Esimene kurjam-täitur tabatud - Reet Rosenthal Tartust

Hakkab tulema! Esimesel kurjam-täituril saime juba natist kinni. Tädi nimi on Reet Rosenthal ja ta elab ning töötab Tartus. Stoori lühidalt järgmine: mees läks novembris välismaale tööle, eksnaine esitas 1. detsembril täiturile nõude, täitur arestis 9. jaanuaril mehe pangakontol kõik rahad. Elamiseks ei jätnud mitte sentigi, kuigi mehel on mitu ülalpeetavat, kes sattusid pärast sellist äkkaresti tõsistesse rahalistesse raskustesse. Kurjam-täitur põhjendas oma käitumist sellega, et saatis mehele tähitud kirja, mida keegi vastu ei võtnud, ning avaldas teate Ametlikes Teadaannetes. Täitur teeb oma kirjas karme etteheiteid ka mehe perekonnaliikmetele, et miks nood ei olnud kodus ja ei võtnud kirja vastu. Nagu nemadki oleks võlgnikud ja peaks tähtsa täituri ees ette ja taha koogutama.

Mehe elukaaslane ei olnud kodus, sest viibis sel ajal, kui täitur mehele kirja saatis, Ida-Virumaal ema juures. Olid ju pühad ja pühade aegu sõidavad inimesed ikka kodust ära.

Täiturile olid teada mehe telefoninumber ja meiliaadress, aga ta ei kasutanud neid, vaid tormas kohe varasid arestima. Ja ei jätnud sealjuures mehele punast krossigi, ehkki seaduses on sätestatud, et osa rahadest (miinimum, milleks on alampalk ja 1/3 ülalpeetava kohta) peab inimesele ka arestimise puhul elamiseks kätte jääma. Olgu ka mainitud, et mees oli oma eksnaist ajutistest makseraskustest teavitanud ning eksnaisele oli teada, et mees on välismaal tööl.

Et siis sellised Eestimaa täiturid. Aga lugege ise ja imestage. Ning saatke meile lisainformatsiooni, sest ega ametnike ülbus enne ei kahane kui me neid vähe ei sakuta.

Mehe esimene kiri täiturile:

Tere, lp. Reet Rosenthal


Millise seaduse paragrafi alusel arestisite kogu mu arvelduskontol oleva raha?

Saan aru, et olen võlgnik ja seda juba pea 3 nädalat, mis on jäänud hiljaks lapse elatusraha maksmisel.

Samuti on mul Eestis rohkem ülalpeetavaid, kui 1 ning täna(10.01.09) öeldi neile pangast, et olete arestinud mu konto ning väljamakse sellelt saab olema 0 EEK. Nad ei saanud isegi seda närust 900.-EEKI kätte, mis oli sinna alles sellel kuul laekunud!

Viibin ise juba üle kuu välismaal, tööasjus. Korra käisin jõulude ja aastavahetuse paiku, pühad ju.

Pole Teilt saanud mitte ühtegi teatist selle kohta. Tean omi kohustusi ja makseraskustest informeerisin just aasta lõpus ka oma eksabikaasat M.R-i, kuid näib , et see on hoopis õli tulle lisanud. Samuti teab M.R, et ma viibin välismaal. Kellegi eest ma ennast ei peida ning telefon on samuti olemas ja töötab.

Nagu ma aru saan, pole ei Teie ega M. R teinud selleks ka ühtegi kõnet , et mind kätte saada ja teavitada.

Soovin sissetuleku vabastamist ulatuses, mis on vajalik minu ja mu ülalpeetavate ülapidamiseks (üldjuhul alampalk + 1/3 alampalgast ülalpeetava kohta).

Või pean ma seda eraldi hoopis taotlema hakkama??? Palun informeerige mind!


Jään ootama Teie vastust.

Parimat,

O. R

Täituri vastus:

Reet Rosenthal adressaatidele: mina
näita detaile 12. jaan

Tere
Arestitud on konkreetne summa , elatusnõue nov.2008 summas 2175 krooni ja nõudele lisandus täitemenetluskulu 1156.40 krooni.
Teade Teile on saadetud kodusel aadressil, kirja vastu ei võetud, on teade avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded ja kutsutud Teid täituri vastuvõtule.
Olete teadlik Teile kohtuotsusega pandud kohustusest tasuda igakuiselt elatist oma lapse ülalpidamiseks oma eksabikaasa kasuks.
Seaduses on sätestatud, et elatise nõude täitmisel peab võlgnikule kätte jääma 172 miinimumpalgast s.o. 2175 krooni.
Ülalpeetavate kohta peate täiturile esitama ülalpeetavate sünnitunnistuste koopiad. Võib esitada ka meili teel.Kuna viibite välismaal, siis võib need dokumendid saata ka keegi Teie pere liikmetest täituri meilile.
Ülalpidamise kohustus peab tulenema seadusest .
Olete juba eelnevalt teadlik ( eelnevalt Teie suhtes algatatud täitemenetlustest elatise nõudes) et elatist tuleb tasuda igakuiselt ja mittetasumisel on õigus elatise saajal pöörduda kohtutäituri poole . Kohtutäitur on Teile saatnut täitmisteate Teie elukoha aadressil, ilmselt elavad seal ka Teie pereliikmed ( ülalpeetavad ) , kes oleks võinud vastu võtta Teile saadetud teated kohtutäituri poolt ja need Teile edastada. See oleks olnud mõistlik käitumine nende poolt.
Antud hetkeks on sissetulek vabastatud lisaks ühe ülalpeetava kasuks.
Palun esitage ülalpeetava kohta sünnitunnistuse koopia ( lapse puhul ) ja kui Teil on seadusest tulenevalt muid ülalpidamise kohustusi veel kellegi suhtes siis ka need tõendid.

Lugupidamisega
Reet Rosenthal
kohtutäitur

Mehe teine kiri täiturile:

Õhtust veelkord!


Kahjuks ei viibi minu elukaaslane minu äraolekul sellel aadressil, kuna elab sel ajal oma poja juures Ida-Virumaal.

Samuti ei pea ma omi naabreid kuidagi oma pereliikmeteks, kes vastava info siis ka vist Eesti Posti töötajale edastanud on.

Väike küla, kõik teavad,kes parajasti kodus pole või kus viibib.

Olen teie teatistele alati positiivselt reageerinud ja teadlik oma kohustustest kõigi ees.



Parimat,

O. R

Mehe kolmas kiri täiturile:

... Tere!

Kuna siiajõudev info konarlik ja puudulik, saadan ülekande kinnituse, et novembri eest makstud. Enda arust jäi mul maksmata detsember ja arvasin, et arestisite detsembri võla pärast mu konto! Arusaamatused??? Ma ei saa ka ise kohale ju tulla ja neid maksdokumente esitada! Piisab ehk sellest??
Kandsin jaanuari talle ka üle, sest arvestasin mingid lisatasud detsembri eest jne.

Olge nii kena ja võtke see arest mu kontolt maha, et saaksin ka detsembri ära kanda, momendil kontol piirangud ülekannete ja kõige muu osas!

Parimat,

O. R

Täituri vastus:

Reet Rosenthal adressaatidele: mina
näita detaile 21. jaan

Tere
Loen kohtuotsusest, et Teil oli kohustus tasuda elatis iga kuu 15.kuupäevaks, seega 15.nov. oli see tähtaeg M. R pöördus meie poole 01.12.2008 ja esitas nõude nov. eest, kuna Teil oligi tähtaegselt nõue tasumata. Ta ootas isegi 2 nädalat- nii et teda küll milleski süüdistada ei saa.
Kuna nõue on tasutud peale täitemenetluse algatamist, tuleb Teil tasuda kohtutäituri tasu pooles ulatuses s.o. summas 513.30 krooni.
Peale nõude tasumist arved vabastatakse arestist.
saaja kohtutäitur Reet Rosenthal
arve 100... või 22...
summa 513.30
selgitusse märkida toimiku nr 186...

Lugupidamisega
Reet Rosenthal
kohtutäitur

Mehe neljas kiri täiturile:

O. R adressaatidele: Reet
näita detaile 22. jaan

Kas nõue on juba esitatud ka detsembrikuu mittetasumise eest?

Loomulikult saab oodata ka 2 nädalat, kui sellel teemal on M. R-iga isiklikult vesteldud ja ette teatatud.

Tasun, kui see võimalus kohe avaneb. Kuna interneti kaudu seoses konto arestiga mingeid ülekandeid teha ei saa, tuleb Teil ja ka M.R-il niikaua oodata, kuna ma Eestisse tulen ning need ülekanded pangakontoris ära teen. See saab toimuma täpselt 2 nädala pärast.

Niikaua paluks mõistvat suhtumist vähemalt teie pooltki,

parimat,

O.R

Täituri vastus:

21 jaanuar 2009 15:34 kirjutas Reet Rosenthal :
- Kuva osundatud tekst -

Reet Rosenthal adressaatidele: mina
näita detaile 22. jaan

Tere,

Ei rohkem pole ta avaldusi esitanud.
Vabastan Teie arved, et elu oleks sealtpoolt vaadates helgem .Loodan, et tasute ka selle nõude.

Lugupidamisega
Reet Rosenthal
kohtutäitur

Mehe viies kiri täiturile:

O. R adressaatidele: Reet
näita detaile 23. jaan

No, tänud!

Lasen mõnel tuttaval oma arvelt esialgu ülekanded ära teha!


Parimat,

O.R

Irja kommentaar:

Nagu näha, vabastas kurjam-täitur Reet Rosenthal mehe arve alles siis, kui mees oli vihjanud, et täitur võib OMA tasust ilma jääda.

Kuid miks ei võinud täitur mehega telefoni või meili teel ühendust võtta? Miks oli vaja kohe, juba kuu aja pärast arvete kallale tormata? Mulle tundub, et täiturid naudivad liiga palju oma võimu. Tegelikult peaks seaduses olema sätestatud nõue, et täitur peab enne arestimist veenduma, et ammendatud on kõik võimalused inimesega kontakteerumiseks.

Mina näen ses juhtumis ainult labast ärapanemist, võimudemonstratsiooni, kui soovite. Eriti põlastusväärne on inimene, kes näeb teise nõrkust ning tõttab seda kohe ära kasutama, mõtlemata kas on ka teisi võimalusi, kuidas olukorda lahendada. Häbi teil olgu, Reet Rosenthal.

Kas valid Reformierakonna või kirjanduskohviku?

Nonii, selgus, et mul oli Tartus aiavärava äärest umbrohi tõrjumata. Mina jällegi leian, et juba tükimat aega on tõrjumata üks umbrohi Tartu linnavalitsusest - nimelt Reformierakond. Ja ma tõotan teile pühalikult, armsad tartlased, et kui see Reformi-nimeline umbrohi saab sealt 2009nda aasta kohalike omavalitsuste valimiste käigus tõrjutud, siis mina, Irja Tähismaa, teen teoks oma lubadusse rajada Tartu linna, Võru tänavale, oma vanavanaisa ja vanaisa ehitatud majja kirjanduskohvik, kus pakutakse 10-kroonist kohvi ning ahjuvärskeid saiakesi (ka gluteenivabasid!), kus ettekandjateks on toredad hallipäised tädikesed ning kus noored emad saavad kasvõi päev otsa omavahel mõnusat juttu vesta (kavas on ehitada suur laste mängutuba, kuhu saaks lapsi kasvõi mitmeks tunniks päevas hoida jätta) või ajalehti-ajakirju lugeda. Ja kus oleks hea ja hubane kõigil, nii eestiaegsetel kübaraga prouadel kui loengutest puhkavatel tudengitel.

