Tee ise martsipani!

Poes müüdav martsipan on väga sitt, eriti Eestis. Palju parem on see martsipani sünnilinnas Lüübekis, aga sinna on raske sõita. Eestisse seda head asja ei tooda ka. Lihtsam on teha seda kodus.

Ja kui arvestada, et kunagi Lüübekis hakati seda umbes 600 aastat tagasi tegema mingi näljahäda ajal laojääkidest, siis võib arvata, et need komponendid olid algselt pähklid, mandlid siis, ja mesi. Sest mett veeti Eestist Saksamaale ja Lüübek oli tähtis Hansaliidu logistikakeskus. Ma ei tea, kas suhkrut üldse toona kasutati. Nüüd on hakatud martsipani küll suhkruga tegema.

Igal juhul proovisin ma ära. Jahvatasin kohviveskis (kõige parem on see tavaline, nagu vanasti vene ajal) mandlid peeneks, või kel on kinnise purgiga saumikser, need võivad ka seal pähklid peeneks hekseldada. Lahtises purgis lendavad tükid laiali. Ja siis segada meega. Ja tulemus on NÄMM! Nii nämm, et hulluks ajab. Ma pole juba ammu midagi nii head saanud. Ma kujutan ette, kuidas see lastele meeldib. Ma ise küll ei saanud seda massi nii paksuks, et sellest saaks kujukesi voolida, aga kui see mass seisma jätta, siis läheb ta kõvemaks, nagu mesi kivistub seistes ise ära. Ja hästi tervislik ka, tundub.

Ma kujutan ette, et kõlbavad ka muud pähklid, näiteks maapähkel, mis on mitu korda odavam. Või tavaline sarapuupähkel, mis on poes küll kah kallis. Pole proovinud. Mandli kilo on poes 195 krooni, lahtiselt. Aga juba poolest kilost jätkub terveks suureks hulgaks martsipaniks. Ma panin mee ja pähklijahu enam-vähem pooleks.

Valmistuge supiköökideks!

Väljavõte Postimehe veebist.

Kes tähelepanelikult sündmuste käiku jälginud, need ilmselt näevad, et kõik, mis on olnud algul USAs, on kandunud mõningase intervalliga edasi teistesse piirkondadesse. Ma ei räägi siin moest, tehnoloogiast ega teaduslikest avastustest. USAst said alguse rämpslaenukriis ning sellele järgnenud finantskriis. Ning nüüd seisavad inimesed seal supiköögi järjekorras. Valmistugem ka Eestis selleks.

Kel võimalik, saab suppi ka kodus teha. On odav ja samas tervislik. Inno ja Irja kohvik pakub aeg-ajalt põnevaid retsepte.

Delfi Suur Eelis

Väljavõte Delfi veebist.

Delfi on nüüd kujunduse lõpuks jonksu saanud.

Nüüd võiks Delfi kasutada oma suurt eelist võrreldes mitmete teiste, paberlehtede lisandina tegutsevate veebidega: nemad ei saa kunagi panna võrku esimesena oma kõige magusamat infot, sest siis pole neil millegagi paberit müüa. Sinna paberile on vaja trükkida midagi põnevat. Delfil seda muret ei ole, ta saab kohe lüüa letti oma kõige vingema asja.

Nüüd on muidugi iseküsimus, kuidas Delfi seda vinget asja kätte saaks. Enne teisi. No teadagi, magaja kassi suhu hiir ei jookse. Ja teistest veebidest kah seda vinget asja kokku kühveldada ei õnnestu. Ajalehed on kavalad, ma vaatan. Nad hoiavad oma veebides infot kinni ja panevad üles kuskil poole öö paiku. Nii tulevad nad oma vinge infoga välja ikka varem kui Delfi, kus ajakirjanikud öösel magavad.

Teiseks on Delfil palgal vähe ajakirjanikke. Ja need olemasolevadki on spetsialiseerunud uudiste kokkukühveldamisele (ehk varastamisele) teistest veebidest. See nõuab hoopis erinevaid oskusi võrreldes omaenda originaalsete uudiste tootmisega. Mina soovitan siiski Delfil proovida. Alustada kasvõi sellest, et igal päeval valida välja kuum päevateema, see võib loomulikult päeva jooksul ka vajadusel muutuda, aga leida mingi selge fookus. Ja siis sel teemal vahendada infot, kütta uudiseid kõikvõimalike nurkade alt. Intervjueerida inimesi. Kindlasti on päevi, mil on raske seda vinget teemat leida, aga on päevi, vähemalt kord nädalas, mil seda pole raske leida. Kus see teema jookseb ise sisse. Nüüd, kui majanduses ja poliitikas läheb asi ärevaks, tuleb ka uudiseid rohkem ja kasvab rahva huvi info vastu. Võib arvata, et keegi ei jaksa ära oodata, millal lehed suvatsevad oma info keset ööd välja tuua. Või millal postiljon lehe toob. Nad ammutavad infot veebist, ja võimalik, et just Delfist.

Ja Hans H. Luik võiks hakata kirjutama kommentaare. Minupärast kasvõi igapäevaselt. Temast teravamat kirjutajat naljalt Eestist ei leia. Ja see asset on Delfil otse nina all! Kasutagem siis seda. Ajage mees kodust välja! Delfi arvamuste-osa vajab mingit revampi, mingit uuendust, uut hingamist, särtsu. Uusi teravaid arvajaid. Ka uut kujundust. Miks peaks arvamuste osa olema vaid pealkirjaribad, needki suht igavad. Seal võiks olla näiteks pildid arvaja kohta, tema tutvustus. Kõike seda annab veebis lihtsa vaevaga korraldada. Ja arvamused, paluks, samuti päevateemal. Või aktuaalsel teemal. Või siis teemal, mida Delfi kavatseb aktuaalseks muuta. Praegu, tundub, on arvamuste osa nagu mingi teine planeet, kus pole Maal toimuvaga midagi pistmist, mis kulgeb justkui omasoodu. Samas on Delfi arvamuste osa üks elemente, mispärast Delfit loetakse, eelistatakse seda teistele.

Sakala tänaval rapitakse Simmi kaastöötajaid

Väljavõte Postimehe veebist.

On selge, et kaitseminister Aaviksoo kas valetab või räägib poolikut tõde, kui ütleb, et kõva rapp ministeeriumi juhtkonnas on seotud "ministeeriumi kulude kärpimisega". Miks ei kuule me siis sellistest, ütleme, kantsleri ja kogu muu juhtkonna vahetustest teistes ministeeriumides. Vastupidi, kriisiolukorras on võtmeisikute lahtilaskmine pigem kurjast. Ometi seda kaitseministeeriumis tehakse.

Selge see, et see on seotud Kaitseministeeriumi endise ametniku Herman Simmiga, keda kahtlustatakse sidemetes välismaiste luureteenistustega, lausa riigi reetmises. Ja ega Aaviksool sellises olukorras muud üle ei jäägi: ta kas lahkub ise, või leiab süüdlased, Simmile kaasa-aitajad ja laseb need lahti. Ja süüdlased leiti üsna ruttu. Need olid siis kantsler Lauri Almann ning nõunik ja endine avalike suhete juht Madis Mikko.

Nagu kirjutab Ekspress, andis Simmile riigisaladuse loa praegune siseminister Jüri Pihl. Ta ei ole vastutuse võtmisest märku andnud, küll aga kritiseerinud bravuurikalt Tallinna linnavalitsuse tegemisi. Tegelt peaks Jüri Pihl kas tagasi astuma või tagasi kutsutama. Kuidas sellist inimest saab usaldada?

Eestis võiks rahvas valida presidendi

Väljavõte Delfi veebist.

Eestis võiks ikka rahvas valida presidendi. Sest president peaks olema rahva mees. Ta ju esineb pidevalt kõnedega rahva ees. Ja rahva eest. Rahvas peaks teda usaldama. Ilves, paraku, ei mõju kuigi usaldusväärselt. Ta ei kanna rahva häält.

See, et Eestis ei lasta rahval presidenti valida, näitab, et eliit ei usalda rahvast. Aga siis ei saa ka rääkida demokraatiast. Siis pole Eesti demokraatlik, nagu Irja on seda ka maininud, vaid aristokraatlik riik. Kus võim ja otsustusõigus on teatud perekondade, huvigruppide käes. Ja seal pole midagi imelikku, enam Euroopa riike on siiani aristokraatlikud, kus mängitakse demokraatiat. Kus rahval on võrdlemisi väike otsustusõigus. Kus olulisemad otsused tehakse rahva eest. Rahval ei lastagi otsustada. Ja kui rahval lastakse, kuskil, näiteks Iirimaal seoses Lissaboni leppe, Euroopa põhiseadusega, siis järeldatakse, et rahvas otsustas "valesti".

Loomulikult, rahvas võib teha mõnesid valesid otsuseid, aga otsustaval tunnil, ja pikas perspektiivis on rahvas kõige targem. See on kummaline, aga nii see on. Sest, küsigem, kas rahvas oleks Eestis olnud nõus Nõukogude baaside lepinguga 1939. aastal? Mis kokkuvõttes sai saatuslikuks kogu eesti rahvale, ja sellega ka riigile. Rahval ei lastud otsustada, rahva eest tegi otsuse väike grupp, kes oli, nagu hilem välja tulnud, veel Nõukogude Venemaaga äriliselt seotud.

Kui väike grupp tegi vale otsuse aastakümneid tagasi, miks siis arvatakse, et väike grupp otsustab praegu õigesti, kes valida Eesti presidendiks? Ja nagu aeg näitab, on need otsused olnud valed. Kohe pärast taasiseseisvumist oleks rahvas valinud presidendiks Arnold Rüütli. Noja mis siis? Aga väike grupp arvas teisiti, et ta ei sobi, ja seetõttu tehti ka seadus ümber nii, et presidenti ei saaks valida rahvas. Ja see väike grupp valis Lennart Meri. Kes esindas vaid väikse osa rahva huve. Mistõttu Eesti lõhenes, tekkisid jutud "esimesest" ja "teisest" Eestist. Meri esindas seda esimest, teine jäeti omapäi saatuse tõmbetuultesse. Kes huulte värinal küsis endalt: "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?" Aga neid ei kuulanud keegi, neist sõideti teerulliga üle. Ja siis pole vaja imestada, et Ida-Virumaal kujunesid arvamusliidriteks need, keda ei salli isegi Venemaa venelased: mingid NLiitu tagaigatsevad tohlakad.

