Irja: kas sulle ei tundu, et Marek Strandbergi jutt on vääääga piiiikk ja tüüüütav?
Inno: mina ütleks, et tal on poliitikuna veel arenemisruumi, aga samas on ta ärimehena poliitikas hästi läbi löönud. Teist sellist ärimeest ma poliitikas ei teagi.
Irja: aga Ivari Padar on vist kõvasti piima ja liha vitsutanud, sest ta pole üldse vormis?
Inno: aga samas on ta ilusti juuksed puhtaks pesnud. Ta on vähemalt kustud, pestud ja kammitud!
Irja: aga kus on maamehelik sarm, mida me tema puhul kiitsime?
Inno: ilmselt see sarm on lihtsalt poos, ta on ikka liinamiis mis liinamiis.
Irja: oleks võind ikka obese ja vikati saatesse kaasa võtta. Mina olen pettunud.
Inno: või on tal suhteprobleemid.
Irja: et Kristel ei anna seksi?
Inno: jah. Tundub, et ta täna vähemalt seksinud ei ole. Või on siis tõesti kõvasti liha vitsutanud, mitme päeva eest ette.
Irja: aga kas see kulupäine kloun seal on?
Inno: tal jutt jookseb hästi samas. Ilmselt mingi Rahvaliidu mees.
Irja: samas, vaata, Marek Strandberg on ilgelt paksuks läinud. Mäletad, me nägime ükskord, kuidas ta Itaalia restos sõi?
Inno: vitsutas ilmselt pitsat seal, rasvast pitsat. Samas on Savisaar väga heas vormis.
Irja: ta on väga nooruslik. Aga kas Ojulinnukesel ei ole mitte parukas peas?
Inno: vist küll!
Irja: aga mis sa Väldost arvad? Minu meelest Väldo on kuidagi vanaks ja väsinuks jäänud.
Inno: mina vaatasin ka. Ilmselt Vello Väärtnõu jutt on talle mõjunud. Väärtnõu pani ta ju karmilt paika.
Irja: võrdle nüüd Väldot ja Vellot. Hoopis Vello võiks Europarlamenti kandideerida!
Inno: seal laua taga võiks istuda hoopis Vello.
Irja: pealegi on Väldo vastik reetur, reetis Madissoni. Siit üleskutse: ära vali reeturit Europarlamenti!!!
Inno: a Kristiina on kuidagi vait. Nüüd oli just uudis, et Raimo semmib mingi teise naisega. Võib-olla tal on see probleem?
Irja: et sa mõtled, et ta sellepärast pani paruka pähe vä?
Inno: nojaa, ta ilmselt tunneb end natuke ebakindlalt.
Irja: nojah, et oma juuksed on sellised nirud.
Inno: jah. Minu meelest see parukas teeb ta natuke vanaks. Tal on nagu müts peas.
Irja: kui sa vaatad Marek Strandbergi, siis mis assotsiatsioonid sul tekivad?
Inno: ta naudib oma häält ja ilmselt ei mõtlegi sellele, mida räägib.
Irja: ma muidugi arvan ka seda, et keemikud on äärmiselt kahtlased tegelased. Andrus Ansip on ju ka keemik, brrrr!
Inno: jaa, sellised keemikud, kellest on saanud poliitikud.
Irja: kas sulle ei tundu, et poliitkeemikud meenutavad natuke selliseid hulle professoreid, nagu see Gromov Elektrooniku seiklustes?
Inno: ma olen kindel, et Strandbergil on tegelikult kodus üks Elektroonik, keda ta varjab avalikkuse eest.
Irja: samuti ma ei usalda eriti peenikese häälega mehi nagu see Rahvaliidu kulupea.
Inno: mulle tundub, et keemikud ei suuda nautida mängu ilu. Strandberg tegi kunagi ühikas pannkoogi valmistamise masina. Nii kaob ju igasugune pannkoogi valmistamise mõnu. Kaob selline inimlik pool asja taga, samasugune tegelane oli nõukaajal Bruno Saul. Ansip ja Strandberg on nagu see Bruno Saul, sellised tehnokraadid. Samamoodi mulle tundub, et see Tunne Kelam on kergelt nagu ufo.
Irja: ma tahtsin just sama öelda!
Inno: et Tunne on kõvasti ufosid uurinud ja ta on ise ka ufo nägu läinud. Samas tal on kindlasti kodus ufode-alane arhiiv, ta võiks Europarlamendis ette võtta ufode teema. Kindlasti varjatakse Euroopas kuskil kinnipüütud ufosid. Ta võiks need välja ajada. Miks ta seda kommunismi uurib, ise vana kommar. See ei ole üldse siiras, kui vana kommar, kes nuttis, kui teda parteisse vastu ei võetud, uurib kommunismi. Näiteks võiks Tunne Kelam kohe kindlaks teha, kas Andrus Ansip on ufo või ei ole.
Irja: aga kui ta on ka ise ufo, siis ta ei pruugi kaasufo paljastamisest huvitatud olla?
Inno: jaa, sellepärast ta ilmselt ei võtagi Ansipi teemal üldse sõna. Samas mulle meeldib Ojulinnu kostüüm.
Irja: miks?
Inno: sest tundub, et ta on selle ise teinud. Tal tuleb õmblemine hästi välja. Samas minu meelest Strandbergil minu meelest särk ja lips ei lähe kokku. Lips on roheline, aga särk on lilla-triibuline. Neil ei ole ilmselt häid nõustajaid, kuna on ju teada, et teles mõjub kõige sugestiivsemalt helesinine särk. Näiteks Ameerikas kannavad kõik poliitikud teles helesinist särki. Ja Tunne-Väldol on lips selline pruun ja pintsak on ka pruun, ta on nagu sent surmale võlgu. Võiks ikka valida nooruslikumad toonid.
Irja: sest olgem ausad, kõige vanem paistab sest seltskonnast ju Väldo. Ta on nagu 90-aastane.
Inno: samas Savisaarel on selline tore mummuline lips, hästi nooruslik. Padaril on jälle pruun lips. Minu meelest peaks poliitikul pruun lips olema teles täielik no-no. See Kristel ilmselt valib talle lipse, tal ei ole lipsudest mingit arusaama. Ojuland on väga efektne, ainuke asi, mis häirib, on see müts. Oleks võinud pigem mõne stiilse kübara pähe panna. Padaril nagu kõht valutaks.
Irja: ma ütlesin, et ta on kas piima joonud või liha söönud. Samas võib tal ka olla sitahäda. Katsu rahulikult istuda, kui sul on sitahäda.
Inno: jah, tal võib olla kõht lahti.
Irja: olgem ausad, kõige nooruslikum paistab sest seltskonnast Savisaar. Huvitav, kui vana see Tunne-Väldo võib olla?
Inno: mingi 80? Padar on väga tõsine kuidagi. Huvitav, kas ta kardab, et ta ei saa sisse või?
Irja: ma ütlen sulle, vaata Padari nägu. Tal on kindasti sitahäda! Miks ta ei käinud enne saadet sital ära?
Inno: võib-olla ta jäi hiljaks ja siis enam ei jõudnud?
Irja: samas sel Rahvaliidu kulupeal on helesinine lips. Ja tal on hästi peenike hääl.
Inno: äkki ta on homo? Samas näeb ta kõige parem välja. Homod pööravadki välimusele kõige rohkem rõhku.
Irja täiendatud arvamus: Ivari Padar on feik. Reklaamis näitab obest, aga stuudiosse tuleb, guess millega - sportautoga!!! Neid sportautomehi on seal Brüsselis küll, andkem siis juba hääl ullule keemikule, kes tuli stuudiosse jalgrattaga elik Strandbergile!
laupäev, 6. juuni 2009
Kuidas Eesti majanduslikku olukorda päästa?
Kerkis esile selline küsimus, eelmise sissekande juures, et kuidas päästa Eesti majanduslikku olukorda. Et see on praegu justkui kõige tähtsam, põhiküsimus. Ja sellega maadlevad tähtsad poliitikud, riigijuhid, majandusmehed, aga mingit lahendust ei leia. Või vähemalt näib nii. Näib, et juhe on kokku jooksnud. Tammutakse ühe koha peal. Nagu nõuka aja lõpus tammuti ühe koha peal.
Üritagem siis vaadata, mis lood selle majandusega on. Kõigepealt vaadakem, kas see üldse on niisama lihtsalt võimalik, see "päästmine". Sest, Eesti on väga avatud majandusega keskkond. Seda eriti Euroopa Liidus. Olen ka varem toonud võrdluse, et Eesti on ELi mõistes nagu Elva linn Eesti mõistes (või siis Õnne 13 seriaalist tuttav Morna, sest seriaali vaimne ema Astrid Reinla olevat just Elvat linnakese eeskujuks võtnud). Üks selline keskmisest kehvemal järjel kohake, millel on, nagu ka kõigil teistel, suur tahtmine saada rohkem arenenuks, rikkamaks. Ja nii nagu Elval Eestis, pole ka Eestil Euroopas selleks eriti palju hoobasid. Varem, kui Eesti veel ELi ei kuulunud, olid nendeks hoobadeks vabakaubanduslepingud nende riikidega, kellega EL oli sisse seadnud karmimad meetmed, eriti puudutab see põllumajanduspiirkondi nagu Ukraina. Aga ka kaugemaid riike nagu Hiina või USA. Nüüd enam sellist võimalust pole, saada Euroopa Singapuriks, nagu kunagi oli ilus helesinine unistus.
Vaadakem siis, millised on Elva või siis elvalaste võimalused saada sama rikkaks kui, ütleme on tartlased või pärnakad. Kellele siis elvalased praegu alt üles vaatavad. Et Elva poleks selline depressiivne väikelinn, kus midagi teha pole ja kust paljud, eriti noored, ihkavad esimesel võimalusel jalga lasta. Mida selleks Elvas teha? Olukorras, kus Elva juhid ise väidavad, et "kõik on kõige paremas korras", "me pole mingi depressiivne väikelinn ja kõik need, kes nii väidavad, need valetavad", "igal pool on raske" ja muud sellist. Nagu ikka räägitakse, olukorras, kus tegelikult midagi tarka öelda pole, aga päris vait on ka nagu nadi olla.
Aga ma ütlen siin, Elva rahva rahustuseks või kurvastuseks: kahjuks teil eriti midagi teha pole. Nii ongi! Te jäätegi selliseks suht vaeseks kohaks. Igaveseks. Aastasadadeks. Teil pole mingit võimalust saada jõukaks, rääkigu need poliitikud mida tahes. Ja lubagu mida tahes. Üle oma varju ei ole võimalik hüpata. Kui te just naftat ei leia, Verevi järve alt. Või midagi seesugust.
Aga mina küsiks hoopis niimoodi: kust te üldse võtate, et Elva peab olema rikas. Et just jõukus on see, mis muudab või muudaks Elva taas atraktiivseks. Sest, niipalju kui ma olen maailmas ringi rännanud ja eri maid näinud, siis on igal pool jõukaid, keda on vähemus, ja vaeseid, keda on enamus. Jõukus on suur haruldus. Ja ma ausalt öeldes ei saa aru, miks selline asi, mis on haruldus, on seatud ideaaliks. Või vähemalt tundub nii, et inimesed on jõukuse omale ideaaliks seadnud. Mille poole pürgida. Kuigi, nagu ma oma rännakutel olen täheldanud, on paljud inimesed väga rahul oma väikestes kohtades, oma kodukoha, oma küla või linnakese patrioodid. Kes on rahul sellega, mis on. Kui nii võib öelda. Mida peetakse üldiselt selliseks rumalavõitu seisukohaks, aga samas on ka nö rikastel piirkondadel, nagu Londonil või New Yorgil, või Los Angelesel omad vead. Omad puudused, millest üks on kahtlemata kuritegevus. New Yorgis elab küll palju maailma rikkaimaid inimesi, ent seal ei julge eriti kõrvaltänaval kõndida. Mida aga ei saa öelda Elva kohta. Seal võid rahulikult terve linna läbi jalutada, ilma et keegi sult vahepeal noa ähvardusel raha küsib. Kas see pole suur luksus? Mida ei oska ehk esmapilgul tähele panna. Ent mida ei osta ka suure summa raha eest.
Teine asi on kindlasti looduslik keskkond. Õhk ja vesi. Elva on väike ja vaene linnake paljuski seetõttu, et seal pole suuremat tööstust. Ja seetõttu on õhk ja vesi väga puhas. Saab ilma marlimaskita tänaval jalutada ja kaevuvett juua. Ning ei pea muretsema suure müra pärast. Mistõttu on võimalik elada tervislikumat, tervemat, täisväärtuslikumat, pikemat elu. Kas see pole suur eelis?! Mina, kes ma olen maailmas veidi ringi rännanud, ütlen, et puhas õhk ja vesi on saamas üha suuremaks harulduseks. Ning vaikus. Vaikus on veel eriti suur haruldus. Müra võib olla esialgu küll huvitav, igasugu sigin-sagin, aga muutub pikapeale väga väsitavaks ja kurnavaks. Nii et lõpuks ollakse valmis vaikuse eest välja käima terveid varandusi. Või siis haiguste raviks, kui need haigused on tingitud mürast või saastatusest.
Nii et kas Elvas vajabki kõik niiväga päästmist? Sest, nagu ma ütlesin, käivad rikkusega kaasas teatud probleemid. Ja see rikkus on alati suur haruldus. Kõik ei saa kunagi rikkaks, rahaliselt, mitte kuskil.
Näiteks võiks Elvast hoobilt teha ühe rikkama koha Eestis, kui sinna rajada suur lõbumaja, bordell (see oleks seaduse järg ka praegu võimalik, kui kõik prostutuudid töötaks seal kui FIEd, kes siis teenuste jaoks pinda rendivad). See tooks sisse kõvasti raha, paljudel elvalastel oleks hoobilt tööd. Elva vahet vooriks palju rahvast. Aga kas see oleks Elvale tingimata hea? Lisaks rahale tuleb linnakesse igasugu muud tegevust, eriti aga kuritegevust. Ja haiguseid. Müra ja kära. Paljud inimesed ilmselt lahkuksid. Ja lõpuks ei tahaks seal enam keegi püsivalt elada. Linnas võtab võimust hoopis muu seltskond, vanast Elvast ei jääks midagi alles.
Nonii. Nüüd siis see töö probleem. Elvas pole tööd, eriti nüüd, kus firmad tõmbavad oma esindusi ja kontoreid kokku väiksematest kohtadest. Ning tööd pole ka Tartus või Tallinnas, kus paljud elvalased tööl käisid, näiteks mehed ehitamas. Kuidas maksab elvalane oma laene ja liisinguid, mille eest ostab süüa, kui tööd ei ole. Tõesti, raske olukord. Ja mingit kiiret lahendust pole. Ent ka siin annab midagi ära teha. Näiteks võib Elva linn tellida oma teenused kohapealsetelt inimestelt, isegi kui need on ehk veidi kallimad. Näiteks remondi- ja ehitustööd kohalikelt meestelt. Linn saab selle raha maksude näol tagasi. Samuti saab Elva linn soodustada kohapealset väike-ettevõtlust, tootmist, eriti ses osas, mis puudutab igapäevast elu-olu, nagu siis toiduainete ja rõivaste tootmine, kõikvõimalikud teenused. Teha soodustusi kohaliku kaubanduse arenguks, et inimesed käiks poes kohapeal. Siis võib mõelda muidugi igasuguseid trikke välja, et raha linna juurde meelitada, stiilis, et "Tere tulemast Elvasse" ja panna välja vastavad sildid Tallinnas ja Tartus, aga ega sellele lootma jääda ei saa. Sest eks mujalgi loevad inimesed oma raha ja väljas palju ei käi. Pigem võiks reklaamida Elvat just sellise rahuliku kohana, kus on mõnus vaikust ja rahu nautida, stressi maandada. Kus on poes saada kohalike meistrite toodangut, mitte Hiina asju, mida on kõik kohad täis ja mis on igal pool ühesugune, ja mis on ka inimestel valdavalt olemas. Tavaliselt sellised kohad reklaami ei vajagi, inimesed leiavad need ise üles.
On otse loomulik, et Elvas kõigile soovijaile tööd ei jätku. Sestap peaks tegema linnavalitsus koostööd teiste suuremate linnadega, nii Eestis kui mujal, sõlmima kontakte, et leida inimestele rakendust. Et saada infot vabade töökohtade kohta mujal. Et inimesed, kes tahavad tööd teha, või on sunnitud seda tegema, saaksid seda teha. Samas saab aidata, nõustada neid inimesi, kes on kaotanud töö ja kes uut tööd pole leidnud. Selleks peaks avatama vastavad konsultatsioonipunktid, kus siis tegutsevad kogenud spetsialistid. Kellega koos on inimestel kergem leida lahendusi oma probleemidele. Võimalusi on mitmeid. Näiteks on väikses kohas lihtsam loobuda kulukast autost ja autoliisingust, ning liigelda rohkem bussidega, või käia sootuks jala või liigelda jalgrattaga. Rattaga liiklemine on kõigis Eesti väikelinnades väga mõnus. Samuti on võimalik loobuda oma laenuga ostetud korterist või majast, ning kolida kokku kas siis vanemate või sugulastega. Ühiselt on lihtsam ka toiduprobleemi lahendada. Tekiks sellised armsad kommuunid, kus on jaotatud ülesanded: kes käib tööl ja teenib raha, kes valmistab süüa, kes kantseldab lapsi, kes koristab, kes peseb pesu, kes remondib ja teeb muid praktilisi töid. Eesti majadel on enamasti korralikud aiad, nii et ka toiduaineid, puu- ja juurvilju on võimalik endal ise kasvatada. Ja sedasi ka talveks valmistuda. Ja ka metsad on täis marju ning seeni, sealt on võimalik korralikud talvevarud korjata. Ning kütteks puid teha. Ja ühiselt on võimalik ka oma vanemaid sugulasi toetada ning nende eest hoolitseda.
Raskete aegade puhul ei saa rääkida mingist päästmisest, rasked ajad tuleb üle elada. Tuleb ausalt tunnistada, milles on probleemid ning katsuda neist üle saada. Tavaliselt inimesed saavad aru, kui probleemidest ausalt rääkida, kui neid ei varjata, nagu seda poliitikud armastavad teha, näiteks näidata olukorda ilusamana kui ta tegelikult on.
Pikemas perspektiivis võiks muidugi mõelda sellele, et leida Elva inimestele hästitasuvaid töid. Selleks tuleks anda Elva lastele parim haridus, mida mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas on võimalik saada. Palgata Elva koolidesse parimad õpetajad. Ja kus siis Elva kooli lõpetanud lapsed läheks edasi õppima maailma parimatesse ülikoolidesse. Ning siis jätkaks tööd maailma juhtivates firmades, tehes tööd Elvast, interneti teel. Või asutades ise neid firmasid. Sest paljusid töid saab tänapäeval teha interneti teel, asukoht pole oluline. Nõnda vaikselt arenedes võiks Elvast saada ka üks rahaliselt jõukamaid linnakesi Eestis. Aga see võtab muidugi aega, aastakümneid.
Üritagem siis vaadata, mis lood selle majandusega on. Kõigepealt vaadakem, kas see üldse on niisama lihtsalt võimalik, see "päästmine". Sest, Eesti on väga avatud majandusega keskkond. Seda eriti Euroopa Liidus. Olen ka varem toonud võrdluse, et Eesti on ELi mõistes nagu Elva linn Eesti mõistes (või siis Õnne 13 seriaalist tuttav Morna, sest seriaali vaimne ema Astrid Reinla olevat just Elvat linnakese eeskujuks võtnud). Üks selline keskmisest kehvemal järjel kohake, millel on, nagu ka kõigil teistel, suur tahtmine saada rohkem arenenuks, rikkamaks. Ja nii nagu Elval Eestis, pole ka Eestil Euroopas selleks eriti palju hoobasid. Varem, kui Eesti veel ELi ei kuulunud, olid nendeks hoobadeks vabakaubanduslepingud nende riikidega, kellega EL oli sisse seadnud karmimad meetmed, eriti puudutab see põllumajanduspiirkondi nagu Ukraina. Aga ka kaugemaid riike nagu Hiina või USA. Nüüd enam sellist võimalust pole, saada Euroopa Singapuriks, nagu kunagi oli ilus helesinine unistus.
Vaadakem siis, millised on Elva või siis elvalaste võimalused saada sama rikkaks kui, ütleme on tartlased või pärnakad. Kellele siis elvalased praegu alt üles vaatavad. Et Elva poleks selline depressiivne väikelinn, kus midagi teha pole ja kust paljud, eriti noored, ihkavad esimesel võimalusel jalga lasta. Mida selleks Elvas teha? Olukorras, kus Elva juhid ise väidavad, et "kõik on kõige paremas korras", "me pole mingi depressiivne väikelinn ja kõik need, kes nii väidavad, need valetavad", "igal pool on raske" ja muud sellist. Nagu ikka räägitakse, olukorras, kus tegelikult midagi tarka öelda pole, aga päris vait on ka nagu nadi olla.
Aga ma ütlen siin, Elva rahva rahustuseks või kurvastuseks: kahjuks teil eriti midagi teha pole. Nii ongi! Te jäätegi selliseks suht vaeseks kohaks. Igaveseks. Aastasadadeks. Teil pole mingit võimalust saada jõukaks, rääkigu need poliitikud mida tahes. Ja lubagu mida tahes. Üle oma varju ei ole võimalik hüpata. Kui te just naftat ei leia, Verevi järve alt. Või midagi seesugust.
Aga mina küsiks hoopis niimoodi: kust te üldse võtate, et Elva peab olema rikas. Et just jõukus on see, mis muudab või muudaks Elva taas atraktiivseks. Sest, niipalju kui ma olen maailmas ringi rännanud ja eri maid näinud, siis on igal pool jõukaid, keda on vähemus, ja vaeseid, keda on enamus. Jõukus on suur haruldus. Ja ma ausalt öeldes ei saa aru, miks selline asi, mis on haruldus, on seatud ideaaliks. Või vähemalt tundub nii, et inimesed on jõukuse omale ideaaliks seadnud. Mille poole pürgida. Kuigi, nagu ma oma rännakutel olen täheldanud, on paljud inimesed väga rahul oma väikestes kohtades, oma kodukoha, oma küla või linnakese patrioodid. Kes on rahul sellega, mis on. Kui nii võib öelda. Mida peetakse üldiselt selliseks rumalavõitu seisukohaks, aga samas on ka nö rikastel piirkondadel, nagu Londonil või New Yorgil, või Los Angelesel omad vead. Omad puudused, millest üks on kahtlemata kuritegevus. New Yorgis elab küll palju maailma rikkaimaid inimesi, ent seal ei julge eriti kõrvaltänaval kõndida. Mida aga ei saa öelda Elva kohta. Seal võid rahulikult terve linna läbi jalutada, ilma et keegi sult vahepeal noa ähvardusel raha küsib. Kas see pole suur luksus? Mida ei oska ehk esmapilgul tähele panna. Ent mida ei osta ka suure summa raha eest.
Teine asi on kindlasti looduslik keskkond. Õhk ja vesi. Elva on väike ja vaene linnake paljuski seetõttu, et seal pole suuremat tööstust. Ja seetõttu on õhk ja vesi väga puhas. Saab ilma marlimaskita tänaval jalutada ja kaevuvett juua. Ning ei pea muretsema suure müra pärast. Mistõttu on võimalik elada tervislikumat, tervemat, täisväärtuslikumat, pikemat elu. Kas see pole suur eelis?! Mina, kes ma olen maailmas veidi ringi rännanud, ütlen, et puhas õhk ja vesi on saamas üha suuremaks harulduseks. Ning vaikus. Vaikus on veel eriti suur haruldus. Müra võib olla esialgu küll huvitav, igasugu sigin-sagin, aga muutub pikapeale väga väsitavaks ja kurnavaks. Nii et lõpuks ollakse valmis vaikuse eest välja käima terveid varandusi. Või siis haiguste raviks, kui need haigused on tingitud mürast või saastatusest.
Nii et kas Elvas vajabki kõik niiväga päästmist? Sest, nagu ma ütlesin, käivad rikkusega kaasas teatud probleemid. Ja see rikkus on alati suur haruldus. Kõik ei saa kunagi rikkaks, rahaliselt, mitte kuskil.
Näiteks võiks Elvast hoobilt teha ühe rikkama koha Eestis, kui sinna rajada suur lõbumaja, bordell (see oleks seaduse järg ka praegu võimalik, kui kõik prostutuudid töötaks seal kui FIEd, kes siis teenuste jaoks pinda rendivad). See tooks sisse kõvasti raha, paljudel elvalastel oleks hoobilt tööd. Elva vahet vooriks palju rahvast. Aga kas see oleks Elvale tingimata hea? Lisaks rahale tuleb linnakesse igasugu muud tegevust, eriti aga kuritegevust. Ja haiguseid. Müra ja kära. Paljud inimesed ilmselt lahkuksid. Ja lõpuks ei tahaks seal enam keegi püsivalt elada. Linnas võtab võimust hoopis muu seltskond, vanast Elvast ei jääks midagi alles.
