kuradi moodi võib üks ajakirjanik vaadata vaimselt haige inimese enesetapuähvardust ja teha järelduse: "Sellest poisist peab loo tegema, et KÕIK saaksid teada milline verine pervo ta on!"

Kus oli Tuuli Koch kui ülikoolis peeti ajakirjanduseetika loenguid? Kas ta saab seksuaalset rahuldust noorte poiste elude perssekeeramisest? Tuuli üritab meeleheitlikult paralleele tõmmata Raimondi ja Jokela koolitulistaja vahel, aga see ei tule välja isegi noormehe blogi valikuliselt tsiteerides. Isegi Postimehe artiklist kõlab selgelt läbi, et noormees soovib relva osta enesetapu eesmärgil, mitte koolis kõmmutamiseks.

Kui Raimond peaks endalt selle kõige tõttu elu võtma on veri ilma mingi kahtluseta Tuuli Kochi kätel. Sellist ebaeetilisust pole ma ajakirjanduses juba ammu näinud.

Kõike kõige paremat teile, Inno ja Irja!
Teie anonüümseks jääda sooviv fänn.

Üks 500.- puhtalt! vihje Reformierakonna peasekretär Kristen Michali kohta

Kristen Michal, foto Riigikogu veebist.

Saabus selline huvitav vihje:

Kristen Michal`i puhul on jäänud liiga kauaks tahaplaanile üks kõnekas seik - nimelt korraldas ta aastal 1995 Keskerakonna promokampaaniat ja sai selle eest isegi autahvlikese, kus seisis peal, et Kristen Michal on parim valimismanager. Ilmselt on ta autahvlikese vaikselt keldrisse peitu viinud ja oma Keskerakonda kuuluvuse oma sügavatesse ajusoppi maha matnud. Aga väga tegus ta oli, lakkunud muudkui Ninasarviku pepuvahet, kuniks läks Reformi üle, et uusi pepuvahesid lakkuda.

Peasekretärina lakutakse nüüd teda ennast. Eks see on ikka nii, et esmalt lakud ise, siis lakutakse sind.

Kuuldavasti käivad kõik Reformierakonna rahavood tema kauda ja usaldusväärne allikas teab väita, et üks kolmandik Reformi rahadest voolab Michali tasku. Näiteks, on ta valmis vastu võtma raha, et mingi kindla summa eest keegi erakonnast välja süüa. Süüdistusi kaela veeretama, alandama, ähvardama. Jutt käib siinkohal väidetavalt ikka miljonitest.

Ka Kruuse pani Michal mõnusasti linnapeatoolile istuma, sest Kruuse Võrumaa ärimeestest sõpradel oli palju raha ja raha Kristen armastab maailmas üle kõige. Kristenil on ka huvitav elumoto: "See, kellel pole Mercedest, pole inimene." On see maailm ikka huvitavaid inimesi täis küll!

Ja kuuldavasti käib Michali puhul jutt ALATI miljonitest, mitte mõnest tühisest mõnesajatuhandest kroonist, millega ei saa korralikku Mersudki. Reformikad pidid Michali selja taga irvitama, et see mees mõõdab kõige Mersudes.

Ometi ei ole tema Mercedeste armastus teda õnnelikuks teinud, sest tal on kapaga komplekse. Esiteks puudub tal kõrgharidus. Seda varjab ta igal võimalusel ja on häiritud, kui see jutuks võetakse. Selle omandamiseks on ta astunud sisse küll Nordi, küll Tallinna Ülikooli, aga kui on vaja hakata esimesi eksameid tegema, jääb poiss jänni ja kaob koolipingist. Michalile soovitakski põtkata kolmeks-neljaks aastaks välismaale, seal Mersusid testida ja osta kuskilt nurgaülikoolist ülikoolitunnistus ning siis juba õige mehena tagasi tulla. Aga näed ei saa ära minna, sest siis lõikab keegi teine Reformi miljonitest kasu.

Ja prille ei meeldi Michalile kanda. Tal on silmad miinus seitse või miinus kaheksa ning see on suur kompleks, et tuleb prillidega käia. Aga mis sa teed. Lõpuks on ta ju ikka inimene, sest tal on Mercedes.

Irja, Aapo ja NAK

Siis, kui kõik oli veel ilus: vasakult teine Liisa Past, Aapo Ilves, Inno, Irja, Contra, Anu. Ohh, ma ei teagi, millest alustada. See asi on nii kuramuse mäda, mis tipnes sellega, et mu Irjake nuttis reedel terve õhtu otsa. Umbes nagu siis, kui suri tema armas isake. Ja reedel suri tema teine armastus, Tartu NAK, kui selle esindaja Aapo Ilves ta valimatute väljenditega läbi sõimas. "Ära plödise!" ütles Aapo, kui Irja seletas, et ta ei saa keskööl majutada kahte NAKlast, kuna ta on haige. Ja Aapo lisas, et üleüldse, tahab ta rääkida meie blogi sisust. Kui me ei taha päris üksi jääda.

Ma saan Irjast täiesti aru. Ja ma ei taha Aapoga vastamisi sattuda, sest mul on tunne, et ma ei saa jääda talle molli andmata. Ma ei taha teda enam kunagi oma elus näha. Aga see selleks. Ma pean alustama ilmselt sellest päevast, kui ma Irjaga kokku sain, ja sellele järgnevatest päevadest. Mil mul oli Irjaga mitmel korral juttu, et kas ta ikka tahab end minuga siduda, sest minu eksabikaasa võib talle haiget teha. Aga Irja ütles, et jah, ta tahab. Et ta tahab olla selline vapper tegelane. Ma siis ütlesin, et ok. Ja ma lubasin, et kaitsen Irjat. Kasvõi omaenda surma hinnaga. Sest ma olen valmis tema eest surema.

Kõigepealt, nagu on Irja kirjeldanud, lendas peale tema vend Vello, kes hoiatas Irjat minu eest. Vello oli Ingridi esimene ohver. Aga Irja ei võtnud vedu, siis hakkas Vello kottima Irja isa, kes kah ei võtnud vedu. Siis kottisid meid perepsühholoogid, kes kah loobusid meiega rääkimast, kui tuvastasime, et neil endil on suhted korrast ära. Siis lajatas Ingrid kohtuasjad kraesse, millest ma olen tasapisi välja tulemas, ja mulle endale üllatuseks võitjana. Aga veel enne seda tutvustas Irja mulle NAKlasi. Mis oli minu jaoks täiesti uus maailm. Irja rääkis mulle, et kirjanikud on hästi kokkuhoidvad, toetavad üksteist raskel hetkel. Mis tundus mulle üllatav, sest ajakirjanikud küll sellised pole. Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, ma polnud selliseid nimesid kunagi varem kuulnud. Tõsi, Contrat ma teadsin, ja Wimbergi. Kuskilt varasemast ajast. Samuti teadsin Kivisildnikku. Ning Kauksi Üllet.