Ja mis see Meri, keda kahtlustatakse pealegi sidemetes KGBga, siis niiväga ära tegi? Või kas mõni teine, näiteks Rüütel oleks midagi muud teinud. Setumaa andis ta ära. Ja rikkus suhted Venemaaga, mis pärast taasiseseisvumist olid olnud väga head. Jeltsin isegi kiitis Eestit, sest välismaailmaga peeti sidet Eesti, Tallinna teletorni kaudu, mida sealsed töötajad otsustaval ööl vapralt kaitsesid. Ostankino olid OMONlased enda kätte võtnud. Tallinna kaudu sai Jeltsin edastada oma sõnumeid CNNile, kogu rahvusvahelisele üldsusele. Ja see mängis otsustavat rolli NLiidu lagunemises.

Hiljem on jäänud umbes selline mulje, et Meri tõi Eestile iseseisvuse. Tegelt redutas mees otsustavate sündmuste ajal kuskil Soomes. Tallinnas tegid ajalugu Savisaar, Lauristin, Rüütel ja Laar. Ja hiljem oli just Laari valitsus see, mis pööras Eesti turumajanduslikule kursile, mistõttu on Eestil läinud paremini kui Lätil või Leedul. Ja seda parempoolset poliitikat oleks aidanud siluda toonane rahvamees Rüütel. Meri sebis küll palju rahvusvahelisel rindel, aga kas sellega poleks hakkama saanud mõni noortest hakkajatest välisministritest. Või Meri ise, välisministrina. Meri armastas soleerida, mängida ise kõiki viiuleid. Tegelikult polnud tal selleks ei õigeid volitusi ega võimu. Ta oli nagu koolipoiss, kes püüdis oma ulakustega tähelepanu võita. Aga ei enamat. Rahvusvahelisel areenil ei suutnud ta midagi erilist korda saata. Eestit ei võetud esimese satsiga NATOsse. Ega ei saanud ka teistest rutem Euroopa Liitu. Merile sobis välisministri amet ja ta oleks võinud selleks jäädagi.

Pärast Rüütli tõenäoliselt kahte ametiaega oleks presidendiks valitud ilmselt Meri. Või keegi noorem temasugune. Näiteks Ilves. Ja tol ajal, 2001. aastal oleks Meri olnud just õige mees. Rahvusvaheline mees. Kes siis oleks aidanud Eestile libedama tee rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, seisnud Eesti huvide eest. Võidelnud. Aga 2001. aastal läks kõik vussi. Isegi väike grupp ei suutnud enam otsustada, keda valida. Ja valis lõpuks rahva vana lemmiku: Rüütli. Millist otsust keegi ei oodanud. Presidendi koha pidi saama Toomas Savi, selle eest oli Reformierakond koguni andnud lubaduse loobuda haldusreformi kavast. Ja Rüütel siis mõmises vapralt ära kõik need tähtsad kohtumised seoses NATO ja Euroopa Liiduga liitumisega. Need asjad käisid talle ilmselgelt üle jõu.

Ja pärast tähtsaid rahvusvahelisi otsuseid, kus oleks olnud vaja kindlustada eestimaalaste ühtsust, valis väike grupp Ilvese. Rahvusvahelise, välismaa mehe, kellest pole Eestis enam suuremat tolku. Ta oleks pidanud jääma Brüsselisse. Sest sinna valis ta rahvas. Ja sealt oleks tal olnud kerge tõusta. Eestis on ta jäänud selgelt varju, pigem tõuseb esile ja täidab presidendi kohuseid tema abikaasa, Evelin, kel on oma kindel sõnum ja asi ajada. Härra Ilvesel endal pole mingit asja ega sõnumit, ta sahmib siin ja sahmib seal ning situb üksteise järel oma marki täis. Suurendab veelgi Eesti-sisest lõhet. Provotseerib nii pingelisi suhteid Venemaaga. Riskib sellega, et teda ei valita lõpuks enam kuhugi.

Reformi piraatluse-vastane kampaania mõjub naljana

Väljavõte Delfi veebist.

Ajal, kui Reformierakond levitab oma serveri kaudu piraat-tarkvara mõjub naljana Reformierakonna, eriti selle ühe juhtoina Hannes Astoki võitlus piraat-tarkvara vastu. See kõlab umbes sama nagu mõni paadunud pedofiil mängib avalikkuse ees suurt lastekaitsjat.

Häbi peaks olema!

Urve Palo hamba-laminaadid hästi näha

Väljavõte Delfi veebist.

Rahvastikuminister Urve Palo on lasknud säravama naeratuse saamiseks paigaldada ülemisele neljale esihambale laminaadid. Seda juba 4-5 aastat tagasi, tükk aega enne ministriks saamist. Laminaadid on sellised plaadikesed, mis pannakse kergelt lihvitud oma hamba peale ja mis on hea odav lahendus. Kallim lahendus on hammaste päris väikseks lihvimine ja tervete kroonide paigaldamine.

Pildilt on hästi näha Urve hammaste loomulik värv ja laminaadi värv. Loomuomaselt on Urvel kergelt kollakad hambad, nagu ilmselt igal keskmisel eestlasel.

Siin veel lähemalt kontrast:


Ja siin sama kujutis tervikuna:

Reformierakond levitab piraat-tarkvara WinXP Professional SP3

Nagu selgub, siis Reformierakond levitab oma saidil piraat-tarkvara, täpsemalt WinXP Professional SP3, mille hind poes on kuskil 3000 krooni:

Sellelt Reformierakonna lehelt saab siis alla tõmmata nii tarkvara enda (lingi alt e-xpnr3.iso) kui ka juhised ja võtmed selle tarkvara kräkkimiseks-avamiseks:

                                                
                              TEAM ETH0 PRESENTS                              
                                                                              
                                                                              
        Microsoft.Windows.XP.Professional.N.Retail.SP3.Integrated-ETH0        
                                                                              
            ßÜÜ                                                ÜÜß            
            ܲ²²²ÜÜÜ                                      ÜÜܲ²²²Ü            
        Ü  ßßßÛ²²²²²²²Ü          RELEASE INFO          ܲ²²²²²²²ßßß  Ü        
       ß²ß Üܲ²ßßß   ßßßßÜ                          Üßßßß   ßßß²²ÜÜ ß²ß       
        Ü ß                                                        ß Ü        
      Ü                   Release Date .[ 2008-05-19                   Ü      
     ܲ                   Release Size .[ 39x15mb                      ²Ü     
    ܲ                    Program Type .[ OS                            ²Ü    
   ܲ²                    Protection ...[ Gates?                        ²²Ü   
   ²²²Ü   Ü               Platform .....[ Windows                  Ü   ܲ²ß   
    ²Ü²Üܲ²Ü              Language .....[ English                 ܲ²Üܲܲ    
    ܲ ²²±                Image Type ...[ ISO                       ±²² ²Ü    
    ²± ²²                                                            ²² ±²    
   ²²° ß²²                 Ü                      Ü                 ²²ß °²²   
  ²²²²ÜÜ ßß           ÜÜÜß                          ßÜÜÜ           ßß Üܲ²²²  
   ß²²²²²²²²ÜÜÜÜÜܲ²²²²²                              ²²²²²²ÜÜÜÜÜܲ²²²²²²²ß   
      ßßßßß²²²²²²²²²²ßß         INSTALL NOTES          ßß²²²²²²²²²²ßßßßß      
        Ü²Ü   Üܲ²ßß                                      ßß²²ÜÜ   Ü²Ü        
         ß Ü²²²ß                                              ß²²²Ü ß         
           ß          1. Unrar and burn with Nero                 ß           
         ß            2. Install using this cd-key:                 ß Ü       
                         CD87T-HFP4C-V7X7H-8VY68-W7D7M                        
                                                                              
                      3. After install is completed, boot                     
                         your system into safe mode and                       
                         run AntiWPA3.cmd that is located                     
                         in the ETH0\WPA.Crack dir on the                     
                         cd. Read the readme.txt for more                     
                         info about the crack.                                
                                                                              
                         Latest WGA crack in ETH0 dir                         
                                                                              
        ßÜÜ                                                        ÜÜß        
          ßß²²²²ÜÜÜÜ    Ü                             Ü    ÜÜÜܲ²²²ßß         
         Ü²Ü   ßßßßÛ²²Üß²ß                           ß²ßܲ²Û²ßßß   Ü²Ü        
          ß  ÜÜÜß   ß²²²Ü ßÜÜ                     ÜÜß Ü²²²ß ° ßÜÜÜ  ß         
          ܲ²²²     ܲ²²²²  ²²                   ²²  ²²²²²Ü     ²²²²Ü         
        ܲßß²²²²ÜÜÜÛ²²²ß²²² ²²²     RELEASE     ²²² ²²²ß²²²ÛÜÜܲ²²²ßß²Ü       
       Ü      ßß²²²²ßß   ²²  ²²²     NOTES     ²²²  ²²   ßß²²²²ßß      Ü      
     Ü                    ßßÜ  ßßÜ           Üßß  Üßß                    Ü    
                               Ü               Ü                              
                                                                              
                      Latest version of Windows XP with SP3                   
                      integrated.                                             
                                                                              
                      Enjoy!                                                  
                                                                              