Nonii. Nüüd siis see töö probleem. Elvas pole tööd, eriti nüüd, kus firmad tõmbavad oma esindusi ja kontoreid kokku väiksematest kohtadest. Ning tööd pole ka Tartus või Tallinnas, kus paljud elvalased tööl käisid, näiteks mehed ehitamas. Kuidas maksab elvalane oma laene ja liisinguid, mille eest ostab süüa, kui tööd ei ole. Tõesti, raske olukord. Ja mingit kiiret lahendust pole. Ent ka siin annab midagi ära teha. Näiteks võib Elva linn tellida oma teenused kohapealsetelt inimestelt, isegi kui need on ehk veidi kallimad. Näiteks remondi- ja ehitustööd kohalikelt meestelt. Linn saab selle raha maksude näol tagasi. Samuti saab Elva linn soodustada kohapealset väike-ettevõtlust, tootmist, eriti ses osas, mis puudutab igapäevast elu-olu, nagu siis toiduainete ja rõivaste tootmine, kõikvõimalikud teenused. Teha soodustusi kohaliku kaubanduse arenguks, et inimesed käiks poes kohapeal. Siis võib mõelda muidugi igasuguseid trikke välja, et raha linna juurde meelitada, stiilis, et "Tere tulemast Elvasse" ja panna välja vastavad sildid Tallinnas ja Tartus, aga ega sellele lootma jääda ei saa. Sest eks mujalgi loevad inimesed oma raha ja väljas palju ei käi. Pigem võiks reklaamida Elvat just sellise rahuliku kohana, kus on mõnus vaikust ja rahu nautida, stressi maandada. Kus on poes saada kohalike meistrite toodangut, mitte Hiina asju, mida on kõik kohad täis ja mis on igal pool ühesugune, ja mis on ka inimestel valdavalt olemas. Tavaliselt sellised kohad reklaami ei vajagi, inimesed leiavad need ise üles.
On otse loomulik, et Elvas kõigile soovijaile tööd ei jätku. Sestap peaks tegema linnavalitsus koostööd teiste suuremate linnadega, nii Eestis kui mujal, sõlmima kontakte, et leida inimestele rakendust. Et saada infot vabade töökohtade kohta mujal. Et inimesed, kes tahavad tööd teha, või on sunnitud seda tegema, saaksid seda teha. Samas saab aidata, nõustada neid inimesi, kes on kaotanud töö ja kes uut tööd pole leidnud. Selleks peaks avatama vastavad konsultatsioonipunktid, kus siis tegutsevad kogenud spetsialistid. Kellega koos on inimestel kergem leida lahendusi oma probleemidele. Võimalusi on mitmeid. Näiteks on väikses kohas lihtsam loobuda kulukast autost ja autoliisingust, ning liigelda rohkem bussidega, või käia sootuks jala või liigelda jalgrattaga. Rattaga liiklemine on kõigis Eesti väikelinnades väga mõnus. Samuti on võimalik loobuda oma laenuga ostetud korterist või majast, ning kolida kokku kas siis vanemate või sugulastega. Ühiselt on lihtsam ka toiduprobleemi lahendada. Tekiks sellised armsad kommuunid, kus on jaotatud ülesanded: kes käib tööl ja teenib raha, kes valmistab süüa, kes kantseldab lapsi, kes koristab, kes peseb pesu, kes remondib ja teeb muid praktilisi töid. Eesti majadel on enamasti korralikud aiad, nii et ka toiduaineid, puu- ja juurvilju on võimalik endal ise kasvatada. Ja sedasi ka talveks valmistuda. Ja ka metsad on täis marju ning seeni, sealt on võimalik korralikud talvevarud korjata. Ning kütteks puid teha. Ja ühiselt on võimalik ka oma vanemaid sugulasi toetada ning nende eest hoolitseda.
Raskete aegade puhul ei saa rääkida mingist päästmisest, rasked ajad tuleb üle elada. Tuleb ausalt tunnistada, milles on probleemid ning katsuda neist üle saada. Tavaliselt inimesed saavad aru, kui probleemidest ausalt rääkida, kui neid ei varjata, nagu seda poliitikud armastavad teha, näiteks näidata olukorda ilusamana kui ta tegelikult on.
Pikemas perspektiivis võiks muidugi mõelda sellele, et leida Elva inimestele hästitasuvaid töid. Selleks tuleks anda Elva lastele parim haridus, mida mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas on võimalik saada. Palgata Elva koolidesse parimad õpetajad. Ja kus siis Elva kooli lõpetanud lapsed läheks edasi õppima maailma parimatesse ülikoolidesse. Ning siis jätkaks tööd maailma juhtivates firmades, tehes tööd Elvast, interneti teel. Või asutades ise neid firmasid. Sest paljusid töid saab tänapäeval teha interneti teel, asukoht pole oluline. Nõnda vaikselt arenedes võiks Elvast saada ka üks rahaliselt jõukamaid linnakesi Eestis. Aga see võtab muidugi aega, aastakümneid.
Veidi eestluse elujõust
Viimasel ajal on olnud jälle palju juttu sellest, et eestlased peaks kokku hoidma ja mitte teineteist niipalju kritiseerima (kõlavad loosungid, et eelista eestimaist toitu, mitte teist eestlast), ilmselt siis selleks, et juhtida tähelepanu eemale praeguse Eestis võimuoleva valitsuse suutmatuselt kriisiga toime tulla.
Tõesti, esmapilgul tundub see ühtehoidmise jutt veenev. Sest, nagu teatakse ajaloost, kaotas eestlane oma iseseisvuse tuhatkond aastat tagasi just seetõttu, et ei hoidnud piisavalt kokku ja seetõttu oli rahvast lihtne alistada. Või umbes nii. Mis muidugi ei pruukinud nii olla, ja see kõik võib olla müüt, sest eestlased oma ajalugu kirja ei pannud, neile ei antud selleks võimalust, ja neil polnud selleks võimalust, kuna nad ei võtnud vabatahatlikult vastu ristiusku (Rooma kultuuri) ja ei omandanud sellega seoses sellist kirjaoskust, mille viljad oleks tänase päevani säilinud. Nii nagu see on sakslastel, taanlastel, rootslastel või venelastel, kui lähemaid naabreid nimetada. Mistõttu on eestlaste ajalugu teiste rahvaste poolt kirja pandud, nii hästi või halvasti kui nad parasjagu oskasid ja tahtsid. Ja need teised rahvad siis on kirja pannud midagi säärast, et eestlased ei hoidnud piisavalt kokku, mistõttu neid oli lihtne alistada. Ja see on jätnud eestlastesse aastasadade pikkuse jälje, alaväärsuskompleksi, mille juurde aeg-ajalt ikka ja jälle tagasi tullakse. Stiilis, et asjad oleks paremini, kui rohkem ühte hoitaks.
Mina aga tahaks selle tont teab kust pärit tõega, et asjad oleksid paremini siis, kui kõik lamba kombel ühte hoiaks, tahaks selle tõega veidi nö rinda pista. Ja ma väidan sootuks vastupidist: asjad on paremini just siis, kui eestlane ühte ei hoia. Ja kas üldse peabki ühte hoidma?! Sest, ma saan aru, et orjapidaja jaoks, või siis ka ülemuse jaoks, või valitseja jaoks on hea, kui alamad lambukese kombel kõik ühtemoodi teevad ja talitavad, alandlikult kuuletuvad. Ei virise ega kritiseeri, ei vaidle vastu. Ent kas see on nii ühe vabadust ihkava rahva jaoks?!
Ma väidan, et Eesti iseseisvust ei oleks praegu, kui kõik eestlased oleks nö ühte hoidnud. Sest. Nii nagu nõuka ajal nii ka varem (ja ka hiljem) on teatud osa eestlasi end võõramaiste valitsejate tahte ja huvide järgi painutanud. See on ka loomulik. Ja inimlik. Sest inimene, nagu tema kohta öeldakse, sotsiaalne olend, tahab sotsialiseeruda, teisi nö nuusutada, ja kui lõhn meeldib, siis nendega seltsida. See on inimlik. Samas viib see kiire assimileerumiseni, teise sisse sulandumiseni, kui see võõras lõhn on piisavalt tugev ja meeldiv. Siis on vaja just selliseid tegelasi, kes mitte kuidagi ei taha teistega ühte hoida. Nagu oli nõuka ajal Vello Väärtnõu (kes asutas esimese opositsioonierakonna terves NSV Liidus ja andis sellega olulise tõuke liidu lagunemisele) ja nagu on temasuguseid olnud ka varem, ja on loodetavasti ka hiljem. Kes siis on ajanud mingit oma rida, hoolimata teiste arvamustest, tegutsenud suisa risti vastu üldisele suunale, ja sellega teisi ärritanud kui ka ÄRATANUD. Nii nagu kunagi äratasid nn rahvusliku ärkamise aja tegelased eestlase sellest sakslase orja staatusest, kuhu ta oli aastasadade jooksul langenud ja kust ta enam väljapääsu ei leidnud. Kus siis hakati rääkima uhkusega eesti keelt, seda ka seltskonnas, mitte ainult sauna tagatoas. Ja mis oli algul lausa põlastusväärne, võiks öelda, et separatistlik.
Niisiis ma väidan, et eestlane on seda elujõulisem, mida rohkem ta ajab oma rida. Arutleb, kritiseerib. Ei püüa iga hinna eest teistega ühte hoida. Kus siis iga eestlane esindab mingit eestluse vormi ja isegi juhul, kui mingi õnnetuse läbi hukkub 99% eestlastest, suudab see 1% ikka rahva uuesti taastada. Selliseid juhtumeid on ajaloos ka olnud. Ma kujutan ette, et pärast ristirahva "ülekäimist" tuhatkond aastat tagasi, nii ida kui lääne poolt, just selline olukord oli. Kust siis pärineb see jutt põlvepikkusest poisikesest.
Tõesti, esmapilgul tundub see ühtehoidmise jutt veenev. Sest, nagu teatakse ajaloost, kaotas eestlane oma iseseisvuse tuhatkond aastat tagasi just seetõttu, et ei hoidnud piisavalt kokku ja seetõttu oli rahvast lihtne alistada. Või umbes nii. Mis muidugi ei pruukinud nii olla, ja see kõik võib olla müüt, sest eestlased oma ajalugu kirja ei pannud, neile ei antud selleks võimalust, ja neil polnud selleks võimalust, kuna nad ei võtnud vabatahatlikult vastu ristiusku (Rooma kultuuri) ja ei omandanud sellega seoses sellist kirjaoskust, mille viljad oleks tänase päevani säilinud. Nii nagu see on sakslastel, taanlastel, rootslastel või venelastel, kui lähemaid naabreid nimetada. Mistõttu on eestlaste ajalugu teiste rahvaste poolt kirja pandud, nii hästi või halvasti kui nad parasjagu oskasid ja tahtsid. Ja need teised rahvad siis on kirja pannud midagi säärast, et eestlased ei hoidnud piisavalt kokku, mistõttu neid oli lihtne alistada. Ja see on jätnud eestlastesse aastasadade pikkuse jälje, alaväärsuskompleksi, mille juurde aeg-ajalt ikka ja jälle tagasi tullakse. Stiilis, et asjad oleks paremini, kui rohkem ühte hoitaks.
Mina aga tahaks selle tont teab kust pärit tõega, et asjad oleksid paremini siis, kui kõik lamba kombel ühte hoiaks, tahaks selle tõega veidi nö rinda pista. Ja ma väidan sootuks vastupidist: asjad on paremini just siis, kui eestlane ühte ei hoia. Ja kas üldse peabki ühte hoidma?! Sest, ma saan aru, et orjapidaja jaoks, või siis ka ülemuse jaoks, või valitseja jaoks on hea, kui alamad lambukese kombel kõik ühtemoodi teevad ja talitavad, alandlikult kuuletuvad. Ei virise ega kritiseeri, ei vaidle vastu. Ent kas see on nii ühe vabadust ihkava rahva jaoks?!
Ma väidan, et Eesti iseseisvust ei oleks praegu, kui kõik eestlased oleks nö ühte hoidnud. Sest. Nii nagu nõuka ajal nii ka varem (ja ka hiljem) on teatud osa eestlasi end võõramaiste valitsejate tahte ja huvide järgi painutanud. See on ka loomulik. Ja inimlik. Sest inimene, nagu tema kohta öeldakse, sotsiaalne olend, tahab sotsialiseeruda, teisi nö nuusutada, ja kui lõhn meeldib, siis nendega seltsida. See on inimlik. Samas viib see kiire assimileerumiseni, teise sisse sulandumiseni, kui see võõras lõhn on piisavalt tugev ja meeldiv. Siis on vaja just selliseid tegelasi, kes mitte kuidagi ei taha teistega ühte hoida. Nagu oli nõuka ajal Vello Väärtnõu (kes asutas esimese opositsioonierakonna terves NSV Liidus ja andis sellega olulise tõuke liidu lagunemisele) ja nagu on temasuguseid olnud ka varem, ja on loodetavasti ka hiljem. Kes siis on ajanud mingit oma rida, hoolimata teiste arvamustest, tegutsenud suisa risti vastu üldisele suunale, ja sellega teisi ärritanud kui ka ÄRATANUD. Nii nagu kunagi äratasid nn rahvusliku ärkamise aja tegelased eestlase sellest sakslase orja staatusest, kuhu ta oli aastasadade jooksul langenud ja kust ta enam väljapääsu ei leidnud. Kus siis hakati rääkima uhkusega eesti keelt, seda ka seltskonnas, mitte ainult sauna tagatoas. Ja mis oli algul lausa põlastusväärne, võiks öelda, et separatistlik.
Niisiis ma väidan, et eestlane on seda elujõulisem, mida rohkem ta ajab oma rida. Arutleb, kritiseerib. Ei püüa iga hinna eest teistega ühte hoida. Kus siis iga eestlane esindab mingit eestluse vormi ja isegi juhul, kui mingi õnnetuse läbi hukkub 99% eestlastest, suudab see 1% ikka rahva uuesti taastada. Selliseid juhtumeid on ajaloos ka olnud. Ma kujutan ette, et pärast ristirahva "ülekäimist" tuhatkond aastat tagasi, nii ida kui lääne poolt, just selline olukord oli. Kust siis pärineb see jutt põlvepikkusest poisikesest.
Kaks huvitavat lookest Aivar Otsaltist
Kirjasaatjatelt, kes laiali üle maa:
1. Kuuldavasti oli veel mitte väga ammu Otsalti ja Seli sõprusest kasvamas
suurem poliitiline armastusromaan - nimelt oli Otsaltil väike salaunistus
- kanda sirge seljaga Tartu linnapea ametiketti! Neinarile plaan
iseenesest meeldis - Otsalt oli vana kamraad, keda sai vajadusel
kontrollida ja suunata ning Selil olekski olnud täitsa oma poiss pukis,
umbes nii nagu läks Ansipiga, kes omalajal samuti Seli palgal oli ja
hiljem poliitikasse tõusis ning oma vanale isandale truuks jäi.
2. Mõningates Tartu ringkondades levib kuulujutt, et Otsalt ja tema punt
Lõuna Politseiprefektuuris tegi vallo jääratsit - võõrad pahad poisid
pandi kinni ja oma sõpradel lubati illegaalset tegevust jätkata,
kuuldavasti olid asjasse segatud ka reformi ninamehed Tartus.... Mis
äridega täpselt tegu - selle üle võib ainult spekuleerida. Mööda ei saa
kindlasti vaadata Otsalti pagendamisest Ida - Virumaale, mis pidi endas
kätkema selgelt hoiatava sisuga sõnumit, millest mees kahjuks aru ei
saanud - või äkki lootis oma isandate sõprusele ja võimule.
Inno kommentaar:
Tõepoolest, huvitav info. Ja suured tänud! See pole mingi saladus, et tegelik Tartu linna valitseja on Neinar Seli. Teised on lihtsad hüpiknukud tema käes. Ja huvitav on ka see, et Otsalt võib olla seotud Tartu narkoäriga. Ja ilmselt siis ka muu "katusepakkumisega". Neinar Selil on Tartu linnas kõik niidiotsad peos. Ilmselt hakkasid need uue prefekti saabudes murenema, miks muidu talle saba taha pandi. Ja on tõenäoline, et Pihl tahtis seda ahelat murda, ning talle näidati kohe koht kätte.
Nüüd on huvitav, kas Pihl tõesti asja nii jätab? Et tõmbab saba jalge vahele.
1. Kuuldavasti oli veel mitte väga ammu Otsalti ja Seli sõprusest kasvamas
suurem poliitiline armastusromaan - nimelt oli Otsaltil väike salaunistus
- kanda sirge seljaga Tartu linnapea ametiketti! Neinarile plaan
iseenesest meeldis - Otsalt oli vana kamraad, keda sai vajadusel
kontrollida ja suunata ning Selil olekski olnud täitsa oma poiss pukis,
umbes nii nagu läks Ansipiga, kes omalajal samuti Seli palgal oli ja
hiljem poliitikasse tõusis ning oma vanale isandale truuks jäi.
2. Mõningates Tartu ringkondades levib kuulujutt, et Otsalt ja tema punt
Lõuna Politseiprefektuuris tegi vallo jääratsit - võõrad pahad poisid
pandi kinni ja oma sõpradel lubati illegaalset tegevust jätkata,
kuuldavasti olid asjasse segatud ka reformi ninamehed Tartus.... Mis
äridega täpselt tegu - selle üle võib ainult spekuleerida. Mööda ei saa
kindlasti vaadata Otsalti pagendamisest Ida - Virumaale, mis pidi endas
kätkema selgelt hoiatava sisuga sõnumit, millest mees kahjuks aru ei
saanud - või äkki lootis oma isandate sõprusele ja võimule.
Inno kommentaar:
Tõepoolest, huvitav info. Ja suured tänud! See pole mingi saladus, et tegelik Tartu linna valitseja on Neinar Seli. Teised on lihtsad hüpiknukud tema käes. Ja huvitav on ka see, et Otsalt võib olla seotud Tartu narkoäriga. Ja ilmselt siis ka muu "katusepakkumisega". Neinar Selil on Tartu linnas kõik niidiotsad peos. Ilmselt hakkasid need uue prefekti saabudes murenema, miks muidu talle saba taha pandi. Ja on tõenäoline, et Pihl tahtis seda ahelat murda, ning talle näidati kohe koht kätte.
Nüüd on huvitav, kas Pihl tõesti asja nii jätab? Et tõmbab saba jalge vahele.
Veel üks meelelolukas tagasiside lihast loobumise teemal
Saabus veel selline tagasiside lihast loobimise teemal:
Ma ei ole nädalapäevad teie blogi lugenud (mis on minu puhul tõesti haruldane) ja nüüd avastasin vanemaid sissekandeid sirvides, et olete samuti otsustanud lihast loobuda. Mind tabas sama idee suhteliselt koomiliselt käesoleva nädala alguses, mil sattusin lugema üht artiklit parasiitidest, mida nakatunud lihas leidub ning mis liha kehva töötlemise korral inimorganismis õnnelikult elutsema võivad hakata. Edasine guugeldamine andis ette sugugi mitte veetleva foto inimese ajus elavast paelussist + paar samalaadset artiklit ja kuulsamat juhtumit. Ma ei liialda, öeldes, et oksendasin hakklihakastme sõna tõsises mõttes välja. Lihtsalt ei suutnud süüa. Emotsionaalne tõrge.
Mida ma aga nelja-viie päeva pärast märkasin, oli tõsiasi, et keha energiavarud hakkasid vaikselt iseeneslikult taastuma. Kui nädala alguses hoidsid mind hoolimata korralikust unerežiimist ja suhteliselt tervislikust toitumisest ärkvel põhiliselt vaid kohv ja vitamiinid, siis tänaseks, mil olen lihatoodetele täielikult ei öelnud (kuigi ilmselt ei ole selline äärmus hea, nii et plaanin vaikselt kanafileega katsetada), on enesetunne ja uni, täpselt nii nagu kirjutasid, märgatavalt paranenud. Piimatoodetest olen ammu tubli 95% ulatuses loobunud ning, nii veider kui see ka ei ole, ei tunnegi enam puudust. Võimalik, et tõesti leidub inimesi, kelle puhul piim allergiaid esile ei kutsu, ent mina nende sekka kohe kindlasti ei kuulu. Lihtsalt alles pärast loobumist on võimalik aru saada, millest seedelundkonna probleemid, kummaline punane lööve või paistetus päriselt põhjustatud oli. Kui praegu nt jogurtit söön (olenemata tootjafirmast või toredatest bakteritest, mis sinna sisse on pandud), on 15 minutit pärast söömist kõht punnis ning enesetunne halb. Varasemalt oli tegemist nii konstantse situatsiooniga, et lihtsalt ei taibanud sellele tähelepanu pöörata.
Väga tublid, et oma toitumisalastest eksperimentidest räägite! Mina sain piimatoodetest loobumiseks innustust just teist ning pean teile oma praeguse, tublisti parema tervise eest SUUR TÄNU ütlema :-).
PS. Siit ka üleskutse kõigile siinses kommentaariumis ilkujatele - paaripäevane lihast/piimast loobumise katse ei võta teist kellelgi tükki küljest, küll aga võite eksperimendi käigus avastada, et teil on mitmeid varjatud allergiaid, millest te varem teadlikud ei olnud. Igal juhul soovitan kindlasti katsetada.
Kaunist suve algust!
K
Ma ei ole nädalapäevad teie blogi lugenud (mis on minu puhul tõesti haruldane) ja nüüd avastasin vanemaid sissekandeid sirvides, et olete samuti otsustanud lihast loobuda. Mind tabas sama idee suhteliselt koomiliselt käesoleva nädala alguses, mil sattusin lugema üht artiklit parasiitidest, mida nakatunud lihas leidub ning mis liha kehva töötlemise korral inimorganismis õnnelikult elutsema võivad hakata. Edasine guugeldamine andis ette sugugi mitte veetleva foto inimese ajus elavast paelussist + paar samalaadset artiklit ja kuulsamat juhtumit. Ma ei liialda, öeldes, et oksendasin hakklihakastme sõna tõsises mõttes välja. Lihtsalt ei suutnud süüa. Emotsionaalne tõrge.
Mida ma aga nelja-viie päeva pärast märkasin, oli tõsiasi, et keha energiavarud hakkasid vaikselt iseeneslikult taastuma. Kui nädala alguses hoidsid mind hoolimata korralikust unerežiimist ja suhteliselt tervislikust toitumisest ärkvel põhiliselt vaid kohv ja vitamiinid, siis tänaseks, mil olen lihatoodetele täielikult ei öelnud (kuigi ilmselt ei ole selline äärmus hea, nii et plaanin vaikselt kanafileega katsetada), on enesetunne ja uni, täpselt nii nagu kirjutasid, märgatavalt paranenud. Piimatoodetest olen ammu tubli 95% ulatuses loobunud ning, nii veider kui see ka ei ole, ei tunnegi enam puudust. Võimalik, et tõesti leidub inimesi, kelle puhul piim allergiaid esile ei kutsu, ent mina nende sekka kohe kindlasti ei kuulu. Lihtsalt alles pärast loobumist on võimalik aru saada, millest seedelundkonna probleemid, kummaline punane lööve või paistetus päriselt põhjustatud oli. Kui praegu nt jogurtit söön (olenemata tootjafirmast või toredatest bakteritest, mis sinna sisse on pandud), on 15 minutit pärast söömist kõht punnis ning enesetunne halb. Varasemalt oli tegemist nii konstantse situatsiooniga, et lihtsalt ei taibanud sellele tähelepanu pöörata.
Väga tublid, et oma toitumisalastest eksperimentidest räägite! Mina sain piimatoodetest loobumiseks innustust just teist ning pean teile oma praeguse, tublisti parema tervise eest SUUR TÄNU ütlema :-).
PS. Siit ka üleskutse kõigile siinses kommentaariumis ilkujatele - paaripäevane lihast/piimast loobumise katse ei võta teist kellelgi tükki küljest, küll aga võite eksperimendi käigus avastada, et teil on mitmeid varjatud allergiaid, millest te varem teadlikud ei olnud. Igal juhul soovitan kindlasti katsetada.
Kaunist suve algust!
K
Hakkab pihta: Läti rahaga on jokk