Aga esimesena tutvustas Irja mulle Aapot ja Ruitlast, kellel oli just välja tulnud raamat Kroonu ja kes oli politseile napsise peaga vahele jäänud ning lubadest ilma jäänud. Irja rääkis, kuidas NAK on tema jaoks nagu teine pere. Ma kuulasin suu ammuli ja muudkui noogutasin. Siis rääkis Irja, et kirjanik peab olema aus, mille ma jätsin kõrva taha. Ma vaatasin Irjale alt üles, sest ma ei tea kust, aga kirjanikud olid minu jaoks olnud alati väga tähtsad. Ja Irja oli kirjanik, mitu luulekogu välja andnud. Ja selline inimene tahtis minuga tegemist teha - mingi tavalise ajakirjaniku-nässiga. Ma olin väga liigutatud. Irja jäi pärast minuga tutvumist Eestisse. Ta jättis kõik oma asjad oma ekselukaaslase juurde Portugali. Nii nagu mina jätsin kõik oma asjad oma endisesse koju. Mul polnud neid enam vaja, esimest korda elus polnud ma enam asjadest huvitatud. Tahtsin olla koos Irjaga ja õnnelik. Tundsime endas jõudu, et hakata teisi aitama.

Irja asus tegelema oma isaga. Ning oma teise armastuse NAKiga. Ta rääkis mulle, kui oluline on propageerida noori kirjanikke. Me käisime intervjueerimas Olavi Ruitlast ja kirjutasime intervjuu ajakirja Just. See oli minu jaoks täiesti uus maailm. Sest kirjanikega ilmub intervjuusid haruharva. Ja Irja sebis Saagimi käest välja lubaduse kirjutada. Nii me siis kajastasime kirjandusüritusi nagu Sotsia ja Prima Vista. Kus polnud sageli kohal ühtegi ajakirjanikku. Ja Irja oli õnnelik, et sai ainsana kajastada talle olulisi sündmusi. Irjal oli suur unistus anda tagasi NAKile, mis ta oli sellelt kirjandusrühmituselt saanud. Kasvõi natuke. Irja käis peale, et teeme Tartu majja NAKi ruumid. Mina olin sellele vastu, aga Irja ütles, et ühel organisatsioonil on vaja kuskil olla. Ja kuivõrd NAK oli mõned aastad tagasi Tartu kirjanike majast välja visatud, siis asusime NAKile uusi ruume rajama. Panustades sinna sadu tuhandeid kroone raha, ohtralt oma aega ja energiat. Unistasime NAKi kohviku rajamisest ...

Lisaks tahtis Irja kangesti uuesti NAKi seltsielu taastada, ning selleks tarbeks korraldasime eelmisel aastal oma maakodus NAKi suvepäevad. Valmistasime ette koha, mis võttis meilt mitu kuud vaeva ja energiat, ent nagu Irja ütles, tahab ta anda tagasi, mis ta on saanud. Sest ta uskus noortesse kirjanikesse. Ta tahtis neid toetada. Ta oli justkui süüdi, et oli kaks aastat Portugalis veetnud. Mille jooksul oli NAKi elu hääbunud, suvepäevad olid jäänud korraldamata, inimesed enam koos ei käinud. Ja reedel sai Irja teada, et tegelikult polnud tema pingutused mitte midagi väärt. Et ta on viimane narts. Kuigi ma võin kinnitada, et Irja ohverdas oma kallist aega, vaeva ja raha, et NAKi heaks midagi teha. Aga ilmselt pole see midagi väärt. Sest Aapo saatis ta perse.

Täna teatas Irja, et astub NAKist välja. Et mitte NAKlastele liiga teha. Sest Aapo teatas, et ta on pidanud meie tõttu kannatama. Me ei taha, et NAKlased peaks meie pärast kannatama. Samuti poleks meil võimalik suhelda Aapoga, kes Irjaga näotult käitus. Aapo sarnaneb Ingridiga, kes loob tiheda sõprussuhte ja siis kõige raskemal hetkel lööb noa selga. Ning seejuures jääb veel enda arust õigeks. Selliste inimestega pole muud teha, kui kiiresti jalga lasta. Ja ka teisi hoiatada. Et keegi teine samasse ämbrisse ei astuks. Aapo veel nii ilusti laulis Irja isa matustel, ja oli igati sõber. Ja nüüd ütleb, et juba pikemat aega peab ta seletama oma tuttavatele, mis suhtleb meiesuguste paariatega. Ma ei saa aru, miks ta kohe ei öelnud, et me talle ei meeldi. Oleks saanud juba varem sotid selgeks teha. Vägisi tundub, et ta lihtsalt kasutas meid ära, mingite oma huvide jaoks.

Minu maffiamehed, osa III

Tuleb meelde, kuidas me Riksiga tuttavaks saime. Ööklubis Atlantis. Hakkasin sealt just parajasti ära minema, kui mu teele astus selline natuke Andrus Värniku moodi mees, jäme kuldkett kaelas ja ütles, et ei lähe ma kuhugi. See oli Riks.

Me ei saanud pikalt rääkida, sest Riks pidi "päästma" oma sõpra, kes tahtis Atlantise mängupõrgus kogu oma raha maha mängida. Riks võttis sõbra käest rahakoti ära, et ta ei saaks oma rahasid maha mängida. Ta oli siuke hoolitsev.

Atlantise turva oli mu pärast mures. Kui ära hakkasime minema, siis küsis, kas ma ikka tahan selle mehega kaasa minna. Ma ikka tahtsin.

Pärast Atlantist läksime ühte söögikohta, mis on praegu Rasputin, ja seal käis Riks baaridaamile senikaua peale, kui too oli nõus talle õlut müüma. Õlut nimelt ei tohtinud sel kellaajal enam müüa, aga Riks sai alati kõik, mis tahtis. Ta oskas küsida.

Seejärel Kuusteist Kuuli - oli siuke pleiss Tartus. Igatahes oli seal miski firmapidu ja klubi oli suletud ja mängiti mingit penskarite muusikat. Aga Riks kloppis ukse taga ja nõudis sisselaskmist. Viskas uksemehele tonna ja DJ-le tonna, et see "normaalsemat" muusikat mängiks.

Need, kelle pidu see oli, vajusid siis vaikselt ära ja Riks koos sõpradega vallutas tantsupõranda. Riks ütles mulle, et armastab mind, ja mina noogutasin. Kuidagi hea ja turvaline oli olla. DJ mängis kuni kella neljani öösel ja meri oli põlvini...