        ßÜÜ      ßÜÜÜÜ                                   ÜÜÜÜß      ÜÜß       
          ßß²²²²ÜÜÜÜ ßß²ÜÜ                           Üܲßß ÜÜÜܲ²²²ßß         
         Ü²Ü   ßßßßÛ²²Ü ß²²                         ²²ß ܲ²Ûßßßß   Ü²Ü        
          ß  ÜÜÜÜÜ  ß²²² ²²²                       ²²² ²²²ß  ÜÜÜÜÜ  ß         
         Üܲ²²²ß    ܲ²²Ü ²²²        GROUP        ²²² ܲ²²Ü    ß²²²²ÜÜ        
       ܲ²²²²²²²ÜÜÜÛ²²²ß    ßßÜÜ               ÜÜßß    ß²²²ÛÜÜܲ²²²²²²²Ü      
      ܲ²²ßß  ßß²²²²ßß          ß             ß          ßß²²²²ßß  ßß²²²Ü     
     ܲ²²                                                             ²²²Ü    
     ²²²             Do NOT email us asking where to find our          ²²²    
    ܲ²²             releases or how you use them.                     ²²²Ü   
    ²²²²                                                              ²²²²ß   
     ßÛ²²                                                            ²²Ûß     
    ßÜ ßß²²ÜÜ        We do NOT mail/ftp/dcc missing files.        Üܲ²ßß Üß   
     ß²²ÜÜ ßß²Ü                                                ܲßß Üܲ²ß     
    ÜÜ  ßß²²Ü ßßÜ                                            Üßß Ü²²ß²  Ü²Ü   
   Û ²Û ²Ü ²²²²                  .. CONTACT ..                 ²²²² ܲ   ß    
    ßß  °²Ü ²²²²                                              ²²²² ܲ°  ÜÜ    
         ²ß ²²²²²²              No fucking way!             ²²²²²² ß²  Û ²Û   
        ß  ²²²²²²                                            ²²²²²²  ß  ßß    
     ܲ Üܲ²²ßß                                                ßßß²²ÜÜ ßÜ     
 ÜÜ²ß ²²²ß Ü                                                        ß²²Ü²ß²ÜÜ 
ܲ²ß ²²²  ß²ß                                                         ²²² ß²²Ü
²²² ß²²²                                                              ²²²ß ²²²
ß²²²Ü ß²²                       .. GREETiNGS ..                      ²²ß ܲ²²ß
   ßß²Ü ßÜ                                                          Üß Ü²ßß   
     ²ß Ü   PERSONAL.: To all the real sceners                       Ü ß²     
    ß  ²ß                                                            ß²  ß Ü  
 Ü²Ü Ü²²                                                              ²²Ü ß²ß 
  ß  ²²ß    GROUPS...: CRUDE - NoPe - CFF - PARADOX - XiSO - PiX         ß²²  
    ²²²                                                                  ²²²  
   ܲ²²Ü  Ü                                                         Ü  ܲ²²Ü  
     ß²²²° ß²Ü                                                   Ü²ß °²²²ß    
       ß²²²Ü²²²²ÜÜÜ                                         ÜÜܲ²²²Ü²²²ß      
       Ü  ßßßÛ²²²²²²²Ü     FUCK OFF ALL P2P LAMERS!!    ܲ²²²²²²Ûßßß Ü²Ü      
      ß²ß Üܲ²ßßß   ßßßßÜ                             Üßßßß   ßßß²²ÜÜ  ß      
         ß Ü ÜܲܲܲÜÛÜ                                              ß  Ü     
      ß       ܲÜÛ   ß          [ascii by kug]                                
               ± ß                                                   

Üks huvitav pilguheit majandusse

Väljavõte Postimehe veebist.

Kaire Uusen kirjutab Postimehes huvitava, nö rahva seisukoha ettevõtluse asjas. Mille järgi on ettevõtja igal juhul paha, vastik ärikas. Kui läheb hästi, on liigkasuvõtja. Kui läheb halvasti, siis on halb tööandja. Igal juhul halb.

Raske öelda, millest see tuleb. Ilmselt sellest, et aastasadu on Eestis olnud võõrad tööandjad ja viha tööandja vastu on muutunud teatud rahvuslikuks omapäraks. Seda isegi siis, kui tööandja on omamaine, omaenda õde või vend. Ikka on ta halb.

Aga Uusenit pole mõtet tema vähestes teadmistes ja erapoolikuses süüdistada. Ta esitab laialt levinud arvamust. Mis ei muutu enne, kui inimene ise ei proovi seda va ettevõtja elu. Siis näeb, mis värk tegelikult on.

Uusen räägib mingitest Eesti ettevõtjatest. Aga kui palju neid on üldse Eestisse jäänud? Sellest kirjutas ühes hiljutises Ekspressis PR-ettevõtja Meelis Kubits: paljud on lahkunud või lahkumas. Jäänud on vaid need, kel on nö otsad veel kokku sidumata, mingid rahad kuskilt ootel. Aga kui need asjad lõpetatud, siis lahkuvad ka nemad. Ja nendest kuuleme-näeme juba tulevastes Maire Aunaste "Meie Euroopas" saadetes. Või rubriigis "Meie maailmas".

Aga miks siis asjad seni ikka hästi läksid, võib küsida. Nagu märgib ka Uusen, et alles oli kõik väga hea, aga nüüd järsku väga halb. No eks see oli ka ime, et üksvahe oli väga hea. Sest kokku sattus mitu asja: Euroopa Liiduga seonduv eufooria (mis kergitas hindu), euro kasutuselevõtuga seotud ootused (mis päästsid valla laenukraanid), Euroopa Liidu toetused uutele liitujatele (mis tõi sisse hunnikute viisi lühiajalist raha). Korraga tuli Eestisse väga palju välismaist raha, mis otsis kiiret paigutust. Ja leidis selle, kuidas juhtus. Eriti hull oli asi ehituses ja kinnisvaras: paljud eurotoetused läksid ehitusse, pankade laenud liikusid kinnisvaraturule. Lühiajaliselt oli nõudlus väga suur, mis viis teatud anomaaliateni turul. Ja ajakirjanduse võimendas neid veel omast vaatenurgast, mis tekitas nii Uuseni-sugustes, aga isegi peaministris mingid teatud illusioonid. Mis nüüdseks on purunenud või purunemas. Ja hakatakse nägema, et tegelikult oli kogu see ilus lugu vaid tühi kest. Mis väljapoole paistis kena vaadata, aga sees polnud midagi.

Suures hädas pööratakse nüüd pilgud ettevõtjate poole, aidake! Aga need sõnad on tühjale saalile: neid, kelle poole pöördutakse, pole enam Eestis. Kes on läinud sinna, kus on suuremad turud, kes sinna, kus keskkond parem, kes sinna, kus korruptsioon ja kambakraatia väiksem. Ilmselt hakatakse nendest Eesti ettevõtluskeskkonna probleemidest nüüd rohkem rääkima, aga tuleb tunnistada, et väiksel, algaval ettevõtjal on Eestis olnud juba aastaid väga raske. Suhtumine on selline, et kui sul pole palgal sadu töötajaid, siis mis mõtet on üldse ettevõtlusel. Ja kui oled ise ainuke töötaja firmas, siis oled paras naljanumber. Ametnikud on harjunud magusa elu ja suurte rahadega. Ma ei räägi seda niisama tühja, olen ise näinud elu nii majandusajakirjanikuna ja alustava ettevõtjana. Sestap julgen võtta õiguse teha üldistusi. Ja seda võib igaüks näha tänavapildis: väiksed poekesed-üheperefirmad sulgevad uksi nii maal kui linnas ja asemele tulevad suured ketikaubamajad. Kus kaubad kõik välismaised, sest nad ei viitsi tegeleda väikeste Eestimaiste tootjatega. Näiteks võtame kasvõi Võrumaa väikeettevõtja toodetud tervisliku mee-šokolaadi. Mida ma olen näinud müügil ainult Tallinna Stockmanni kaubamajas.

Nüüd pöördutakse hädas ettevõtjate poole: et tehke midagi! Aga mulle tundub, et on hilja, rong on läinud. Ettevõtlikud inimesed on paljuski lahkunud. Need, kes julgevad võtta riski. Eriti nüüdsel heitlikul ajal. Neid tagasi tuua on väga raske. See võtab aastaid. Kogu raskus on suurte firmade peal. Aga nemad kannatavad ülemaailmses kriisis kõige rohkem. Ja on juba asunud massiliselt töötajaid koondama. Ning pole, kes nad tööle võtaks.

Kus on Eesti reservid?

Vahepeal oli juttu, et eelarvedefitsiidi katmiseks peaks Eesti kasutusele võtma reservid. Sest reservid ju selleks puhuks ongi headel aegadel kogutud, et neid halbadel aegadel kasutada. Nende reservide mahuks märgiti koguni ligi 20 miljardit, sellest 5-6 miljardit stab reserv, ja ülejäänud siis töötukassa, haigekassa jms reserv. Et raha nagu ratsahobuse sitta, ühesõnaga. Ja pole ju probleemi seda raha kasutada.

Nüüd on aga hakanud kostma jutud, ja seda just rahandusminister Ivari Padari suust, et neid reserve ikka kasutada ei saa, et tuleb hoopis laenu võtta, või siis IMFi poole abi saamiseks pöörduda. Aga reservid? Neist pole enam juttugi. Kuigi loogika ütleb, et kui sul on raha vaja, ja sul on raha varutud, siis sa võtad oma varudest. Mitte ei võta laenu, mille pealt tuleb intressi maksta.

Nüüd on kaks võimalust. Et kas reservid on hoiustatud nii hea intressiga, et sellest tulust on raske loobuda. Ja et laenu saab isegi odavamalt kui teenivad reservid. Või teine võimalus, et seda reserviraha enam polegi, nagu on vihjatud siin-seal kommentaarides.

Nüüd jääb küsimus, et kui seda raha tõepoolest pole, siis kuhu ta kadus. No vaevalt, et Lipstok, Ansip või Padar seda kunagist Kallase trikki kasutasid, et reserviraha kuskile Nigeeria panka panid. Nüüd peaks seda raha ikka targemad pead valvama. Jääb võimalus, et nad on salaja Eestisse toodud ja hakatud neid laiaks lööma, et katta praegust eelarvepuudujääki ning katta krooni, mida usinasti valuuta vastu vahetatakse. Eesti Panga krooni kattevara aruanne näitas, et oktoobris tuli sisse 10 miljardi eest välisvaluutat. Mis raha see oli? Kas mitte Eestisse toodud reservid?

Kes saata Eurovisiooni vahendama?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Nagu kirjutab Õhtuleht, on teatavaks saanud, et Marko Reikop ei sõida enam järgmisel kevadel Eurovisiooni vahendama. Välba pole seda minu mäletamist mööda kunagi teinud.

Paneme üles küsitluse, kes võiks olla see inimene, kes läheb tuleva aasta 9. maiks Moskvasse täitma seda vastustusrikast ülesannet- kajastama tuhandete Eesti vaatajatele Eurovisiooni lauluvõistlust.

Rikaste miljonimäng

Kuidas, sa, Kärsna, julged?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Peamiselt FIEde tegevusele spetsialiseerunud ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna kirjutab Äripäevas, et väikeettevõtluse toetamine on Eestis vaid poliitiline mula. Kuidas ta julgeb?!

Ja kui ongi, mis siis?! Sest, mis kasu annavad need Kärsna poolt mainitud väikeettevõtted? Mitte munnigi, kui aus olla. Neid on palju, aga sealt ei tule suurt mingit toodangut. Õige ettevõte on ikka suur, nagu Nokia, nii rääkis juba eesti rahva Suur Juht ja Õpetaja Lennart Meri. Ning seda rida ajab ka Toomas Hendrik Ilves. Ning Suur Ansip. Ja seda Nokiat tuleb otsida ja see leida. Ja ta pole mingi väike ettevõtmine, vaid suur. Sest ka Nokia on suur.