Väljavõte E24 veebist.
Lätis on kohe-kohe midagi toimumas, sest Rootsis enam latte vastu ei võeta. Ehk Läti latt on sama "kõva" nagu lepaleht. Umbes sama nagu rubla nõuka aja lõpus.
Nõuka aja lõpus räägiti hüperinflatsioonist. Kus hinnad galopeerisid, pärast seda, kui majandus (turg) avanes välismaailmale. Ja rubla väärtus kukkus kivina. Nüüd on kroon, latt ja litt samas seisus. Mis siis juhtus? Kus mööda kepiti, niiöelda?
Tundub, et märksõna on subprime. Ja kui Eestit ning Lätit armastatakse võrrelda Islandiga, siis tegelikkuses on Eesti ja Läti olukord palju hullem. See on nagu võrrelda omavahel siga ja kägu. Wall Streeti harlemiga. Islandit võib pigem võrrelda Wall Streetiga, sest selles nn subprime ehk halbade laenude kriisis oli Island doonor, laenuandja, investor. Mis, nagu Wall Street'ki, läks ühel päeval pauguga lõhki. Ent nüüd taastub kiiresti, sest peamine, ehk teadmised, kompetents, võime raha teenida on alles. Umbes nii, et kuningalt võeti vahepeal riided ja kuningriik käest, oli vahepeal porgandpaljas, ent nüüd on aluspüksid juba jalga saanud ning julgeb väljuda onnist, kuhu ta vahepeal oli pagendatud, ning teeb jõupingutusi, et oma õigusi taastada.
Eesti ja Läti on pigem nagu New Yorgi või Londoni äärelinnad, mis olid selles subprime kriisis nende halbade laenude saajad. Kes esialgu ei saanudki üldse aru, mis mäng käib. Ent mille areng oli puhtalt nendele nn halbadele laenudele üles ehitatud. Ja nüüd on need halvad laenud kui noaga ära lõigatud. Teadmata ajaks, ilmselt paljudeks aastateks, kui mitte aastakümneteks. Mis tähendab praeguses olukorras sisuliselt vabalangust kuni ajani, mil need laenud on tagasi makstud. Või, ütleme, suur osa nendest. Mis on suur pauk, sest teadmisi ja kompetentsi tegelikult Eestis ega Lätis pole. Raha pumpasid sisse Skandinaavia pangad, mis omavahel konkureerisid, ja vahendasid sellesama Islandi ning Wall Streeti kapitali. Umbes nii nagu Islandi pangad pumpasid raha Briti ja USA äärelinnadesse, kus terved kvartalid nüüd tühjalt seisavad. Eesti jal Läti on nagu sulaspoisid, kellele vahepeal anti selga kuninga riided ning lasti isegi kuningat mängida, pidulauas istuda, veinikest rüübata, kuivõrd kuningas ise oli hakanud arvama, et on jumal. Ent nüüd, kui kuningas on pilvedest taas maa peale prantsatanud, tahab ta oma riideid uuesti tagasi. Ja sulaspoiss saab tagasi oma vanad rõivad, ning peab kolima tagasi oma sauna ja leppima oma kördileemega. Või umbes nii.
Nüüd on paha lugu see, et see sulaspoiss, või õigemini selle vaese sulase esindaja Andrus Ansip on hakanud arvama, et tema on ikka jätkuvalt kuningas. Kuigi kuninga riided on juba seljast võetud, taob Ansip ikka käega vastu rindu ja kinnitab, et on kuningas. Olles sellega muutumas üldiseks naerualuseks. Poissa tolaltaan, nagu soomlased ütlevad. Ja riskides sellega, et kui kohe midagi ette ei võta, siis jääb vastu talve päris nälga.
Kui laiemalt vaadata, ja tiba soojemates toonides lõpetada, võib praegust ajajärku pidada kapitalismi lõpuks. Aeg on ses mõttes huvitav. Eesti rahvas koges omal nahal sotsialismi lõppu, ja nüüd siis ka kapitalismi lõppu. Psühholoogiliselt peaks seega eestlane olema selliseks "lõpuks" valmis. Vähemalt jälle kogemuse võrra rikkam.
reede, 5. juuni 2009
Ruitlane ja Rahman täna Rakvere raamatukogus