Minu maffiamehed, osa II

Tom oli siuke tugeva keha ja lühikeste tumedate juustega jõmm. Sain temaga ühes Rakvere ööklubis tuttavaks ja ta oli väga lõbusas tujus, haaras mind õlale ja tantsis minuga siis niimoodi ringi. See oli miski 5-6 aastat tagasi. Pärast süüdistas oma sõpra, et see oli talle extasyt joogi sisse pannud. Tal oli kaasas 5 sõpra ja nad kõik olid uimas, välja arvatud jällegi autojuht. Maffiamehed on ses mõttes hirmettevaatlikud.

Sõitsime sel ööl Võsule, kellegi suvilasse ja pärast edasi Käsmu. Tom sai vahepeal kaineks ja siis me rääkisime sellest, et kes mida on õppinud. Selgus, et tema oli ka õppinud õigusteadust nagu mina. Mul oli sõbranna ka kaasas, siuke paksuke. Ilus tüdruk muidu, aga Tom kogu aeg irvitas, et rannahooaeg tuleb, kas sa ei tea, ja näpistas sõbrannat iga natukese aja tagant persest. Sõbranna oli jumala vihane, tahtis kogu aeg ära minna, aga kuna mehed olid joogised ja lõbusad, siis keegi ei hakanud muidugi minu sõbranna pärast kuhugile sõitma. Vastupidi, me sõitsime Käsmu ja Tom hakkas keset ööd ühe külalistemaja ukse taga kolkima. Teda ei tahetud sisse lasta, öeldi, et maja on täis. Kas te ei tea, kes ma olen, jõuras Tom ja kolkis rusikatega vastu ust. Külalistemaja omanik tuli siis vaatama ja vist aimas, kes ta on, sest maja uksed tehti meile pärani lahti ja meile anti maja parim tuba.

Aasta pärast oli Tom surnud. Auto leiti kuskilt Tallinna-Tartu maanteelt. Tühjana. Kuna rahakott koos pangakaardiga oli autos alles, siis kahtlustati, et see polnud röövmõrv. Tom oli maffiajurist.

Kes oli 1988. aasta Tartu meeleavalduse verise mahasurumise taga?

Mille käigus siis saadeti koerad ja miilitsad nuiadega rahvahulgale peale, et natuke "näksida", nagu Ansip olevat öelnud Närskale.

Ootame vihjeid, hinnaga 300.- kätte! selle kohta, kes olid 1988. aasta 2. veebruari meeleavalduse verise mahasurumise taga. Kindlasti on teadjaid. Ei saa kõike ka Kortelaineni süüks panna. Nagu Kadastiku kirjutistest välja tuleb, oli ka tema üks olulisi ideolooge. Ja, nagu Kadastik ütleb, ainuüksi Edasi toimetuses oli 30 võitlevat kommunisti!

Kirjutage oma kogemustest seoses 1988. aasta meeleavaldusega Tartus! Kas Parek oli selline suller nagu Kadastik teda kirjeldas? Kas Kadastik oli õige mees? Kes liikusid ringi, spetsmärk rinnas? Honoreerime kõiki kirjutisi, hinnaga 300.- puhtalt kätte!

Kes kasutavad Eestis botoxit??? Vihje eest 300.- kätte!

Nonii, nonii, sõbrad-Sherlockid, uus ülesanne! Kes meil siin Eestis botoxit kasutavad? Ja ärge öelge, et Tiina Park ja Marje Hansar, neil on see näostki näha, eks. Aga kes veel? Kes on need celebrity-naised, kes käivad endale salaja botoxit näkku süstimas? Vihjake ja me honoreerime teid, anonüümsus mõistagi 100 % garanteeritud.

Suur tänu kirjasaatjale välismaalt, kes meile sellise vihje andis. Üldse, kui teil mingi hea mõte on, siis kindlasti kirjutage ja teeme koos blogi paremaks. Kõik lahedad ideed on teretulnud! Ja reklaami kohta, juba uuriti meilt asja, kas saab reklaamida. Küllap hakkab blogi end peagi ära tasuma, juhhei!

Kreemieksperiment lahenes mul endal sedasi, et nüüd ma olen seda Chaneli tükimat aega kasutanud ja kuigi ma ei saaks öelda, et näen välja 10 aastat noorem, on värskem tunne ikkagi. Või ma olin lihtsalt vahepeal haige ja nüüd olen terve, ei tea. Kel positiivseid kreemi (või botoxi!?) kogemusi, kirjutage!

Et siis Eesti ilufriike paljastama!

1988 Tartu rahutuse mahasurumise taga Ansip ja Kadastik?! III osa.

Meenutus ühest 20 aasta tagusest Edasist.

Kui praegu avaldatakse uudiseid rahutustest esikülgedel ja seda valgustavad nii tele- kui raadiojaamad, siis 1988. aastal oli olukord hoopis teine. Teles ei ilmunud mitte üks piuks. Eelseisva miitingu kohta ilmus väike nupuke 30. jaanuari Edasis, kus Mart Kadastik edastas info, et kuigi linna RSN täitevkomitee sai 22. jaanuaril kirja miitingu kohta, selleks luba ei antud. Kirja saatis MRP-AEG, Lagle Pareki ja Viktor Niitsoo isikus.

Paksus kirjas märgib Kadastik: "Seepärast otsustas täitevkomitee, pärast põhjalikke arutelusid linna aktiivi nõupidamistel, mitte anda MRP-AEG-le luba korraldada 2. veebruaril miiting ning ühtlasi kohustada siseasjade osakonda võtma tarvitusele abinõud avaliku korra kaitseks Tartu linnas."

Mida asjast arvata? küsib Kadastik irooniliselt. "Demokraatiat on meil praegu täpselt nii palju kui teda on. Hyde Park'i, kus ei häiritaks linnaelanike rahu ega liiklust ning kus iga mees ja naine saaks ennast oma kõnega rahuldada, Tartus veel ei ole. Võibolla kunagi tuleb. Pole kahtlust, et demokraatiat tuleb laiendada ja süvendada, et selle eest peab võitlema. Ent kuidas?"

Nohh, Kadastik, Hyde Park'i pole ikka veel Tartus. Miks küll, oi-oi-oi.