See on minu pühalik lubadus. Ainult et selleks, et seesugune kohvik Tartusse tõepoolest tulla saaks, vajan ma teie abi. Armsad tartlased, kohviku tulevased kliendid, te peate mind natuke aitama. Saate anda oma panuse kohviku valmimisse, kui ei vali sügisestel kohalikel valimustel seda erakonda, mis mul seda kohvikut teha ei lasknud - repressiivset Reformierakonda.

Reformierakond on Tartus liig kaua õilmitsenud ning Tartu linna inimeste elu mürgitanud. Selle asemel, et ettevõtlust soodustada, on Reformierakond hoopis ettevõtjatele kõikvõimalikke kaikaid kodaratesse loopinud. Kõik selleks, et võiks õitseda Reformi oma poisi, Neinar Seli ärid.

Arvata võib, et Tartu tsaar-bojaaril Selil tõusid ihukarvad püsti, kui ta kuulis, et meie Innoga tahame hakata pakkuma 10-kroonist kohvi. Seli Dorpatis, kus me Innoga korduvalt toidumürgitusi oleme saanud, on kohvitassil palju krõbedam hind. Aga selle asemel, et konkurenti tervitada, saatis Seli oma Tartu Ekspressi ajalehejuntsud meie juurde luurele, et pärast oleks hea põhjus meid linnavalitsuse kaudu kottima hakata. Rääkisime nimelt Seli lehele Tartu Ekspressile, et oleme majas palju remonti teinud, ning kohemaid saabus mulle linnavalitsuse ehitusjärelevalvest kuri kiri, kus mind ähvardati 18 000-kroonise trahviga, sest ma olevat loata ehitanud. Sellele, et kogu ehitustegevus toimus minu isa omanikuks olemise ajal, linnavalitsusele muidugi pähe ei tulnud. Kus sa sellega, kohe kraesse! Kirjutasin siis neile, et kõik trahvid võib saata aadressil: Georg Vaher, Peetruse tn 1, Paradiis ning sellega kogu lugu lõppeski. Liig agarad olid nad olnud ses mulle ärapanemistuhinas, et polnud märganud, et mina polnud "loata ehitamise" ajal maja omanikki. Mul oli siis hästi raske aeg, sest alles natuke aega tagasi oli surnud mu armas isa ja minu maailm, sellisena nagu ma olin seda tundnud ja teadnud, varises kokku. Linnavalitsus ründas mind kohe pärast isa matuseid. Lootes ilmselt, et kuna ma olen nõrk, siis nõustun kõigega.

Selline on siis Reformierakonna juhitav Tartu linnavalitsus. Kõige otsesemas mõttes inimvaenulik, laastav ja rüüstav. Nüüd on küsimus selles, kas tahad sellist linnavalitsust, tartlane? Või valid meie kirjanduskohviku, mille loomises saad ise nõu ja jõuga kaasa lüüa?

Mina tean, kumma variandi mina valiks. Ja ma ei jõua ära oodata, millal ma seda teha saan.

Kuidas läks reformikate kohtumine Venemaa tuntuima korruptandiga

Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, toimus siis täna Reformi korraldatud suurejooneline üritus: kohtumine Venemaa endise peaministri Mihhail Kasjanoviga. Kohale oli bussidega toodud noori reformareid üle kogu maa, nii et EBSi saal oli rahvast ilusti täis. Ja esines siis mees, keda Venemaal tuntakse rohkem hüüdnimega "Miša 5 protsent", ehk selle järgi, et tema valitsemisajal küsis ta kõigilt erastamistehingutelt 5% endale. Ta on Venemaal üks tuntumatest korrumpeerunud poliitikutest, keda ei valitud pärast peaministriks olekut isegi mitte parlamendi lihtliikmeks. Sõnaga, rahvas hääletas ta täiesti maha.

Mis oli Reformi huvi, et teda Eestisse tuua? Kas see, et õigustada ka enda protsendivõtmisi, näiteks raudtee erastamise eest? Või siis kutsuti ta jagama kurba saatust, sest ka Reformi võib ohustada reaalsus, et selle erakonna inimesi ei valita enam parlamenti tagasi.

Ära tule Eestisse tagasi!

Väljavõte Postimehe veebist.

Välismaal elab praegu umbes 200 000 eestlast ja see arv üha suureneb, ehk teisisõnu- Eesti jookseb eestlastest tühjaks, vaikselt, aga kindlalt. Paljud lähevad välismaale õppima, leiavad seal elukaaslase ja jäävadki sinna. Või leiavad elukaaslase Eestist ja lähevad ära välismaale. Põhjus on lihtne: elu ja palgad on välismaal paremad, eriti, mis puudutab Euroopa Liitu, aga ka näiteks USAd, kus tipptasemel spetsialistid teenivad kordades rohekem kui Eestis.

Nüüd on valitsus viimases hädas otsustanud jõe teistpidi voolama panna ja hakata eestlasi kodumaale tagasi meelitama. Noh, arvata võib, miks: Eestis on pea 400 000-pealine pensionäride armee ja see kasvab mühinal. Tööga hõivatuid on Eestis 650 000 ja see arv kahaneb sama kiiresti. Seni üritati iivet tekitada nii, et osteti ühiskonnalt lapsi, aga see on väga kulukas, pealegi ei kanna eesti maksumaksja välja sellist koormat, kus makstakse laste tegemise, kasvatamise ja koolitamise eest, et need saaksid siis tublide tegijatena mõne välisriigi heaks toimetama hakata. Vähemalt pikas perspetiivis ei tule sellest midagi välja. Ja kui seda iga hinna eest punnitada, siis tuleb maksukoormus tõsta veelgi kõrgemale, mis sunnib omakorda paljusid noori pigem lahkuma.

Minu soovitus noortele on: ära tule Eestisse tagasi. Või mõtle ja kaalu enne hoolikalt, kui tuled. Sest kui jätta kõrvale majanduslikud asjaolud, on Eestist viimasel ajal saanud kitsarinnaline politseiriik, kus vaadatakse viltu kõigile, kes vähe teisiti arvavad või mõtlevad ning kiusatakse neid taga. Ja see ei puuduta ainult Eestis elavaid venelasi. Kiusatakse ka homosid ja loomakaitsjaid, näiteks. Või natsionaliste. Isegi poliitikuid. Kõiki, kes tahavad oma häält kuskil valjemini kuuldavaks teha. Neil kõigil lõigatakse pead maha. Tasalülitatakse, nagu see oli kombeks vanal nõuka ajal. Selleks on loodud ja mehitatud suur repressiivaparaat mitmete ametkondade näol ja see ei kao kuhugi. Eestis vaadatakse kodanikku kui rahvavaenlast, seda paljudes ametkondades, näiteks maksuametis. Aga ka politseis, prokuratuuris, kohtus, eri riigiasutustes. Samas puuduvad ametkonnad, mis kodanike huve kaitseksid, või tegutsevad nad rohkem moe pärast. Süsteemid on täiesti ala-arenenud võrreldes Läänega, veel vanal nõuka-aja tasemel, kuigi tänavapilt paistab läänelik, ehitatud on palju uusi maju ja poode.

Ilmselt läheb veel paarkümmend aastat, enne kui uus põlvkond täiesti uue Eesti üles ehitab, kus oleks hea elada ja töötada. Kus oleks kaitstud elementaarsed kodanikuvabadused ja õigused. Kus kedagi ei ahistata tema tõekspidamiste, rassi või usu pärast. Ma usun, et see siiski juhtub, sest Eestis kasvab peale palju toredaid inimesi, kes on juba sundseisus, nad peavad midagi muutma. Ja nemad koos seda loodetavasti suudavad. Ning siis, palun, siis on õige aeg tagasi tulla. Kuigi siis näeb Eesti ilmselt välja hoopis teistsugune: siin on ligi 50% võõramaalased, odav võõrtööjõud, mille sissetoomisest pääsu ei ole nagunii. Kui eestlased just ei taha oma sissetulekute poolest tagasi 1990ndate algusse kukkuda, olla paljas ja näljas, aga see-eest tõupuhtad.

Miks Eesti valitsus IMFi kirub, vol2

Väljavõte IMFi aruandest Eesti kohta, 29.11.2006, IMFi kodukalt.

Veel veidi sellest, miks Eesti võimud on hakanud viimasel ajal kiruma IMFi. Nimelt on IMF juba viimased 4-5 aastat hoiatanud Eesti võime majanduse ülekuumenemise eest. Selle eest, et Eesti majandus pole jätkusuutlik, et on vaja kärpida kulusid, et alandada inflatsiooni ja jooksevkonto defitsiiti. Ent Eesti valitsus seda ei teinud, nagu märkis ka IMF, poliitikud tõid põhjuseks raskused kulude kärpimisel olukorras, kus maksutulud laekusid üle ootuste head. Ehk siis valitsus, mida on viimastel aastatel juhtinud Reformierakond ja Andrus Ansip, valis populismi tee. Keerates sellega oma rahvale noa selga, kui otse öelda. IMFi soovituste üle vaid irvitati, seletades umbes nõnda, et küll valitsus teab paremini, mis rahvale ja riigile hea. Tulemused on nüüd käes.

Kõige kurioossem on veel see, et IMFi on hakanud kritiseerima rahandusminister Ivari Padar, kes on ise seoses oma ametipositsiooniga Eesti kõrge esindaja IMFi juures (täpsemalt IMFiga tihedalt seotud Maailmapanga kaudu). Tema peaks just hea seisma selle eest, et Eesti TÄIDAKS IMFi poolt ette kirjutatud norme. Ehk siis rahandusministeerium ja Eesti Pank, kus töötavad valitsussektori kõige enam makstud ametnikud, kes peaks ootuste kohaselt tegema kõige paremat tööd. Ent kes pole midagi teinud olukorra parandamiseks. Kes on vaid naiivselt lootunud mingile imele, pehmele maandumisele. Nüüd selgub, et selline lootus oli täiesti küündimatu, ja kuritegelik.

Eesti majanduse praegune olukord ei ole mingi ootamatu üllatus, valitsus on kogu aeg olnud teadlik riskidest, mis võivad realiseeruda viljeldud poliitika jätkumisel. Ent valitsus ei hoolinud hoiatustest ja võttis riski, väga suure riski. Ja see ei õigustanud end absoluutselt Mistõttu on küündimatu kritiseerida neid, kes püüavad välja tuua valitsuse vigu ja juhtida tähelepanu sellele, et praegune valitsus on 100% vastutav praeguse olukorra eest Eesti majanduses. Maailmamajanduse olukord pole mitte Eesti probleemide põhjus, vaid tegur, mis on olemasolevaid probleeme veelgi võimendanud. Ent ka rahvusvaheline olukord pole üllatus, ka selle arengutest on olnud juba aastaid juttu.

Otsekoheselt öelduna võib väita, et valitsus on rahvast aastaid lollitanud katteta lubadustega. Ja peab nüüd helpima enda keedetud suppi. Suurimaks kannatajaks on aga rahvas.

Hea eeskuju Euroopast: Slovakkia

Kui otsida Eestile head eeskuju Euroopast, siis võiks see olla Slovakkia, mille majanduse kohta leiab põhjalikuma ülevaate Wikipediast. Millel läks pärast sotsialismi kokkuvarisemist küllalt kehvasti, pikka aega oli 1990ndatel võimul autoritaarne valitsusjuht Vladimír Mečiar, misjärel sai riik korralikult arenema hakata alles alates 1998. aastast. Slovakkia liitus ELiga sarnaselt Eestiga 2004. aastal ja tänavuse aasta algusest võeti Slovakkias kasutusele euro.