Ja see on ka jama, et raha tuleb eelarvest, nagu Kärsna kirjutab. Raha tuleb pangast. Kuidas ta sinna panka saab, see pole meie, väikse rahva asi. Peaasi, et sealt ta tuleb. Ning kui raha pole, siis tuleb pöialt hoida, et pank annaks. Ja küll ta siis annab ka. Aitab ka see, kui õhtul enne magamaminekut rahatäht padja alla panna.

Vat nii on lood.

Ja kui sulle, Kärsna, ei meeldi Eestis, mine kuhugi mujale. Ära halise. Get a life, kurat võtaks!

Mis teha Estonian Airiga?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kui ma kuu aega tagasi kirjutasin, et Estonian Air on pankroti äärel, siis kirjutati kommentaarides, et jama jutt, lennufirmal raha küll. Ja mingeid probleeme pole. Nüüd selgub, et raha ikka pole, puudu lausa 300 miljonit. Ja kui seda taha ei leita, on firmaga kööga.

Aga miks mitte see firma pankrotti lastagi. Sealt pesast saab riik ühte koma teist üles osta. Sest selle 300 miljoni eest saab püsti panna juba korraliku lennufirma, kui arvestada, et Estonian Airi omakapital oli poole väiksem. Ja asi tegutses.

Võib arvata, et Estonian Airi kontrolliv osanik SAS on sinna oma kahjumeid uputanud ja nüüd tahab, et Eesti riik, ehk maksumaksja need kinni plekiks. Mina soovitaks neile trääsa näidata.

Ja midagi ostma pole vaja ka veel tõtata. Läheb veel veidi aega mööda ja palju suuremaid lennufirmasid müüakse 1 krooniga. Saab selle SASigi kätte, mis pidi olema samuti pankrotis.

Väikese Irja soovitus

Pildil väike Irja.

Järgneb väikese Irja soovitus:

Armsad lapsed!

Hoidke Reformierakonnast eemale kui kurjast haigusest ja surmast, sest muidu võib teiega juhtuda nagu ühe toreda tüdrukuga, kelle nimi on Kadri Kiilas ja kes astus ühel päeval pahaaimamatult Reformierakonda. Ta oli seal hästi tubli ja tegi palju tööd, aga Reformierakonna onud ja tädid panid ta ikkagi hullumajja. Ta ei saa sealt välja, kuigi väga tahaks. Reformierakonna onud ja tädid hoiavad teda seal vägisi kinni. Kas tahate, et sama juhtuks teiega? Ärge, palun, liituge sellise kurja erakonnaga!

Miks Priit Hõbemägi KGBlaste nimesid ei avalda

Väljavõte Ekspressi veebist.

Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi kekutab tänases Ekspressis, et tal on KGB toimikud, aga nimesid, vat, ei avalikusta.

Heauskne lugeja arvab ilmselt, et mees on peast sooda, nii huvitavat asja ei kirjuta. Ja mõni konkurent hõõrub rõõmust käsi. Aga põhjus on lihtsamastki lihtsam: Hõbemäe enda isa oli nõuka aja tähtis KGB ohvitser. Küllap on tema nimi nii mõnelgi dokumendil all. Aga hea on kekutada sellegipoolest. Olla mõjukas ja sõltumatu, ja samal ajal mitte midagi.

Miks seda tehakse? Ma mõtlen kekutatakse. Ilmselt on Ekspressil vaja kellegi käest midagi välja pressida, mingit teenet. Või lihtsalt raha, sest lehe omanikul on näpud põhjas.

Eestis tegutseb Ansip-jugend

Hetk ühelt Ansip-jugendi kokkusaamiselt, väljavõte siin veebis toodud ülevaatest.

Kui mõni aeg tagasi, eriti enne Venemaa presidendivalimisi oli avalikkuses palju juttu sellest, et Venemaal on loodud ja tegutseb nn Putin-jugend, ehk valitsuse-meelne noorteorganisatsioon Naši, siis on jäänud ehk tähelepanuta asjaolu, et ka Eestis tegutseb sarnane organisatsioon, mille liikmete jaoks on iidol valitsusjuht Andrus Ansip. Ja sellisel organisatsioonil on liikmeid 4000, nende arv suureneb kiiresti ja samavõrra suurenevad summad, mis sellele organisatsioonile lähevad, siis nii riigieelavest kui toetajatelt, nagu Neinar Seli ja Veljo Ipits.

Ja nii nagu Venemaal, nii upitab see organisatsioon Eestis võimule Andrus Ansipit. Mustates ja materdades siis Ansipi poliitilisi vastaseid ja konkurente. Nad on nagu noored leninlased, nagu komsomol, kes nõuka võimu algusaegadel käisid ringi mööda maad ja tegid rahva hulgas selgitustööd. Kas pole huvitav?

Selle organisatsiooni moto on, nagu aru olen saanud: tšill. Kus siis toimub suht lodeva elustiili propageerimine, alkoholi tarbimine. Tartu rahvas hoiab kahe käega peast kinni kui meenutab, milliseid prallesid korraldas Tartus enne Riigikogu valimisi Silver Meikar.

Ja veel huvitavam on see, kuidas talitab see organisatsioon liikmetega, kes enam autoriteedile ei allu. Nagu juhtus Kadri Kiilasega, kes hakkas levitama Reformi siseinfot. See tüdruk SULETI HULLUMAJJA.

Nii et noored, olge ettevaatlikud sellise organisatsiooniga liitumisel. Kõik ei pruugi olla kuld, mis hiilgab.

Reformierakond levitab piraat-tarkvara?

Väljavõte Reformierakonna kodukalt.

Tuli üks huvitav vihje. Nimelt, kui heita pilk Reformierakonna veebi, siis märkab tähelepanelik lugeja, et seal on allalaadimiseks fail e-xpnr3.iso. Mis on Windowsi tarkvara, operatsioonisüsteem WinXP (versioon Service Pack 3).

Ehk maakeeli öelduna: Reformierakond levitab illegaalset tarkvara. BSA võiks võtta vaatluse alla Reformierakonna, eriti selle noorteorganisatsiooni (millel liikmeid aukartust äratav 4000!!!) arvutid. Sealt võib leida ühte-koma teist huvitavat.

Tibi- ja pedeportaali tegija omas elemendis

Väljavõte Delfi veebist.

Eestis viimasel ajal seoses tibi- ja pedeportaali Toptop asutamisega kuulsust kogunud Urmas Sõõrumaa räägib, kuidas ta on Ukrainas omas elemendis, sest seal viib korruptsioon edasi. Ehk teisisõnu: kui maksad, siis ka saad. Mis on ju normaalne!

Pange kõrva taha, lugupeetud ametnikud. Teil on, kuhu poole pürgida. Miks ei vii Eestis korruptsioon edasi, ahh? Raha on ju makstud! Siis peab ka saama. Miks tea kiusate Sõõrumaad, ta on ju nii palju maksnud?! Ai-ai-ai.

Teeme Tartu korruptantidele tuule alla!

Tuli selline vihje:
Ma ei pidanudki enne oma kommentaaris silmas seda, et Anto oleks märter -- kindlasti ei ole. Aga normaalne mees ja oluliselt normaalsem, kui näiteks Hanson-Astok-Seli-Ansip on ta linnajuhtimisel olnud küll.

Niisiis, nagu öeldakse, 1 down, 4 to go!

Ansip kukub ilmselt ise, lämbub oma upsakusse. Jäävad siis veel Hanson, Astok ja Seli. Nende meeste tegemiste kohta kirjutas päris põhjalikult poolteist aastat tagasi Äripäev.

Need mehed siis (kliki pildil, et suuremalt vaadata):

Hannes Astok, endine EÜE-lõvi, Q-raadio asutaja ja juht, Tartu abilinnapea, praegune Riigikogu liige, siin väljavõte 2005. aasta valimisreklaamist, Reformierakonna kodukalt. Ajal, kui tema oli Tartu abilinnapea (1997-2005), anti tema tädipoja Alar Kroodo firmale Linnaehitus seadusevastaselt luba nn Tigutorni ehituseks, tehti vastav planeering just selle krundi jaoks, ning Kroodo kontrollitava krundi jaoks teispoole Emajõge. Kroodo partner on neis ärides Tartu linnavolikogu mõjukas liige Verni Loodmaa. Kroodo ja Loodmaa kontrollivad lisaks Tartus Hansakeskust ja hotelli London. Skeem on lihtne: Kroodo ostis odavalt vajalikud krundid, Astok ja Loodmaa aitasid sinna tekitada vajalikud load. Sellega sõideti julmalt üle mitmetest Tartu ettevõtjatest, kes olid juba tükk aega varem planeerinud kõrghooneid. Neilt napsati nö nina alt idee ära ja jäeti pika ninaga. Saatuse irooniana seisab see Tigutorn nüüd tühjalt ja selle kortereid loositakse lühiajaliseks kasutuseks välja Lõunakeskuse ostukampaaniates.


Margus Hanson, väljavõte Postimehe veebist. Asus möödunud aastal ametisse Tartu abilinnapeana, valdkonnaks seesama linnamajandus ja linnavarad, ehk kõige magusam osa, mis Astokilgi. Pealtnäha mees nagu muhkel. Õppinud Leningradis finants-alal. Olnud Tööstus- ja Ehituspanga juht, Tallinna Panga esinduse juht Tartus. Ent kas teie usaldaksite oma vara Hansoni hoolde? Mehe hoolde, kes lasi riigisaladusi täis portfelli ära varastada. Või tont seda teab. Võibolla müüs kellelegi, milles kahtlustatakse Herman Simmi. Ja Hanson polnud mingi lihtne kaitseministeeriumi ametnik nagu Simm, vaid suisa kaitseminister.

Ja siis Neinar-poiss:

Kujutis sarjast, kuidas Neinar Seli noori reformierakondlasi joodab.

Neinari kohta võiks kohe öelda, et oi-oi-oi. Tõeline Tartu bojaar, kelle teadmise ja heakskiiduta ei tehta Tartus ühtegi olulist majanduspoliitilist otsust. Tema tähelend sai alguse 1990ndate keskel, kui tema investeerimisfirmas Rondam töötanud Andrus Ansip sai Tartu Kommertspanga pankrotihalduriks. Rahade juurde, ühesõnaga. Ja lend läks üha kõrgemaks, kui Ansipist sai 1998. aastal Tartu linnapea (veel suuremate rahade juurde) ning 2005. aastal peaminister (lausa kolossaalsed rahad).