Noored kirjanikud Olavi Ruitlane (esiplaanil) ja Jan Rahman astusid täna Rakvere raamatukogus seoses käimasolevate Rakvere linnapäevade raamatulaadaga üles oma loominguga. Lugesid luulet, proosat, mängisid pilli ja laulsid, mitmekülgselt andekad nagu nad on.
Ruitlasel on välja tulemas raamat, aga millest, selle koha pealt oli kirjanik veel salapärane. Tõotab tulla põnev teos, igal juhul tasub jälgida reklaami.




Kohvik avaldab Anna-Maria Galojani läkituse valimisteks
Kohvik avaldab Anna-Maria Galojani läkituse valimisteks:
Tihtipeale pole inimesed rahvasaadikutega rahul. Neid süüdistatakse ignorantsuses, ükskõiksuses ja muudes kõikvõimalikes pattudes. Mis seal salata, sellised süüdistused võivad mõnikord olla ka õigustatud.
Samas aga võib valmistest valimisteni jälgida huvitavat tendentsi, et paljud nendest „ebasobilikest ja ebakompetentsetest" saadikutest valitakse ikka ja jälle tagasi.
Kes siis neid valib? Ega ometi ainult nad ise ja nende lähedased? Loomulikult mitte.
Ei saa kuidagi vastu vaielda George Jean Nathanile, kes on väitnud, et halvad saadikud on valitud heade kodanike poolt, kes hääletamas ei käinud.
Ometi on nii mõnigi maailma kurikuulus türann valitud just selle tagajärjel, et valimistele pole viitsinud minna see osa meie hulgast, kes on arvanud, et üks hääl ja loe midagi ning seega pole mõtet valimistele minnagi. Aga just selline loogika aitab halbadel saadikutel (eelseisvatel valimistel tänu suletud nimekirjadele eelkõige erakondadel) võimu juurde pääseda.
Kuid kas need meist, kes valimas ei käi, ja seega eiravad oma põhiseaduslikku õigust, võivad end headeks kodanikeks nimetada?
Mina igatahes julgen väita, et mitte.
Õnneks on veel paar päeva aega mõelda sellele, et kas 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel (07.06.09) need halvad saadikud (erakonnad) osutavad jälle valituks „heade ja kohusetundlike" kodanike poolt, kes valima ei lähe?
Mina siiski usun, et keegi meist ei taha olla selline „hea" kodanik, kes ise oma rahva, riigi ja oma lähedaste tulevikku nii kergemeelselt suhtub.
Siiralt,
Anna-Maria
Tihtipeale pole inimesed rahvasaadikutega rahul. Neid süüdistatakse ignorantsuses, ükskõiksuses ja muudes kõikvõimalikes pattudes. Mis seal salata, sellised süüdistused võivad mõnikord olla ka õigustatud.
Samas aga võib valmistest valimisteni jälgida huvitavat tendentsi, et paljud nendest „ebasobilikest ja ebakompetentsetest" saadikutest valitakse ikka ja jälle tagasi.
Kes siis neid valib? Ega ometi ainult nad ise ja nende lähedased? Loomulikult mitte.
Ei saa kuidagi vastu vaielda George Jean Nathanile, kes on väitnud, et halvad saadikud on valitud heade kodanike poolt, kes hääletamas ei käinud.
Ometi on nii mõnigi maailma kurikuulus türann valitud just selle tagajärjel, et valimistele pole viitsinud minna see osa meie hulgast, kes on arvanud, et üks hääl ja loe midagi ning seega pole mõtet valimistele minnagi. Aga just selline loogika aitab halbadel saadikutel (eelseisvatel valimistel tänu suletud nimekirjadele eelkõige erakondadel) võimu juurde pääseda.
Kuid kas need meist, kes valimas ei käi, ja seega eiravad oma põhiseaduslikku õigust, võivad end headeks kodanikeks nimetada?
Mina igatahes julgen väita, et mitte.
Õnneks on veel paar päeva aega mõelda sellele, et kas 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel (07.06.09) need halvad saadikud (erakonnad) osutavad jälle valituks „heade ja kohusetundlike" kodanike poolt, kes valima ei lähe?
Mina siiski usun, et keegi meist ei taha olla selline „hea" kodanik, kes ise oma rahva, riigi ja oma lähedaste tulevikku nii kergemeelselt suhtub.
Siiralt,
Anna-Maria
Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost, poliitikast, budismist, VII: teemaks on Riho Sild
Otselink videole on siin, klikka siia!
ERSP asutaja, vabadusvõitleja ja budist Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost ja poliitikast. Väärtnõu kiidab oma head sõpra, budismi toetajat Riho Silda, kes tegeleb kütuseäriga, aitas iseseisevuse algusaastail Eestisse kütust tuua, nüüd tegutseb Soome firma Fortumi palgal Venemaal, samuti kiidab Väärtnõu budismi toetajat Eve Kirsimad.
Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost, VI: juttu tuleb Eesti praegustest juhtidest, president Ilvesest, kuidas Ilves reetis endise kaasvõitleja
Otselink videole on siin, klikka siia!
ERSP asutaja, vabadusvõitleja ja budist Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost. Juttu tuleb Eesti riigi praegusest olukorrast, sellest, kuidas vanad kommunistid pääsesid võimule. Samuti praegusest presidendist Toomas Hendrik Ilvesest, kes oli kunagi Tiit Madissoni ülemus raadios Vaba Euroopa, ent unustas Tiit Madissoni niipea kui ise võimule sai. Juttu on ka Risto Teinonenist, kellest on Kapo teinud märtri.
Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost, V: juttu tuleb Tunne Kelamist
Otselink videole on siin, klikka siia!
ERSP asutaja, vabadusvõitleja ja budist Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost. Juttu tuleb Tunne Kelamist.
Kohvik hoiatab: valmistutakse devalveerimiseks

Väljavõte Postimehe veebist.
Viimase aja uudised räägivad sellest, kuidas Baltimaades valmistutakse devalveerimiseks. Sellest räägivad Baltimaades olulisi huvisid omavad Skandinaavia ettevõtete esindajad, ning ka Äripäev näiteks vahetas oma Investor Toomase portfellis olulise osa rahast eurode vastu. Ning investeerib edasi euros. See on kahtlemata oluline märk. Investor Toomas on olnud üks edukamaid ja ettenägelikumaid investoreid Eestis, kasutades Äripäeva kasutuses olevat informatsiooni.
Aga miks valitsus rahvast võimaliku devalvatsiooni eest ei hoiata?! Või vähemalt sellest ei räägi. Aga pole midagi imestada. Millal on peaminister Andrus Ansip rahvale tõtt rääkinud?! Ta on vana karjäärikommar ja harjunud rahvale näkku kusema, nii nagu ta tegi seda 1988. aasta 2. veebruaril, kui koerad oma rahva kallale saatis, nii hävitab ta eesti rahva heaolu praegu oma ülbuse ja otsustusvõimetusega. Ja ta on seejuures täiesti süüdimatu, ta ei vastuta mitte millegi eest.
Juhin tähelepanu veel sellele, et Läti võttis kõiges Eestist eeskuju, ta on nagu Eesti väike vend. Samas seisus kui Läti, on ka Eesti mõne aja pärast. Eestit eristasid Lätist vaid veidi suuremad reservid, mis on juba laiaks löödud.
neljapäev, 4. juuni 2009
Kelle keha? Kas Pentus?

Väljavõte Delfi veebist.
Reformikad on teinud ühe video ja selle veebi üles riputanud, kus üks naisterahvas, kes oma isikut ei taha millegipärast tuvastada lasta, võtab end paljaks. Samas näeb see keha suht närb ja väsinud välja, selline õnnetuke, nagu ka Reform laiemalt.
Aga kes see naine võib olla? Kas Ojulind ise? Või siis Pentus, kes äsja Rainist lahku läks ja nüüd peab oma enesehinnagut tõstma? Andke vihjeid!
Inno ja Irja kohvik soovib Merle Liivakule edu!