Slovakkia on väga sarnane Eestiga, kus on olemas rikas naaber, nagu eestil Soome, nii Slovakkial Austria, kus paljud slovakid käivad tööl. Samuti on Slovakkia majandust iseloomustanud kiire kasv. SKP elaniku kohta on enam-vähem võrdne, Eestil isegi veidi kõrgem. Majanduse struktuur on samuti sarnane. Eestit kutsutakse Balti tiigriks, Slovakkiat Tatra tiigriks. Ent ERINEVALT Eestist suutsid slovakid suruda alla inflatsiooni ning hoida kontrolli all kaubandus-teenindus (nn jooksevkonto) defitsiidi. See oleks ka Eesti puhul olnud väga oluline, eriti mis puudutab euro kasutuselevõttu.

Eesti tegi suure vea juba Partsi valitsusajal, et hakkas vahetult enne euro kasutuselevõttu suurendama hüppeliselt ametnike palku. Raha läks nagu kuumale kerisele, mis viis inflatsiooni hüppeliselt üles ja tekitas suure jooksevkonto defitsiidi. Sisuliselt tuleks kõrvad pihku võtta tolleaegsel rahandusministril Taavi Veskimäel, kes nüüd püüab oma tegematajätmisi pehmendada. Eelarvesse laekus küll raha hästi ja ahvatlus seda kulutada oli suur, ent seda poleks tohtinud teha. Pärast Partsi astus sama reha peale ka Andrus Ansip, kes ütles otse välja, et eelistab kasvu eurole. Ja sinna see euro jäigi, kui brutaalselt väljenduda. Ansip on rattur ja küllap oma ratta-kogemusest tuld võttes algatas võidusõidu, mida ta nimetas 15 aastaga 5 rikkama riigi hulka jõudmiseks. Ent suures tuhinas ei pannud ta ühtäkki tähele, et väntab küll kõvasti, jalad käivad nii mis kole, aga jalgrattal pole enam rattaid all. Mõnda aega tuhises ratas veel edasi ja püsis isegi õhus, ent plärtsatas siis ühel hetkel vastu maad, ning Ansip lendas korralikult ninuli. Mis on Eesti praegune seis. Nüüd tuleb ratas kõigepealt parandusse viia, uued rattad alla saada, lõhkised nina ja põlved terveks tohterdada, enne kui saab uuesti sadulasse istuda.

Käesolevaks aastaks prognoositakse Slovakkiale 2% kasvu, Eestile aga jumal teab kui suurt majanduse langust, 10% või isegi üle selle.

Anna infot kohtutäiturite kohta! Ja hakkame ametnikele inimkeelt õpetama!

Tänastes TV3 uudistes näidati, kuidas Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts kargas kraesse ühele mehele, kes tegi liiklustrahvi tasumisel näpuka. Arestis pangaarve ja mida kõik veel. Ja hääle järgi nii umbes 40nene tädi oli sealjuures veel nii bravuurikas, et keelas ajakirjanikul sellest uudist teha, kuna tema ei tahtvat, et tema nimi ajakirjandusest läbi käib.

No tere talv, mida ülbust, palun. Huvitav, miks tädi nii tige oli? Ja miks üldse ametnikud viimasel ajal nii härga täis on läinud. Nagu neile oleks kõik lubatud.

Siit tekkiski mõte hakata koguma inffi kohtutäiturite kohta. Kes ja kuidas inimesi kotivad ning sealjuures seadust rikuvad. Tõmbame nad liistule. Siis võib-olla võtavad vaiksemaks ja järgivad piinliku hoolega seadusetähte.

Keegi kunagi kirjutas, et üks suuremaid kurjameid olevat Tartu kohtutäitur Anne Böckler, kes nõuab inimestelt mitmekordseid trahve sisse. Mida te veel teate, head kohvikulised?

Tädi ei luba endast kirjutada, ei no tere talv. Nüüd just kirjutame!

Tegelt, arumaeisaa, miks kohtutäitur ei võiks inimestega sõbralikult suhelda. Ses mõttes, et vähemasti alustuseks kenasti küsida. Sest trots ja vimm tekivad ikka ja ainult siis, kui sind koheldakse kui kõntsa. Mäletan tudengiajast, et menetlusõiguse loengutes toonitati ikka, et väga oluline on see, kuidas inimest menetluse ajal koheldakse. Kui koheldakse lugupidavalt, siis inimene hoidub edaspidi kuriteo toimepanemisest, kui aga mitte, siis ta mõtleb, et vohh, nüüd ma alles näitan teile. Siinkohal annan lubaduse, et kui ma kunagi poliitikasse lähen, siis üheks minu esimeseks aktsiooniks saab kõikidele õigussüsteemis töötavatele ametnikele inimestega suhtlemise koolituste organiseerimine. Eriti, ja ma kordan veelkord, eriti on selliseid koolitusi tarvis kohtunikele, kes täiesti vastutustundetult lõugavad kohtualuste peale, ning prokuröridele, kes hakkavad, kui on möödunud teatav aeg (ca 1 aasta) nende ametisse astumisest, kõigi inimestega käskival ning ette hukkamõistval toonil kõnelema. Ja see on väga halb, sest ka sanktsioone rakendav ametnik ei saa lähtuda mitte omaenese hetketujust, kättemaksujanust, pahadest päevadest vms, vaid peab mõtlema, milliseid tagajärgi toob kaasa see, kui ta end menetlusaluse peal välja elab.

Palju on räägitud sellest, et kohut ja kohtuametnikke tuleb austada, aga austus ei teki niisama, ka kohus, olgu tal nii ajalooline autoriteet kui tahes, peab selle austuse enne välja teenima. Karjuvat kohtunikku ei ole võimalik austada. Ja kuna karjuvad enam-vähem kõik kohtunikud (nägin seda prokurörina istungeil käies), siis Eesti Vabariigi kohtul on veel pikk tee käia, enne kui teda võiks südamest austama hakata. Vähemad ametnikud, sealhulgas kohtutäiturid, vaatavad, kuidas kohtunikud teevad, ja käituvad siis ise ka samamoodi. Karjuvad ja arestivad. Nagu see loomariigis ikka käib: kuidas peremees ees, nõnda koer järel.

Naiivne on loota, et kohtunikud ja kohtutäiturid ise oma käitumist parandavad. Armsad inimesed, nemad on hea sooja koha peal ja neil ei ole tarvis oma käitumist parandada, kui keegi neid seks ei sunni. Aga sel ajal, kui nemad inimeste peale lõugavad ja neil igal võimalusel hinge kinni tõmbavad, koguneb inimestes trots ja vimm. Inimesed ei ilmu enam kohtuistungitele, venitavad neid, kuis jaksavad, peidavad end täiturite eest ning kandivad varasid mujale. Et näidata: säh sulle selle kottimise eest! Ja kõik see viib selleni, et kohtust on üha raskem oma õigust kätte saada, pea ilmvõimatu. Ja kui kohtust on ilmvõimatu õigust kätte saada, siis väheneb õiguskindlus ning me oleme ühel päeval olukorras, kus selle asemel, et kohtust õigust nõutada, hakkab inimene oma õigust omakohtuga taga ajama. Ja kõik sellepärast, et me ei suutnud õpetada kohtunikele inimeste keelt.

Seda on aga just kõige rohkem vaja. Õpetada kohtunikele ja mitte ainult kohtunikele, vaid kõikidele ametnikele, kuidas rääkida inimeste keeles. Neile tuleb seda järjepidevalt meelde tuletada, sest paragrahvide maailmas kipub see ununema - tean, olen ise kogenud.

Mis tähendab Eesti maksukoormus 32% SKPst

Viimasel ajal on olnud palju juttu sellest, et Eestil on väike maksukoormus. Siin on väike tabel eri riikide maksukoormuse kohta (väljavõte wapedia veebist), kus siis eesotsas ELi riigid nagu Taani ja Rootsi 48-49%ga, ning lõpus Mehhiko 20%ga. Eesti oma 32%ga jääb maailma mõistes kuskile keskele, Euroopa Liidu mõistes aga väikse maksukoormusega riikide hulka, Lätil-Leedul on vastav protsent 30, käesoleval aastal eurole üle läinud Slovakkial on ELi üks madalamaid maksukoormusi 29,8% SKPst:

Mis on konkurentsivõimeline keskpankuri palk?

Väljavõte Äripäeva veebist.

"Töötasu peab olema konkurentsivõimeline," kommenteeris keskpanga president Andres Lipstok Äripäevale panga personalipoliitikat, pärast Äripäeva avaldatud pangatöötajate krediitkaartide väljavõtteid.

Aga milline on siis, arvestades praeguseid olusid ja tingimusi, see konkurentsivõimeline palk keskpangas, ehk millise summa eest oleks võimalik leida suvalise ala kõrgahridusega (võimalik ka omandamisel) spetsialist hästivalgustatud avaratesse ruumidesse susse sahistama ja pabereid ühest hunnikust teise tõstma, vahetevahel eri formulare täitma. Mingit vastutust tööl ei ole.

Ma panen üles küsitluse vastusevariantidega.

Reformipaanika I: Andrus Urmase kõri kallal!

Andrus Ansip (vasakul, Delfi veebist) ja Urmas Kruuse (Postimehe veebist).

Majanduskriis ning kiiresti kahanev populaarsus on vallandanud tõelise paanika Reformierakonna ridades. Tartu erakordselt tühm linnapea Urmas Kruuse, kes mind möödund sügisel loata ehitamise pärast 18 000-se trahviga ähvardas (ähvarduseks see, khm, jäigi), on nüüd teinud esmaskordselt lahti oma lapsesuu ning teatanud, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler peab tagasi astuma.

Arusaadav, kuna Kruuse ei ole oma ametisoleku ajal mitte millegi targaga silma paistnud, siis tal on nüüd, lähenevaid kohalikke valimisi silmas pidades tarvilik end kuidagi nähtavaks teha. Midagi tähtsat teatada. Ja ilmselt ta siis istus oma kabinetis, haigutas ja avastas, et Kiisler, va sunnik, tahab minna omavalitsuste sissetulekute kallale. See mõte ei meeldinud hea sissetulekuga harjunud Kruusele kohe üldse ning ta tõusis vihaselt püsti ja ütles, et nii jubeda ettepaneku teinud minister peab tagasi astuma. Ta oli enda üle sisimas väga uhke, et oli nii targale mõttele tulnud, ning kujutas juba ette, kuidas kaaserakondlased teda tunnustavalt õlale patsutavad.

Aga oh häda ja viletsust! Kohemaid võttis sõna endine Tartu linnapea, peaminister Andrus Ansip, kes asus erakonnavenda armutult nahutama ning ütles, et Urmase arukas ettepanek on vastutustundetu ega kõlba kuskile.

Urmas on nüüd täielikus segaduses. Ta ei saa aru, mis toimub. Sest kui ta veel Elva meer oli ja seal tähtsalt asju ajas ning toimetas, siis Reformierakond käis täiskoosseisus teda Tartu linnapeaks moosimas. Et armas Urmas, kallis Urmas, palun tule meile, Laine läheb linna ja Tartu linn jääb meerita, mis küll siis saab. Lubati kätel kanda ja hulka raha üle anda. Laine mängis veel viiulil Vivaldit, nõnda et Urmasele ja tema naisele Katrinile tulid heldimusest pisarad silma, ning Neinar tõi kalli šampuse. Andrus pidas piduliku kõne ja ütles: "Vaata mind, sõber Urmas! Alles eile olin ma linnapea tähtsusetus Tartus, aga nüüd ei tehta Tallinnas minu teadmiseta ühtegi tähtsat otsust! Mul on seal veel uhkem auto kui Tartus, söön veel peenemaid roogasid kui Tartus ning ka nõuandjad on mul kenamad ja kepsakamad kui Emajõe Ateenas. See kõik võib juhtuda ka sinuga, sõber Urmas. Sest tea, et Reformierakond on üks ütlemata võimas erakond. Ja mõtle, mis juhtub veel siis, kui viime Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulka. See on vaid aja küsimus, mil meie toetus kasvab 100%-ni! Kaovad kõik teised erakonnad, vaid Reformierakond jääb. Ja siis, sõber Urmas (Andrus vakatas hetkeks ning pühkis silmanurgast pisara) täidame me kõik omavalitsused reformierakondlastega! Siis on ka sinu šanss. Sa tuled Tallinna ning ma teen sust Tallinna linnapea. Kas tahad seda?"