Tartus sai Seli tänu Ansipi toetusele omale magusa tüki kesklinnas, endise bussijaama territooriumi, kuhu ta algul lubas korraliku bussijaama ehitada, aga mida ta tänu sõbralikule linnavalitsusele ei pidanud tegema. Siis sai ta sokutada oma kunagi ostetud ja pooltühjalt seisnud Riia tänava äärse endise KEKi maja rendile politseile. Ja võttis üle Tartu ühe suurema ettevõtte Estiko. Ta jahtis ka Tarmekot, aga seda ta ei saanud.

Riigi tasemel on ta seotud Tallinna sadama kinnisvaratehingutega, kus sadam on ostnud Seli vahendusel kinnisvaratükke nende ettevõtjate käest, kelle käest "vaja". Kes on need tükid "ettenägelikult" kokku ostnud. Nagu see asi ikka käib, teate ju küll, raha tegemine.

Aravata võib, et ka raudtee erastamise altkäemaks liikus Neinar Seli kaudu.

Sellised tegelased siis. Kui teil on infot nende kohta, andke teada. Mida suuremad summad, tähtsamad isikud, seda parem.

Täna on ahjukana ja ahjuõunad!

Jõul ligineb, nii et on tagumine aeg kapinurgast jõulukaunistused välja otsida. Mina igatahes riputasin juba välisukse kohale jõulupärja ning köögiseinale Garfield'i jõulukalendri. Varsti hakkan päkapikke joonistama, see mul iga-aastane traditsioon :). Oleme Innoga juba mitu korda glögi teinud (meie kohvik soovitab Põltsamaa glögi) ja mandariine oleme ka puginud kahe suupoolega. Täna tegime siis ahjukana ja ahjuõunu ehk Inno tegi kana ja mina õunu.

Ahjukana tegemine on lihtsamast lihtsam. Tuleb osta poest Talleggi ahjukana (meie ostsime kana pohladega) ning panna see kana kodus ahju. Lõigata küpsetuskotil üks nurk maha ja küpsetada kuumusel 200 kraadi umbes kaks tundi.

Ahjuõunad, mille valmistamise ma enda peale võtsin, on suts keerulisem. Kõigepealt tuleb osta poest 4 suurt õuna, pähkleid, kuivatatud ploome, kollaseid rosinaid, heledat siirupit, võid ning kas vaniljekastet või -jäätist.

Seejärel lõigata koorimata õunad pooleks ning neil sisemus välja uuristada, nõnda et keskele jääb auk. Sinna sisse panna pähklite-rosinate-ploomide segu. Peale valada siirupit ja sulavõid.

Küpsetada ahjus, 200-kraadises kuumuses või kuni õunad on pehmed. Naudi kas soojalt, koos vaniljekastme või vaniljejäätisega. Inno igatahes sõi ja kiitis :).

Üks humoorikas sait

Väljavõte aile-11 saidilt.

Konjunkturist Mart Kadastik möllab jälle

Väljavõte Postimehe veebist.

Postimehe grupi juhti Mart Kadastikku kutsuti juba nõuka ajal konjunkturistiks, sest ta oli suur nõuka võimu persepugeja, KGB lähedane kaastöötaja. Selline kustpoolt-tuul-sealtpoolt-meel mees. Igal juhul aitas ta punavõimul, see on siis Andrus Ansipil, toonasel tähtsalt parteibürokraadil kottida Tartus teisitimõtlejaid, toona Eesti vabaduse eest võidelnud isikuid, näiteks Lagle Parekit. Aga ka Jüri Kukke, ülikooli õppejõudu, keda Kadastik peedistas Jaak Kaljo nime all toonases ajalehes Edasi, ning kes saadeti oma vabaduse-vaadete pärast vangilaagrisse ja seal suri.

Nüüd on see ligane mees Kadastik, kes veel mõni aeg tagasi toetas oma kamraadi Ansipi röövellikku tööseadust, mis võimaldanuks töötajatele päevapealt kinga anda, nüüd on ta perse pugemas postiljonidele ja arstidele. Nendele samadele postiljonidele, kellest suur osa on kaotanud ja kaotab töö seoses Ansipi juhitava valitsuse otsustega. Ja arstidele, kes on Ansipi juhitava valitsuse poliitika tõttu näljapajukil.

Mida silmakirjalikkust?! Või mida taotleb sm Kadastik sellise lookesega Postimehes? End rahva silmis rehabiliteerida? No tohho tonti! Sul, mees, oleks parem häbeneda, sedavõrd palju on sinu hingel ilgust ja kurja. Mitte võtta inimeste ees sõna ja oma kopitanud aju saaduseid arvutisse toksida.

Tekst ise on samuti väga nõrk.

Inno borši retsept

Tegelt on see muidugi liialdus, et ma oskan väga hästi borši teha. Olen seda teinud vast paar korda nüüd. Sest kui vaatasin poes selle purgiborši sisaldust, siis nisujahu ja tomatipasta seal eriti usaldust ei äratanud. Ja noh, mõtlesin, et miks ei võiks ise proovida. Enda tehtud supp on enamasti parem ja tuleb palju odavam ka.

Niimoodi siis. Kui on olemas kolm peeti, nagu siin üks inimene väitis, saab täitsa hea supi juba.

Aga kõigepealt on hea pista potti mõned kondid. See on siis toored kondid, näiteks raguu, mida poes müüakse. Oleme seda ostnud koertele, aga kõlbab väga hästi supi sisse. Maksab mingi 30 krooni kilo. Ja kilost on ühe 15liitrise supipoti kohta juba küll. Soovitan võtta sellise suurema, 10 või enama liitrise poti, sest vähemasse on kuidagi nadi suppi teha.

Ühesõnaga, võtta siis 1 kilo sea- või loomakonte ja panna need 2-3 liitri vee sisse keema, soovitavalt juba kuuma vee sisse. Lisada tunde järgi, umbes 5 vürtsitera ja kümmekond musta pipra tera, 5 loorberilehte. Ja keeta seda kupatust mingi pool tundi. Siis lisada järk-järgult juurviljad, esialgu need, mis kauem keevad, so siis mõned porgandid, viiludeks lõigatuna, siis 2-3 suuremat peeti (võib ka rohkem, siis tuleb tumedam supp), kuubikuteks lõigatuna, siis ühe küüslaugu küüned, võib kah need küüned kaheks-kolmeks tükiks lõigata, siis umbes kilo kartulit, kah vastavalt soovile tükeldatuna, siis jämedat soola paar supilusikatäit, lisada veel vett vastavalt vajadusele, ja maitseaineid. Ma lõikasin sisse ka veidi mädarõika juurt (ostsin Tartu turult), siis kimbu peterselli, ja sellerit, tilli ja maitseainetopsist kuivatatud basiilikut. Ja pool kilo hapukapsast. Sibulat võib ka lisada. Ja paar hapukurki sisse viilutada, seda on ka poest saada, Peipsi oma.

Ja siis keetsin seda kupatust, noh, ütleme, tunni. Aga supiga on nii, et mida rohkem keeb, seda paremaks läheb. Need kondid võivad sinna rahulikult sisse jääda. Annavad head maitset. Vajadusel võib lihtsalt vett lisada ja edasi keeta.

Kogu see kupatus pole üldse kallis. Üks potitäis, mingi 12 liitrit või nii läheb maksma umbes 100 krooni. Ja kolmeliikmelisele perele jätkub sellest mitmeks päevaks. Kusjuures supp maitseb hea nii hommikul, lõunal kui õhtul, eriti talvisel ajal. Kõrvale muud ei tahagi. Olen söönud banaani ja õuna. Ning mett.

Ma ise teen suppi puuküttega pliidi peal. Nagu maal vanaema juures. Pildil on ca 15-liitrine pott.

NB! Lisaks veel niipalju, et see on siin lihtsalt üks Inno borši retsept, mis ei pretendeeri mingisugusele autentsusele borši osas. Ja ma ise jätsin ka hapukapsa ära, sest see ajas hirmsalt peeretama. Panin hoopis rohkem sibulat. Värv on ka ilusam supil ilma hapukapsata. Ja ilma kontideta on ka täitsa ok. Kui lihtsalt veiseliha tükke panna. Või üldse ilma lihata. Väga maitsva leeme saab näiteks kanapuljongist, ehk sellest vedelikust, mis jääb järele kana ahjus küpsetamisest, näiteks küpsetuskotis.

Lõunaks ja õhtuks on borš

Inno oskab teha väga head boršisuppi ning seda me lõunaks ja õhtuooteks sõimegi. Lausa kaks taldrikutäit. Ütlesin Innole, et tutvustame kohvikulistelegi tema oivalise borši retsepti, aga Inno ütles, et häh, igaüks oskab borši teha. Kui keegi ei oska, siis palun teada anda.

Peet (ma ei saa sinna midagi parata, aga vahel keel vääratab ja ma ütlen "peets") on üldse väga maitsev juurvili, kas te ei leia?

Üks prussakas saab kinga

Väljavõte Postimehe veebist.

Tartust tuleb rõõmusõnumeid: korruptant, kes pikka aega puugina linnaelanike rahakoti küljes rippunud, reformierakondlane Anto Ili saab lõpuks kinga. Oli ka aeg, ma ütleksin. Ja Kruusel pole vaja teha nägu, et ta asjast midagi ei teadnud. Ta on ise samasugune, ainult tema osalused pole avalikud. Nad ilmuvad välja tõenäoliselt hiljem, nagu Tiit Vähi puhul.

Ili tegevust võiks uurida Kaitsepolitsei, kui ta juba seda ei tee. Pigem tegeleda Ili-sugustega, nad suudavad riigile ja rahvale kordades rohkem kurja teha, kui mingi teisitimõtleja Teinonen oma juttudega, milliseid Kapo ametnikud isegi telefonis pealt kuulavad.

Ili ütleb, et kõik oli ok, et ta oli ettevõtja, siis "sai" abilinnapeaks, mis tegeleb just selle arenduse ja ehitusega, millist teenust pakub linnale tema firma TREF. Sest milleks muuks on vaja ühel ettevõtjal hakata abilinnapeaks, kui linna tagant varastamiseks?! Ettevõtja tegelegu oma ettevõtlusega. Ja lasku linnaelanikke teenima need, kes on sellel alal paremad. Mitte nii, et tahan olla nii ettevõtja, ja linnapea ja ma ei tea mis kõik veel. Kõik-kõik-kõik. Neid ettevõtjaid on ennegi nähtud, kellel suurusehullustus pähe löönud. Aga varem või hiljem on nad kõrgelt alla pudenenud nagu prussakad. Ili on üks selline prussakas. Ennast koledal kombel täis söönud. Ei jaksa enam liigutadagi. Poe aga tagasi oma urgu ja istu seal!