Ja siis, 4. veebruari lehes edastab, jälle seltsimees Kadastik, info 2. veebruari sündmustest Tartus. Kõigepealt süüdistab ta välismaiseid raadiojaamu, kes edastasid infot miitingu kohta. Siis jätkab Kadastik selgitust, et 2. veebruari sündmusest oli tehtud suurriikide poliitika objekt. Kadastik küsib irooniliselt, mida võitsime sellega, et keelasime miitingu ära? Ja vastab: "Võitsime seda, et ühele platsile jäi kogunemata umbes kahetuhandeline inimhulk, kellele andnuks oma näo poolteistsada käratsejat. Meie demokraatiakogemused on kahjuks veel sellised, et püstijalakogunemistel lageda taeva all, pealegi pimedas, ei osata kuulata erinevaid seisukohti ega ka neid esitada. Seal ei maksa argumendid, vaid emotsioonid. Ja neid oskab MRP-AEG üles kütta. Kas uudishimulikul tartlasel, kes tuli Vanemuise tänavale Lagle Parekit vaatama, olnuks šanssi oma mõtet kuuldavaks teha, kui tema mõte juhtumisi erineb MRP-AEG omast? See šanss olnuks tühine. Küll olnuks tõenäoline, et kõik need paar tuhat pealtvaatajat - millised ka poleks nende vaated - kuulutanuks Lagle Parek hiljem oma poliitilise tegevuse toetajaiks."

Ja sm Kadastik jätkab: "Tegelikult ei ole ka see argument peamine. Ohtu avalikule korrale ei kujuta otseselt MRP-AEG, vaid nood sadakond käratsejat, öelgem otse - huligaanid, kes niisugustel üritustel tingimata osalevad. Raske on öelda, kelle poolt või vastu nad on, nähtavasti ei tea nad midagi ei kodanlikust Eesti Vabariigist ega Tartu rahust. Neid need asjad ei huvitagi. Nad tulevad tänavale ennast välja elama, kasutades selleks pimedat anonüümsust."

Tjah, sm Kadastik oli "informeeritud". Ja näis, et oli kohal. Huvitav, miks pole tema oma kamraadi, sm Ansipi koha pealt sõna võtnud?! Nad olid ju mõlemad SEAL!

Ning edasi, pärast manitsevat epistlit, kirjeldas Kadastik toimunut: "Inimestele, kes aegsasti hakkasid Vanemuise tänavale kogunema, anti võimendite vahendusel teada: miiting jääb ära; kel tahtmist Tartu rahu või ka muude probleemide üle arutleda, seadku sammud Vanemuise 46 õppehoone suunas. Kes lahkus päriselt, kes jäi kõrvaltänavale kiibitsema, kes arvas õigeks osaleda Vanemuise 46 varem väljakuulutatud diskussioonis. Olgu märgitud, et sealne ringauditoorium sai rahvast puupüsti täis (ligi 700 kuulajat ja rääkijat), nelisada inimest suundus "Vanemuise" kontserdisaali, kus organiseeriti kohtumine ajaloolaste ja linnajuhtidega.(vahemärkus Innolt- kas seal polnud kohal Ansipit?!) Nendest üritustest anname üksikasjalikuma ülevaate homses lehes, siinkohal vaid niipalju, et kuigi ka akadeemilised seinad ei hoidnud ära emotsioonide vallandumist, kujunesid mõttevahetused vaieldamatult kasulikeks. Igaüks peab õppima, kuidas oma seisukohti kaitsta.

Sel ajal, kui MRP-AEG liider Lagle Parek oli Vanemuise tänava ringauditooriumis, tegutsesid tema kaaslased energiliselt tänaval. Just Jüri Miku (seesama Mikk, kes üksvahe näljastreigiga end reklaamis) valjuhäälsel eestvõttel hakkas poolteistsada inimest mööda linna "jalutama", suundudes esialgu Toomele. Käies kasvab viha ning anonüümne vastutamatus. Finaal ähvardas kujuneda juba üpris kurvaks: Riia mäel tõkestasid huligaanid liikluse, hakkasid autosid peatama ja "läbi otsima", pudeleid pilduma, kividega ähvardama.

Sündmuste niisugust pööret võis karta. Seepärast ei saa kuidagi öelda, et miilitsatöötajad olid väljas rahva hirmutamiseks. Kui linnavalitsus on vastu võtnud otsuse miitingut mitte lubada ja korda kaitsta, siis tuleb seda otsust ka täita. (Nii tuleks täita kõiki otsuseid.) Mis parata, kui kellelgi hajus kõikelubatavuse illusioon.

Kärtsejate maharahustamine osutus suhteliselt hõlpsaks seetõttu, et nad olid eraldunud linnarahvast, nad ei sulanud sellesse. Just seepärast oligi vaja vältida MRP-AEG dirigeeritud "ühtset" rahvakogunemist Kullmani kutsekeskkooli kõrval.

Tuleb avaldada tänu kaaslinlastele mõistvuse ja kannatlikkuse eest nendel vägagi ebaharilikel tundidel. Kella kümneks oli linnas kõik jälle rahulik, justnagu polekski siin midagi juhtunud."

Nõnda ütles sm Kadastik.

Ja lõpetas manitsevalt: "Järeldusi peame tegema kõik: linnavalitsus, aktiiv, siseasjade osakond, õpetajad, lapsevanemad, ka ajakirjanikud. Küllap ka MRP-AEG. Sest nendegi võitluse meetodid näikse ammenduvat. Tänaval enam ei lähe läbi. "

1988 Tartu rahutuse mahasurumise taga Ansip ja Kadastik?! II osa.

Väljavõte 1988. aasta ühest märtsikuisest Edasist.

Jätkan Kadastiku 1988. aasta alguse ajakirjandusliku epistli vahendamisega. 14. jaanuaril ilmus Kadastikult uus artikkel pealkirjaga "Provokatsioonid vasakule ja paremale", kus ta jätkas Lagle Pareki tümitamist.

Kõigepealt kirjutab, et inimesed ei võta Parekit ega Hirveparki (23.08.1987) kuigi tõsiselt, nagu Kadastiku väitel räägivad Edasisse saabunud kirjad. Kadastik kirjeldab uut aega: "Möödas on see aeg, mil võis ebameeldivaid mõtteavaldusi lihtsalt kõrvale heita, nüüd tuleb nad argumenteeritult ümber lükata. Sõnaga, 23. august 1987 andis meie ideoloogiatöö teoreetikutele ja praktikutele valusa, aga kasuliku õppetunni." Milline huvitav ülestunnistus siin sm Kadastikult, ideoloogiatöö eesrindlaselt.

Ja nii siis asus Kadastik tegutsema. Ta nimetab Parekit provokaatoriks, kes justkui soovib taastada kodaniku Eesti aegset riiki ja korda. Ja kirjutab: "Nemad ise peavad endid eesti rahva ainsateks painutamatuteks patriootideks. Ent kas saab tõsiselt võtta inimesi, kes loodavad, et millalgi üsna varsti saabub Tiit Madisson koos abiväega Eestisse tagasi ministriportfelle jagama!? Eestis on praegu umbes sada tuhat, Tartu linnas ja rajoonis kümme tuhat, "Edasi" toimetuses 30 kommunisti. Kas need inimesed, nende perekonnaliikmed, sõbrad ja tuttavad lastakse maha või saadetakse NSV Liitu? Kas tõesti jätkub naiivsust arvata, et võimumuutus võiks nüüdis-Eestis sündida vastastikuse lugupidamise ja kodurahu tingimustes (nö parlamentaarsel teel), et välismaailmast ning Eesti geograafilisest asendist ei sõltu meie saatuses kõige vähematki?"