Väljavõte Delfi veebist.
Jumal tänatud.
Soiguvad vanamutid said lõpuks ometi kinga. Lõpetasin Stiili ja Anne lugemise juba pool aastat tagasi ära, kuna ma lihtsalt ei suutnud taluda Kristi Valdoja ja Anne Langi soigumist. Ei mingit sära, särtsu, elurõõmu. Ainult üks lõputu hala ja soigumine. Arvan, et seepärast need ajakirjad alla käisidki, et neid peatoimetasid konservatiivsed vanamutid, kelle juhtkirjade lugemine tõi ihule kananaha. Samuti oli ajakirjades selgelt liiga väha seksi.
Eesti Naine juba lõi oma vanamuti minema ja tõi noorusliku Aita Kivi asemele ning ajakiri on sellest vaid võitnud. Sama stoori Kroonikaga, ka meie ainus kõmuajakiri on vanamuti väljavahetamisest üksnes kasu saanud. Ülim aeg oli ka Annel ja Stiilil oma vanamutiliku mõttemaailmaga tädid välja vahetada ning uus ja seksikas peatoimetaja asemele tuua (PS! Vanamutilikkuse all ei pea ma sealjuures silmas mitte bioloogilist iga, ka Aita Kivi pole esimeses nooruses, vaid rõõmsat ellusuhtumist).
Nüüd hakkab ühinenud naistekaid peatoimetama särav, särtsakas ja elurõõmus Merle Liivak, kes on siiani Cosmoga väga hästi hakkama saanud ja ma usun, et saab hakkama ka uue ajakirjaga.
Põnev igatahes. Ootan juba kannatamatult esimese Merle toimetatud numbri ilmumist!
Miks ma andsin oma hääle Savisaarele

Inno reisilaeva kohvikus.
Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et ma hääletan kunagi Savisaare poolt, siis ma oleks sellele inimesele kallale läinud.
Aga nüüd, üleeile, andsin arvuti kaudu oma hääle just Savisaarele, ehk siis Keskerakonna nimekirjale nr 104. Vist oli selline number. Ma pean ilmselt põhjendama, miks. Sest minu puhul tundub selline otsus, ütleme siis, et pehmelt öeldes üllatav.
Kõigepealt tahaksin veidi tutvustada oma hääletuste ajalugu. Kunagi nõuka ajal, kui sain valimisealiseks, 16aastasena aastal 1986 andsin oma hääle ka mingitel nõuka-aegsetel valimistel, aga kelle poolt, seda kahjuks ei mäleta. Aga vahet polegi, partei oli ju üks. Käisin seal rohkem huvi pärast, et teada saada, mis värk see selline on, et milline see tsirkus välja näeb. Oli küll naljakas asi, mingit valimist ju ei toimunud. Sest valikuid polnud. Partei oli üks. Siis edasi käisin sõjaväes ja sealgi sai mälu järgi mingitel valimistel osaletud. Ning tagasi tulles Eestisse, aastal 1990 tulid vist mingit kodanike komiteede valimised, aga keda seal valisin, kahjuks enam ei mäleta. Kuni siis Eesti riik taastati ja sai esimest korda päriselt valida. Andsin oma hääle siis Isamaale, aastal 1992, noore Tartu Ülikooli üliõpilasena. Ja jäin pärast seda ka Isamaale truuks. Tundus selline ausate inimeste punt. Mõndasid tundsin sealt ka isiklikult, või olin nendega kokku puutunud. Mulle tundus, et taasiseseisvumise järgsetel aastatel oli aatelist, isamaalist vaimu vaja toetada.
Savisaar tundus tollal selline kergelt ülbe kuju, kes teisi muudkui petab ja kiusab. Mingit isiklikku kokkupuudet mul Savisaarega polnud olnud, aga üldmulje oli negatiivne. Eks see kujunes ajakirjanduse põhjal, kuivõrd Savisaar oli endine kommunist. Tartus tekkis mul isegi tüli ühe noormehega, kes julges väita, et toetab Savisaart. Mulle tundus Savisaar olevat rohkem selliste vanemate, nõuka-aegsete inimeste esindaja. Kommunismiehitajate kandidaat. Olin siis seisukohal, et nõuka-aegsed inimesed olid ise süüdi selles, et neid nõukogude võim pitsitas, ja kuivõrd nad kommunismi valmis ehitatud ei saanud, siis kahetsegu ja kannatagu oma olematute pensionide otsas. Oh, ma olin julm, kui nüüd tagantjärele hindan. Aga noored inimesed ongi julmad. Ma mõtlesin nii, et miks mina, noor inimene, pean kinni maksma nende gerontide vead. Ise nad selle kommunismi kokku keerasid, ise peavad nüüd selle supi ära sööma. Või umbes nii. Minus polnud grammigi solidaarsust. Ja Savisaar tundus siis olevat see, kes neid kommunismiehitajaid esindas, et siis noortelt rohkem raha ära korjata ja vanematele välja maksta.
Isamaa, mille eesotsas olid valdavalt noored, 20ndates eluaastates inimesed, jälle esindas sellist seltskonda, kes siis oleks olnud valmis need kommunismiehitajad välja suretama, et siis takistamatult Eestit üles ehitada. Minu üllatuseks valis toona Isamaa poolt palju vanu inimesi. Oleks nad vaid teadnud, mis jutte need noored Isamaa poisid vanurite kohta toona rääkisid. Või Lasnamäe muulaste kohta. Aga nagu see loosung tollal oli, et "Plats puhtaks!", ja selle järgi joondus palju noori inimesi. Loomulik ka, elu oli vaja endale lahti lüüa. Vanad minema peksta, et uus põlvkond saaks peale tulla.
Ja nii ma hääletasin Isamaa kandidaadi poolt 15 aastat jutti. Isamaa toetus vajus iga aastaga üha madalamale, aga ma ikka andsin oma hääle neile. Aga lõpuks, kui nad Res Publicaga, selle pätiseltskonnaga leivad ühte kappi panid, siis ma Isamaale enam häält ei andnud. See tundus viimane piir. Nüüd on muidugi juba palju asju, mis mind Isamaa puhul häirivad, näiteks see ajast ja arust abordi keelustamise jutt, ning katsed isikuvabadusi piirata, ja agressiivne välispoliitika. Minu jaoks müüs Isamaa oma ideaalid maha siis, kui asus toetama Gruusia hullu liidrit Saakašvilit, kes on avalikult teatanud, et tema eeskujud on Stalin ja Beria, ehk mehed, kes saatsid Siberisse ja lasid hukata kümneid tuhandeid eestlasi, nende seas minu vanaisa ja palju sugulasi. Austusest oma isade mälestuse ja nende tegevuse suhtes ei saa ma oma häält enam Isamaa tegelaste poolt anda. Kahjuks on Isamaa oma aated ja ideaalid minetanud, neist on saanud lihtlabased pätid ja kaabakad nagu olid seda ka Stalin ja Beria, ja nagu on seda Saakašvili.
Niisiis andsin 2007. aastal oma hääle Reformile, esimest korda siis. Kuna nende vaated tundusid sellised vabad, polnud mingeid märke käskudest ja keeldudest nagu Isamaa puhul. Res Publicast rääkimata. Res Publica muutis minu jaoks eemaletõukavaks see, kuidas erakonna etteotsa seati sellised mehed nagu Olari Taal ja Tõnis Palts, kes olid lihtlabased vargad ja oma varguste kinnimätsimiseks lõid uue projektipartei. Esimene asi, mille Palts ette võttis, kui rahandusministri koha endale sai, oli tema enda isiklike maksuasjade uurimise lõpetamine, läbi selle, et lasi lahti maksuameti juhi Aivar Sõerdi ning pani ametisse talle meelepärase juhi Aivar Rehe.
Ent ka Reformis tuli kahjuks pettuda. Nagu aeg näitas, ja ka see, kui Reformi esindaja sai valitsusjuhiks, et nad läksid väga härga täis ja ülbeks kätte. See, kuidas suhtuti näiteks algajasse ettevõtjasse Tartus ja muidu ka, oli minu jaoks šokeeriv. Tegelikkus oli hoopis erinev neist ilusatest sõnadest, mida Reformi juhid olid harjunud rääkima, ettevõtluse toetamisest ja muust. Ja tegelikkuses polnud muidugi liberaalsusest juttugi. Kogu süsteem on Reformi juhitavates omavalitsustes Reformi oma juhtide käpa all. Kui tahad seal midagi teha, pead neile meelepärane olema. Liberaalsus my ass.
Nonii. Ja siis jäävadki vaid sotsid ja Keskerakond, kelle vahel valida. Sest eurovalimistel nõrgemate erakondade ning üksik-kandidaadi poolt hääletades pole mõtet riskida, kuna tõenäosus on suur, et üksik hunt sisse ei saa. Ja siis läheb hääl kaduma. Olen ses suhtes pragmaatik, ma ei taha, et mu hääl kuskile ripakile jääb.
Sotsidel on muidu hea tugev kampaania, aga nad muutusid minu jaoks vastuvõetamatuks pärast seda, kui Jüri Pihl sai sotside juhiks. Muidu oleks võind isegi sotsidele hääle anda, sest praegusel ajal on vaja raha rohkem laiali jagada, juba seetõttu, et tööpuudus on väga suur. Ning nagu ma olen kirjutanud, on ühiskond täpselt nii edukas kui edukas on tema kõige vähem edukas liige. Seetõttu on oluline harjuda mõttega, et rikkad peavad ka oma riigi kehvikuid ülal pidama. Kõigilt ei saa oodata, et neist saaks miljonärid. Või, ütleme siis, et Eesti on nii väike ja eesti rahvas liiga nõrk selleks, et sotsiaalseid ellujäämise eksperimente läbi viia, nagu seda paljudes riikides tehakse. Samas näitab sotsialistliku süsteemiga Rootsi ja Soome, või siis Kanada ja Taani eeskuju, et saab küll niimoodi, et rikkad maksavad rohkem ja vaesed siis põhiliselt saavad. Ja kokkuvõttes elavad kõik enam-vähem ühtemoodi, põhivajadused rahuldatud. Mõned väga rikkad lasevad küll jalga, aga valdav osa on olukorraga nõus ja rahul. Sest, on ju tuvastatud, et raha inimest õnnelikuks ei tee. Mingist teatud tasemest muutuvad oluliseks hoopis muud väärtused nagu vaba aeg koos lähedastega, harrastused, looming jms.
Ja jääbki vaid Keskerakond. Ning Savisaar. Irjale väga meeldib Savisaar, mina olin tema suhtes skeptiline. Olen Savisaarest palju kirjutanud ajakirjanikuna, tema kõikvõimalikest viguritest, ning olen tema suhtes väga ettevaatlik. Aga, pean tunnistama, on ta osutunud palju arukamaks kui varem arvasin. Ja seda eriti teiste taustal. Minu suhtumine Savisaaresse on muutunud, pean tunnistama. Kuigi Savisaar ise pole muutunud. Ma ei usu, et inimene muutub. Küll aga muutub keskkond, ning üks ja sama inimene võib keskkonna muutudes käituda täiesti erinevalt. Mulle tundub, et praegu on aeg, kus keskkond muutub suunas, mis annab eelise Savisaarele, toob välja tema parimad jooned. Nii nagu juhtus USAs, kus muutuv keskkond soosib mustanahalist presidendikandidaati Obamat. Kes pidi siis ise võitlema tee tippu. Olema tubli. Ka Savisaar peab palju võitlema, vaeva nägema, ta on seda ka teinud, ja see sobib talle. Ta on võitleja tüüp. Ja talle sobib praegune kiiresti muutuv keskkond. Näiteks Ansip on sellises olukorras täiesti võimetu. Nii nagu ta osutus võimetuks ka Nõukogude Liidu kokkuvarisedes. Enne seda oli Ansip tähtis parteituus, pärast kukkus täitsa ära. Temale sobib kindel ja stabiilne keskkond. Muutuste puhul kaotab ta pea, ei suuda otsustada, nagu ka praegune elu näitab.
Mulle tundub, et nii nagu pärast NLiidu kokkuvarisemist, nii ka praegu suudab Savisaar teha need vajalikud otsused, mis on olulised elu edasiviimiseks. Pealegi on Savisaarel olemas kogemus varasemast ajast, mida enamikul teistel pole. Ja mul pole häbi praegu Savisaarega koostööd teha, teda aidata, kui tal abi peaks vaja olema. Ja ma olen selle üle uhke.
Lihast loobumise päevik, 7. päev: uni on märksa parem ja tõusnud seksuaalne võimekus
Nonii, nüüd üks rõõmusõnum neile meestele, kes on aastaid vaevelnud oma seksuaalse võimekusega, ehk keda on vaevanud enneaegne seemnepurse, nagu mina. Jätke ära liha ja piimatooted, ning te märkate imet. Te "peate vastu" kindlasti 100 korda kauem kui muidu. Võin ma öelda oma kogemusest lihast loobumise 7. päeval.
Ja uni on märksa parem ja sügavam. Pole enam vastikut rõhumistunnet kõhus. Ja üldse on reipam tunne. Eile tundsin, et selg on sirgem ja ma oleks nagu pikemaks kasvanud isegi. Kummaline.
Taustaks niipalju, et pool aastat tagasi jätsin ära kõik lehmapiima sisaldavad toiduained, ning nädal tagasi kõik lihatooted, välja arvatud kala ja krevetid.
Menüüsse tulid tagasi teraviljatooted, mille puhul jälgin, et nad ei sisaldaks piima. Õnneks on enamik teraviljatooteid, nagu leivad ja saiad just sellised. Või asemel kasutan Beceli taimset margariini. Ja lehmapiima asemel kaerapiima.
Ja uni on märksa parem ja sügavam. Pole enam vastikut rõhumistunnet kõhus. Ja üldse on reipam tunne. Eile tundsin, et selg on sirgem ja ma oleks nagu pikemaks kasvanud isegi. Kummaline.
Taustaks niipalju, et pool aastat tagasi jätsin ära kõik lehmapiima sisaldavad toiduained, ning nädal tagasi kõik lihatooted, välja arvatud kala ja krevetid.
Menüüsse tulid tagasi teraviljatooted, mille puhul jälgin, et nad ei sisaldaks piima. Õnneks on enamik teraviljatooteid, nagu leivad ja saiad just sellised. Või asemel kasutan Beceli taimset margariini. Ja lehmapiima asemel kaerapiima.
Üks põnev tagasiside lihast loobumise teemal
Saabus selline tagasiside (ja NB!, kel veel sellelalaseid kogemusi, pange aga julgesti oma läkitus teele, kas siis kommentaarina selle sissekande juurde, või siis meilitsi, klikka siia!):
Tervist,
Ma sooviksin teie toitumise loole vastukaja jagada. Kõik, mis te seal kirjeldasite on tõesti õige. Ma ise loobusin ka kõigist lihtatoodetest. Mulle pole need kunagi eriliselt maitsenud ning ma leian, et loomade toiduks tarbimine on morlaaselt vale ning peale seda kui ma loobusin lihatoodetest ei ole mul enam abosluutselt ka isu nende järgi, vastupid need ajavad mul südame pahaks. Sellele lisaks on mul palju rohkem energiat, ma tunnen et mul on vaja küll tihedamini süüa, kuid lõppkokkuvõttes ei vaja ma nii suurt toidu kogust kui varem. Samuti piiran ma piimatoodete tarbimist.
Kuna ma ei teeni ise veel elatist, siis sõltun ma oma vanematest, ning ei saa eriti suuri kulutusi endale toidu osas lubada. Minu eesmärgiks on täielikult loobuda loomsetest toitudest, kuna minu tervisele ei ole need kasulikud, rääkimata minu moraalsetest tõekspidamistest. Ma loobuksin loomsetest toiduainetest ka siis kui see oleks kahjulik, kuid nagu ma juba mainisin ei ole see hetkel juba puhtmajanduslikult teostatav.
Mis on mind kõige rohkem aga imestama pannud, on inimeste suhtumine minu elustiili muutusse. Ma ei halvusta mitte kedagi nende valikute tõttu, kuid ometi on teiste esmene reaktsioon taoline' sina ei saa midagi loomade aitamiseks teha, milleks ennast siis piinata' ja ' liha söömine on loomulik ja kasulik' ning palju sarnaseid väga negatiivse alatooniga emotsioone, mis tegid minu jaoks alguse emotsionaalselt väga raskeks.
Ma võiksin sellest teemast veel väga palju kirjutada, kuid mõte jääb samaks - inimesed peaksid olema avatumad uuendustele, seda nii toitumises kui ka elus üldiselt.
Mind teeb lihtsalt inimeste väiklus, kitsarinnalisus ning hoolimatus väga kurvaks.
Teie blogi sagedane lugeja,
H. T.
Tervist,
Ma sooviksin teie toitumise loole vastukaja jagada. Kõik, mis te seal kirjeldasite on tõesti õige. Ma ise loobusin ka kõigist lihtatoodetest. Mulle pole need kunagi eriliselt maitsenud ning ma leian, et loomade toiduks tarbimine on morlaaselt vale ning peale seda kui ma loobusin lihatoodetest ei ole mul enam abosluutselt ka isu nende järgi, vastupid need ajavad mul südame pahaks. Sellele lisaks on mul palju rohkem energiat, ma tunnen et mul on vaja küll tihedamini süüa, kuid lõppkokkuvõttes ei vaja ma nii suurt toidu kogust kui varem. Samuti piiran ma piimatoodete tarbimist.
Kuna ma ei teeni ise veel elatist, siis sõltun ma oma vanematest, ning ei saa eriti suuri kulutusi endale toidu osas lubada. Minu eesmärgiks on täielikult loobuda loomsetest toitudest, kuna minu tervisele ei ole need kasulikud, rääkimata minu moraalsetest tõekspidamistest. Ma loobuksin loomsetest toiduainetest ka siis kui see oleks kahjulik, kuid nagu ma juba mainisin ei ole see hetkel juba puhtmajanduslikult teostatav.
Mis on mind kõige rohkem aga imestama pannud, on inimeste suhtumine minu elustiili muutusse. Ma ei halvusta mitte kedagi nende valikute tõttu, kuid ometi on teiste esmene reaktsioon taoline' sina ei saa midagi loomade aitamiseks teha, milleks ennast siis piinata' ja ' liha söömine on loomulik ja kasulik' ning palju sarnaseid väga negatiivse alatooniga emotsioone, mis tegid minu jaoks alguse emotsionaalselt väga raskeks.
Ma võiksin sellest teemast veel väga palju kirjutada, kuid mõte jääb samaks - inimesed peaksid olema avatumad uuendustele, seda nii toitumises kui ka elus üldiselt.
Mind teeb lihtsalt inimeste väiklus, kitsarinnalisus ning hoolimatus väga kurvaks.
Teie blogi sagedane lugeja,
H. T.
kolmapäev, 3. juuni 2009
Ütlesime pihvidele EI- veel veidi toitumise-juttu