Jüri Pihl on anarhist?

Väljavõte ERR veebist.

Siseminister Jüri Pihl kutsub üles seadust mitte täitma ja vaidlustama väärteo-otsused kohtus. Sest olud on sellised. Tuues sellega kohtutele, kes niigi ei jaksa asju arutada, veel kamaluga tööd juurde.

Mida võiks meie anarhisti-Jüri järgmisena soovitada? Et praeguses ülemaailmses kriisis võiks jätta maksud maksmata. Ning vaidlustada maksuotsused kohtus. See oleks maru pull! Ja eelnevalt võiks kõik oma kroonid ja hoiused eurosse vahetada. Siis veel pullim.

Ja mis veel võiks raskes olukorras maksmata jätta? Liiklustrahvid, näiteks. Või mis, herr Pihl?

Tegelt on selline jutt täiesti süüdimatu. Seda eriti ühe ministri suust. Pihl teab väga hästi, mis järgneb, kui trahv maksmata jääb. Siis läheb asi inkassofirma kätte. Ja kohtusse. Ja kellel peaks olema seda aega, raha ja tahtmist kohtu-uksi kulutada. Kui liiati veel Pihli kolleeg Rein Lang on lubanud kohtuga seotud riigilõive mitmekordistada. Kas siin on mingi kaval trikk, kuidas riigikassat täita: meelitada inimesi seadust mitte täitma ja kasseerida summad sisse läbi kohtusüsteemi?

Pigem võiks Pihl ise rääkida nende trahvijatega, nendega kokku leppida, et lumetormi ja -uputuse ajal tehtud trahvid ei kehti. Selle asemel puistab süüdimatult lollusi.

Reform alustas propagandarünnakut

Viimase Eesti teataja esikaas.

Olukorras, kus Reformi toetajaskond kukub kivina, seda peamiselt selle erakonna ärapööranud juhi isiku tõttu, on erakond, selle asemel, et asja parandada, alustanud rahva seas agressiivset propagandarünnakut ehk maakeeli ajupesu. Seda parimate nõuka aja traditsioonide järgi. No seda Ansip oskab, eksole.

Meile on lühikese aja jooksul potsatanud postkasti juba kaks Eesti Teatajat, mis on räige propaganda ja oma olemuselt märgistamata reklaam. Keskerakonna Kesknädal, mis tuleb praegu valimiste vahelisel ajal koju ainult tellijatele ja raha eest, vähemalt afišeerib, et on Keskerakonna väljaanne. Eesti Teataja puhul ei tule kuskilt välja, et see on Reformierakonna ajaleht.

Ma kujutan ette, et igassse kodusse tuleb üks säärane, nüüd juba millegipärast tükk aega enne valimisi. Kus siis esiküljel võtab sõna Suur Juht ja Õpetaja. Ja sisemistel külgedel tema kannupoisid.

Ja Keit Pentus, see Reformi mileedi, on kohe saanud Obama fänniks, pärast seda, kui Obama presidendiks valiti (varasemalt laulis Reform ikka Bushile hosiannat):



Ja veidi mett moka peale ka, kohalikule rahvale:


Reformi puhul tekib küsimus, et millist valijagruppi sellise ajupesuga püütakse meelitada? Neid, kes ühtegi teist lehte ei loe? Või mis? Sest mis sõnad palun, Ansipi suust, et Euro kasutuselevõtt on oluline?! Ansip on ise teinud kõik võimaliku selleks, et eurot niipea ei tuleks. Seda teavad kõik, kes lehti loevad.

Mulle tundub, et need ajad on jäädavalt möödas, mil laiaulatusliku ajupesuga sai valimistel platsi puhtaks teha. See juhtus pärast Res Publica tõusu, kui pärast agressiivset kampaaniat ja suuri lubadusi peteti räigelt inimeste usaldust ja saadeti rahvale kumminuiadega mehed peale. Pärast seda, mäletate, viimastel eurovalimistel panid Res Publica omad välja majasuurused plakatid, kulutasid tohutult raha, ja hävisid totaalselt.

Teade: Sandra Jõgeva novellikogu esitlus

Sandra Jõgeva.

Pressiteade ja kutse: Sandra Jõgeva raamatuesitlus

Sõna on kirjastajal:


PRESSITEADE

AVALDAMISEKS KOHESELT

Reedel, 28. novembril kell 19:00 esitleb radikaalfeministlik tegevuskunstnik Sandra Jõgeva NG Kunstikonteineris (Kultuuritehases Polymer, Madara 22) oma novellikogu "Draamapunkt".

Autori biograafial põhinevate novellide esitlus on ühtlasi publiku kontseptsiooniga mängiv kunstiprojekt. Osaleb ansambel Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd, esitlus jätkub kontserdiga.

Sandra Jõgeva on ületanud korduvalt uudiskünnist oma skandaalihõnguliste etteastetega. Laiemat kõlapinda leidis 2007. aastal näituse "Kehaturg" avamise performance "Kadalipp", mille käigus dominateks kehastunud naiskunstnikud piitsutasid ekspositsioonile suunduvaid mehi. Teos tekitas nii käsikähmlusi kui diskussiooni tegevuskunsti eetiliste aspektide üle. Sandra kirjanduslik debüüt "Draamapunkt" jätkab elu ja kunsti sünteesimist žanriliselt raskesti määratletavas võtmes.

"Draamapunktis" saavad lugudeks sündmused Sandra elust ja ümbert, teos puudutab üsna paljusid teemasid ja ületab vahemaid USAst Uus-Meremaani. Emotsionaalses mõõtmes kistakse lugeja kaasa autori otsingutesse lunastuse järgi, tema kirgastumishetkedesse ja ajutistesse närvivapustustesse. Samas ristub teost läbiva emotsionaalse teljega alati ka analüütiline, mis püüab astuda sammu kõrvale ja kõrgemale ning selgitada ühe või teise sündmuse tagamaid. Olla korraga sündmuse sees ja vaadata seda kõrvalt on anne, mida Sandra rakendab ühthästi inglite veeniverest, tasulistest domina-sessioonidest kui alkoholist ja ööklubidest kirjutades.

Sandra kirjandus ongi kirja panemine, elu ja kunsti siduv tegevus nagu iga tema performance. Seetõttu sobikski teost kõige paremini iseloomustama väljend "tegevuskirjandus". Tugevad seosed autori muu loominguga annavad teosele täiendava unikaalse mõõtme.

"Draamapunkt" on kunstniku kirjutatud raamat - elust ja kunstist sündinud kirjandus.

KUTSE

Kõik kuvilised on kutsutud esitlusele reedel, 28. novembril, kell 19:00 NG Kunstikonteineris (Kultuuritehas Polymer, Madara 22). Esitlus ja sellele järgnev kontsert on tasuta.

KONTAKTANDMED

Kirjastus: Võluri tagasitulek OÜ, Lemmit Kaplinski, lemmit@v6lur.ee, 51 18619

Mida Inno ja Irja täna söövad

Keegi palus, et kirjutaksime, milline näeb välja meie päeva menüü. Heakene küll, võtame siis tänase päeva. Kõigepealt pean mainima, et postkastist puudus Kroonika ja Inno oli nati pahane, sest ta tahtis lugeda Tõehetke-Veigo intekat, aga ok.

Läksin kööki ja tegin endale suuuure tassi (tõeliselt suur tass, ostetud meie lemmikpoe Potomac Mills'i - asub Ameerikas, Virginia osariigis, Woodbridge'i linnas - Walt Disney poest. Tassi peal on Miki Hiir) English Breakfast teed. Siis võtsin pakist mõned Dr Nature riisigaletid (khm! me ei saa ju saia-leiba süüa), määrisin nende peale Valio laktoosivaba võid ning sõin nad ära koos hispaania jamon serrano singiga. Väegade hää!

Inno, kes on juba tükk aega üleval olnud, väidab, et jõi oma suuuurest tassist (ostetud sealtsamast, aga peal on karupoeg Puhh) kummeli teed ning sõi peale küüslauku (ta on ikka haige) ja natuke tatraputru.

See oli siis me hommikusöök. Lõuna ajal raporteerime taas.

Miks Madli Vitismann Kadri Kiila hullarisse toppis?

KAS EMA JA TÜTAR?: Madli Vitismann alias Liina Velland, vasakul, väljavõte Postimehe veebist, ning Kadri Kiilas.

"Alati kiimas" reformierakondlast Paavo Nõgest ära süüa ähvardanud Kadri Kiila ehk Kiilaka Ahistaja orkutiküljel on kirjas, et hullumajja pani ta Madli Vitismann. Täpsemalt siis Tartusse, Raja tänavale. Tähtajatult ning akuutsesse ehk kõige ohtlikumate naiste osakonda.

Pliiz. Reform on vist paanikas ning valmis isoleerima kõik isikud, kes selle Titanicu uppumisele kätt ette tahavad panna.

Aga hakkame siis asja uurima. Kes teab, mis tegelinksi on see Madli Vitismann? Tšekkasime välja, et ta on sündinud aastal 1950 ehk on seega 58-aastane, töötanud ajalehtedes Õhtuleht, Päevaleht ja Rahva Hääl. Hetkel on ajakirja Meremees toimetaja. Teeb kaastööd Skandinaavia merendusajakirjadele. Ja tal on pseudonüümid Jaak Rahu (!) ja Liina Velland.

Mis värk selle hullumajja toppimisega on, huvitav? Kas Madlil on hullaris tutvaid, kes Reformile ohtlikuks muutunud Kiila sinna orgunnisid? Sest olgem ausad, see tüdruk ehk Kiilas teadis LIIGA PALJU. Ja kuna Titanic ehk Reformierakond on juba jäämäega kokku põrganud, siis praegu tehakse meeleheitlikke pingutusi, et siiski mitte ära uppuda. Orkester mängib muidugi ka nüüd kuni lõpuni.

Nii suure ja võimsa partei pikal agoonial ning kiirel hukul on oma melanhoolne võlu. Saame sellele teiega järgmisel aastal kaasa elada. Reformierakond lämbub omaenda ülbusse. Ja tema timukad on ta enda kunagised kaasvõitlejad. Need, kes olid lojaalsed, aga kes reedeti. Truud madrused, kes heideti üle parda.