Muidugi tahtis Urmas seda, ta lausa hüppas rõõmust ning nõustus veel selsamal päeval Tartu linnapeaks hakkama. Kui Urmas nüüd kõikidele neile lubadustele mõtleb, mis erakonnavend Andrus talle andis, veereb ta silmanurka pisar. Mis on küll vahepeal juhtunud, imestab ta. Andrus oli ju talle öelnud, et ta peab aeg-ajalt mõne targa avaldusega lagedale tulema, ja seda oli Urmas nüüd teinudki.

Ja kas teda kutsutaksegi nüüd enam Tallinna, kus on veel uhkemad autod, peenemad road ning kenamad nõuandjad kui Tartus? Kas ta nüüd saabki enam Tallinna linnapeaks? Urmas vaatab murelikult oma kabineti aknast välja ja mõtleb, et äkki on nüüd hoopis sedasi, et Andrus, kel ei õnnestunudki Eestit Euroopa viie kõige rikkama riigi sekka viia ja on seepärast rahva seas suure viha all, tahab nüüd Tallinnast jalga lasta ning tema koha endale võtta. Sest mis sa hädaolukorras ikka muud teed kui taganed. Ja Andrus-poiss sai ju Tartu meerina täitsa hästi hakkama, vähemalt ei teinud suuri lollusi nagu nüüd peaministrina. Sellele mõeldes tõusevad vaesel Urmasel peas juuksekarvad püsti. Jah, aga kuhu siis tema läheb? Elva? Aga seal on ju juba uus mees platsis ja tema vaevalt ära minna tahab. Mida küll teha? Kas tõsta relvad hädamere vastu?

_ _ _

Reformierakonnas on alanud karm võimuvõitlus, kus vend ei tunne venda ega õde õde. Kehtib põhimõte: igaüks enda eest. Sest olgem ausad: Reformi maja põleb. Populaarsus langeb ning igal reformlasel tuleb hakata mõtlema, kuhu taanduda. Andrus Ansip saab ilmselt väga hästi aru, et tal ei ole mingit lootust pääseda europarlamenti, mistap ta on hakanud hellitama lootust, et ju Tartu rahvas teda ikka tagasi tahab.

Aga miks peaks Eesti kõige intelligentsem linn tahtma tagasi üht Tallinnas põhja kõrbenud Näksipit? Ma arvan, et Tartu linnapea kohale on palju väärilisemaid kandidaate ning need kandidaadid ei kuulu kohe kindlasti Reformierakonna ridadesse.

Kõige jaoks on oma aeg, nagu öeldakse Kohtumõistjate raamatus. Reformierakonnal on aeg tunnistada, et nende aeg poliitareenil on läbi. Ka kõige paremal gladiaatori elus võib tulla tund, mil ta leiab end võrgust. Nüüd jääb vaid oodata, millal imperaator, s.o kõrgeima võimu kandja ehk rahvas sõrme langetab. Usun, et see juhtub üsna pea.

P.S. See on esimene kirjutis nüüd regulaarsena ilmuma hakkavast sarjast "Reformipaanika", kus püüame mõistatada, mis toimub uppuva laeva nimega Reformierakond meeskonnaliikmete peades.

Eesti e-riigi pudelikael: EENet

Väljavõte EENeti veebist.

Eesti Interneti Sihtasutuse loomise taustal tahaks kirjutada veidi sellest .ee asjandusest.

Eesti reklaamib end teoorias kui suurt e-riiki, ent praktikas on olukord sootuks äraspidine. Näiteks kui e-asjanduse alustala, Euroopa Liidu .eu domeeni registreerimine võtab aega mõni tund, siis vastava .ee domeeni registreerimiseks kulub mitu nädalat. Kas pole huvitav? Seejuures pole .eu domeeni registreerimisel mingeid erilisi piiranguid, mile poolest .ee registreerimine on ilmselt üle maailma kuulus. pead olema äriregistris registreeritud ja ma ei tea kõik mis veel. Ime, et veregruppi, seksuaalset orientatsiooni või HIV-positiivsust ei kontrollita.

Kas pole põhjus selles, et Eestis on .ee domeenide registreerimine endiselt ühe dinosauruse, EENeti käes, mis omakorda allub (või koguni kuulub?!) ühele isikule, Jaak Lippmaale?! Mis omakorda kasseerib sellise aeglase teenuse eest veel 200 krooni aastas, samas kui zone.eu võtab kiire .eu teenuse eest vaid 199 krooni. Ja ei nõuta mingit tobedat bürokraatiat. Tundub, et vähemasti e-asjanduses on Eesti palju mahajäänum ja bürokraatlikum kui Euroopa Liit. Häbi!

Loodetavasti see asi ruttu muutub.

Millega on IMF teeninud ära Eesti poliitikute pahameele?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kas pole huvitav, mis?! Eile rääkis IRLi juht Mart Laar hoiatavas toonis "IMFi orjusest" ning nüüd jätkab sama sotside juht, rahandusminister Ivari Padar. Kuidagi kummaline kuulda seda juttu rahandusministri suust, sest IMFi läbi räägib rahanduses mõistuse hääl. Või pole see nii?! On ju IMF seatud tagama finants-stabiilsust kogu maailmas, seda pärast 1930ndate Suure depressiooni aegset kaost. Ja juba aastaid on Eesti valitsus ning Eesti Pank talitanud IMFi soovituste järgi. Seni on just riigi kulutuste vähendamist, tasakaalus eelarvet ja muud säärast põhjendatud IMFi nõudmisega. Ja nüüd äkki saadetakse see IMF pikale lainele. Kas pole huvitav?!

Või on küsimus hoopis muus. Mulle viirastub kangesti üks teine stsenaarium. Eriti kui arvestada, et president annab tänavu Eesti kõrgeima autasu Euroopa Liidu juhile José Manu­el Barroso'le. Võib küsida, et mille eest?! Kui vaadata arenguid Lätis, siis pöördus Läti kõigepealt rahalaenamisega sooviga IMFi poole. Sellele järgnes reaktsioon, nagu oleks pistetud näpp herilasepessa. Hakati kiruma IMFi ning pöörduti kiiresti rahasoovidega Euroopa Liidu poole, kus siis kibekähku mobiliseerusid Lätit toetama Põhjala riigid ning ka pisike Eesti, kel endal hing paelaga kaelas. Tekib küsimus, miks?! Kas pole siin põhjus selles, et IMF nõudis Lätilt kõvasti ülekuumenenud majanduse jahutamiseks tõepoolest devalveerimist. Ent siin sekkusid kiiresti Skandinaavia pangad, kellel on arvatavasti kõva lobby ka Brüsselis. Masseeriti veidi Barrosot ja teisi tähtsaid volinikke, Euroopa keskpanka, ning tulemus oli selline, et devalveerimist ei tule. Küll aga kõva kulude kärbe (mida IMF ei soosi kui majandust lämmatavat meedet), mis on Läti ühiskonna juba lõhestanud ja ettevõtluse lömastanud. Ja kuivõrd Eesti on Lätiga laias laastus samas seisus, kordub Eestis täpselt sama stsenaarium. Kus siis maailma majanduskriisi mõju lahendatakse elanikkonna vaesema kihi, pensionäride ja madalapalgaliste, ning ettevõtjate arvelt, kes siis jäävad vastavalt ilma lubatud sissetuleku tõusust või töökohast, ning kes kannavad kõik kulud. Pääsevad need, kes on pankadele olulised kliendid, pikaajaliste eluasemelaenude võtjad, nemad saavad võimaluse oma laene senise kursiga edasi maksta. Sest devalveerimine lööks just neid laenukliente ja selle kaudu ka panku. See otsus on ka poliitiliselt seeditavam, sest devalveerimise korral aetaks tänavale kodulaenukliendid, kes on noored pered lastega, samas kui kärbetele järgnevad ettevõtjate pankrotid või ettevõtete vara üleminek pankadele pole ühiskondlikult sedavõrd valuline. Pigem parastatakse veel takka, et paras neile ärikatele, et oma varast ilma jäävad! Külakurnajad sellised! Kapitalistid!

Arvata võib, et neid va kodulaenukliente on kõige rohkem ametnike hulgas, kes siis tegid just neile soodsa otsuse ja keda aitas ELi kõige tähtsam ametnik Barroso. Ja selle eest, et Baroroso vastu "tuli", antakse talle tähtis medal. Siis aumärk rinda Eesti majanduse tuksikeeramise eest. Ja IMFile, kes esindab kainet majanduslikku mõtet, öeldakse lihtsalt kooris BÖÖÖÖ! Ja rahvas kaagutab kaasa, aru saamata, mida see pikemas perspektiivis tähendab.

Nagu lasteaed, eksole, nagu kunagi kirjeldas ametnike käitumist IMFi esindaja Basil Zavoico. Kelle sõnul on ametnikel selline komme, et kui kõik ümberringi söövad 10 jäätist päevas, siis tahetakse ka süüa 10 jäätist päevas, ja põhjendatakse seda sellega, et ka teised teevad nii.

Lisaks toob kärbete poliitika kaasa massilise tööpuuduse, sest olukorras, kus väliskeskkond kiiresti jahtub ja turud kukuvad ära, on vaja ruttu kulusid kokku tõmmata. Ja seda suurusjärgus 50%, mitte 10 või 20%. Ettevõtjal on palju lihtsam koondada töötajaid ja säilitada sedasi efektiivsust kui hakata jändama palga alandamisega, või panna üldse pood kinni ja oodata. Sest kui juba valitsusel tekib probleeme inimeste palga alandamisega, toob kaasa palju kohtuasju, siis mis veel rääkida ettevõtjatest. Tööpuudus omakorda seab täiendava raskuse eelarvele. Näiteks Lätil juba napib raha töötu abiraha maksmiseks. Ja ma ei kujuta ette, kes hakkab makse maksma siis, kui suur osa ettevõtetest on tegevuse lõpetanud ning suur osa inimestest töötud. Või kes neid makse jõuab maksta. Kas need eurolaenuvõtjad kannavad selle koorma välja? Aga praegused valitsejad ega Barroso ilmselt selle peale ei mõtle, sest kui see nii juhtub, on nad juba kuskil mujal, võimalik et poolemiljonise kuupalgaga Brüsselis europarlamendi soojal saadikukohal.

Pildikesi elust ehk käisime täna postkontoris ja mida seal nägime

Käisime Irjaga täna postkontorist läbi ja pilt oli vägagi huvitav:
leti ees seisis üks vanem naisterahvas, arvatavalt 80+ aasta vanune, kes siis küsis alandlikult, et kas ta saab oma pinsi ikka kätte.

- Postiametnik nähvas leti tagant, et "kas te pangas pole käinud?"
- Vanadaam vastu, et ei saanud aru.
- Pangas, pangas olete käinud?!
- Eeee-eeee...

Sekkus vanadaamiga kaasas olnud noor tüdruk, kes ütles, et nad käisid pangas ära ja registreerisid ära, aga sealt soovitati ikka postkontorisse pöörduda.