Irja Pärnu rannas, mai lõpp 2009.
Aivar Otsalti pihvide vahepeale veidi juttu ka päris pihvidest. Neist, mida hamba alla panna.
Kõigepealt tahaks märkida seda, et kui me Irjaga 4 aastat tagasi kohtusime, siis olime mõlemad ikka väga haiged. Irjal näiteks oli välja kujunenud raskekujuline astma, nii et kui ta õigel ajal inhalaatorit ei kasutanud, ehk ei manustanud astma-vastaseid ravimeid, siis ähvardas teda lämbumine. Ja ta oli juba mitmel korral kokku kukkunud, minestanud. Portugalis oli ta külastanud mitmeid riigi parimaid arste, kes tuvastasid tal laiaulatusliku multiallergia, nii et ta poleks tohtinud üldse toast nina välja pista.
Samuti oli Irjal probleeme liikumisega, tema puusaliiges tegi talle liiga, tõmbus aeg-ajalt kangeks, nii umbes korra päevas, vahel ka tihemini, nii et ta kasutas üksvahe käimise abivahendina lausa keppi. Noor invaliid, ühesõnaga. Siis vaevas Irjat tihti silmade punetus ja sügelemine, ning samuti paistetus ning punnid (vistrikud) näos.
Endast ma ei hakka üldse rääkima. Mul oli terve rida probleeme. Esiteks see paistetus üle keha, siis naha sügelemine. Siis südame puperdamine. Kõhulahtisus. Lisaks pidev stress, mille maandamiseks pruukisin ohtralt alkoholi. Tervis oli ikka täiesti käest ära. Manustasin samuti kõiksugu allergiaravimeid (Sudafed, Actifed, Claritin), mida arst oli soovitanud, ja mis mõjusid halvasti südamele. Siis hormoonsalve, kuna nahk ketendas käte peal. Ekseemid olid mind saatnud naha peal sisuliselt sünnist peale. Samuti vaevas mind kõhulahtisus lapsepõlvest peale, ja keegi ei osanud sellele mingit seletust leida, kuigi olin terve lapsepõlve arstide vahet käinud. Siis veritsesid mul hambad, olin tihti viirushaigustes, mind saatsid kõiksugu põletikud, kurgus ja hingamisteedes. Mul oli krooniline pidev raske nohu. Vähemalt korra aastas tegin läbi põhjaliku antibiootikumikuuri. Igasugu aspiriini ja paratsetamooli põhjalisi ravimeid (Coldrex, Panadol) tarbisin vähemalt korra kuus. Ja siis käis mul parema käe õlg aeg-ajalt liigesest välja, kuna olin selle sõjaväes ära nihestanud. Siis vaevas mind pähe tekkiv kõõm, mis oli allergiline reaktsioon, aga ma ei suutnud tuvastada, millele.
Nõnna. Ja praegu. Praegu on olukord selline, et teeme Irjaga iga päev 10kilomeetriseid või pikemaid jalutuskäike, mis varem oleksid olnud mõeldamatud. Veel paar aastat tagasi ei suutnud Irja teha pikemaid ringe kui kilomeeter-paar. Siis oli puusaliiges nii kange, et ma pidin teda seljas edasi kandma. Ja astma on samuti täiesti kadunud. Seejuures kadusid need vaevused pärast seda, kui jätsime ära piimatooted. Minul ei käinud enam õlg liigesest välja. Kadus suurem osa põletikest. Nii imelik kui see asi ka ei ole. Ja tablette pole me suu sissegi võtnud juba mitu aastat.
Nüüd, kus jätsime ära ka lihatooted, on Irjal kadunud ära jalgade sügelemine, mis tal varem tihtilugu esines, ja milles ta kahtlustas küll saia-leivatooteid, küll šokolaadi, küll muid maiuseid, näiteks kummikomme. Ja isegi kõiksugu kastmeid kahtlustasime, ning lisa-aineid. Sellega keppisime nö mööda. Sest ei tulnud selle peale, et igasugu hädade põhjustajaks võib lisaks piimale olla ka liha. Kui piima olime ära jätnud, siis kadusid küll paljud vaevused, nagu liigeste vaevused, aga osa jäid, näiteks see sügelemise asi, ning paistetus näos, ja punnid-vinnid. Samuti jäi alles kõhupuhitus, hingamisraskused, küll kergemal kujul, aga ikkagi, olid alles.
Küll me siis katsetasime. Irjal jäi alles ka kõhukinnisus. Ta konsulteeris oma onuga, kes elab Soomes ja onu ütles, et sealsed arstid tuvastasid tal tsöliaakia, teravilja talumatuse. Proovisime ise ka teraviljavaba (gluteenivaba) dieeti ja esialgu tundus see sobivat, kui sõime ainult riisi, tegime palju sushit. Aga aeg-ajalt oli Irjal ikka kõht kinni, jalad sügelesid. Minul sügeles selg, kõht paistetas üles, ribide alla lõi närvivalu. Mõtlesime siis, et probleem on kastmetes, näiteks sojakastmes. Jätsime ka kõik kastmed ära ja üksvahe sõime ainult keedetud kartulit ning hautatud kala. Aga siis aeg-ajalt esinesid ikka vaevused. Ja Irjal oli kõht kinni. Võtsime siis oma dieedi veel hoolikalt vaatluse alla. Näiteks tegime liha samuti ilma eriliste kastmeteta. Ja bingo! Ühel päeval, kui tegin nõnda üle pika aja jälle liha, läks enesetunne väga sitaks. Ja kuivõrd sõime ainult liha sel päeval, siis oli selge. Kusjuures nagu jälgisin, hakkasid vaevused pihta alles pool päeva pärast liha söömist Ning enesetunne keeras päris sitaks alles 2-3 päeva pärast liha söömist. Ilmselt seetõttu polnud me varem lihale pihta saanud. Ja nüüd, kus ka liha ära jätsime, on kõik punnid ja paistetused kadunud. Ning Irja räägib, et tema kõht pole enam kinni. Ta saab normaalselt kakida. See on suur asi!
Minul jälle pole kõht enam lahti. Ja nüüd on ka selge, et tegelikkuses polnud probleem mitte teraviljas, vaid lihas. Olen nüüd söönud ka saia ja leiba, kus pole kasutatud piima, ning mingeid muutusi halvemuse suunas pole täheldanud. Samuti olen proovinud juua õlut, mis ei tekita mingeid vaevusi. Ohh! See on suur kergendus. Sest vahepeal, kus jätsime ära kõik teraviljatooted, isegi maisihelbed, küpsised jms, kujunes meie toidusedel väga kitsaks, ja seetõttu ka kalliks. Üks gluteenivaba päts saia maksab poes 75 krooni.
Ja ausalt, arutasime täna, et ega ei tahagi enam piimatooteid. Pole mingit vajadust. Näiteks jäätist süüa. Ega ka liha järele pole vajadust. Kuigi veel paar aastat tagasi ei suutnud Irja ilma lihata olla päevagi. Ajasime iga päev neid Hispaania singi jamoni viilukesi näost sisse. Ja mis on kummaline, et kui sööd liha, tekib liha järele omakorda hundi-isu. Ja kui ei söö, pole ka mingit isu.
Oleme niisiis nüüd taimetoitlased. Kui nii võib öelda. Ja ei kurda. Oleme paar päeva käinud söömas hiina söögikohas, oleme hoidunud lihast (see on hiina kohtades lihtne, sest kõik toidud serveeritakse eraldi) ja enesetunne on väga hea. Oleme endale lubanud küll mereannid, nagu kala ja krevetid. Tundub, et need ei valmista vaevusi.
Mis aga neisse terviseprobleemidesse puutub, mis algul said välja toodud, siis, käsi südamel, enamik neist on kadunud. Irjal on kõik probleemid kadunud, ja ma vaatan teda kõrvalt, terve kui purikas. Mul on kohe hea meel, et oleme kõikidest vaevustest jagu saanud. Ja seda vaid tervisliku toitumise abil. Minul on jäänud veel see käte ketenduse probleem, aga ma loodan sellest lihavaba dieediga jagu saada. Vähemalt esialgu tundub, et nüüd, kui olen liha ära jätnud, paranevad ka käed ära.
Otsalti uus pihv on hoopis Kersti Sild?

Väljavõte Elu24 veebist.
Hoirassa! Sai siin ennist kirjutatud, et Ida politseiprefekti kohalt kinnimajja viidud Aivar Otsalti uus tšika on Virpi Aunison, kui selgub, et tema uus beib on hoopis Kersti Sild, kellega ta käis koos ka viimati presidendi vastuvõtul.
Vahi siis, ei jõua neid naisi enam tal kokku lugedagi. Kõva naistemees, pole midagi öelda. Kersti pole politseitööl, vaid on projektijuht Tartu trükifirmas Ecoprint. Kas ta ka spordiga tegeleb, seda ehk teab mõni kohvikuline vihjata.
Otsalti uus pihv on Virpi Aunison?

Väljavõte Kroonika veebist.
Läheb huvitavaks! Tuleb välja, et äsja kinni nabitud Ida prefekti, endise Lõuna (Tartu) prefekti Aivar Otsalti uus tibi on Virpi Aunison, ja see Aunison on seesama pihv, kellega Otsalt viimasel ajal käib ja koos elab, ja kellele ta, muuseas kinkis ka selle noore labradori retriiveri, kes Otsalti jutu järgi ise oma esikäpad ära murdis, ja kes näljutatuna leiti hiljem Virpi ema Lea Aunisoni juurest. Otsalt vabandas end välja jutuga, et kinkis koera ära. Ekspress uuris toona seda asja, kus siis väitis Otsalt, et ta võttis küll koera, aga kuna kinkis koera edasi (mis sest, et sisuliselt iseendale, sest ta elas koos selle naisega, kellele ta koera kinkis), siis tal mingit süüd ei ole.
Kusjuures, mis huvitav, seesama Virpi Aunison, Otsalti elukaaslane, oli samas Lõuna prefektuuris tööl sisekontrolli talituses. Seesama talitus uuris, kas Otsalt on süüdi koera ebaseaduslikus kohtlemises. Ja mingit süüd loomulikult ei tuvastatud.
Sarnaselt Otsalti eksabikaasa Katriniga on ka Virpi sportlik naine. Ja nüüd, tundub, piinasid nad siis koos looma. Kas mingi fetiš?
Vabadusvõitleja juures
Kohvik hääletas ära: Kesk + 2!
Kohvik annab teada, et hääletas e-valimistel ära ning meie valik oli Keskerakond ehk number 104.
Mina hääletasin Keskerakonna poolt, sest leian, et Eesti vajab tõepoolest vahetust. Kesk toob uue hingamise ja seda on praegu, väärtuste ümberhindamise ajal, hädasti vaja. Praegu on hoolimise aeg - mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Ülbus, ahnus ja edevus, mille kultiveerimises ei leidu Reformierakonnale võrdset, on määratud väljasuremisele. Nüüd tuleb mõelda, kuidas elada nõnda, et kõigil oleks piisavalt. Mitte sedasi, et ühel on ülemäära ja teisel on hing paelaga kaelas.
Teine põhjus on see, et tahan, et Europarlamenti pääseks naised ja mitte ainult naised, vaid ka targad naised. Siiri Oviir ja Vilja Savisaar on targad naised.
Inno ütleb, et hääletas Keski poolt sellepärast, et arvab, et Keskerakond on ainus, kes suudab Reformierakonnale vastu seista ja Eesti suluseisust välja tuua.
Kohviku üleskutse valmisteks on: ära vali Europarlamenti ülbust, ahnust ja edevust! Ära anna Reformierakonnale, kes viis Eesti majanduse oma ülbuse, ahnuse ja edevusega huku äärele, võimalust meie riigile Brüsselis häbi teha. Vali Europarlamenti mistahes teine erakond:
Kesk,
sotsid,
IRL,
Rahvaliit,
Rohelised
või üksikkandidaat Indrek Tarand, Martin Helme, Dimitri Klenski jt.
Reformierakonna ülbuse, ahnuse ja edevuse ajastu lõppegu!
Mina hääletasin Keskerakonna poolt, sest leian, et Eesti vajab tõepoolest vahetust. Kesk toob uue hingamise ja seda on praegu, väärtuste ümberhindamise ajal, hädasti vaja. Praegu on hoolimise aeg - mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Ülbus, ahnus ja edevus, mille kultiveerimises ei leidu Reformierakonnale võrdset, on määratud väljasuremisele. Nüüd tuleb mõelda, kuidas elada nõnda, et kõigil oleks piisavalt. Mitte sedasi, et ühel on ülemäära ja teisel on hing paelaga kaelas.
Teine põhjus on see, et tahan, et Europarlamenti pääseks naised ja mitte ainult naised, vaid ka targad naised. Siiri Oviir ja Vilja Savisaar on targad naised.
Inno ütleb, et hääletas Keski poolt sellepärast, et arvab, et Keskerakond on ainus, kes suudab Reformierakonnale vastu seista ja Eesti suluseisust välja tuua.
Kohviku üleskutse valmisteks on: ära vali Europarlamenti ülbust, ahnust ja edevust! Ära anna Reformierakonnale, kes viis Eesti majanduse oma ülbuse, ahnuse ja edevusega huku äärele, võimalust meie riigile Brüsselis häbi teha. Vali Europarlamenti mistahes teine erakond:
Kesk,
sotsid,
IRL,
Rahvaliit,
Rohelised
või üksikkandidaat Indrek Tarand, Martin Helme, Dimitri Klenski jt.
Reformierakonna ülbuse, ahnuse ja edevuse ajastu lõppegu!
Inno ja Irja prognoosivad eurovalimiste tulemusi: sotsid 3, kesk 3 kohta
Esimene videoklipp, otselink on siin, klikka siia!
Inno ja Irja prognoosivad eurovalimiste tulemusi, mis võib olla 3:3, 3 kohta sotsidele ja 3 keskile. Kõik ülejäänud jäävad nibin-nabin välja. Miks? Sest sotsidel ja keskil on kõige parem kampaania ja kõige tugevamad kandidaadid.
Ühel erakonnal kolm kohta võtta pole mingi probleem. Sotsid võtsid eurovalimistel 3 kohta ka 5 aastat tagasi.
Indrek Tarand jääb välja, sest tal pole taga kampaaniat ja suurt hulka hääli, mis on eurovalimiste puhul vajalikud, ilma kampaaniata kokku ei aja. Samuti räägib Tarandi kahjuks Padari eemaldumine valitsusest ja seetõttu märtri staatusesse tõusmine. Uuringud, mis andsid Tarandile lootust, on tehtud vahetult pärast seda, kui sotsid valitsusest eemaldusid ning selle sammu mõju polnud veel avaldunud.
Siin ka videoklipi teine osa:
Teise videoklipi otselink on siin, klikka siia!
Reformi koerad töötavad täie hooga, hoiavad Ansipit võimul
Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada:
KAPO on asunud kaitsma aktiivselt meie valitsuse huve - nimelt võeti ühendust ühe Tartu kõrgkooli üliõpilasjuhiga ja anti selgelt mõista, et üliõpilaste avalikud väljaastumised ja protestiaktsioonid haridusala eelarvekärbete vastu on taunitavad.
Kas pole huvitav, eksole. 500 mln aastaeelarvega Kapo hoiab aktiivselt võimul rahva usalduse kaotanud seltskonda, tasalülitades nii opositsiooni kui kõiki neid, kes võiks selle seltskonna võimult tagandada või siis kritiseerida. Aga nagu näitab ajalugu, osutub selline tegevus kasutuks. Isegi kurikuulus KGB ei suutnud pätte pikalt võimul hoida. Nad tiriti maha ja hukati, mõni sooritas enesetapu.
KAPO on asunud kaitsma aktiivselt meie valitsuse huve - nimelt võeti ühendust ühe Tartu kõrgkooli üliõpilasjuhiga ja anti selgelt mõista, et üliõpilaste avalikud väljaastumised ja protestiaktsioonid haridusala eelarvekärbete vastu on taunitavad.
Kas pole huvitav, eksole. 500 mln aastaeelarvega Kapo hoiab aktiivselt võimul rahva usalduse kaotanud seltskonda, tasalülitades nii opositsiooni kui kõiki neid, kes võiks selle seltskonna võimult tagandada või siis kritiseerida. Aga nagu näitab ajalugu, osutub selline tegevus kasutuks. Isegi kurikuulus KGB ei suutnud pätte pikalt võimul hoida. Nad tiriti maha ja hukati, mõni sooritas enesetapu.
Loobusime Irjaga lihast