Aga kel inffi, öelge sõna sekka. Mis mutt on see kurjakuulutava ilmega tädi Madli? Ja kas ning miks ta Kadri Kiila hullarisse sokutas?

P.S. Inno tšekkas just välja, et Madli Vitismann kirjutab Postimehes meediaarvustusi Liina Vellandi nime all. Ning üllatus-üllatus, meie kommentaariumis väideti, et ta on Kadri Kiila ema. Kas tõesti?

Veel mõned pildid Madli Vitismannist:

Väljavõte Shipgaz.com veebist.


Väljavõte naistoimetajate ühenduse veebist.


Väljavõte shipgaz.com veebist.

Delfi muutus siiski!

Väljavõte Delfi veebist.

Kuigi ma juba arvasin, et Delfi ei muutu kunagi ja kustub vaikselt ära, sest nagu Delfi omanik Hans H Luik ütles, et Eesti veebilugejat ei huvita kaasaegne kujundus, on siiski jää hakanud liikuma. Mingi hetk tagasi tuli Delfi välja uue kujundusega. Mis on juba samm edasi, ütleks, et kisub juba kuhugi sinna Toptopi poole, kus on samuti terve rida ühesuguseid kastikesi, pilt umbes nagu kastivabrikus või õlletehase laos.

Millegipärast kardab Delfi väga fookust, kardab esile tuua olulisemat uudist, arvamust, kommentaari. Ometi põhineb sellel kogu ajakirjandus, ja kogu muu elu, olulise väljatoomisel, olulise eristamisel ebaolulisest. Ma saan aru, kui seda ei oska teha Toptopi toimetus, aga ma ei saa aru, miks seda ei oska ega taha teha Delfi toimetus.

Kohviku lugemisnurk:The history of men's magazines!

Keegi küsis, et mis raamat me kohvikus laua peal vedeles. Vastan meeleldi: nimelt sai kevadel Rostockis käidud ning ühest Rostocki raamatupoest mõned raamatud ostetud. Üks neist oli "The History of Men's Magazines from 1900 to Post-WW II". Autor on Dian Hanson. Tõeliselt lahe ja naljakas lugemine. Te ei usu, milliseid koomikseid sel ajal meeste meelelahutuseks meesteajakirjades avaldati. Feministid punetaks vihast, kui sellised ilmuks ka nüüd, näiteks Playboy's. Aga ma rohkem ei räägi, jääb avastamise rõõmu. Nii palju ütlen, et seksisse suhtuti sel ajal, siis möödund sajandi alul, palju vabameelsemalt ning mängulisemalt kui nüüd. Mis on omamoodi kurioosum :)!

Aidake mõelda, kes võiksid seksida rahva ees järgmisel Sexpeditsioonil!

Et järgmine Sexpeditsioon poleks nii igav kui seekordne, siis armsad kohvikulised (puritaanidel palun istuda teise lauda!), aidake mõeda, kes tuntud paaridest võiks sellisel vaffal üritusel raffa ees seksida. Panime üles küsitluse, aga tehke omapoolseid ettepanekuid, sest teine voor tuleb veel.

Siin saad karjuda üle kohviku

Väljavõte ühelt mikrofonide-alaselt saidilt.

Lugeja soovis võimalust karjuda kõva häälega üle kohviku. Misiganes teemal.

Ja miks mitte, selline võimalus on nüüd loodud. Selle sissekande juures. Et nagu vaba mikrofon või nii.

Tänase päeva uudised

Post ikka tuli! Õnneks. Postitädi kõlistas hommikul kella 11 paiku ukse taga kella ja andis lehed ning ajakirjad isiklikult üle. Küllap seepärast, et postkast oli üleni lumine. Parem hilja kui mitte kunagi. Kartsime juba, et posti ei tulegi, erakordsete ilmastikutingimuste pärast.

Mu isa armastas lehti voodis lugeda ja mina armastan ka. Jahvatasin endale head etioopia kohvi ja pugesin Inno juurde sooja teki alla. Inno jõi kummeli teed. Vaatasime Terevisiooni, lugesime lehed aeglase mõnuga läbi ja vaatasime, mis meie kohvikus ja mujal netis toimub. Pärast vaatasime veel Hercule Poirot'd, sest see vuntsidega belgia detektiiv on minu suur lemmik. Kujutan ette, et võiksin järjestikku ära vaadata mitukümmend osa Poirot'd ning lõpetaksin ära alles siis, kui mul silmad oleks punased nagu jänesel. Kunagi sai seda sarja koos isaga palju vaadatud ja see toob seepärast alati hinge sooja ning turvalise tunde, rääkimata sellest, et on võimalik nautida vana hea Inglismaa stiilset olustikku.

Kuulsin täna, et ühel mu heal sõbral, kes elab Rakvere ligidal, üsna metsa sees, on siiamaani elekter ära. Ja ta peab vett tooma maja kõrval olevast jõest. Iseenesest täitsa põnev ju, elada nagu vanasti, aga ma pean ütlema, et mul on hästi hea meel, et meil on kõik korras. Nüüd, kus elekter on tagasi, võib tuisku ja paksu lund juba nautidagi.

Rookisin täna maja ümbert lund. Inno on haige ja püsis toas. Vaene arooniapõõsas oli raske lume all längu vajunud ning isa istutatud mägimändide oksad olid täitsa maadligi. Aga meel oli helge ja kerge. Lumi teeb hinge rõõmsaks, ta on nagu uus lootus. Muide, meie maja ligidal näeb öösel tähti. Otsisime Innoga ühel öösel isegi Suure Vankri ja Põhjanaela üles. Tartus, Võru tänaval elades ei näinud me kunagi tähti. Nüüd ma vaatan neid ja mõtlen, et ühel neist elab suure tõenäosusega mu isa.

Aga meie kohviku tänane soovitus on hispaania sink jamon serrano, mida võib osta näiteks Selverist. Laske ainult müüjal sink hästi peenikesteks viiludeks viilutada (millimeetri paksusteks). Kõrvale viilutada tomatit, mille peale võib puistata sidrunipipart, ning juua head punast veini, näiteks Hoya de Cadenas 2003. Voilá!

Onu Raivo pole miski Bond!

Kapten Hastings (wikipediast) ja Raivo Järvi (Justist).

Värske Just teeb nalja. Pakub eesti oma bondiks, siis James Bondiks onu Raivot. Seda, kes Leopoldi ja Postikanaga asjatas ning nüüd Reformierakonnas gastroleerib.

Minu meelest ei ole onu Raivo miski bond. Eesti omad bondid on pigem Võsa Pets, Jüri Mõis, Rain Lõhmus, Indrek Tarand ja Alex Lepajõe, aga onu Raivo ilmaski mitte. Bondi olemusse kuulub kohustusliku elemendina ka annus ohtlikkust (don't mess with me, dude), aga onu Raivo on turvaline nagu vanaema õunapirukas. Mitte keegi ei karda teda, kriipsu võrra ka mitte.

Ja peale selle on üks bond seksikas, seksuaalselt atraktiivne ning apetiitne, naised murravad teda ja tema murrab naisi. Kes võiks tahta murda onu Raivot? Isegi Leopold on seksikam kui onu Raivo. Onu Raivo on nagu kapten Hastings Hercule Poirot' filmist, kes kandis igavaid veste ning ütles iga natukese aja tagant: "I say!". Onu Raivo ütleb ilmselt iga natukese aja tagant "Mis ma ütlesin!" või "Kas tõesti?" või siis "Tohhoo tonti!". Ta on seda tüüpi mees. Kõige mittebondim bond üldse.

Aga kes on teie arust see meie oma bond? Paneme üles ka küsitluse.

Igale riigikogulasele oma rühm!

Väljavõte Riigikogu veebist.

Ma päris täpselt ei viitsinud üle lugeda, kas tuleb igaühele üks või mitte. Aga ilus oleks. Nagu Priit Pärna kilplas, kus igaühel oli majas oma aken.

Ja ei saa öelda, et lugupeetud rahvasaadikud laisklevad. Tõsine töö käib!

NOKIA, IKEA, või hoopis Apple?

Väljavõte Ekspressi veebist.

Martin Aadamsoo juhib viimases Ekspressis õigustatult tähelepanu loomemajandusele, mis Eestis on suures Nokia otsinguvaimustuses asjata vaeslapse ossa jäänud. Sest, tõepoolest, lõppude lõpuks võib näiteks India kogu maailma nende patsiga poistega üle ujutada. Ja neid on sealt ka odavam sisse osta, kui neid ise, higimull otsa ees, koolitada. Pealegi pole Nokia ega ka muu IT enam seksikas. Need, kes olid alguses pumba juures, need on tegijad, aga kes nüüd alustavad, neid ei pane enam keegi tähele. Ja isegi vanad olijad on ära kustunud. Mida teeb kunagine suur IT-guru Linnar Viik, kes kümmekond aastat tagasi ehtis pea kõigi ajakirjade esikülgi? Viimati, mõned aastad tagasi, võis tema kohta lugeda, et istub päevad läbi kodus ja tegeleb lapsega. Nüüd pole tast enam kippu ega kõppu. Umbes samamoodi nagu kunagi 50-60ndatel oli elekter kõva sõna ja noormehed läksid massiliselt elektriasjandust õppima. Ent varsti sai vaimustus otsa ja enamik maandus kuskile alajaama valvuriks või rippus päevad läbi lae all, ühes käes juhtmejupp ja teises näpitsad.

IKEA on palju ägedam. Mõtled midagi lahedat välja ja naudid oma töö vilju kõigis neis miljonites kodudes, kus IKEA disainerite mööbel on kasutusel. Ja vähemasti ei saa neist disaineritest kunagi mingeid labaseid töömesilasi, niiöelda kellu-mehi. Nad on šikid tegelased, kes sõidavad Porschega, elavad luksvillas ning on kogu maailma läbi reisinud. Nende tööpõld on üha avaram, sest inimesed eelistavad üha enam enda ümber stiili ja ilu. Võtkem kasvõi haljastustööstus, mis on kogu maailmas kiiresti kasvav ja võimas majandusharu. Või moetööstus. Või, minupärast kasvõi muusikatööstus. Ja igasugune muu meelelahutus, millele on inimesed valmis kulutama üha enam.