-Postiametnik, et ahhaa, käisite pangas, jah?!
- Vanadaam, et jah-jah.
- Postiametnik viskas letile kaks tihedas kirjas paberit ja ütles: täitke need ära!
- Vanadaam hakkas uurima, mis paberitele kirjutatud on, ütles kaasas olnud tüdrukule, et kas sa näed, mis sinna on kirjutatud. Tüdruk ütles, et täidab ära.
- Postiametnik võttis teise paberi tagasi, öeldes, et ühest aitab küll.

Tegemist oli mingite allkirjanäidise blankettidega.

Sel ajal tulime Irjga postkontorist tulema ja arutasime, kuidas oleks pidanud pensionireformi läbi viima. Oleks ju saanud nii teha, et vanu inimesi poleks pidanud nõnda vintsutama. Et igas omavalitsuses on pensioniametid, nende kaudu oleks ju võinud kasvõi kõik vanainimesed ükshaaval läbi käia, tutvustada erinevaid võimalusi ning siis kõik vajalikud dokumendid ette valmistada. Praegu tundub, et käituti parimate bürokraatlike tavade järgi, mis meenuvad nõuka ajast, kus inimene pidi oma elu sättima paberite järgi. Kahju, et Eestist on jälle saanud ametnike ja bürokraatide riik, kus paber matab inimese enda alla, kus ametnikud teevad, mis tahavad, neile on antud kätte tohutu võim, nad istuvad maksumaksja kukil, hüpitavad inimesi nagu kuumi kartuleid pannil ja tundub, et ratsutavad ka poliitikute kukil. Võim on riigis täiega läinud ametnike kätte. Millest on paganama kahju. Loodetavasti toob praegune kriis ametnikud palmioksalt tagasi, paneb nad veidi rohkem mõtlema selle üle, milleks nad on ametisse kutsutud, mida kujutab endast avalik teenistus, mis on nende ülesanne.

Raha ajab võimuliidu lõhki?

Väljavõte Postimehe veebist.

Tundub, et vähemalt näiliselt kindlana püsinud võimuliit hakkab lagunema. Rahandusminister Ivari Padar ütles täna ETV Hommikutelevisioonis, et 23% maksukoormusega kaugele ei purjeta ning seda peab tõstma, mis on risti vastuolus Reformierakonna soovidega. Siis teatas Tartu linnapea, reformierakondlane Urmas Kruuse, et regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (IRLi liige, keda rahvas peab valitsuses homoks ja kes käis möödunud nädalal Hugo Bossi poest töö ajal sisseoste tegemas, koos turske saatjaga, kes parkis oma invamärgiga luks-Mercedese ülbelt otse ristmikule) peaks tagasi astuma, kuna pole suutnud kaitsta omavalitsuste huve. Mille peale ütles IRLi peasekretär Margus Tsahkna, et Kruuse kangutab Ansipi valitsust.

Raha on ennegi parimad sõbrad tülli ajanud. Ja tundub, et enam ei päästa ka hirm Savisaare ees, mis seni praegust võimuliitu ühendas. Ju siis ei tundu praegusel kriisi-ajal isegi Savisaar enam hirmus. Igaüks proovib ise oma nahka päästa, seda eriti enne lähenevaid valimisi. Sest, olgem ausad, kokku lepitud kärbe, millele peaks järgnema veel teine, hävitas sisuliselt kõigi võimuerakondade valimislubadused: IRLi ja sotside lubatud avaliku sektori, sh õpetajate palgatõusu ning Reformi lubatud pensionitõusu ja tulumaksu alanemise.

Ja lõppu üks tsitaat peaminister Andrus Ansipilt, kolme aasta tagusest ajast, 2006. aasta kevadest, mil praegust elu-olu ette valmistati ja mis ehk seletab ühte koma teist ka praeguse aja kohta:
A. Ansip
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kindlasti räägiti siin selles saalis eurost juba ammu enne seda, kui minust sai peaminister. Konkreetne küsimus, mis on lisandunud kirjalikult esitatud küsimustele, puudutas käibemaksu alandamist, mitu protsenti oleks tulnud alandada, selleks et me oleksime suutnud inflatsioonimäära alandada. Ma olen juba varem korduvalt siin saalis kinnitanud, et ma ei ole üleüldse veendunud, et see opositsiooni ridadest tulnud ettepanek annaks meile soovitud tulemuse soovitud ajal ja soovitud ulatuses. Küll aga olen ma veendunud selles, et selliselt käitudes saaksime me eelarvedefitsiidi. Me kaotaksime majanduskeskkonna etteaimatavuse ja investorite usalduse. Minu jaoks on see liiga ränk hind. Kindlasti ei ole praegune valitsus valmis seda teed minema. Me ei ole kindlasti nõus tooma eurole ohvriks meie tootlikkuse kasvul põhinevat majanduskasvu.

Nonii. Mida ütles Ansip? Just, et tootlikkus kasvab. Huvitav oleks aru pärida herr Unzipilt, kus on see tootlikkus nüüd, mida tema esimene ja praegune teine valitsus on hoolega vaaritanud?! Sest ütles ta ju, et euro kasutuselevõtt toodi ohvriks kasvule ja tootlikkusele. Ehk, valitsuse poliitika, mida Ansip ja Reform vedasid, oli: pigem kasv kui euro. Millegipärast aga lükkub euroga liitumine üha edasi ja edasi. Nagu päkapiku ja maja multifilmis, kus päkapikk ei jõudnud kunagi majja, sest maja liikus kogu aeg eest ära. Kas pole nii? Mida ütlete, seltsimehed Ansip ja Kadastik, kes te olete seda riiki juhtinud?! Miks on asi perses?

Eesti Panga töötajatel on vähemalt stiili

Väljavõte Eesti Panga töötajate krediitkaardimaksetest, Äripäeva veebist.

Hirmus kärkimine läks lahti, kui Äripäev avaldas Eesti Panga töötajate krediitkaardiväljavõtted, mille nimel oli ajaleht mitu kuud vaeva näinud. Ja mis sealt siis välja tuleb? Kõigepealt, et kõrgepalgalised noored inimesed armastavad palju reisida, väljas süüa ja osa elab ka aktiivset ööelu, ning et neis inimestes on stiili. Näiteks Tanel Ross on ööbinud USAs Washingtonis hotellis Hay-Adams, mis kuulub kahtlemata maailma tippu. Seal näiteks oli ööd ka Barack Obama oma perega, enne kui ta Valgesse majja sisse kolis. Ja 2200 dollarit ühe öö eest, no see pidi olema tõenäoliselt mõni sviit. Pluss siis õhtusöök restoranis, mis on omaette elamus, kokku ligi 2500 dollarit.

Kui nüüd Eesti Pank elab läbi salenemiskuuri, mis ilmselt peagi juhtub, siis sealt vabanevate töötajate näol saab Eesti ettevõtlus omale terve trobikonna väga laia silmaringiga inimesi. Kasutagem neid siis! Näiteks turismisektoris, miks mitte, ma arvan, et iga Eesti Panga töötaja teab täpselt, mis on hea.

Ja näiteks ajakirjade turismirubriikidesse, palun, kohe teada, kellelt kommentaari küsida. Ning Epp Petronele kohe soovitus: uute raamatute jaoks on hea kasutada Eesti Panga töötajaid, näiteks seesama Tanel Ross võiks kirjutada raamatu "Minu Washington", Andres Kurgpõld raamatu "Minu London", Andres Laisk raamatu "Minu Frankfurt", Andres Lipstok raamatu "Minu Basel", Andres Sutt raamatu "Minu Stockholm", Aurelijus Dabušinskas raamatu "Minu Madriid", Indrek Ostrat raamatu "Minu Tulika takso" (koos Kadi Kaadu ja Raul Malmstein'iga), Jaanus Kroon raamatu "Minu Luksemburg", Kilvar Kessler raamatu "Minu Pariis", Kristel Leo raamatu "Minu Lissabon", Kristjan-Erik Suurväli raamatu "Minu Toronto", Martin Lindpere raamatu "Minu Limassol", Natalja Viilmann raamatu "Minu Barcelona", Priit Rikas raamatu "Minu Leipzig", Rait Roosve raamatu "Minu Soome takso" ning Ülo Kaasik "Minu Sarajevo".

Vabalangus

Väljavõte ajakirja Time veebist.

Päris humoorikas, või pigem tragikoomiline karikatuur, eksole, mis kirjeldab praegu maailmas toimuvat majanduse vabalangust. Ajakirjast Time, mille värske number räägib äsja Davosis lõppenud maailma majandus- ja poliitikaliidrite kohtumiselt. Mille põhjal kirjeldavad Time'i ajakirjanikud maailmamajanduse olukorda kui mägironijat, kes on läbi raskuste roninud peaaegu tippu, ent jäi lõpuks kaljuprakku kinni. Nüüd ei saa enam mõelda sellele, kuidas tippu jõuda, vaid sellele, kuidas tervena, ühes tükis taas alla jõuda.

Time kirjeldab, kuidas praegu teavad juba kõik, kuidas asjad niikaugele jõudsid: pankurid (kahjuks ka Eesti omad, ja ilmselt ka kliendid) olid rumalad ja ahned. Asja võttis kokku Hiina peaminister Wen Jibao, kes tõi välja peamised põhjused: teatud riikide ebasobiv majanduspoliitika ja sellest tulenev jätkusuutmatu majanduslik areng, mis kujutab endast väheseid sääste ja suurt tarbimist pikema aja jooksul (kas see ei käi mitte hästi Eesti kohta???!!!), finantsinstitutsioonide ekspansiivne areng pimestatuna kasumitest, finantsinstitutsioonide ja reitinguagentuuride võimetus ise end kontrollida ning finantsjärelvalve suutmatus olukorda kontrollida. Nii et mis Eestisse puutub, siis sai Eesti avatud majandus kõik selle ülemaailmse pasa ka enda kraesse, kui julmalt väljenduda. Täies ulatuses.

Maailmas on hetkel aktuaalsed kaks kriisi: üks puudutab USA eluasemeturgu, mis kahjustab pangandust üle kogu maailma, teine ja suurem kriis puudutab laenu andvate ja laenu saavate riikide tasakaalu kadumist. Näiteks USA on suurtes võlgades, samas Hiinal on suured säästud ja reservid. Ühel päeval peab selline olukord muutuma: USA peab hakkama säästma ja Hiina tarbima. Selleks sunnib tarbimise järsk kukkumine arenenud maailmas, mis seab ohtu Hiina ekspordile tuginenud majandusmudeli.

Ehk kokkuvõttes: senised suured tarbijad ja importijad (USA, mitmed ELi riigid, ka Eesti) peavad hakkama rohkem säästma ja eksportima, ning senised suured säästjad ja eksportijad (nagu Venemaa ja Hiina) peavad hakkama rohkem tarbima ja importima. Mistõttu pole ime, et Eestis käib juba praegu suhteliselt palju venelasi, samuti hakkab tõenäoliselt suurenema Vene-suunaline kaubandus.

Mis on Eesti jaoks paha, et põhiliseks turuks kujunevad senise ELi asemel Hiina ja Venemaa. Eesti majandus kõik munad on pandud ühte, ELi korvi, mis nüüd ajab kuhjaga üle. Üha olulisemad saavad olema suhted Venemaa ja venelastega, kus Eestil ja eestlastel on vähemalt olemas pikaajalised kogemused ja vanad sidemed. Samuti peab hakkama otsima turgu Hiinas.