Väljavõte heimat-fuer-tiere.de kodukalt.
Nonii, nüüd oleme siis jõudnud oma toitumise-alaste otsingutega sinnamaale, et loobusime lihast. Miks? Eelkõige sellepärast, et kui olime vahepeal nö liha (ja ka piima) vabal dieedil, ehk siis vältisime neid, katsetuseks, sõime valdavalt puuvilju, aga ka kala ja kartulit, riisi ja tatart, jõime mahlajooke, teed ja musta kohvi, oli enesetunne väga hea. Ent niipea kui sõime liha, täiesti taist loomaliha seejuures (hautasin potis), algas kõhus pihta totaalne mürgel ning enesetunne oli mitu päeva väga sitt. Mul paistetas kogu keha üles, selg hakkas sügelema, mille peale Irja leidis internetist viite sellise seisundi kohta nagu angiodema. Mis on üks väga tüütu asi ja kestab mitu päeva jutti. Ja nüüd siis leidsin, et selle põhjus on LIHA. Seda ma poleks üldse osanud kahtlustada, kui aus olla. Kuigi sellised nähud on mul esinenud juba vähemalt kümmekond aastat. Kahtlustasin kõike muud kui liha, see on siis kastmeid, marinaade jms, isegi sügelisi ja sobimatust oma endise abikaasaga (sügelemine algas tavaliselt õhtul enne magamaminekut voodis, kui riided seljast võtsin). Aga mis on liha puhul probleemne, ja mis takistab liha söömise puhul vaevuste tuvastamist, on see, et liha söömise tagajärjel tekkivad nähud ilmnevad alles 6 tunni möödudes, ja mida ma enda puhul täheldasin, isegi mitme päeva pärast. Ja iga kord kui midagi sööd, isegi mitte liha, läheb enesetunne kehvaks, justkui see vana liha istuks kõhus jätkuvalt edasi. Liha söömise nähud kaovad alles nädala aja pärast. Samas kui muud toiduained nagu puu- ja juurviljad seedivad väga kiiresti, mõne tunniga.
Mida ma varem olin täheldanud pärast liha söömist, oli see, et uni oli väga kehv. Ma nägin alati pärast liha söömist painajaid unes. Õudusunenägusid. Vägivalda ja tapmist. Selliseid Dostojevski "Kutritöö ja karistuse" stiilis lugusid, ja veel palju hullemaidki. Ja nii tõetruusid, et olin vahel hirmul isegi pärast ärkamist. Eriti siis, kui olin unenäos vahepeal üles ärganud ja siis muutus see arvatav reaalsus sama hulluks kui oli olnud eelnevalt unenäos. Uhhh! Ja hommikul olin uimane ning väsinud, loid, isegi pärast 10tunnist magamist. Ja seda lapsepõlvest peale.
Mis on liha puhul huvitav, et see mõjub nagu narkootikum. Mida rohkem sööd, seda rohkem tahad. Või umbes nii.
Lihaga samasuguseid nähtusid annab ka piimatoodete tarbimine. Aga piimast loobusime Irjaga juba aasta aega tagasi, ning piimatoodetest täielikult (näiteks sellest zero-lactose võist) pool aastat tagasi.
Ja nüüd siis, kui oleme nö kurja juure leidnud, ehk siis liha ja piima, proovime uuesti neid toiduaineid, mis vahepeal ära jätsime: teraviljatooted. Mida on raske leida piimavabal kujul, sest saia sisse pannakse võid, aga näiteks musta leiba saab ka sellist, kuhu pole lisatud võid ega margariini. Või näkileibu. Või Itaalia stiilis ciabatta leiba. Ja muidugi õlut. Jõin üleeile üle kahe aasta pudeli õlut. Kuni tänaseni pole mingeid negatiivseid tagajärgi. Sõin ka veidi musta leiba, tavalist vormileiba. Mis maitses kuratlikult hea, kui aus olla.

Nii et vabalt võib olla, et see, mida me varem kahtlustasime, teravilja talumatus, pole meie puhul probleem. Vaid me ei saa süüa hoopis liha. Varem võis kahtlus langeda leivatoodetele seetõttu, et koos leivaga sõime peaaegu alati lihatooteid. Ning piimast tehtud võid. Mistõttu oli enesetunne kehv alati pärast võileibade söömist.
Anname jätkuvalt teada kõigist tähelepanekutest seoses toidu ja tervisega. Soovitus on loobuda täielikult piimatoodetest ja lihast. Irja vaatas järgi, et näiteks piimatoodetest pole üldse kasu seoses kaltsiumiga, kuna piimas sisalduv suur valgukogus muudab vere happeliseks ning selle neutraliseerimiseks hakkab orgamism luudest kaltsiumi neelama. Seega võib piima joomine olla hoopis luude hõrenemise põhjus. Lisaks kõikvõimalikele hormoonidele, antibiootikumidele ja pestitsiididele, mis lehmapiima kaudu inimese organismi sattuvad.
Samuti võib leida viiteid uuringutele, mis näitavad, et lihavabal dieedil inimestel esineb hüppeliselt vähem südamehaigusi. Ning inimese eluiga on pikem.
Me Irjaga küll jätkuvalt sööme edasi kala.
Kusjuures, mis huvitav, et näiteks Jaapani, ja ka Hiina köök ei sisalda üldse piima. Mis on väga suur tarkus. Näiteks ei kohta me Jaapanis ega Hiinas ülekaalulisi inimesi, või on see pigem haruldus. Samas Euroopa, või üldse Lääne köök sisaldab väga suures koguses piima ja piimatooteid. Ning näiteks ameeriklased, kes joovad päevas ära mitu klaasi lehmapiima, on paksud ja paistes nagu pontšikud. USAs on pigem normaalkaalus, sale inimene haruldus.
Üks mõte veel seoses toitumisega: kui Lääne inimene on teaduses jõudnud väga kaugele, lennutab kosmosesse rakette ja käitab suuri masinaid, siis toitumise alal ollakse sama rumalad kui pimedal keskajal. Ühiskond ei suuda anda inimestele nõuandeid tervislikuks toitumiseks. Seda ei oska edasi anda vanemad oma lastele. Kuigi toitumine määrab ära inimese tervise. Kaasaegne meditsiin suudab küll efektiivselt tegeleda tagajärgedega, aga ei suuda leida haiguste tekkepõhjuseid, nendega tegeleda. Räägitakse vaid liikumisest, aga mitte toitumisest, näiteks piima ja liha kahjulikkusest. Seoses toitumisega meenub üks lugu keskajast, kus üks araablasest arst puutus kokku Euroopast koos ristisõdalastega saabunud tohtritega. Ja kirjeldas, kuidas ühte peavalu käes vaevlevat naist, kellel arvati olevat saatan sisse pugenud, raviti nii, et lõigati ristimärk pealae sisse ja puistati sinna soola, nii et naine kohe hinge heitis. Tohtrid olevat olnud seepeale veel õnnelikud, et koos naisega suri ka saatan. Araablasest arst oli šokeeritud, sest tema arvates olid sel naisel kõige lihtsamad naiste probleemid, mida oleks saanud leevendada ravimtaime teega.
Kes on see Otsalti uus tšikk? Ja mis värk üldse Otsaltiga?

Väljavõte Kroonika veebist.
Mõni aeg tagasi olid kõik lehed täis uudiseid selle kohta, et Aivar Otsalti naine ootab last. Jäi mulje, et tegemist on Otsalti abikaasa, 46aastase Katrin Otsaltiga, endise sportlasega (neiupõlvenimega Konsa), kes on tuntud reformierakondlane, närviarst, kes töötanud erakliinikus Medex ning viimasel ajal juhib ravimiuuringute firmat Quintiles Estonia AS.
Aga nagu tegelikult välja tuleb, on see noor naine hoopis Otsalti endine kolleeg Tartu politseimajast, kellega ta on hakanud kokku elama. Mis on tema nimi, kes ta selline on? Kas keegi teab?
Otsalt on koos oma uue tšikiga käinud ka presidendi vastuvõtul, ja kuuldavasti oli ka see noor retriiver, kellel Otsalt olevat jalad murdnud, sellele noorele naisele kingitud koer.
Ja miks ütlevad varasemad Otsalti peresõbrad Andrus Ansip ja Neinar Seli, et Otsalt pole enam nende sõber. Kas pärast naise juurest ärakolimist on ka sõbrad tast lahti ütelnud. On ju Otsalti endine naine arst, nii nagu ka Reformi Tartu alustalade Andrus Ansipi ja Mart Kadastiku naised, aga ka Siim Kallase naine (Reform tuntub üldse olevat arstide abikaasade erakond). Ja Aivar Otsalt tõmmati nüüd üldse tanki?! Selle eest, et oma naise maha jättis. Ja kogu selle kammajaa taga siis tema endine naine?
Kas keegi teab lähemalt seletada.
Kes on Katrin Otsalt?
Seoses Aivar Otsaltiga on vähem õigemini pole üldse tähelepanu pööratud tõsiasjale, et Aivar Otsalti naine Katrin Otsalt (neiupõlvenimega Konsa) on Reformierakonna aktiivne liige, kandideerinud Tartus kohalikel valimistel. Ja internetis surfates võib tema kohta leida nii mõndagi. Näiteks seda, et ta on närviarst - kas siin pole mitte põhjus, miks tüütuks osutunud Reformierakonna liige Kadri Kiilas Tartus möödunud aasta lõpus tänavalt kinni nabiti ja suurema vaevata hullarisse suleti. Ja seda sai teha perekond Otsalt: Aivar lasi tüdruku kinni võtta ja Katrin hoolitses selle eest, et talle "õige" diagnoos määrataks.
Mis veel huvitav, Reformi alustalade naised Tartus on arstid: Ansipi ja Mart Kadastiku naised on naistearstid, Otsalti naine närviarst, nii nagu seda oli ka Kadastiku isa. Viimasel ajal juhib Katrin Otsalt ravimiuuringutega (inimeste peal ravimite katsetamisega) tegelevat firmat Quintiles Estonia AS. Selles vallas liiguvad suured rahad ja sellega seoses on Otsaltil lõa otsas kõik Tartu arstid, sest just arstid tegelevad ravimite katsetamisega, oma patsientide peal. Ja saavad selle eest kuninglikult makstud.
Varem töötas Katrin Otsalt erakliinikus Medex närviarstina. Samas töötab näiteks endine tuntud reformierakondlasest Riigikogu liige Toomas Tein, kes mõni aeg tagasi sai kuulsaks sellega, et möllas purjuspäi Tallinnas baaris.
Kui kellelgi on veel infot Katrin Otsalti kohta, andke aga julgesti teada!
Mis veel huvitav, Reformi alustalade naised Tartus on arstid: Ansipi ja Mart Kadastiku naised on naistearstid, Otsalti naine närviarst, nii nagu seda oli ka Kadastiku isa. Viimasel ajal juhib Katrin Otsalt ravimiuuringutega (inimeste peal ravimite katsetamisega) tegelevat firmat Quintiles Estonia AS. Selles vallas liiguvad suured rahad ja sellega seoses on Otsaltil lõa otsas kõik Tartu arstid, sest just arstid tegelevad ravimite katsetamisega, oma patsientide peal. Ja saavad selle eest kuninglikult makstud.
Varem töötas Katrin Otsalt erakliinikus Medex närviarstina. Samas töötab näiteks endine tuntud reformierakondlasest Riigikogu liige Toomas Tein, kes mõni aeg tagasi sai kuulsaks sellega, et möllas purjuspäi Tallinnas baaris.
Kui kellelgi on veel infot Katrin Otsalti kohta, andke aga julgesti teada!
Mõtlemapanev artikkel Anna-Maria Galojanilt