15. jaanuari 1988 Edasis avaldas Kadastik artikli pealkirjaga "Elukutselt eestlased". Kus kirjutab, kuidas "külastas" Lagle Parekit viimase Tähe tänava kodus. Ent Parek keeldus intervjuud andmast. Tahtis vastata kirjalikult. Kohtumine oli toimunud juba enne 1987. aasta 23. augusti Hirvepargi meeleavaldust. Ja kui Kadastik need vastused sai, siis ta intervjuud ei avaldanud, sest seal oli juttu Hirvepargist. Kadastik oli nõus intervjuu avaldamisega pärast Hirveparki, ent nagu ta väitis, polnud Parek siis enam huvitatud. Millest võib välja lugeda, et Kadastik on omandanud parimad nõukogude ajakirjanduse töövõtted, kuidas inimeste ja materjaliga manipuleerida. Tubli, Kadastik, ten points!

Edasi avaldab Kadastik Pareki armuandmispalve teksti. Oh, milline vastutulek Kadastiku poolt ühele naisterahvale! Parek oli süüdi mõistetud 1983. aastal nõukogude vastase agitatsiooni ja propaganda eest, mille eest talle määrati 6 aastat range režiimiga parandusliku töö koloonias koos järgneva asumisele saatmisega. Kadastiku jutust jääb mulje, et see oli naisele paras! Ja ilmaaegu ta kaks aastat enne tähtaega vabadusse lasti! Ning siis avaldab Kadastik katkeid intervjuust, ja parastab takka, et naine tegeleb ainult nõukogude-vastase tegevusega ja tööd üldse ei tee.

Kadastik kirjutab, kuidas "hääled" (ta peab silmas raadiojaamu) on viimasel ajal üldse üsna agressiivseks muutunud. "Juba kutsutakse meie noori otseselt üles väljendama oma "patriootlikke tundeid". Karta polevat midagi, sest kohe-kohe pidavat Vene impeerium kokku varisema. Ma usun, et vanematele inimestele meenutab käimasolev kampaania üht varasemat. Ka pärast sõda püüti inimesi peibutada müstilise "valge laevaga", ja tollal oli vaenupropagandal teatud edu: just saabuvale välisabile lootma jäädes jätkasid bandiidi oma mõttetut, aina verisemat võitlust."

Kadastik jätkab: "Bandiite selle sõna varasemas tähenduses meil enam pole. Inimesi, kelle elule annab mõtte toosama lombitagune "valge laev", leidub. Neid ei loe kokku ühe käe sõrmedel, ei piisa ka varvaste ülelugemisest. Ometi pole neid nii palju, kui võib tunduda "hääli" kuulates: meil olla põrandaalune initsiatiivgrupp, MRP-AEG, stalinismiohvrite mälestusmärgi püstitamise initsiatiivgrupp, Eesti Rahvarinne... Enamalt jaolt on tegemist ühtede ja samade inimestega, kes üksteisest muudkui kombineerivad uusi gruppe ja rindeid." Mnjah, Kadastikus oli meelekindlust. Ta oli sama ideeline võitlev kommunist nagu Ansip. Kui vaja, siis näksida. Just nii, sm Ansip ja sm Kadastik, kunagine dünaamiline duo. Kes kuuldavasti ka praegu Eesti riiki ja rahvast valitseb.

Kadastik jätkab: "Kes need inimesed on? MRP-AEG infobülletäänist lugesin enesehinnangut: nad olevat sümpaatsed ja intelligentsed inimesed. Kahtlemata on neil tugevaid külgi. Nõrgim külg on minu meelest see, et nad võtavad eestlaseks olemist justkui elukutset. Või teistpidi võttes: eestlaseks olemine ongi nende ainus elukutse, ainus eesmärk. Tõsi, nad teevad oma tööd fanaatilise tõsidusega, hambad risti. Ent see on ikkagi ainult töö, mitte inimese loomulik seisund. Mitmed neist on selle töö nimel jätnud pooleli oma haridustee, on hüljanud perekonna, loobunud lapsi ilmale toomast. Ja kui korraga selgub, et igal tööl on algus ja lõpp, siis ... avastavad nad, et tegelikult pole neil õiget kodu ega ole ka õiget kodumaad. Nad lahkuvad -- kes itta, kes läände; kes kaasaviiduna, kes omatahtsi."

Pole midagi öelda, sm Kadastikult kuldsed sõnad, tõelises Juhan Peegli vaimus! Aga ma ei ole irooniline, Kadastik on ajakirjanduslik narts. Kõige pesuehtsam narts. Kes on suutnud mingi ime läbi ikka veel püsima jääda. Olles piduriks kogu Eesti ajakirjanduse arengule.

Kadastik tsiteerib üht pensionäri Valgast, kes ütleb, et stalinismiohvrite mälestusmärki pole üldse Eestisse vaja, vaid selle võiks panna Moskvasse. Tore on.

1988 Tartu rahutuse mahasurumise taga Ansip ja Kadastik?

Üks väljavõte-meenutus vanast ajalehest.

Sirvisin mõned päevad tagasi vanu ajalehti ja meenutasin nostalgiliselt aega, mis minu jaoks tähendas peamiselt keskkooli lõpetamisega seotud pingutusi.

Meeldetuletuseks niipalju, et see oli aeg, mil hakkasid puhuma nö uued tuuled. Nõuka aja mõistes oli tegemist sulaga, pärast Brežnevi surma ja temale järgnenud kagebiitide võimu, alates 1985. aastast. Gorbatšov korraldas Venemaal ja kogu NSV Liidus tõsiseid muutusi, ilmselt tõsisemaid pärast 1917. aasta nn oktoobrirevolutsiooni. Sel ajal kukutati sellised topised nagu Vaino ja anti võim Väljase-sugustele mõtlemisvõimelistele inimestele. Naljaga pooleks võib öelda, et perestroika kukutas 60 aastat võimul püsinud proletariaadi diktatuuri.

Muutused toimusid ka Tartu kandis. Näiteks RSN Tartu Rajooni Täitevkomitee juhiks sai 1988. aasta algul Robert Närska, rahandusharidusega tippspetsialist, endine Tartu REVi juht. Kes toodi riigitööle 1987. aastal. On selge, et Närskal tekkis konflikt vana kooli karjeristidega nagu Ansip, kes oli maakeeli öelduna perse kukkunud keemik. Ansipit hakati kõrvale tõrjuma, et teha ruumi perestroika-meelsetele juhtidele. Kelle jõupingutused lõpetas 1991. aasta putš, mis keeras elu terves NSV Liidus pea peale, ja mis lõppes eesti rahva õnneks iseseisvuse väljakuulutamisega.