Teine asi, mis Eesti jaoks paha, et majandus on sõltunud välismaistest investeeringutest, mis on nüüd ilmselt aastateks kokku kuivanud. See seab majanduse väga suure surve alla, sest kohapealne rahvas on vaene ja ei suuda investeeringuid teha. Näiteks ennustab rahvusvaheline finantsinstituut, et otseinvesteeringud arenevatesse majandustesse teevad sel aastal läbi 80% kukkumise, 929 miljardilt dollarilt 2007. aastal 165 miljardi dollarini tänavu. Nagu ütles Indoneesia kaubandusminister Mari Elka Pangestu, ei saa raha ja need riigid, kes on kõik nö õigesti teinud.

Mida veel rõhutati, oli see, et olukorras, kus saab vähem tarbida, kukub turismi osatähtsus, tänavu koguni 20%. Eestiga paralleeli tuues oli seega vale kehtestada majutusele kõrgem käibemaks: sellest midagi juurde ei tule, pigem vastupidi, paljud turistid jätavad tulemata. Samuti on trend, et töö kaotavad võõrtöölised, mistõttu jääb ka välismaalt tulevat raha ses osas vähemaks.

Tegemist on selgelt ülemaailmse kriisiga. Et maailmas olukorda normaliseerida, kogunevad maailma liidrid sel aastal vähemalt kaks korda: aprillikuus G-20 kohtumisel Londonis ja detsembris Kopenhaagenis. Londoni kohtumisel pööratakse enim rõhku rahvusvahelistele finantsturgudele, ühtlasi oodatakse suuremat dialoogi arenevate ja arenenud maade vahel.

Arutati ka seda, kas rahvusvahelised finantsturud vajavad rahvusvahelist kontrolli, näiteks Saksamaa juht Angela Merkel käis välja idee luua ÜRO majandusnõukogu, sarnaselt julgeolekunõukoguga. Samas leidis see idee vähest toetust. Briti juht Gordon Brown ja paljud teised pooldavad suurema võimu andmist IMFile (keda Eestis on palju kirutud). Samuti pooldatakse kommertspanganduse allutamist rahvusvahelisele järelvalvele.

Ent G-20 kohtumise peamiseks teemaks võib tõusta hoopis protektsionism, kuna raskes olukorras on ebapopulaarne mõelda teiste peale. Sarnane majandusnatsionalism järgnes 1929. aasta börsikrahhile ja sellele järgnenud ülemaailmsele majanduskriisile. Gordon Brown juhtis tähelepanu uuele protektsionismi liigile: finantsprotektsionismile, mis on kujunemas veel suuremaks probleemiks. Näiteks Islandil, kust Britid tõid oma raha välja, jättes Islandi pangad raskustesse. See on jällegi väga kahjulik Eestile, mis on avatud majandus ja sõltunud nii väliskaubandusestkui välismaisest rahast. Praegu seisab eestlaste raha Rootsi pankades ja ei saa seda sealt laenudena kätte. Arvata võib, et Rootsi pangad kasutavad seda, eestlaste raha pigem oma kodus oma probleemide lahendamiseks kui Balti riikides. Parex kukkus paljuski seetõttu, et oli sõltuv vene rahast, mis läks sealt välja. Siit edasi mõeldes oleks ilmselt otstarbekas luua eestlastel oma pangad, kus eestlased saaks eestlastele laenu anda ja sedasi oma majandust turgutada.

Praegune kriis maailmas on paljuski Ameerika probleem. Rupert Murdoch tunnistas, et viimased 20 aastat on elatud üle oma võimete (see on just see aeg, kus Eesti arenes sinna, kus ta praegu on, või ütleme siis, et kus ta oli paar aastat tagasi, nüüd tuleb välja, et see oli vaid ilus unenägu, eksole!), ja et nüüd tuleb harjuda mõttega, et enam ei saa niimoodi elada ja kulutada nagu seda on tehtud. Ja kuivõrd kogu maailma majandused on USAga seotud, saavad Ameerika probleemist osa kõik teised. USA presidendi Barack Obama nõunik Valerie Jarrett ütles, et kuivõrd majandus on globaalne, probleemid on golobaalsed, siis peavad ka lahendused olema globaalsed. Ning et Ameerika on valmis võtma juhtohjad. Järgmised kuud peavad näitama, kas Ameerika suudab juhtida seda lahenduste leidmise protsessi. Järgnev aeg peab näitama, kas globaalne kapitalism suudab tõestada, et on võimeline looma rikkust ja seda levitama paremini kui ükski teine ühiskonnakorraldus.

Ma avastasin endal piima-allergia

Mind on juba varasest lapsepõlvest, või nii kaua kui ma mäletan saatnud mõningased terviseprobleemid, mis on seotud piima või piimatoodetega. Näiteks iga kord pärast poepiima joomist tekkis mul okserefleks. Samuti vaevasid mind äkilised kõhulahtisused ning krooniline nohu. Vahetevahel hakkas näiteks bussiga kooli sõites nii paha, et ma minestasin. Sporti tehes kogunes tatt kurku, nii et ma pidin peaaegu lämbuma. Kätel ja jalgadel olid ekseemid, küünarnukkidel ja põlvedel, mis vahepeal ägenesid ja siis vaibusid. Ja sellele probleeme ei osatud leida mingit põhjendust, kuigi käisin korduvalt arstide juures ja mult võeti vereproove. Ning ka hiljem ei suutnud ma otsest põhjust tuvastada.

Mõni aeg tagasi arvasin, et see on seotud piimasuhkru ehk laktoositalumatusega. Aga nüüd olen proovinud erinevaid Hyla ja Zero-lactose tooteid, ja ega vahet pole. Olen proovinud täiesti piimavaba menüüd ja enesetunne on olnud märksa parem. Kaovad nahalööbed ning nohu. Ja kui eile sõin veidi zero-lactose võid, siis läks nina kohe kinni ning kõhtu tekkisid gaasid. Selge, mõtlesin, ma ei tohi üldse piimatooteid tarbida, isegi mitte neid laktoosivabasid.

Piima-allergia on toiduallergia. Sellest on juttu näiteks Wikipedias. Seejuures, nagu Irja luges, tekib 2/3 toiduallergiaga lastest kas ekseem või astma. Kõige levinudmad lastel esinevad toiduallergiad on seotud piima, munade ja maapähklitega. Irja luges netist, et lööbed võivad tekkida isegi nahakontaktist allergilise toiduga. Ja piima-allergik ei tohi näiteks suudelda inimest, kes on tarbinud piimatooteid. Allergiat võib põhjustada isegi allergiat tekitava toidu lõhn, aga mitte tõsiseid reaktsioone. Piima-allergitutest laste emad ei tohi imetamise ajal ka ise juua lehmapiima, kaltsiumivajaduse katmiseks soovitatakse tablette.

Irja luges, et piima-allergia tunnused on lisaks kroonilisele nohule ka nn kõva kõht, nahalööbed, naha sügelemine, silmade sügelemine, iiveldustunne, lämbumistunne, ninakinnisus, oksendamine, kõhulahtisus, külmavärinad. Üheks sagedaseks piima-allergia kaasnähuks on näiteks kõrvapõletikud, bronhiit, köha. Selles mõttes paha allergia, et sel on külmetushaiguse sümptomid. Ja tavaliselt antakse selliste tunnuste puhul mingit nn rohtu või määratakse antibiootikumid, arstid teevad seda. Kuigi põhjused võivad olla hoopis muud.

Mnjah. Tundub, et ma olen lõpuks tuvastanud, mis mind on lapsepõlvest peale vaevanud.

Davosi tippkohtumine: läbi aja süngeim

Väljavõte FT veebist.

Majanduslehe Financial Times ajakirjanik Chris Giles iseloomustab äsja Šveitsis Davosis lõppenud maailma majandus- ja poliitikaliidrite kohtumist kui kõige süngemat läbi ajaloo. Seejuures ei tundunud sünge mitte see, mis seljataga, vaid see, mis alles ees.

Nii et pole midagi rõõmustavat, mis toetaks Eesti praeguse valitsusliidu optimismi. Tuleb valmis olla kõige halvemaks. Tõenäoliselt tuleb Eestis veel vähemalt üks, kui mitte kaks kärbete vooru. Ja majandus ei pruugi kukkuda mitte 10, vaid 20 protsenti sel aastal.

Mis on Eesti jaoks eriti hull, ja millest pole räägitud, on see, et Eesti senine nn edu on toetunud peaasjalikult väliskeskkonna kiirele arengule viimastel aastakümnetel. Ja Eesti edu aluseks oli avatud majandus, kiire integratsioon selle kiiresti areneva maailma majandusega. Kui see oli seni Eesti jaoks trump mõningate tagasilöökide klaarimiseks, millele on viidanud Mart Laar, siis praegu võib see osutuda pigem nõrkuseks. Eestist on kerge raha välja tõmmata, kõik see, mis siia on toodud, ja see on ka juhtunud. Midagi juurde samas ei tule ja pole ka näha, et hakkaks tulema. Mis tähendab, et välisraha sissevoolule üles ehitatud majandusmudel kukub kokku, tuleb väga valus ja raske maandumine. Ning eestlased peavad hakkama oma elu ja majandust uuesti nullist üles ehitama. Kus siis saab toetuda ainult oma tööle. Mingeid kingitusi ilmselt pikka aega enam ei tule.

Padarile tehti pommiähvardus, miks infot ei avalikustatud?

Saabus selline tagasiside:

kontrolli seda infot, aga majas töötav inimene rääkis, et neljapäeva hommikul oli tehtud pommiähvardus isikuliselt Padarile. kapo käis majas, kuid midagi ei leidnud. ja infot välja ei jagatud.

ja selline:
neljapäeva hommikul twhti pommiähvardus isikuliselt padarile, rahaminni kaudu. kapo käis seal, midagi ei leidnud. aga uuri, miks asja ei avalikustatud.

Inno:
Väga huvitav, kas keegi rahminnist tegi Ivari Padarile selle ähvarduse? Või mõni koalitsioonipoliitik? Miks muidu midagi "ei leitud" ja asja ei avalikustatud.

Või mis seal rahandusministeeriumis siis täpsemalt toimus? Kuidas see ähvardus tehti, kas tuli telefonikõne, või anonüümne e-mail, või siis lihtsalt kiri, väike sedelike. Või sms telefonile? Või riputati surnud kass uksepiida külge?

Eesti uus valitsusliit: Kesk, sotsid ja rohelised?

Väljavõte FT veebist.

Majandusleht Financial Times kirjutas paar päeva tagasi sellest, kuidas Islandi uue valitsuse moodustasid vasakpoolsed ja võimult puksiti parempoolne erakond, mis oli olnud tüüri juures alates 1931. aastast.

Peaministriks sai Johanna Sigurdardottir, endine stjuardess, sotsiaaldemokraat ja eelmise koalitsiooni sotsiaalminister, kes on Islandi esimene naispeaminister ja maailmas esimene peaminister, kes on avalikult teatanud, et on homoseksuaalne.

Islandi valitsus kukkus kokku möödunud nädalal, kui sotsid lahkusid valitsusest ja moodustasid uue liidu Vasak-Rohelise Liikumisega, mis oli olnud opositsioonis, ent tõusnud viimasel ajal populaarsusedetabelite tippu. Teine opositsioonierakond, Progressiivne partei on lubanud uut võimuliitu toetada.

Islandiga sarnased arengud toimuvad ka Eesti majanduses, mistõttu võib arvata, et praegusest võimuliidust löövad peagi lahku sotsid, kes moodustavad uue liidu Keskerakonnaga. Kesk näib juba valmistuvat selleks, kuna viimases kampaanias ei näidatud näpuga sotside peale. Nendega võivad siis liituda ka rohelised ja/või Rahvaliit.

Miks see nii juhtub? See on paratamatus, sest töötus suureneb väga kiiresti ja töötu inimene ei vali Reformierakonda, isegi kui ta on olnud varem selle erakonna toetaja.