Samas on ka tuimal loomel omad varjuküljed. Näiteks pole mööbel seksikas. Ja ta on ikka kuidagi, ütleme, vanamoodne. Kui keegi leiutaks mööbli, mida saab kokku-lahku sobitada ja ehitada nagu Lego, kaotavad nii IKEA kui tuhanded teised mööblifirmad oma turu. Selliseid klotse, kui nad on veel kvaliteetsed, saavad inimesed pärandada mitmete põlvede taha. Ja see oleks ka keskkonnasõbralik, sest palju visatakse mööblit minema või põletatakse seetõttu, et ta on kas ebakvaliteetne, saepurust tehtud sodi, või siis läheb moest välja.

Aga mulle meeldib hoopis Apple. Kus on ühendatud kaks kõva sõna: tehnoloogia ja looming. Iga Apple arvuti on kunstiteos, ja samas ka tehnoloogia viimane sõna. Ja seda nii seest kui väljast. Kui võrrelda Apple'i op-süsteemi tavalise pc omaga, on see nagu andeka kunstniku looming versus kellegi saamatu sirgeldus. Ja mis mulle meeldib, ilus ja hea asi aitab inimese elu muuta lihtsamaks, mis kokkuvõttes aitab palju enam luua. Annab tohutu võimenduse. Või mõelgem ise, kui palju on hävinud ajurakke, raha, aega, või isegi inimelusid seetõttu, et arvutid, õigemini küll nende op-süsteemid ei tööta, jooksevad ühe või teise programmi käivitamisel kokku. Kui palju on kaduma läinud.

Paljudele meeldivad Nokia telefonid, ent olgem ausad, kui Apple oma telefoniga turule tuli, ei kahtle ilmselt keegi, et Nokia on endine kummikufirma. Ja mingis mõttes selleks ka jäänud. Kuigi seal on palgal ilmselt maailma parimat IT-asjatundjad ning ka tunnustatud disainerid. Ent ma ei tea, või ei saa aru, kas nad üldse omavahel ei kohtu, või milles asi, aga asjad näevad välja koledad ja nad pole kasutaja-sõbralikud. Üks Nokia patsiga poiss mõtles küll välja sms-i, ent tõeliselt kasutajasõbralikuks tegi selle Apple. Sarnaselt on maailmas miljoneid asju ja võimalusi, kus annaks lihtsa vaevaga ühendada tehnoloogia ja disain, ning jõuda suurepäraste tulemusteni. Võtame kasvõi näiteks internetikaubanduse. Mis pole vaatamata ponnistustele kuhugi arenenud. Sest ta on kole ja igav, sest, olgem ausad, mis elamuse saab ostja, kui talle kuvatakse ette mingi laoprogramm, kus on heal juhul juures mõni pisike pilt. Ma olen ammu mõelnud, et kui ühitada arvutimängude-alane oskusteave sellesama kaubandusega, saaks luua virtuaalsed kaubamajad, kus klient saab valida omale ja poele väljanägemise, šopingu-kaaslased jms, näha teisi, kes samal ajal poes, nendega tšättida, või isegi seksida, valida selleks siis koht kas vetsus või riiulite vahel. Oleks ju põnev! Ja üldsegi mitte raske ülesanne. Ka Skype'i, mis on äge asi, ent mille kasutaja-liides on ülimalt igav ja primitiivne, annaks kõvasti edasi arendada, kui asjale läheneda veidi loomingulisemalt. Ja sellega kaasata miljoneid uusi kasutajaid, pakkudes neile palju enam kasutusvõimalusi.

Mida siis teha? No, ilmselt siis viia alustuseks kokku disainerid ja IT-mehed. Või koolitada neid koguni ühes majas. Pole vist eriti raske ülesanne. Ja tulemus võib kujuneda väga vinge.

Üks lahe reportaaž- tõeline onlain ajakirjandus!

Väljavõte Tarmo Õuemaa kodukalt.

Ajalehe Lääne Elu peatoimetaja Tarmo Õuemaa on oma kodukal edasi andnud huvitava reportaaži selle kohta, kuidas Tartu-Tallinna rong jäi täna lumetuisus kinni ja mis edasi sai. Ta kasutas rongivagunis oma arvutit ja netiühendust. Ja edastas infot. Ning nagu selgub, vahetasid samas rongis, isegi samas vagunis sõitjad infot interneti teel.

Õuemaa veeb oli kindlasti informatiivsem, kui suurte lehtede võrguküljed, kus polnud peale mittemidagiütlevate pressiteadete suurt midagi. Kiita tuleb Postimeest, kes reageeris, kuigi hilinemisega, aga ikka reageeris tänasele tormile, ja võitis lugejad omale.

Siin on, mille üle lugupeetud lehtede, ka Delfi tegijatel mõelda. Et kasutada paremini ära oma ressurssi. Et mitte kaotada oma turgu personaalsetele veebidele, mida kutsutakse ka blogideks. Ent mis sarnanevad pigem kohtadega, nagu näiteks kohvik. Või tänavanurk. Või ruutmeeter asfalti "kella all". Ka näiteks Lääne Elu veebis polnud Õuemaa seikluste kohta miskit kirjas. Lääne Elu veebisait on väga kahvatu, nagu mingist eelmisest ajastust.

Appi! Elekter läks ära!!

Ma ei tea, kuis teil, armsad kohvikulised, aga meil läks natuke aega tagasi elekter ära. Olin juba väga mures, sest mäletan lapsepõlvest neid pikki õudsaid elektrikatkestusi, kus tuba oli pime ja kraanist ei tulnud ühtegi tilka vett. Meil oli puurkaev, aga kui elektrit pole, siis ju vett pumbata ei saa. Õnneks oli ja on ka nüüd maja taga ojake ja selle oja sees allikas, mille vesi kõlbab joomiseks ülihästi. Ja nii me siis ema ja isaga sealt allikalt vett toomas käisime, janusse ei surnud. Ja mingis mõttes olid need elektrikatkestused mõnusad. Isa võttis taskulambi, mis tal nii igaks juhuks voodi kõrval seisis, ja otsis sahtlist üles küünlad ja tikud. Süütasime küünlad ja ajasime köögilaua taga juttu. Isa tegi mõnuga mõned suitsud, ema soojendas pliidi peal vett. Mina piilusin aknast välja. Nagu nüüd, nii oli ka siis akna taga sume ja turvaline mets, mis kaitses meid möllava tuisu eest.

Täna hommikul tuiskab siin metsaäärse majakese ümber samuti suure hooga. Ja hommikul kella 11-12 paiku läks elekter ära. Inno tõi puid ning vana pliit, mille ääres mu isa suitsetada armastas, hakkas rõõmsalt podisema. Küünlaid veel tarvis polnud, sest väljas oli valge, aga pisut jube oli ikka. Kella kolme ajal läheb ju pimedaks. Inno helistas Eesti Energia infotelefonile ja sealt vastati, et "Lääne-Virumaal on ulatuslikud elektrikatkestused ning elekter tuleb tagasi orienteeruvalt kell viis". Appppiiii, see tähendab siis kell 17. 00? Kui on pilkane pime? Ja telekat ei saa ka vaadata. Mis uudist, mitte midagi ei tea. Ja ega neid elektrimehi ei või ju iial teada, äkki ei tule elekter isegi tantsusaate ajaks tagasi. Ja meie kohvikus on ka elekter ära. Aga lähme siis mullivanni, pakkusin. Hehee, ei saa, ütles Inno, - see töötab ka elektriga!. Ja kohvi ei saanud jahvatada (kohvijahvataja töötab elektriga!), nagu mul tavaliselt hommikuti kombeks. Soojendasime pliidi peal vett ja jõime teed.

Siis mõtles Inno, et võiks garaažist üles otsida isa vana raadio ja sealt uudiseid kuulata. Otsisime raadio üles, aga siis selgus, et pole patareisid. Õnneks Inno oli eile võtnud kuulda soovitust autol paak täis tankida ning me võisime sõita poodi. Meie lemmikpood on Rimi ning ma olin Rimi pärast väga mures. Et kas seal on ikka kõik korras. Tsivilisatsiooni väärtustest saad aru alles siis, kui sul üritatakse selle hüvesid käest krabada. Meil on õnneks džiip ning sellega polnud ööga maha sadanud lumest läbi sõudmine eriti vaevaline. Inno pani auto käima ning mõne aja pärast saimegi õnnelikult minema. Aga kui halb oli nähtavus! Ja tee peal olid paljud väikeste autode omanikud hädas, kaevasid oma masinaid lume alt välja. Üks õnnetus oli ka juhtunud, üks auto oli end vastu teist ära mõlkinud. Ja kiirabi kihutas kuhugile sireeni huilates.

Rimi oli siiski õnneks endiselt olemas. Kahlasime läbi uputavate hangede, nõelteravate tuisukuulidega võideldes sissepääsu poole. Müügisaalis tervitas meid hingesoojendav jõulunänn. Mis juhtuks küll maailmaga, kui poleks jõulunänni? Maailm oleks siis otsatult kurvem ja koledam. Ostsime ühe armsa jõulupärja, mille kavatseme riputada oma välisukse kohale. Ja siis ostis Inno veel patareisid ja küünlaid ning kuna me armastame väga nachosid ja guacamole kastet (meie kohvik väga-väga soovitab Santa Maria guacamole mix'i), siis ostsime ka nachosid ja laime (need annavad kastmele hea hapuka maitse). Kiirustasime koju.

Ja mis tore üllatus! Elekter oli tagasi!! Tsivilisatsioon polnud meid hüljanud!!! Jeeee!!!! Lasin koerad välja ning nad muutusid kui imeväel ehtsateks tuisuhuntideks, kes on sündinud lumehangedes rallima. Isegi kass tuli oma luugi kaudu välja ja uudistas lund. Pärast läks muidugi sellesama luugi kaudu tagasi ning säädis end soojaksköetud saunaruumis käterätiku peale pikutama. Pole just eriline tuisufänn see meie kiisu, peale selle, et ta on maailma kõige ebaefektiivsem hiirepüüdja.

Tulime tuppa ja mina tegin kohvi. Inno asus guacamole kastet valmistama. Räägime teilegi, kuis seda valmistada. Kõigepealt tuleb osta poest kaks pehmet avokaadot (parimad Rimis!), üks laim ja üks pakk Santa Maria guacamole maitseainesegu. Seejärel tuleb avokaado pooleks teha, sealt sisemus lusikaga välja võtta, kivi minema visata ja saumikseriga peeneks teha. Lisada juurde maitseainesegu ja pigistada laimi mahl. Serveerida kohe. Ju-ube hea, uskuge mind!

Nüüd pikutame ja vaatame ETVst suusavõistlust. Mis teie teete? Ja kas teil on ikka elekter alles?