Aga ärme rutta sündmustest ette. Vaatame, mis juhtus Tartus 1988. aasta algul. Tartu oli ses mõttes huvitav koht, et siin asus ja asub ka praegu ülikool. Mis on traditsiooniliselt kõige edumeelsem ja revolutsioonilisem. Paljud suured muutused on alguse saanud just ülikoolide juurest. Niisiis, kõigepealt, nagu ilmselt teavad vanemad, Ameerika Häält kuulanud inimesed, hakkasid levima üleskutsed tähistada 1988. aasta 2. veebruaril Tartu Rahu 68. aastapäeva. Seda valmistas ette MRP-AEG (Molotov-Ribbentrop Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) Lagle Pareki juhtimisel. Ja loomulikult hakati Parekit juba õige varakult taga kiusama. Ja kiusajaks, te ilmselt juba aimate, oli Mart Kadastik, toonane Edasi peatoimetaja, praegune suur meediajuht.

Kadastik ilmutas juba alates 1988. aasta 13. jaanuarist Edasis artikliseeria rubriigis "Kättpidi suures poliitikas" pealkirjaga "Kelle üleskutsele anda oma allkiri?" (jutt käis allkirjade kogumisest stalinismiohvrite mälestusmärgile) Mis siis oli mõeldud rahva veenmiseks, et nad ei julgeks meelt avaldama tulla. Selline stagna-aegne lähenemine, mis tähendas Pareki "näksimist". Ajakirjanduskoer Kadastik oli ässitatud Parekit näksima. Ja Kadastik näksis korralikult. Enne seda käis ta Parekit kodus kottimas, aga võimude poolt taga kiusatud ja piinatud naine talle intervjuud ei andnud.

Kadastik alustab lüüriliselt ühe pensionärist pedagoogi kirjaga, kes räägib küüditamistest. Siis jätkab Kadastik Tartu vanglas NKVD poolt toime pandud tapmistega, mainib Tartu NKVD alampolkovnik Afanasjevit. Kelle korraldusel tapeti 130 vangi, nende seas kirjanik Jüri Parijõgi. Siis räägib Kadastik, kuidas Afanasjev hävitas oma teoga eesti rahva usu nõukogude korra humaansusse. Ja seda, et tapetute hauad on jäänud unarusse. Ja siis küsib Kadastik, kas tõesti stalinismiohvrite mälestusmärk, üks kivimürakas midagi aitab? Ja vastab, et ilmselt mitte.

Ja siis asub Kadastik 1941. aasta NKVD juurdlustoimikute juurde, mis on tal kõik olemas. Ja kirjutab Karl Parekist, kes oli suur Nõukogude-vastane tegelane ja mõisteti surma. "Raske on uskuda, et asudes avalikult vaenlase poolele, võinuks K. Parek loota teistsugust saatust," kirjuta Kadastik ja jätkab, "Muidugi, eks näita Karl Pareki traagiline elulõpp ka väikse rahva ajaloolist paratamatust: enesepett on ajada üksnes "oma asja", toomata sellega kasu (kahju) ühele või teisele suurriigile."

No, ma arvan, et mitte asjata ei sõimatud Kadastikku juba toona konjunkturistiks. Kustpoolt tuul, sealpoolt meel. Kuigi see meel on viimasel ajal na töntsiks jäänud, justkui saatuse irooniana. Ilmselt neist unetutest öödest ja painajatest, mis saadavad igasugu anonüümsete soperdiste kirjutajaid.

Siis kirjutab Kadastik, kuidas ta teab, et Parek hindab isa elukäiku teisiti, et Pareki arvates oli tema isa kindlameelne Eesti patrioot. Ja siis märgib, et Parek on justkui ullike, kes võib nii arvata, aga üldselt läheb elu ikka nii, nagu Kadastik seda soovib. Ja Kadastiku arvates polnud Karl Parek mingi repressioonide ohver, ja Lagle Parek, kes 8-aastasena 1949. aastal Siberisse küüditati, pole lihtsalt "saanud üle". Nii lihtne see ongi, sm Kadastiku jaoks. "Üks suudab olla üle oma saatusest, teine mitte," kirjutas Kadastik, "Olengi püüdnud mõista. Kuid ligimese mõistmine ei tohi ära võtta omaenda mõistust. Ja seepärast ei kirjutagi ma alla initsiatiivgrupi üleskutsele rajada stalinismiohvrite mälestusmärk, mis ei tähenda, et mälestusmärgi mõte oleks minus maha maetud. Ma tean, et monumendi taotlejate gruppi juhib Lagle Parek (see teave hõigati välja juba Hirvepargis), ma tean, et see grupp kasutab minevikuhaavade lahtikiskumist üksnes tänapäevaste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Selle poliitika ajamisel ei saa ma aga Lagle Parekit usaldada."

Kadastiku jutust tuleb välja, et ka temal oli ülesanne ja tahtmine meeleavaldus igal juhul maha suruda. Kasutades selleks misiganes võtteid. Nii nagu ka Ansip, oli Kadastik mõtteviisi ja käitumise poolest vana kooli mees.

Üks toetuskiri välismaalt

Saabus selline kiri, mille ka ära avaldan:

Tere!

Jah t6es6na, Eestis nagu pannakse 6udselt pahaks, kui naidatakse ja uuritakse elu tegelikku poolt... panen siis yhe lingi kah, loodan et see ei ole autorikaitsega vastuolus: www.perezhilton.com, aga mulle 6udselt meeldib see leht, kus kah tiritakse k6ik ebameeldiv paevavalgele hollywoodist ja mujalt maailmast vahest ka, s.t. et teie blogi hakkab ka sarnanema millelegi sellisele, ainult te ei myy reklaami ega tee ari sellega, kuigi v6iksite. Muuseas, see kuuba paritolu noormees alustas oma blogimist 2 aastat tagasi ja on nyydseks oma loetavust mitmekordistanud ning ainuyksi banner yheks nadalaks sellel lehel maksab paar tuhat ameerika dollarit. Samuti alustas ta oma online poe pidamist, kus myyb "tobeda" tekstiga t-sarke, nagu naiteks "rehab is the new black" etc. Tema oli see, kes t6i kahtluse alla Tom Cruise'i ja Katie Holmes'i lapse tegeliku paritolu, sest see on siiani segane, ja keegi ei loonud teda risti ega kaevanud kohtusse.