Reformierakond on kahvlis. Ühelt poolt oleks Reformile kasulik krooni devalveerimine, et piirata otsustavalt tööpuuduse kasvu, teiselt poolt jälle tähendab see näkku sülitamist neile valijatele, kes on võtnud omale suuri laene eurodes ja kellest paljud on olnud Reformierakonna valijad.

Nii et tulevikuks on oodata kõigepealt suurt tööpuudust ning siis senisest märksa suuremat maksukoormust, juhul, kui kroon jääb devalveerimata. Üsna tuuga aeg, mis võib kesta mitu head aastat. Tõenäoliselt kaob Reformierakond üldse poliitiliselt areenilt ja IRList saab nišipartei. Kes seda oleks osanud veel aasta-paar tagasi arvata? Ja meie ka Irjaga, kui alustasime enam kui aasta tagasi seda va Reformierakonna aastat, mille käigus on erakonna populaarsus kukkunud ligi 50%lt 20%ni, mõningatel andmetel koguni 16%ni.

Mis toimus eile öösel Stenbocki majas?

Väljavõte Delfi veebist.

Mis toimus eile öösel Stenbocki majas, mille kohta IRLi juht Mart Laar ütles, et "tund aega koalitsiooni ei olnud" ja et tal on kõik fikseeritud ming kunagi memuaarides kirjutab sellest.

Mis asi see siis oli, mis, ilmselt siis Laarile ei meeldinud. Kas see, et valitsusliit lasi taaskord vetsupotist alla IRLile südamelähedase haldusreformi idee? Praegu oleks olnud paras aeg see ära teha, ent Reform on end sidunud kokkulepetega kohalikul tasandil, lisaks muidugi lootused kohalikud valimised võita, ning sotsid sidusid end jälle seoses Ilvese presidendiks saamisega. Mis siis jätab Laari ja Isamaaliidu hüüdjaks hääleks kõrbes.

Delfis on toodud paar huvitavat kommentaari selle kohta, ilmselt IRLiga seotud inimestelt:
4 pluss 4, 05.02.2009 22:53
jah, haldusreform, kus Eestis 4 omavalitsust Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu ning teised nende ümber koondunud, ja isegi siis Tallinn moodustab üksi veidi alla poole elanike arvuga omavalitsuse

kui aga võtta need 227 omavalitsust, siis on asi üpris absurdne, kus näiteks Lasnamäe isegi 105 000 elanikuga ei oma linna staatust, linnaosa, omavalitsuse staatust, siis Narva-Jõesuu oma 2 500 inimesega on linn ja Narvaga ühinema ei kipu, ehk oma tasku on tähtsam...

suurkorporatsioonid saavad juhitud ja hästi juhitud isegi erinevatel mandritel asudes, ja meie ei saa seda teha tillukeses Eestis

seetõttu 4 omavalitsust 4 ministeeriumi, 71 riigikogu liiget - see on reform, mida riik vajab, et ellu jääda, riik, mida juhivad spetsialistid, mitte pugejatest poliitsõdurid, kes igal võimalikul juhul parteikontori selja taha poevad, kui järjekordselt asja põhja lasevad, nagu seda täna enamuses on

aaa, 05.02.2009 22:55
Huvitav , miks selline kogenud poliitk sellise lause üldse välja piskas? Kas on tulemas midagi musta ja intrigeerivat?Eks aeg näitab! Ja arvan , et küllalt varsti.

Kohvik soovitab: päris asjad

Kohvik soovitab päris asju: jõhvika mahl ja mustika moos, Taarapõllu talu toodang, saadaval Tallinna kaubamajas. Tõelised pärlid tehismooside ja mahlade kõrval, mis on poodide letid vallutanud. Tunda on päris mustika ja jõhvika maitset. Nagu vanasti vanaema juures. Soovitan kõigile, eriti lastele.

Mustika moos on tarvitatav sellisena nagu purgis on, jõhvika mahla saab veega lahjendada 1:10 ja veidi suhkrut juurde panna, maitse järgi.

Kõige parem on muidugi ise keeta moosi ja pressida jõhvikatest mahla, aga kel seda võimalust pole, siis need tooted on enam-vähem sellised, mis enda tehtud.

Kirjeldan, kuidas ise teha moosi ja mahla. Mustikamoosi tegemiseks keeta mustikad koos vähese veega. Võib keeta nii koos suhkuruga või suhkruta, ja suhkru hiljem sisse segada või siis tarvitadagi ilma suhkruta.

Jõhvikatega on hea teha nii: panna nad vähese vee sisse ja pliidile, lasta vesi kuumaks, aga mitte keema. Siis pressida nuia või kartulipudru tegemiseks kasutatava sõelrauaga jõhvikad puruks ja ära kurnata, läbi sõela näiteks. Saadud mahlast saab teha maitsvat mahlajooki, kestad võib omakorda veega keema lasta ja kartulitärklist juurde panna ning saab maitsva kisselli, pärast veel suhkruga maitsestades.

Aga eks parima retsepti saab vanaema käest.

Valitsus teeb "kingituse" kõige nõrgemale

Väljavõte Päevalehe veebist.

Päevaleht avalikustas kärbete sisu. Selle põhjal tõmbab riik raskel ajal liistule kõige nõrgemad: vanad ja väetid. Kärbete sisu on laias laastus selline (miljonites kroonides):

Haigekassa ja pensionid- 2071
Riigivalitsemiskulud (sh õpetajate palgad)- 1990
Kohalikelt omavalitsustelt- 1175
Teehoid- 800
Kaitsekulud- 650
Keskkonna-investeeringud- 350
Arengufondi liitmine EASiga- 325
Varasemalt planeeritud kulude ärajätmine (täpsustamata)- 223
ELi eelarve- 170
Riigifirmade palgakärbe- 150
Põllumajandustoetused- 100
Kultuur- 85

Inno tähelepanekud:
mina nimetaksin seda kõige otsesemalt katku-aja eelarveks. Stiilis, et pärast meid tulgu või uputus.
Kust annaks kokku hoida:
- riigikogu kokkutõmbamine 50%
- valitsuse kokkutõmbamine 50%
- välis-saatkondade kaotamine
- kiire haldusreform, seniste KOVide kaotamine, Eestisse kuni 5 haldusüksust-KOVi, näiteks muistsete maakondade baasil: Harjumaa, Virumaa, Läänemaa, Sakala, Ugandi

Eks ettepanekuid on veelgi.

Õpetajate palkade, haigekassa kokkutõmbamine on kuritegu oma rahva vastu.

Intervjuu Öise Vahtkonna juhatuse liikme Pjotr Puškarnõiga, II osa

Juttu tuleb natsisümboolikast, sellest, et natsivormis eestlased võitlesid oma riigi vabaduse eest. Puškarnõi ütleb, et teda ei häiriks ausammas Eesti vabaduse eest võitlejatele, kui sellel poleks natsisümboolikat. Näiteks oleks olnud hea koht praeguse okupatsioonimuuseumi koha peal, kus ühel pool kirikut oleks olnud ausammas Vene poolel langenutele, ja teisel pool Saksa poolel langenutele. Sest eestlasi hukkus võideldes nii Vene kui Saksa poolel. Sest pronkssõdur polnud üleolev sammas, sõduril oli alandlikult leinas pea langetatud. Ta ei tulistanud kedagi, ei suunanud oma relva kellegi peale. Ta seisab ja nutab.

Puškarnõi ütleb, et okupatsioonimuuseum selle koha peal solvab sügavalt vene inimest. Ta saab aru, et sellist muuseumi on vaja, aga koht pole selleks õnnestunud. See on nagu vastasseisu õhutamine. Mitte midagi peale viha ja tigeduse see muuseum vene inimeses ei tekita. Samuti häiris Puškarnõid kunstimuuseumi ülemisel korrusel väljas olnud näitus, kus vene lipu peale oli kirjutatud roppusi. Pärast seda ei käinud Puškarnõi aasta otsa Kumus. Ent ülemisele korrusele ei suuda ta siiani minna.

Puškarnõi räägib ka endast, ta sündis 1960. aastal Pjatigorskis. Ema on ukrainlanna, isa oli Kubani kasakas. Vanemad reisisid palju. 14aastaselt asus elama Samarasse. Seal lõpetas koolis, siis läks merekooli elektrimehaanikuks. Edasi töötas Kuibõševis sõjatehases, kus valmistati reaktori seadmeid tuuma-allveelaevadele. Käis tihti komandeeringutes, allveelaevu remontimas. Töötas Vladivostokis, Kamtšatkal, Põhjas, ja niimoodi sattus ka Tallinna ja Paldiskisse, kus asus maailma suurim tuuma-allveelaevade õppekeskus.

Puškarnõi räägib, kuidas ta õpetas tuuma-allveelaevade kasutamist hindudele Vladivostokis. Nõukogude ajal oleks sellest asjast rääkimise eest tõenäoliselt vangi pandud, sest ametlikult oli India ookean tuumavaba piirkond. Nõukogude Liit läks sellest kokkuleppest mööda nii, et andis allveelaevad hindudele rendile allveelaevad. India polnud nende laevade omanik. Ent samal ajal õppis neid kasutama ja kasutas allveelaevu. Nad liikusid igal pool mööda ookeani. Algul tehti hindude jaoks trenažöör väljaõppe jaoks, ja õpetati neid välja ka allveelaevade peal. Paldiskisse sattus ta samuti õppekeskusse, kus valmistas varustust selle keskuse jaoks. Paldiski oli Puškarnõi sõnul unikaalne kogemus, millest võiks palju rääkida. Mis unikaalsed asjad seal kõik olid. Seal oli üks hiigelsuur allveelaev, mille nimi oli "Akula" (Hai), mis koosnes kahest laevast, mis olid ühe kesta sees ja kus meeskonnaliikmetel oli palju rohkem ruumi kui tavalistes laevades. Meeskonnas oli 200 liiget ja neil olid isegi saunad ja väike bassein. Muidu magavad laevade ohvitserid neljakaupa rongikupee-taolistes kajutites ning madrused magavad üksühe alla järjekorras. Sest nii vähe on ruumi. Paldiskis seisis siis terve see suur allveelaev, selle ümber ehitatid hoone ja selle laeva peal õpetati meeskonnaliikmeid välja. Puškarnõi töötas Paldiskis 4 aastat. Puškarnõi oli Eestis positiivselt üllatunud, näiteks avastas, et on olemas rohkem kui üks sort juustu, ja viinerid, ning kohukesed. Samaaras, kus ta muidu elas, polnud saada eriti mingeid toiduaineid. Vorsti polnud saada, piima ostmiseks pidid tõusma kell 6 hommikul. Temast sai tüüpiline nn vorstiturist. Okupant, kes tuli hea elu peale.

Intervjuu Öise Vahtkonna juhatuse liikme Pjotr Puškarnõi'ga

Intervjuu ühenduse Öine Vahtkond (Nochnoi Dozor) juhatuse liikme Pjotr Puškarnõi'ga. Vene keeles.

Juttu tuleb Öise Vahtkonna ideest, selle liikmetest. Näiteks mitmed tuntud kohtualused, keda on seostatud selle ühendusega, on selle liikmeks astunud alles hiljuti või pole üldse liikmed. Kas Öise Vahtkonna liikmed on kommunistid? Kuidas suhtutakse Eesti vabadusvõitlejatele püstitatud Lihula sambasse?

Rahvas, ostame Estonian Airi ära!

Väljavõte Delfi veebist.

Eesti rahvas, pöördun Teie poole täie tõsidusega. Asi puudutab Eesti rahvuslikku lennukompaniid Estonian Air. SAS tahab oma kontrolliva osaluse seal ära müüa ja võimalike uute investoritena on pakutud venelasi.