Väljavõte Kesknädala veebist.
Üks mõtlemapanev artikkel endiselt Reformierakonna liikmelt Anna-Maria Galojanilt (kellelt erakond tooli alt ära tõmbas juba siis, kui tema süüst või süütusest polnud kellelgi õrna aimugi) tänases Kesknädalas. Mis juhib tähelepanu inimlikele väärtustele.
Sest, tõepoolest, mis kasu on sellest, et oled tugev välispoliitika spetsialist, kui sa ei suuda hoolitseda loomade eest, kelle oled oma hoole alla võtnud, Kristiina Ojulandi näitel. Sama paralleeli võib tuua hiljuti kolleegi järele nuhkimise eest vahistatud politseijuhi Aivar Otsalti kohta, kes vihahoos murdis oma noore koera jalad. Tekib küsimus, kas sellise inimese hoolde saab usaldada rahva saatuse, tuhanded inimelud, isegi siis, kui tegemist on oma ala vaieldamatu korüfeega, ja seda kogu maailma tasandil. Kas loomapiinajale võib usaldada inimelude eest hoolitsemise?
teisipäev, 2. juuni 2009
Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost, budismist, IV
Otselink videole on siin, vaatamiseks klikka pildile või siia!
ERSP asutaja, vabadusvõitleja ja budist Vello Väärtnõu jätkab ERSP ajalooga. Juttu tuleb sellest, kuidas ERSP loomise juures mängisid võtmerolli budistid. Väärtnõu räägib budismist, võrdleb seda kristlusega. Juttu on patriotismi ja rahvuslikkuse puudumisest tänapäeva Eestis. Jüri Pihlist. Venemaast. Sellest, kuidas Eestis võtab maad ugrilik ahnus, kus igaüks püüab oma raha päästa, enne kui Eesti kellegi saagiks langeb.
Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost, III
Otselink videole on siin, klikka siia!
ERSP asutaja, vabadusvõitleja Vello Väärtnõu jätkab juttu ERSP ajaloost. Juttu tuleb sellistest inimestest nagu Eve Pärnaste, Eke-Pärt Nõmm, Erik Udam, Lagle Parek, Viktor Tsetverikov (Niitsoo), Heiki Ahonen.
Väärtnõu kirjeldab lähemalt 1988. aasta 2. veebruari Tartu rahu aastapäeva tähistamise korraldamist. Samuti tuleb juttu Lagle Pareki fenomenist. Väärtnõu räägib, kuidas ta pani parteile nime.
esmaspäev, 1. juuni 2009
Tublid! Ja nüüd Näksip pukist maha!
Andres Ammas ei peaks aususe pärast häbenema

Väljavõte Postimehe veebist.
Reformi parteisõdur Lauri Luik kirjutab oma blogis, et IRLi liige Andres Ammas peaks häbenema oma otsekohest viidet "Lääne Elu" artiklis, et Reformierakond on täielik pask.
Aga miks peaks üks mees oma ausa seisukoha pärast häbenema?! Ei pea!
Põnev kommentaar Lihula samba mahavõtmise kohta: asja taga olid Kallas ja Ojuland
Selline huvitav kommentaar/tagasiside Lihula samba mahavõtmise kohta, millest selgub, et asja taga olid toonane välisminister Kristiina Ojuland ja eurovolinik Siim Kallas. Need asjad on veel selgeks rääkimata tänaseni. Tundub, et nüüd on õige aeg. Ja mis paistab asja tagant: Reform pani (Rahvaliidu abil) pommi Partsi valitsuse istumise alla. Kommentaar ise siin:
ojulandi roll samba värgis ja hiljem kogu partsi valitsuse kukkumises pole küll eriline uudis. ka see, et samba mahavõtmise taga oli kuulus siim kallase telefonikõne ja sellele järgnenud ojulandi esitatud ultimaatum on suht teada lugu. parts, kes lõpuks kogu pasa kaela sai, lohises pigem jõuetult sündmuste sabas, kuna ta oli kaks päeva varem veteranidele lubanud, et sammast ei puudutata. parts otsustas sõna murda ja alluda ojulandi ultimaatumile. see oli tagantjärgi muidugi loll otsus, aga mis teha, parts oli kahvlis, ta oleks kogu maailma ees natsiks tehtud ja valitsus juba varem alla vett lastud. reiljani osa ma üle ei tähtsustaks. pigem on huvitav leivo roll, kas see operatsiooni selline läbiviimine oli teadlik kokkumäng reformiga (läbi antropovi), et teistpidi partsile miin tooli alla sokutada, või oldi tõesti niivõrd saamatud. ma pigem arvan esimest, kuigi arvan ka, et mäng läks lihtsalt veidi käest ära. sellele viitab ka see hilisem juhtum "partsi julgeoleku tagajatega", kes lihulas põõsas passisid ja kelle kohta jutt kahtlaselt kiiresti ajakirjandusse jõudis.
ojulandi roll samba värgis ja hiljem kogu partsi valitsuse kukkumises pole küll eriline uudis. ka see, et samba mahavõtmise taga oli kuulus siim kallase telefonikõne ja sellele järgnenud ojulandi esitatud ultimaatum on suht teada lugu. parts, kes lõpuks kogu pasa kaela sai, lohises pigem jõuetult sündmuste sabas, kuna ta oli kaks päeva varem veteranidele lubanud, et sammast ei puudutata. parts otsustas sõna murda ja alluda ojulandi ultimaatumile. see oli tagantjärgi muidugi loll otsus, aga mis teha, parts oli kahvlis, ta oleks kogu maailma ees natsiks tehtud ja valitsus juba varem alla vett lastud. reiljani osa ma üle ei tähtsustaks. pigem on huvitav leivo roll, kas see operatsiooni selline läbiviimine oli teadlik kokkumäng reformiga (läbi antropovi), et teistpidi partsile miin tooli alla sokutada, või oldi tõesti niivõrd saamatud. ma pigem arvan esimest, kuigi arvan ka, et mäng läks lihtsalt veidi käest ära. sellele viitab ka see hilisem juhtum "partsi julgeoleku tagajatega", kes lihulas põõsas passisid ja kelle kohta jutt kahtlaselt kiiresti ajakirjandusse jõudis.
Lugemissoovitus: Tiit Madissoni "Lihula õppetund" - Lihula samba äraviimise taga olid Kristiina Ojuland ja Villu Reiljan

Viimase aja Eesti elu sündmuste taustal mõjub kosutava lugemisena vabadusvõitleja Tiit Madissoni raamat "Lihula õppetund" (Lihula, 2005), kus autor lahkab 5 aastat tagasi toimunud sündmusi Lihulas, kus valitsus kasutas Eestis üle 16 aasta taas jõudu oma rahva peal (viimane säärane oli 1988. aasta 2. veebruaril Tartus, kus punane võim saatis koerad rahva vastu, sündmus, mille ajal olevat toonane kõrge parteifunktsionär ja karjäärikommunist Andrus Ansip olnud oma ämma juures). Kus siis valitsus eesotsas toonase peaministri Juhan Partsiga saatis 2004. aasta 2. septembri öösel märulipolitseinikud rahva kallale, et kätte saada rahva poolt püstitatud vabadusvõitlejate monumenti.
Aga mis huvitav, nagu kirjutab Madisson, olid toona, viis aastat tagasi sündmuste juures ei keegi muu kui Kristiina Ojuland ja Villu Reiljan, ehk tegelased, kes ikka ja jälle võimule pürgivad, üks Euroopa Parlamenti, teine valitsusse. Nagu kirjutab Madisson, viidates ühele toonasele parlamendipoliitikule, oli valitsuse käitumist kõige rohkem mõjutanud Kristiina Ojulandi hüsteeriline jutt. Ojuland oli Juhan Partsi valitsuses välisminister.
Valitsuse kabinetiistungil, kus samba mahavõtmine ära otsustati, toetas samba eemaldamist toonane keskkonnaminister Villu Reiljan, kes kasutas selliseid sõnu nagu "valitsus peab näitama, et me pole mingi kokutajate bande", "kas me teeme seda kohe või ei puutu üldse" ja "koeral tuleb kohe saba maha raiuda". Kas pole huvitav, eksole. Reiljani jaoks on rahvas nagu koerad, kes segavad tegutsemist. Samasugune on rahvas ka Ojulandi ja Andrus Ansipi jaoks, nagu aeg on näidanud. Ning ka praeguse justiitsministri Rein Langi jaoks, kes on rahvast mõttetuks pööbliks ja lumpeniks kutsunud.
Ausamba äraviimise korraldas toonane reformierakondlasest politseijuht Robert Antropov.
Nii et siin ka põhjus, mis seob Reformi Rahvaliiduga: ühised kuriteod rahva vastu.
Ja mõtlemisaine kõigile: kui Eesti põhiseaduses on öeldud, et võim kuulub rahvale, siis mis õigusega saavad võimul püsida tegelased, kes on saatnud koerad, nuiad ja gaasi rahva, selle kõrgeima võimu kandja vastu?!
pühapäev, 31. mai 2009
Nagu ufo ja ufoloog
Vaat kus lugu lahti: Ansip räägib läbi Kersna

Väljavõte Õhtulehe veebist.
Peab olema küll midagi hullu lahti, kui selline poliitika-kauge mees nagu Vahur Kersna hakkab tegelema poliitikaga, või esitama poliitilisi seisukohti. Ja veel selliseid, mis tavaliselt iseloomustavad meie praegust peaministrit Andrus Ansipit.
Võib arvata, et Kersna teeb raha eest kõike, mida talt palutakse, aga miks valis Ansip just Kersna, kellelt pigem ollakse harjunud ootama sõnumeid seoses UFOde, ekstrasensside või eksabikaasaga. Ma kardan küll, et läbi Kersna suu välja öeldud poliitilised seisukohad ei jõua kohale. Neid oodatakse pigem ikka Ansipilt endalt. Või on ta tõesti UFO, et temaga peaks Kersna tegelema hakkama.
Või, mis samuti tõenäoline, et Kersna elukaaslane, valitsuse pressiesindaja Liina Lepik kardab kinga saada ja seetõttu on ka oma mehekese rakendanud poliitvankri ette. Mis istub Kersnale, paraku, nagu sadul sea selga.
Reform läheb nõrgemate kallale, tümitab laipa
Reform läheb nõrgemate kallale, kui tõstab käibemaksu, mis moodustab olulise osa maksukoormusest just väiksema sissetulekuna inimeste jaoks.
Samas pole Lätis käibemaksu tõstmine andnud mingit efekti, olukorras, kus tarbimine tõmbub nii või teisiti kokku.
Käibemaksu tõstmine on pigem perversne olukorras, kus käive nagunii hüppeliselt kukub seoses suurte kärbetega. See tähendab oma olemuselt laiba tümitamist, lootuses, et kui piisavalt tugevalt tümitada, hakkab ta elumärki näitama.
Praegu peaks, vastupidi, langetama käibemaksu, et aidata turgutada niigi kokku kuivanud tarbimist, olukorras, kus eksporditurud on ära langenud ja majandus (sealhulgas töökohad) saab tugineda vaid sisemaisele tarbimisele.
Käibemaksu tõstmine oleks olnud otstarbekas suure tarbimise ja inflatsiooni ajal aastail 2005-2007, see oleks jahutanud ülekuumenevat majandust ja võimaldanud tol ajal ka euro kiire kasutuselevõtu. Samas tol ajal teatas peaminister Andrus Ansip, et tema kasvu euro kiire kasutuselevõtu nimel ohverdama ei hakka. SEE POLIITIKA ON PALJUDE PRAEGUSTE JAMADE PÕHJUS. Ja põhjus, miks Eesti ei näe eurot veel lähema 5 aasta jooksul.
Aga Reformi teade ise on siin:
Reformierakond
PRESSITEADE
29.05.09
Reformierakonna volikogu andis uuele koalitsioonile rohelise tule
Reedel Tallinnas erakorraliselt kogunenud Reformierakonna volikogu andis heakskiidu Reformierakonna, IRLi ja Rahvaliidu delegatsioonide poolt koostatud koalitsioonilepingule, sealhulgas 2009. ja 2010. aasta eelarveplaanile, mis näeb ette eelarvedefitsiidi hoidmise 3% piires.
„Pidasime oluliseks volikogu kiirendatud korras kokku kutsumist, et anda selge sõnum, et soovime Eestit nõrgestava ebamäärasuse perioodi lõpetamist. Meie ei otsi ettekäändeid määramatuse pikendamiseks,“ ütles Reformierakonna volikogu esimees Rain Rosimannus.
„Volikogu arutelu oli väga tõsine, sest otsused, mis paratamatult tuleb langetada, on väga valusad. Eriti raske otsus on Reformierakonna jaoks käibemaksu ja töötuskindlustusmaksu tõstmine. Aga teist valikut ei ole, kui tahame säilitada Eesti rahandusliku usaldusväärsuse ja tuua Eesti sellest kriisist kiiremini välja,“ ütles Rosimannus.
„Loodame, et IRLi ja Rahvaliidu volikogud suudavad leida sisemise üksmeele ja annavad juba järgmise nädala alguses oma heakskiidu uue koalitsiooni sünniks,“ lisas Rosimannus.
Lisainformatsioon:
Silver Pukk
avalike suhete juht
5097147
Samas pole Lätis käibemaksu tõstmine andnud mingit efekti, olukorras, kus tarbimine tõmbub nii või teisiti kokku.
Käibemaksu tõstmine on pigem perversne olukorras, kus käive nagunii hüppeliselt kukub seoses suurte kärbetega. See tähendab oma olemuselt laiba tümitamist, lootuses, et kui piisavalt tugevalt tümitada, hakkab ta elumärki näitama.
Praegu peaks, vastupidi, langetama käibemaksu, et aidata turgutada niigi kokku kuivanud tarbimist, olukorras, kus eksporditurud on ära langenud ja majandus (sealhulgas töökohad) saab tugineda vaid sisemaisele tarbimisele.
Käibemaksu tõstmine oleks olnud otstarbekas suure tarbimise ja inflatsiooni ajal aastail 2005-2007, see oleks jahutanud ülekuumenevat majandust ja võimaldanud tol ajal ka euro kiire kasutuselevõtu. Samas tol ajal teatas peaminister Andrus Ansip, et tema kasvu euro kiire kasutuselevõtu nimel ohverdama ei hakka. SEE POLIITIKA ON PALJUDE PRAEGUSTE JAMADE PÕHJUS. Ja põhjus, miks Eesti ei näe eurot veel lähema 5 aasta jooksul.
Aga Reformi teade ise on siin:
Reformierakond
PRESSITEADE
29.05.09
Reformierakonna volikogu andis uuele koalitsioonile rohelise tule
Reedel Tallinnas erakorraliselt kogunenud Reformierakonna volikogu andis heakskiidu Reformierakonna, IRLi ja Rahvaliidu delegatsioonide poolt koostatud koalitsioonilepingule, sealhulgas 2009. ja 2010. aasta eelarveplaanile, mis näeb ette eelarvedefitsiidi hoidmise 3% piires.
„Pidasime oluliseks volikogu kiirendatud korras kokku kutsumist, et anda selge sõnum, et soovime Eestit nõrgestava ebamäärasuse perioodi lõpetamist. Meie ei otsi ettekäändeid määramatuse pikendamiseks,“ ütles Reformierakonna volikogu esimees Rain Rosimannus.
„Volikogu arutelu oli väga tõsine, sest otsused, mis paratamatult tuleb langetada, on väga valusad. Eriti raske otsus on Reformierakonna jaoks käibemaksu ja töötuskindlustusmaksu tõstmine. Aga teist valikut ei ole, kui tahame säilitada Eesti rahandusliku usaldusväärsuse ja tuua Eesti sellest kriisist kiiremini välja,“ ütles Rosimannus.
„Loodame, et IRLi ja Rahvaliidu volikogud suudavad leida sisemise üksmeele ja annavad juba järgmise nädala alguses oma heakskiidu uue koalitsiooni sünniks,“ lisas Rosimannus.
Lisainformatsioon:
Silver Pukk
avalike suhete juht
5097147
Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost, II
Otselink videole on siin, klikka siia!
ERSP asutaja, vabadusvõitleja Vello Väärtnõu räägib ERSP ajaloost. Juttu tuleb sellistest inimestest nagu Eve 'nõrguke' Pärnaste, Erik Udam, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Jüri Adams, Arvi Orula, Eke-Pärt Nõmm, Lagle Parek, Ain Saar. Väärtnõu kirjeldab, kuidas ERSP asutamise teemal korraldati Moskvas 1988. aasta algul pressikonverents. Millele järgnes Tartu rahu tähistamine. Lendlehti trükiti Tallinnas toonase Leningradi maantee bensiinijaamas, kust neid veeti laiali.
Tellimine:
Postitused (Atom)