Aga soovin teile edu ja loodetavasti tuleb teil uusi ideid, kuidas oma blogi nii sattida, et see teile ka tulus oleks, et inimesed ykskord m6istaksid, et Eesti ei ole maailmanaba ja see mida teie teete on jaanud tegemata k6igi nende eesti kollaste ajakirjanike poolt ja loomulikult, nyyd ollakse pahased...aga pimedus ei hyya tulles:))) Loodan tegelikult, et Irja ka ykskord kirjutab, et kuidas tal see kreemieksperiment ka laheb, ma oleksin ise tegelikult botox'it soovitanud, ei ole midagi 6udne. Mu teada Marju Lanik tegi taolise ainega syste oma nakku juba 6ndsatel 90. aastatel, siis oli suur sahin Tallinnas, et oh ja ah, aga no siis oli vast tegu ainult m6ne taiteainega, botox on ikka muud, ja see kogus myrki, mis systitakse on ikka nii vaike, et kahjulik ta pole tervisele, et oleks huvitav olnud kuulda teie botox'i kogemusest, aga nyyd jaab see ara. Et huvitav oleks ju koguda tegelikult vihjeid, kes kasutavad Eestis botoxit k6ige rohkem, mida nad asjast arvavad ja kus systimas kaivad....et enne ja parast pildid jne. Ohh, neid teemasid ju on....

Edu!

Teie lugeja mujalt.

Viimastel nädalatel meie blogi loetavus 5-kordistunud

Heameel on tõdeda, et viimastel nädalatel, kus oleme teinud ajakirjanduse sarnast asja, on meie blogi loetavus teinud suure hüppe. Endalegi suur üllatus, aga päevas kogub meie blogi miski 5000 klikki. Või isegi enam. Need on siis külastajad, kelle arvuti võimaldab nn küpsiseid. Tegelik loetavus võib olla kaks korda suurem.

Ka blogipuus ehk nn blogtrees, aadressil blog.tr.ee üleval olevas blogide TOPis rebib meie loetavus üha kõrgemale.

Ja mis veel, kokku on blogi loetavus ületanud maaglilise 300 000 piiri, rühkides vapralt 400 000 poole. Seda vähem kui aastaga. Möödunud aastal kogus meie blogi vaevu 100 000 klikki. Nii et aastaga kasv enam kui kolmekordne.

Näib, et turg nõuab uudiseid, mis viimasel ajal meie blogis lugeda olnud. Jätkame samas vaimus. Uudised sama suured kui elu ise.

Luige "preemia" II

Aasta algul ütles Hans Luik, et Ekspressi aktsia märkijad saavad korraliku preemia, kuna 92-kroonine aktsiahind on hea odav. Täna maksab see "hea odavana" reklaamitud asi 75 krooni, märkimishinnast miski 20% vähem.

Panin üles küsitluse, kas ostaksid praeguse ülisoodsa "hullude päevade" hinnaga Ekspress Grupi aktsiat.

Minu päris oma maffiamees, Tartu kantidest ka

See oli päris hea nali, et Potsataja näol võiks olla tegu maffiamehega. Pliiz. Ma olen käinud kahe maffiamehega, näinud pealt maffiakaklust jms ja ma ütlen, et Potsataja on pigem siuke õrn lüürik. Maffiamaailmas oleks siuke õrn lüürik ammu kasti löödud. Ja maffiamehed ei pea blogisid. Karta on, et nad üldse ei teagi, mis on blogi (sorri nüüd, kes teavad). Ja nad ei loe raamatuid. Mario Puzo - kes see veel on!? Heal juhul nad teavad Tony Sopranot. Nad kuulavad Meie Meest. Ja üürgavad seda täiest kõrist kaasa laulda. Eriti Sinist Vilkurit.

Neil pole aega kirjutada sellest, kuidas nad vaatavad, kuidas nende naine hommikul üles ärkab. Minu maffiamehel igatahes polnud. Olgu ta nimi Riks. Riksil oli telefon kogu aeg sees ja helises KOGU AEG. Sageli keset ööd. Konkreetne juhtum: mina magan ja ärkan üles, sest Riksi mu kõrval pole. Ta on teises toas, köögis. Sööb rosoljet ja räägib telefoniga. "No kas sa ei mäleta, see, kellel ma kõri läbi lõikasin!?" küsib ta. Tõusen üles ja lähen ta juurde. Ta lõpetab kõne. Ja ütleb, et tegi ainult nalja.

Või siis me istume Riksi ja kahe Tartu kandiga Ristiisas. Kui vajuvad sisse ühed teised kandid, kellest ühega Riks on koos vangis istunud. Riks jääb rahulikuks, aga üks neist meestest tõuseb püsti ja küsib, et kas sina oledki Riks vä. Ja järgmisena lendab Riksile tool vastu pead. Ja siis saan mina tooliga vastu pead. Ja siis saab Riks tuhatoosiga vastu pead. Ja mitu korda. Riks saab kõvasti peksa. Mina suudan ainult nutta ja halada, et ärge palun enam tehke. Lõpuks see lõppeb. Ristiisa turva vahib ehmunult ja küsib, kas Riks tahab helistada politseisse. Riks ei taha, ta käib korra WC-s, peseb näo puhtaks ja hakkab helistama. Endal nägu lopergune, naerab: "Tead, mis juhtus vä? Ma sain just praegu peksa". See on esimene kord, kui Riks peksa saab. Ma küsin, miks. Riks ei tea; ta ütleb, et asjad nii ei käi. Et kõigepealt istutakse maha ja räägitakse. Niimoodi, "lambist" ei tulda kallale. Ta arvab, et see oli seepärast, et ta ei tahtnud selle tondiga vanglas narkoäri ajada. Rohkem me sellest ei räägi. Riks ütleb, et mida vähem ma tean, seda parem. Ja et ta kunagi räägib.

Riks tahab Tartusse jääda, Tallinnast kamba kokku ajada ja need tondid üles otsida. Ta tunneb Kalev Kurge ja Oleg Lvovi. Mina ei taha Tartusse jääda, hakkan nutma ja me sõidame öösel Tartust Tallinnasse. Tee on jääs. Mul kogu aeg hirm, et need tondid ajavad meid taga ja tapavad meid ära. Lähme Riksi koju, aga ta ei saa magada. Helistab sõber, kes küsib teed litsimajja. Riks seletab. Helistab sõber, kes tahab teada, kuidas ta ikkagi peksa sai. Riks seletab. Riksile teeb jubedasti nalja, et "prokurör sai tooliga piki pead". Ma olin alles proksist ära tulnud siis. Riksil oli sest pagana kahju; ta ütles, et kui ma proksis töötaks, siis ma saaks teda ja ta sõpru aidata. Ta oli jumalast sillas sellest, et ma olin prokurör. Küsis kogu aeg seaduste kohta ja rääkis sõpradele, et käib prokuröriga.

Riks tundis paljusid politseiametnikke ja isegi üht ülemkomissari. Ta kiitles, et ükskord, kui ta pogris oli, siis piisas vaid telefonikõnest sellele komissarile, ja ta oli vaba. Riks ütles, et ta võib mind oi kui paljude inimestega kokku viia, kes võivad mulle rääkida oi mis lugusid.