Aga miks me laseme oma lennukompanii, kui kahtlemata ühe strateegilise haru anda venelastele? Või kas me tõesti usaldame selle kompanii saatuse mehe hoolde, kes juba on näidanud oma ebalojaalsust, kui saatis nn kosmonaudid oma rahva kallale, 4 aastat tagasi Lihulas? Miks me ei võiks kõik koos selle kompanii välja osta. SAS müüb praegu oma tütarettevõtteid lausa 0-krooniga. Kas meil pole seda 0-krooni siis välja käia? Või kasvõi 100 miljonit, et firmasse sisse panna. Pöördun teie poole, eestlased kodus ja välismaal. Paneme seljad kokku. Igaüks ikka leiab paarsada krooni lennufirma jaoks. Millega on ilmselt paljud sõitnud, otse ja omadega. Erakorraline aeg nõuab erakorralisi otsuseid. Rahvas, paneme oma raha kokku ja ostame koos selle kompanii välja. Paneme sinna etteotsa usaldusväärsed juhid ja jälgime firma käekäiku.

Pealegi, praegu panevad paljud lennufirmad üksteise järel pillid kotti ja lõpetavad päevapealt oma lennud. Eestis võiks ikka üks lennukompanii olla, mille peale saab kindel olla.

Mis arvate? Kas teeme ära? Koos. Eestlased kaotasid oma vabaduse kunagi, kuna ei suutnud oma selgi otsustaval hetkel kokku panna. Kas parandame nüüd selle vea. (Oih, mul tuli lausa pisar silma)

Kuidas saab hakkama Montana kotkas?

Urmo Soonvald, alias Montana kotkas, väljavõte Postimehe veebist.

Eesti suurimat veebimeediat, Delfit on juba mõned päevad juhatanud Urmo Soonvald, see tuntud vändagängster, kelle Hans H. Luik ristis kunagi Montana kotkaks. Ja kes pikka aega juhtis Õhtulehe verejanulist uudistetoimetust, sildistades inimesi igal võimalikul moel.

Kuidas on ta uuel kohal hakkama saanud? Kas ta alluvaid tütarlapsi pepust on juba näpistanud?

Igal pool on raske

Väljavõte ajakirjast GQ.

Viimases GQ-s on huvitav kommentaar Tony Parsons'ilt, kes kirjeldab, kuidas britid kriisiga toime tulevad. Ja nagu selgub, ega ikka ei tule küll. Seda aega kirjeldatakse kui plague of debt, ehk võlakatk. Kus kõik on kõigile võlgu ja keegi ei tea, millega see lõpeb.

Parsons kirjeldasb, kuidas ta pole kunagi näinud nii paljusid inimesi oma tööd kaotamas. Ta tõdeb, et rasketel aegadel kannatavad kõik ja kõik peab muutuma. Näiteks ei saa enam pidada sõda, sest kellegi pole enam välja käia 600 miljardit dollarit (7,2 triljonit krooni, Eesti riigi 72 aasta eelarve), mis on praeguseks kulunud selle sõja peale. Tulevik on väiksed sõjad, räpased sõjad, odavad sõjad. (Võib paralleeli tõmmata praeguse aja Eestiga, kus riik peab juba väikest sõda oma rahvaga.)

Ja ei saa enam lahutada, sest keegi ei saa endale lubada vara jagamist keset kinnisvarakrahhi. Ja kaob nn generation gap, põlvkondade konflikt, kus noored peavad toetuma oma vanematele, et tasuda hariduse ja elamispinna eest, ja vanemad omakorda noortele, kui pensionid sulavad ja kinnisvaramüügikuulusi on kõik tänavad täis. Paljud noored kolivad vanemate juurde tagasi. Ja kõikjal valitseb üks suur ebakindlus. See iseloomustabki raskeid aegu. Kus sa arvasid, et tead, milline on tulevik. Aga tuleb välja, et sa ei teadnud mitte tuhkagi.

Rasked ajad- millega need lõppevad? Kas suure töötute armeega? Või hetkel, kui lähed panka ja ei saa kätte oma raha? Millal saabub põhi? Parsons kirjeldab, kuidas ta on kuulnud poolnalatamisi öeldud fraase, et see võib lõppeda Mad Maxi stiilis anarhiaga. Sest maailma valitsused ei suuda kõiki panku päästa. Ja IMF ei suuda puhtaks pühkida iga väikse pankrotistunud postsovetliku riigi auke. Millal hakkab inimene varastama, selleks, et ellu jääda? Kas siis kui su pank suleb uksed? Või siis kui poeriiulid jäävad tühjaks? Või siis, kui lapsed on näljas? Või siis, kui soetad omale relva?

Me oleme õppinud juba tükk aega tagasi, et sotsialism ja kommunism ei tööta, kuna nad lämmatavad individuaalse loova vaimu ja panevad riigi raske käpa kõigele peale. Kuid nüüd näeme, et ka puhas turukapitalism ei tööta, kuna suur ja kontrollimatu ahnus viib lõpuks pankade pankrotistumise, miljonite töötute ja tervete rahvaste kollapsini.

Komunism viib Berllini müüri, Gulagi ja Orwell'iliku saapajäljeni iga inimese näos. Aga ka kapitalism viib meid vaesusse, kus tuhanded Lehman Brothersi (pankrotistunud suur investeerimispank) töötajad tassivad oma asju välja pappkarpides, milles kunagi toodi sisse šampust. Ent enam mitte.

Parsons mõtiskleb, et rasked ajad võivad tuua senisest vähem materialistlikuma ja hoolivama ühiskonna. Ent võibolla ka mitte. Rasked ajad võivad pöörata ka teises suunas. On raske uskuda, et rasked ajad mudavad inimese tervemaks ja õnnelikumaks, kui ta peab end ööpäevaringselt alandama teadmisega, et on töötu, et kodu on ära võetud ja et kõik investeeringud on väärtusetud. Briti valitsust on juba hoiatatud kiiresti suureneva varguste ja röövide hulga eest.

Parsons kirjutab, et rasked ajad muudavad inimesi sallimatuks immigrantide suhtes. Ning muudab inimese kadedaks nende suhtes, kes paljude arvates liiga palju teenivad.

Parsons kirjutab, et see, mis praegu valitseb, pole likviidsuskriis (credit crunch), vaid võlakatk (plague of debt). See on suur must võla-auk, mis neelab endasse suuri ettevõtteid, terveid rahvaid. Ta teab üht 50ndates eluaastates endist tähtsat finantssektori tuusa, kes nüüd lamab päevad läbi köögipõrandal ja naine valvab, et ta enesetappu ei sooritaks.

Võlakatk on haaranud lisaks rahaga hooletult ümber käivatele inimestele ka täiesti ausaid isasid, häid abikaasasid ja mehi. Paljud inimesed on kaotanud usu tulevikku. Ja üks juhtiv majandusteadlane soovitas juba inimestel hakata kasvatama endal köögivilja. Ja see pole enam nali, kui poed on kül kaupa täis, aga sul pole raha, et seda osta.

Käes on ajad, kus pole enam oluline omada hunnikut kinnisvara või luksuskella, või eralennukit, vaid lihtsalt hakkama saada, toime tulla. Kangelaseks saavad need, kes suudavad kõigest sellest jamast välja tulla nii, et kodu, töökoht ja pere on lõpuks alles.

Viimase 30 aastaga on Briti ühiskond liikunud kollektiivsuselt individualismi suunas. Erinevalt oma vanematest ja vanavanematest süstiti noortesse individualismi vaimu ja nad võtsid selle omaks. Ent kõik need 20. sajandi ja aastatuhande vabadused võetakse nüüd tagasi. Kõik varasemad ideaalid nagu piiratud riigivõim, nõrk regulatsioon ja suured isikuvabadused - kõik need langevad mängust välja. Üha rohkem ja rohkem saab enda nahal tunda riigi karmi kätt. Ja isegi kui elu ei muutu Mad Max'i taoliseks, on brittide elu varsti senisest palju autoritaarsem, palju rohkem kontrollitud. Ja see on asi, mida parsons kardab kõige rohkem, nendest rasketest aegadest. Mis tunduvad justnagu vanad ajad.

Inno kommentaar:
mulle tundub, et Eestisse saabusid need vanad ajad juba Partsi valitsuse ajal, kui hakati oma rahvast gaasitama, ja need on jätkunud nüüd Ansipi valitsemisajal. Eestlased juba teavad seda, mis teistele tulema hakkab.

Kas oled team Lilit või team Veigo?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Tänane Õhtuleht tuleb taaskord vana-armsa Tõehetke-Liliti ja Tõehetke-Veigo teema juurde. Sõna saab Tõehetke-Veigo, kes väidab, et tema eksnaine Lilit käib väga harva last vaatamas, keskmiselt kord kuus. "Paar tundi on koos lapsega, rikub tal närvid ära, ja siis läheb minema," kurdab Veigo.

Vastavatud portaalis lass24 on aga sootuks teistsugune "tõde". Nimelt vihjatakse seal, et Lilit küll tahaks oma lapsega kohtuda, aga Veigo ei lase teda lapse lähedalegi ning hoopleb sellega kogunisti oma sõprade ees.

Huvitav, kus on tõde. Kas keegi kohvikulistest teab?

Ja mis te üldse asjast arvate? Kas olete ses kismas Tõehetke-Veigo või Tõehetke-Liliti poolt?

Üks tabav kommentaar Äripäeva veebist Savisaare artikli juures

On siis selline:

mutt

03.02.09 13:03

ei kommenteeri keegi seda Savisaare juttu, nii nagu ei kommenteerita ühtki juttum mis vähegi paneb kahtluse alla Ansipi tegevuse. Asi pole praegu Savisaares, tema lõikab poliitilist profiiti praegu. Aga ei kuulatud ka mitte ühtki majandustegelast ega ettevõtjate esindajat.Kõik , kes julgesid kahelda majanduse edaspidises kasvus, kuulutati kommunistideks ja vaenlasteks. Selge on see, et 2008 a poole pealt kokkuhoid poleks ära hoidnud majanduskriisi, aga olukord oleks ikkagi parem. Reformierakond on alati tagant utsitanud suuremat tarbimist ja tarbimislaenude võtmist ja sellega teeninud välispankade huve. Ja tänagi pole eelarve kärpimise juures ühtki majandusinimest. Keemik, põllumees, laulja ja pentus.

Inno:
.. ja pentus. Täpselt nii! Mul on ainult selline küsimus, kuidas sellised tegelased on suurte rahade juurde lastud? Ja miks nad end ei taanda, kui nad on juba korduvalt ebapädevateks osutunud. Mis toimub?

Pildikesi talvisest Rakverest

Oli ilus päiksepaisteline ilm. Pildistatud täna Rakvere lossimäel iPhone'i 1,3 mpix kaameraga. Rohkem pilte vaata galeriist.


Ordulinnuse varemed.


Vaade linnuse poolt.


Üks linnuse tornidest.


Vaade linnale alla.


Tarva kuju (autor Tauno Kangro), tarva järgi sai nime sellel kohal asunud virulaste muistne Tarvanpää (tarva pea) linnus. Rakvere saksapärane nimi oli Wesenbergh. Nimi Rakvere tuleb ilmselt nimekujust Rakovor (Rakovoor), tegemist on voorega, millised kulgevad Rakverest alates Peipsiga paralleelselt kuni Tartuni välja (nn Vooremaa). Neil voortel asub mitmeid muistseid linnusekohti. Või siis tähendas "vere" hoopis metsa.


Soome ekspresidendi ja nobelisti Martti Ahtisaari nimi Tarva kuju toetajate hulgas.


Tarva kuju altpoolt.