Riks ei armastanud kunagi suuri sõnu teha. Talle meeldis käia kinos ja seal naljaka koha peal naerda möirata. Tal oli alati kiire ja tema telefon helises vahetpidamata. Ta käis kusagil "tööl". Ja trennis, peaaegu iga päev on trenn. Poks. Siis meeldis Riksile veel ööklubides käia ja end seal täis juua. Ta kandis hästi palju. Tal oli harukordne omadus saada kõik, mis ta tahtis. Ära üle pinguta, armastas Riks korrata, - Vaata, et sa siis üle ei pinguta. Ja pärast seda puhkes ta alati homeeriliselt naerma. Ma ei saanudki aru, mis ta sellega mõtles. Kui ma rääkisin, et mu isal on Tartus üürnikega jamad, et ei maksa üüri, pakkus Riks, et kas tahad, ma lähen räägin nendega. Ma igaks juhuks ei tahtnud...

Me olime hästi erinevad, mina ja Riks, aga meil oli koos lõbus ja ma ei kahetse sekunditki. Loodan südamest,et tal läheb praegu hästi. Ahjaa! Kirjandus. Potsataja on suur raamatusõber, loeb pisaraisse uppudes Paulo Coelho Alkeemikut. Riks oleks selle peale naernud. Talle meeldis hoopis XS-is keeglit mängida. Hästi süüa ja juua. Ja kuigi ta isegi vist korra heitis pilgu mu luulekogusse, mille talle jõuluks kinkisin, võinuks kirjandus muidu ta arust täitsa vabalt olemata olla.

Selline siis oli üks mu maffiameestest. Lihtne, käre, räme, armas. Aga ei temas ega tema sõprades polnud tibagi lüürilisust. Nad elasid seks liiga karmi elu.

Kirjutan veidi endast ka

Mina 1996. aasta suvel Gannetti maja katusel, taustal Washington, DC.

Palju on kurdetud, et miks ma üldse endast ei räägi.

Aga palun, kirjutan veidi ka endast.

Ma olen hästi njummi.

Ja rohkem ei oskagi midagi endast kirjutada.

Veel mõned pildid minust:

Väike Inno koos emaga, aastal 1970.


Ühel Äripäeva väljasõidul, paremal Aivar Hundimägi, aasta 2000 paiku.

Piibli prostituudid ja lakkekrantsid

Ma ei tea, kui paljud teist on tegelikult lugenud Piiblit, seda kuldaväärt kirjandusteost, millest jõuluajal pastor teile paar lõigukest ette loeb. Mina olen seda raamatut ka tegelikult lugenud ja võin öelda, et see on päris naljakas. Kuna hakkasin seda nüüd teist korda üle lugema, siis edastan nüüd teilegi sealt parimaid ja vastuolulisemaid palu. Ning ma garanteerin, et veendute, et ristikirik on siiani Piiblit oma suva järgi tõlgendanud, luues reegleid, mida seal tegelikult ei ole.

I Piibli lakkekrants. On Noa! Kes oleks võinud seda arvata, eks ole? Seesama mees, Aadama järeltulija, kelle Jumal ainsana veeuputusest säästis ja laeva käskis ehitada. Noa kohta räägib Moosese esimene raamat, 9:20 sellise pikantse seiga: "Noa hakkas põllumeheks ja istutas viinamäe. Ta jõi viina, jäi joobnuks ja ajas oma telgis enese paljaks". Uskumatu, eks ole. Lisaks sellele, et Noa oli lakkekrants, oli ta ka enesepaljastaja. Ja pangem nüüd hoolega tähele, Jumal ei ütle sellise pummeldamise kohta ühtegi halba sõna. Vastupidi, me loeme (I Mo 9), et Jumal õnnistab Noad ja tema poegi ja ütleb: "Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ja taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik mere kalad; need on teie kätte antud".

Moraal: kui juba Jumal usaldas kogu maa joodiku kätte, siis ei saa joomarluses ega ka enesepaljastamises midagi taunitavat olla. Kirik taunib joomarlust alusetult.

II Aabram, Noa järeltulija, kellele Jumal annab Kaananimaa - oma naise prostitueerija. Uskumatu, aga tõsi. Aabramil hakkas Jumala antud Kaananimaal nälg, nagu ütleb I Mo 12:10, ja ta läheb Egiptusesse, kus käsib oma naist, Saaraid, valetada vaaraole, et ta on tema õde. Ja vaarao võtab Saarai oma kotta, oma naiseks. Ja NB! annab Aabramile selle eest, et ta andis temale oma "õe", vastavalt I Mo 12:15, 16 väärilise tasu. Kuulakem Piibli sõnu: "Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine /Saarai - minu täpsustus/ oli väga ilus. Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta, kes tegi Aabramile tema pärast head: ta sai pudulojuseid, veiseid ja eesleid, sulaseid ja ümmardajaid, emaeesleid ja kaameleid".

Kui Aabram Egiptusest lahkub, on ta väga rikas mees. I Mo 13:2 ütleb koguni, et "Ja Aabram oli väga rikas karja, hõbeda ja kulla poolest". Ja jällegi, pangem tähele, ei ütle Jehoova mitte ühtegi halba sõna. Kuigi mees prostitueeris oma naist! Sai tasuks selle eest, et naine magas vaaraoga, karja, kulda ja hõbedat. Vastupidi, Jumal juhatab Aabrami seepeale tagasi Kaananimaale ja annab talle kogu maa. "Sest kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule ja su soole igaveseks ajaks!" teatab Jumal (I Mo 13:15).

See on huvitav, eks ole. Ja ometigi mõistab ristikirik ja EELK samuti prostitutsiooni hukka. Miks? Kui Jumal sõna otseses mõttes premeeris Aabramit oma naise prostitueerimise eest. Põhjus on ilmselt selles, et naise seksuaalsusel on mehe üle võim. Naine suudab meest seksiga meelitades panna tegema seda, mida ta tahab. Kirik kui organisatsioon, mida juhivad mehed, ei saa aga seda lubada. Seksi rehabiliteerimine tähendaks ju ka seda, et kiriku enda etteotsa võiksid tõusta naised. Näiteks paavstiks ja piiskopiteks. Seepärast surubki kirik prostitutsiooni, mis on oma olemuselt seksi abil teatud hüvede saavutamine, jõhkralt alla.

Esimene piibliprostituut Saarai, Aabrami naine ei pälvinud Jumalalt aga mingit hukkamõistu. Seda prostitutsiooni keelustamise diskursusega sidudes võime seega tõdeda, et prostitutsioon on Jumalale hoopistükkis meelepärane!

Järgmise korrani!